2-17-15902/22 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

21715902

Määruse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin

Krupi hagi Kaidi Freitoki ja Martin Kaliste vastu

müügilepingu tagasivõitmiseks ja alternatiivselt Kaidi

Freitoki vastu kahju hüvitamiseks. Hagi tagamise taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin

Krupp

Kostja Kaidi Freitok

Kostja Martin Kaliste, lepingulised esindajad vandeadvokaat

Priit Palmiste ja advokaat Stig Hendrikson

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2017. a määrus tsiviilasjas

nr 21715902 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 24. oktoobril 2017

Harju Maakohtusse hagi Kaidi Freitoki (kostja I) ja Martin Kaliste (kostja II) vastu müügilepingute

tagasivõitmiseks ja kinnistu omandiõiguse üleandmiseks ning alternatiivselt (kostja I vastu) kahju

hüvitamiseks.

Hageja väitel kuulus talle kinnistu Pärnumaal, mille hageja võõrandas mitu korda alla turuhinna

kostjale I, kes omakorda võõrandas kinnistu sama hinnaga kostjale II, kes on pankrotivõlgniku

osaniku poeg. Müügilepingutes märgiti, et kinnistute eest on tasutud sularahas enne lepingu

2-17-15902

sõlmimist, kuid hageja hinnangul ei ole kinnisasjade eest tegelikkuses tasutud. Tehingute eesmärk

on olnud vara varjamine ja võlausaldajate huvide kahjustamine. Eeltoodust tulenevalt esineb alus

tehingute tagasivõitmiseks. Juhul kui kohus peaks leidma, et eriõigusjärgluse korras ei ole võimalik

kinnistut tagasi võita, palus hageja mõista kostjalt I välja kahjuhüvitise.

2. Hageja esitas hagiavalduses ka hagi tagamise taotluse, paludes seada kohtulik hüpoteek kostjale I

kuuluvale kinnistule ja keelumärge kostjale II kuuluvale kinnistule. Arvestades hagi aluseks olevaid

asjaolusid, on põhjust kahtlustada, et vaidlusalune kinnistu võõrandatakse kolmandale isikule.

Kahju hüvitamise hagi tagamiseks on põhjendatud kohtuliku hüpoteegi seadmine, arvestades, et

kostja I ei ole võimeline enda igapäevasest sissetulekust kahjuhüvitist tasuma ning kostjale I kuuluv

kinnistu on juba koormatud hüpoteegiga Swedbank AS kasuks.

3. Harju Maakohus rahuldas 25. oktoobri 2017. a määrusega hagi tagamise taotluse ning arestis hagi

tagamiseks kostjale II kuuluva kinnistu Pärnumaal ning määras kanda keelumärge

kinnistusraamatusse hageja kasuks. Samuti määras kohus seada hagi tagamise abinõuna esimesele

vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 40 000 eurot kostjale I kuuluvale kaasomandi osale

kinnistust Harjumaal hageja kasuks.

Maakohtu hinnangul ei piira hagi tagamiseks valitud vahendid kostjaid rohkem, kui on vaja hagi

rahuldava kohtuotsuse täitmiseks. Hagi tagamine peab tagama, et kostjal ei oleks võimalik

kohtumenetluse jooksul vara seisundit halvendada, ning ei saa pidada lubatuks, et kohtumenetluse

ajal vara koosseisu ja seisukorda kahjustataks või koormataks kolmandate isikute õigustega. Hagi

esemeks oleva vara võõrandamise või loovutamise korral väljub see vara kostja omandist ning

kohtuotsust ei oleks võimalik ei kostjate ega ka vara uue omaniku osas täita. Hageja nõude esemeks

oleva vara koormamise korral ei ole aga enam tegemist samaväärse varaga.

4. Kostja II esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada keelumärke seadmise osas või alternatiivselt asendada keelumärge kohtuliku hüpoteegiga

summas 5000 eurot. Kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lgt 4. Hagiese on

üle tagatud. Hagi tagamise eeldused ei ole täidetud ega põhistatud.

Hageja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. detsembri 2017. a määrusega maakohtu määruse osas,

millega maakohus seadis keelumärke kostja II kinnistule. Ringkonnakohus jättis uue määrusega

hageja keelumärke seadmise taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi rikkus maakohus TsMS § 378 lgt 4, mille kohaselt tuleb

hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd,

kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks teised võimalikud hagi tagamise abinõud ei taga hageja

õigustatud huve piisavalt. Keelumärge ei ole ainus hagi tagamise vahend kinnistusraamatus.

Keelumärge on kinnistusraamatusse kantavatest tagamise vahenditest kinnisasja omanikule kõige

koormavam, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt keelab keelumärge kannete tegemise

kinnistusraamatusse täielikult ning sellest tulenevalt koormab kostjat ebaproportsionaalselt,

võrreldes hagi tagamise eesmärgi ja teiste võimalike hagi tagamise abinõudega. Hageja nõude

2(5)

2-17-15902

(kinnistu tagasivõitmine) tagamiseks on sobiv abinõu eelmärge (AÕS § 63 lg 1 p 1). Asjaõiguse

käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse on tühine osas, milles see eelmärkega

tagatud nõuet kahjustab või piirab, mis kohaldub ka sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või

kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes, kuid see ei takista kannete tegemist

kinnistusraamatusse (AÕS § 63 lgd 3 ja 4). Seega tagab hageja nõuet kinnistu tagasivõitmiseks ka

eelmärge, kuid samas on eelmärkega tagatud ka kostja õigused.

Ringkonnakohus ei saa ise teha uut määrust, millega kantakse kinnistusraamatusse eelmärge hageja

kasuks, arvestades, et hagimenetluses otsustab hageja ise taotluste esitamise ning hageja vastutab

TsMS § 391 lg 1 alusel hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju eest. Hageja saab soovi

korral taotleda eelmärget uue hagi tagamise avaldusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta

kostja II määruskaebus maakohtu määruse peale rahuldamata või saata asi tagasi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Hageja arvates on eelmärke asemel õigem sisse kanda keelumärge. Maakohus on piisavalt

põhjendanud, miks ei ole eelmärge piisav − eelmärge ei keela kinnistu võõrandamist ega

asjaõigustega koormamast. Hagi eesmärk on saada kinnistu hageja omandisse tagasi. Hagi tagamata

jätmise korral on ilmselge, et kostja II võõrandab kinnistu ning siis ei ole kohtuotsust võimalik ei

kostjate ega uue omaniku suhtes täita. Ringkonnakohus ei ole kaalunud hagi tagamise tühistamise

tagajärgi hagejale. Hageja endine juhatuse liige on tunnistanud vara võõrandamist lähikondsetele, ta

on teinud hageja varast tühjaks. Kostja II on hageja endise juhatuse liikme kasupoeg.

Ringkonnakohus pole lahendanud kostja II määruskaebuses esitatud alternatiivset taotlust seada

keelumärke asemel kohtulik hüpoteek.

7. Kostja II leidis vastuses määruskaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on

õigesti tuvastanud, et maakohus rikkus TsMS § 378 lgt 4. Keelumärge koormaks kostjat

ebaproportsionaalselt. Kostja II palub kassatsiooniastme menetluskuludena kindlaks määrata ja

hagejalt välja mõista 1065 eurot (koos käibemaksuga) ning kohustada hagejat tasuma hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi

tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus

rahuldatakse osaliselt.

9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lõppjäreldusega, et hageja esitatud nõuet tagav sobilik ja

lubatav vahend on praegusel juhul eelmärge.

9.1. Hageja on praeguses asjas esitanud pankrotiseaduse § 111 lg 1 p 2, lgte 2 ja 3 ning § 116 lg 2

pde 1 ja 2 alusel kinnistu müügilepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise ja sellest

tulenevalt pankrotiseaduse § 119 lg 1 alusel kinnistu omandi üleandmise nõude. Selline omandi

üleandmisele suunatud nõue on kolleegiumi hinnangul tagatav eelkõige eelmärkega. AÕS § 63 lg 1

p 1 kohaselt võib kinnistusraamatusse kanda eelmärke asjaõiguse omandamise või kustutamise või

selle õiguse sisu või järjekoha muutmise nõude, sealhulgas tulevase või tingimusliku nõude

tagamiseks. AÕS § 631 lg 2 esimese lause alusel võib eelmärke kinnistusraamatusse kanda ka hagi

3(5)

2-17-15902

tagamise korras. Hagi esitajat kaitseb hagi tagamiseks sissekantava eelmärke korral AÕS § 63 lg 3

esimene lause, mille kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist

kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. Sama

kehtib AÕS § 63 lg 4 kohaselt sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel

tehtava käsutuse suhtes. Nii on leidnud Riigikohus ka 28. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2178524

tehtud määruse ps 9.1.

9.2. AÕS § 63 lg 3 teise lause kohaselt ei takista eelmärge kannete tegemist kinnistusraamatusse

erinevalt keelumärkest. Selliselt võimaldab eelmärge paindlikumalt kui keelumärge arvestada lisaks

hageja huvidele ka kostja huvidega. Ka menetluslikult on hagejale eelmärke sissekandmine lihtsam,

sest AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaselt ei ole hagi tagamise määruse alusel eelmärke

kinnistusraamatusse kandmiseks nõutav, et eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik

tõendaks eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Muul

juhul tuleks TsMS § 377 lg 1 esimese lause ja § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise alust (kohtuotsuse

täitmise raskendatuse või võimatuks muutumise oht) kohtule põhistada.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et kohus ei saa ise omal algatusel teha uut

määrust, millega kantakse kinnistusraamatusse eelmärge taotletud keelumärke asemel. Riigikohus

on leidnud rahalise nõude korral, et kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke

ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lgga 4 õigus

rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke

tegemise asemel (vt nt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3211814, p 36).

Sarnaselt on kolleegiumi arvates kohtutel õigus kanda taotletud keelumärke asemel

kinnistusraamatusse eelmärge. Sisuliselt oleks tegu avalduse osalise rahuldamisega. Nii leidis

Riigikohus ka 28. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2178524 tehtud määruse ps 10. Ringkonnakohtu

vastupidine seisukoht on ekslik. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.

Kolleegium selgitab, et asja õige lahenduse huvides oleks siiski otstarbekas, kui kohus määraks

enne märke tegemise otsustamist tähtaja, mille jooksul hageja peaks kohtule teatama, kas ta soovib

eelmärke seadmist. Selle tähtaja jooksul saaks hageja teatada ka sellest, kas ta soovib eelmärkega

koos sisse kanda ka märkuse (vt määruse p 11). Kolleegium märgib, et kui hageja soovib eelmärke

sissekandmist, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 381 lg 2 alusel kontrollida ka esitatud haginõude

põhistatust (vt ka Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3218316, p 16). Kostja II on

ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väitnud, et hagi on põhistamata.

11. Kolleegium selgitab, et hageja huvide kaitseks võib osutuda otstarbekaks kanda lisaks

eelmärkele sisse ka märkus, mis avalikustab kinnistu kohta käiva poolelioleva kohtuvaidluse

olemasolu. Sissekantav märkus tagab kolleegiumi hinnangul ka seda, et kolmas isik ei saa pärast

kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes praeguses asjas

tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. Seega ei

oleks hagejal märkuse sissekandmise korral eelduslikult vaja esitada uut hagi, kui kostja II peaks

kinnistu võõrandama, sest TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtiks praeguses asjas tehtav hagi rahuldav

lahend ka kostja II üld- või eriõigusjärglase suhtes. Õigusjärgluse olemasolu tehakse vajaduse korral

kindlaks täitemenetluse seadustiku § 18 kohaselt. Põhjalikumalt vt kohtuvaidluse märkuse kohta

Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2178524, p 11.

12. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada.

Tambet Tampuu

Peeter Jerofejev

Jaak Luik

4(5)

2-17-15902

5(5)