1-17-105/35 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

117105

Otsuse kuupäev

5. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi G.K (G.K) süüdistuses KarS § 118 lg 1

p 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. septembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.K kaitsja vandeadvokaat Roman Levin, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Terje Aleksašin

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. mai, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. juuni 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 12. septembri

2017. a otsus G.K süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi.

2 Saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata Advokaadibüroole Roman Levin (likvideerimisel) makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks G.K-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 48 (nelikümmend

kaheksa) eurot, sh käibemaks 8 (kaheksa) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 13. juuni 2017. a otsusega tunnistati G.K lühimenetluses süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra ja mõistis ärakantavaks karistuseks 4 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1

kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva.

1.1.

G.K tunnistati süüdi kokkuvõtvalt järgnevas. Tunnistaja kuulis 14. juuli ööl vastu 15. juulit

2016 enda kortermaja hoovis rääkimas kolme alaealist noormeest, sh kannatanu M. O-d. Kuna

hoovis oli varem leidnud aset korrarikkumisi, asus tunnistaja noormehi mobiiltelefoniga filmima.

Tunnistaja ja ühe hoovis viibinud noormehe vahel puhkes sõnelus, mille käigus lasi viimane

G.K xxxxxx kuuluva mootorsõiduki rehvist õhku välja. Tunnistaja helistas G.K-le ja

andis teada, et noormehed lasevad tema xxxx auto rehvidest õhku välja. G.K , olles eelnevalt

1-17-105

alkoholi tarbinud, läks seepeale hoovi ja lõi seal talle esimesena ette juhtunud M. O-d jooksu pealt

rusikaga näkku. Teisi noormehi selleks hetkeks hoovis enam ei viibinud. Löögi tulemusena vajus

M. O. maha ja kaotas teadvuse. Tal tekkisid ämblikvõrkkestaalused verevalumid peaajutursega,

mille tagajärjel ta suri sama päeva pärastlõunal. Maakohtu hinnangul oli G.K-l otsene tahtlus

kannatanut lüüa ja talle sellega valu põhjustada, kuid kannatanu surma suhtus ta kergemeelselt.

Seega vastab tegu KarS § 118 lg 1 p 7 koosseisule. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid

kohus ei tuvastanud.

1.2.

Kaitseversioon, mille kohaselt tingis tagajärje M. O. raske joove ja tema haiguse intensiivistumine

löögi tulemina, ei ole kinnitust leidnud. Umbes poolteist tundi pärast vigastuse tekitamist tuvastati

M. O. veres etanoolisisaldus 0,30 ± 0,05 mg/g. Toksikoloogiauuringul M. O. veres ega silma

klaasvedelikus etanooli ei tuvastatud. Samuti ei olnud ta ühegi tunnistaja ütluste kohaselt raskes

joobes. Ekspertiisiakti kohaselt ei olnud M. O-l ka haigust, mis võinuks põhjustada saabunud

tagajärje.

1.3.

Karistuse osas leidis kohus, et prokuröri taotletu – 4 aastat vangistust – ei vasta G.K süü

suurusele. KarS § 118 lg 1 p 7 näeb ette vangistuse 4 kuni 12 aastat. G.K süü on suur. Ta lõi

täiskasvanud isikuna ilma ühtegi asjaolu välja selgitamata jooksu pealt näkku esimest ette juhtunud

16-aastast noorukit. G.K käitumine oli impulsiivne, kaalutletud, sihilik, agressiivne ja

vägivaldne. Tema teo tõttu saabus raskeim KarS § 118 lgs 1 ettenähtud tagajärg – kannatanu surm.

Süüd vähendava asjaoluna tuleb arvestada, et ta on tekitatud varalise kahju (matusekulud) täielikult

hüvitanud. Kohus ei arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, sest

G.K püüdis ütlusi andes oma rolli juhtunus vähendada. Kohtuistungil andis M. O. õde

kannatanuna ütlusi, et G.K on talle ja ta nooremale vennale helistanud, ähvardanud ja

sõimanud ega ole nende ees vabandanud. Seega ei ole G.K kahetsus siiras. Kohus leidis, et

G.K tuleb karistada 7 aasta pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe

kolmandiku võrra.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.K kaitsja vandeadvokaat Roman Levin, taotledes

teo subsumeerimist KarS § 121 lg 1 järgi ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Kaitsja

hinnangul ei põhjustanud kannatanu kukkumist ja surma mitte niivõrd G.K löök, vaid M. O.

raske alkoholijoove ja varasemate terviseprobleemide intensiivistumine. Löök ei saanud olla eriti

tugev, kuna ekspertiisiakti kohaselt puudusid M. O-l trauma tunnused, sh puudusid tal välised

vigastused. G.K ei tegutsenud surma saabumise osas kergemeelsusega, ta ei pidanudki ette

nägema sellise tagajärje saabumist. Maakohus ei tohtinud karistuse mõistmisel arvestada M. O. õe

ütlusi, mis ta andis kannatanuna lühimenetluse kohtuistungil: asi tulnuks lahendada üksnes

kriminaaltoimiku alusel. Samuti tuleb arvestada, et G.K-l ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ja

ta peab ülal kahte alaealist last.

3. Tartu Ringkonnakohtu 12. septembri 2017. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Kohtuotsuse põhiseisukohad on järgmised.

3.1.

G.K tegu ja saabunud tagajärg on omavahel põhjuslikus seoses. Apellatsioonis esitatud väide,

mille kohaselt oli M. O. raskes joobes, on alusetu. Samuti pole tõendatud, et M. O-l oli

terviseprobleem, mis tagajärjes realiseerus. Ka kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtub, et tagajärje

põhjustasid pigem traumast tingitud ämblikvõrkkestaalused verevalumid kui haiguslik protsess.

2(8)

1-17-105

Samuti märgitakse ekspertiisiaktis, et väliste vigastuste puudumine ei välista traumaatilist

peakahjustust. Õigesti on tuvastanud ka teo vastavus KarS § 118 lg 1 p 7 subjektiivsele koosseisule.

3.2.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus õigustatult kohtuistungil antud kannatanu ütlusi ja leidis

põhjendatult, et G.K puhtsüdamlik kahetsus pole nende ütluste valguses tõendatud. Riigikohtu

lahendist asjas nr 3119813 tuleneb, et kannatanu ütluste tulemiks ei saa lühimenetluses olla sellise

tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest.

Tõendusteabe all tuleb mõista konkreetse kuriteosündmuse asjaolusid. Antud juhul puudutasid

kannatanu ütlused süüdistatava iseloomustust, mitte kuriteosündmust, mistõttu nende arvestamine

oli lubatav.

3.3.

Õige on maakohtu seisukoht, et süüdistatava süü on suur. G.K tormas sündmuskohale ja lõi

esimesele ettejuhtunud noorele jooksu pealt rusikaga näkku, tegemata kindlaks, kas auto rehvid on

tühjaks lastud ja kas isik, keda ta lööma asub, on selles süüdi. Asjaolud, et G.K-l ei ole

kehtivaid karistusi ja ta peab üleval kahte alaealist last, ei vähenda tema süü suurust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G.K kaitsja, taotledes otsuste tühistamist ja

G.K teo kvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi. Alternatiivselt palub kaitsja mõista

G.K-le kergem karistus. Kassaatori põhiväited on järgmised.

4.1.

Ringkonnakohus ei ole kõrvaldanud kahtlust, et M. O. kukkumise ja teadvusekaotuse põhjustas

G.K löök koostoimes M. O. alkoholijoobega. Lõuna-Eesti Haigla haigusloo väljavõtte

kohaselt toodi M. O. haiglasse raskes joobeseisundis. Samuti on kohtud pidanud kaitsja väiteid

M. O. terviseprobleemide kohta ekslikult vaid hüpoteetiliseks. Lisaks eeltoodule pole täidetud

KarS § 118 lg 1 p 7 subjektiivne koosseis: G.K ei pidanud saabuvat rasket tagajärge

võimalikuks ega pidanudki objektiivselt sellist tagajärge ette nägema.

4.2.

Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud M. O. õe poolt kohtuistungil antud ütlusi, mille

kohaselt on G.K talle ja ta vennale korduvalt helistanud, sõimanud ja ähvardanud. Toimikus

sellised andmed puuduvad. Riigikohtu lahendis asjas nr 3119813 esitatud seisukoht, et kohus ei saa

otsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt istungil räägitust, laieneb ka olukorrale, kus kannatanu

avaldab lühimenetluse kohtuistungil teavet süüdistatava süü suurust ning karistust mõjutavate

asjaolude kohta.

5. Seoses G.K kaitsja advokatuuri liikmesuse peatamisega määrati kassatsioonimenetluses

G.K uueks kaitsjaks vandeadvokaat Anu Vilt.

6. Prokuratuur leiab kassatsioonivastuses, et kohtute otsused on seaduslikud ja nende tühistamiseks ei

ole alust. Kaitsja väited, mille kohaselt tingisid tagajärje kannatanu alkoholijoove või tema väidetav

varasem terviseprobleem, on põhjendamatud. Ringkonnakohus on õigesti osutanud, et

lühimenetluses toimunud kohtuistungil antud kannatanu ütlustest ei lisandunud uut tõendusteavet,

vaid üksnes süüdistatavat iseloomustavat materjali. Seetõttu pole Riigikohtu lahendist asjas

nr 3119813 tulenev seisukoht praegusel juhul asjakohane.

3(8)

1-17-105

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2018. a määrusega nr 117105/33 anti kriminaalasi

KrMS § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonis esitatud menetlusõigust puudutavad väited väärivad

osaliselt tähelepanu, samuti peatub kolleegium KrMS § 3602 lg 3 alusel kassatsioonivälistel

küsimustel, kuivõrd tuvastatav on ka süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse väär

kohaldamine. Kõnealused rikkumised nende koostoimes toovad kaasa maa- ja ringkonnakohtu

otsuse tühistamise. Kriminaalasja lahendades võtab kolleegium esmalt seisukoha kassaatori väite

kohta, et G.K-le etteheidetav tegu ei vasta KarS § 118 lg 1 ps 7 sätestatud kuriteokoosseisu

objektiivsetele ega subjektiivsetele tunnustele (I). Seejärel hindab kolleegium, kas maakohus on

süüdistatavale karistuse mõistmisel põhjendatult tuginenud lühimenetluse kohtuistungil kannatanu

antud ütlustest tulenenud toimikuvälisele asjaolule (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku

kassatsioonimenetluse tulemused ja lahendab taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (III).

I

9. Kriminaalkolleegium ei pea asjakohaseks kassaatori kriitikat, mis puudutab KarS § 118 lg 1 p 7

objektiivse teokoosseisu realiseeritust G.K käitumises. Kohtud on näidanud ära põhjusliku

seose esinemise G.K käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Kannatanu surm ei olnud ka

löömise täielikult ebatüüpiline tagajärg, mis annaks alust eitada selle objektiivset ettenähtavust

ettevaatamatusdelikti tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2017. a otsus

nr 1156223/49, p 13) ning vääraks selle omistamise toimepanijale senise kohtupraktika valguses (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 31110216, p 9).

Nõustumisväärne ei ole ka kaitsja seisukoht, et kõrvaldamata on kahtlus, nagu oleks kannatanu

surma põhjustanud tema võimalik raske joove ja/või mõni haiguslik seisund. Kohtud on tõendeid

kogumis hinnates sellegi kaitseversiooni veenvalt kummutanud ja kriminaalkolleegium nõustub

vastavasisulise järeldusega. Kokkuvõtvalt võib seega tõdeda, et kohtute siseveendumuse

kujunemine kõnealuses küsimuses on nii jälgitav kui ka veenev. Pelgalt kassaatori mittenõustumine

kohtu seisukohtadega ei ole käsitatav menetlusõiguse rikkumisena (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3115514, p 143).

10. Väär on aga arusaam, nagu tohiks pärast eelmises punktis nimetatud asjaolude tuvastatuks lugemist

asuda kohe analüüsima seda, millisel moel suhtus süüdistatav tema põhjustatud enamohtlikku

tagajärge, s.o kas kergemeelsuse või hooletusega. Senises kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et

KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma

põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule

(KarS § 121) vastav tagajärg (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2015. a otsus asjas

nr 3114615, p 10.1; 15. detsembri 2017. a otsus nr 1165213/61, p 16). Seejuures on oluline pöörata

tähelepanu kahele aspektile.

11. KarS § 121 lgs 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat

teoalternatiivi – need on tervise kahjustamine (alt 1) ja valu tekitamine (alt 2). Seadusandja on

KarS § 118 lgt 1 sõnastades määranud, et sama sätte pdes 1–7 nimetatud tagajärje põhjustanud teo

saab koosseisupäraseks lugeda vaid juhul, kui on tuvastatud kannatanule just tervisekahjustuse

tekitamine (“Tervisekahjustuse tekitamise eest, …“). Sellest tulenevalt on KarS § 118 käsitatav vaid

KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi, s.o tervise kahjustamise kvalifitseeriva koosseisuna.

4(8)

1-17-105

12. Sellise, KarS § 121 lg 1 esimesele alternatiivile vastava tervisekahjustuse tekitamine peab

KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamiseks olema tahtlik. Järelikult ei saa KarS § 118 lg 1 p 7

realiseeritusest isiku käitumises rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist

või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Nii ei ole KarS § 118 lg 1 p 7 koosseis

täidetud näiteks olukorras, kus teo toimepanija tahtlus hõlmas vaid valu põhjustamist KarS § 121

lg 1 teise alternatiivi mõttes. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle

tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lgs 1 sätestatud enamohtliku tagajärje –

KarS § 118 lg 1 p 7 puhul surma – saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline

ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt

raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o KarS § 118 kohaldamist.

13. Kassatsiooni piirest väljudes märgib kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus on pdes 10-12

kajastatud nõuetele enda otsustes küll viidanud, kuid enda seisukohti esitades ja seadust kohaldades

eespool märgitu vastu siiski eksinud. Konkreetselt osutab kolleegium järgnevale.

13.1. Maakohus sedastab otsuses tõendeid analüüsides, et G.K-l oli otsene tahtlus kannatanut lüüa ja

põhjustada talle sellega valuaisting (maakohtu otsus, lk 7). Hiljem oma seisukohti kokku võttes

märgib maakohus küll sedagi, et süüdistatav tekitas kannatanule „tervisekahjustused tahtlikult“

(samas), kuid see järeldus on otsuses põhjendamata ja tõenditega sidumata. Seega ei ole maakohtu

mõttekäik tervisekahjustuste põhjustamise tahtluse osas jälgitav ja otsusest ei ole üheselt mõistetav,

millise tagajärje põhjustamist süüdistatava tahtlus maakohtu hinnangul lõpuks hõlmas – oli see valu

põhjustamine (KarS § 121 lg 1 alt 2) või tervisekahjustus (KarS § 121 lg 1 alt 1).

13.2. Isegi kui möönda, et maakohtu otsust oleks võimalik tõlgendada selliselt, et tuvastatud on G.K

tahtlus tekitada kannatanut lüües talle tervisekahjustus, on ringkonnakohtu otsuses esitatud

seisukohtade taustal sellise järelduse tegemine välistatud. Asja arutanud apellatsioonikohus märkis

nimelt järgnevat: „[---] maakohus on kokkuvõtvalt leidnud, et G.K-l oli otsene tahtlus M. O-d

lüüa ja talle sellega valuaistingut põhjustada, missuguse seisukohaga nõustub täiel määral ka

ringkonnakohus. Siinkohal ei ole oluline, et G.K lõi kannatanut vaid ühel korral, kuna valu

tekitamiseks piisab juba ühestki löögist“ (ringkonnakohtu otsus, p 27). Seega asus ringkonnakohus

seisukohale, et süüdistataval esines vaid tahtlus tekitada kannatanule valu, puudutamata vähimalgi

määral küsimust, kas G.K tahtlus hõlmas kannatanule ka tervisekahjustuse tekitamist. Kuna

KarS § 118 lg 1 p 7 koosseisu eelduste täitmiseks ei piisa pelgalt sellest, et isik tekitas kannatanule

tahtlikult valu (vt eespool pd 10–12), ei saa ringkonnakohtu otsuses toodud põhjenduste valguses

KarS § 118 lg 1 p 7 koosseisu G.K käitumises täidetuks lugeda.

14. Jättes nõuetekohaselt tuvastamata G.K tahtluse tekitada kannatanule tervisekahjustus, kuid

kvalifitseerides tema teo KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, on kohtud oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 pde 1 ja 2

tähenduses. Kriminaalasi tuleb KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel saata Tartu Maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

15. Kohtuasja uuel arutamisel tuleb tuvastada, kas süüdistataval oli kannatanut lüües tahtlus tekitada

talle tervisekahjustus ning et just see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli G.K tahtlusega

kaetud, viis kannatanu surma saabumiseni. Kuna asjas on tuvastatud, et surmani viinud

tervisekahjustus seisnes ämblikvõrkkestaalustes verevalumites peaajutursega, tuleb vastata

5(8)

1-17-105

küsimusele, kas G.K pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et löögi tagajärjel saabub

eelnimetatud tervisekahjustus, s.o aju verevalumid ja ajuturse. Tahtluse kindlakstegemisel tuleb

arvestada senises kohtupraktikas kinnistunud põhimõtetega, mh arvestada teo välise avaldumisega,

sh löögi suuna, sellesse rakendatud jõu, löögijälgede olemasolu või puudumisega jne. Siinkohal

märgib kolleegium, et kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks

piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva

ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva

tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et G.K tahtlus ulatus

kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida

KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui G.K tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei

hõlmanud tervisekahjustusena aju verevalumite ja ajuturse põhjustamist või piirnes üldse vaid valu

tekitamisega, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest

KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis.

II

16. Kuigi kohtute otsused tuleb eelnevalt kajastatud rikkumiste tõttu tühistada, peatub kolleegium ka

kassatsiooni etteheitel, mis puudutab maakohtus lühimenetluse istungil kannatanu antud ütluste

tõendiväärtust. Nimelt esitas kannatanu maakohtus ütluste andmisel muu hulgas väite, et süüdistatav

on teda ja ta venda pärast teo toimepanemist sõimanud ning ähvardanud. Vaatamata sellele, et

kriminaaltoimiku materjalides puuduvad sellist väidet kinnitavad tõendid, leidsid kohtud, et see

asjaolu tõendab puhtsüdamliku kahetsuse puudumist, s.o välistab KarS § 57 lg 1 ps 3 sätestatud

karistust kergendava asjaolu kohaldamise. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kohtud ei oleks tohtinud

karistuse mõistmisel viidatud asjaolule tugineda.

17. KrMS § 233 lg 1 kohaselt võib kohus süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel lahendada kriminaalasja

tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali

põhjal. Lühimenetluses asja lahendamine kriminaaltoimiku materjali põhjal tähendab, et

kriminaalasja arutamisel ei saa kohtumenetluses enam esitada tõendamiseseme asjaolude kohta uusi

tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lgs 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude

tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3116716,

p 15 ja seal viidatud 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 31110510, p 7.5.6 koos edasiste viidetega).

Kuigi ka lühimenetluses saavad pärast kaitsja arvamuse ärakuulamist sõna kannatanu ja tsiviilkostja

või nende esindajad (KrMS § 237 lg 3 ls 2), võivad nemadki ütluste andmisel tugineda vaid toimiku

materjalile (KrMS § 237 lg 4 ls 1). Seega ei või ka nende isikute poolt ütluste andmise tulemiks olla

sellise tõendamiseseme asjaolu lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast

tõendusteabest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2013. a otsus asjas nr 3119813,

p 11; 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3117910, pd 10–10.2).

18. Isiku karistamise alus on tema süü, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning eri- ja

üldpreventiivsed kaalutlused (KarS § 56 lg 1). KrMS § 62 pde 3 ja 4 kohaselt kuuluvad isiku süü

suurus ja muud talle mõistetavat karistust mõjutavad asjaolud – sh karistust kergendavad ja

raskendavad tegurid – tõendamiseseme asjaolude hulka. Seega on isikule mõistetavat karistust

mõjutavad asjaolud käsitatavad üldjuhul tõendamiseseme asjaoludena kas KrMS § 62 p 3 või 4

järgi. Järelikult ei või lühimenetluses kannatanu, tsiviilkostja ega nende esindajate kohtulikul

uurimisel ütluste andmise tulemusena lisanduda kriminaaltoimikust mittetulenevat asjaolu, mis

mõjutab süüdistatavale mõistetavat karistust. Ütlustes sellise asjaolu ilmnemisel peaks kohus

6(8)

1-17-105

sekkuma (KrMS § 237 lg 4 ls 2) ja kohtulahendis sellisele asjaolule tuginemine ei ole KrMS § 233

lg 1 kohaselt lubatav. Kui kohus leiab nende ütluste valguses, et kriminaaltoimikus ei pruugi olla

kõiki asja lühimenetluses lahendamiseks olulisi tõendamiseseme asjaolusid puudutavaid tõendeid,

võib kohus KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt loobuda asja lahendamisest lühimenetluses ja tagastada

kriminaaltoimiku prokuratuurile.

19. Maakohus eitas G.K puhtsüdamlikku kahetsust viitega kohtulikul uurimisel antud kannatanu

ütlustele, mis ei tuginenud kriminaaltoimiku materjalile. Ringkonnakohus luges selle lubatavaks.

Puhtsüdamlik kahetsus on karistust kergendava asjaoluna isiku karistust mõjutav muu asjaolu

KrMS § 62 p 4 mõttes, mistõttu on selle esinemine (või puudumine) tõendamiseseme asjaoluks.

Kuna KrMS § 233 lg 1 kohaselt tuleb lühimenetluses asi lahendada kriminaaltoimiku materjali

põhjal, ei tohtinud süüdistatavale karistuse mõistmisel selliseid kannatanu antud ütlusi arvestada.

Kannatanu ütlused tulnuks vastavas osas seega lubamatu tõendina tõendikogumist välja jätta.

20. Õiguspraktika ühtlustamiseks märgib kriminaalkolleegium karistuse mõistmise osas veel järgmist.

Maakohtu hinnangul viitab G.K väljendatud kahetsuse ebasiirusele ka asjaolu, et süüdistatav

on püüdnud oma rolli juhtunus pehmendada. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel võib toimunus

oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seda näiteks juhul, kui

süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel

määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Eeltoodu aga ei tähenda, et puhtsüdamlik

kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses eeldaks süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist.

Nii võib isik siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge (iseäranis juhul, kui viimane

saabub ettevaatamatusest), viidates siiski samal ajal näiteks ka kannatanu enda rollile toimunus.

Praeguses asjas jääbki kohtute otsustest ebaselgeks, mida on abstraktselt sõnastatud „oma rolli

pehmendamise“ all silmas peetud (vt maakohtu refereeritud seisukoht ps 1.3; maakohtu otsus, lk 8).

Kriminaaltoimiku materjali põhjal ei ole selliseks etteheiteks alust: vastuvaidlematu on fakt, et

G.K on läbivalt oma süüd tunnistanud. Pelgalt asjaolu, et süüdistatava hinnangul oli tema löök

pigem nõrk ja raske tagajärje saabumist ta võimalikuks ei pidanud (vt tlk 94), ei anna alust väiteks,

et ta püüab enda teosüüd vähendada ja tema kahetsus ei ole seetõttu siiras.

21. Kassatsiooniväliselt märgib kolleegium, et maakohtu põhjendused G.K süü suuruse

hindamisel on osaliselt vastuolulised. Nii näiteks on maakohtu otsuses märgitud, et süüdistatava

käitumine oli samal ajal nii impulsiivne kui ka kaalutletud; tegemist on vastandlike seisukohtadega,

mida ilma täiendava põhistuseta on raske ühitada. Raske on ka mõista, kuidas saab kannatanule

raske tervisekahjustuse tekitamise taustal süüdistatavale eraldi tema süüd suurendava asjaoluna ette

heita seda, et ta käitus vägivaldselt, nagu teeb seda maakohus. Kuigi maakohus on tuvastanud, et

süüdistatav lasi sündmuskohale kutsuda nii kiirabi kui ka politsei (maakohtu otsus, lkd 5 ja 7), ei

nähtu otsusest, et kohus oleks G.K süü suuruse hindamisel seda asjaolu arvestanud. Seega on

karistuse mõistmisel alust rääkida nii argumentatsioonivigadest kui ka tõendite käsitlemise

puudulikkusest.

III

22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pdest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 13. juuni 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 12. septembri

2017. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

7(8)

1-17-105

23. G.K kaitsja R. Levin esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks 48 euro suuruses summas, sh käibemaks 8 eurot. Taotluse kohaselt kulus

kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja Riigikohtule esitatud kassatsiooni koostamiseks üks

tund. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud

ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja

§ 21 lgst 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgst 10 ja

kassatsiooni koostamise ajal kehtinud § 7 lgst 1, määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks

48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. See menetluskulu jääb KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)