3-17-1086/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-1086

Haldusasi

Suurmõmmik OÜ, Alamõisa Farm OÜ ja Kullaketraja OÜ

ühiskaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti 13. veebruari 2017. a otsuste nr 12-6/17/218 ja

12-6/17/217 ja 15. veebruari 2017. a otsuse nr 12-6/17/284

tühistamiseks ja kohustamiseks kaebajate taotlused uuesti

läbi vaadata

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23. oktoobri 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Suurmõmmik OÜ, OÜ Alamõisa Farm ja Kullaketraja OÜ

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad Suurmõmmik OÜ, Alamõisa Farm OÜ ja

Kullaketraja OÜ,

esindaja Henno Nurmsalu

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Angelika Tõnsing

RESOLUTSIOON

1. Jätta Suurmõmmik OÜ, Alamõisa Farm OÜ ja Kullaketraja OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. oktoobri 2017. a otsus muutmata.

2. Tagastada kaebajatele apellatsioonkaebuse lisana esitatud fotod.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. juuni 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 13. veebruari 2017. a otsusega

nr 12-6/17/218 rahuldati osaliselt Suurmõmmik OÜ mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

taotlus ja määrati kaebajale väljamaksmisele toetus 706,50 eurot.

2. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 13. veebruari 2017. a otsusega

nr 12-6/17/217 rahuldati osaliselt Alamõisa Farm OÜ mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

taotlus, nõuti osaliselt tagasi kaebajale 2015. a määratud toetus ja määrati kaebajale toetus 5944,18

eurot.

3. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 15. veebruari 2017. a otsusega

nr 12-6/17/284 rahuldati osaliselt Kullaketraja OÜ mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

taotlus ja määrati kaebajale väljamaksmisele toetus 3892,43 eurot.

4. 20. aprilli 2017. a vaideotsustega (tl 9-14) jättis PRIA rahuldamata kaebajate vaided otsuste

osaliseks kehtetuks tunnistamiseks ja toetustaotluste rahuldamiseks.

5. 22. mail 2017. a esitasid Suurmõmmik OÜ, Alamõisa Farm OÜ ja Kullaketraja OÜ

ühiskaebuse, milles taotlesid vastavalt iga kaebaja suhtes tehtud otsuse täielikku tühistamist ja

PRIA kohustamist kaebajate toetustaotluste rahuldamiseks.

Kaebuse kohaselt taotles Suurmõmmik OÜ toetust 13,87 ha põllule, OÜ Alamõisa Farm

47,57 ha-le põllule ja Kullaketraja OÜ 29,84 ha-le põllule. Toetuse taotlemist ja määramist

reguleerib maaeluministri 30. aprilli 2015. a määrus nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku

toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53). Kaebajate põldudel

kasvatatavaks kultuuriks oli harilik sigur ja vastavalt taotleti toetust määruse nr 53 § 3 lg 1 p-s 3

sätestatud määras ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest.

PRIA on alusetult jätnud toetuse osaliselt määramata, leides, et kaebajad on kasvatanud ravim- ja

maitsetaimi söödaks. Suurmõmmik OÜ ja Kullaketraja OÜ põldudel on tõesti teostatud

hooldusniide ja Alamõisa Farm OÜ põldudel karjatatud loomi, kuid see on toimunud umbrohtude

mehaanilise eemaldamise eesmärgil. Hooldusniitmine ja karjatamine on üksnes vahend eesmärgi

(mahe seeme) saamiseks. Kaebajate eesmärk oli siiski siguri kasvatamine seemnete saamiseks.

Teiseks on toetustaotluste osalise rahuldamata jätmise õiguslikuks aluseks olev määruse

nr 53 § 8 lg 51 kehtestatud pärast kaebajate poolt mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse

võtmist ega ole seega kaebajate suhtes kohaldatav.

Kolmandaks, on harilik sigur lisaks ravim- ja maitsetaimede loetelusse kuulumisele ka köögivili

ning seega ikkagi toetusõiguslik määruse nr 53 § 3 lg 1 p 3 järgi.

6. PRIA vaidles kaebusele vastu, leides et kaebajate vaidlusalustel põldudel ei ole toimunud

eesmärgipärane ravim- ja maitsetaimede kasvatamine, vaid ravim- ja maitsetaimi on kasvatatud

söödaks, millisel juhul ei ole määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 3 toodud määras toetuse maksmine

põhjendatud. Vähetähtis ei ole asjaolu, et 2015. aastal, mil määruses ei olnud sätet toetuse

mittemääramise kohta ravim- ja maitsetaimede kasvatamisel söödaks, kasvatasid kaebajad

OÜ Alamõisa Farm ja Kullaketraja OÜ vaidlusalustel põldudel harilikku sigurit justnimelt

söödaks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohtu 23. oktoobri 2017. a otsusega jäeti Suurmõmmik OÜ, Alamõisa Farm OÜ

ja Kullaketraja OÜ ühiskaebus rahuldamata.

8. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt 4. oktoobril 2016 on Põllumajandusamet viinud läbi

kõigi kolme kaebaja suhtes põllumajandusliku majapidamise kontrolli. Protokolli nr VA-126-54

(Suurmõmmik OÜ) kohaselt on tuvastatud, et põldudel 310, 315 ja 315-1 on kokku 140 rullsilo,

mis on 2016. aastal teostatud hooldusniide niite kogumisega (silo). Protokolli nr VA-126-56 (OÜ

Alamõisa Farm) kohaselt põldudel nr 101-1, 101-2, 104 (silovarumine - 47 rulli) 103, 105, 108-

4, 108-3 ja 108-1 on 2016. aastal karjatatud loomi. Põllul nr 102 ei ole 2016. aastal loomi karjatatud

ega sööta varutud. Protokolli nr VA-126-53 (Kullaketraja OÜ) kohaselt põllul nr 402 (sigur) on

teostatud 2016. aastal hooldusniide niite kokkukogumisega (235 rulli silo) ja põllul nr 110-2

(sigur) on 2016. aastal teostatud niitmine purustamisega. Silopallide näol on kindlaks tehtud

loomasööda varumine, mitte hariliku siguri seemneks kasvatamine, nagu väidavad kaebajad. See

ei ole eesmärgipärane tegevus toetuse saamiseks.

Mahepõllumajanduse toetus peab kompenseerima tootmiseks tehtud lisakulutused ja saamata

jäänud tulu – ravimi- ja maitsetaimede kasvatamise toetuse ühikumäär on kõrgem seetõttu, et

kasutatakse palju käsitsi tööd umbrohu eemaldamisel taimede vahelt ja saagi kogumisel.

Nõuded toetusõigusliku maa kohta kehtivad kõikidele taotlejatele. Kohus ei nõustunud kaebaja

väitega, et Määruse nr 53 lisas olevate taimede loetelu ei või muuta, kuna loetelu muutmise korral

ei ole tehtavad muudatused kooskõlas 5-aastase kohustuse võtnud isiku õiguspärase ootusega.

Loetelu ei pea olema kogu kohustuseperioodi jooksul muutumatu. Samuti ei saanud tekkida

kaebajatel õiguspärast ootust, et alates 26. aprillist 2016 hakkas kehtima Määruse nr 53 § 8 lg 51,

kuna antud juhul määruse ja üldse seaduste muutmisega ei rikuta kellegi õiguspärast ootust.

Harilik sigur ei ole köögivili. Köögivili on toiduainena kasutatavad kultuurtaimed ja nende osad.

Harilik sigur on põllumajanduskultuuride loetelu järgi ravim- ja maitsetaim.

PRIA otsused on piisavalt motiveeritud, välja on toodud faktilised ja õiguslikud asjaolud,

haldusaktid on antud selleks pädeva organi poolt kehtiva õiguse alusel ning kokkuvõttes on

vaidlustatud otsused kolme kaebaja suhtes tehtud õiguspäraselt

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Suurmõmmik OÜ, Alamõisa Farm OÜ ja Kullaketraja OÜ esitasid apellatsioonkaebuse, milles

taotlevad Tartu Halduskohtu 23. oktoobri 2017. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega kaebus rahuldada.

10. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei ole põhjendanud määruse nr 53 normide tõlgendust,

kuna normide sõnastus ega määruse seletuskiri ei anna alust tõlgenduseks, et igasugune põllult

kokku kogutud ja rulli pakendatud umbrohi määratleb põhikultuuri kasutusotstarbena sööda.

Vaidlusalustel põldudel on teostatud üksnes hooldusniide või karjatamine umbrohu tõrjumise

eesmärgil, koos niite kokkukogumisega. Üksnes asjaolust, et Põllumajandusamet on tuvastanud

silorullid vaidlusalustel põldudel, ei järeldu, et tegemist on kultuuride kasvatamisega eesmärgiga

saada loomasööta. Juhul, kui käsitsi rohida kultuuri reavahesid, ja eemaldatud umbrohi anda

loomadele, siis ei saa sellist situatsiooni kirjeldada kui põhikultuuri loomasöödaks kasvatamist.

Kontrolli käigus on sisuliselt tõendamist leidnud, et vaatamata karjatamisele (või tänu sellele) on

kasvav kultuur umbrohust vabastatud ja kasvab vaidlusalustel põldudel.

11. Kuna sigur on mitmeaastane kultuurtaim, mis annab saaki alles teisel aastal, siis saagi

saamiseks on hädavajalik umbrohu tõrje. Umbrohu tõrje ja niite kokkukogumine ei takista, vaid

soodustab põhikultuuri kasvu. Sama efekt on õigeaegsel karjatamisel. Eeltoodud meetodi tõhusust

tõendavad ka fotod (tehtud 16. novembril 2017), kus samal põllul kasvab teise aasta kultuurina

saaki kandev sigur, mis ootab koristamist ja seejärel turustamist. Seejuures on toetatav tegevus

kultuuri kasvatamine, seda määratakse pindalapõhiselt, mitte toodangu kohta. Määrusest nr 53 ei

tulene seejuures, et loomadega maaharimine oleks keelatud või vastuolus määruse eesmärgiga.

12. Kaebajatel tekkis viieaastase kohustuse võtmisel õigustatud ootus, et planeeritava kultuuri

kasvatamise eest makstakse toetust kogu kohustusperioodi jooksul samadel tingimustel. Vastuolus

õiguskindluse põhimõttega jäi taotleja suhtes kehtima viieaastane kohustus, kuigi vahepeal

muudeti oluliselt toetuse saamise tingimusi.

13. Kultuur võib olla botaaniliselt nii köögivili kui ka ravimtaim. Määruses ei ole täpsustatud,

millised köögiviljad on toetusõiguslikud käesoleva meetme mõistes. Köögiviljade loetelu puudub

ja seetõttu on alusetu väide, et harilikku sigurit ei saa käsitleda köögiviljana. Botaaniliselt kuulub

harilik sigur köögiviljade nimistusse. Seega oleks põhjendatud siguri kasvatamise eest toetuse

määramine ka määruse nr 53 § 4 lg 1 p 3 alusel.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

15. Vastustaja leiab, et vaidlust ei ole selles, et kaebajad kasvatasid vaidlusalustel põldudel

harilikku sigurit ristiku allakülviga ja kohapealse kontrolli käigus tuvastati põldudel silo varumine

või loomade karjatamine. Kui põldudel karjatatakse loomi, tähendab see sisuliselt loomade

söötmist. Silorullide olemasolu põldudel viitab aga sellele, et põllult niidetud taimi kasutatakse

just söödaks. Ravim- ja maitsetaimede kõrgema ühikumääraga toetuse eesmärk ei ole toetada

ravim- ja maitsetaimede kasvatamiseks kasutatavat põllumajandusmaad, millel ravim- ja

maitsetaimi kasvatatakse söödaks, tegemata seejuures selleks erilisi kulutusi, kuid saades samal

ajal suurt tulu.

Põllumajandusministri

20.02.2009

määruse

nr

„Mahepõllumajanduse

valdkonnas

tegutsemiseks tunnustamise taotlemine ja taotluse menetlemise kord“ § 1 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui

isik soovib tegeleda mahepõllumajandusliku seemne ja paljundusmaterjali tootmise,

ettevalmistamise

ja

turuleviimisega,

esitab

ta

ettevõtte

tunnustamise

taotluse

Põllumajandusametile ja tasub riigilõivu. Põllumajandusametist saadud info kohaselt ei ole ükski

kõnealustest ettevõtetest Põllumajandusametit teavitanud soovist tegeleda seemnetootmisega.

Käesoleval juhul aga kasvatati 2016. aastal enamusel vaidlusalustel põldudel sigurit teist või

enamat aastat. Seega oleksid kaebajad pidanud, nagu nad apellatsioonkaebuses ka ise väidavad,

saama põldudelt siguriseemet.

Kaebajate esitatud maksetaotluse põldude loetelu vormil PT50A tuleb veergu 9 märkida

kasvatatav põllumajanduskultuur vastavalt lisas 1 märgitud põllumajanduskultuuride loetelule,

mille kohaselt on harilik sigur ravim- ja maitsetaim, mitte köögivili.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Suurmõmmik OÜ, OÜ Alamõisa Farm ja Kullaketraja OÜ apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning jätab need

kordamata HKMS § 201 lg 4 alusel.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

17. Kaebajate põhiväide on jätkuvalt, et vastustaja on ebaõigesti tuvastanud, et kaebajate puhul on

täidetud määruse nr 53 § 8 lg 51 koosseis, s.o kasvatatud harilikku sigurit söödaks. Lisaks on

kaebajad seisukohal, et normi ei ole üldse alust nende suhtes kohaldada, kuna see kehtestati pärast

kaebajate poolt viieaastase mahepõllumajandusliku kohustuse võtmist.

18. Määrus nr 53 on kehtestatud maaeluministrile Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika

rakendamise seaduse (ELÜPS) § 67 lg-s 2 ja 3 antud volituse alusel. Tulenevalt

ELÜPS § 67 lg-st 3 on ministril pädevus kehtestada määrusega muu hulgas toetatavad tegevused

ja nõuded taotlejale (p 1), toetusõigusliku maa ja loomade kohta esitatavad täpsemad nõuded (p 4),

toetuse määra ja suuruse, sealhulgas toetuse minimaalse ja maksimaalse suuruse ning ühikumäära

(p 6), taotluse rahuldamise ja rahuldamata jätmise korra (p 10) ja toetuse saaja kohustused,

sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 71 sätestatud

kestvusnõude täitmise kohustuse.

Samas ei tulene ELÜPS-st, et toetuse tingimused tuleb kehtestada muutumatuna Eesti maaelu

arengukava 2014-2020 kogu programmiperioodiks, ning et toetuse tingimuste ülevaatamine ja

muutmine programmiperioodi jooksul oleks keelatud. Kuna tegemist on liikmesriigi pädevusse

kuuluva küsimusega ja kaebajatel puudub subjektiivne õigus toetusele (vt RKHK 4. aprill 2013

otsus asjas nr 3-3-1-77-12), siis on maaeluministril avar otsustusõigus toetusmeetme tingimuste

kujundamisel, arvestades siiski asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud üldisi reegleid

ja piiranguid ning Eesti maaelu arengukava 2014-2020 eesmärke. Seetõttu võiks küsimus

määruse nr 53 muutmise vastuolust Euroopa Liidu õigusega tekkida eelkõige juhul, kui sellega

muutunuks taotlejate võetud viieaastase kohustuse täitmine võimatuks või ebamõistlikult

koormavaks.

19. Käesoleval juhul see ilmselt nii ei ole. Määruse nr 53 § 1 järgi kehtestatakse määrusega „Eesti

maaelu arengukava 2014–2020” (edaspidi arengukava) meetme 11 „Mahepõllumajandus”

tegevuse liigi „Toetus mahepõllumajandusliku tootmise tavadele ja meetoditele üleminekuks”

raames antava mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ning tegevuse liigi „Toetus

mahepõllumajandusliku

tootmise

tavade

ja

meetodite

säilitamiseks”

raames

antava

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse andmise tingimused ning kord.

Eesti maaelu arengukava 2014-20201 mahepõllumajandusliku tootmise tavade ja meetodite

säilitamise toetuse eesmärkidest nähtuvalt on meede suunatud sellele, et kompenseerida osaliselt

või täielikult mahepõllumajandusliku tootmisega ja kohustuse täitmisega kaasnevad täiendavad

kulud ja saamata jäänud tulu. Seega ei ole toetuse otstarbeks katta taotleja kõiki

mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse täitmise võimalikke kulusid. Mahepõllumajanduslik

tootmine peab osaliselt siiski ise tagama taotleja ettevõtte toimimise ning taotleja kannab

majandustegevuse riski. Vastavalt ei saa mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse võtnud isikul

olla õiguspärast ootust, et toetuse tingimusi või määra kohustuse perioodi jooksul ei muudeta.

Vaidlusaluse sättega piirati toetuse andmist juhtudel, kui maitse- ja ravimtaimi kasvatatakse

söödaks, s.o kasutatakse maitse- ja ravimtaimi eesmärgil, millel taimede need omadused, mille

tõttu nad on kantud määruse nr 53 lisas 1 ravim- ja maitsetaimede loetellu, ei ole kasvatamise

põhjuseks. Mahepõllumajandusliku tootmise kohustust saab aga jätkuvalt täita maitse- ja

ravimtaimi eesmärgipäraselt kasvatades, samuti loomasööta kasvatades või rohumaid

karjatamiseks kasutades. Siinjuures ei saa kaebajate õigusi rikkuda ainuüksi asjaolu, et rohumaa

eest määratav toetuse määr (määrus nr 53 § 4 lg 1 p 6) on oluliselt väiksem maitse- ja ravimtaimede

kasvatamisel määratava toetuse määrast (määrus nr 53 § 4 lg 1 p 3). Sarnaselt on eelduslikult

väiksem ka maa harimise ja saagi kogumise kulu.

20. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et vastustaja ei ole eksinud kaebajate

suhtes määruse nr 53 § 8 lg-s 51 koosseisu tuvastamisel.

Kaebajad ei ole kahtluse alla seadnud ringkonnakohtu 23. aprilli 2018. a määruses väljendatud

arusaama sellest, et asjas ei ole vaidluse all 4. oktoobril 2016 toimunud Põllumajandusameti

kohapealse kontrolli kohta koostatud protokollides (tl 15-17) kajastatud asjaolud. Seega lähtub

ringkonnakohus sellest, et 2016. aastal OÜ Suurmõmmik vaidlusalustel põldudel toimus

hooldusniide niite kogumisega, OÜ Alamõisa Farm vaidlusalustel põldudel karjatati loomi ning

OÜ Kullaketraja vaidlusalustel põldudel toimus hooldusniide osaliselt niite kogumisega ja

osaliselt niite purustamisega. On selge, et nii loomade karjatamisel kui rullsilona niite kogumisel

kasutatakse põldu loomasööda saamiseks. Määrusest nr 53 ega selle muutmise seletuskirjast ei

ilmne, millistel tingimustel on tegemist maitse- ja ravimtaimede söödaks kasvatamisega. Normi

sõnastusest saab aga järeldada, et normi koosseisulise tingimuse täitmiseks ei ole nõutav, et kogu

põllul kasvav kultuur kasutatakse ära söödana. Piisab kui söödana kasutatakse (oluline) osa.

Tagantjärele toimunud kontrolli raames ei ole tuvastatud, kas niite ja selle kogumise käigus

kasutati loomasöödaks üksnes põldudel allakülviga kasvatatud ristikut või ka kaebajate poolt

põllul kasvatatava maitse- ja ravimtaimena deklareeritud harilikku sigurit. Samuti ei ole

tuvastatud, milline oli loomade toiduratsioon põldudel karjatamisel ja kas see sisaldas sigurit.

Ringkonnakohtu hinnangul on Põllumajandusameti kohapealsel kontrollil tuvastatud asjaoludele

toetumine piisav kaebajate toetusetaotluste kontrollimisel ning vastustaja ei pidanud asjaolusid

omal algatusel enam täiendavalt selgitama. Tuvastatud asjaolud on küllaldased, et eeldada määruse

nr 53 § 8 lg 51 koosseisuliste tingimuste täitmist. Põldudelt loomasööda saamise fakt lubab

1 Kättesaadav võrguaadressil https://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/mak-2014/mak-

2014-arengukava-2016-08-11.pdf

eeldada, et söödana kasutati ka põhikultuuri. Täiendavalt viitab sellele ka kaebajate eelnev

praktika, kus vastustaja selgituse kohaselt keelunormi kehtestamisele eelnevalt kasvatati harilikku

sigurit just söödaks. Eelduse ümberlükkamiseks tuli kaebajatel endil esitada asjakohased andmed

ja tõendid.

21. Kaebajate

väitel

rakendatud

meetmed

(niitmine

ja

karjatamine)

olid

vajalikud

maaharimisvõtted, mille rakendamisel hävitati umbrohi ja soodustati põhikultuuri kasvu, seda

söödaks kasutamata. Seejuures ei ole kaebajad aga selgitanud, kuidas ja millistes kogustes

põhikultuuri kasutati. Kaebajate väidetest võib aru saada selliselt, et harilikku sigurit kasvatati

seemneks. Vastustaja on aga osutanud asjaolule, et kaebajatel puudub selleks tegevuseks vajalik

Põllumajandusameti tunnustus. Kogu menetluse vältel ei olegi kaebajad esitanud konkreetseid

väiteid, et nad oleksid põldudelt kogunud hariliku siguri juuri, õisi, lehti või seemneid, s.o taime

neid osi, mille saamiseks harilikku sigurit tavapäraselt kasvatatakse. Seda ka vaatamata sellele, et

ringkonnakohus 23. aprilli 2018. a määruses juhtis kaebajate tähelepanu vajadusele asjaolu

selgitada ja tõendada. Vastupidi, kaebajate väidetest ilmneb, et nad peavad ennast õigustatuks

saama vaidlusaluste põldude eest mahepõllumajanduse jätkamise toetust maitse- ja ravimtaimede

kasvatamise eest ette nähtud määras juba seetõttu, et põldudel on siguri taimed. Selline seisukoht

on aga vastuolus maitse- ja ravimtaimede kasvatamise eest kõrgema toetusmäära kehtestamise

eesmärgiga. Määruse nr 53 muutmise seletuskirjast2 ilmneb, et kõrgema toetusmäära kehtestamine

on seotud käsitsi töö suurema mahu ja väiksema tuluga asjaomaste kultuuride kasvatamisel.

Mahetootmisel üldiselt ning konkreetselt maitse- ja ravimtaimede kasvatamisel saamata jäänud

tulu osalise kompenseerimise seadmine toetuse maksmise üheks eesmärgiks tähendab, et toetatav

on

eesmärgipärane

tegevus,

s.o

kultuuri

kasvatamine

sellest

tavapäraselt

saadava

põllumajanduslikuks tootmiseks, mitte ainuüksi põllumajandusliku tootmise imiteerimine.

Ringkonnakohtu hinnangul viitab kaebajate seisukoht võimalusele, et kaebajad on teadlikult

loonud näivuse hariliku siguri kasvatamisest maitse- ja ravimtaimena, eesmärgiga saada toetust

kõrgendatud määras olukorras, kus hariliku siguri kasvatamine kultuurina muul moel ei ole seotud

kaebajate majandustegevusega ega vajalik nende põllumajandusliku tegevuse eesmärgil. Seega

võivad kaebajate väited osutada sellele, et nad on kunstlikult loonud tingimused taotletava toetuse

nõuete vormiliseks täitmiseks ning soovivad kuritarvitada toetuse taotlemise võimalusi. Sel juhul

võib esineda iseseisev alus teotuse maksmisest keeldumiseks ja/või varasemalt makstud toetuse

tagasinõudmiseks.

22. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane kaebajate väide, et harilik sigur on botaaniliselt

kvalifitseeritav köögiviljana. Kaebajad ei ole taotlenud vastustajalt toetust siguri kui köögivilja

kasvatamise eest. Nõustuda tuleb siinjuures ka vastustaja seisukohaga, et põllumajanduskultuuri

kvalifitseerimine toetuse maksmisel on määrusandja pädevuses. Kuna toetuse taotlemise ajal oli

harilik sigur kantud maitse- ja ravimtaimede nimekirja, siis pidid kaebajad sellest lähtuma ja seda

tegidki. Lisaks, isegi juhul, kui harilik sigur oleks mahepõllumajandusliku toetuse taotlemisel

käsitatav köögiviljana, tuleks jätta kaebajatele toetus siiski määramata, kuna puuduvad andmed,

et nad oleks sigurit köögiviljana, s.o toiduainena kasutamiseks, kasvatanud.

23. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seiskohal, et PRIA 13. veebruari 2017. a otsused

nr 12-6/17/218 ja 12-6/17/217 ning 15. veebruari 2017. a otsus nr 12-6/17/284 on õiguspärased.

Suurmõmmik OÜ, Alamõisa Farm OÜ ja Kullaketraja OÜ apellatsioonkaebus jääb rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 23. oktoobri 2017. a otsus muutmata.

Apellatsioonkaebuse lisana esitatud fotod tuleb kaebajatele tagastada, kuna need ei tõenda asja

lahendamiseks olulisi asjaolusid.

2 Kättesaadav võrguaadressil http://eelnoud.valitsus.ee/main#hI5RmdKg

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PRIA ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid PRIA kasuks välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/