2-15-9940/138 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. mai 2018. a

Tsiviilasja number

2-15-9940

Tsiviilasi

T.K. hagi Osaühing VITADENT ja D.B. vastu varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

10 380 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Osaühing VITADENT ja D.B. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. mai 2018. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (kostja I): Osaühing VITADENT (registrikood

11292810)

Apellant II (kostja II): D.B. (isikukood XXXX)

Apellantide esindaja Mihhail Tuštšenko

Vastustaja (hageja): T.K. (isikukood XXX), esindaja Ain

Kabal

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Osaühing

VITADENT

ja

D.B.

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 4. detsembri 2017 otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

solidaarselt

Osaühing VITADENT ja D.B. kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

5. Tagastada T.K. le 8. novembril 2016 tasutud

ekspertiisitasu summas 150 (ükssada viiskümmend) eurot

T.K. arveldusarvele nr XXXX Swedbank AS.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.K. (hageja) esitas 30. juunil 2015 Viru Maakohtule hagi Osaühing VITADENT (kostja

I) ja D.B. (kostja II) vastu solidaarselt varalise kahju 9860 euro hüvitamiseks ja

mittevaralise kahju kohtu poolt määratud õiglase summa väljamõistmiseks. Menetluskulud

palus hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja novembris 2009 kostja I poole hamba

eemaldamiseks. Peale hamba eemaldamist pakkus kostja I hagejale võimalust ravida ka

ülejäänud hageja hambad. Samuti pakuti hagejale ülalõualuule proteeside paigaldamise

teenust. Hagejale paigaldati kostja I juures töötava kostja II poolt metallkeraamilised

hambaproteesid. Hagejal eemaldus suust esihammaste protees juunis 2010. Augustis 2010

eemaldus sama protees teistkordselt. Detsembris 2010 eemaldus suust ka teine protees ning

jaanuaris 2012 eemaldus külgmine hambaprotees. Kostja I poolt paigaldatud proteese

parandati kahe aasta jooksul neljal korral. Hageja proovis proteese parandada teiste

tervishoiuteenuse osutajate juures, kuid hagejale selgitati, et kostja I poolt paigaldatud

proteeside konstruktsioon ei taga proteeside püsivust ning kõik kostja I juures paigaldatud

proteesid tuleb paigaldada uuesti.

Hageja pöördus veebruaris 2014 kostja I poole pretensiooni ja sooviga kostja I kulul taastada

külgmist hambaproteesi. Kostja I oma viga ei tunnistanud ja ei nõustunud puudusi omal

kulul parandama. Hageja pöördus 2014 märtsis ja aprillis hammaste seisundi ja kostja I

poolt valmistatud proteesimistööde hindamiseks Ecodent OÜ poole. Hinnangu kohaselt

kostja I ei ravinud või ravis ebapiisavalt hageja põletikulisi hambajuuri ning proteesid

paigaldati ravimata hammastele, kroonide servad traumeerivad iget, põhjustades põletikku,

lekkivad krooniservad võimaldavad hambakaariesel ja põletikke tekitavatel bakteritel

tungida krooni alla, hävitades veel terveid hambaid, paigaldatud sillad on lahti, kroonid

liiguvad, hambumus on vale, igemed põletikulised, proteesiserv ei istu astmele ja hageja

hambumuse tasapind ei ole paigas. Hinnangus leiti, et tehtud töö tuleb täielikult ümber teha,

mh ravida enne proteesimist hambad ja korrigeerida hambumust.

Hageja pöördus novembris 2014 Sotsiaalministeeriumi Tervishoiuteenuse kvaliteedi

ekspertkomisjoni poole. Komisjoni hinnangu kohaselt ei vasta kostja I ja kostja II tegevus

hambaravi teenuse osutamisel tervishoiuteenuse osutamise heale tavale. Kostja II ei ole

raviteenuse osutamise käiku dokumenteerinud vastavalt sotsiaalministri 18. septembri 2008

määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ja nende dokumentide

säilitamise tingimused ja kord“ nõuetele. Samuti puudub hageja hammaste raviplaan,

röntgenülesvõtte mudelid ning hageja ravikaardi sissekannetes puudub kirjeldus patsiendi

soovide ja seisundi kohta.

Hageja on seisukohal, et kostja I ja kostja II ei ole osutanud hagejale tervishoiuteenust

kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 762 sätestatud kvaliteediga. Kostja I ja kostja II ei

ole järginud VÕS §-st 762 tulenevat hoolsuskohustust ning on kohustust tervishoiuteenuse

osutamisel süüliselt rikkunud, mistõttu vastutavad kostjad VÕS § 770 lg 1 alusel.

Kostjate ravivigade parandamiseks ning meditsiiniliselt ja esteetiliselt korrektse tulemuse

saavutamiseks ning ravivigade parandamise teel hammaste terviseseisundi halvenemise

ärahoidmiseks kulub hagejal Ecodent OÜ raviplaani kohaselt eelduslikult 9860 eurot, mille

hageja palub kostjalt I ja II solidaarselt hageja kasuks varalise kahju hüvitamiseks välja

mõista. Hageja on kostjate süül pidanud taluma tugevat valu ning märkimisväärseid

ebamugavusi igapäevaelus. Kostja II poolt paigaldatud proteesid ei võimalda süüa tahket

toitu, hageja hambad on ülimalt külmatundlikud ning hageja igapäevast heaolu halvendavad

igemete veritsus ja väärhambumus. Ebaõnnestunud raviteenuse tagajärjel tekkinud hingelisi

üleelamisi süvendas kostjate käitumine ja suhtumine hagejasse, s.o kostjad keeldusid

lahenduste pakkumisest ning raviteenuse edasisest osutamisest hagejale.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostjad võtsid omaks, et ajavahemikul 2012 kuni 2014 tegi kostja II hageja ülalõua

hammaste ravi ja proteesimistöid, mille eest hageja maksis kokku 1150 eurot 45 senti

(18 000 krooni). Hageja ei järginud arsti poolt antud hambahooldusjuhised ja ei külastanud

piisava tihedusega hambaarsti, mistõttu halvenes hageja hammaste seisund pärast proteeside

paigaldamist hageja enda süül.

Kostjad on seisukohal, et tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 27. novembri 2014

protokoll ei saa olla hagi põhjenduseks, sest see ei ole vaadeldav eksperdiarvamusena.

Hageja esitatud kalkulatsioon hammaste ravi ja proteesimise maksumuse osas on

ülepaisutatud. Tsirkoonkroonid, millega asendatakse hageja senised kroonid, on üks

kallimaid proteesimises kasutatavatest tehnoloogiatest. Hageja on esitanud ainult ühe

tervishoiuteenuse hinnapakkumise, samas võivad erinevate teenusepakkujate poolt

pakutavad ravihinnad erineda 2-3 kordselt.

Hageja ravikaardile lisatud kirjalike kommentaaride kohaselt pöördus hageja kostja II poole

28. novembril 2009. Hageja hambad olid halvas seisukorras, ülalõualuu hammastel oli näha

patoloogilist kulumist, hambad nr-d 26-28 olid kaetud vana metallist sildproteesiga.

Kostja II eemaldas hageja hamba nr 24 juure, ravis hambaid nr 22 ja nr 23. Kostja II alustas

9. jaanuaril 2010 hageja hammaste proteesimist. Hageja valis suust mitteäravõetavad

proteesid. Hagejale paigaldati ülemisse lõualuusse 4 metallkeraamilist proteesi:

2 paariskrooni hammastele nr 11, nr 12 ja 21-22 ning sildproteesid hammastele numbritega

13-17 ja 23-25.

Augustis 2010 tuli hageja hammastel nr 21 ja nr 22 lahti hamba tsementeering. Hageja

pöördus kostja I hambaarsti D. P. poole. Detsembris 2010 tuli hagejal lahti hammaste nr 11

ja nr 12 tsemendikiht. Kostja II ravis hageja hambaid, puhastas katust ja plommis

hambaaugud, vaatamata sellele, et kostja II ei olnud neid hambaid varem ravinud. Viidatud

hammaste ravimise eest hagejalt tasu ei nõutud. Kostja II fikseeris uuesti hambakroonid.

Hageja pöördus kostja II poole taas 6. jaanuaril 2012 seoses hammaste numbritega 23

kuni 25 sildproteesidega. Kostja II oli varasemalt hageja hamba nr 25 juure fikseerinud

hambajuuresisene keerme ja valgusega kõveneva plommiga hamba parandanud. Hageja

protees fikseeriti uuesti. Hageja keeldus hambaravi eest tasumast. Ravikaardile on lisatud

hageja poolt tasumata arve summas 37 eurot.

Metallkeraamiliste hambaproteeside garantiiaeg on kuni 1 aasta ja nende tegelik tööiga 1,5

aastat. OÜ Narva Hambakliiniku ja kostja I vahel 9. juunil 2008 sõlmitud lepingu järgi on

OÜ Narva Hambakliinik poolt valmistatud hambaproteeside garantiiaeg 6 kuud. Kostja II

suurendas metallkeraamiliste proteeside tööiga kuni kahe aastani, millest hagejat teavitati

suuliselt. Lepingut täiendavate garantiide kohta poolte vahel ei sõlmitud. Informatsioon

garantiiaegade kohta on kättesaadav hambakliiniku infostendil.

Hageja pöördus 2. oktoobrist 2010 kuni jaanuarini 2012 kolm korda stomatoloogi poole

kolme erineva proteesi fikseerimise küsimuses. Kostjad selgitasid, et kasutatud

tsementeerimismaterjali omaduste tõttu võib protees fikseeruda ebakindlalt ja tulla lahti.

Hageja pöördus kostja II poole uuesti veebruaris 2014 ja nõudis proteesimise eest tasutud

raha tagastamist ja kahju hüvitamist.

Hageja hammaste läbivaatusel 6. jaanuaril 2012 oli kostja II poolt paigaldatud proteeside ja

tugihammaste seisukord normaalne, v.a hammas nr 25, mille kostja II taastas. Hagejale 2014

tehtud hammaste panoraamröntgeniülesvõttel ei ole kostja II poolt proteesitud hammaste

patoloogilisi muutusi näha, v.a. hammaste nr 32-28 vanad proteesid, puudub hammas nr 17.

Teise hambaarsti poolt varem paigaldatud proteeside juures on sügavad hambamaterjali

taskud, hambamaterjal on 2/3 hambapikkuse ulatuses lahti koorunud, millest tulenevalt on

võimalik ka suust tulenev ebameeldiv lõhn ja hambaigemete põletikuline protsess.

Hagejale selgitati, et iga aastaga suureneb proteeside kandmisega seoses hammastega seotud

nahakoes hammaste patoloogia risk. Selle vältimiseks tuleb üks kord poole aasta jooksul

käia arstlikul läbivaatusel ja vajadusel eemaldada hammastelt hambakivi, hambakatt,

teostada igemete puhastamine ja professionaalne hambapuhastus. Hageja kontorollis ei

käinud. Kui hageja oleks õigel ajal kostjate poole pöördunud, oleks saanud tekkinud

olukorda vältida. Kostja II nõustub ekspertkomisjoni hinnanguga ravikaardi nõuetekohase

täitmata jätmise osas. Kuigi ravikaardil ei ole kirjeldatud hammaste seisukorda, on seal

kajastatud kõik hageja visiidid kostja I juurde. Ravikaardi ülevaatlikumaks täitmiseks

puuduvad kostjatel tehnilised võimalused ja aeg.

Hagejal oli juba 2009 hambaraviteenuse saamiseks võimalik pöörduda mõne teise

teenusepakkuja juurde kallimate proteeside paigaldamiseks, kuid hageja valis kostja I

lähtudes teenuse odavusest. Hagejal tulnuks pöörduda hambaproteeside valmistaja poole.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 4. detsembri 2017 otsusega hageja hagi ja mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud

varalise kahju 9380 eurot ning mittevaralise kahju 1000 eurot. Maakohus jättis menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel on vaidlus selles, kas tervishoiuteenuse lepingu täitmine

toimus kohaselt ning kas ja millises ulatuses kostjad lepingu kohase täitmata jätmise eest

vastutavad. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja pöördus 2009 novembris kostja I

poole tervishoiuteenuse saamiseks, hagejal fikseeriti ülalõuas puuduvatele hammastele

kroonid ja sildproteesid. Hageja tasus teostatud töö eest 1150 eurot 40 senti (18 000 krooni).

Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 ja VÕS § 759 tähenduses. Töö teostas kostja II.

Hageja pöördus 27. novembril 2014 raviteenuse kvaliteedi hindamiseks Sotsiaalministeeriumi

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Komisjoni hinnangul ei ole kostja II

hagejale tervishoiuteenuse osutamisel kostja I juures dokumenteerinud raviteenuse osutamist

sotsiaalministri 18. septembri 2008 määrusega nr 56 sätestatud korras. Ekspertkomisjon

leidis, et hageja hammaste ravikäik ei ole jälgitav, mistõttu ei ole arstil võimalik väita, et

patsient ei jälginud hügieeninõudeid ja seetõttu tekkisid komplikatsioonid proteesidega.

Üheaastane garantii kehtib ainult hambatehniku poolt valmistatud proteesile, mitte

hammastele ja neid ümbritsevatele kudedele. Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmisega

rikuti head tava tervishoiuteenuse osutamisel.

Komisjoni otsus tõendab antud juhul terviseteenuse osutaja poolt tavaliselt oodatava hoolsuse

puudumist. Maakohus ei kahelnud komisjoni faktilistes järeldustes, milleks on teenuse

ebakorrektne dokumenteerimine. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluste puudumist peab

tõendama teenuse osutaja.

Maakohus leidis, et komisjoni hinnanguga ning EcoDent OÜ arstide L.O. ja M.M. poolt

patsiendi hambakaardi kannetega (I kd, tl 21-22, 23) on tõendatud, et kostja II poolt hagejale

osutatud raviteenus oli ebakvaliteetne, s.o enne proteesimist ei ravitud hageja hambaid

piisavalt, kroonid paigaldati otse igemele, kroonide servad ei olnud tihedalt hammaste vastu,

hambakönt oli liiga väikeseks lihvitud.

Maakohus ei arvestanud kostjate vastuväidetega seoses kolmanda isiku osaga lepingu

täitmisel. Kostja paigaldas hagejale proteesid ja pidi veenduma proteeside sobilikkuses ja

kvaliteedis. Proteeside paigaldamine hõlmas hammaste sobivaks lihvimist, mille üle

kolmandal isikul puudus igasugune kontroll. Kostja poolt esitatud koostööleping ei tõenda, et

kostjal puudus hageja ees vastutus proteeside kvaliteedi osas. Koostööleping puudutab vaid

kostja ja kolmanda isiku omavahelisi suhteid. Maakohus oli seisukohal, et kogu proteesimise

protsessi ja tulemuse eest vastutas kostja II raviarstina.

Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et proteesid eemaldusid hageja suust lühikese aja

jooksul peale nende paigaldamist. Kostjad ei ole selgitanud, millest oli tingitud proteeside

halb istuvus ja mis põhjustas hageja proteesialustel hammastel infektsiooni laiaulatuslikku

levikut. Kostjate üldised väited, et hageja hambad olid esmasel pöördumisel halvas seisundis,

hagejal on kalduvus hambahaigustele ja puudulik suuhügieen, on paljasõnalised.

Maakohus leidis, et kostjad ei rakendanud ravi koordineerimisel vajalikku hoolt. Kostjad ei

ole tõendanud, et nad selgitasid hagejale, et hageja võimalikud soovid ohustavad ravi

tulemuslikkust (sealhulgas proteeside püsivus ja säilimine). Kostjate võimalused piirdusid

patsiendile üksnes ajutise lahenduse, mitte püsivama tulemuse pakkumisega. Kostja I kasutas

proteesimisel materjali, mille valmistaja garantii on üks aasta ja kostja II poolt pikendatuna

kuni kaks aastat.

Sotsiaalministeeriumi Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni kokkuvõttega on

tõendatud, et kostjad ei ole hagejale tervishoiuteenuse osutamist nõuetekohaselt

dokumenteerinud.

Kostjad

on

rikkunud

poolte

vahel

2009

novembris

sõlmitud

tervishoiuteenuse osutamise lepingut ja selle tingimusi, mis tulenevad VÕS §-st 762, § 766

lg-st 1 ja §-st 769. Maakohus leidis, et dokumenteerimisvigade tõttu tuli kostjal tõendada, et

tervishoiuteenus oli vigadeta ning lepingut ei rikutud (VÕS § 770 lg 3). Kostjad ei ole

tõendanud hagejale nõuetekohase tervishoiuteenuse osutamist. Hagejale on tervishoiuteenuse

rikkumise tõttu tekitatud otsene varaline kahju, mis seisneb selles, et kõik kostjate poolt

teostatud tööd tuleb ümber teha, s.o eemaldada vanad kroonid, välja vahetada ülalõualuu

proteesid, teostada juureravi ja klaasfiibertihvtidega hamba ülesehitus ja paigaldada uued

kroonid ja sildproteesid.

Maakohtu hinnangul esineb käesolevalt põhjuslik seos tervishoiuteenuse osutamisel tehtud

diagnoosi- või ravivigade ja hagejal tekkinud kahju vahel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Kui

kostja oleks järginud õigeid ravivõtteid, ei oleks hageja pidanud kuue aasta jooksul tundma

ebameeldivusi ja valu, mida põhjustas ebakvaliteetne tervishoiuteenus. Proteeside

eemaldumise põhjuseks oli hammaste ravimata jätmine koos ebakvaliteetse proteesimisega,

seega on hagejal kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostja tegevusega.

Kahjulik tagajärg on olukord, kus hageja hammastel ei ole tavapärast funktsionaalsust, kostja

paigaldatud proteesid ei püsi hammastel, hambad on ebapiisavalt ravitud ning hageja

hammastele ei ole võimalik paigaldada ka uusi samatüübilisi proteese.

Hageja soovib keskmise hinnaklassiga kroone ja hambasildu, mida hageja lootis kostjate

raviteenusest saada. Hageja hinnangul maksab soovitud tulemuse saavutamine umbes 9380

eurot. Kostjad hindavad töö ümbertegemise maksumuseks 2500 eurot, kuid kostjad ei

nõustunud hagejale sellise hinnaga töid teostama. OÜ ECOdent ja AS Citymed hinnakirja

järgi kulub tuvastatud ravivigade ümbertegemisele umbes 9860 eurot. Hageja ei soovi

odavamaid ja haigekassa poolt osaliselt hüvitatavaid suust eemaldatavaid proteese. Maakohus

järeldas, et EcoDent OÜ raviplaan on realistlik, hageja nimetatud hind ei ületa valitsevaid

turuhindu ning kostjate vastuväited töö maksumuse ülepaisutatuse suhtes on tõendamata.

Maakohus rahuldas hageja nõude varalise kahju hüvitamiseks 9380 eurot.

Maakohus pidas usutavaks, et ravivead ja paigaldatud proteeside suust eemaldumine on

hagejale põhjustanud kannatusi nii esteetilises kui füüsilises mõttes: hambad ja igemed on

põletikulised ning ülitundlikud, proteesidega pole võimalik mäluda tahket toitu ning

eemaldunud sillad on põhjustanud hambutuse ülalõualuul. Hüvitise määramisel arvestas

maakohus sellega, et kostjad ei ole 6 aasta jooksul teinud midagi hageja olukorra

parandamiseks või tekitatud kahju heastamiseks. Ravivigade ümbertegemine on pikaajaline

ja järjepidev protsess, mis nõuab täiendavaid sõidukulusid Narvast Tallinnasse ja tagasi.

Maakohus määras mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 1000 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus ja teha uus

otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata. Alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1 ja 2 ning TsMS § 230 lg-t 1. Samuti on

maakohtu otsus vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 ning otsuse sisu ei vasta TsMS § 442 lg-le 8.

Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas põhjendanud, miks kohus ei nõustunud kostjate

faktiliste väidetega ega analüüsinud kõiki kohtule esitatud tõendeid. Maakohus kohaldas

valesti VÕS §-i 619, VÕS § 621 lg-t 1, VÕS § 758 lg-t 1 ja jättis kohaldamata VÕS §-i 635,

VÕS § 139 lõike 1, VÕS § 128 lõike 3, VÕS § 131 lg-d 1 ja 5.

Õige ei ole maakohtu järeldus, et tervishoiuosatamise leping on oma olemusest

käsundusleping. Antud tervishoiuteenuse osatamise leping on oma olemuselt töövõtuleping

VÕS § 635 tähenduses. Hageja tellimusel valmistati ja paigaldati hagejale kostja I juures

kostja II poolt metallkeraamilised hambaproteesid ning hageja maksis selle eest tasu.

Maakohus hindas valesti Tervisehoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangut.

Ekspertkomisjoni üldkoosoleku protokollist ei tulene, et kostja II ei ole hagejale

tervishoiuteenuse

osutamisel

dokumenteeritud

raviteenuse

osutamist

sotsiaalministri

18. septembri 2008 määrusega nr 56 sätestatud korras. Koosoleku protokolli nr 39 p-s 16.2 on

märgitud, et kostja I poolt ei ole esitatud raviplaani, röntgenülesvõtte mudeleid ja ravikaardi

sissekannetes puudub kirjeldus patsiendi soovide ja seisundi kohta raviasutusse pöördumisel.

Sotsiaalministri 18. septembri 2008 määrus nr 56 ei sätesta, et hambaravikaardi andmete

koosseisus peab sisalduma ekspertkomisjoni poolt p-s 16.2 märgitu. Kostjad esitasid

ekspertkomisjoni järelduse ümberlükkamiseks hageja hambaravikaardi koopia, milles

kajastub ravi osutamise käik ning sotsiaalministri määrusega sätestatud andmed ja see vastab

viidatud määruse nõuetele. Ekspertkomisjoni hinnang on üldjuhul dokumentaalne tõend, mis

ei oma suuremat jõudu teiste kirjalike tõendite ees. Maakohus ei andnud hinnangut kostjate

poolt esitatud hageja hambaravikaardi koopiale.

Kostjad ei ole rikkunud poolte vahel 2009 novembris sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise

lepingut. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud põhjusliku seose olemasolu kostjate poolt

lepingu rikkumise ja saabunud tagajärje vahel, s.o hagejale tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju vahel. Maakohtu poolne tõendamiskoormuse jaotus, mille kohaselt ei pea hageja

tõendama vastutuse aluseks olevaid asjaolusid VÕS § 758 lg 1 alusel, on vale ja alusetu

Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 139 lõike 1. Hageja pöördus

pretensioonidega kostjate poole 2014 veebruaris ehk 5 aastat pärast lepingu sõlmimist ning

kaks aastat peale hageja viimast pöördumist. Osaliselt tekkis võimalik kahju kahjustatud

isikust tulenevatest asjaoludest.

Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud hageja varalise ja mittevaralise kahju suurust ning

maakohtu poolt tuvastatu on vastuolus esitatud tõenditega. Hageja esitas EcoDent OÜ

kalkulatsiooni, millest tuleneb, et osutatud teenuste ümber tegemiseks kulub hagejal 9380

eurot. Kostjad hindasid töö ümbertegemise maksumuseks 2500 eurot. Kostjad leiavad, et

maakohus rikkus TsMS § 232 lg 2 põhimõtet.

Maakohus ei ole varalise kahju kindlaksmääramisel arvestanud, et kahju tekitamisega seoses

kantud või tulevikus kantavad kulud peavad olema mõistlikud ja kooskõlas VÕS § 128 lg-ga

3 ning ei kohaldanud VÕS § 128 lg-t 3. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel jättis

maakohus kohaldamata VÕS § 134 lg-d 1 ja 5 ning jättis tähelepanuta menetluse käigus

tuvastatud asjaolud kostjate käitumises ja suhtumises hagejasse pärast võimalikku rikkumist.

Kostjad reageerisid koheselt peale teenuse osutamist hageja pöördumistele ning osutasid

hagejale raviteenuseid. Mittevaralise kahju suurus ja ulatus ei ole maakohtu otsuses piisavalt

põhjendatud.

Hageja ei tõendanud, et kostjad said aru või pidid aru saama, et kohustuse rikkumine võib

põhjustada hagejale mittevaralise kahju. Hageja ei ole tõendanud ning põhjendanud

mittevaralise kahju suurust. Maakohus ei juhtinud kostjate tähelepanu TsMS § 230 lg-le 1.

5 Hageja kostjate apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata.

Menetluskulud jätta kostjate kanda. Hageja nõustub maakohtuga, et tervishoiuteenuse

osutamise leping on oma olemuselt käsundusleping. Maakohus leidis õigesti, et

ekspertkomisjoni hinnang tõendab tervishoiuteenuse osutaja poolt oodatava hoolsuse

puudumist.

Käesoleval

juhul

on

tervishoiuteenuse

osutamine

nõuetekohaselt

dokumenteerimata.

Puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks kuna menetluses ei ole tõendatud, et osaliselt

tekkis kahju kahjustatud isikust tulenevatest asjaoludest või ohu tagajärjel, mille eest vastutab

kahjustatud isik.

Maakohus on selgitanud, miks võttis maakohus varalise kahju kindlaksmääramisel aluseks

hageja poolt esitatud kalkulatsiooni. Maakohus on põhjendanud kohtuotsuses mittevaralise

kahju hüvitamise asjaolusid ja kahjusumma suuruse määramist. Kostjad ei ole 6 aastaga

teinud mitte midagi hageja olukorra parandamiseks või tekitatud kahju heastamiseks.

Kostjad ei ole menetlusdokumentides selgitanud, milliseid asjaolusid nad kostjate poolt

esitatud tõenditega (nt hageja ravikaart) soovivad tõendada ega esitanud taotlust tõendite

vastuvõtmiseks. Kostjate poolt väidetavalt esitatud ravikaarti istungitel ei uuritud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1

p 1

alusel

muutmata

ja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus

jätab

apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud kostjate kanda.

7. Hageja nõuab kostjatelt tervishoiuteenuse osutamise lepingule mittevastava hambaravi ja

proteeside paigaldamise käigus tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kostja I

on tervishoiuteenuse osutaja, kostja II töötab kostja I juures hambaarstina. Tervishoiuteenuse

osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või

ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu

sellesarnase lepingu alusel, vastutab VÕS § 758 lg 2 järgi tervishoiuteenuse osutamise lepingu

täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult.

Hagiavalduse kohaselt ei osutanud kostja I ja kostja II hagejale tervishoiuteenust kooskõlas

VÕS § 762 järgse kvaliteediga. Hageja väitel ei ole kostja I ja kostja II järginud VÕS § 762

järgset hoolsuskohustust ning on oma kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel süüliselt

rikkunud. Hageja väitel vastutavad kostjad VÕS § 770 lg 1 alusel.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 järgi on tervishoiuteenus

tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi

halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a

määrusega

nr 13

kehtestatud

tervishoiuteenuste

loetelu § 1

p 1

järgi

käsitatakse

tervishoiuteenusena mh rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise

klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja

ravimisega seotud tervishoiuteenuseid. Nimetatud loetelu alampeatükk K00-K14 käsitleb

suuõõne-, süljenäärme- ja lõualuuhaigusi. Hageja pöördus hagiavalduse kohaselt kostja poole

hamba eemaldamiseks, kostja ravis lisaks hageja hambaid ning paigaldas proteesid.

Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et poolte vahel oli

sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping. VÕS § 758 lg 1 järgi kohustub tervishoiuteenuse

osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele

isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema

tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse

osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud

tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.

Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on osutatud tervishoiuteenus praegusel

juhul mitte käsundilaadne võlasuhe vaid tegemist on töövõtuga. Hammaste proteesimisel võib

iseenesest olla üksikuid töövõtulepingule iseloomulikke tunnuseid. Nii on hambaproteeside

valmistamine oma olemuselt töövõtuleping ning proteeside tehnilise valmistamise suhtes

võivad kohalduda töövõtulepingust tulenevad õiguskaitsevahendid. Pooled leppisid kokku

selles, et kostja I paigaldab hagejale proteesid. Proteeside paigaldamisel ei ole

töövõtulepingule iseloomulikku täielikult kontrollitavat protsessi. Kuigi kostja poolt makstav

tasu hõlmas ka proteese, tulenevad hageja poolsed kohustuse rikkumisega seotud etteheited

kostjale praegusel juhul nendest kohustustest, mis on seotud nõuetekohase teenuse

osutamisega. Kui tervishoiuteenust ei osutatud nõuetekohaselt, tulenevad kõik lepingujärgsed

tagajärjed käsundilepingulaadsest suhtest, sõltumata sellest, et mittenõuetekohase täitmise

võis põhjustada puudustega protees.

8. Hambaproteeside paigaldamisel oli kostja TTKS § 2 lg 1 järgi kohustatud hoidma ära

hageja tervise seisundi halvenemise või haiguse ägenemise ning taastama hageja tervise.

Seejuures pidi kostja osutatud tervishoiuteenus vastama VÕS § 762 järgi vähemalt

arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse

osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ning vajadusel pidi tervishoiuteenuse osutaja saatma

patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti (vt ka Riigikohtu 8. aprilli 2011. a. otsus

tsiviilasjas 3-2-1-171-10, p 14).

Hageja väitel ei ole kostja II paigaldanud hagejale hambaproteese nõuetekohaselt,

metallkeraamilised hambaproteesid eemaldusid suust, kostja I poolt paigaldatud proteese

parandati kahe aasta jooksul neljal korral. Maakohus ei ole eksinud tõendamiskoormise

vastu: hagejal tuli tõendada kostjate kohustuse rikkumine. Hageja on esitanud kostjate

kohustuse

rikkumise

tõendamiseks

Tervishoiuteenuse

kvaliteedi

ekspertkomisjoni

koosoleku protokolli nr 39. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et nimetatud protokollist ei

tulene, et kostjad ei ole dokumenteerinud hagejale raviteenuse osutamist sotsiaalministri

18. septembri 2008. a määrusega ettenähtud korras. Protokollist p-dest 16.3; 16. 4 ja 16. 5

tuleneb üheselt, et kostja II ei ole jälginud head tava tervishoiuteenuse osutamisel.

Ekspertkomisjon juhib kostja I tähelepanu sellele (p 16. 5), et tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimine peab vastama sotsiaalministri 18. septembri 2008 määrusega nr 56

kehtestatud nõuetele.

VÕS § 769 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile tervishoiuteenuse osutamise

nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus

nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti.

VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustus laieneb ka dokumenteerimisele (vt Riigikohtu

6. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas 2-15-5804, p. 16). Dokumenteerimiskohustuse rikkumise

tõendatuse hindamisel tugines maakohus põhjendatult ekspertkomisjoni protokollile, mille

p 16.1 järgi on patsiendi ravikaardil kogu tegevuse kohta 5 sissekannet, millest kaks ei ole

skanneerituna loetavad. Protokolli järgi on sissekanded äärmiselt napid ja ei kirjelda patsiendi

seisundit. Seega on ekspertkomisjon hageja ravikaardile hinnangu andnud.

Hageja väitel proovis ta proteese parandada teiste tervishoiuteenuse osutajate juures, kuid

hagejale selgitati, et kostja I poolt paigaldatud proteeside konstruktsioon ei taga proteeside

püsivust ning kõik kostja I juures paigaldatud proteesid tuleb paigaldada uuesti. Hageja on

esitanud kostjate kohustuse rikkumise kohta tõendina ka OÜ EcoDent ja AS Citymed

raviplaani ja hinnakirja. Raviplaani kohaselt tuleb välja vahetada kõik hageja proteesid, teha

juureravi.

Nii esitatud raviplaan kui ekspertkomisjoni otsus on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272

mõttes.

9. VÕS § 770 lg 1 järgi vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud

isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning

patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tervishoiuteenuse

osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab VÕS § 770 lg 3 järgi tõendama patsient, välja

arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt

dokumenteerimata. Praegusel juhul on maakohus põhjendatult tuvastanud, et kostjad ei ole

täitnud dokumenteerimiskohustust, kostjad ei ole menetluses tõendanud hoolsuskohustuse

täitmist ja süü puudumist. Maakohus on otsuse põhjendavas osas põhjalikult hinnanud kostja

kohustuse rikkumist.

10. Haiguse ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise

vastutuse siis, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju. Hageja on esitanud temale tekkinud

kahju tõendamiseks OÜ EcoDent ja AS Citymed hinnakirja. Kostjate väited selle kohta, et

hageja poolt ravivigade kõrvaldamisega seotud tööde maksumus on 2500 eurot, on

paljasõnalised. Kostjad ei olnud ise nõus nimetatud summa eest töid tegema (II kd, tl 27

pöördel).

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju peab olema kahju tekitaja jaoks ettenähtav

ning selle ärahoidmine rikutud kohustuse eesmärgiks VÕS § 127 lg 3 ja 2 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et proteeside paigaldamisel hoolsuskohustuse rikkumine võib kaasa

tuua patsiendi tervise kahjustamise ning olukorra, kus on vaja kogu ülalõug uuesti proteesida

koos eelneva igeme- ja juureraviga. Nimetatu on hõlmatud kostjate poolt rikutud kohustuse

kaitse eesmärgiga ning on kostjatele kui hambaravi teenuse osutajatele ettenähtav. Hageja

kahju on ka põhjuslikus seoses kostjate kohustuse rikkumisega.

11. Maakohus on jätnud põhjendatult kohaldamata VÕS § 130 lõike 1, mille kohaselt tuleb

kahjuhüvitist vähendada, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel

või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, ulatuses, milles need asjaolud või oht

soodustasid kahju tekkimist. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt

pöördus hageja alles 5 aasta möödumisel pärast lepingu sõlmimist kostjate poole.

Ekspertkomisjoni protokolli p 16.1 (komisjoni hinnangu esimese punkti) järgi on kostja II

proovinud korduvalt lahti tulnud proteese parandada. Hagejale paigaldati 2010. a veebruaris

ülalõua hammaste kroonid ja sildproteesid. Hageja pöördus kostja poole 2010. a juunis, kui

tuli lahti kahest kroonist koosnev esihammaste protees, sama aasta augustis tuli lahti teise

poole kahest kroonist koosnev protees, mis ka fikseeriti uuesti. 2012. a jaanuaris tuli lahti

sildprotees D23-25, vaja oli taastada ka 25 hamba könt. Hageja keeldus kostjale I tehtud töö

eest tasumast ja enam kostja poolt ei pöördunud (I kd, tl 23). Paljasõnaline on kostjate

vastuses hagile viidatu, et hageja jättis järgimata kostja 2012 antud soovituse külastada

perioodiliselt hambaarsti. Hagejal pöördus kostjate poole mõne kuu möödudes pärast

proteeside paigaldamist.

12. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse

otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-85-08, p-d 11–13).

Kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise

heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel

võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada

erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule,

st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-85-08, p 13).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on

põhjendatult arvestanud, et ravivead ja paigaldatud proteeside eemaldumine suust on hagejale

aastaid põhjustanud kannatusi. Kohtul tuleb arvestada sõltumata poolte taotlustest rikkumise

laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda

osa kahju tekkimises jt asjaolusid. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjad ei ole teinud

midagi selleks, et hageja olukorda leevendada. Hammaste ravimine ja ravivigade

parandamine on pikaajaline protsess.

Maakohus on põhjendatult määranud mittevaralise kahju suuruseks 1000 eurot.

13. Kuna kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt lahendab maakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

peale käesoleva otsuse jõustumist eraldi määrusega. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus

kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab

tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse

lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määra.

Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt menetluskulude suuruse kindlaks määrusega

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/