3-18-452/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. mai 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-452

Haldusasi

RAGN-SELLS AS-i kaebus Tallinna Keskkonnaameti

12.01.2018 käskkirja nr 4-4.1/3 „Riigihanke „Kesklinna

ja Vanalinna veopiirkondadest korraldatud jäätmeveo

raames kogutud jäätmete käitlemine“ (viitenumber

191465)

hankemenetluse

kehtetuks

tunnistamine“

tühistamiseks, Tallinna Keskkonnaameti kohustamiseks

seoses riigihankega nr 193893 ning riigihangete

vaidlustuskomisjoni 20.02.2018 otsuse vaidlustusasjas

nr 7-18/191465/193893 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja (vaidlustaja) – RAGN-SELLS AS, volitatud

esindajad v.adv Kaidi Reiljan-Sihvart ja v.adv

Rauno Ligi

Vastustaja (hankija) – Tallinna linn, volitatud esindajad

adv Kadri Härginen, v.adv Carri Ginter ja Kristjan

Mark

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. aprilli 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

22. mai 2018. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 16.

aprilli 2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-452.

2. Teha haldusasjas nr 3-18-452 uus otsus, millega jätta RAGN-SELLS AS kaebus

rahuldamata.

3. Mõista RAGN-SELLS AS-lt Tallinna linna kasuks välja riigilõiv 2560 eurot.

Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende

endi kanda.

3-18-452

2(12)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

04.06.2018

(HKMS

§

lg

1).

Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3). Sõltumata

menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest võib Riigikohus hankeasjas

esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Keskkonnaamet (hankija) avaldas 10.11.2017 riigihangete registris riigihanke

„Kesklinna ja Vanalinna veopiirkondadest korraldatud jäätmeveo raames kogutud jäätmete

käitlemine“ (viitenumber 191465; edaspidi ka riigihange I) kontsessiooniteate ning tegi

kättesaadavaks riigihanke alusdokumendid. Riigihange I oli jagatud kaheks osaks: osa 1 –

vanalinna veopiirkond nr 8 ja osa 2 – kesklinna veopiirkond nr 9. Tähtaegselt esitas

pakkumuse RAGN-SELLS AS, kelle pakkumus tunnistati mõlemas osas hankija 04.01.2018

otsusega nr 4-4.1/1 vastavaks (otsuse p-d 1‒2) ja edukaks (otsuse p-d 3‒4). Samuti otsustas

hankija jätta edukas pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamata (otsuse p 5) ning kvalifitseeris

RAGN-SELLS AS-i (otsuse p 6).

2. Tallinna Keskkonnaamet tunnistas 12.01.2018 käskkirjaga nr 4-4.1/3 „Riigihanke

„Kesklinna ja Vanalinna veopiirkondadest korraldatud jäätmeveo raames kogutud jäätmete

käitlemine“ (viitenumber 191465) hankemenetluse kehtetuks tunnistamine“ riigihanke I

hankemenetluse riigihangete seaduse (RHS) § 73 lg 3 p 6 alusel kehtetuks, põhjendades seda

järgmiselt: 1) hankemenetluses osales ainult üks pakkuja, mis ei võimalda hankijal tagada

konkurentsi efektiivset ärakasutamist ja kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt;

2) pakutud biolagunevate jäätmete käitlushind (55,20 eurot käibemaksuga/tonn) on võrreldes

teiste piirkonna äriühingutega põhjendamatult kõrge; 3) riigihankel ei osalenud Tallinna

lähiümbruses jäätmete käitlusteenust pakkuvad teised äriühingud ning on tõenäoline, et uue

riigihanke korraldamisel on hankijal võimalik kasutada otstarbekamalt jäätmevaldaja rahalisi

vahendeid; 4) Euroopa Kohtu 16.09.1999 otsus asjas C-27/98 märgib, et direktiiv 93/37/EMÜ

ei sisalda sätteid, mis kohustaksid hankijat sõlmima hankelepingu ainsa menetlusse jäänud

pakkujaga.

3. RAGN-SELLS AS esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse

(edaspidi vaidlustus I) hankija 12.01.2018 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. RAGN-SELLS

AS leidis, et riigihanke I kehtetuks tunnistamiseks puudub RHS § 73 lg 3 p-s 6 sätestatud alus

ning hankemenetluse kehtetuks tunnistamine tugineb meelevaldsetele ja oletuslikele

kaalutlustele. Riigihanke I kehtetuks tunnistamise põhjused (pakutud biolagunevate jäätmete

hind on võrreldes TALLINNA JÄÄTMETE TAASKASUTUSKESKUS AS-i (edaspidi TJT)

ja Väätsa prügila käitlushindadega kõrgem ning riigihanke I kehtetuks tunnistamisel ja uue

hanke korraldamisel on võimalik tagada konkurentsi efektiivsem ärakasutamine) on otsitud

ning teada juba 04.01.2018 käskkirja andmisel. VAKO tõi 01.08.2014 otsuses nr 167-

14/151878 välja, et hankija otsus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks pärast pakkumuse

edukaks tunnistamist, asjaoludel, mis pidid hankijale selguma hiljemalt eelnimetatud otsuste

tegemisel, peab olema seda enam põhjendatud.

Hankes oli võimalik osaleda kõigil turuosalistel ning seda väidet ei ole hankija ümber

lükanud, mistõttu ei saa eeldada, et uues hankes osaleb enam pakkujaid ja hind oleks parem.

3-18-452

3(12)

Hankija möönab ka ise, et tegi pakkujate ringi laiendamiseks kõik võimaliku (tehes eraldi

hanke jäätmekäitluskoha leidmiseks), kuid vaatamata sellele esitati üks pakkumus.

Pakkumuse soodsust tuli hinnata kogumis, kuna riigihanke I alusdokumentide (HD Lisa 3

(lepingu projekt) p 3.3.2) kohaselt olid pakutavad käitlushinnad üksteisega seotud

(biolagunevate jäätmete käitlushind moodustab 80% segaolmejäätmete ja suurjäätmete

käitlushinnast). Vaidlustaja pakutud käitlushinnad kogumis on turu soodsaimad.

Lähtuda ei saa teiste lepingute hindadest, kuna nende aluseks olnud hankemenetlused viidi

läbi ca 4 aastat tagasi ning hinnad on muutunud. Erinev on ka kehtivate lepingute alusel

tellitud käitlusteenuse sisu ja hinnastamisloogika. Seega manipuleerib hankija andmetega ning

väide uue hankega soodsama hinna saavutamiseks on meelevaldne.

Hankija tegevus on suunatud hankija enda ja tema ainuomandisse kuuluva ettevõtte TJT

majanduslike huvide teenimisele, mitte jäätmevaldajate huvide kaitsmisele ning ausa ja

läbipaistva konkurentsi tagamisele. Haldusasja nr 3-17-1158 menetluses märkis hankija, et

riigihange I tunnistati kehtetuks põhjusel, et TJT ja Eesti Energia Aktsiaselts „magasid maha“

riigihankes nr 191465 pakkumuste esitamise tähtaja. Ei ole eluliselt usutav, et hangetes

osalemises kogenud isikud „magaksid hanke maha“, eriti arvestades, et TJT omanikuks on

Tallinna linn ning TJT nõukogu liikmeks on hanke korraldanud Tallinna Keskkonnaameti

juhataja. On tõenäoline, et linnal oligi plaan korraldada hange võimalike hindade teada

saamiseks ja seejärel hange kehtetuks tunnistada, et TJT saaks ühelt poolt kesklinna

jäätmeveoturul teenust edasi osutada ning teisalt saada võimalus uues hankes

konkurentsivõimelise hinna pakkumiseks.

4. Tallinna Keskkonnaamet avaldas 20.01.2018 riigihangete registris riigihanke „Kesklinna

ja Vanalinna veopiirkondadest korraldatud jäätmeveo raames kogutud jäätmete käitlemine“

(viitenumber 193893; edaspidi riigihange II) kontsessiooniteate ning tegi kättesaadavaks

riigihanke alusdokumendid. Sarnaselt riigihankele I on ka riigihange II jaotatud vanalinna

veopiirkonnaks nr 8 ja kesklinna veopiirkonnaks nr 9.

5. RAGN-SELLS AS esitas 29.01.2018 VAKO-le vaidlustuse (edaspidi vaidlustus II)

riigihanke II alusdokumentide õigusaktidega sätestatud nõuetega vastavusse viimiseks.

Riigikohus selgitas otsuse nr 3-3-1-65-11 p-s 12 uue hankemenetluse korraldamist olukorras,

kus sama hanke eseme suhtes toimub vaidlus. Nimetatud seisukoht kohaldub ka praegusel

juhul, mistõttu on riigihanke II korraldamine õigusvastane. Seega on õigusvastased ja RHS §-s

3 sätestatud põhimõtetega vastuolus ka uue hanke hanketeade ja hanke alusdokumendid, mille

alusel viib hankija läbi riigihanke I esemega (mille osas käib vaidlustusmenetlus) sama

hankeeseme hankimiseks uut hankemenetlust. On ilmne, et riigihankel II ei saa riigihanke I

osas esitatud vaidlustuse rahuldamisel olla vastavas osas hankelepingu sõlmimise eesmärki ja

riigihange II ei saa viia hankelepingu sõlmimiseni.

6. VAKO liitis RAGN-SELLS AS-i vaidlustused I ja II ühte menetlusse ning jättis

20.02.2018 otsusega nr 7-18/191465/193893 vaidlustused rahuldamata. VAKO leidis, et ehkki

hankija käitumine 04.01.2018 käskkirja arvestades on arusaamatu, siis vaatamata sellele on

hankija 12.01.2018 käskkiri põhimõtteliselt õiguspärane ning hanke kehtetuks tunnistamine

käskkirjas toodud põhjustel on lubatav ka pärast pakkumuse edukaks tunnistamist. Kuna

12.01.2018 käskkiri on õiguspärane, siis on riigihanke I hankemenetlus lõppenud ning

hankijal ei ole õiguslikke takistusi korraldada samale hankelepingu esemele riigihanget II.

7. RAGN-SELLS AS esitas 02.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna

Keskkonnaameti 12.01.2018 käskkirja tühistamiseks ning hankija kohustamiseks viia

riigihanke II hanketeade ja hanke alusdokumendid vastavusse õigusaktidega sätestatud

nõuetega.

3-18-452

4(12)

Vaidlustuste I ja II seisukohtadele jäädes leidis kaebaja, et 12.01.2018 käskkiri on

õigusvastane. Selles ei ole toodud ühtegi asjaolu, mis õigustaks riigihanke I kehtetuks

tunnistamist ning mis kinnitaksid hankija oletust, et uus hange võiks tuua suurema

konkurentsi ja soodsama hinna.

VAKO otsus eirab kaebaja põhjendusi ja selgitusi (sh arvutusi) ning selles anti ebaõige sisu

Euroopa Kohtu otsusele nr C-27/98. 12.01.2018 käskkirjas toodud kaalutlustel ei saa

järeldada, et riigihanke I kehtetuks tunnistamisel ja uue hanke korraldamisel oleks võimalik

saavutada suurem konkurents või odavam hind. Kuigi hankija sellele ei tugine, siis asus

VAKO seisukohale, et arvestades riigihanke I esemest tulenevaid jäätmete tarnemahtusid ning

toormekindlust, on mõistlik eeldada, et jäätmete käitlejad pakuvad suurklientidele n-ö

eksklusiivseid hindu. Ebaõige on ka VAKO viide, et seisuga 20.02.2018 on riigihanke II

juurde registreerunud Enefit Green AS ja TJT, kuna selle asjaoluga ei saanud 12.01.2018

käskkirja andmisel arvestada.

Riigihanke I kehtetuks tunnistamine kahjustab ausat konkurentsi ja rikub võrdse kohtlemise

põhimõtet ning selle tegelikuks eesmärgiks on kaebaja konkurentsipositsiooni kahjustamine ja

kaebaja konkurentidele (eelkõige TJT-le) ebaausa konkurentsieelise loomine. RHS 73 lg 3 p 6

sätestab hanke kehtetuks tunnistamise põhjendatud vajaduse korral, kuid VAKO leidis, et

sellised põhjendused ei pea olema kaalukad või erandlikud. Kuigi lahendis C-27/98 (p 10)

möönab Euroopa Kohus, et hankijal ei ole kohustust sõlmida hankelepingut ainsa sobiva

pakkujaga, siis ei saa nõustuda VAKO seisukohaga, et viidatud kohtulahendile tuginedes

võiks hankija justkui alati hanke kehtetuks tunnistada ainult põhjusel, et hankes on üks

pakkuja. Viidatud kohtuasjas oli 4 pakkujat, kellest 3 kõrvaldati, mistõttu sai eeldada, et

konkreetse hanke vastu on huvi ka teistel pakkujatel ning hankekutse tühistati põhjusel, et

hankija otsustas lõpuks raua asemel kasutada betooni ehk tegelikult puudus hankijal vajadus

hanget läbi viia. Praegusel juhul on vajadus hanke järele säilinud.

Ausa konkurentsi ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks on ka vastustaja tegevus

kaebaja

pakkumuse

avalikustamisel

ajakirjanduses.

Tulenevalt

õiguskindlusest

ja

õigusselgusest ning RHS § 3 p-st 1 peaks reeglina keelduma lubamast hanke kehtetuks

tunnistamist pärast seda, kui pakkuja on juba edukaks tunnistatud. Seda just juhul, kui hanke

kehtetuks tunnistamise asjaolud ei ole muutunud pärast pakkuja edukaks tunnistamist. Seega,

kui esinevad hanke kehtetuks tunnistamise alused, tuleks hange tunnistada kehtetuks koheselt.

12.01.2018 käskkirjas toodud põhjendustel ja asjaoludel ei saa hankija eeldada, et uuel hankel

oleks suurem konkurents ja selle tulemusel madalam hind. Seda möönab ka VAKO otsuse p-s

17. Riigihankes I oli biolagunevate jäätmete hind seotud segaolme- ja suurjäätmete hinnaga,

mistõttu ei olnud hindade võrdlemine 12.01.2018 käskkirjas toodud viisil võimalik. Võttes

aluseks riigihanke I tingimused ning käskkirjas viidatud äriühingute hinnad, siis oli kaebaja

pakkumus soodsam nii TJT kui Väätsa Prügila hindadest.

Et hankija tegevus on vastuolus RHS-i ja EL õiguse aluspõhimõtetega, märgib ka VAKO

otsuse p-s 18. Hankija tegevus toob kaasa olukorra, kus kaebaja konkurendid saavad osaleda

hankel, kus nad juba ühe korra jätsid pakkumuse esitamata ning kus nad teavad kaebaja

pakkumuse sisu.

Hankija kohustub vältima konkurentsi kahjustavat huvide konflikti (RHS § 3 p 4), kuid

praegusel juhul on hankija (Tallinna Keskkonnaameti juhataja RL) samaaegselt ka kaebaja

otsese konkurendi TJT nõukogu liige. Seega on riigihanke I tunnistanud kehtetuks TJT

nõukogu liikmele alluv Tallinna Keskkonnaamet. Tegemist on konkurentsi kahjustava huvide

konflikti olukorraga, mis tingib juba iseenesest 12.01.2018 käskkirja õigusvastasuse ja

tühistamise. Seejuures ei ole oluline, et RL ei ole käskkirjale ise alla kirjutanud.

3-18-452

5(12)

Vaidlustus II oleks tulnud kooskõlas Riigikohtu 16.11.2011 otsusega nr 3-3-1-65-11

rahuldada. Olukorras, kus 12.01.2018 käskkirja vaidlustamise tähtaeg ei olnud möödunud, ei

oleks tohtinud vastustaja riigihanget II välja kuulutada ja alustada.

8. Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.

Riigihange I tunnistati kehtetuks konkurentsi puudumise tõttu ning see oli lubatav. Sellisel

juhul ei saa toimuda pakkumuste reaalset võrdlemist. Sama seisukohta toetab nii Euroopa

Kohtu lahend C-27/98, VAKO varasem praktika (vt lahend 24.04.2015 nr 74-15/155186) kui

ka erialakirjandus (vt T. Ojasalu. Euroopa Ühenduse riigihankeõigus: konkurentsi tagamise

põhimõte. – Juridica VIII/2007, lk 564‒572, lk 566). RHS § 73 lg 3 p 6 annab hankijale

ulatusliku kaalutlusruumi ning olemasoleva konkurentsi reaalse ärakasutamise võimalus saab

selliseks vajaduseks olla.

Kaebaja etteheited pakkumuse maksumuse avalikustamise kohta pressiteates ei ole

põhjendatud, kuna pakkumus on konfidentsiaalne kuni pakkumuse edukaks tunnistamise

otsuse tegemiseni. Pakkumuste hinnad avaldatakse pakkumuste avamisel ning ka siis ei ole

teada hankemenetluse lõpptulem. Kaebaja konkurentsipositsioon ei sõltu sellest, kas

konkurendid teavad tema pakutud hinda, vaid sellest, millist hinda kaebaja pakub. Analoogselt

oli kaebajale enne pakkumuse esitamist riigihankes I teada, millise hinnaga võtab turul

segaolmejäätmeid vastu Enefit Green AS/Eesti Energia AS. Tallinna lähiümbruses tegutseb

kolm käitluskohta, mistõttu on riigihankes II konkurentsi ärakasutamine reaalne. Konkurentsi

efektiivne ärakasutamine oleks välistatud, kui teisi potentsiaalseid pakkujaid peale kaebaja ei

oleks. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

Kaebaja väited Tallinna Keskkonnaameti juhataja ja TJT nõukogu liikme RL osas ei ole

asjassepuutuvad, kuna RL ei ole hankija otsuseid allkirjastanud. Asja lahendamisel ei oma ka

tähtsust asjaolu, et kaebaja pakkumus oli enne riigihanke I hankemenetluse kehtetuks

tunnistamist edukaks tunnistatud. RHS ei sea hankemenetluse kehtetuks tunnistamisele

piiranguid, s.t kehtetuks tunnistamise otsust on hankijal võimalik teha igal ajal kuni RHS § 73

lg 3 p-des 1‒5 ja p-s 7 nimetatud aluste esinemiseni. Riigihanke II korraldamine tagab laiema

pakkujate ringi, mis võib omakorda tuua soodsama jäätmete käitlushinna. Seetõttu esines

põhjendatud vajadus riigihanke I hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks.

Kaebus, mis on esitatud riigihanke 193893 alusdokumentidele, tuleb jätta rahuldamata

sõltumata riigihankes 191465 tehtavast otsusest ning Riigikohtu 16.11.2011 otsusest nr 3-3-1-

65-11. Sama hanke eseme suhtes ei viida läbi kahte paralleelset hankemenetlust, kuna

riigihanke 193893 väljakuulutamisel oli riigihange I kehtetuks tunnistatud ning 12.01.2018

käskkirja kehtivus ei sõltu sellest, kas poolte vahel on vaidlustus- või kohtumenetlus pooleli

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1). Hankija tegevuse õiguspärasust hinnatakse

haldusakti/toimingu aja seisuga. Kaebajale tehti 12.01.2018 käskkiri teatavaks 15.01.2018

ning 17.01.2018 uut hanget alustades oli riigihange I kehtetu.

9. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.04.2018 otsusega kaebuse ning tühistas VAKO

20.02.2018 otsuse nr 7-18/191465/193893 ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas

RAGN-SELLS AS-i vaidlustused ning tühistas Tallinna Keskkonnaameti 12.01.2018

käskkirja nr 4-4.1/3 ja kohustas Tallinna linna viima „Kesklinna ja Vanalinna

veopiirkondadest korraldatud jäätmeveo raames kogutud jäätmete käitlemine“ (viitenumber

193893) riigihange kooskõlla kehtiva õigusega (sh otsustama riigihanke kehtetuks

tunnistamine). Kohus mõistis Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4759 eurot.

Kohus nõustus hankijaga, et RHS § 73 lg 3 p 6 alusel hankemenetluse kehtetuks tunnistamine

on hankija kaalutlusotsus ning RHS ei sätesta konkreetseid aluseid, millistel juhtudel on

3-18-452

6(12)

hankija õigustatud sellist otsust tegema. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille

sisustamise kohustus on hankijal, arvestades seejuures volitusnormi eesmärki ning asjaolu, et

määratlemata õigusmõiste sisustamine ei tohi olla meelevaldne. Määratlemata õigusmõiste

tõlgendamine ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav.

Põhjendatud vajaduse kriteerium kaitseb pakkuja õiguste kõrval ka avalikku huvi ning see

tingimus peaks välistama, et hankemenetlus tunnistatakse kehtetuks pelgalt sel põhjusel, et

edukaks tunnistatud pakkuja ei ole hankijale sobilik või hankemenetluses osales üks pakkuja.

VAKO 22.04.2015 otsus nr 74-15/155186 ei kinnita hankija seisukohta, et üksnes ühele

pakkujale viidates võiks hankemenetluse kehtetuks tunnistada, kuna nimetatud asjas otsustas

hankija pakkumused tagasi lükata eeldatava maksumuse ületamise tõttu. Tegemist ei ole

võrreldava olukorraga.

Kohus ei nõustunud hankija ja VAKO käsitlusega, et asjaolu, et pakkumuse esitas üks

pakkuja, võiks olla aluseks hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel või sel põhjusel võiks

hankemenetluse kehtetuks tunnistada konkurentsi ärakasutamisele viidates. Seda ei saa

tuletada ka Euroopa Kohtu lahenditest C-27/98 või C-440/13. Ehkki teatud juhtudel võib soov

konkurentsi edendada olla hankemenetluse kehtetuks tunnistamise aluseks, siis praegusel

juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Hankija ei ole toonud välja, et HD-d oleksid olnud

konkurentsi kahjustavad ning välistanud teiste huvitatud isikute osalemise hankemenetluses.

Hankija ei ole 12.01.2018 käskkirjas toonud välja ühtegi konkurentsipiirangut vms asjaolu,

mille kõrvaldamine HD-st tooks kaasa enama hulga pakkujate osalemise uues

hankemenetluses. Ka kohtu- ja vaidlustusmenetluses kinnitas hankija, et riigihankes I oli

kõikide jäätmekäitlejate osalemine võimalik ning hankija tegi kõik võimaliku, et kasutada ära

turukonkurentsi (vt 12.01.2018 käskkirja põhjendused). Tõendamata ja hüpoteetiline on

hankija väide, et riigihanke I kehtetuks tunnistamine ja uue hanke korraldamine võiks

suurendada konkurentsi või tuua parema hinna.

Arvestades hankija õigusvastast tegevust kesklinna ja vanalinna jäätmeveopiirkondades ja

hankijale kuuluva äriühingu eelistamisel (vt Tallinna Halduskohtu 27.10.2017 otsus nr 3-17-

1158, samuti jõustumata kohtulahendid asjas 3-17-1410), on usutav pakkuja hüpotees, et

hankija tunnistas hankemenetluse kehtetuks pelgalt sel põhjusel, et hankijale kuuluv kaebaja

konkurent TJT magas hankemenetluses osalemise maha ning hankemenetluse kehtetuks

tunnistamise eesmärgiks on võimaldada TJT-l hankemenetluses osaleda. Seda kinnitab ka

hankija 05.02.2018 seisukoht Tallinna Halduskohtule haldusasjas 3-17-1158 (p 16).

Hankija ei ole toonud välja, et bioloogiliselt laguneva prügi osas ei olnud kaebajal võimalik

endal hinda kujundada, kuna HD-s oli hankija bioloogiliselt laguneva prügi käitlushinna

kujunemise valemina välja toonud. Nimelt nägi riigihanke 191465 lisa 3 (lepingu projekt) p

3.3.2 ja pakkumuse maksumuse vorm ette, et biolagunevate jäätmete käitlemisteenuse hind

saadakse segaolmejäätmete ja suurjäätmete käitluse tonnihinna korrutamisel 0,8-ga. Vaidlust

selle üle, et kaebaja pakkumus vastab hankija koostatud valemile, ei ole. Samuti ei ole hankija

leidnud, et valemi komponendiks olev ja kaebaja pakutud segaolmejäätmete ja suurjäätmete

kogumistasu oleks olnud ebamõislikult kõrge. Hankija ei tugine ka sellele, et valemi

kasutamine oleks olnud lubamatu või toonud kaasa ebaõige hinna kujunemise ning sellist

minetust ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui hanke kehtetuks tunnistamisega ja uue

hanke korraldamisega. Seejuures ei nähtu, et hankija oleks isegi analüüsinud HD mõju

pakkumusele või kaebaja konkurentide jäätmekäitlustasu segaolmejäätmete ja suurjäätmete

osas. Sellises olukorras heita kaebajale ette, et pakkumus on biolagunevate jäätmete osas

põhjendamatult kõrge, on riigihankeõiguse üldpõhimõtetega vastuolus ja üllatav. Hankija

põhjenduse muudab arusaamatuks ka asjaolu, et pakkumuse avamisel ei lükanud hankija

3-18-452

7(12)

kaebaja pakkumust tagasi põhjusel, et see ületab eeldatavat hanke maksumust (RHS § 116 lg

1 p 1) või on põhjendamatult kõrge.

Kõik 12.01.2018 käskkirja aluseks olnud asjaolud olid hankijale teada 04.01.2018 käskkirja

andmisel. RHS § 73 lg 3 p-s 6 sätestatud põhjendatud vajadusena ei saa käsitada olukorda, kus

hankemenetluse lõpetamiseks esineb mistahes muu seadusest tulenev alus, s.h RHS §-s 116

sätestatud pakkumuste tagasilükkamise võimalus. Seda on kinnitanud ka VAKO 01.08.2014

otsuses nr 167-14/151878, selgitades, et hankija otsus hankemenetluse kehtetuks

tunnistamiseks pärast pakkumuse edukaks tunnistamist, asjaoludel, mis pidid hankijale

selguma hiljemalt eelnimetatud otsuste tegemisel, peab olema enam põhjendatud. Praegusel

juhul on küll hankija toonud välja enda huvid 12.01.2018 käskkirja andmisel, kuid kaebaja

õigusi ja huve kaalutud ei ole. Eelnevast tulenevalt on hankija 12.01.2018 käskkiri

kaalutlusõiguse väära teostamise ja määratlemata õigusmõiste väära sisustamise tõttu

õigusvastane ja tuleb tühistada.

Riigikohtu 16.11.2011 otsuse nr 3-3-1-65-11 seisukohad ei ole kohaldatavad, kuna riigihange

I oli riigihanke II väljakuulutamise ajal tunnistatud kehtetuks. Asjaolu, et kaebaja vaidlustas

24.01.2018 riigihankes I hankija 12.01.2018 käskkirja, ei too kaasa selle käskkirja kehtivuse

peatamist ega muuda fakti, et 20.01.2018 oli riigihange I kehtetuks tunnistatud. RHS ei näe

ette, et hankemenetluses tehtud otsused jõustuvad pärast vaidlustamise tähtaja möödumist.

Seda ei näe ette ka HMS. Seega ei saa pidada hankija otsust kuulutada välja riigihange II

õigusvastaseks või Riigikohtu 16.11.2011 otsuse nr 3-3-1-65-11 seisukohtadega vastuolus

olevaks. Kuulutades uue hanke sama hankeeseme suhtes, mille osas on varasem riigihange

kehtetuks tunnistatud, välja enne vaidlustamistähtaja möödumist ja lõpliku lahendi tegemist,

võtab hankija endale teadliku riski, et esimese läbiviidud riigihanke kehtetuks tunnistamise

otsuse tühistamisel tuleb hiljem alustatud riigihanke hankemenetlus kehtetuks tunnistada,

kuna paralleelselt kahe samasisulise hankemenetluse läbiviimine ei ole lubatud.

Kuna kohus rahuldab kaebaja 12.01.2018 käskkirja tühistamisnõude, on põhjendatud

rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Tallinna linn palub 26.04.2018 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

16.04.2018 otsus ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsus on materiaalõiguse

(RHS § 73 lg 3 p 6) ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu õigusvastane.

EL riigihankeõigus ja sellele tuginev Eesti riigihankeõigus ei piira hankija õigust jätta

hankeleping sõlmimata vaid erandjuhtudel, mistõttu on hankija kaalutlusõigus sätte

rakendamisel väga lai. Hanke võib kehtetuks tunnistada mistahes mõistlikul põhjusel. Nii

Euroopa Kohtu kui ka siseriiklike kohtute praktika jaatab otseselt, et hankijal puudub

kohustus sõlmida leping ainsana hankesse jäänud pakkujaga. Hankijal on lubatud

hankemenetlus kehtetuks tunnistada mistahes ajahetkel, sh ka siis, kui pakkuja pakkumus on

tunnistatud edukaks.

Halduskohus on sisustanud RHS § 73 lg 3 p-st 6 tulenevat hankija „põhjendatud vajadust“

lubamatult kitsalt. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on lubatud käesoleval juhul

sisustada hankija õigust hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel rangemalt kui mistahes

varasemas kohtuasjas kohtute poolt leitud. Halduskohtul puudub õigus kalduda Euroopa Liidu

õigusel põhineva RHS kohaldamisel kõrvale Euroopa Kohtu juhistest. Olukorras, kus

3-18-452

8(12)

halduskohus kaldub oluliselt kõrvale senisest väljakujunenud praktikast, kaasneb sellega

kõrgendatud põhjendamiskohustus, mida halduskohus täitnud ei ole.

Hankija on tunnistanud hanke kehtetuks konkurentsi edendamise kaalutlusel, et kaasata uues

hankes enam pakkujaid. Nimetatud põhjust on korduvalt Euroopa Kohtu praktikas peetud

hankemenetluse kehtetuks tunnistamise õiguspäraseks kaalutluseks.

Hankija on hanke tunnistanud kehtetuks ka tarbijate õiguste kaitseks. Enne hankelepingu

sõlmimist sai hankijale teatavaks, et hankija poolt hankes kehtestatud biojäätmete maksumuse

kehtestamise tingimus toob kaasa olukorra, kus kesk- ja vanalinna jäätmevaldajad on

kohustatud nelja aasta jooksul maksma biojäätmete käitluse tonni eest kuni 45% rohkem

keskmisest turuhinnast. Kuna biojäätmete liigiti kogumine on nii hankija kui ka riigi eesmärk,

kusjuures hankija eesmärk on a-ks 2020 tõsta biojäätmete liigiti kogumist seniselt 10,6%-lt

vähemalt 13%-le, demotiveeriks biojäätmete oluliselt kõrgem käitlushind jäätmevaldajaid

biojäätmete liigiti kogumisel. Seega kahjustaks hankelepingu sõlmimine lisaks tarbijate

huvidele otseselt ka avalikke huve. Kohtupraktikast tuleneb, et hankemenetluse kehtetuks

tunnistamise aluseks võib olla ka olukorra kujunemine, mille puhul on riigihanke eesmärgi

saavutamine küsitav. Ka jäätmete liigiti kogumise sihtarvude täitmata jäämise oht on

õiguspärane kaalutlus riigihanke kehtetuks tunnistamisele. Olukorras, kus hankija ei saavuta

käitlushanke tulemusena suuremat biojäätmete liigiti kogumist, on ilmne, et hankijal puudub

kohustus sellise hanke jätkamiseks ja lepingu sõlmimiseks.

Hankija otsus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks ei saa olla õigusvastane üksnes

põhjusel, et hankija ei ole kõiki argumente detailselt lahti kirjutanud. Käesoleval juhul

tõendavad hankija kaalutluste tegelikkust lisaks otsuses väljatoodule ka riigihanke II

tingimused. Hankija kuulutas 8 päeva pärast riigihanke I kehtetuks tunnistamist välja uue

hanke, mis erines esimesest hankest just nimelt biojäätmete käitlemise tonni hinna

kujundamise tingimuste poolest. Ebaõiged on halduskohtu oletused, et hankija eesmärk oli

uue hanke väljakuulutamisel tegelikult eelistada linnale kuuluvat ettevõtet või mõnda muud

pakkujat. Arvestades, et hankija kuulutas välja uue hanke, kus nii kaebajal kui ka teistel

pakkujatel on võimalik võrdselt osaleda, on hankijale mistahes ettevõtte eelistamise etteheite

tegemine põhjendamatu.

Arvestades, et kaebajapoolse biojäätmete hinna suurus oli tingitud hankija kehtestatud

tingimusest hanke alusdokumentide maksumusvormil ning biojäätmete käitlemise kõrgem

hind ei aita kaasa biojäätmete liigiti kogumise sihtarvu täitmisele, tuleb hankijal

hankemenetlus I kehtetuks tunnistada ka siis, kui kohtud peaksid leidma, et hankija otsus

esimese hanke kehtetuks tunnistamiseks ei vastanud kaalutlusõiguse põhimõtetele. Seega

tuleb hankija otsus hanke kehtetuks tunnistamisel jätta menetlusökonoomia põhimõttele

tuginedes kehtima ka siis, kui ringkonnakohus peaks halduskohtuga nõustuma, et hankija

tugines hanke kehtetuks tunnistamisel õigusvastastele kaalutlustele.

Kaebajal puudub riigihanke II osas mistahes kaebeõigus ning halduskohtul puudus võimalus

kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Igal juhul oleks halduskohus pidanud jätma kõik kaebaja

kohustamiskaebusega seotud menetluskulud kaebaja enda kanda. Kohustamiskaebuse

esitamine ei olnud kaebaja tühistamiskaebusega seotud huvi arvestades kaebaja õiguste

tagamiseks vajalik.

11. RAGN-SELLS AS palub 10.05.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel

materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega menetlusõigusnorme rikkunud.

3-18-452

9(12)

Kaebaja ega ka halduskohus ei ole eitanud, et RHS § 73 lg 3 p 6 tähenduses võib hankija

vajadus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks iseenesest (s.o teatud juhtudel) seisneda ka

konkurentsi efektiivse ärakasutamise vajaduses (ning seeläbi tarbijate kaitsmise vajaduses).

Küll on halduskohus asjas tuvastatud asjaolude alusel õigesti leidnud, et praegusel juhul ei

tuginenud riigihanke nr 191465 kehtetuks tunnistamine ning uue samasisulise riigihanke nr

193893 alustamine hankija tegelikul soovil konkurentsi edendada, vaid lähtus otsitud ja

näilistest põhjendustest ning lubamatutest kaalutlustest, mille tegelikuks eesmärgiks saab

pidada hankija soovi eelistada enda omandisse kuuluva ettevõtte huve. Hankemenetluse

kehtetuks tunnistamise põhjenduste otsitust/näilisust ning hankija tegelikke lubamatuid

(riigihangete üldpõhimõtetega vastuolus olevaid) motiive kinnitavad eelkõige järgmised

asjaolud: 1) hankija poolt riigihanke kehtetuks tunnistamine pärast kaebaja pakkumuse

edukaks tunnistamist (ilma, et vahepeal oleks asjaoludes mingeidki muudatusi toimunud) ning

kaebaja pakkumuse avalikustamine meedias ja seeläbi konkurentidele teatavaks tegemine

(konkurentsieelise loomine); 2) hankija tegutsemine konkuretsi kahjustava huvide konflikti

olukorras (kus hankija juhataja RL on ühtlasi hankijale kuuluva ning hankest huvitatud

ettevõtte juhtorgani liige); 3) hankija avaldus, et hankija ainuomandisse kuuluv ettevõte

„magas hankemenetluses osalemise maha“ ning hankija ainuomandisse kuuluv ettevõte saaks

uues hankes konkurentsi pakkuda; 4) riigihanke kehtetuks tunnistamise otsuses toodud

põhjenduste sisuline ebaõigsus ning meelevaldsus (sh kaebaja pakutud hinna ühe komponendi

käsitlemine põhjendamatult kõrgena, kui tegelikku tähendust omab asjas kogupakkumus ning

kaebaja kogupakkumine võrreldes apellandi väidetud nn turuhinnaga on tegelikult

kokkuvõttes tarbijatele soodsam).

Seega on käesoleva vaidluse põhiküsimuseks hoopis see, kas riigihanke võib kehtetuks

tunnistada otsitud, meelevaldsetel ning näilistel (mittetegelikel) põhjustel ehk kas RHS § 73 lg

3 p-st 6 tulenev hankija õigus on sisuliselt piiramatu või peab hankija riigihanke kehtetuks

tunnistamisel järgima riigihangete üldpõhimõtteid, sh läbipaistva menetluse, ausa konkurentsi

ning isikute võrdse kohtlemise põhimõtteid, ning arvestama ka kaebaja huvidega. Kaebaja

leiab, et halduskohus on RHS § 73 lg 3 p-st 6 tulenevat hankija õigust sisustanud

eesmärgipäraselt ning terviklikult. Halduskohus ei ole kaldunud kõrvale Euroopa Kohtu

juhistest ega Eesti kohtute praktikast, samuti ei ole kohus jätnud hankija kaalutlusi/seisukohti

käsitlemata ega oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendamata.

Hankija väited selle kohta, nagu ei vastaks riigihankega nr 191465 hangitav käitlusteenus

selles sätestatud hinnamudeli tõttu tema vajadustele (biolagunevate jäätmete liigiti kogumise

eesmärgile) ning et hankija peab uue samasuguse otsuse (riigihanke kehtetuks tunnistamise

otsuse) vastu võtma, on esmakordselt esitatud alles apellatsioonimenetluses. Hankija väited on

seejuures otseses vastuolus tema poolt varasemas menetluses selgesõnaliselt avaldatud

seisukohtadega (mille kohaselt tagas riigihanke 191465 hinnamudel biolagunevate jäätmete

liigiti kogumist) ning ilmselgelt otsitud ja ebaõiged. Ka riigihankes nr 191465 on

biolagunevate jäätmete hind oluliselt soodsam võrreldes teiste jäätmeliikide käitlushindadega

ehk ka see tagab juba olemuslikult vastava jäätmeliigi liigiti kogumise eesmärki, millele

apellant apellatsioonkaebuses rõhuma on hakanud. Hankija faktiline tegevus ning hankija

poolt riigihanke nr 191465 hinnamudeli kohta varasemalt avaldatud seisukohad kinnitavad, et

hankija viited riigihanke nr 191465 hinnamudeli vastuolu kohta oma sisemise dokumendiga ‒

Tallinna Jäätmekavaga 2017‒2021 – on otsitud, mitte tegelikud.

Kuigi kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega Riigikohtu 16.11.2011 otsuse nr 3-3-1-65-

11 seisukohtade mittekohaldatavuse osas, on siiski õige ja põhjendatud halduskohtu

lõppjäreldus, et tulenevalt riigihanke nr 191465 kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamisest on

sama hankeeseme suhtes uueriigihanke (hanke nr 193893) läbiviimine õigusvastane ning

seetõttu tuleb kohustada hankijat viima uus riigihange õigusaktide nõuetega kooskõlla.

3-18-452

10(12)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Tallinna linna apellatsioonkaebus on põhjendatud. Halduskohtu otsus tuleb tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohus

põhjendab oma otsust järgmiselt.

13. RHS § 73 lg 3 p 6 kohaselt lõpeb hankemenetlus hankemenetluse kehtetuks

tunnistamisega hankija enda otsusega Rahandusministeeriumi järelevalvemenetluses tehtud

ettekirjutuse alusel või põhjendatud vajaduse korral omal algatusel. Määratlemata õigusmõiste

„põhjendatud vajaduse korral“ sisustamisel on mõistlik vaadelda, kuidas on sarnast olukorda

hinnatud varasemas kohtupraktikas. Õige on Tallinna linna seisukoht, et nii Euroopa Kohtu

kui ka Eesti kohtute praktika on siiani tunnustanud hankija väga laia diskretsiooniruumi

hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Euroopa Kohtu lahendis nr C-27/98,

millele viitavad ja mida arendavad edasi hilisemad Euroopa Kohtu ja ka Eesti kohtute

lahendid, märgiti, et hankijal puudub kohustus hankelepingu sõlmimiseks hankemenetluse

ainsa pakkujaga (p-d 21, 24, 33 ja 34) ning hankemenetluse lõpetamiseks ei pea hankijal

olema mingeid mõjuvaid põhjuseid ning hankemenetluse lõpetamine ei ole piiratud

erijuhtudega (p-d 23 ja 25). Euroopa Kohus on selles lahendis tuletanud hankemenetluse

lõpetamise õiguse efektiivse konkurentsi ärakasutamise eesmärgist hankemenetluse

läbiviimisel (p-d 26, 27, 31 ja 32). Euroopa Kohus on kohtuasjades T-383/06 ja T-71/07

lisaks märkinud, et hankijal ei ole enne väljavalitud pakkujaga lepingu allkirjastamist lepingu

sõlmimise kohustust ja ta võib üldisest huvist lähtuva ülesande raames vabalt hankest loobuda

või hankemenetluse kehtetuks tunnistada (p 59). Asjas nr C-440/13 on Euroopa Kohus

tuginenud lahendile nr C-27/98 ning arendanud oma mõtet edasi, leides, et hanketeate

kehtetuks tunnistamise otsus võib tugineda põhjustel, mis on seotud eeskätt hinnanguga, kas

avaliku huvi seisukohast on kohane viia hankemenetlus lõpuni, arvestades muu hulgas

majandusliku konteksti, faktiliste asjaolude või ka hankija vajaduste võimaliku muutumisega.

Selline otsus võib põhineda ka asjaolul, et konkurents ei ole piisava tasemega, kuivõrd

riigihankemenetluse tulemusel osutus vaid üks pakkuja võimeliseks riigihankelepingut täitma

(p 35). Euroopa Kohus lisas, et tingimusel, et on järgitud läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise

põhimõtteid, ei ole hankija kohustatud algatatud riigihankemenetlust lõpuni viima ja

hankelepingut sõlmima, isegi kui hankemenetlusse on jäänud ainult üks pakkuja (p 36).

Kokkuvõtvalt leidis Euroopa Kohus, et kui hankemenetlusest kõrvaldamise aluste

kohaldamise tingimused ei ole täidetud, ei takista see hankijal võtta vastu otsust mitte sõlmida

riigihankelepingut, mille kohta viidi läbi hankemenetlus, ning jätta hankeleping sõlmimata

ainsa hankemenetlusse jäänud pakkujaga, kelle pakkumus oli edukaks tunnistatud (p 37).

Neid põhimõtteid on oma praktikas järginud ka Eesti kohtud (vt nt Tallinna Halduskohtu

31.05.2012 ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2012 otsused haldusasjas nr 3-12-972; Tallinna

Halduskohtu 05.08.2013 otsus haldusasjas nr 3-13-1510; Tallinna Ringkonnakohtu

17.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-1752). Kokkuvõtvalt on Eesti kohtud olnud seisukohal,

et hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel on õiguspärane iga kaalutlus, mis on kooskõlas

riigihangete korraldamise üldpõhimõtetega ning on reaalne. Seejuures võib põhjus

hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks tuleneda hankija enda eksimusest (vt haldusasi nr

3-13-1510).

14. RHS § 2 lg 1 kohaselt on RHS eesmärk tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev,

otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne

ärakasutamine riigihankel. Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted täpsustavad neid eesmärke

RHS §-s 3. Praeguses asjas nähtub hankija 12.01.2018 käskkirjast, et hankemenetluse

kehtetuks tunnistamine oli tingitud kombineeritud kaalutlustest, mille kohaselt ühe pakkuja

3-18-452

11(12)

osalemine riigihankel ei võimaldanud hankijal tagada konkurentsi efektiivset ärakasutamist

ning kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, sest ainsa pakkuja RAGN-SELLS

AS-i poolt pakutud biolagunevate jäätmete käitlushind oli selgelt kõrgem võrreldes TJT ja

Väätsa prügila kodulehtedel avaldatud hindadega ning riigihankega tellitava teenuse

pakkujaid on turul rohkem kui üks, mistõttu oli tõenäoline, et uue riigihanke korraldamisega

on hankijal võimalik tagada konkurentsi efektiivsem ärakasutamine. Niisiis on hankija

tunnistanud hankemenetluse kehtetuks konkurentsi edendamise kaalutlusel, et kaasata uues

hankes enam pakkujaid, sooviga saada madalamat hinda biolagunevate jäätmete käitluse osas

(tarbijate kaitse). Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud põhjendus riigihanke kehtetuks

tunnistamisel asjas esitatud tõendite valguses lubatav ja usutav.

15. Apellatsioonkaebuses on Tallinna linn selgitanud, et enne hankelepingu sõlmimist sai

hankijale teatavaks, et hankija poolt hankes kehtestatud biojäätmete maksumuse kehtestamise

tingimus toob kaasa olukorra, kus kesk- ja vanalinna jäätmevaldajad on kohustatud nelja aasta

jooksul maksma biojäätmete käitluse tonni eest kuni 45% rohkem keskmisest turuhinnast.

Kuna biojäätmete liigiti kogumine on nii hankija kui ka riigi eesmärk (riigi 2014‒2020

jäätmekava), kusjuures hankija eesmärk on aastaks 2020 tõsta biojäätmete liigiti kogumist

seniselt 10,6%-lt vähemalt13%-le, demotiveeriks biojäätmete oluliselt kõrgem käitlushind

jäätmevaldajaid biojäätmete liigiti kogumisel. Olgugi, et biojäätmete liigiti kogumise

edendamise eesmärgi tõi linn välja alles apellatsioonkaebuses, nähtub nii linna 12.01.2018

käskkirjast kui ka 20.01.2018 välja kuulutatud riigihanke II hankedokumentidest, millega

muudeti biojäätmete käitlushinna arvestamise valemit (esimese hanke puhul ‒ hind saadakse

segaolmejäätmete ja suurjäätmete käitluse tonnihinna korrutamisel 0,8-ga; teise hanke puhul ‒

hind saadakse segaolmejäätmete ja suurjäätmete tonnihinna korrutamisel kuni 0,5-ga), et linna

eesmärk saada uuel hankel madalam hind biojäätmete käitlemiseks (seejuures uue biojäätmete

maksumuse arvutamise tingimuse koosmõjus enamate pakkujate osalemisega), oli tegelik.

Tegemist ei ole 12.01.2018 käskkirja tagantjärgi põhjendamisega otsitud põhjendustega (vt ka

Euroopa Kohtu lahend asjas nr T-411/06, p-d 118‒120), vaid linna reaalne tegevus (uue

biojäätmete maksumuse arvutamise tingimuse kehtestamine 20.01.2018, s.o vahetult pärast

12.01.2018 hanke kehtetuks tunnistamist) näitab, et biojäätmete käitlushinda sooviti saada

madalamaks ja seda üritatakse saavutada uues hankes uue maksumuse tingimusega, lootes

hankel osalema saada rohkem pakkujaid. Seejuures ei ole hankemenetluse kehtetuks

tunnistamise seisukohalt oluline, mis põhjustas riigihankes üksnes ühe pakkumuse esitamise –

kas konkurentsi kallutav hanketingimus või lihtsalt asjaolu, et mõned potentsiaalsed pakkujad

„magasid õige aja maha“. Tallinna linn on õigesti märkinud, et kui esimeses hankes kahjustab

hankelepingu sõlmimine tarbija huve, mida saab uue hankega maandada, on tegemist RHS §

73 lg 3 p 6 mõttes põhjendatud vajadusega hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks. Õige on

ka linna märkus, et hankija ei pea tõendama uue hanke korraldamisel suurema konkurentsi

esinemise tõenäosust. Olukorras, kus puudub poolte vahel vaidlus, et vähemalt 2

potentsiaalset pakkujat „magasid hanke maha“, on uuel hankel suurema konkurentsi

esinemine pigem tõenäoline.

16. Eeltoodud põhjendustel ei pea ringkonnakohus kohaseks halduskohtu otsuse p-s 17.3

toodud arutlust sellest, mis võis või ei võinud olla hankemenetluse kehtetuks tunnistamise

„tegelikuks“ eesmärgiks. Ringkonnakohus möönab, et esimese hankemenetluse lõpetamise

koosmõju haldusasjades nr 3-17-1158 ja 3-17-1410 kohtute poolt tuvastatud asjaoludega loob

üsna segase fooni Tallinna prügimajanduse hetkeolukorrast ja eesmärkidest, kuid kohtuotsus

saab siiski tugineda konkreetses haldusasjas tuvastatule, mitte oletustele. Halduskohtu otsuse

p-s 17.3 välja toodud kaalutlused ei ole õiguslikud argumendid, mis mõjutaksid hankija

12.01.2018 käskkirja õiguspärasust. Mis puudutab RL väidetavat huvide konflikti, siis RHS §

95 lg 4 p 7 annab hankijale õiguse kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kelle pakkumuse

3-18-452

12(12)

või taotluse koostamisel on osalenud isik, kes on osalenud sama riigihanke ettevalmistamisel

või on muul viisil hankijaga seotud, ja sellele isikule seetõttu teadaolev info annab talle eelise

teiste riigihankes osalejate ees ning sellest tingitud konkurentsi moonutamist ei ole muude

vahenditega võimalik vältida. Riigihanke II läbiviimisel peab hankija viidatud sätte alusel RL

huvide konflikti esinemist kaaluma.

17. Asjaolu, kas kaebaja pakkumuse kogumaksumus oli soodsam TJT ja Väätsa prügila

kodulehel märgitud hindadest või kas kaebaja pakkumuse kogumaksumus muutuks

riigihankes II, ei oma hankija 12.01.2018 käskkirja õiguspärasuse hindamisel tähendust.

Hankija on märkinud, tuginedes Tallinna jäätmekavale 2017‒2021 (lk 72), et jäätmete liigiti

kogumise soodustamiseks peab liigiti kogutud jäätmete äraveo eest makstav tasu olema

soodsam või peab vedu toimuma tasuta. Biojäätmete mahuti tühjenduse hind peaks olema

vähemalt poole soodsam segaolmejäätmete mahuti tühjenduse hinnast. Sellest tulenevalt

omab hankija jaoks tähendust nii pakkumuse kogumaksumus kui ka biojäätmete käitlemise

maksumus eraldivõetuna. Seadusest ei tulene hankijale nõuet jätkata hankijale mittesobivat

hanget põhjusel, et see on pakkuja huvides. Biojäätmete käitlemise tasu arvestamisel ei

võimalda riigihanke II tingimus küsida pakkujatel biojäätmete käitlemise tonni eest mistahes

hinda, vaid maksimaalselt 50% segaolme- ja suurjäätmete käitlemise hinnast, kusjuures see

võib olla maksimaalsest ka väiksem.

18. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-65-11 p-s 13 märkinud, et sama eseme suhtes uue

hankemenetluse läbiviimise eelduseks varasematest erinevatel tingimustel on sama

hankeeseme kohta antud varasemate eelhaldusaktide muutmine või kogu varasema

hankemenetluse kehtetuks tunnistamine. Kuna ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et

hankemenetluse kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane, oli õiguspärane ka varasemast

erineva tingimusega uue hankemenetluse alustamine sama hankeeseme suhtes. Rahuldamata

tuleb jätta ka kaebaja kohustamisnõue riigihanke II osas ning VAKO otsuse tühistamise nõue.

19. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna linna

apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud halduskohtu otsus tühistada HKMS § 200 p

3 alusel. Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega jätab RAGN-SELLS AS-i

kaebuse tervikuna rahuldamata.

20. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja RAGNS-SELLS AS-i esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel.

Tallinna linn on palunud teises kohtuastmes mõista apellatsioonkaebuse rahuldamise korral

kaebajalt välja riigilõiv 2560 eurot (tl 128) ja kulud õigusabile. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb

kaebajalt Tallinna linna kasuks välja mõista riigilõiv 2560 eurot, kuid hankija kulud

õigusabile jätab ringkonnakohus hankija enda kanda, sest kulusid ei saa pidada vajalikuks ‒

riigihangete läbiviimine jäätmemajanduse valdkonnas on linna seadusest tulenev ülesanne

ning linna ametnikud pidid olema võimelised linna ise praeguses kohtuvaidluses esindama (vt

Riigikohtu otsus nr 3-3-1-26-12, p 30; 3-3-1-26-16, p 50).

(allkirjastatud digitaalselt)