2-17-7899/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

25. mai 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-7899

Tsiviilasi

ANL Plastics avaldus eeltõendamismenetluse

algatamiseks enne hagi esitamist

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. märtsi 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ASi Eesti Pagar määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): AS Eesti Pagar,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa

Vastustaja (avaldaja): ANL Plastics, lepingulised

esindajad vandeadvokaat Arsi Pavelts ja patendivolinik

Linnar Puusepp

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Parandada Harju Maakohtu 22. märtsi 2018 määruse resolutsiooni järgmised

ilmsed ebatäpsused ja asendada:

1.1. punktis 1 taasesitatud 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni punkti 1

alapunktis 3 tekstiosa „26. aasta“ tekstiosaga „2016. aasta“;

1.2. punktis 3 tekstiosa „resolutsiooni punktide 2 ja 3 täitmisest“ tekstiosaga

„resolutsiooni punkti 1 alapunktide 2 ja 3 täitmisest“.

2. Täiendada Harju Maakohtu 22. märtsi 2018 määruse resolutsiooni punkti 4

selgituse ja hoiatusega, et trahv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates

kohtumääruse jõustumisest ja selle tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda

trahvi summalt alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

3. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 22. märtsi 2018 määruse resolutsioon

muutmata, aga täiendada selle põhjendusi käesoleva määruse punktidega 57–59.

4. Määruskaebus jätta rahuldamata.

5. Trahvi vaidlustamisega seonduvad menetluskulud jäävad iga menetlusosalise

enda kanda. Määruskaebusega seonduvad ülejäänud menetluskulud on osa

eeltõendamismenetluse kuludest, mis võetakse arvesse põhimenetluse kulude

jaotamisel või mille hüvitamist saab nõuda eraldi menetluses.

Edasikaebamise kord

Puudutatud isikul on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus trahvi puudutavas

osas. Mõlemal menetlusosalisel on õigus vaidlustada vigade parandamist ja kulude jaotust.

Ülejäänud osas ei ole määrus vaidlustatav.

Määruskaebus esitatakse vahetult Riigikohtule 15

päeva

jooksul alates määruse kättesaamisest

ja selle esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. ANL Plastics (avaldaja) esitas 19. mail 2017 Harju Maakohtule avalduse

eeltõendamismenetluse algatamiseks enne hagi esitamist. Avaldaja märkis avalduses

nimeliselt teise menetlusosalisena ASi Eesti Pagar (puudutatud isik).

2. Avaldaja palus kohustada puudutatud isikut esitama:

(1) andmed selle kohta, milline isik on avaldaja Euroopa Ühenduse disainilahendusi

nr 001314777-0001 ja 001314777-0002 kopeerivate pakendite (edaspidi

„kopeerivad pakendid“) tootja;

(2) kõik arved, mis on puudutatud isikule esitanud kopeerivate pakendite

omandamiseks tootja või mis tahes kolmas isik;

(3) kõik arved, mis on puudutatud isik esitanud turustajatele kopeeritud pakenditesse

pakendatud toodete eest;

(4) laoarvestusdokumendi, kust nähtub puudutatud isiku valduses olevate kopeeritud

pakendite kogus ehk laovaru.

3. Maakohus algatas menetluse 9. juuni 2017 määrusega ja kohustas 14. juuni 2017

määrusega puudutatud isikut esitama nõudepunktides (1)–(4) märgitud andmed ja

dokumendid (vastavalt viidatud määruse resolutsiooni p 1 alapunktid 1–4). Lisaks andis

maakohus puudutatud isikule võimaluse taotleda enda ärakuulamist ja määras

menetlusosalistele tähtajad.

4. Puudutatud isik taotles enda ärakuulamist.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5. Pärast puudututud isiku ärakuulamist tegi maakohus 22. märtsi 2018 määruse (vaidlustatud

määrus), millega mh

−

täpsustas 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 sõnastust (vaidlustatud määruse

resolutsiooni p 1);

−

luges õigusvastaseks puudutatud isiku keeldumise nõudepunktides (2) ja (3) märgitud

arvete esitamisest ning kohustas uuesti puudutatud isikut esitama tõendid ja andmed

vaidlustatud määruse kättesaamisest 30 päeva jooksul (p 3);

−

määras puudutatud isikule trahvi summas 1 000 eurot (p 4);

−

jaotas ja määras rahaliselt kindlaks kohtukulud (p 6).

6. Maakohus märkis, et on käesolevas menetluses puudutatud isikule korduvalt selgitanud, et

eeltõendamismenetluse käigus ei hinda kohus, kas avaldaja võimalik tööstusomandiõigusest

tulenev nõue puudutatud isiku vastu võib olla põhjendatud või mitte ning kas tegemist on

2 (12)

avaldaja õiguste rikkumisega või mitte. Kohus ei hinda sisuliselt eeltõendamismenetluse

raames kogutud tõendeid ega seda, kas kogutud tõendid avaldaja väiteid tõendavad ning on

õigusrikkumist puudutava nõude esitamiseks piisavad. Puudutatud isik on vaatamata kohtu

selgitustele esitanud menetluses korduvalt vastuväiteid, mis ei ole eeltõendamismenetluses

asjakohased. Kohus ei saa jätta eeltõendamismenetluses tõendite kogumisele suunatud

avaldust rahuldamata pelgalt seetõttu, et puudutatud isiku väidete kohaselt ei ole ta avaldaja

õigusi rikkunud või on tema hinnangul kogutavad tõendid asjakohatud.

7. Eeltõendamismenetlus on algatatud avaldaja avalduse alusel kooskõlas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 244 lgga 1 põhjusel, et tema

tööstusomandiõiguseid on rikutud. Eeltõendamismenetluses kohaldatakse TsMS § 244 lg 5

järgi tõendite esitamise ja kogumise kohta sätestatut, kui sama seadustiku 26. ptkst ei tulene

teisiti. Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku väide, et kuivõrd eeltõendamismenetlust

reguleerivas peatükis ei ole ette nähtud võimalust määrata trahvi isikule, kes õigusliku aluseta

tõendite esitamisest keeldub, trahvi määrata ei saa. TsMS 26. ptk ei välista trahvi kohaldamist

isiku suhtes, kes alusetult keeldub tõendite esitamisest. Viidatud peatükk ei reguleeri, kuidas

on võimalik sundtäitmisele pöörata kohtulahendit, milles on isikut kohustatud esitama kohtu

määratud tõendeid. Kohtu ülesandeks ei ole küll tagada kohtulahendite täitmist, aga see ei

välista kohtu õigust määrata trahv, kui puudutud isik on korduvalt ja ilma õigusliku aluseta

jätnud kohtumääruse tõendite esitamise kohta täitmata.

8. Puudutatud isik pidi esitama kohtu nõutud dokumendid ja andmed TsMS § 279 lgte 1–3,

aga ka § 280 lgte 1–3 järgi. Puudutatud isik keeldus sellest mh põhjusel, et need on

erakordselt mahukad. Ainuüksi tõendite suur maht või arv ei anna aga õigust keelduda

eeltõendamismenetluse käigus kohtu nõutud tõendite esitamisest. Tõendite esitamisest

keeldumise põhjendatuse hindamisel ei oma ka tähtsust, kas või kui palju aega võib avaldajal

kuluda kogutud tõenditega tutvumisele. Puudutatud isik ei teinud ettepanekut TsMS § 275

lg 1 alusel väljavõtete esitamiseks ega viidanud kohale, kus avaldaja ise saaks dokumentidega

tutvuda.

9. TsMS eeltõendamismenetluse sätted ja eelmises ps 8 viidatud normid on üle võetud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivist 2004/48/EÜ

intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (edaspidi „direktiiv 2004/48“). Sätete

eesmärgiks on tõhustada intellektuaalomandiõiguste jõustamist, aidates õiguste omajal

saavutada rikkumiste lõpetamine ja õiglase kahjuhüvitise saamine. Eelviidatud sätted annavad

õiguste omanikule võimaluse teha kindlaks rikkumise algallikad ja rikkumise tegeliku ulatuse.

Direktiivi 2004/48 põhjenduse 10 kohaselt oli selle eesmärgiks ühtlustada liikmesriikide

seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ja ühetaoline kaitsetase. Ühtlasi näeb

põhjendus 20 ette, et arvestades tõendusmaterjali esmatähtsust intellektuaalomandi õiguste

rikkumise selgitamisel, on asjakohane tagada tõhusate meetmete kättesaadavus

tõendusmaterjali esitamiseks, omandamiseks ja säilitamiseks. Kommertseesmärgil toime

pandud rikkumiste puhul on oluline, et kohtutel oleks vajaduse korral võimalik ligi pääseda

väidetava rikkuja käsutuses olevatele panga-, finants- ja äridokumentidele. Seega on avaldajal

kui õiguste omanikul õigus nõuda rikkumise kindlakstegemiseks eeltõendamismenetluse

käigus tõendeid.

10. Puudutatud isik on sisuliselt keeldunud enamike 14. juuni 2017 määruses märgitud

tõendite esitamisest ja on mh väitnud, et tal puuduvad nõutud dokumendid. Kohus kuulas

nende väidete õigsuses veendumiseks ära puudutatud isiku seadusliku esindaja. Seadusliku

esindaja ütlused ei veennud kohut, et puudutatud isikul on õigus keelduda 14. juuni 2017

määruses märgitud tõendite esitamisest. Tervikuna on puudutatud isiku avaldused

vastuolulised, mida ilmestavad nt järgmised viited:

−

27. juulil 2017 väitis puudutatud isik, et talle müüb karpe lepingupartner, kes esitab

karpide eest ühtse arve, milles ei ole erinevaid karpe eristatud;

3 (12)

−

11. septembril 2017 asus puudutatud isik väitma, et ta ei tooda kooke, mistõttu tal

puudub karpide osas mistahes arvestus;

−

2. jaanuaril 2018 kinnitas puudutatud isik, et tal on olemas arved vaidlusalusalustesse

pakenditesse pakendatud kookide ostmise ja müümise kohta;

−

26. veebruaril 2018 väitis puudutatud isik, et kuna toodete pakendamiseks kasutatakse

erinevaid pakendeid, ei ole talle teada, millise tootja pakendeid on kasutatud. Samas

avaldas puudutatud isik, et talle müüb pakendatud kooke Cristella VT OÜ (edaspidi

„Cristella“), kes kasutab seitset erinevat karpe, ning karpide tootja on Itaalia ettevõte

Cristalpack srl. Samas väitis puudutatud isik siiski, et Cristella ostab karpe ka

avaldajalt, mistõttu võivad osad koogid olla pakendatud avaldaja pakenditesse;

−

kohtu nõutud andmete ja tõendite esitamata jätmist põhistas puudtatud isiku seaduslik

esindaja väitega, et tegemist on legaalsete pakenditega, aga ta ei eitanud kookide ostu-

ja müügiarvete olemasolu.

11. Sisuliselt on puudutatud isik teadlikult eiranud kohtumääruse täitmist. Avaldaja esitas

avalduses pildid oma disainilahendustest ja kostja toodete pakendamisel kasutatud sarnastest

pakenditest (tl 2, 4 ja 5). Samuti esitas avaldaja registriväljavõtted, millest nähtub kaitstud

disainilahenduste kuju (tl 15–18). Pakendite kuju oli kajastatud puudutatud isikule

28. novembril 2016 saadetud pöördumises (tl 20–21). Seega pidi puudutatud isikule juba enne

eeltõendamismenetluse algatamist olema teada, milliseid pakendeid peab avaldaja oma õigusi

rikkuvateks.

12. Puudutatud isik saatis avaldajale 29. detsembril 2016 kirja (tl 22–23), milles väitis, et ta

küll tellis pärast kompromissi sõlmimist tsiviilasjas nr 2-15-14731 pakendeid avaldajalt, kuid

probleemide tõttu kvaliteedis asus tellima pakendeid konkureerivalt pakkujalt. Puudutatud

isik kirjeldas väidetavaid probleeme pakenditega, tuues arvuliselt välja erinevate pakendite

koguseid. Ühtlasi väitis puudutatud isik, et tal ei ole enam võimalik kasutada avaldaja

toodangut. Eeltoodu läheb vastuollu menetluses esitatud puudutatud isiku väidetega, et osad

kookidest võivad olla pakendatud hoopis avaldajalt ostetud pakenditesse, mistõttu ei saa

kohtu nõutud tõendeid ja andmeid esitada.

13. Puudutatud isik esitas 11. septembril 2017 ühe arve-saatelehe kuupäevaga 1. jaanuar 2017

(tl 72). Arve-saatelehel on kinni kaetud arve esitaja andmed ja hinda puudutavad andmed.

Arvest nähtub, et selles on märgitud erinevate kookide nimetused (sh avaldaja viidatud Mocca

kook ja Prantsuse kohupiimakook). Arvel on selgelt märgitud iga üksiku koogi kogus (nt

900 g või 320 g), samuti kookide tükiarv ehk pakendatud kookide kogus. Seetõttu on ebaõige

puudutatud isiku väide, et arved on esitatud üksnes kookide kilogrammide alusel.

14. Cristella esitas kohtule tabeli ostetud karpide koguse kohta ajavahemikul augustist 2016

kuni 22. veebruarini 2018, samuti karpide laoseisu kohta seisuga 22. veebruar 2018 (tl 114).

Cristella vastas puudutatud isiku päringule ja kinnitas, et esineb seitse erinevat karpi ja lisaks

avaldajale on ostetud karpe Itaalia ettevõttelt Cristalpack srl (tl 115–116). Samuti kinnitas

Cristella, et ta väljastab puudutatud isikule arveid ja lepingu kohaselt on toodete hinna sees

pakendikulu. Tähtsust ei oma Cristella seisukoht, et ta ei pea arvestust, millise tootja

pakendisse on tooted pakendatud, sest see ei takista puudutatud isikul esitamast neid arveid,

mida on temalt nõutud 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktides 2 ja 3.

15. Eeltoodust järeldas maakohus, et puudutatud isik ei ole täitnud 14. juuni 2017 määruse

resolutsiooni p 1 alapunktides 2 ja 3 märgitud kohustust. Keeldumist nõutud arvete

esitamisest ei pidanud maakohus õiguspäraseks. Siiski täpsustas kohus 14. juuni 2017

määruse resolutsiooni p 1 alapunktide 2 ja 3 sõnastust sel viisil, et lisas mõlemasse

ajavahemiku, mille kohta arved tuleb esitada (2016. aasta oktoobrist kuni 14. juunini 2017).

4 (12)

Samuti täpsustas kohus alapunkti 4 lisades ka sinna, et andmed laovaru kohta tuleb esitada

14. juuni 2017 seisuga.

16. Juhindudes TsMS § 279 lgst 3 ja § 46 lgtest 1–3 määras maakohus puudutatud isikule

trahvi. Puudutatud isik on Eesti suurim pagaritööstusettevõte, mis tegeleb tootmise ja kaupade

vahendamisega. Rahatrahv 1 000 eurot ei ole ettevõttele majanduslikult koormav, vaid on

hoiatava eesmärgiga, arvestades asjaolu, et puudutatud isik on korduvalt keeldunud

kohtumääruse täitmisest ega ole oma menetlusõigusi kasutanud heauskselt, sest on menetluses

esitanud korduvalt vastuolulisi ja põhistamata väiteid kohtumääruse täitmisest

kõrvalehoidmiseks.

17. Juhindudes TsMS § 247 lgst 2 määras maakohus avaldajale tähtaja hagi esitamiseks.

Samuti otsustas kohus, et pärast puudutatud isiku poolt kohtule 14. juuni 2017 määruse

punkti 1 alapunktides 2 ja 3 nimetatud tõendite ja andmete esitamist tuleb lugeda

eeltõendamismenetlus lõppenuks.

18. Menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldas maakohus erinormidena

TsMS § 170 lgd 1 ja 3. Kohtukulu on avaldaja tasutud riigilõiv 50 eurot, mis jäi TsMS § 170

lg 1 alusel avaldaja kanda. Ülejäänud kulusid maakohus ei jaotanud ega kindlaks määranud.

MÄÄRUSKAEBUS

19. Puudutatud isik esitas 6. aprillil 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

osaliselt tühistada. Puudutatud isik vaidlustab määruse esiteks osas, millega maakohus luges

tema keeldumise 14. juuni 2017 määruse täitmisest õigusvastaseks ja kohustas määrust täitma,

teiseks trahvi määramise osas.

Üldiselt heidab puudutatud isik maakohtule ette asjaolude moonutamist, väärate järelduste

tegemist ja menetlusnormide rikkumist, sh kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude

rikkumist (kaebuse p 3).

Määruskaebuse väited on võimalik jagada põhimõtteliselt kaheks: esiteks need, mis käsitlevad

keeldumist 14. juuni 2017 määruse täitmisest; teiseks aga trahvi määramist. Kokkuvõtvalt

tugineb puudutatud isik kaebuses järgmistele väidetele.

(1)

Puudutatud isiku keeldumine 14. juuni 2017 määruse täitmisest ei ole õigusvastane, sest

(1.1) maakohtu 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni pde 2 ja 3 täitmata jätmist ei saa

puudutatud isikule ette heita (kaebuse p 5);

(1.2) eeltõendamismenetlus on algatatud üldse ebaõigesti, sest

(1.2.a)

TsMS võimaldab avaldaja avalduse alusel algatada menetluse tõendite

tagamiseks, aga maakohus on 14. juuni 2017 määrusega korraldanud

tõendite kogumist (kaebuse p 6);

(1.2.b)

maakohus järeldas TsMS § 247 lgst 3 ekslikult, et enne

eeltõendamismenetluse raames tõendite kogumist ei peaks vastaspoolt

ära kuulama (kaebuse p 8);

(1.2.c)

tõendite kogumist TsMS § 280 sätete alusel saaks korraldada alles pärast

hagi esitamist (kaebuse p 9);

(1.2.d)

direktiiv 2004/48 võimaldab enne hagi esitamist koguda üksnes tõendeid,

mis kinnitavad õiguste rikkumist, mitte aga võimaldavad kindlaks teha

kahju suurust (kaebuse p 10);

(1.3) puudutatud isik ei ole jätnud dokumente või andmeid alusetult esitamata

(kokkuvõtvalt kaebuse p 7), täpsemalt:

5 (12)

(1.3.a)

puudutatud isik ei ole kopeerivates pakendites kookide tootja, samuti ei

tegele ta ise pakkimisega; kooke toodab ja pakendab Cristella (kaebuse

p 11);

(1.3.b)

kuna Cristella kasutab erinevaid pakendeid, siis puudutatud isikul puudub

ülevaade, kas ja millised talle müüdud ja tema kaubamärgi alla turustatud

koogid on pakendatud kopeerivatesse pakenditesse; eraldi pakendeid

Cristella puudutatud isikule ei müü ja puudutatud ei pea isik arvestust

toodete tükkide kaupa (sh ostmisel ja müümisel, kaebuse p 12–13 ja 17);

(1.3.c)

maakohus on eiranud ning ebaloogiliselt käsitlenud puudutatud isiku

selgitusi ja avaldusi, millega rikkus kohtulahendi põhjendatuse nõuet

(kaebuse pd 18–23);

(1.3.d)

direktiivi 2004/48 järgi tuleks arvestada konfidentsiaalse teabe kaitsega,

aga 14. juuni 2017 määrus ega vaidlustatud määrus seda põhimõtet ei

järgi (kaebuse p 14);

(1.4) puudutatud isik on 14. juuni 2017 määrust piisavalt täitnud seeläbi, et esitas

26. veebruaril 2018 Cristella vastuse koos tabeliga, st ta on esitanud kõik andmed

ja dokumendid, mis tal on olemas (kaebuse pd 15, 24, 26); lisaks nähtub ka

vaidlustatud määrusest, et 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunkti 4

luges maakohus täidetuks (kaebuse pd 16 ja 17).

(2)

Trahv on määratud ebaõigesti, sest

(2.1) maakohus ei teinud puudtatud isikule trahvihoiatust (kaebuse p 4);

(2.2) vaidlustatud määrusest ei ole aru saada, millisel õiguslikul alusel trahv määrati

(seonduvalt ja põhjendatud koos väidetega (1.1) ja (1.2));

(2.3) trahvimise alust ei esine, sest puudutatud isik ei ole rikkunud dokumentide

esitamise kohustust (seonduvalt ja põhjendatud koos väidetega (1.3) ja (1.4));

(2.4) trahv summas 1 000 eurot on ebamõistlikult koormav ja alternatiivselt tuleks seda

vähendada 320 euroni (kaebuse p 25), sest

(2.4.a)

raskused 14. juuni 2017 määruse täitmisel on tingitud määruse

sõnastusest;

(2.4.b)

TsMS § 279 lg 3 ei võimalda trahvida andmete esitamata jätmise eest.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

20. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja vastamiseks.

Avaldaja vaidles kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 3. mai 2018 kirjaga lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

21. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 659 kaudu kohalduva TsMS

§ 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Maakohtu määruse resolutsioonis tuleb TsMS § 447 lgst 2

juhindudes parandada ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta määruse sisu, samuti tuleb määruse

põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 2¹ järgi täiendada trahvi summa osas. Sisuliselt jääb maakohtu

lahend muutmata.

22. Maakohus tegi vaidlustatud määruse resolutsiooniga mitmeid menetluslikke otsustusi,

millest määruskaebusega on vaidlustatud:

6 (12)

−

puudutatud isiku keeldumise õigusvastaseks tunnistamine ja kohustamine

(vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3);

−

trahvi määramine (p 4).

Vaidlustatud ei ole 14. juuni 2017 määruse täpsustamist ja osalist tühistamist (pd 1 ja 2),

avaldaja kohustamist hagi esitamiseks (p 5), kohtukulude jaotust ja kindlaksmääramist (p 6)

ega menetluse lõpetatuks lugemise tingimuse määramist (p 7). Eelmises lauses loetletud osas

on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 järgi edasi kaebamata jõustunud.

23. Ringkonnakohus käsitleb esmalt vaidlustatud määruse resolutsiooni sõnastuse teatavaid

ebatäpsusi (järgnevas osa I). Seejärel tuleb vastavalt kaebuse väidetele kontrollida, kas

maakohus eksis, kui tunnistas puudutatud isiku keeldumise õigusvastaseks ja kohustas teda

jätkuvalt tõendeid ja andmeid esitama (osa II) ning kas maakohus trahvis puudutatud isikut

põhjendatult (osa III). Lõpuks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused ja selgitab

käesoleva määruse vaidlustamise võimalusi (osa IV).

I

24. Kaebuse väide (1.1) on osaliselt tingitud ebatäpsusest vaidlustatud määruse resolutsiooni

ps 3. Siiski on nii vaidlustatud määrusest, puudutatud isiku kaebusest kui ka avaldaja

vastusest võimalik aru saada, et kõik osapooled mõistavad maakohtu määrust ühtviisi:

maakohus luges õigusvastaseks keeldumise 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1

alapunktide 2 ja 3 täitmisest, mitte aga resolutsiooni pde 2 ja 3 täitmisest. Sellele viitab

piisava selgusega ka vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3 lõpuosa. Kuna vaidlustatud

määruse resolutsiooni p 3 ei ole sundkorras täidetav ja viite ebatäpsus on ilmne, siis saab

ringkonnakohus selle vea TsMS § 447 lg 2 alusel parandada.

25. Samuti tuleb parandada viga vaidlustatud määruse resolutsiooni ps 1 taasesitatud

14. juuni 2017 määruse resolutsiooni täpsustatud sõnastuse p 1 alapunktis 3, kus aastaarv

2016 on ekslikult märgitud arvuna 26.

26. Kumbki eeltoodud parandustest ei mõjuta vaidlustatud määruse ega ka 14. juuni 2017

määruse sisu.

II

27. Määruskaebuse kesksete väidete (1.2) ja (1.3) kohaselt ei oleks maakohus üldse saanud

kohustada puudutatud isikut eeltõendamismenetluse raames esitama arveid ja dokumente.

Nende väidete edukuse korral poleks ka põhjendatud tunnistada kohtu nõutu esitamata

jätmine TsMS § 281 lg 5 esimese lause alusel õigusvastaseks. Sarnaselt võiksid need väited

anda alust maakohtu määratud abinõu asendamiseks või tühistamiseks TsMS § 248 lgs 5 ette

nähtud korras.

28. Esmalt tuleb selles osas märkida, et TsMS § 244 lg 1 teise lause kohaselt algatab kohus

isiku taotlusel eeltõendamismenetluse tõendite tagamiseks ka siis, kui isik põhistab, et tema

autoriõigusi, autoriõigustega kaasnevaid õigusi või tööstusomandiõigusi on rikutud või on

olemas nende rikkumise oht. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku käsitlusega, et selle

normi sõnastuse järgi saab mh tööstusomandiõiguste väidetava rikkumise alusel viia läbi

eeltõendamismenetluse ainult tõendite tagamiseks, mitte aga asjaolude eelnevaks

tuvastamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendusega ega korda neid.

29. Vastuseks kaebuse väidetele (1.2) ja (1.3) märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

30. Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse

kohta (edaspidi „määrus nr 6/2002“) art 90 lg 1 näeb ette, et liikmesriigi kohtult võib taotleda

ühenduse disainilahendusega seotud meetmete, sh ajutiste meetmete võtmist, mis on selle riigi

õigusaktidega ette nähtud siseriiklike disainilahenduste puhul. Sama määruse põhjenduse 29

7 (12)

järgi soovis ELi seadusandja määrusega saavutada ühenduse disainilahendusest tulenevate

õiguste tõhusat teostamist kogu ühenduse territooriumil.

31. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPSleping“) art 41

lg 1 sätestab, et lepinguosalised riigid tagavad oma seadustega võimaluse kasutada lepingu

samas osas määratletud kaitsmismenetlusi, et võimaldada tõhusaid meetmeid lepinguga

hõlmatud intellektuaalomandi õiguste iga rikkumise vastu, sh kiireloomulisi kaitsevahendeid

rikkumise tõkestamiseks ja kaitsevahendeid tulevaste rikkumiste ennetamiseks. Menetlusi

rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja

pakkuda meetmeid nende kaitsemenetluste kuritarvitamise vastu. TRIPSlepingu II jao 4. osa

järgi kohaldub leping ka disainilahendustele.

32. Kui intellektuaalomandi vaidluse pool on esitanud oma nõude toetamiseks piisavad

mõistlikult kättesaadavad tõendid ja on täpsustanud oma nõuete põhistuseks vajalikud

vastaspoole käsutuses olevad tõendid, siis annab TRIPSlepingu art 43 lg 1 kohtutele õiguse

nõuda vastaspoolelt tõendite esitamist. Kuigi sama artikli teine lõige näeb vastaspoole

õigustamatu keeldumise korral ette TsMS § 283 lgga 2 sarnase tagajärje, siis tuleneb

TRIPSlepingu art 1 lgst 1, et lepinguosaline riik võib rakendada ka ulatuslikumat kaitset,

samuti aga valida lepingu järgmiseks sobiva meetodi oma õigussüsteemis ja praktikas. Lisaks

tuleneb TRIPSlepingu artst 47 lepinguosalise riigi õigus võimaldada kohtul kohustada

rikkujat teavitama õigusevaldajat kolmandatest isikutest, kes on seotud õigusi rikkuvate

kaupade või teenuste tootmise ja levitamisega ning nende levitamiskanalitest, kui kohtu

selline korraldus ei ole ebaproportsionaalne rikkumise raskusastmega võrreldes.

33. Viidatud rahvusvahelise õiguse normidest nähtub, et disainilahenduste tõhusa kaitse

tagamiseks on kohtutel küllaltki lai pädevus. Eelkõige tuleb kõnealuse pädevuse teostamisel

lähtuda eesmärgist, tagada disainilahenduse omaniku õiguste kaitse, aga võttes selleks

proportsionaalseid meetmeid. Maakohus viitas asjakohaselt direktiivi 2004/48

põhjendusele 20, millest nähtub sama eesmärk. Selle põhjenduse viimase lause järgi peab

kohtul olema võimalik juurde pääseda väidetava rikkuja käsutuses olevatele

äridokumentidele, kui rikkumine on toime pandud kommertseesmärgil.

34. Tööstusdisaini kaitse seaduse § 84 alusel saab omanik nõuda disainilahenduse

õigusvastase kasutamisega tekitatud kahju hüvitamist ja õigusvastase kasutamise teel saadu

väljaandmist. Määruse nr 6/2002 art 89 lg 1 punkt d näeb ette, et ühenduse disainilahenduse

rikkumise tuvastamise korral rakendab kohus (muid) sanktsioone, mis on ette nähtud

rikkumise koha riigi õigusega. Seega saab hageja nõuda kas puudutatud isikult või ka

kopeerivate pakendite tootjalt või turustajalt kahju hüvitamist ja tulu väljaandmist.

35. Eelmises punktis kirjeldatud nõuete esitamise vajaduse hindamiseks, aga ka nõuete

piiritlemiseks vajab disainilahenduse omanik juba eelnevalt teavet nii tema õigusi rikkuvate

isikute kui ka rikkumise ulatuse kohta. Vastava teabe nõudmiseks on kohane ja põhjendatud

viia läbi eeltõendamismenetlus, mis ei saa olla piiratud üksnes tõendite tagamise eesmärgiga.

Neil kaalutlustel ei ole edukad kaebuse osaväited (1.2.a) ja (1.2.d).

36. Maakohtu vaidlustatud määrust ei muuda ebaõigeks puudutatud isiku ärakuulamine alles

pärast 14. juuni 2017 määruse tegemist. Enne vaidlustatud määruse tegemist kuulas maakohus

puudutatud isiku nii suuliselt kui ka kirjalikult ära ning tal oli võimalik esitada kõik oma

seisukohad ja väited. Lisaks on tõendite kogumise üldreeglite rakendamine

eeltõendamismenetluses TsMS § 244 lg 5 järgi piiratud TsMS 26. ptk erinormidega. TsMS

§ 247 lg 1 ja § 248 lg 3 mõttest tulenevalt ei olnud maakohtul kohustust kuulata puudutatud

isikut ära enne 14. juuni 2017 määruse tegemist. Seega ei ole kaebuse osaväide (1.2.b)

põhjendatud.

37. Samas ei piira TsMS 26. ptk mingil viisil § 280 kohaldamist. Sellist piirangut ei saa

tuletada ka TsMS § 280 lg 1 sõnastusest „kui hagi on esitatud“, sest kõik tõendeid käsitlevad

8 (12)

TsMS normid eeldavad üldjuhul, et kohtu menetluses on tsiviilasi. Viidatud lauseosa eristab

üksnes nõudeid intellektuaalomandiõiguste kaitseks teistest hagidest, mitte aga ei välista teabe

andmise kohustust eeltõendamismenetluses. Seetõttu ei ole edukas kaebuse osaväide (1.2.c).

38. Ringkonnakohus ei jaga puudutatud isiku arusaama, et maakohus on nõudnud talt

dokumentide ja andmete esitamist, mille puudumise on ta muutnud menetluses usutavaks. Nii

nagu puudutatud isiku varasematest menetlusdokumentidest, ei selgu ka määruskaebusest,

miks ei ole puudtatud isikul võimalik esitada temalt nõutud tõendeid.

39. Kaebuse osaväite (1.3.a) järgi toodab ja pakendab puudutatud isiku kaubamärgiga kooke

Cristella. Seda ei ole maakohus kahtluse alla seadnud. Samas ei nähtu kaebuse

osaväite (1.3.b) küllaltki mahukast põhjendusest, miks ei saa puudutatud isik esitada arveid

selle kohta, kuidas ja millistes kogustes on ta Cristellalt ostnud nende nimetustega kooke

mille pakendamist kopeeritud pakenditesse avaldaja ette heidab. Ühest esitatud arvest (tl 72)

ja seadusliku esindaja seletusest tegi maakohus õige järelduse, et puudutatud isikul on olemas

arved, mis kajastavad toodete ostu-müüki kauba nimetuse põhiselt. Kui osa samadest

kookidest oli ka pakitud teistesse pakenditesse, siis saab sellele asjaolule tugineda

põhimenetluses.

40. Maakohtu 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunkti 2 täitmist ei takista

sõnastus, et nõutakse arveid „kopeerivate pakendite omandamiseks“, sest koos koogiga

müüakse puudutatud isikule tema enda ja Cristella selgituste järgi ka pakend. Maakohus ei ole

puudutatud isiku keeldumise õigusvastaseks lugemisel heitnud ette seda, et esitamata on

eraldi pakendeid käsitlevad arved, vaid sisuliselt just seda, et esitatud ei ole neid ostuarveid,

mis puudutatud isiku enda väitel peavad tal olemas olema.

41. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse osaväitega (1.3.c) nagu oleks maakohus eiranud

puudutatud isiku seletusi või käsitlenud neid vastuoluliselt. Vaidlustatud määrusest on

jälgitav, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et puudutatud isiku keeldumise õigustamiseks

esitatud argumendid ei ole veenvad. Siinjuures analüüsis maakohus piisava põhjalikkusega

puudutatud isiku kirjalikke menetlusdokumente ja seadusliku esindaja seletusi.

42. Intellektuaalomandiõiguste kaitseks korraldatud eeltõendamismenetluses ei ole välistatud

konfidentsiaalse teabe kogumine. See nähtub nii direktiivi 2004/48 art 6 lgst 2 kui ka

TRIPSlepingu artst 42 ja art 43 lgst 1. Puudutatud isik ei ole põhistanud, et avaldaja

nõudepunktidele (2) ja (3) vastav teave oleks avaldaja suhtes konfidentsiaalne sel määral, et

avaldajale ei peaks võimaldama juurdepääsu. Avaldaja ei ole puudutatud isiku konkurent, vaid

soovib kaitsta oma disainilahendustest tulenevaid õigusi. Seega on puudutatud isikul võimalik

varjata nõutud arvetel kogu teave, mis ei käsitle tooteid, mille ostmise ja turustamise osas

avaldajal on etteheiteid kopeeritud pakendite kasutamisest tulenevalt. Neil kaalutlustel pole

põhjendatud kaebuse osaväide (1.3.d).

43. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka väite (1.4) osas. Puudutatud isik ei

täitnud arvete esitamise kohustust vastavalt avaldaja nõudepunktidele (2) ja (3) ega maakohtu

14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktidele 2 ja 3. Cristella esitatud tabel ei

kajasta puudutatud isiku ostetud ja müüdud toodete koguseid ega nende tehingute rahalist

väärtust. Mõlemad võivad olla vajalikud eeltõendamismenetlusega taotletud eesmärgi

saavutamiseks, st avaldaja nõude esitamiseks kopeerivate pakendite tootja, kasutaja või

turustaja vastu.

44. Järelikult kohustas maakohus õigesti puudutatud isikut esitama arveid vastavalt avaldaja

nõudepunktidele (2) ja (3). Samuti tuvastas maakohus õigesti, et 14. juuni 2017 määruse

resolutsiooni p 1 alapunkte 2 ja 3 pole puudutatud isik vaidlustatud määruse tegemise aja

seisuga kohaselt täitnud. Kuna täitmata jätmise põhjendused ei olnud maakohtu jaoks

veenvad, siis luges ta õigesti puudutatud isiku keeldumise TsMS § 281 lg 5 alusel

õigusvastaseks. Sisuliselt järeldas maakohus eeltoodust ka seda, et puudub vajadus muuta või

9 (12)

tühistada 14. juuni 2017 määrust TsMS § 248 lg 5 alusel osas, mis puudutab arvete esitamise

kohustust, v.a täpsustus arvete perioodi kohta. Sellise täpsustuse tegemist ei ole

määruskaebusega eraldi vaidlustatud. Kuigi maakohus kohustas vaidlustatud määruse

resolutsiooni p 3 teises osas puudutatud isikut esitama nii tõendeid kui andmeid, siis on

14. juuni 2017 määruse resolutsiooni täpsustatud sõnastusest aru saada, et esitada tuleb

nõutud arved.

III

45. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus määras põhjendatult puudutatud

isikule trahvi summas 1 000 eurot.

46. Kaebuse väide (2.1) käsitleb puudutatud isiku eelnevat hoiatamist. TsMS § 46 lg 2

sätestab, et isikule võib trahvi määrata üksnes siis, kui talle on tehtud trahvihoiatus, välja

arvatud juhul, kui eelnev hoiatamine ei ole võimalik või mõistlik. Maakohus tegi puudutatud

isikule trahvihoiatuse 14. juuni 2017 määruses ja kordas seda 10. augusti 2017 määruses.

Seega võis maakohus pärast dokumentide esitamiseks antud tähtaja möödumist puudutatud

isikut trahvida. Siinjuures ei oma tähtsust, et maakohus ei teinud trahvimäärust kohe pärast

puudutatud isiku keeldumisest teadasaamist, vaid soovis menetlusosalised enne ära kuulata.

Sarnaselt ei mõjuta trahvi õiguspärasust maakohtu varasem seisukoht kohtulahendi täitmisele

sundimiste võimaluste kohta.

47. Väited (2.2) ja (2.3) pole samuti põhjendatud, seda eelkõige neil kaalutlustel, mille tõttu

ringkonnakohus lükkas tagasi kaebuse väited (1.1)–(1.4). Maakohus trahvis puudutatud isikut

TsMS § 279 lg 3 teise lause alusel selle eest, et ta jättis esitamata arved kopeeritud

pakenditesse pakendatud kookide ostu ja müügi kohta. See on vaidlustatud määrusest üheselt

arusaadav ja tähtsust pole maakohtu eksimusel vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3

sõnastamisel (vt eespool p 24). Trahvi määramisel lähtus maakohus õigesti asjaolust, et

14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktidest 2 ja 3 tulenev kohustus on täitmata.

48. TsMS § 244 lg 5 järgi kohaldatakse eeltõendamismenetluses tõendite esitamise ja

kogumise kohta sätestatut, kui samas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Kohtu nõutud

dokumendi või andmete esitamata jätmise olukorda käsitlevad TsMS §d 281–283, mis näevad

ette erinevad tagajärjed sõltuvalt sellest, kas dokumendi või andmed jätab esitamata pool või

menetlusväline isik. Seadusest ei tulene selgelt, kas eeltõendamisemenetluses osalevat

puudutatud isikut, kellelt dokumentide või andmete esitamist nõutakse, tuleks käsitleda nende

normide kontekstis poolena.

49. Ühelt poolt TsMS § 281 lg 5 koosmõjus § 279 lgga 3 ning teiselt poolt § 283 lgd 1 ja 2

sätestavad erinevad tagajärjed kohtu nõutud dokumendi või andmete esitamata jätmise korral.

Kui kohtu korraldust rikub õigustamatult isik, kes ei ole vastaspool TsMS § 283 tähenduses,

siis saab kohus rakendada tema suhtes sunnivahendina trahvi. Kui aga vastaspool alusetult

keeldub dokumendi või andmete esitamisest, siis saab kohus TsMS § 283 lg 2 teise lause

alusel lugeda tõendatuks taotleja väite. Lisaks on võimalik käsitleda eeltõendamismenetluses

tehtud määrust dokumentide esitamise kohta sundkorras täitmisele kuuluva kohtumäärusena

täitemenetluse seadustiku (TMS) § § 2 lg 1 p 1tähenduses, mille täitmisele sundimiseks saaks

läbi viia täitemenetluse ja kohaldada sunniraha TMS § 183 alusel.

50. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et eeltõendamismenetluses dokumentide

esitamiseks kohustava määruse täitmisele sundimiseks on kohane vahend trahvimine TsMS

§ 279 lg 3 teise lause alusel. Kuna eeltõendamismenetluses ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt

ega anna hinnanguid poolte sisulistele väidetele, siis ei saa määruse täitmist tõhusalt tagada

TsMS § 283 lg 2 teises lauses ette nähtud tagajärjega. Tulenevalt TsMS § 248 lgte 3–5 mõttest

ei saa eeltõendamismenetluses dokumentide esitamiseks kohustavat määrust lugeda

täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 1 tähenduses, sest selle sisu võib sama menetluse käigus

10 (12)

veel muutuda. Samas nähtub eespool pdes 30–35 esitatud põhjendustest, et kohtul peab siiski

olema võimalus tõhusalt tagada intellektuaalomandi õiguste kaitse. Seda eesmärki ei saa

järgida, ilma kohustatud isiku suhtes vajadusel sunnivahendeid rakendamata.

51. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kui puudutatud isik pahatahtlikult takistab

eeltõendamismenetluse õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega läbiviimist või jätab

korduvalt täitmata kohtu korralduse, siis võib teda trahvida ka TsMS § 45 lg 4 alusel.

Maakohus kohustas puudutatud isikut esitama avalduse nõudepunktides (2) ja (3) märgitud

arveid nii 14. juuni 2017 kui ka 10. augusti 2017 määrustes, st vaidlustatud määruse tegemise

ajaks oli puudutatud isik jätnud kohtu korralduse korduvalt täitmata.

52. Lõpuks tuleb käsitleda määratud trahvi suurust ehk kaebuse väidet (2.4).

53. TsMS § 46 lg 1 sätestab, et kui kohtul on samas seadustikus sätestatud juhul õigus määrata

rahatrahv, võib selle määrata kuni 3 200 eurot ulatuses, kui samas seadustikus ei ole ette

nähtud teisiti. Trahvi suurust määrates arvestab kohus isiku varalist seisundit ja muid

asjaolusid. Maakohtu määratud trahv jääb seadusega lubatud piiridesse.

54. Vastavalt eespool pdes 39 ja 40 märgitule ei nõustu ringkonnakohus puudutatud isiku

osaväitega (2.4.a), et 14. juuni 2017 määruse täitmist takistas selle sõnastus.

55. Põhjendatud ega asjakohane ei ole osaväide (2.4.b), et trahvida saab vaid dokumentide

esitamata jätmise eest. Tervikuna nähtub 14. juuni 2017 määrusest ja vaidlustatud määrusest,

et puudutatud isiku trahvimise põhjustas avaldaja nõudepunktide (2) ja (3) osas avaldust

rahuldava määruse täitmata jätmine. Viidatud punktidega soovis avaldaja saada arveid

kopeeritud pakendite ja neisse pakendatud kookide ostu ja müügi kohta. Maakohtu

14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktides 2 ja 3 ei kohustatud puudutatud isikut

esitama andmeid, vaid konkreetselt arved kaupade ostu ja müügi kohta. Kui kohustus oleks

hõlmanud andmeid, siis TsMS § 279 lg 2 teise lause mõtte kohaselt rakenduks andmete

esitamata jätmisel samasugused sanktsioonid nagu dokumendi esitamata jätmisel.

56. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks trahvi suuruse määramisel arvestanud

puudutatud isiku varalist seisundit. Asjaolud, et isik ei ole esitanud andmeid oma varalise

seisundi kohta ega näidanud, et trahvi preventiivne eesmärk oleks saavutatav väiksema

trahviga, ei anna kohtule õigust jätta määratud trahvi suuruse põhjendamisel TsMS § 46 lg 1

teises lauses nimetatud asjaoludega arvestamata (Riigikohtu 8. juuni 2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-47-16, p 14 kolmas lõik). Lisaks ei ole maakohus selgitanud trahvi tasumise tähtaega

ja sellelt viivise tasumise kohustust. Need puudused saab ringkonnakohus kõrvaldada.

57. Toimikusse võetud puudutatud isiku registriandmestikust nähtub, et tema 2015. aasta

käive ületas 40 miljonit eurot ja kasum samal perioodil oli üle 1,1 miljoni euro (tl 28). Selliste

majandusnäitajatega ettevõtte puhul on 1 000 euro suuruse trahvi tasumine jõukohane ega

kahjusta tema huve ebamõistlikult. Ühtlasi järeldub neist andmetest, et puudub võimalus

saavutada trahviga taotletav eesmärk väiksema summaga.

58. TsMS § 179 lg 9 esimene lause sätestab, et mh trahvinõude tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

59. Ringkonnakohus hoiatab puudutatud isikut, et TsMS § 179 lg 6 kohaselt võib

rahandusministri käskkirjaga määratud asutus saata trahvi määramise lahendi sundtäitmisele,

kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul.

60. Trahvi tasumiseks vajalikud andmed saab puudutatud isik nõutada maakohtult kas

makseinfona või muul kujul.

IV

11 (12)

61. Käesoleva määruse põhjendustest osades I–III tuleneb, et määruskaebuse väited ei anna

alust maakohtu määrust sisuliselt muuta ega tühistada. Seega jääb määruskaebus tervikuna

rahuldamata.

62. Üldjuhul kannab edutu määruskaebusega seonduvad kulud TsMS § 171 lg 1 järgi selle

esitaja. Siiski ei ole käesoleval juhul selle üldnormi järgi võimalik kaebemenetluse kulusid

jaotada.

63. TsMS ei näe ette menetluskulude jaotamist ja kindlaksmääramist trahvimääruse peale

esitatud määruskaebuse lahendamise korral. Kuna puudutatud isiku trahvimise ja selle peale

esitatud kaebuse lahendamine ei puuduta avaldajat, ei ole tema kulud hüvitatavad. Samuti

puudub alus nõuda kaebemenetluse kulude hüvitamist riigilt (vt Riigikohtu 8. juuni 2016

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-16, p 15 teine lõik, ja selles viidatud 25. oktoobri 2010 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-10, p 14). Järelikult tuleb trahvi vaidlustamise osas jätta

kaebemenetluse kulud iga menetlusosalise enda kanda.

64. TsMS § 170 lg 1 sätestab, et tõendite tagamiseks või asjaolu eelnevaks tuvastamiseks

korraldatud eeltõendamismenetluse kohtukulud kannab isik, kelle taotlusel menetlus algatati.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selliseks kohtukuluks lugeda puudutatud isiku

määruskaebuselt tasutud riigilõivu.

65. TsMS § 170 lg 3 kohaselt võetakse eeltõendamismenetluse kulud arvesse põhimenetluses

kulude jaotamisel. Vastavalt TsMS § 250 lg 1 ple 3 peab eeltõendamismenetluse algatamist

taotlenud pool hüvitama eeltõendamismenetlusega teisele poolele tekitatud kahju, kui enne

hagi esitamist toimunud eeltõendamismenetluse käigus tehtud toimingud on tühistatud

põhjusel, et hagi ei esitatud tähtaegselt. Seega oleks määruskaebemenetluse kulude jaotamine

praegu ennatlik. Kui avaldaja esitab hagi maakohtu määratud tähtaja jooksul, siis võetakse

eeltõendamismenetluse, aga ka selle raames toimunud määruskaebemenetluse kulud arvesse

põhimenetluse kuludena. Kui avaldaja hagi ei esita, siis on puudutatud isikul õigus nõuda

avaldajalt kahju hüvitamist, kusjuures sellega on hõlmatud ka määruskaebemenetluse kulud.

66. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 447 lg 4

alusel saab esitada määruskaebuse lahendis vea parandamise määruse peale ja TsMS § 178

lg 1 esimese lause alusel kulude jaotuse otsustuse peale. TsMS § 48 järgi koostoimes TsMS

§ 696 lg 1 teise lausega saab puudtatud isik kaevata ka trahvi määramise osas määruskaebuse

rahuldamata jätmise peale. Ülejäänud osas ei ole ringkonnakohtu määrus vaidlustatav, sest

TsMS § 281 lg 5 ei võimalda korduvat kaebamist dokumendi esitamisest keeldumise

õigusvastaseks lugemise peale ning sarnaselt välistab TsMS § 248 lg 5 korduva kaebeõiguse

ka tõendite tagamise abinõu asendamise või tühistamise taotluse puhul.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

12 (12)