2-15-16664/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-16664

Tsiviilasi

Transpoint International (EST) AS-i hagi J.K. ja H.K.

vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

875 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. aprilli 2016. a vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. mai 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja I): J.K. (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Kaasapellant (kostja II): H.K. (isikukood XXX)

Vastustaja (hageja): Transpoint International (EST) AS

(registrikood 10101759), lepinguline esindaja Marko Jaani

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 5. aprilli 2016. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega kohaldada aegumist

Transpoint International (EST) AS nõudele J.K. ja H.K.

vastu kostjate ühisvara jagamiseks.

3. Jätta

aegumise

tõttu

rahuldamata

Transpoint

International (EST) AS-i hagi J.K. ja H.K. vastu ühisvara

jagamiseks

Menetluskulude jaotus

4. Jätta

asjas

kantud

menetluskulud

Transpoint

International (EST) AS-i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Transpoint International (EST) AS (hageja) esitas J.K. (kostja I) ja H.K. (kostja II) vastu hagi

ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt alustati kostja I vastu täitemenetlust 05.07.2010. Täitedokument oli Harju

Maakohtu 17.06.2010 kompromissi kinnitamise määrus tsiviilasjas nr 2-09-61056, milles hageja

ja kostja I leppisid kokku, et kostja I võlgneb hagejale 21 227,71 eurot (332 141,55 krooni) ja see

summa sisaldab poolt hageja tasutud riigilõivust.

04.08.2010 esitas hageja tagasivõitmise hagi kostjate vahel 12.02.2009 sõlmitud abieluvaralepingu

suhtes, millega kostjad määrasid, et XXX kinnistu (registriosa X) kuulub kostja II ainuomandisse.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20.04.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi ja tunnistas

abieluvaralepingu tagasivõitmise korras kehtetuks. Kostjad esitasid kassatsioonkaebused, kuid

Riigikohus jättis need 29.07.2015 määrustega menetlusse võtmata.

Hagiavalduse kohaselt teavitas kohtutäitur 26.08.2015 hagejat täitmise võimatusest ja vajadusest

esitada kostjate vastu ühisvara jagamise nõue. 01.09.2015 seisuga oli kostja I võla jääk

19 455,03 eurot. Hageja leidis, et selleks ajaks oli täitemenetlus kostja I lahusvara arvel täielikult

ebaõnnestunud, sest kohtutäitur ei saanud realiseerida kostjate ühisvarasse kuuluvat kinnisasja,

kostjal I ei olnud registervara, kostja I oli töötu ja tema ainuke sissetulek oli pension, millest sai

iga kuu kinni pidada 99,26 eurot. Hageja esitas seepeale kohtule täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 14 alusel hagi kostjate ühisomandisse kuuluva XXX kinnistu jagamiseks, et kohtutäitur saaks

pöörata sissenõude kinnisasjas kostjale I kuuluvale osale.

Hageja nõue ei ole aegunud, sest TMS ei sätesta, mille alusel tuvastatakse, et nõude rahuldamine

võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. TMS § 14 lg 2 kohase hagi esitamiseks antud tähtaeg ei

saanud hakata kulgema enne 14.08.2015, kui XXX kinnistu tagasi võideti ja kostja I

kinnistusraamatusse kanti.

2. Kostja I vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Hageja esitas tsiviilasjas

nr 2-10-37416 hagi TMS §-de 187 ja 190 järgi, mille eelduseks oli asjaolu, et sissenõude

pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust

eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ebaõige on hageja seisukoht, et

täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks seni, kuni sissenõudja ei ole kasutanud kõiki seadusest

tulenevaid võimalusi, sh vara tagasivõitmist. Kohtutäitur ei pidanud hagejat spetsiaalselt

täitemenetluse ebaõnnestumisest teavitama.

3. Kostja II vaidles hagile vastu, leides, et nõue on aegunud, ja taotles aegumise kohta vaheotsuse

tegemist.

MENETLUS MAAKOHTUS

4. Maakohus jättis 05.04.2016 vaheotsusega kostjate aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata

ja jätkas menetlust.

Maakohus märkis, et ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on TMS § 14 lg 2 kohaselt üks aasta

alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus.

Maakohus leidis, et TMS § 14 lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tähtaeg ei saanud hakata kulgema

enne kinnistu tagasivõitmist ja kostja I kinnistusraamatusse kandmist 14.08.2015, sest enne ei

kuulunud abikaasadele vara, millele hageja soovis sissenõuet pöörata. Ühisvara jagamise nõude

aegumine ei saanud alata seega varem kui 15.08.2015 tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg-

st 1 lähtudes. Asjaolu, et hageja teadis, et XXX kinnistu hakkab pärast tagasivõitmist kuuluma

poolte ühisvarasse, ei toonud kõiki asjaolusid arvestades kaasa hageja kohustust esitada 2010.

aastal ka ühisvara jagamise hagi.

Maakohus leidis, et 2010. aastal ei olnud alust lugeda kostja I vastu algatatud täitemenetlust

ebaõnnestunuks. Ebaõige on kostjate seisukoht, et ühisvara jagamise nõude aegumine algas 2010.

a juulis või tagasivõitmise hagi esitamisel 04.08.2010. Arvestades täitedokumendist tuleneva

nõude aegumise katkemise regulatsiooni ja pikka aegumistähtaega, mis võib ulatuda kahekümne

aastani, ei ole põhjendatud lugeda ühisvara jagamise nõuet aegunuks juba kuu pärast täitemenetluse

algatamist. Ebaõige on ka kostjate seisukoht, et nii tagasivõitmise (TMS §-d 187 ja 190) kui ka

ühisvara jagamise hagi eeldus on täitemenetluse ebaõnnestumine. Ühisvara jagamise hagi

esitamine eeldab, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud ja abikaasadel on

ühisvara. Tagasivõitmise hagi esitamise eeldus ei ole aga täitemenetluse ebaõnnestumine, vaid see,

et nõuet ei ole täielikult rahuldatud või sissenõude pööramine ei vii nõude täieliku rahuldamiseni

(TMS § 187 lg 1).

Asjaolu, et tagasivõitmise hagi esitamise ajaks oli hagejale teada, et kostjal I ei ole registervara ja

kostja I pensionist saab kinni pidada iga kuu 32 eurot, ei saa lugeda piisavaks, et leida, et

täitemenetlus oli ebaõnnestunud. Täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks senikaua, kuni

sissenõudja ei ole veel kasutanud kõiki seadusega talle ettenähtud õigusi, milleks võib muu hulgas

olla ka võlgniku vara tagasivõitmine.

Täitemenetluse saab lugeda ebaõnnestunuks ühisvara jagamise hagi esitamise seisuga 05.11.2015.

Hageja võla jääk oli 01.09.2015 seisuga 19 455,03 eurot, ta sai kostjalt I iga kuu 99,26 eurot,

kostja I majandusliku seisu paranemine ei olnud tõenäoline. Hageja nõue oleks 01.03.2011

kulgema hakanud kümneaastase tähtaja lõpuks rahuldamata ligi 10 000 euro ehk 50% ulatuses.

Arvestades täitemenetluse kestust ja nõude jääki, saab 05.11.2015 lugeda täitemenetluse

ebaõnnestunuks ja hagejal oli alus esitada ühisvara jagamise nõue.

VARASEM MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse maakohtu vaheotsuse peale, millega maakohus jättis

aegumise kohaldamata ja jätkas menetlust. Kostja II esitas kirjalikud seisukohad (II kd, tl 16–20).

Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulud kostja I kanda.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 27.03.2017 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

vaheotsuse muutmata, kuid muutis otsuse õiguslikke põhjendusi.

Ringkonnakohus märkis, et asjakohased ei ole kostjate väited selle kohta, et tagasivõitmise hagiga

koos oleks pidanud hageja esitama ka ühisvara jagamise nõude kostjate vastu, sest tagasivõitmise

hagi rahuldamise kohtuotsus on jõustunud ning tagasivõitmise hagi esitamiseks õigusliku huvi

tuvastamise küsimust seega ei kerki.

Üldjuhul on mõistlik esitada tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, kuid kohus ei

selgitanud tagasivõitmise hagi lahendamisel hagi esitamise eesmärki ja selle rahuldamise tagajärgi.

Ainuüksi varasema hagi esitamine ei saa olla alus, et lugeda vara jagamise nõue aegunuks. Vara

jagamise nõude esitamine ei ole samas ka tagasivõitmise nõude esitamise eeldus. Kostjatel on õigus

ja võimalus teha pärast vara tagasivõitmise hagi rahuldamist toimingud, mis lubavad ühisvaraks

loetud vara osale sissenõude pöörata. Tagasivõitmise nõude üks eeldus on, et sissenõude pööramine

võlgniku varale ei ole kaasa toonud nõude täielikku rahuldamist, kuid TMS § 187 lg 2 ja TMS § 14

lg 2 eeldused ei ole identsed.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus ja kohaldada aegumist, sest nii TMS § 187 lg 2 mõttes

tagasivõitmise hagi esitamise kui ka TMS § 14 lg 2 mõttes ühisvara jagamise hagi esitamise eeldus

on täitemenetluse ebaõnnestumine. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.

8. Riigikohus rahuldas 22.11.2017 otsusega kostja I kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Riigikohtu otsuse kohaselt võib sissenõudjal puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse

tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis

võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada

vähemalt osa tehinguga üleantud varast. Samas võib sissenõudjal olla õigustatud huvi ühisvarasse

vara tagasivõitmiseks, ilma et ta oleks esitanud ühisvara jagamise hagi, siis, kui tal on

täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse

kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et sissenõudjal oleks

olnud täitedokument mõlema abikaasa vastu või et võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku

ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks. Samuti pole tuvastatud muid asjaolusid,

mis annaksid hagejale õiguse nõuda oma nõude täitmist ühisvara arvel.

Seega saab sissenõudja õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks jaatada

üldjuhul vaid siis, kui sissenõudja on sellega koos esitanud ka ühisvara jagamise nõude. Ekslik on

seisukoht, et hageja ei pidanud ühisvarasse tagasivõitmise nõuet ja ühisvara jagamise nõuet koos

esitama.

Sellest, et sissenõudja peaks üldjuhul ühisvarasse tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõude koos

esitama, ei tulene siiski, et TMS § 14 lg-s 2 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg

algab alati hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis,

mille puhul TMS §-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest TMS § 190 järgne võlausaldaja

huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus

võlgniku lahusvara arvel (vt Riigikohtu 20.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2).

Kui tagasivõitmise hagi esitati seetõttu, et täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel

ebaõnnestunud, hakkab ka TMS § 14 lg 2 ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg kulgema

hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest.

Eristada tuleb TMS § 187 lõikes 2 sätestatud kaht alternatiivi. Lisaks TMS § 187 lg-s 2 sätestatud

eeldusele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku

rahuldamist, võimaldab teine alternatiiv esitada tagasivõitmise nõude ka siis, kui on alust eeldada,

et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude

aluseks on asjaolu, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei

hakka sissenõudja ühisvara jagamise nõue aeguma hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast.

Käesoleval juhul tuleb välja selgitada, kas sissenõudja esitas tagasivõitmise hagi, tuginedes TMS

§ 187 lg 2 esimesele või teisele alternatiivile, ehk kas sissenõudja esitas tagasivõitmise hagi

seetõttu, et täitemenetlus oli võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud, või tugines sissenõudja TMS

§ 187 lg 2 teisele alternatiivile ja leidis, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii

eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus.

Kui varasemas kohtuasjas tuvastati, et ühisvarasse tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud

lähtudes sellest, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, hakkas TMS § 14

lg-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. Kui aga

sissenõudja tugines abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades TMS § 187 lg 2 teises

alternatiivis sätestatud võimalusele, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude

rahuldamiseni tulevikus, ei pruukinud ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg hakata

kulgema hiljemalt tagasivõitmise nõude esitamisest. Sellisel juhul tuleb tuvastada, millal

täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus, ja arvestada aegumistähtaja algust

alates sellest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu 5. aprilli 2016. a vaheotsuse, millega kohus jättis rahuldamata

kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks ning määras jätkata tsiviilasjas nr 2-15-16664.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega kohaldab aegumist Transpoint International (EST)

AS-i hagile J.K. ja H.K. vastu ühisvara jagamiseks. Ühisvara jagamise nõude aegumise tõttu tuleb

jätta hagi rahuldamata. Käesolev otsus on lõppotsus TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause tähenduses.

10. Vastavalt Riigikohtu 22. novembri 2017. a otsusele käesolevas tsiviilasjas tuleb

ringkonnakohtul välja selgitada, kas sissenõudja (hageja) esitas tsiviilasjas nr 2-10-37416 kostjate

vastu ühisvara jagamise tagasivõitmise hagi tuginedes TMS § 187 lg 2 esimesele või teisele

alternatiivile, s.o kas sissenõudja leidis, et täitemenetlus oli võlgniku lahusvara arvel juba

ebaõnnestunud, või leidis sissenõudja, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude

rahuldamiseni tulevikus.

Asja uuel läbivaatamisel vaidlesid pooled eeskätt selle üle, kas on alust asuda seisukohale, et

tsiviilasjas nr 2-10-37416 menetlemisel tugines hageja (sissenõudja) hagi alusena TMS § 187 lg 2

teisele alternatiivile, s.o asjaolule, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgnik J.K.

lahusvarale ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus. Mõlemad pooled nõustusid, et juhul kui ühisvara

jagamise tagasivõitmise hagi oleks esitatud TMS § 187 lg 2 esimese alternatiivi alusel (s.o

tuginedes sellele, et täitemenetlus oli võlgniku lahusvara arvel selleks ajaks juba ebaõnnestunud),

siis oleks praeguses asjas esitatud hagi pöördumatult aegunud.

11. Ringkonnakohus leiab, et aluseks tuleb võtta tsiviilasja nr 2-10-37416 menetlemisel esitatud

dokumendid ja neis väljendatud hageja (sissenõudja) seisukohad.

11.1. Transpoint International (EST) AS-i poolt 04.08.2010. a esitatud hagiavalduses märkis

hageja, et tsiviilasjast nr 2-09-61056 tulenev nõudeõigus kostja I vastu oli muutunud hagi esitamise

seisuga sissenõutavaks ning hageja alustas võlgnevuse saamiseks täitemenetlust. Täitemenetluse

käigus selgus, et kostja I ainsaks sissetulekuks oli pension 5500 krooni (351,50 eurot) kuus;

arvestada tuli ka kostjal I ülalpeetava olemasolu, millega seoses igakuiseks võimalikuks

laekumiseks hagejale võlgnevuse katteks olnuks ca 32 eurot. Hageja märkis hagiavalduses, et

kostjal I vara puudumise tõttu ei ole kaasnenud hageja nõude rahuldamist täitemenetluses.

Materiaalõigusliku alusena on hageja seejuures viidanud nii TMS § 187 lõike 2 esimesele kui ka

teisele alternatiivile. Normi subsumeerimisel on hageja samuti tuginenud mõlemale alternatiivile,

neid sisuliselt eristamata: „[…] sissenõude pööramisega J.K. varale ei ole kaasnenud Transpoint

International (EST) AS-i nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine

ei vii nõude rahuldamiseni.“

11.2. 26.11.2010. a menetlusdokumendis tsiviilasjas nr 2-10-37416 kordas hageja hagiavalduses

väljendatud seisukohti: „Kostja I vara puudumise tõttu ei ole kaasnenud hageja nõude rahuldamist

täitemenetluses […]. Võimaliku asjaõiguslepingu sõlmimise tagajärjel muutus kostja I

maksejõuetuks […].“ Hageja oli seisukohal, et asjaõiguslepinguga loovutas kostja I oma ainsa vara

(kinnisasja XXX ), mille arvel oleks olnud võimalik hageja nõuet rahuldada.

Ka 20.05.2013. a menetlusdokumendis väljendas hageja seisukohta, et abieluvaralepinguga loobus

J.K. olulisel määral oma varast ning seeläbi kahjustas hageja huvisid, mistõttu „ei ole hagejal

õnnestunud saada mõistliku tähtaja jooksul oma nõude rahuldamist sundtäitmise käigus.“

11.3. Tsiviilasjas nr 2-10-37416 peetud kohtuistungil 26.08.2013 kordas hageja samuti juba varem

avaldatud seisukohti, märkides, et kostja I täidab nõuet vaid 500 krooni (ca 32 euro) ulatuses kuus,

mis arvestades võlasummat ei ole piisav ega mõistlik. Võlgnik loobus abieluvaralepinguga ainsast

varast (kinnistu), mille arvel oleks saanud hageja nõuet täita. Võlgniku väljaminekud ületasid

sissetulekuid. Hageja leidis ka, et abieluvaralepingut sõlmides muutus J.K. maksejõuetuks ja ta ei

saanud oma varasemaid kohustusi täita.

11.4. Ka samas tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebuses on hageja esile toonud, et kostjal I puudus

vara, millele sissenõude pööramisel saanuks hageja nõue rahuldatud. Kostja I osalused äriühingutes

ei taganud hageja nõude rahuldamist. 12.02.2009.a abikaasade ühisomandis oleva vara osalise

jagamise kokkuleppe sõlmimisel tegi kostja I tehingu, mis halvendas tema varalist olukorda

selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutus võimatuks oma nõue

sundtäitmise käigus rahuldatud saada. Samuti rõhutas hageja, et 2009. a seisuga oli kostja I

sisuliselt maksejõuetu, kuivõrd arvestades sissetulekutest maha kohustused krediidiasutuste ja

liisinguandja ees jäi kostjale iseenda ja oma ülalpeetava ülalpidamiskuludeks kokku vaid 1317,60

krooni (84 eurot) kogu aasta peale. Arvestades hageja nõude suurust kostja I vastu ning kostja I

panga väljavõttel kajastuvaid igakuiseid sissetulekuid ning väljaminekuid, oli kostja I sissetulek

ilmselgelt ebapiisav, et hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt täita.

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et tsiviilasja nr 2-10-37416 menetlemisel ei ole hageja TMS

§ 187 lõike 2 sätestatud alternatiive selgelt eristanud. Normi tsiteerides on hageja välja toonud

mõlemad alternatiivid. Sisuliselt on hageja aga tuginenud eeskätt asjaoludele, mis ringkonnakohtu

hinnangul viitavad sellele, et sissenõudja oli tsiviilasjas nr 2-10-37416 kohtusse pöördumisel

jõudnud arusaamisele, et täitemenetlus kostja I J.K. suhtes oli algusest peale ilmselgelt vähese

perspektiivikusega.

Arvestada tuleb muuhulgas asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi esitamise ajaks oli

täitemenetlus kestnud vaid mõned kuud. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 21.05.2010. a

määrus tsiviilasjas nr 2-09-61056, millega kinnitati sissenõudja ja võlgniku vaheline kompromiss.

Samas asjas tegi Harju Maakohus 17.06.2010 täiendava määruse. Täiteasjas nr 18972010/935

toimunud laekumiste väljavõttest nähtub, et kostjalt I on toimunud laekumised alates augustist

2010. Ka hagiavaldus tsiviilasjas nr 2-10-37416 on aga dateeritud juba 04.08.2010. a.

Hageja põhjenduste kohaselt selgus juba täitemenetluse algfaasis, et kostjal I puudub arvestatav

lahusvara, ainsaks väärtuslikumaks varaks, mille arvel olnuks hageja nõuet võimalik täita, oli XXX

kinnistu, mille suhtes esitatigi tsiviilasjas nr 2-10-37416 ühisvara osalise jagamise tagasivõitmise

hagi.

13. Hageja väljendas seega tsiviilasja nr 2-10-37416 menetluses läbivalt seisukohta, et

olemasolevate vahendite arvel on hageja nõude rahuldamine kostja I poolt ebatõenäoline ning on

alust arvata, et täitemenetluse jätkamine nende vahendite arvel ei vii nõude rahuldamiseni.

Tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi esitamisega väljendas hageja soovi taastada 12.02.2009.a ühisvara

osalisel jagamise kokkuleppe eelne olukord, kus XXX kinnistu kuulus abikaasade ühisvara hulka.

Hageja väljendas erinevates menetlusdokumentides ka seisukohta, et XXX kinnistu arvel oleks

hageja nõuet võimalik jätkuvalt täita (nii asus hageja käesolevas tsiviilasjas hagi esitades

seisukohale, et kinnistu turuväärtus oli 200 000 eurot, millest kostjale I pidanuks kuuluma 100 000

eurot).

Seega on aga ringkonnakohtu hinnangul hageja väljendanud oma seisukohta täitemenetluse

perspektiivikuse osas tinglikuna selliselt, et olemasoleva lahusvara arvel ei olnud hageja nõude

rahuldamine tõenäoline ega võimalik, kuid kinnisasja ühisvara hulka tagasivõitmise tulemusel

suurenenuks vara hulk, millele hageja saanuks oma sissenõuet pöörata. Hageja seisukohad on

sõnastatud selliselt, nagu ei oleks täitemenetlus küll veel täiesti ebaõnnestunud, kuid täitmisel oleva

nõude rahuldamise eeldusena oli vajalik ühisvarasse kuuluma pidanud kinnisasja tagasivõitmine.

14. Ringkonnakohus nõustub kostja I seisukohaga, et tagasivõitmise hagi ajendite hindamisel ei

saa arvestada eeldusega, et tagasivõidetava ühisvara arvel on tulevikus samuti võimalik hageja

nõuet täita ja täitemenetlust jätkata. Õige on kostja I seisukoht, et tagasivõitmise hagi

rahuldamisega ja kinnistu lugemisega kostjate ühisvara hulka, samuti kinnistusraamatusse

sellekohase kande tegemisega, ei muutunud kostja I (võlgniku) lahusvara seis, millele hageja kui

sissenõudja sai täiteasjas nr 18972010/935 oma sissenõuet pöörata.

Selles osas nõustub ringkonnakohus ka kostja I seisukohaga, et hageja jättis kasutamata talle

kättesaadavad olnud kohased õiguskaitsevahendid – esitada üheaegselt nii ühisvarasse

tagasivõitmise kui ka ühisvara jagamise hagi. Takistused selleks puudusid. Asjakohased ei ole

hageja väited, nagu saanuks ta esitada ühisvara jagamise hagi alles alates tagasivõitmise asjas

kohtuotsuse jõustumisest ja kostja 1 kinnistusraamatusse omanikuna kandmisest.

Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et sisuliselt tugines sissenõudja juba

abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades siiski TMS § 187 lg 2 esimesele alternatiivile,

leides, et võlgniku olemasoleva lahusvara arvel oli täitemenetlus sisuliselt ebaõnnestunud.

Sellest lähtudes oli ühisvara jagamise hagi (tsiviilasi nr 2-15-16664) 05.11.2015. a seisuga

aegunud, kuna möödunud oli üheaastane aegumistähtaeg (TMS § 14 lg 2), aegumistähtaeg hakkas

kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest (04.08.2010. a).

15. Ringkonnakohus peab vajalikuks käsitleda alternatiivselt ka seisukohta, et hageja tugines

tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi esitamisel eeldusele, et täitemenetlus ei olnud veel lõplikult

nurjunud, vaid sissenõudja oli seisukohal, et asjaolusid arvestades ei vii täitemenetluse jätkamine

ilmselt ka tulevikus nõude rahuldamiseni.

Asja materjalide kohaselt on täitemenetlust läbi viidud alates 2010. aasta augustist, on toimunud

regulaarsed, kuid väikesemahulised laekumised. Täitemenetluse algusest kuni 2010. a lõpuni

laekus võlgnikult kokku 160 eurot, millest osa arvestati täitekuludeks. 2011. a vältel tasus võlgnik

läbivalt 31,96 eurot kuus, esines ühekordne suurem makse summas 1698 eurot otse sissenõudjale.

Edaspidi jätkusid laekumised 31,96 eurot kuus kuni 2015. aasta aprillini, millest alates suurenesid

laekumised 99,26 euroni kuus.

Võlgnevuse algsumma (21 227,70 eurot) vähenes 2015. aasta lõpu seisuga 17 066,43 euroni, s.o

enam kui 5 aasta vältel vaid 4 161,28 euro võrra. Täitemenetluse käigus ei ole teadaolevalt

toimunud mingeid olulisi muudatusi, mida saaks lugeda konkreetseks nn murdepunktiks, millest

alates pidi koheselt olema ilmne, et täitemenetlus on ebaõnnestunud. Täitmine on pidevalt ja

regulaarselt jätkunud väikestes summades.

Ringkonnakohus on seisukohal, et väikeste summade pidev laekumine (sh kuni käesoleva ajani) ei

tähenda siiski, nagu ei saaks ühisvara jagamise nõue aeguda seni, kuni täitemenetlus veel mingilgi

kujul kestab. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et täitemenetluse nurjunuks tunnistamine eeldab

seda, et teostatud oleksid kõik selles täitemenetluses kättesaadavad toimingud ja abinõud

sissenõudja nõude rahuldamiseks. Nõustuda ei saa aga hageja seisukohaga, mille kohaselt üheks

täitemenetlust toetavaks abinõuks tuleks lugeda ka eraldi ühisvara jagamise tagasivõitmise hagi

esitamist ja menetlemist, mille tulemusena tekiks võlgnikule täiendavat vara (vt selle kohta eelpool

p 14).

16. Sissenõudjal on võimalus ja ka kohustus täitemenetluse kulgemist jälgida ning kavandada

sellest lähtudes oma edasist tegevust. Seejuures saab arvestada seda, kui suur osa nõudest saaks

täitemenetluse senise tempo jätkudes rahuldatud enne täitedokumendiga tunnustatud nõude

aegumist (TsÜS § 157, § 159).

Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt on jõustunud kohtulahendist,

samuti kohtulikust kokkuleppest vm täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat.

Täitedokumendiks oli praegusel juhul 21.05.2010. a kohtumäärus. Vastavalt Riigikohtu praktikale

(RKTKo 3-2-1-116-13, p 13) tuleb tõlgendada VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes

selliselt, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10

aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist

tulenevaid õigusi. Praegusel juhul algas täitemenetlus 2010. a augustis. See tõi kaasa aegumise

katkemise ja uuesti algamise (TsÜS § 159 lg 1); kuid lähtudes eeltoodust hakkas 1. märtsist 2011

veel kord kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg. Seega aeguks hageja nõue tervikuna

1. märtsiks 2021. a. Nagu eelpool märgitud, laekus esimese 5 aasta vältel võlgnikult nõude katteks

4 161,28 eurot ehk ca 19 % nõudest. Ühe aasta keskmiseks laekumiseks oli seega ca 830 eurot.

Võrreldes võla kogusuurusega (21 227,70 eurot) on tegemist väga väikese summaga ning senise

täitmistempo juures kulunuks võlgnikul kohustuse täitmiseks ca 25 aastat.

Ringkonnakohus leiab, et sissenõudjale (hagejale) pidi ka TMS § 187 lg 2 teisele alternatiivile

tuginemise korral hiljemalt aasta möödudes täitemenetluse algusest olema selge, et senises tempos

täitemenetlus jätkumine ei vii nõude rahuldamiseni ning et puudusid täiendavad väljavaated

niisuguste täitemenetluslike abinõude rakendamiseks, mis oleksid võimaldanud nõuet suuremas

ulatuses ja tõhusamalt täita. Täitemenetluse esimese aasta kestel tasus võlgnik igakuiselt 500

krooni ehk 31,96 eurot. Kolleegiumi arvates on üks aasta piisava pikkusega aeg, mille vältel hinnata

täitemenetluse eduväljavaateid. Lugedes täitemenetluse ebaõnnestunuks ühe aasta möödudes,

mille kestel ei ilmnenud võlgnikul muu vara olemasolu (v.a ühisvara tagasivõitmise üle peetud

vaidlus), hakkas abikaasade ühisvara jagamise hagi aegumistähtaeg (TMS § 14 lg 2) kulgema alates

septembrist 2011. a ja möödus septembris 2012. a.

Seega oli hagi esitamise ajaks 05.11.2015. a aegumistähtaeg möödunud. Sellest lähtudes tuleb

võlausaldaja hagi kostjate ühisvara jagamiseks jätta käesoleval juhul rahuldamata ka juhul, kui

lugeda, et tsiviilasjas nr 2-10-37416 tugines hageja TMS § 187 lg 2 teisele alternatiivile.

17. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta asjas kantud

menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses hageja kanda.

Kuna maakohus ei ole käesolevas asjas menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määranud, siis

määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/