3-17-1665/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23.05.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1665

Haldusasi

Uuesalu Arendus OÜ kaebus Rae Vallavalitsuse 04.07.2017

korralduse nr 965 „Siili tee//Soku tee kinnisasjale

sundvalduse seadmine tehnovõrgu talumiseks“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Uuesalu Arendus OÜ, volitatud esindaja

v.adv Siret Siilbek

Vastustaja: Rae vald, volitatud esindaja Maiga Liiv

Kolmas isik: Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja Heili

Raudkivi

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 23.04.2018, Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tuvastada Rae Vallavalitsuse 04.07.2017 korralduse nr 965 „Siili tee//Soku tee

kinnisasjale sundvalduse seadmine tehnovõrgu talumiseks“ punkti 4, millega

Rae Vallavalitsus määras Elektrilevi OÜ-le kohustuse tasuda Uuesalu Arendus

OÜ-le tehnovõrgu talumiskohustuse eest hüvitise ja määras selle suuruse,

tühisus.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende enda kanda.

5. Mõista Uuesalu Arendus OÜ-lt välja Elektrilevi OÜ kasuks Elektrilevi OÜ

menetluskulud kogusummas 628,60 eurot.

6. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.06.2018. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg

3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rae Vallavolikogu 11. detsembri 2007 otsusega nr 339 on kehtestatud Järveküla küla Inno-

II kinnistu detailplaneering (edaspidi DP; väljavõte tehnovõrkude koondplaanist ja DP

seletuskirjast tl 70-71), mis näeb muuhulgas ette elektrivarustuse tehnovõrgu rajamise, sh

komplektalajaama ehitamise, uue kaabelliini ehitamise jätkumuhvidest alajaamani, tänavatele,

võimalusel kahe kinnistu kokkupuute kohta transit-jaotuskilpide ning liitumiskilpide

paigaldamise, 0,4 kV kaabelliinide ehitamise trafoalajaamast jaotuskilpideni , tänavavalgustuse

ehitamise ja tänavavalgustuse juhtimiskilbi paigaldamise.

2. Uuesalu Arendus OÜ-le kuulub alates 14.01.2015 DP alasse jääv kinnisasi (registriosa nr

12753002; katastritunnus 65301:001:2727) asukohaga Harjumaa, Rae vald, Uuesalu küla Soku

tee, katastriüksuse sihtotstarve: 100 % transpordimaa (edaspidi Soku tee kinnisasi).

3. 7.12.2016 esitas Elektrilevi OÜ Rae Vallavalitsusele taotluse (tl 83-91) sundvalduse

seadmiseks Uuesalu Arendus OÜ-le kuuluvale Soku tee kinnisasjale. Taotluse kohaselt

soovitakse kehtestada tähtajatu talumiskohustus paigaldatavale 0,4 kV maakaabelliinile

kaitsevööndiga 1 m mõlemale poole liini äärmisest kaablist ning jaotus- ja liitumiskilpidele

kaitsevööndiga 2 m rajatisest igas suunas. Kasutusõiguse ala pindala on 294 m2.

Kinnistuomanikuga kasutusõiguse seadmise kokkuleppe sõlmimine ei ole õnnestunud.

Projekteeritud tehnorajatis Siili tee 1 kinnistu liitumiseks elektrivõrguga vastab kehtestatud

detailplaneeringule ning on majanduslikult ja tehniliselt kõige otstarbekam variant.

4. 16.12.2016 esitas Rae Vallavalitsus Uuesalu Arendus OÜ-le korralduse eelnõu sundvalduse

seadmise kohta (tl 7-9). 6.01.2017 kirjaga nr 6-6/9378-5 (tl 11) määras Rae Vallavalitsus Soku

tee kinnisasja sundvalduse seadmise menetluses Uuesalu Arendus OÜ-le vastuväidete esitamise

tähtajaks 6.02.2017.

5. 6.02.2017 esitas Uuesalu Arendus OÜ sundvalduse seadmisele kirjaliku arvamuse (tl 13-14),

asudes seisukohale, et sundvalduse seadmiseks puudub alus, sest Uuesalu Arendus OÜ talub

juba samale kinnisasjale rajatud tehnovõrku ning seega vastav kokkulepe on saavutatud,

Elektrilevi OÜ soovib rajada teisele isikule kuuluvat tehnovõrku ja selliste võrkude talumiseks

puudub kohustus ning haldusmenetluses pole kindlaks tehtud sundvalduse tasu suurust.

6. 15.02.2017 kirjaga nr JV-MAA-1/675 esitas Elektrilevi OÜ seisukohad (tl 18-42) seoses

Uuesalu Arendus OÜ arvamusega, märkides, et vaidlusalusel lõigul koormab kinnistut

18.06.2015 Uuesalu Arendus OÜ ja Elektrilevi OÜ vahel sõlmitud ja 13.10.2015 muudetud

isikliku kasutusõiguse lepingu (edaspidi IKÕ leping) alusel kasutusõigus maakaabelliini

talumiseks ning füüsiliselt on maasse kaevatud 2 keskpinge kaabelliini. Seoses Siili tee 1 ja 3

ning Soku tee 1 kinnistute elektrivõrguga liitumisega on vaja ehitada avalikes huvides ja

Elektrilevi OÜ-le kuuluv madalpinge kaabelliin ja paigaldada jaotus- ja liitumiskilbid ning

sellise elektrivõrgu talumiskohustust kinnistuomanikule ei ole. Elektrilevi OÜ ei soovi rajada

teistele isikutele kuuluvaid tehnovõrke ning osutab avalikku teenust kuni liitumispunktideni,

mis antud projektis on rajatavates liitumiskilpides. Elektrilevi OÜ on valmis hüvitama

kinnistuomanikule maamaksu selle pindala eest, mis jääb tehnovõrgu kaitsevööndisse ehk 294

m2 eest. Elektrivõrgu transpordimaale paigaldamine ei takista selle maa jätkuvat sihtotstarbelist

kasutamist.

7. 27.02.2017 kirjaga nr JV-MAA-1/810 (tl 44-45) täpsustas Elektrilevi OÜ oma seisukohti,

samuti sundvalduse seadmise avaldust ning selgitas, et poolte vahel puudub kokkulepe Siili tee

1 ja 3 ning Soku tee 3 kinnistute elektrivõrguga liitumiseks vajaliku tehnovõrgu

väljaehitamiseks

ning

kinnistuomanik

on

keeldunud

elektrivõrgu

liitumisprojekti

kooskõlastamast. 18.06.2015 sõlmitud IKÕ leping ja selle 13.10.2015 sõlmitud muudatus

võimaldavad Elektrilevi OÜ-l paigutada vaidlusalusel lõigul Siili tee / Soku tee kinnistule

olemasolevate keskpingekaablite servituudialasse liitumiseks tarviliku madalpingekaabli, kuid

uued jaotus- ja liitumiskilbid asuvad väljaspool olemasolevat servituudiala ning seetõttu on

nende talumiskohustuseks tarvilik sõlmida uus IKÕ leping või seada sundvaldus. Arvestades,

et 18.06.2015 IKÕ lepingu punkt 3.1. lubab Elektrilevi OÜ-l kasutusõiguse alas elektrivõrku

majandada, sealhulgas ka ehitada, saab Elektrilevi OÜ panna maasse madalpingekaabli ilma

kasutusõiguse ala suurendamata, Seetõttu täpsustab Elektrilevi OÜ sundvalduse seadmise

avaldust ning palub seada kinnistule tähtajatu talumiskohustuse jaotus- ja liitumiskilpidele

kaitsevööndiga 2 m igale poole kilpidest, kasutusõiguse pindalaga 9 m2.

8. 15.03.2017 kirjaga nr 6-6/9378-10 (tl 16) edastas Rae Vallavalitsus Elektrilevi OÜ

15.02.2017 ja 27.02.2017 seisukohad tutvumiseks Uuesalu Arendus OÜ-le, paludes Uuesalu

Arendus OÜ seisukohta toodud väidete osas.

9. 21.04.2017 esitas Uuesalu Arendus OÜ täiendava arvamuse (tl 47-48), millega ei nõustunud

sundvalduse seadmisega ka Elektrilevi OÜ poolt täpsustatud tingimustel, arvestades, et

sundvalduse seadmine ei ole ainuke lahendus (võimalik sõlmida uus IKÕ leping), see ei ole

seetõttu vajalik abinõu ning puuduvad andmed ja hinnang, sh majanduslik võrdlus selle kohta,

kas on kasutatavad muud tehnilised lahendused jaotus- ja liitumiskilpide paigaldamiseks. Ka ei

nõustunud Uuesalu Arendus OÜ Elektrilevi OÜ pakutud hüvitise suurusega (maamaksu suurus)

ning leidis, et antava haldusakti sisu ei ole üheselt selge, mistõttu on rikutud ärakuulamisõigust.

10. 17.05.2017 kirjaga nr 6-6/9378-14 edastas Rae Vallavalitsus Uuesalu Arendus OÜ-le ja

Elektrilevi OÜ-le sundvalduse seadmise korralduse täiendatud eelnõu ja määras tähtaja sellele

arvamuse esitamiseks (tl 50-52). 26.06.2017 esitas Uuesalu Arendus OÜ täiendava arvamuse

(tl 54-55), milles ei nõustunud jätkuvalt sundvalduse seadmisega, jäädes varasemalt esitatu

juurde ning lisades täiendavalt, et korralduses pole põhjendatud, miks ei ole sundvalduse

seadmine võimalik külgnevatele kinnisasjadele ning puuduvad tõendid, et pakutud lahendus on

ainus tehniliselt ja majanduslikult otstarbekas lahendus. Viide DP-le ei ole asjakohane, kuivõrd

Uuesalu Arendus OÜ on DP-st tulenevad talumiskohustused täitnud ning kaks aastat pärast

lepingu sõlmimist suurema ulatusega isikliku kasutusõiguse ala saamise soov ei õigusta

sundvalduse seadmist. Rae vallal on kohustus koguda alternatiivide kaalumiseks vajalikud

tõendid. Lisaks tuleb korralduses määratleda ka sundvalduse talumise eest makstav tasu.

11. Rae Vallavalitsus seadis 04.07.2017 korraldusega nr 965 „Siili tee//Soku tee kinnisasjale

sundvalduse seadmine tehnovõrgu talumiseks“ (tl 57-59) Uuesalu Arendus OÜ-le kuuluvale

Soku tee kinnisasjale sundvalduse Elektrilevi OÜ kasuks kokku 9 m2 ulatuses. Tehnovõrgu

talumiskohustus kehtestatakse kaitsevööndi ulatuses alates olemasoleva isikliku kasutusõiguse

piirist kuni kinnisasja piirini jaotus- ja liitumiskilpide ehitamiseks, kasutamiseks,

remontimiseks, asendamiseks ja hooldamiseks nende talituse tagamise eesmärgil (korralduse

p-id 1 ja 2). Korralduse punktis 4 määras Rae Vallavalitsus Elektrilevi OÜ-le kohustuse tasuda

Uuesalu Arendus OÜ-le ühekordne hüvitis 225 eurot.

12. 10.08.2017 saabus Tallinna Halduskohtule Uuesalu Arendus OÜ kaebus Rae Vallavalitsuse

04.07.2017 korralduse nr 965 „Siili tee//Soku tee kinnisasjale sundvalduse seadmine

tehnovõrgu talumiseks“ tühistamiseks.

14. 23.08.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung

23.04.2018.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

15. Kaebuse esitaja palub 04.07.2017 korralduse nr 965 tühistada alljärgnevatel põhjustel.

15.1. Põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühe omand puutumatu. Korraldus

eirab Riigikohtu poolt antud juhiseid põhiõiguse riive proportsionaalsuse hindamisel ega vasta

PS § 11 eeldustele.

Vaidlustatud korraldus on olulises ulatuses motiveerimata ning erinevaid alternatiive ei ole

isegi kaalutud. Kuigi kinnisomandi kitsenduse allikaks võib olla haldusakt, peab kitsendus

vastama põhiseaduses sätestatud põhiõiguse riive eeldustele. Kuivõrd korraldusega piiratakse

Uuesalu omandipõhiõigust, siis tuleb kohtutel hinnata, kas vastustaja korraldus vastab

kohtupraktikas üldtunnustatud nõuetele: sh tuleb hinnata sobivust, vajalikkust ja mõõdukust.

Kaebaja viitab abinõu sobivuse ja proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel järgmistele

Riigikohtu lahenditele: RKPJKo 17.07.2009, 3-4-1-6-09, p 21; 15.12.2009, 3-4-1-25-09, p 24;

alates RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 15; vrd RKPJKo 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 12;

30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 31; RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 30; 17.06.2004, 3-2-1-143-

03, p 20 jj; 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 27; 07.12.2009, 3-3-1-5-09, p 37; 21.01.2014, 3-4-1-

17-13, p 32 jj; RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-10-03, p 46; 17.03.2003, 3-3-1-11-03, p 48.

Tuginedes Riigikohtu on 14.06.2017 otsuses nr 3-3-1-6-17 avaldatud seisukohale, peab ka

sundvalduse seadmine sarnaselt sundvõõrandamisele olema piisavalt põhjendatud ning

korraldusest peavad nähtuma vähem koormavate abinõude puudumine.

15.2. Kaebaja leiab, et korralduses ei ole teostatud kaalutlusõigust ega täidetud haldusmenetluse

seaduse (HMS) §-des 54 ja 56 sätestatud põhjendamiskohustust.

Korraldusest ei nähtu haldusorgani kaalutlused ning korralduse motiveerimiskohustust ei saa

lugeda täidetuks üksnes Elektrilevi OÜ taotluse refereerimisega. Vaidlustatud korraldused on

märgitud, et sundvalduse seadmine on põhjendatud, kuivõrd alternatiivsed tehniliselt ja

majanduslikult otstarbekamad lahendused puuduvad. Seejuures ei ole korralduses viidatud

ühelegi dokumendile, tõendile ega uuringule, mis kinnitaksid Elektrilevi OÜ seisukohti.

Taotluse esitamisest detsembris 2016. a taotles Elektrilevi OÜ sundvaldust põhjendusel, et

kinnistut koormab kasutusõigus maakaabelliini talumiseks, kuid madalpinge kaabelliin koos

jaotus- ja liitumiskilpidega tuleks ehitada ja selle talumiskohustust kaebajal ei ole. Üllatuslikult

ja ilma ühegi toetava dokumendita muutis Elektrilevi OÜ oma seisukohti 27.02.2017 ning asus

seisukohale: saame madalpingekaabli panna maasse ilma kasutusõiguse ala suurendamata.

Korralduses peab sisalduma põhjalik motivatsioon, mis veenaks vähem koormavate

alternatiivide puudumisest, kuid vaatamata kaebaja selgitustele ja Elektrilevi OÜ muutuvatele

taotlustele kasutusõiguse pindala osas, ei sisalda vaidlustatud korraldus põhjendusi

alternatiivsete lahenduste puudumise osas. Kui Elektrilevi OÜ avastas, et tegelikkuses ta ei

vajagi kasutusala suurendamist esialgses taotluses näidatud ulatuses, siis lasus vastustajal

kohustus veenduda, et sundvalduse seadmise taotlus ei ole täies ulatuses põhjendamatu.

Kaebaja rõhutab, et kõnesoleval juhul puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et Elektrilevi OÜ

kasuks seatud talumisala ei saaks kasutada soovitud kilpide jaoks. Veelgi enam, kaebaja on juba

26.06.2017 arvamuses selgitanud, et sundvalduse seadmine on lubatav üksnes siis kui selle

eesmärk ei ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel saavutatav. Õiguspärases korralduses

oleks selgitatud, kas sundvalduse eesmärgi saavutamiseks esinevad muud vähem piiravad

alternatiivid, kuid selliseid põhjendusi ja alternatiivsete lahenduste kaalumist korraldusest ei

nähtu.

Haldusorgan on põhjendamatult viidanud tehnovõrgu talumise kohustuse tulenemisele Inno-II

detailplaneeringust ning seeläbi koormanud vaidlustatud haldusakti asjassepuutumatute

põhjendustega. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kaebaja on täitnud oma detailplaneeringust

tuleneva kohustuse ning seadnud Elektrilevi OÜ kasuks juba isikliku kasutusõiguse. Käesoleval

juhul on Elektrilevi OÜ avastanud pärast kõigi vajalike tööde teostamist, et soovib täiendavat

maad oma kasutusse. Seega ei oma korralduse motiveerimise seisukohast mistahes tähendust

Inno-II detailplaneeringust tulenev kohustus, kuna see on juba täidetud.

Antud juhul on korraldus selgelt motiveerimata ning tegemist on haldusakti puudusega, mida

ei saa tagantjärele, sh kohtumenetluse raames kõrvaldada. Ka Riigikohtu pikaajalisele

praktikale tuginedes saab kindlalt väita, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda korraldust

tagantjärgi tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul

esitatud põhjendused on samad, millest korralduse andmisel tegelikult lähtuti (RHKHo 3-3-1-

13-11, p 9; RKHKo 3-3-1-49-08, p 11; RKHKo 3-3-1-81-07, p 20).

Ainuüksi alternatiivsete lahenduste kaalumata jätmisega ja asjasse mittepuutuvatele asjaoludele

tuginemisega ning seetõttu oluliste motiveerimispuudustega ja kaalutlusvigadega haldusakti

andmisega on õigustatud kaebuse rahuldamine ja vaidlustatud korralduse tühistamine.

Ka vastustaja kohtumenetluses esitatud vastusest ei nähtu, millistele asjaoludele on vastustaja

oma järeldused rajanud, kui väidab, et alternatiivsete lahenduste käsitlemist ei pidanud

vajalikuks nende ilmse otstarbetuse tõttu. Vastustaja saanuks lisada täiendavaid tõendeid

alternatiivsete lahenduste ehitamise võimatuse kohta (ekspertiisiaktid, Elektrilevi OÜ

hinnangud), kuid vastustaja seda ei ole teinud, mistõttu pole teada, kas alternatiivsed

lahendused tegelikkuses puudusid ning millistest kaalutlustest on lähtutud. Seetõttu on ka kõik

väited alternatiivsete lahenduste maksumusest või ebaotstarbekusest paljasõnalised ja

hüpoteetilised. Ka Elektrilevi OÜ ise ei ole esitanud ühtegi tõendit alternatiivsete lahenduste

maksumuse kohta. Ka ei nähtu vastustaja ja kolmanda isiku vastustest, miks korralduses

märgitud jaotus- ja liitumiskilpide ehitamiseks vajalikku kaitsevööndit ei arvestatud juba

isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimisel 2015.a. Arvestades Inno-II

detailplaneeringut, pidi kolmas isik oskama ette hinnata jaotus- ja liitumiskilpide vajalikkust.

15.3. Korralduses sätestatud talumiskohustuse tasu on ebamõistlikult väike ning ei arvesta

omandiõiguse riive eest tasumisele kuuluvat hüvitist. Arvestades korraldusega määratud

ühekordset talumistasu suurust 225 eurot ja asjaolu, et see hõlmab hüvitist 100 aasta eest ette,

on vastustaja hinnangul kohaseks hüvitiseks 18 (2,25/12=0,18) eurosenti kuus. Riigikohus on

kohtuasjas nr 3-4-1-25-11, otsuse p-s 54 osundanud, et talumistasu peab arvestama kinnisasja

omaniku poolt tasumisele kuuluvate kohustustega (sh maamaks ja kinnistu hooldamise kulud)

ja tuleb maksta lisahüvitist. Asjaomasest kohtupraktikast tuleneb kohustus tasuda õiglast

hüvitist, mis antud juhul peab kindlasti olema suurem kui 18 senti kuus.

Korraldusega on seatud talumiskohustus kaebaja omandis olevale transpordimaale, kuid

kinnistu hooldamiskulusid ei ole vastustaja ilmselgelt arvestanud „õiglase“ hüvitise suuruse

hulka. Soku tee rajamiseks on ta kandnud kulutusi ning tee korrashoiuks tuleb ka tulevikus teha

kulutusi (teekatte parandamine ja hooldamine, lumekoristust või muud seadusest tulenevad

teeomaniku kohustused). On ilmselge, et hüvitis summas 18 senti kuus ei arvesta kinnistu

omaniku poolt kinnistu hooldamiseks tehtavate kuludega. Eeltoodud põhjustel ei ole

vaidlustatud korralduses märgitud summa õiglane ega kooskõlas Riigikohtu juhistega.

Lisaks tuleb tasu suurus määramisel arvestada kasu saajate ringi (vt ka RKTKm nr 3-2-1-1-17).

Kaebajale kuuluva kinnisasjaga külgneb kokku 41 kinnistut, millel on elamud. Igas

majapidamises elab vähemalt 2-4 inimest, millest järeldub, et tehnovõrk rajatakse enam kui 164

inimese huvides. Arvestades, et inimesed vahetavad elukohti ning ei pruugi samas

majapidamises elada enam aastakümneid (kindlasti mitte 100 aastat, mis on vastustaja poolt

märgitud tehnovõrgu kasutusiga), siis on kasusaajate ring oluliselt laiem ulatudes vähemalt

1000 inimeseni. Arvestades kasusaajate ringi arvukust ei saa põhjendatud hüvitiseks lugeda 18

senti kuus.

Ka Riigikohus on asjas nr 3-2-1-1-17 pidanud veetrassi talumise eest makstavaks põhjendatud

perioodiliseks hüvitiseks 50 eurot aastas. Seejuures arvestas kohus, et kaebajal ei olnud kinnistu

hooldamisega seonduvaid kulusid ning ühekordse hüvitisena oli kaebajale tasutud juba 163,20

eurot. Käesolevas vaidluses on Rae vallavalitsuse poolt määratud ühekordne makse

põhjendamatult väike võrreldes Riigikohtu juhistega. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et

hüvitist makstakse avaldajale, mitte aga kinnistu omanikule. See taaskord tõendab korralduse

puudulikkust, kuivõrd ühekordse tasu maksmise korral jääksid kinnisasja võimalikud järgnevad

omanikud ilma omandiõiguse riive eest makstavast tasust.

Lisaks eeltoodule õigustab korralduse tühistamist ka asjaolu, et hüvitis on määratud üksnes

ühekordse tasuna. Riigikohus on 15.03.2017 määruses nr 3-2-1-1-17 selgitanud, et huvide

tasakaalustamise seisukohalt peab sundvalduse talumise eest makstav perioodiline tasu alati

sisaldama õiglast hüvitist omandipõhiõiguse riive eest. Seejuures tuleb arvestada, et

kitsendustest kasu saajate ring on avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu talumiseks seatud

sundvalduse puhul suurem kui juurdepääsutee määramisel (vt määruse p 14). Riigikohtu

lahendiga on ümberlükkamatult määratletud, et ühekordne tasu ei ole piisav hüvitamaks

omandiõiguse riivet ning makstav tasu peab olema perioodiline ja sisaldama omandipõhiõiguse

riive eest makstavat hüvitist.

Ka Elektrilevi OÜ pakutud notariaalse lepingu sõlmimise kulude hüvitamine ei ole kuidagi

proportsionaalne

ega

kooskõlas

viidatud

kohtupraktikaga.

Kuivõrd

olemasolevat

talumiskohustust muudetakse ning lisatakse kohustus taluda ka uusi jaotuskilpe, ei oma

tähendust viited kolmanda isiku ja kaebaja vahel varasemalt sõlmitud IKÕ lepingu punktidele.

Kuivõrd seadusandluses pole tasu suurust määratletud, tuleb lähtuda kohtupraktikas antud

suunistest. Kohtupraktikas on märgitud, et tasuna saab arvestada näiteks perioodilisi kulutusi

nagu maamaks ja hoolduskulud.

Asjaolu, et kaebaja ei ole tõendanud kulutuste suurust, ei ole tõlgendatav kaebaja kulutuste

puudumisena. Vastustaja peab ka ise teede omanikuna möönma, et transpordimaa (st tee)

hooldamisega kaasnevad kulud. Isegi kui kaebaja pole täpseid kulusid detailselt välja toonud,

ei ole see aluseks korraldusest perioodilised maksed välja jätta. Kohalik omavalitsus saab ise

välja arvutada, millised kulutused tal endal tekivad sarnase teelõigu korrashoiuks (remont,

hooldus, lumetööd). Kulude hindamine on osa haldusorgani uurimiskohustusest. Alates

1.01.2015 on kaebaja kandnud tee hooldusega seonduvaid kulusid kokku summas 9021 eurot.

Vaidlusaluses korralduses märgitud transpordimaa ümbruses on kokku 37 krunti, mis on 54%

kõigist arendatavatest kruntidest. Arvestades, et 9021 eurot on kulud terve arenduse kohta, siis

on vaidlusalusele kinnisasjale langev proportsionaalne osakaal kokku 4871,34 eurot.

Arvestades, et nimetatud kulud on arvestatud 39 kuu kohta, on ühe kuu hoolduskulu

arvestuslikult 124,90 eurot. Seega peaks igal juhul olema perioodilise hüvitise makse suurem

kui 18 senti kuus.

Kaebaja on teinud tehnovõrkude ja sidetrasside välja ehitamiseks kokku kulutusi ca summas

935 000 eurot. Lisaks on vaidlusaluse transpordimaa ja sellega seonduvate kruntide osalus

tehno- ja sidetrasside väljaehitamisest 504 900 eurot. Seega, kui jaotus- ja liitumiskilpe on vaja

vaidlusaluse transpordimaaga piirnevate kruntide omanike tarbeks, ei ole õiglane, kui need

kulutused jäävad vaid kaebaja kanda.

Ka IKÕ lepingust nähtub, et kolmas isik hakkab kasutama kaebajale kuuluvat teed, kuid seda

kui tihti ja milliste intervallidega, saab öelda vaid kolmas isik. Lisaks tuleb jätta tähelepanuta

kolmanda isiku väited võrgutasu suurenemise kohta, kuivõrd 3600 euro suuruse hüvitise

maksmine ei too kaasa võrgutasude hinnatõusu kõikidele klientidele. Harju Maakohtu 2-12-

52246 otsusest nähtub, et ka kordades suuremad hüvitise summad ei tõsta kohtute hinnangul

universaalteenuse hinda. Lisaks teenib väiksema talumiskohustuse tasu maksmine vaid

kolmanda isiku huve, arvestades kolmanda isiku majandusaasta aruandes nähtuva jaotamata

kasumi suurust, müügitulu ja kasumi suurust, mistõttu on 3600 euro suuruse hüvitise maksmine

omandiõiguse riive eest väga väike summa.

Kaebaja arvates on asjakohatu on ka kolmanda isiku poolt esile toodud asjaolu, et kaebaja saab

oma maad jätkuvalt kasutada. Talumistasu määramisel tuleb arvestada muuhulgas maa

sihtotstarvet ning kaebajal on transpordimaa omanikuna kohustus arvestada tee omaniku

kohustustega, tee kaitsevööndiga ja sellest tulenevate piirangutega. Kolmas isik pole tõendanud

ega vastustaja hinnanud, kas või millises ulatuses on teeomaniku seadusest tulenevate

kohustuste täitmine raskendatud.

Kaebaja leiab, et avalike ja erahuvide kaalumisel on kaebaja huvid antud juhul eelistatumad.

Kolmas isik ega vastustaja pole esile toonud, mitu isikut hakkab kaebaja omandiriivest kasu

saama. Kolmas isik on viidanud mitmetele teistele piirkonnas asuvatele kinnistutele ning

vastustaja on viidanud kõikidele teistele Siili tee // Soku tee kinnisasjaga külgnevate

kinnisasjade omanikele. Et tasu suuruse määramisel tuleb arvestada ka kasusaajate ringi, tuleb

kasusaajate ring selgelt määratleda. Ka jääb ebaselgeks, kuidas kolmas isik on järeldanud, et

omandiõiguse riive kaebajale on marginaalne. Omandiõiguse riive olulisuse juures ei saa

piirduda vaid talumisala suurusega ning hinnata tuleb hoopis kaitsevööndis keelatud tegevusi

ja nende mõju omaniku õiguste realiseerimisele, sh kuidas piirab kaitsevöönd omanikul

planeeritavate hooldetööde tegemist. Ka ei saa kaebaja omandiõiguse riive olla kuidagi

vähemtähtsam kolmanda isiku huvist teenida kasumit. Kaaludes osaliste huve, tuleb jaatada

kaebaja omandiõigust 3600 euro suurusele hüvitisele.

15.4. Kaebajale tagatud ärakuulamisõigus on olnud näiline ning korraldus kuulub ka

eelnimetatud põhjustel tühistamisele. Riigikohtu praktika kohaselt on koormava haldusakti

andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise menetlusõiguse

rikkumisena, mis toob endaga alati kaasa haldusakti õigusvastasuse ja tühistamise (vt nt

RKHKo 14.02.2011 nr 3-3-1-76-10, p 25; 10.12.2010 nr 3-3-1-72-10, p 22; 20.04.2011nr 3-3-

1-94-10, p 20 jt). Ärakuulamisõigus ei tohi olla üksnes näiline ja tehtud nö vormitäiteks, vaid

isikule peab olema tagatud reaalne ning tegelik ärakuulamisõigus. Kaebajale anti korduvalt

võimalus esitada seisukohti ja vastuväiteid ning kaebaja kasutas talle antud võimalusi, kuid

eeltooduga ei saa lugeda ärakuulamisõigust siiski teostatuks, kuna vaidlustatud korralduses ei

ole vastustaja ühtegi kaebaja väidet analüüsinud ega põhjendanud, miks ta Uuesalu

seisukohtadega ei nõustu. Järelikult on Uuesalule tagatud ärakuulamisõigus olnud üksnes

näiline.

15.5. Kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde. Kaebaja ei vaielnud vastu, et

vaidlusaluste kilpide asukohad on DP joonise väljavõttel tehnovõrkude koondplaanil (tl 71)

olemas ja et nendest on sundvalduse seadmisel lähtutud.

15.6. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1984,86

eurot sh riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl

143-150, 166-169).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

16.1. Vastustaja vaidleb kaebaja seisukohale vastu, kuna vaidlustatud korralduses on toodud

asjakohased põhjendused, millest lähtuvalt on sundvaldus seatud. Vastustaja ei ole piirdunud

taotluse refereerimisega, vaid on sedastanud tõsiasja, et ilmselgelt on olemasoleva elektrivõrgu

laiendamine tehniliselt ja majanduslikult kõige otstarbekam viis Siili tee // Soku tee

kinnisasjaga külgnevate kinnisasjade elektriga varustamiseks.

16.2. Jaotus- ja liitumiskilpide rajamine olemasoleva isikliku kasutusõiguse ala piires ei ole

kuigi mõistlik ega kaebaja omandiõigust vähem riivav. Sellisel juhul oleks kaebaja

omandiõigus oluliselt intensiivsemalt kitsendatud, kuna nimetatud kilbid, mille puhul on

tegemist maapealsete seadmetega, paikneksid kinnisasja piirist eemal kinnisasja keskosa

suunas ning nende ümbruse hooldamine oleks oluliselt raskendatud ja nende kahjustumise oht

oleks oluliselt suurem (nt lumetõrjumisel võivad kilbid hooldemasina sahale ette jääda vms).

Lisaks tuleks nendest kilpidest siiski viia elektrikaabel elektriga varustatava kinnisasjani,

mistõttu tuleks vastav talumiskokkuleppe sõlmida Elektrilevi OÜ asemel iga kinnisasja

omanikuga eraldi. Vastustaja hinnangul ei oleks selline lahendus maakasutuse seisukohalt

otstarbekas.

16.3. Vastustaja märgib, et vähem piiravaks alternatiiviks sai olla vaid kaebaja ja Elektrilevi

OÜ vahelise kokkuleppe sõlmimine, mistõttu tegi vastustaja neile ettepaneku omavahelistesse

läbirääkimistesse asuda. Teiste alternatiivsete lahenduste käsitlemist vaidlustatud korralduses

ei pidanud vastustaja vajalikuks, kuivõrd nende osas oli ilmne, et alternatiivsed lahendused ei

ole tehniliselt ega majanduslikult otstarbekamad, sest lokaalsete taastuvenergia rajatiste või

paralleelse elektrivõrgu ehitamine on tehniliselt keerukam ja ehitamise maksumus on oluliselt

kõrgem, kui olemasoleva elektrivõrgu laiendamine jaotus- ja liitumiskilpide võrra, mis võtavad

enda alla vaid mõned ruutmeetrid.

16.4. Vastustaja arvates ei ole viide Inno-II detailplaneeringule põhjendamatu ega asjasse

puutumatu, vaid see viide on kohustuslik, kuivõrd tegemist on detailplaneeringu koostamise

kohustusega alade puhul sundvalduse seadmise ühe peamise eeltingimusega.

16.5. Vastustaja nõustub kaebajaga osas, et mitmete Siili tee // Soku tee kinnisasjaga külgnevate

kinnisasjade elektriga varustamine on võimalik Elektrilevi OÜ kasuks seatud olemasoleva

isikliku kasutusõiguse ala ulatuses ning selles osas on talumiskohustus täidetud. Ent Inno-II

detailplaneeringuga on ka kõikide teiste Siili tee // Soku tee kinnisasjaga külgnevate

kinnisasjade, s.h Siili tee 1 ja 3 ning Soku tee 1 ja 3 kinnisasjad, elektriga varustamiseks ette

nähtud Siili tee // Soku tee kinnisasja kasutamine (vt Lisad 1 ja 2) ning selles osas

talumiskohustust täidetud ei ole, kuna vastavad kokkulepped puuduvad.

16.6. Talumistasu suurus on põhjendatud, kuna sundvaldus ulatub vaid 9 m2 suurusele alale

13595 m2 suurusest kinnisasjast moodustades sellest vaid 0,066%. Vastustajale teadaolevalt on

Elektrilevi OÜ poolt 2022 m2 suuruse isikliku kasutusõiguse ala kasutamise eest pakutava

talumistasu suuruseks 0,32 eurot aastas, mille tasumiseks kaebaja avaldust esitanud ei ole.

Kaebaja ei ole avaldanud tema poolt Siili tee // Soku tee kinnisasja hooldamiseks tehtavaid

kulutusi, kuigi ärakuulamise raames oli tal selleks mitmeid võimalusi, mistõttu ei olnud

vastustajal võimalik neid kulutusi arvesse võtta.

16.7. Vaidlustatud korraldus ei kitsenda kaebaja omandiõigust ülemääraselt. Vastustaja

möönab, et vaidlustatud korraldusega kitsendatakse kaebaja õigust Siili tee // Soku tee

kinnisasja kokku 9 m2 suurusel alal vabalt vallata ja kasutada, kuiduid tegemist on

asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 1581 tuleneva kitsendusega, mida on konkretiseeritud Inno-II

detailplaneeringuga, mis näeb ette tehnovõrkude paiknemise Siili tee // Soku tee kinnisasjal.

Vaidlustatud korraldusega ei kitsendata kaebaja omandiõigust ülemääraselt, seda enam, et

võimalikest kitsendustest pidi kaebaja olema teadlik juba kinnisasja omandamise hetkel –

kinnisasja omandi sai kaebaja 19.01.2015, kuid Inno-II detailplaneering kehtestati juba

11.12.2007.

Kaebaja ei ole vaidlustatud korralduse andmise menetluses ärakuulamisõigust kasutades ega ka

kaebuses avaldanud millisel määral tema omandiõigus sundvalduse seadmisega kitseneb ja

millised õigused jäävad tal seetõttu teostamata. Kaebaja on piirdunud vaid viitega, et tema

omandiõigust kitsendatakse.

16.8. Kaebajale tagati võimalus olla ärakuulatud. Kaebajal oli võimalus selgitada, kui

intensiivselt riivab seatav sundvaldus tema omandiõiguse teostamist, s.t kinnisasja valdamist,

kasutamist ja käsutamist. Samuti oli kaebajal võimalus esitada asjakohaseid tõendeid kinnisasja

turuväärtuse ja selle hoolduskulude kohta, mida vastustaja oleks saanud arvesse võtta. Paraku

kaebaja seda ei teinud. Vastustaja möönab, et vaidlustatud korralduses ei ole eraldi välja toodud

kaebaja seisukohti, kuid põhjendustest nähtub üheselt selgelt, miks nendega ei ole olnud

võimalik nõustuda.

16.9. Kohtuistungil jäi vastustaja oma seisukohtade juurde. Vastustaja täpsustas, et sundvalduse

seadmisel kuuluvad kasusaajate ringi nelja kinnistu elanikud, kelle tarbeks kilbid paigaldatakse.

Vastustaja selgitas ka detailplaneeringu joonise väljavõtet, kus on toodud tehnovõrkude

koondplaan ning kus vaidlusaluste kilpide asukohad on olemas (tl 71) ja mis on ka sundvalduse

seadmisel aluseks võetud.

16.10. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja menetluskulude suurusele ja põhjendatusele ning leiab,

et arvestades asja iseloomu on põhjendatud õigusabi kulud 11 tunni ulatuses ja põhjendamata

on õigusabi määramine õigusabikulude nimekirja koostamise eest, sest seda oleks saanud

kaebaja ise teha.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

17. Kolmas isik osales menetluses vastustaja poolel ja palub jätta kaebuse rahuldamata

alljärgnevatel põhjustel.

17.1. Kolmas isik leiab, et kaebaja talumiskohustus tuleneb AÕS § 158¹ lg-st 1 ning

vaidlusalune tehnovõrk, so planeeritav tehnovõrk (maakaabelliin) ja -rajatised (kilbid), on AÕS

§ 158¹ lg 11 kohaselt vajalik avalikes huvides, kuna nende kaudu osutatakse avalikku teenust.

Kolmas isik on AÕS § 158¹ lg 11 ja elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lg 1 mõttes võrguteenuse

osutaja avalikes huvides. Kolmandale isikule laienevad ELTS § 65 lg-s 1 sätestatud kohustused.

Kolmanda isiku teenuste osutamise kohustus tuleneb nii seadusest kui ka tegevusloast, mille

kohaselt kuulub Rae vald kolmanda isiku teeninduspiirkonda (nimekiri tegevusluba omavatest

jaotusvõrguettevõtjatest

on

nähtav

Konkurentsiameti

kodulehel:

http://www.konkurentsiamet.ee/?id=10952).

17.2. 07.12.2016 sundvalduse seadmise taotlusest nähtuvalt soovis kolmas isik tähtajatu

talumiskohustuse kehtestamist paigaldatavale 0,4 kV maakaabelliinile kaitsevööndiga 1 m

mõlemale poole liini äärmistest kaablist ning kahele jaotus- ja liitumiskilbile kaitsevööndiga 2

m rajatisest igas suunas. Tulenevalt majandus- ja taristuministri 25.06.2015 määruse nr 73

„Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele

esitatavad nõuded“ § 10 lõikest 3 on maakaabelliini kaitsevöönd piki kaablit kulgev ala, mida

mõlemalt poolt piiravad liini äärmistest kaablitest 1 m kaugusel paiknevad mõttelised

vertikaaltasandid. Tulenevalt § 10 lõikest 6 ulatub kaitsevöönd jaotusseadmete ümber 2 m

kaugusele seadmest.

17.3. Talumiskohustusega hõlmatud ala suurus oli 07.12.2016 taotluse kohaselt 294 m2, mida

kolmas isik oma 27.02.2017 taotluse muudatusega vähendas kõigest 9 m2-le. Kaebusest nähtub,

et kaebaja jaoks ei ole arusaadav, mis on muudatuse tinginud.

Kolmas isik selgitab, et mistahes uut tehnilist lahendust talumiskohustusega ala vähenemisega

ei kaasnenud. Muudatuse põhjustas üksnes muutus kolmanda isiku õiguslikus hinnangus

olukorrale, mis tulenes kolmanda isiku suhtes Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2017 tehtud

otsusest haldusasjas nr 3-15-1944, kus kohus leidis nimetatud sundvalduse seadmist puudutavas

asjas, et kui mingi tegevus on talumiskohustusega hõlmatud, puudub tehnovõrgu või rajatise

omanikul vajadus saada selle tegevuse läbiviimiseks maaomaniku luba. Sundvalduse seadmine

on õigustatud vaid juhul, kui kinnisasja omanikule kehtestatakse uus talumiskohustus. Kui

olemasolev talumiskohustus ei muutu, puudub ka vajadus sundvalduse seadmiseks. Seega saab

uue maakaabelliini ehitada olemasoleva, 18.06.2015 aastal sõlmitud isikliku kasutusõiguse

seadmise lepingust tuleneva talumiskohustuse piirides, kuna kaitsevööndi ulatus ei muutu.

Samas ei hõlma olemasolev talumiskohustus kilpide ehitamist, mistõttu kaebajaga

kokkuleppele jõudmise võimatuse tõttu osutus vajalikuks sundvalduse seadmine.

17.4. Kolmandale isikule jääb arusaamatuks kaebaja sundvalduse menetluse kestel avaldatud

arvamus, et ehitatavate tehnovõrgu ja -rajatiste näol ei ole tegemist kolmandale isikule kuuluva

võrguga, mistõttu ei ole tegemist avalikes huvides ehitatava võrguga. Kolmas isik kinnitab, et

osutab avalikkusele ELTS § 65 lg 1 punktis 1 nimetatud võrguteenust, mille käigus ühendab

turuosalise asjakohase taotluse alusel tema elektripaigaldise liitumispunktis võrguga.

Vastavasisuline kinnitus nähtub ka kaebuse lisadest. Kolmanda isiku poolt osutatavate

võrguteenuste hulka ei kuulu teistele isikutele kuuluvate elektrivõrkude ehitamine.

17.5. Kaebaja on asunud seisukohale, mille kohaselt ei ole sundvalduse seadmisel tekkiv riive

tema omandiõigusele proportsionaalne. Kolmas isik sellega ei nõustu. Arvestades, et kõnealusel

juhul on sundvaldusest tulenev talumise ala kõigest 9m2 suurune, samas kui kinnisasja suurus

on 13 595 m2, on riive äärmiselt marginaalne. Vastukaaluks võimaldatakse ühendamine

elektrivõrguga mitmele teisele piirkonnas asuvale kinnistule. Kaebaja ei ole selgitanud, milles

tema hinnangul mitteproportsionaalsus seisneb, kuigi tal on selleks piisavalt võimalust olnud.

Seoses eelmainituga tõusetub küsimus sellest, kas kaebaja erahuvid kaaluvad üles avaliku huvi,

mida kõnealuste tehnovõrgu ja -rajatiste ehitamine teenib. Kolmas isik on ühesel seisukohal, et

kaebaja erahuvid ei kaalu kõnealusel juhul üles avalikku huvi piirkonna elektrienergiaga

varustamisel.

17.6. Kolmas isik ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt ei nähtu korraldusest, et vastustaja

oleks kaalunud kaebajat vähem koormavaid meetmeid. Vastustaja on korralduses mõistlikult

selgitanud, et ehitatava tehnovõrgu ja -rajatiste näol on tegemist mõistliku jätkuga kaebaja ja

kolmanda isiku vahel 18.06.2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse lepingu alusel rajatud

elektrivõrgule.

On üheselt selge, et kui kolmas isik temale ELTS § 65 lg 1 punktist 1 tuleneva kohustuse

täitmiseks elektrivõrku ehitab, siis seda ei ole võimalik teha ühtegi kinnisasja kasutamata.

Seejuures peab arvestama tõsiasjaga, et elektrivõrku ei ole võimalik ehitada mistahes asukohta

– võrk on siiski erinevatest elektripaigaldistest koosnev tervik. Igasugune juhuslikkus võrgu

osade ehitamise asukoha osas tähendaks asjaõigusseaduses sätestatud majandusliku

otstarbekuse põhimõttega vastuollu minemist. Kõnealusel juhul tähendaks liitumis- ja

jaotuskilpide mujale asukohta ehitamine ka kinnisasja koormamist täiendava kaabliga

asukohas, kus kaablit seni ei olnud – kilbid tuleb ju maakaabelliiniga ühendada. Sellega

kaasneks vältimatult uus laiaulatuslik kitsendus. Kaebaja kinnistu osas see tänu 18.06.2015

sõlmitud isikliku kasutusõiguse lepingule aga vajalikuks ei osutu – uus 0,4 kV maakaabelliin

ehitatakse olemasoleva maakaabli trassile. Olemasoleva võrgu kõrvale ehitamine on alati nii

tehniliselt kui majanduslikult otstarbekaim lahendus ning ka kõnealusel juhul on kaebaja

kinnisasjale tehnovõrgu (0,4 kV maakaabel) ja -rajatiste (liitumiskilbid) rajamine piirkonna

kinnisasju kõige vähem koormav lahendus. Muud olemasolevat võrku samas piirkonnas ei

eksisteeri.

17.7. Kolmas isik palub kohtul otsuse tegemisel arvesse võtta, et kaebaja ei ole sundvalduse

seadmise menetluses avaldanud tema poolt vaidlusaluse kinnisasja osas tehtud mistahes

kulutusi, kuigi talle on antud nende avaldamiseks piisavalt võimalusi.

Kaebaja on 21.04.2017 kirjas leidnud, et ka kolmas isik möönab, et sundvalduse seadmise

taotlus on põhjendamatu, kuna „on tarvilik sõlmida uus IKÕ leping või seada sundvaldus“.

Mõistetavalt on kolmanda isiku soov alati jõuda esmalt kinnisasja omanikuga kokkuleppele ja

sõlmida isikliku kasutusõiguse leping. See ei ole aga alati võimalik, sest kolmandal isikul ei ole

võimalik jõuda kokkuleppele iga hinna eest ja igal juhul. Ka käesoleval juhul ei õnnestunud

kokkuleppele jõudmine kaebaja poolt esitatud asjakohatute nõudmiste tõttu. Seetõttu on kolmas

isik ka märkinud kaebaja viidatud kirjas lisaks isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisele

sundvalduse seadmist.

17.8. Tõele ei vasta ka kaebaja 21.04.2017 kirja punktis 1.2 esitatud väide, mille kohaselt ei ole

sundvalduse seadmise menetluses tuvastatud, milliseid töid soovib kolmas isik teha. Kaebaja

on ise sama kirja punktis 1.3 märkinud, et kolmas isik soovib ehitada madalpinge

maakaabelliini koos jaotus- ja liitumiskilpidega.

17.9. Kaebaja märgib 26.06.2017 vastustajale saadetud kirja (kaebuse lisa 7) punktis 2.3.4, et

sundvalduse seadmise otsuse tegemisel tuleb arvestada ka kaebaja poolt tehnorajatiste

väljaehitamiseks tehtud kulutusi. Jääb mõistetamatuks, kuidas seondub kaebaja poolt

tehnorajatiste ehitamine kolmanda isiku kasuks seatava tehnovõrgu ja -rajatiste talumistasuga

ja mis kontekstis vastustaja seda arvestama pidanuks. Tegemist on meelevaldse väitega, mil

puudub kõnealuse vaidlusega seos.

17.10. Kolmas isik rõhutab, et kinnistusraamatust nähtuvate andmete kohaselt on kaebaja

kinnisasja näol tegemist 100% transpordimaaga. Elektrivõrgu transpordimaale paigutamine ei

takista mingil moel selle maa jätkuvat sihtotstarbelist kasutamist. Kaebajal puudus mistahes

alus eeldada, et transpordimaale detailplaneeringukohaseid tehnovõrke ja -rajatisi ei ehitata.

17.11. Vastustaja on vaidlustatud korralduses sätestanud kaebajale mõistliku hüvitise summas

225 eurot ning on esitanud arvutuskäigu, kuidas ta on nimetatud summani jõudnud. Kolmas

isik pakkus kaebajale sundvalduse seadmisele eelnevalt hüvitisena 302 euro suurust tasu koos

notariaalse isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisega seotud kulude hüvitamisega. Kõnealuse

summa pakkumine ja kaebaja keeldumine nähtub kaebaja ja kolmanda isiku e-kirjavahetusest.

Kirjavahetusest nähtub, et kolmas isik on 302 euro suuruse summa pakkumisel toonud ära

arvutuskäigu, millel pakkumine tugineb. Kolmanda isiku poolt kaebajale pakutud summa oli

mõistlik, põhjendatud ja õiglane hüvitis, arvestades seejuures kinnisasja suurust ja sundvalduse

seadmisega tekkivat kitsendust selle omanikule. Sundvalduse taotluse menetlemisel oli

kaebajal ohtralt võimalusi tõendada temal tekkivate kulude suurust ja siduda neid tema poolt

soovitava hüvitise summaga. Kaebaja ei ole tõendanud mistahes kulu.

Kaebaja ei ole kordagi esitanud kolmandale isikule sisuliselt põhjendatud ettepanekut talle

isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisel makstava tasu suuruse osas. Kinnisasja omanikule

mistahes juhusliku summa maksmine ei ole kolmanda isiku kui Konkurentsiameti järelevalvele

allutatud seaduse alusel tegutsevale jaotusvõrguettevõtjale lubatav. Kui kolmas isik asuks

kinnisasja omanikele tasuma märkimisväärseid hüvitisi – millega kaebaja poolt läbirääkimistel

nimetatud summa 3600 eurot näol kahtlemata tegemist on – tähendaks see pikemas

perspektiivis võrgutasude hinnatõusu kõigile kolmanda isiku klientidele, mis ei ole

põhjendatud.

17.12. Eeltoodut arvesse võttes oli sundvalduse seadmise taotlemine kolmanda isiku poolt ja

sundvalduse seadmine vastustaja poolt korralduses viidatud asjaoludel ja sätestatud tingimustel

õige ja põhjendatud. Maakaabli trassivalik vastab AÕS § 158¹ toodud eeldustele, tehnorajatis

rajatakse avalikes huvides ning puudub tehniliselt ja majanduslikult otstarbekam lahendus. Ka

on kindlaks määratud mõistlik hüvitis.

17.13. Kinnisasja omanikul on õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu ka AÕS

§ 1582 kehtestatud korras. Vastav taotlus tuleb esitada tehnovõrgu või -rajatise omanikule

kooskõlas AÕS § 158² lõikega 2. Talumistasu ise on olemuslikult eraõiguslik vaatamata sellele,

et tehnovõrk või -rajatis on vajalik avaliku teenuse osutamiseks ning see on ette nähtud

eraõigusliku talumiskohustuse korvamiseks. Kooskõlas AÕS § 1582 on kaebajal õigus saada

talumise eest tasu perioodiliselt. Vastavat õigust nimetab kaebaja kaebuses ka ise, leides samas

ekslikult, et nimetatud summa pidanuks sätestama vastustaja. Kolmas isik rõhutab, et

vaidlustatud korralduses nimetatud hüvitise maksmine ei võta kaebajalt õigust nõuda

tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu AÕS § 1582 kehtestatud korras.

17.14. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-87-14 asunud seisukohale, mille kohaselt tuleb

talumiskohustuse

määramisel

arvestada

tehnorajatisest

tuleneva

talumiskohustuse

intensiivsust. Mida intensiivsem on riive, seda suurem peaks üldjuhul olema tasu (p 35).

Kõnealusel juhul, kus kinnisasja suuruseks on 13 595 m2 ja talumiskohustusega hõlmatud ala

suuruseks vaid 9m2, on riive äärmiselt marginaalne.

17.15. Kolmas isik märgib, et kaebaja oli teadlik kehtestatud detailplaneeringust ja

tehnovõrkude paiknemisest tema kinnisasjal juba kinnisasja omandamisel. Kaebaja ei ole

selgitanud, milles seisneb kaebaja õiguste ebaproportsionaalne piiramine, sealhulgas milliseid

õigusi ei ole tal võimalik teostada pärast sundvalduse seadmise korralduses nimetatud

tehnovõrgu ja -rajatiste ehitamist. Kuna uus 0,4 kV maakaabelliin paigaldatakse olemasoleva

maakaabelliini trassile, siis sellega seonduvalt ei muutu kaebaja jaoks midagi. Lisanduvad

liitumis- ja jaotuskilbid, mille tõttu laieneb kaitsevöönd 9m2 võrra. Liitumiskilpide mistahes

teise asukohta ehitamisel kaasneks omandiõiguse oluliselt suurem riive seoses vajadusega

ehitada liitumiskilpidest olemasolevate maakaabliteni ulatuvad uued ühenduskaablid. Seetõttu

on sundvalduse seadmine toimunud moel, mis piirab nii kaebaja kui muude isikute õigusi kõige

vähem.

Uute kilpide rajamine juba seatud isikliku kasutusõiguse alasse ei ole seejuures võimalik,

kuivõrd juhul kui seal asuvas kaablis ilmneks rike, tuleb maapind rikke kõrvaldamistööde

teostamiseks lahti kaevata. Kui liitumiskilbid asuksid kaablite kohal või vahetus läheduses,

tähendaks see kaablitele juurdepääsu saamiseks kilpide lõhkumist. Kilpide paigaldamisel

kaablitest eemale kaitsevööndisse tekitaks olukorra, kus kilpide kaitsevöönd ulatuks väljapoole

olemasolevat talumisala.

Asjaolu, et kaebajal tekivad hoolduskulud, tuleneb juba sellest, et kaebajale kuuluv maa on

transpordimaa, mis asub kinnisvara arenduspiirkonnas ning kaebaja on seetõttu juba kohustatud

teehooldus kulusid kandma ja seda sõltumatult kolmanda isiku ehitatavatest tehnovõrkudest ja

–rajatistest. Seejuures on kaebajale antud korduvalt võimalus kulutustele viidata, kuid kaebaja

ei ole seda teinud. Meelevaldne on nõuda vastavate kulutuste suuruse kindlakstegemist

vastustajalt. Lisaks, kui kolmas isik võimaldaks kaebajale sundvalduse suuruse ala eest 3600

eurot, tähendaks see seda, et kolmas isik peaks elektrituruseaduse § 65 lg-s 2 sätestatud võrdse

kohtlemise põhimõtte alusel ka kõigile teistele tehnovõrke- ja –rajatisi taluvatele kinnisasja

omanikele võimaldama samaväärse hüvitise, mis kahtlemata suurendab pikemas perspektiivis

oluliselt võrgutasude suurust.

Kolmas isik juhib tähelepanu ka 1.01.2019 jõustuva AÕSRS § 155 lg-le 3 ja seaduse lisale,

mille kohaselt on elektri jaotusvõrgu paiknemisel kitsenduse määr 0, mistõttu on käesolevalt

määratud ühekordne tasu summas 225 eurot enam kui piisav hüvitis.

17.16. Kolmas isik soovib juhtida kohtu tähelepanu kaebaja tegelikele motiividele sundvalduse

seadmisele vastuväidete ning käesoleva kaebuse esitamisel. Nimelt nähtub kaebaja juhatuse

liikme Janar Muttiku ja kolmanda isiku vahel mais 2016 peetud e-kirjavahetusest, et kaebaja ei

soovi anda kolmandale isikule kooskõlastust tehnovõrkude ja -rajatiste ehitamiseks enne, kui

temale mittekuuluvate kinnisasjade omanikud on sõlminud temaga lepingu, mille alusel nad

hüvitavad kaebajale vee-, kanalisatsiooni- ja sidetrasside ning teedeehitusega seotud kulud.

Eelnimetatul puudub mistahes seos kolmanda isiku poolt elektrivõrgu väljaehitamisega.

Kirjavahetusest nähtub, et kaebaja eesmärgiks on mitte võimaldada võrguühendust nendele

kinnisasjadele, mille omanikud on kaebaja hinnangul temale võlgu. Seejuures takistab kaebaja

kolmandal isikul temale elektrituruseaduse § 65 lg 1 punktis 1 nimetatud kohustuse täitmist.

Eeltoodu valguses on kaebus kolmanda isiku hinnangul tervikuna pahatahtlik.

17.17. Kohtuistungil jäi kolmas isik esitatud seisukohtade juurde.

17.18. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 853,10 eurot

vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 151-154, 160-164).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

18. Tühistamiskaebuse rahuldamise eelduseks on haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ja

kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamine (HKMS § 44 lg 1, § 2 lg 1, § 5 lg 1 p 1).

HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava

haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus

esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis

viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus

ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks

tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et

haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja

otsustamist.

19. Vaidlustatud korraldusega on seatud kaebuse esitajale kuuluva transpordimaa kinnistule

piirkonna elektrivarustuse tagamiseks vajalike jaotus- ja liitumiskilpide ehitamiseks,

kasutamiseks, remontimiseks, asendamiseks ja hooldamiseks sundvaldus ning määratud

talumiskohustuse eest tasumiseks ühekordne hüvitis summas 225 eurot. Sundvalduse seadmine

toimub omaniku tahte vastaselt avalikes huvides. Sundvalduse seadmisel ei ole kinnistu

omaniku omandiõiguse rikkumine välistatud.

Menetlusosalistel puudub vaidlus vastustaja pädevuse üle sundvalduse seadmise otsuse

vastuvõtmiseks. Vaidlus on haldusakti vastavuses kehtivale õigusele, mida hinnatakse

haldusakti andmise aja seisuga.

20. Kaebaja on seisukohal, et korraldus on põhjendamata ja motiveerimata, kaalutud ei ole

alternatiivseid lahendusi ning tuginetud on asjasse mittepuutumatutele asjaoludele (nt Inno-II

DP). Lisaks on määratud talumiskohustuse tasu ebamõistlikult väike ning kaebaja

ärakuulamisõigus on olnud näiline.

21. Kohtule nähtub, et Rae Vallavolikogu 11. detsembri 2007 otsusega nr 339 on kehtestatud

Järveküla küla Inno-II kinnistu detailplaneering (DP; väljavõte tehnovõrkude koondplaanist ja

DP seletuskirjast tl 70-71), millega on lahendatud muuhulgas Järvekülas paikneva DP ala

elamukvartali elektrivarustus ning aluseks võetud elektrivarustuse tingimused näevad

muuhulgas ette elektrivarustuse tehnovõrgu rajamise, sh komplektalajaama ehitamise, uue

kaabelliini ehitamise jätkumuhvidest alajaamani, tänavatele, võimalusel kahe kinnistu

kokkupuute kohta transit-jaotuskilpide ning liitumiskilpide paigaldamise, 0,4 kV kaabelliinide

ehitamise trafoalajaamast jaotuskilpideni, tänavavalgustuse ehitamise ja tänavavalgustuse

juhtimiskilbi paigaldamise.

Asjas on vaidlus esmajoones AÕS § 1581 lg-te 1 ja 2 kohaldamise üle. Nimetatud sätetest

tulenevad kinnisasjal olemasoleva või sinna ehitatava tehnovõrgu või -rajatise talumise

kohustuse tekkimiseks järgmised tingimused (kumulatiivne loetelu ehk kõik tingimused peavad

olema üheaegselt täidetud):

1)

tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides:

a)

selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja

b)

see kuulub mh isikule, kellele laieneb elektrituruseaduse § 65 lõikes 1 sätestatud

kohustus;

2)

puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -

rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või

tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks;

3)

tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule peab olema

proportsionaalne, võrreldes avaliku huviga tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga

liituda soovija huvi tehnovõrguga liitumise vastu.

AÕS § 1581 lg 1 viimase lause kohaselt tekib selle alusel talumiskohustus KASVS-s sätestatud

korras sundvalduse seadmisega.

Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt lõikes 1 sätestatud talumiskohustust ei ole isikul juhul, kui

tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule on oluliselt suurem kui

avalik huvi tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga liituda soovija huvi tehnovõrguga

liitumise vastu ja on olemas võimalus ehitada tehnovõrk või -rajatis nii, et teise kinnisasja

omanik ei sattu samaväärsesse või halvemasse olukorda.

22. Kohus leiab, et omavalitsuse elektrivarustuse teenuse tagamine on käsitletav avaliku

huvina.

Kuivõrd elektrivarustuse tagamiseks vajalik elektrivõrk (sh kaabelliinid ja liitumis- ning

jaotumiskilbid) on ette nähtud kehtiva detailplaneeringuga (tehnovõrkude koondplaan - tl 71),

need on osa kogu elektrivarustuse süsteemist ning vajalikud Inno-II DP alal olevate kinnistute

elektrivarustuse teenuse osutamiseks ehk on mõeldud avaliku teenuse osutamiseks, siis ei saa

olla vaidlust selles, et elektrivõrgu osaks olevad ja elektrivarustust tagavad liitumis-ja

jaotumiskilbid on vajalikud avalikes huvides.

Kaebaja väited muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekama võimaluse otsimata jätmise

kohta on asjakohatud olukorras, kus elektrivõrgu, sh kaabelliinide, liitumis- ja jaotuskilpide

asukoht on määratud kehtiva detailplaneeringuga, mille kehtivuse üle vaidlustanud ei ole.

Vaidlust ei saa olla seejuures selles, et kilpide ehitamine on takistatud kaebajaga kokkuleppe

puudumise tõttu. Seetõttu ei saa ka planeeringuga hõlmatud kinnistutele tagada elektrivarustust

ning kolmas isik tagada elektrivarustuseks vajaliku teenuse osutamist. Kuivõrd detailplaneering

näeb korralduses nimetatud liitumis- ja jaotuskilbid ette osana elektrivarustuse süsteemist, on

planeeringuala kinnistute omanikel õigustatud eeldada võimalust elektrivõrguga liitumiseks

DP-s ettenähtud lahenduse kohaselt.

23. Kaebuse esitaja ei ole iseenesest vaidlustanud asjaolu, et temale kuuluva transpordimaa

sihtotstarbega kinnistule ettenähtud ja osaliselt ka valmis ehitatud elektrivarustuse tehnovõrk

on piirkonna elektrivarustuse tagamiseks ettenähtud kehtiva detailplaneeringuga. Kohtuistungil

kaebaja nõustus, et kilpide asukoht on toodud detailplaneeringu joonise väljavõttel

tehnovõrkude koondplaanil (tl 71). Kuigi kaebaja väitel on detailplaneeringule viitamine

asjakohatu, möönab kaebaja 9.04.2018 seisukoha punkti 2.1.3 ka ise, et vaieldamatult pidi

Elektrilevi oskama ette hinnata jaotus- ja liitumiskilpide vajalikkust arvestades Inno-II

detailplaneeringut. Seega on tegelikult kaebajale selge, et nii valmis ehitatud kui sundvalduse

seadmisega rajatavad liitumis- ja jaotuskilbid on vajalikud ja ettenähtud detailplaneeringuga.

Kaebaja heidab vastustajale ette, et vaidlusaluses korralduses märgitud jaotus- ja liitumiskilpide

ehitamiseks vajalikku kaitsevööndit ei arvestatud juba IKÕ lepingu sõlmimisel 2015. a, kuigi

see pidi DP alusel olema teada. Vaidlus puudub selles, et korralduses nimetatud kaebaja

kinnistule on kolmanda isiku ja kaebaja vahel sõlmitud IKÕ lepinguga juba seatud isiklik

kasutusõigus avalikes huvides kolmanda isiku kasuks. Nimetatud asjaolu nähtub ka viidatud

IKÕ lepingute sisust (tl 31-42), mille p 3.1. kohaselt on seatud vaidlusalusele kinnistule

kasutusõigus 10 kV ja 0,4 kV maakaabelliini maa-ala kaitsevööndile, mis on piki kaabelliini

kulgev ala, mida mõlemalt poolt piiravad liini äärmistest kaablitest 1 m kaugusel paiknevad

mõttelised vertikaaltasandid, ning jaotus- ja liitumiskilpidele kaitsevööndiga 2 m kilbi

välisseinast, maakaabelliini ning jaotus- ja liitumiskilbi ehitamiseks, omamiseks,

remontimiseks, korrashoiuks, hooldamiseks, asendamiseks, kasutamiseks ja muul viisil

ekspluateerimiseks elektrivõrgu talituse tagamise eesmärgil. Seejuures on kasutusõiguse ala

tähistatud IKÕ lepingu lisaks oleval plaanil (tl 37) punase viirutatud alana. 13.10.2015 lepingu

muudatusega (tl 21-28) muutsid kolmas isik ja kaebaja vaid maakaabelliinide ja jaotus- ning

liitumiskilpide paiknemist ja kasutusõiguse ala plaane ning asendasid vastavad algselt lisatud

plaanid lepingu muudatusele lisatud plaanidega ning kasutusõiguse ala sai tähistatud muudetud

IKÕ lepingu lisaks oleval plaanil (tl 24).

Kohus märgib, et vaidlust ei ole, et korraldusega suureneb juba IKÕ lepinguga kokkulepitud

kaitsevööndi ala 9 m2 seoses jaotus- ja liitumiskilpide ehitamisega vastavalt vaidlusaluse

korralduse lisaks olevale skeemile, kus lisanduv kaitsevöönd on tähistatud sinise viirutatud

alana (tl 59).

Kaebaja on kohtumenetluses viidanud sellele, et kolmanda isiku algne soov kasutusala

suurendada 294 m2 vähenes hiljem üllatuslikult 9 m2-le ning justkui viitaks nimetatud asjaolu

kogu taotluse põhjendamatusele või alternatiivsetele võimalustele. Kolmas isik on selgitanud,

et algselt esitati sundvalduse taotlus ka elektrivarustuse tagamiseks vajaliku 0,4 kV

maakaabelliini ehitamiseks, kuid menetluse käigus selgus kolmandale isikule seoses teises asjas

läbiviidava kohtumenetlusega, et kuivõrd liin ehitatakse juba olemasoleva IKÕ lepingust

tuleneva talumiskohustusega hõlmatud kaabelliini trassile, siis kitsendus ei muutu, kaebaja luba

pole vajalik ja eraldi sundvaldust seada pole vaja. Seetõttu taotlust muudetigi ning sooviti

sundvaldust vaid liitumis- ja jaotuskilpide ehitamiseks. Kohtu hinnangul ei viita

eelpoolkirjeldatud taotluse muutmine mitte kuidagi sellele, et vaidlusalune korraldus oleks

tühine või et kolmas isik oleks kasutanud maakaabelliini ehitamiseks alternatiivset võimalust.

Olemasoleva kokkuleppe raames elektrivarustuse tagamiseks vajaliku kaabelliini ehitamine või

ka selleks nt uue kokkuleppe sõlmimine ei ole käsitletav muu alternatiivse võimalusena AÕS §

1581 lg 1 p 2 mõttes.

Lisaks märgib kohus, et korralduse tühisuse aluseks ei ole ka kaebaja etteheited selle kohta, et

IKÕ lepingute sõlmimisel 2015. a vaidlusaluses korralduses nimetatud liitumis- ja jaotuskilpide

ehitamise vajalikkusega ei arvestatud ja vastavat kaitsevööndi ulatust juba siis kokku ei lepitud.

Asjaolu, et kogu võrku korraga valmis ei ehitatud ja selle kohta varem kokkuleppeid ei

sõlmitud, ei too kaasa vaidlustatud korralduse tühistamist. Kokkuleppe sõlmimine ja ulatus on

just kokkuleppe küsimus ega tähenda, et hiljem kui DP kohane võrgu ehitamine jätkub, ei saaks

sõlmida uut kokkulepet või selle võimatusel seada sundvaldust. Lisaks ei oma tehingu poolte

käitumine tsiviilõiguslikes suhetes määravat tähtsust kaevatava haldusakti õiguspärasuse

hindamisel.

Samuti märgib kohus, et olukorras, kus nii IKÕ lepingus nimetatud kaabelliinid ja kilbid kui ka

vaidlustatud korralduses nimetatud liitumis- ja jaotuskilbid on ette nähtud DP alusel ja selles

näidatud tehnovõrgu toimimiseks, on asjakohatu ka kaebaja väide, et ta on DP-st tuleneva

kohustuse juba IKÕ lepingu sõlmimisega täitnud. Kui IKÕ leping sõlmiti vaid DP-s näidatud

elektrivõrgu mõnedele osadele, kuid DP näeb ette tehnovõrgu suuremas ulatuses, siis ei saa

kuidagi väita, et kaebaja on DP-st tuleneva kohustuse täielikult täitnud.

24. Kohtu arvates ei saa vaidlust olla ka selles, et kolmas isik on isik, kellele laieneb

elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lg-s 1 sätestatud kohustus ning seega on tegemist AÕS § 158

lg 11 ja ELTS § 65 lg-s 1 nimetatud isikuga, so võrguettevõtjaga, kes osutab oma

teeninduspiirkonnas tarbijale, tootjale, liinivaldajale või teisele võrguettevõtjale ELTS § 65 lg

1 alapunktides nimetatud võrguteenuseid. Ka nähtub kolmanda isiku võrguettevõtjaks olemine

Konkurentisameti poolt tegevusluba omavate jaotusvõrguettevõtjate nimekirjast1.

Kohus märgib kohus, et ka AÕS § 1581 lg-s 2 toodu arvestamisel on oluline see, et kaebaja ei

ole kehtivat detailplaneeringut vaidlustanud (taotlenud selle muutmist), mistõttu on asjakohatu

vaielda võimaluse üle lahendada asi kaebaja omandiõigust riivamata või muul tehniliselt ja

majanduslikult otstarbekamal viisil. Lisaks ei ole kaebaja vaidlustanud vastustaja ja kolmanda

1 Kättesaadav veebiaadressilt http://www.konkurentsiamet.ee/?id=10952

isiku poolt kohtumenetluses esitatud väiteid selle kohta, et kilpide paigaldamine IKÕ lepinguga

kokku lepitud ja selle alusel olemasoleva kaitsevööndi piires oleks kulukas seoses vajadusega

paigaldada täiendavad kaabelliinid ja sõlmida iga kinnistu omanikuga selle tarbeks

kokkulepped. Samuti ei saa olla kahtlust selles ja on ka eluliselt usutav, et uue paralleelse

elektrivõrgu ehitamine on tehniliselt keerukam ja majanduslikult kulukam, kui olemasoleva

võrgu laiendamine jaotus- ja liitumiskilpide võrra. Asjaolu, et vaidlustatud korralduses ei ole

eelnimetatud asjaolud selgelt välja toodud, ei tähenda, et korraldus on tühine. Vaidlustatud

korralduses on selgelt märgitud, et sundvalduse seadmine DP-ga ettenähtud tehnovõrgu

talumiseks on põhjendatud, sest kaebuse esitaja pidi kinnistu omandamisel teadma, et DP

realiseerimisel tuleb kavandatud asukohtadesse rajada vastavad kommunikatsioonid. Ka on

korralduses selgitatud, et sundvalduse seadmine kitsendab kaebaja omandiõigust vaid DP-ga

ettenähtud ulatuses. Kohus märgib, et käesoleval juhul puudub sisuline vaidlus asjaolu üle, et

kaebaja omandas vaidlusaluse kinnistu olukorras, kus DP oli kehtiv. Kaebajal oli ostjana

hoolsuskohustus selgitada välja omandatavat kinnisasja puudutav oluline teave ning müüjal

VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu

eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kohtu hinnangul on nimetatud põhjendused

sundvalduse seadmisel piisavad, arvestades, et tehnovõrk ja selle osaks olevad kaabelliinid ja

kilbid ning nende asukohad on ettenähtud DP-ga.

Kohus märgib, et kaebaja ei ole ka esitanud mingeid sisulisi väiteid selle kohta, et elektrivõrgu

toimimiseks vajalik liitumis- ja jaotuskilpide rajamine ja hilisem hooldamine piiraks kaebaja

omandiõigust ülemääraselt ning seejuures esineks võimalus kilpide paigutamiseks selliselt, et

mõne teise kinnisasja omanik ei sattu samaväärsesse või halvemasse olukorda (AÕS § 1581 lg

2). Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et ta saab oma kinnistut sihtotstarbeliselt, so transpordimaana,

edasi kasutada. Kaebaja küll märgib, et arvestada tuleb asjaolu, kuidas kaitsevöönd piirab

omanikul planeeritavate hooldetööde tegemist, kuid ei ole seejuures ühelgi moel kirjeldanud

kuidas tema teeomaniku kohustuste täitmine saab olema piiratud või takistatud. Asjaolu, et

korralduses ei ole välja toodud, mitu isikut konkreetselt kaebaja omandiriivest kasu saavad, ei

ole korralduse tühistamise aluseks. Kohutistungil selgitas vastustaja, et tegu on 4

individuaalmaja kasutava perega. Sisuliselt oli see tuletatav ka juba varasemalt elektrivarustust

omanud ümbruskaudsete kruntide paiknemisest. Käesolevalt on selge, et kilbid on vajalikud

DP alusel ettenähtud elektrivõrgu toimimise ja DP alaga hõlmatud kinnistute elektrivarustuse

tagamiseks.

25. Sundvalduse seadmine toimub kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (KASVS) sätestatud

korras. KASVS § 462 reguleerib sundvalduse seadmist detailplaneeringu koostamise

kohustusega aladel. KASVS § 462 lg 1 sätestab, et kui asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1

nimetatud isik, kes soovib ehitada kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrku või -rajatist, ei ole

kolme kuu jooksul niisuguse detailplaneeringu kehtestamisest arvates, mis näeb ette

kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrgu või -rajatise ehitamise, saavutanud kinnisasja

omanikuga asjaõigusseaduse § 158 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet, võib ta käesoleva

seaduse § 461 lõikes 3 nimetatud organile esitada kinnistule sundvalduse seadmise taotluse.

Seega tuleneb ka KASVS sätetest otseselt, et DP on asjakohane, arvestades, et see kehtis ka

vaidlustatud korralduse andmise ajal ning sellele on vaidlustatud korralduses selgelt viidatud.

Kohus on seejuures eelnevalt leidnud, et sundvalduse seadmise otsuses kajastatud sundvalduse

territoriaalse paiknemine on kooskõlas DP-ga ning kaebaja on kohtuistungil selle asjaoluga

nõustunud.

26. KASVS sätetest nähtub, et avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise omanik peaks

esmalt üritama saavutada talumiskohustusega kinnisasja omanikuga kinnisasja koormamise

kokkulepet ning juhul, kui kokkulepet ei saavutata saab pöörduda sundvalduse seadmise

regulatsiooni juurde.

Kohtule esitatud tõenditest (kaebaja ja kolmanda isiku vaheline kirjavahetus tl 86-87 ja tl 99-

101) nähtub, et vastav sundvalduse seadmise eeldus oli täidetud, sest vajalikku kokkulepet ei

saavutatud. Seejuures ei saa varasemalt sõlmitud IKÕ lepingut käsitleda kohase kokkuleppena,

kui sellega ei olnud hõlmatud vaidlustatud korralduses nimetatud liitumis- ja jaotuskilbid.

Kohus loeb tuvastatuks, et sundvalduse seadmisele eelnevalt olid kolmas isik ja kaebaja

pidanud KASVS § 462 lg 1 ettenähtud läbirääkimisi ja ei olnud 3 kuu jooksul saavutanud

kinnisasja omanikuga asjaõigusseaduse § 158 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet. Seetõttu

esitas kolmas isik põhjendatult KASVS § 461 lõikes 3 nimetatud organile - vastustajale -

kinnistule sundvalduse seadmise taotluse (tl 83-91, taotluse muudatus tl 44).

Kohus leiab, et vaidlustatud korraldust on seaduses sätestatud ulatuses põhjendatud ja sellest

nähtuvad kõik selle aluseks olnud asjaolud, õiguslikud alused ja kaalutlused. Kohus on

seisukohal, et sundvalduse seadmise eeldused on käesoleval juhul täidetud.

27. Kaebaja soovib korralduse tühistamist ka ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu põhjusel, et

vaidlustatud korralduses ei ole kaebaja esitatud väiteid analüüsitud ega põhjendatud nendega

mittenõustumist. Seejuures märgib kaebaja ise, et talle anti korduvalt võimalus esitada

seisukohti ja vastuväiteid ning kaebaja kasutas talle antud võimalusi. Seega, vaidlust ei ole

selles, et kaebaja sai esitada sundvalduse seadmise menetluses oma arvamuse ning nimetatud

asjaolu nähtub selgelt ka esitatud tõenditest (so eelnõu edastamised ja tähtaja määramised ning

kaebaja vastused – tl 7-19, tl 47-55). Olukorras, kus kaebaja on saanud sundvalduse seadmise

eelselt esitada korduvalt oma arvamuse ja vastuväited ning samas ei vastanud sisuliselt

vastustaja täiendavatele küsimustele, oli kaebajale ärakuulamisõigus tagatud. Kohus leiab, et

kuigi kaebaja vastuväidete mittekajastamise korralduses võib lugeda menetlusveaks, ei mõjuta

see haldusakti sisu ega saanud mõjutada asja otsustamist ja puudub alus selle kehtetuks

tunnistamiseks (HMS § 58).

28. Kaebaja hinnangul on korraldus õigusvastane ka põhjusel, et selles määratud

talumiskohustuse eest kaebajale makstav tasu ei ole proportsionaalne. Kohtu märgib, et

korraldus on p 4 osas küll tühine, kuid mitte kaebaja esitatud põhjendustel ja seetõttu kohus

käesolevaga hüvitise suuruse proportsionaalsuse osas seisukohta ei võta.

Kohus osundab, et vastustajal ei ole kohustust ega ka pädevust vastava tasu määramiseks ning

sundvalduse seadmisel sellise tasu suurust ega määramist ei lahendata. Nimelt tuleneb

seadusest, et sundvõõrandamine toimub eraldiolevalt sundvõõrandamise eest tasu määramisest

(KASVS § 12) ja seda maksab sundvõõrandi saaja (§ 15) ja need põhimõtted kajastuvad ka

sundvõõrandamise suhtes erisäteteks oleva sundvalduse regulatsiooni puhul.

Kohus märgib, et tasu maksmise küsimust reguleerib asjaõigusseaduse § 1582 ja AÕRS § 154

lg 1 ning kaebajal on õigus esitada tasu saamiseks vormikohane taotlus. Lisaks juhib kohus

tähelepanu ka Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 17. aprilli 2012 asjas nr 3-4-

1-25-11 tehtud otsuses toodud seisukohale, millest tuleneb, et kuigi õiguskorras ei ole

nimetatud Riigikohtu otsuse jõustumise järel sätteid, mille alusel tasu arvutada, jäävad tasu

nõudmise alused AÕS § 1582 lõigete 2-7 ja AÕRS § 154 lg 1 alusel alles ja kaebajal tuleb sel

alusel ise esitada tasu (hüvitis talumiskohustuse eest) nõue vastava tehnovõrgu – ja rajatise

omanikule. Vaidlust ei ole, et kaebaja seda, vaatamata vastava õiguse olemasolule, teinud ei

ole. Seejuures ei ole vastava nõude esitamine olnud kuidagi ka piiratud seetõttu, et vastustaja

käesolevalt on tasu suuruse ise määranud.

Kohus selgitab, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on andnud ka üldised juhised talumistasu

suuruse määramiseks, märkides, et kinnisasja igakordsel omanikul on õigus saada tehnorajatise

omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma

kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab

eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

11.03.2015 otsus nr 3-2-1-87-14, p 33).

Seega, KASVS ei näe ette, et sundvalduse seadmiseks pädev haldusorgan peaks juhul, kui

kinnisasja omanik ja sundvalduse seadmist taotlev isik ei ole talumistasus kokkuleppele

jõudnud, ise kinnisasja omanikule õiglase tasu määrama. Talumistasu on kaebaja ja kolmanda

isiku vaheline eraõiguslik suhe, mille kujundamiseks puudub haldusorganil pädevus. Seega on

selge, et kaebaja peab talumistasu saamiseks ise sellekohase taotlusega kolmanda isiku poole

pöörduma.

Kuivõrd vastustajal puudus pädevus tasu suuruse määramiseks, ei saa kohus haldusakti selles

osas vastavalt kaebaja soovile tühistada, vaid õiguslikus olukorras selguse loomiseks tuvastab

haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 3 alusel korralduse punkti 4 tühisuse.

29. Eelnevast tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et esitatud kaebuse alusel kaevatava

haldusakti tühistamiseks ülejäänud ulatuses alust ei ole, haldusakt kehtima jäävas osas ei riku

kaebaja subjektiivseid õigusi, see on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele, mistõttu tuleb

kaebus ülejäänud osas jätta rahuldamata.

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus lisab, et siinjuures tuleb võtta aluseks see,

kuivõrd kohus kaebuse sisuliselt rahuldas. Kohus peab kohtukulude jagamisel arvestama

kaebuse eesmärki ning otsuse tegelikku mõju selle eesmärgi saavutamisele. HKMS § 108 lg 11

kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole

kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane

või ebamõistlik.

31. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui kaebuse rahuldatud osa ja rahuldamata jäetud

osa on oma kaalukuselt ligikaudu võrdsed, siis oleks proportsionaalne see, et kumbki pool

kannab enda kohtukulud ise. Kaebuse esitajalt kohtukulude osaline väljamõistmine võib kõne

alla tulla vaid juhul, kui kaebuse rahuldamata jäetud osa on oma kaalukuselt suurem kui

rahuldatud osa (Riigikohtu 18.12.2003 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-75-03).

Kuigi kohus tuvastas korralduse tühisuse punkti 4 osas, ei ole kohtu hinnangul kohtupraktika

ja käesoleva asja asjaolude taustal ka kaebaja menetluskulude osaline väljamõistmine

vastustajalt õiglane. Kohus peab õiglaseks jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus

selgitab oma positsiooni järgmiselt. Kuigi kohus tuvastas haldusakti tühisuse osas, millega

määrati talumiskohustuse eest kaebajale hüvitis, ei olnud see tingitud kaebaja esitatud

põhjendustest ja väidetest, vaid asjaolust, et talumistasu määramine ei olnud käesolevalt

vastustaja pädevuses ja seetõttu oli haldusakt selles osas tühine algusest (tema andmisest alates)

peale. Kaebaja eesmärk ja tahe oli saavutada tühistamiskaebuse kaudu muuhulgas hüvitise

määramine suuremas summas ja seda ka juhul, kui tühistamiskaebus sundvalduse seadmise

õigusvastasuse osas ei ole põhjendatud. Kohus märgib, et kaebuse sisuliselt rahuldamata jäetud

osa on käesoleval juhul oluliselt kaalukam kui hüvitise määramise tühisuse tuvastamisega

rahuldatud osa. Seejuures ei ole kaebajal, kui ta leiab, et tasu suurus ei olnud õiglane, olnud

kuidagi takistatud ka õiglase tasu nõude esitamine sundvalduse saajale. Seetõttu ei pea kohus

põhjendatuks kaebaja menetluskulude väljamõistmist vastustajalt ka osaliselt.

32. Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud

menetluskulud vastustaja enda kanda.

33. Kolmas isik on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kogusummas 853,10

eurot, märkides, et menetluskulude tasumise kohustus tuleneb kolmanda isiku ja Eesti Energia

AS-iga õigusabi osutamiseks sõlmitud käsunduslepingust. HKMS § 108 lg 8 kohaselt peab

kolmanda isiku menetluskulud hüvitama tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

Kuivõrd kohus luges kaebuse rahuldamata jäetud osa oluliselt kaalukamaks kui rahuldatud osa,

ja arvestades kaebaja eesmärki saavutada vaidlustatud haldusakti tühistamine või sundvalduse

talumistasu määramine suuremas summas (millist eesmärki ei saavutatud), on kohtu hinnangul

õiglane kolmanda isiku menetluskulude välja mõistmine kaebajalt 100% ulatuses.

HKMS § 108 lg 12 kohaselt kohaldatakse menetluskulude jaotusele tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-des 173 ja 175 sätestatut. Kohus kontrollib volitatud esindaja kulude

põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet. TsMS § 175 lg-st

1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kaebaja ei ole oma seisukohta kolmanda isiku

menetluskulude põhjendatuse osas avaldanud.

Kohtule esitatud käsunduslepingu kohaselt osutas kolmanda isiku lepinguline esindaja

õigusteenust tunnihinnaga 44,90 eurot ning menetluskulude nimekirja kohaselt kulus

õigusteenuse osutamisele kokku 19 tundi, vastavalt kohtu 27.09.2017 määrusega tutvumisele

ja esindatavaga nõu pidamisele 0,25 tundi, kaebaja kaebuse ja selle lisade ning vastustaja

vastuse ja selle lisadega tutvumisele 4 tundi, kolmanda isiku seisukoha koostamisele ja

esitamisele 6 tundi, kohtu 13.03.2018 ja 14.03.2018 dokumentidega tutvumisele 0,25 tundi,

kaebaja täiendava seisukohaga tutvumisele 1,5 tundi, kolmanda isiku täiendava seisukoha

koostamisele ja esitamisele 3,5 tundi, istungiks ettevalmistamisele 2,5 tundi ning istungil

esindamisele 1 tund.

Arvestades kaebuse mahtu tervikuna (7 lk) ja selle õigusliku põhjenduse sisulise osa mahtu (4

lk) ning lisade mahtu (60 lk), samuti vastustaja vastuse mahtu (kokku 4 lk) ja selle lisade mahtu

(kokku 3 lk) ning asjaolu, et kolmas isik oli enne kohtumenetlust kaebuse lisadega ja kaebaja

seisukohtadega juba tutvunud sundvalduse seadmise menetluses, samuti 27.09.2017 määruse

sisu ja mahtu (kolmanda isiku kaasamise määrus ja tähtaja andmine – 1,5 lk), loeb kohus nende

dokumentidega tutvumise, samuti sellega seotud nõupidamise ajakuluna põhjendatuks kokku 2

tundi. Seetõttu on taotluses nendele toimingutele märgitud ajakulu ebamõistlikult suur.

Kolmanda isiku seisukoha koostamiseks märgitud ajakulu 6 tundi loeb kohus seisukoha mahtu

ja sisu arvestades põhjendatuks. Kohtu 13.03.2018 ja 14.03.2018 dokumentidega tutvumiseks

ja kaebaja täiendava seisukoha tutvumiseks märgitud ajakulu kokku 1,75 tundi ei ole samuti

täies ulatuses põhjendatud. Arvestades, et 13.03.2018 määrusega määras kohus asjas

kohtuistungi, määras menetlusosalistele täiendavate dokumentide esitamise tähtaja ja edastas

kohtukutsed ning 14.03.2018 kohtunõudega pikendas kohus vastavaid tähtaegasid, samuti et

kaebaja täiendava seisukoha maht on 7 lk (seejuures mahukaim lisa on kolmanda isiku enda

majandusaasta aruanne), loeb kohus nende dokumentidega tutvumise põhjendatud ajakuluks

maksimaalselt 1 tund. Kolmanda isiku täiendava seisukoha koostamisele märgitud aeg 3,5 tundi

on seejuures seisukoha mahtu ja sisu arvestades põhjendatud. Arvestades, et kohtuistungi ja

viimase seisukoha esitamise vahele jäänud ajavahemik oli väike (10 päeva) ja kolmas isik oli

asjas esitanud juba kaks põhjalikku seisukohta ning tutvunud vahetult ka esitatud tõenditega,

loeb kohus istungiks ettevalmistamise põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi. Istungil esindamise

ajakulu kokku 1 tund on põhjendatud. Seega loeb kohus kolmanda isiku esindamiseks kulunud

õigusteenuse ajakuluna põhjendatuks kokku 14 h, mille maksumus kokkulepitud õigusteenuse

tunnihinda arvestades on kokku 628,60 eurot. Nimetatud ulatuses mõistab kohus kolmanda

isiku menetluskulud kaebajalt välja.

Kolmas isik esitas küll taotluse mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja ka

viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid sellist võimalust viivise tasumiseks

kohustamiseks HKMS ette ei näe ja seetõttu jääb vastustaja see taotlus rahuldamata.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik