3-18-330/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

23.05.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-330

Haldusasi

XX

kaebus

Sindi

Linnavalitsuse

27.11.2017

korralduste nr 444, nr 445 ja nr 446 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tori vald (Sindi linna õigusjärglane),

esindaja Siiri Jõerand

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Rahuldada XX määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määrus ning saata asi tagasi

halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

3. Tagastada 10.05.2018 XX (ik XXXXXXXXXXX) poolt määruskaebuselt tasutud

riigilõiv 15 (viisteist) eurot ning kanda see XX kontole nr XXXXXXXXXXXXXX (AS

Swedbank).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sindi Linnavalitsus andis 23.02.2016 korralduse nr 54 „Sindi Linnavalitsuse

lähteseisukohad projektile „Sindi paisu avamise projekteerimine““. Korralduses toodi välja

tingimused, mille järgimisel annab Sindi Linnavalitsus nõusoleku ehitusloa väljastamiseks

Sindi paisu avamise projektile.

3-18-330

2(5)

2. Sindi hääleõiguslike linnaelanike algatusel esitati 28.03.2016 Sindi Linnavalitsusele eelnõu

Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 tühistamiseks.

3. XX esitas 01.08.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse

23.02.2016 korralduse nr 54 tühistamiseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 05.01.2017 otsusega haldusasjas nr 3-16-1546 kaebuse

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.11.2017 otsusega XX apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Nimetatud kohtuotsused jõustusid

Riigikohtu 05.03.2018 määrusega, millega jäeti XX kassatsioonkaebus menetlusse

võtmata.

5. Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 444, millega otsustati väljastada

ehitusluba betoonpaisu (pikkus 150 m), kaldakindlustuse ning kalatrepi lammutamiseks.

6. Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 445, millega otsustas väljastada

ehitusloa Danspin OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas

katastriüksustel Kalamaja tee 4, Vabriku kanal ja Sindi pais; Raho OÜ uue pinnaveehaarde

rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 1, Kalamaja tee

3, Vabriku kanal ja Sindi pais; Pulli küla elamute uue pinnaveehaarde rajamiseks

olemasoleva asemele Pulli külas katastriüksusel Pärnu jõgi V1 ning Sindi linna

olemasoleva sademeveesüsteemi suubla ümberehitamiseks uue sademeveetorustiku

rajamiseks Sindi linnas katastriüksusel Sindi pais.

7. Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 446, millega väljastati luba Sindi

linnas katastriüksutel Supluse tn 3, Sindi pais ja Pärnu jõgi V1 Sindi välisujula

ümberehitamiseks.

8. XX esitas 03.01.2018 Tori Vallavalitsusele vaide Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017

korralduste nr 444 ja nr 446 kehtetuks tunnistamiseks.

9. Tori Vallavalitsus tagastas vaide 11.01.2018 kirjaga nr 6-2/3-1. Vallavalitsus märkis, et

haldusasjas nr 3-16-1546 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kuna XX-l puudub

subjektiivne õigus nõuda Sindi paisu säilimist endisel kujul – see tähendab, et Sindi paisu

lammutamiseks tingimuste seadmine ei mõjuta kaebaja tervist ega heaolu määral, mis

kvalifitseeruks subjektiivse õiguse rikkumisena – ei ole kaebajal Sindi Linnavalitsuse

23.02.2016 korralduse nr 54 vaidlustamiseks kaebeõigust. Kuna XX vaidlustatud korraldused

käsitlevad Sindi paisu avamise järgmist etappi ehk on sama protsessi osad, siis haldusasjas nr

3-16-1546 tehtud kohtuotsustest tulenevalt puudub XX-l vaideõigus.

10. XX esitas 13.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse

27.11.2017 korralduste nr 444, nr 445 ja nr 446 tühistamiseks.

11. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 16.04.2018 määrusega kaebeõiguse puudumise

tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1).

Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-16-1546 Sindi paisu avamise projekteerimise

lähteseisukohad. See kaebus jäi kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. Halduskohtule

13.02.2018 esitatud kaebusest ei ilmne täiendavaid asjaolusid, mis annaks põhjust asuda

seisukohale, et erinevalt haldusasjast nr 3-16-1546 on praeguses asjas XX-l kaebeõigus. Mis

puutub kaebaja viitesse 43 hääleõigusliku linnakodaniku initsiatiivile paisu avamise

projekteerimistingimuste (23.02.2016 korraldus nr 54) kehtetuks tunnistamiseks, siis selles osas

selgitas Tallinna Halduskohus 05.01.2017 otsuses haldusasjas nr 3-16-1546, et hääleõiguslike

linnaelanike algatusest projekteerimistingimuste lähteseisukohtade vaidlustamiseks ei saa

3-18-330

3(5)

tuletada avalikes huvides halduskohtusse pöördumise õigust; linnaelanike kollektiivsete huvide

eest seismine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Populaarkaebuse esitamine võib tulla kõne

alla planeeringute, mitte aga ehituslubade vaidlustamisel.

MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määrus.

Kohus oleks lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seadusele (KeÜS) pidanud arvestama ka

keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis

asjus kohtu poole pöördumise konventsioonis (Århusi konventsioon) sätestatut. Århusi

konventsiooni üheks eesmärgiks on puutumusest lähtuva kaebeõiguse käsitlemine ja kohtusse

pöördumise kergendamine ning kohtusse pöörduja tõendamiskoormuse leevendamine. Kaebaja

on asjast huvitatud üldsuse esindaja Århusi konventsiooni art 9 lg 2 mõttes, kuna ta esindab 43

hääleõiguslikku linnakodanikku, kes andsid oma allkirja Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016

korralduse nr 54 tühistamise eelnõule.

Paisu lammutamine ei ole ainus võimalus tagada kaladele vaba läbipääs kudealadele. Selleks

on palju odavamaid ja keskkonda vähem kahjustavaid võimalusi, mis on teada varasemate

keskkonnamõju hindamiste kaudu. Århusi konventsiooni eesmärke arvestades peab asjast

huvitatud üldsuse esindajal olema võimalik nõuda vastustaja väljastatud ehituslubade

kohtulikku kontrolli, kuna need muudavad keskkonnatingimusi Pärnu jõel ja selle ümbruses

Sindi linnas. Koos ligi 200 aasta vanuse paisu lammutamisega rajatakse keskkonnatingimuste

parandamiseks mõeldud vahendite arvelt ka uus välisujula, milleks süvendatakse jõge 400 m

pikkuselt ning hävitatakse kogu sealne elukeskkond. Linna territooriumil asuva 4,5 ha suuruse

paisjärve

likvideerimisega

kahjustatakse

linnaelanike

puhketingimusi.

Keskkonnaministeeriumi ja temale alluvate asutuste eestvedamisel on jäetud avalikkuse ees

käsitlemata ja kaalumata muud võimalused tagamaks kaladele läbipääs paisust.

Kohus jättis tähelepanuta kaebuses esitatud väited ehituslubade õigusvastasuse kohta.

13. Tori vald palub jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

Riigikohus selgitas 19.03.2012 määruses asjas nr 3-3-1-87-11, et keskkonnaasjades

kaebeõiguse tuvastamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on

keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning

tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt. Riigikohus leidis, et

konventsioonile tuginemine ei ole vajalik, sest Eesti siseriiklik õigus ja kohtupraktika on sellega

kooskõlas. Seega pole praeguses asjas vajadust konventsioonile tugineda.

Allkirjade andmisega Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 tühistamise eelnõule ei

ole 43 linnakodanikku volitanud kaebajat end kohtus esindama. Riigikohus märkis 28.02.2007

määruses asjas nr 3-3-1-86-06, et keskkonnaasjades ei saa kaebeõigust sisustada tavapärase

subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab

olla kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga

kaebuse puhul eraldi kontrollida. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse

esitamise avalikes huvides, v.a juhul, kui seadus näeb sellise õiguse otse ette. Kuivõrd kaebaja

ei ole käsitatav üldsuse esindajana, saab ta tugineda üksnes oma subjektiivsele puutumusele

ning peab näitama, mil viisil rikuvad vaidlustatud haldusaktid tema põhjendatud olulist huvi, sh

õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 30 lg 1). Kaebaja ei ole

sellistele asjaoludele tuginenud.

3-18-330

4(5)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebajal ilmselgelt puudub kaebeõigus.

15. HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse määrusega tagastada, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud sätte puhul on tegemist

diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on

kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse

korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui

muud HKMS-s ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (Riigikohtu

04.10.2017 määrus asjas nr 3-17-505, p 8; 11.10.2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Kui

kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning

kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (vt nt Riigikohtu 08.06.2016 määrus asjas

nr 3-3-1-1216, p 8; 26.03.2015 määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 24).

16. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma

õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lõige 2 võimaldab muul eesmärgil isikul kohtusse pöörduda

vaid seaduses sätestatud juhul. Keskkonnakaitse küsimustes on eriseaduseks KeÜS, mille § 30

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on rikutud, sealhulgas õigust tervise- ja heaoluvajadustele

vastavale keskkonnale, esitada vaide haldusorganile haldusmenetluse seaduses sätestatud

korras või kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega

on Eesti õiguse järgi ka keskkonnaasjades füüsilise isiku kaebeõiguse aluseks subjektiivse

õiguse (väidetav) rikkumine.

17. Kaebaja leiab, et teda tuleb käsitada Århusi konventsiooni art 9 lg-s 2 nimetatud üldsuse

esindajana. Sellest sättest tulenevalt peab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktidega

tagama, et asjast huvitatud üldsuse esindajal, kellel on põhjendatud huvi või kelle õigust on

rikutud, kui see tingimus on ette nähtud konventsiooniosalise haldusmenetluse normidega, on

õigus pöörduda kohtusse keskkonnaasjas tehtud otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks.

Konventsiooni art 2 lg 4 järgi käsitatakse üldsusena üht või mitut füüsilist või juriidilist isikut

ning siseriiklike õigusaktide või praktika kohaselt ka nende isikute organisatsioone, rühmi või

muid ühendusi. Riigikohus on selgitanud, et konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste

„üldsus“ hõlmab ka ühte füüsilist isikut. Konventsiooni eestikeelses tõlkes kasutatud väljend

„asjast huvitatud üldsuse esindaja“ ei tähenda selles kontekstis esindust halduskohtumenetluse

seadustiku mõttes. Inglise, prantsuse ja venekeelses tekstis kasutatud väljendeid arvestades

võib sätet mõista nii, et mõeldud on asjast huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase

üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik art 9 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes

tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke (19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 21).

Seega pole kaebeõiguse seisukohast tähtsust sellel, kas kaebaja esindab Sindi paisu säilitamise

küsimuses 43 linnaelaniku ühiseid vaateid. Kaebaja pole väitnud, et need linnaelanikud oleks

moodustanud keskkonnaorganisatsiooni.

Konventsiooni art 9 lg 2 näeb kaebeõiguse eeldusena ette kaebaja põhjendatud huvi või õiguste

rikkumise, kui selline tingimus on konventsiooniosalise õigusega ette nähtud. Kuivõrd samadel

tingimustel on keskkonnaasjades kohtusse pöördumine võimalik ka Eesti siseriikliku õiguse

alusel, on Eesti siseriiklik õigus selles osas Århusi konventsiooniga kooskõlas ning puudub

vajadus konventsiooni art 9 lg 2 vahetu kohaldatavuse kontrollimiseks.

18. KeÜS § 23 lg-te 1 ja 2 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti

3-18-330

5(5)

mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline

seos mõjutatud keskkonnaga. Riigikohus märkis 13.05.2015 otsuses nr 3-3-1-8-15 (p-d 20 ja

21), et KeÜS kontekstis ei ole puutumus enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab

ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. Keskkonnaõiguse

asjades tuleb isiku kaebeõiguse olemasolu selgitamiseks hinnata, kas kaebajal on kaitstav

subjektiivne õigus.

19. Kaebaja vaidlustab Sindi Linnavalitsuse korraldusi, millega muu hulgas nähakse ette

lammutada olemasolev Sindi pais, rajada uued pinnaveehaarded ja sademeveetorustik ning

ehitada ümber välisujula. Kaebaja väitel kaob paisu lammutamisel üks kolmest Pärnu jõel

Sindi linna piires asuvast ujumiskohast ning ühes (välisujula) langeb veetase. Korraldusega nr

446 väljastatud ehitusluba näeb ette Sindi välisujula ümberehitamiseks jõepõhja süvendamise,

millest võib järeldada, et välisujulat saab ilmselt ka edaspidi kasutada ujumiskohana.

Ringkonnakohus ei ole siiski veendunud, et kaebaja subjektiivsete õiguste, iseäranis KeÜS §

23 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumine vaidlustatud korralduste alusel väljastatud

ehituslubadega on ilmselgelt välistatud. Kaebusest nähtub, et kaebaja on Sindi linna elanik.

Ehitusload näevad ette suuremahulised ehitustööd Pärnu jõel ja selle vahetus läheduses, mille

tulemusena kahtlemata muutub Sindi linna senine elukeskkond, sh ujumis- ja

puhkevõimalused. See, millised vaidlustatud korraldustest ja mil määral võivad kaebaja

subjektiivseid õigusi rikkuda, tuleb välja selgitada asja sisulise lahendamise käigus. Need ei

pea olema lõplikult esile toodud ja tõendatud juba kaebuse esitamise staadiumis. Kaebajal on

võimalik menetluse kestel kaebuse seisukohti täiendada, mistõttu ei saa kaebeõiguse

puudumist järeldada pelgalt sellest, et kaebaja pole osanud kaebuses välja tuua asjaolusid ja

tõendeid, millest veenvalt ilmneks tema õiguste riive. HKMS § 2 lg-s 4 sätestatud

uurimispõhimõtte kohaselt on asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine

halduskohtu ülesanne, kes peab vajadusel selgitama menetlusosalistele vajadust täiendada oma

seisukohti (HKMS § 2 lg 5). Asjaolu, et haldusasjas nr 3-16-1546 jäeti XX kaebus rahuldamata,

ei saa olla praeguse kaebuse tagastamise peamiseks aluseks. Kõnealuse kohtuasja vaidluse ese

erineb praegusest: Sindi Linnavalitsuse lähteseisukohtadega Sindi paisu avamise projektile ei

tehtud veel lõplikku otsust paisu lammutamise ja uute objektide ehitamise kohta, samas

praeguses asjas on tehtud just niisugused lõplikud otsused. Lisaks pole teise kohtuotsuse

põhjendavas osas tuvastatud asjaolud siduvad praeguses asjas (HKMS § 61 lg 4).

20. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määruse

ning saadab asja tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

21. Määruskaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 15 eurot. 01.01.2018 jõustunud HKMS

ja riigilõivuseaduse (RLS) muudatuste kohaselt on määruskaebuse esitamine riigilõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1, RLS § 22 lg 1 p 9). Ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv kuulub

tagastamisele (HKMS § 104 lg 5 p 1). Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi

tasuma, või tema korraldusel muule isikule (HKMS § 104 lg 8 ls 5). Ringkonnakohus tagastab

riigilõivu XX kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank.

(allkirjastatud digitaalselt)