2-16-9415/41 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-9415

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. mai 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Indrek Rohtla hagi osaühingu Krivest vastu osanike

14. juuni 2016. a otsuste tühisuse tuvastamiseks või

kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Krivest kassatsioonkaebus

Indrek Rohtla vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Indrek Rohtla, esindaja vandeadvokaat Kalev Saare

Kostja osaühing Krivest, esindaja vandeadvokaat Tanel Kalaus

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9415

ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Osaühingu Krivest kassatsioonkaebus rahuldada täielikult. Indrek Rohtla

vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada osaühingu Krivest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon osaühingule

Krivest. Tagastada Indrek Rohtla vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

Advokaadibüroo COBALT OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-9415

1. Indrek Rohtla (hageja) esitas 16. juunil 2016 Harju Maakohtule osaühingu Krivest (kostja) vastu

hagi, milles palus tuvastada kostja osanike 14. juuni 2016. a hääletusprotokolliga kinnitatud otsuste

tühisuse või tunnistada samad otsused kehtetuks.

Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kostja osa, mille nimiväärtus on 832 eurot ehk 32,5%

osakapitalist. Kuni 29. märtsini 2016 olid kostja osanikeks Kristjan Vestung (osa nimiväärtusega

896 eurot ehk 35% osakapitalist) ja Ismo Olavi Saukkola (osa nimiväärtusega 832 eurot ehk 32,5%

osakapitalist). K. Vestung ja I. O. Saukkola võõrandasid oma osalused kostjas 23. märtsil 2016

asutatud OÜ-le Krivest Group (KG). KG-le kuulub kostja osa nimiväärtusega 1728 eurot ehk 67,5%

osakapitalist. KG on K. Vestungi, I. O. Saukkola ja Martin Heili ühise kontrolli all (osalused

vastavalt 40%, 40% ja 20%). Eelnimetatud isikud on ka kostja juhatuse liikmed.

Hageja on saanud teada, et kostja varast on eelnimetatud isikutele tehtud ebaseaduslikke

väljamakseid üle 270 000 euro. Kaks päeva enne seda, kui hageja esitas kostja juhatusele nõude

osanike koosoleku kokkukutsumiseks, et otsustada kostja nimel kahju hüvitamise nõude esitamine

K. Vestungi, I. O. Saukkola ja M. Heili vastu ning määrata õigusvaidluses esindaja, võõrandasid

K. Vestung ja I. O. Saukkola kostja osalused mitterahalise sissemaksena KG-le. Tehing tehti

29. märtsil 2016 eesmärgiga vältida äriseadustiku (ÄS) § 177 lg-st 1 tulenevat hääleõiguse

piirangut, sest K. Vestung ja I. O. Saukkola ei või osanike koosolekul hääletada, kui otsustatakse

nendega õigusvaidluse pidamist. Osaluse võõrandamise käsutustehing on tühine vastuolu tõttu

heade kommetega, mistõttu KG ei ole kostja osanikuks saanud. Isegi kui KG on kostja osanik,

laieneb ka talle hääleõiguse piirang, kui otsustatakse K. Vestungile ja I. O. Saukkolale hüvitise

maksmist.

Hageja vaidlustas kostja osanike 14. juuni 2016. a hääletusprotokolli p-des 1–3 märgitud otsused

(vaidlusalused otsused), millega muudeti kostja põhikirja, kutsuti tagasi juhatuse liikmed

K. Vestung ja I. O. Saukkola ning otsustati maksta neile kummalegi lahkumishüvitist 133 000 eurot.

Esimese nõudena palus hageja tuvastada ÄS § 1771 alusel vaidlusaluste otsuste tühisuse. Kuna KG

ei saanud kostja osanikuks ja osanikeks olid endiselt K. Vestung ja I. O. Saukkola, hääletasid

otsuste tegemisel valed isikud. Otsused on tühised ka vastuolu tõttu heade kommetega.

Lisaks ei antud hagejale piisavalt aega, et ta oleks saanud kujundada arvamuse otsuste eelnõude

kohta. Juhatus saatis kolmapäeval, 8. juunil 2016 kl 17.50 e-kirja koos otsuste eelnõudega, et võtta

otsused vastu koosolekut kokku kutsumata, ja palus osanikel anda hääled hiljemalt laupäevaks,

11. juuniks 2016. Hageja sai kirja kätte neljapäeval, 9. juunil, ja esitas 10. juunil otsuste eelnõudele

vastuväited. Eelnõudele lisatud põhikirja uuest redaktsioonist ei nähtunud, milliseid põhikirjasätteid

on muudetud ja miks. Vaidlusalused otsused toovad kostjale kaasa suure varalise kahju, kuna

juhatuse liikmetele otsustati maksta tagasiulatuvalt 266 000 eurot. Juhatuse liikmetele hüvitiste

määramise ega väljamaksmise kohta ei ole osanike kokkulepet.

Kui kohus leiab, et vaidlusalused otsused ei ole tühised, palus hageja tunnistada need ÄS § 178 lg 1

alusel kehtetuks. Hüvitiste tagantjärele väljamaksmine on ebaseaduslik ja vastuolus juhatuse liikme

tasustamise reeglitega. Juhatuse liikmele hüvede määramise saavad osanikud otsustada vaid

etteulatuvalt. Lisaks ei ole hüvitiste maksmine vastavuses juhatuse liikmete ülesannete ega kostja

majandusliku olukorraga. Otsused on vastuolus ÄS § 1801 lg-ga 2 ja tuleb kehtetuks tunnistada.

Juhatuse saadetud hääletussedelite järgi oli võimalik hääletada vaid otsuste eelnõude kui tervikute

poolt. Ühe päevakorrapunktina ei või hääletusele panna küsimusi, millest osale kehtib hääleõiguse

piirang ja osale mitte. Sel juhul kehtib hääletamispiirang kogu otsusele. Hageja märkis, et vaidlustab

2(11)

2-16-9415

ka K. Vestungi ja I. O. Saukkola juhatusest tagasikutsumise otsused, kuna nende tagasikutsumise

eesmärk oli distantseerida ennast vaidlustest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Vaidlusalused otsused ei ole tühised ja neid ei ole alust ka kehtetuks tunnistada. Hageja on

pahatahtlik, kuna soovib müüa oma osalust, aga ei ole nõus talle pakutud hinnaga ja on seepärast

algatanud mitmeid kohtuvaidlusi.

Vaidlusalused põhikirjamuudatused ei halvenda hageja olukorda. Juhatuse liikmetele määratud

hüvitised on õiglased. K. Vestung on kostja juhatuse liige olnud alates 16. septembrist 2004 ja

I. O. Saukkola alates 7. novembrist 2006. Mõlemad on palju panustanud ühingu juhtimisse ega ole

saanud väärilist tasu. Kostja majanduslik seisund võimaldab hüvitist maksta. Hageja on varem ise

pahatahtlikult nõudnud nii suure dividendi väljamaksmist, et see põhjustaks kostja pankroti.

KG omandas osaluse kostjas mitterahaliste sissemaksetena, andis osaluse omandamisest kostjale

teada ja tõendas osade üleminekut. Kostja kandis KG osanike nimekirja. Hageja on korduvalt

tunnustanud KG-d kostja osanikuna. KG asutamise eesmärk oli kostja kontserni restruktureerimine,

mitte hääletamispiirangu vältimine. Hageja ei tõendanud, et K. Vestungi või I. O. Saukkola vastu

oleks alust nõudeid esitada. Isegi kui oleks alus nõudeid esitada, ei oleks K. Vestungi hääleõigus

piiratud, kui otsustatakse nõude esitamist I. O. Saukkola vastu ja vastupidi. Hääletamispiirangut ei

olnud vaja vältida. KG võis hüvitiste määramise otsustamisel hääletada. Vaidlusalused otsused

puudutasid mh kostja põhikirja muudatusi ja hüvitise maksmist isikutele, kes ei ole KG esindajad

ega kontrollivad osanikud. KG põhikirja järgi on otsuste vastuvõtmiseks vaja kahe osaniku

poolthääli. Seadus ei keela otsustada juhatuse liikmetele hüvitise maksmist tagantjärele.

Hageja sai kujundada oma seisukoha otsuste eelnõude kohta kolme päeva jooksul ja see aeg oli

piisav. Hageja jõudis selle aja jooksul koostada vastuväite ja esitada selle varem kui palutud.

Tavaliselt võeti osanike otsused vastu ühe päeva jooksul ja hageja ei ole varem sellele praktikale

vastu vaielnud. Hageja oleks saanud küsida juhatuselt selgitusi, kuid ei teinud seda.

3. Harju Maakohus jättis 15. mai 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 7100 euro suuruse menetluskulu ning menetluskulult alates

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli KG äriregistri ja osanike nimekirja järgi kostja osanik.

See, et KG omandas osaluse kostjas mitterahaliste sissemaksetega, ei ole vastuolus seaduse ega

kostja põhikirjaga. KG võis vaidlusaluste otsuste tegemisel hääletada. Ka hageja on KG-d kostja

osanikuna tunnustanud ega ole vaidlustanud kostja otsuseid, mille vastuvõtmisel on KG varem

osanikuna hääletanud.

Hagejal oli piisavalt aega, et kujundada seisukoht otsuste eelnõude kohta. Enamik

põhikirjamuudatusi olid redaktsioonilised. Hageja hääletas esitatud otsuste eelnõude vastu, seega ei

vajanud ta rohkem aega.

Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks alust esitada kahjunõue K. Vestungi või I. O. Saukkola vastu.

Hääletamispiirangut ei olnud vaja vältida. K. Vestung oleks saanud hääletada hüvitise maksmise

otsustamisel I. O. Saukkolale ja vastupidi. Otsused, mis puudutasid lahkumishüvitise maksmist,

sisaldasid selgitusi ja hagejal oli võimalik küsida juhatuselt lisaselgitusi.

3(11)

2-16-9415

ÄS § 1801 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et osanikud võiksid otsustada juhatuse liikme tasu või hüvitiste

määramist üksnes etteulatuvalt. Hageja ei toonud esile asjaolusid ega tõendanud, et kummalegi

juhatuse liikmele 133 000 euro suuruse hüvitise maksmine ei vastanud nende ülesannetele või kostja

majanduslikule olukorrale. Kuna K. Vestung ja I. O. Saukkola täitsid juhatuse liikme ülesandeid üle

kümne aasta, ei ole hüvitis ebamõistlik. Kostja majanduslik seisund võimaldas väljamakseid teha.

Hääletamispiirang ei laiene KG-le, sest KG huve ei saa samastada K. Vestungi ega I. O. Saukkola

huvidega. KG-l ei olnud otsuste tegemisel huvide konflikti. Osaluste KG-le mitterahalise

sissemaksena üleandmise lepingud ei ole näilikud ega tühised.

Põhikirjamuudatused ei riku hageja õigusi ega muuda tema olukorda halvemaks. Otsused ei ole ka

vastuolus heade kommetega. Otsuste tegemise korda ei ole rikutud ja otsused ei ole vastuolus

seaduse ega põhikirjaga. Seega ei ole otsused tühised ja neid ei ole alust ka kehtetuks tunnistada.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. detsembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis osanike otsused kehtetuks tunnistamata, ja tegi uue otsuse, millega tunnistas

vaidlusalused otsused kehtetuks. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda, märkides, et

menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse

jõustumisest.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et otsuse tegemiseks

hagejale antud aeg oli piisav. Vaidlusalused otsused ei ole tühised otsuse tegemise korra olulise

rikkumise tõttu. Maakohus jättis otsuste tühisuse tuvastamise nõude õigesti rahuldamata.

Maakohus ei analüüsinud aga, kas hagis toodud asjaolud võimaldavad pidada kostja osade KG-le

üleandmise käsutustehinguid tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega.

Käsutustehing võib olla vastuolus heade kommetega, kui selle eesmärk on heade kommete vastane.

Osad anti mitterahalise sissemaksena üle 20 päeva jooksul pärast hageja teabenõudele vastamist ja

enne seda, kui hageja palus kutsuda kokku osanike koosoleku, kus pidi otsustatama nõuete

esitamine K. Vestungi ja I. O. Saukkola vastu. KG kanti registrisse kuus päeva enne osade

üleandmist. KG äritegevuse kohta ei ole andmeid. Eeltoodu viitab kogumis sellele, et kostja tegevus

jäi endiselt K. Vestungi ja I. O. Saukkola faktilise kontrolli alla. Nimetatud isikud pidid mõistma, et

hageja võib esitada nende vastu kahju hüvitamise nõude. Kuigi kostja arvates ei ole alust kahjunõuet

esitada, ei ole sellel praegu tähtsust, sest selle küsimuse lahendab kohus teises tsiviilasjas.

On ilmne, et K. Vestung ja I. O. Saukkola tegutsevad ühise ja hagejaga vastandliku huvi mõjul.

KG-s on neil koos valitsev mõju (80% osalusest). Hagis toodud asjaolud viitavad sellele, et kostja

osanikel ei ole võimalik K. Vestungi ja I. O. Saukkola vastu kahjunõude esitamist otsustada, kuna

nimetatud isikud blokeerivad selle KG kaudu. Seega võõrandati osalused KG-le selleks, et vältida

ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirangut kahju hüvitamise nõude esitamise otsustamisel.

Osade üleandmise tehingud on vastuolus heade kommetega ning tühised. KG ei ole saanud kostja

4(11)

2-16-9415

osanikuks ja tema hääli ei võinud vaidlusaluste otsuste tegemisel arvestada. Kuna otsuse tegemisel

rikuti häälteenamuse nõudeid, tuleb vaidlusalused otsused kehtetuks tunnistada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 86 lg-t 1, kui leidis, et kostja osade KG-le üleandmise käsutustehingud on vastuolus heade

kommetega ja tühised. Hageja esitas osanike koosoleku kokkukutsumise nõude (st esimese

dokumendi, kust võis välja lugeda soovi esitada juhatuse liikmete vastu nõue) alles kaheksa päeva

pärast KG asutamist ja kaks päeva pärast seda, kui ta sai teada, et osalus on võõrandatud KG-le.

Ringkonnakohus andis üllatuslikult ja oma seisukohti vastuoluliselt esitades osade võõrandamise

tehingutele väära hinnangu. Tegemist ei ole heade kommete vastaste tehingutega. Selle tsiviilasja

raames ei ole hageja esile toonud, et K. Vestungi ja I. O. Saukkola vastu oleks alust mingeid

nõudeid esitada. Ka ei ole hageja seda tõendanud. 29. aprillil 2016 otsustasid osanikud, et nõudeid ei

esitata. Seda otsust ei ole hageja vaidlustanud, kuigi see otsus oleks ainus, mille puhul

hääletamispiirangu küsimus saaks üldse tekkida. Hageja ei saa praeguses asjas hääletamispiirangule

viidata, sest seda polnud vaja vältida. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et osaluse üleandmise

tehingud ei ole tühised.

Ringkonnakohus jaotas vääralt tõendamiskoormuse, kui leidis, et kostja pidanuks tõendama

käsutustehingute kehtivust. Samuti lähtus ringkonnakohus ekslikult sellest, et KG-l ei olnud

äritegevust. Pooled ei vaielnud selle üle, et KG tegutseb ja seda on näha ka avalikest allikatest.

Ringkonnakohus ei selgitanud, et kostja peaks eelnimetatud asjaolusid tõendama. Osa asjaoludest ei

saagi kostja tõendada, sest ta ei ole osade üleandmise tehingute pool ja tal ei ole tehingute kohta

infot. Arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja pidanuks täiendavalt põhistama, kuidas oli

võimalik osade mitterahalise sissemaksena KG-le üleandmisega kontserni arendada ja

restruktureerida. Ringkonnakohus jaotas tõendamiskoormuse valesti ka sellega, et leidis, et hageja ei

pidanud tõendama, et hüvitise maksmine juhatuse liikmetele ei olnud mõistlikus vastavuses nende

tööpanuse või kostja majandustulemustega.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et KG on K. Vestungi ja I. O. Saukkola ühise kontrolli all ning nad

teostavad KG kaudu kostjas oma ühiseid huve.

Lisaks jaotas ringkonnakohus vääralt menetluskulud ja leidis ekslikult, et hageja menetluskulude

kindlaksmääramine on võimalik pärast põhimenetluse lõppu. Hageja väitel on ta on sõlminud teda

esindava advokaadibürooga tulemustasu kokkuleppe, mistõttu ei esita advokaadibüroo hagejale

arveid tunnitasu alusel (vt hageja 4. aprilli 2017. a menetlusdokument). Hageja sõnul on tal

edasilükkava tingimusega tasukokkulepe, kusjuures tingimuseks on hagejale kuuluva kostja osa

väärtuse saamine, milleks võib olla ka kahjuhüvitis. Seda nõuet menetletakse tsiviilasjas

nr 2-16-18531. 4. aprillil 2017 esitatud menetlusdokumendist nähtub, et hagejal ei ole praeguses

asjas mingeid menetluskulusid tekkinud ja tema kirjeldatud viisil ei teki neid selles asjas ka

tulevikus. Ringkonnakohus kohaldas valesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-t 2,

sest menetluskulude rahaline suurus tuleb kindlaks määrata mõistliku aja jooksul. Kuna ei ole teada,

kas või millal tekib hagejal üldse kohustus tasuda õigusabi eest, siis ei ole menetluskulude

kindlaksmääramine tulevikus võimalik.

5(11)

2-16-9415

Kostja palub kassatsioonkaebuses kaasata iseseisva nõudeta kolmandate isikutena menetlusse KG,

K. Vestungi ja I. O. Saukkola, kuna neil on õiguslik huvi, et asi lahendataks kostja kasuks.

7. Hageja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja apellatsioonkaebuses esitatud nõude tühistada maakohtu

otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata vaidlusaluste otsuste tühisuse tuvastamise nõude.

Tühistatud osas palub hageja teha uue otsuse, millega rahuldada otsuste tühisuse tuvastamise nõue

või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult

rahuldamata vaidlusaluste otsuste tühisuse tuvastamise nõude. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et

kostja ei rikkunud otsuste tegemisel oluliselt otsuste tegemise korda. Otsused on tühised, kuna

hagejale ei antud võimalust võtta vastu kaalutletud otsust. Osanikele tulnuks anda seisukoha

kujundamiseks samasugune ühenädalane tähtaeg, nagu see on ette nähtud siis, kui otsus võetakse

vastu osanike koosolekul (ÄS § 172 lg 1).

Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta hageja väite kohta, et otsused ei ole kooskõlas heade

kommetega, mistõttu on ringkonnakohtu otsus selles osas põhjendamata. Vaidlusalused otsused on

tühised vastuolu tõttu heade kommetega, sest K. Vestung ja I. O. Saukkola võõrandasid heade

kommete vastaselt neile kuulunud kostja osad enda kontrolli all olevale KG-le, kes fiktiivse

osanikuna võttis vastu otsused maksta 266 000 eurot endaga seotud isikutele.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Samuti palub

hageja tagastada kostjale tema kassatsioonkaebusele lisatud tõendid. Hageja vaidleb vastu ka

kolmandate isikute kaasamise taotlusele, märkides, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 216 lg 1 järgi tulnuks kaasamist taotleda eelmenetluses.

9. Kostja vaidleb hageja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle läbi vaatamata või

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu

andmise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse täielikult ja

vastukassatsioonkaebus osaliselt.

11. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja kostja kassatsioonkaebust (I), seejärel hageja

vastukassatsioonkaebust (II) ning lõpuks lahendab menetluslikud küsimused (III).

I

12. Hageja palub tuvastada vaidlusaluste otsuste tühisuse või tunnistada samad otsused kehtetuks.

Maakohus jättis mõlemad nõuded rahuldamata, ringkonnakohus rahuldas hageja teise nõude ja

tunnistas vaidlusalused otsused kehtetuks.

Ringkonnakohus põhjendas otsuste kehtetuks tunnistamist sellega, et kostja osade mitterahalise

sissemaksena KG-le üleandmise käsutustehingud on vastuolus heade kommetega, kuna K. Vestung

6(11)

2-16-9415

ja I. O. Saukkola soovisid otsuste vastuvõtmisel edaspidi vältida hääletamispiiranguid, mis oleksid

kohaldunud ÄS § 177 lg 1 järgi.

13. Kolleegium on varem leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel

põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja

taunitavateks (vt nt Riigikohtu 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10).

Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa

seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Siiski on Riigikohus

erandina jaatanud käsutustehingu vastuolu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või

käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-80-05, p 26; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30-31;

10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 2-16-18531, p 12.2).

Seega on iseenesest võimalik, et kui osade üleandmise käsutustehingute eesmärk on ebamoraalne ja

taunitav, siis on käsutustehingud vastuolus heade kommetega ja tühised.

14. Kolleegium märgib, et lepingu tühisusele saab tugineda isik, kelle õigusi ja kohustusi leping

mõjutab. Üldjuhul on selleks lepingupool ja vaid erandjuhul võib lepingupoolte vahel sõlmitud

lepingu tühisusele tugineda ka kolmas isik (vt selle kohta nt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 12; 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 11;

16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 11). Kolmas isik saab tehingu tühisusele

tugineda juhul, kui tal on tühisuse tuvastamise vastu õigustatud huvi ja tehingu kehtivusest sõltuvad

tema õigused ja kohustused.

Ringkonnakohus pidas osade KG-le üleandmise lepinguid heade kommetega vastuolus olevaiks

põhjusel, et KG asutamise ja kostja osade sellele mitterahalise sissemaksena üleandmise ajal pidid

K. Vestung ja I. O. Saukkola mõistma, et hageja võib hakata nende vastu nõudeid esitama, ja

seepärast oli KG asutamine ja neile kostja osade üleandmise eesmärk vältida hääletuspiirangut.

15. Osaühingu osaniku hääletamispiirang laieneb ÄS § 177 lg 1 järgi järgmistele juhtumitele:

1) kui otsustatakse osaniku vabastamist kohustusest või vastutusest;

2) kui otsustatakse nõusoleku andmist osanikule tema osa võõrandamiseks;

3) kui otsustatakse osaniku ja osaühingu vahel tehingu tegemist;

4) kui otsustatakse osanikuga õigusvaidluse pidamist ning selles tehingus või õigusvaidluses

osaühingu esindaja määramist;

5) kui otsustatakse küsimusi, mis puudutavad selle kontrollimist või hindamist, milline on

osaniku või tema esindaja tegevus juhatuse või nõukogu liikmena.

ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääletamispiirangu eesmärk on vältida osaniku ja osaühingu huvide

konflikti olukorras, kus osanikul võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve

ühingu omadele (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-144-11, p 13).

16. Kohtud tuvastasid, et vaidlusaluste otsustega otsustati esiteks muuta kostja põhikirja ja kinnitada

põhikirja uus redaktsioon, teiseks kutsuda K. Vestung juhatuse liikme kohalt tagasi ja maksta talle

lahkumishüvitist ning kolmandaks kutsuda I. O. Saukkola juhatuse liikme kohalt tagasi ja maksta

talle lahkumishüvitist.

7(11)

2-16-9415

17. Kolleegium on varem leidnud, et samamoodi nagu osanikul on õigus hääletada enda juhtorgani

liikmeks valimise, tagasikutsumise ja ametiaja pikendamise otsustamisel, on tal õigus hääletada ka

endaga juhatuse liikme lepingu sõlmimise ja endale tasu määramise otsustamisel. Vastasel korral

muutuks mõttetuks enamusosaniku võimalus määrata ennast juhatuse liikmeks, kuna tasu ta endale

määrata ei saaks ja see tähendaks, et pahatahtlikul vähemusel ei oleks küll võimalik takistada

enamusosaniku saamist juhatuse liikmeks, kuid tal oleks võimalus takistada enamusosanikul saada

juhatuse liikme tasu (Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-17, p 24).

Kolleegium märgib lisaks, et nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei oleks

hääletamispiirangu olemasolul K. Vestungi hääleõigus piiratud, kui otsustataks I. O. Saukkolaga

seotud küsimusi, ja vastupidi.

18. Siiski ei või osanikud, kes otsustavad endale juhatuse liikme tasu määramist või endaga juhatuse

liikme lepingu sõlmimist, otsuse tegemisel kalduda kõrvale seaduse imperatiivsest põhimõttest,

mille kohaselt peavad osanikud juhatuse liikme tasude ja muude hüvede suuruse määramisel ning

juhatuse liikmega lepingu sõlmimisel tagama, et juhatuse liikmele osaühingu tehtavate maksete

kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja osaühingu majandusliku

olukorraga (ÄS § 1801 lg 2). Kui osanikud määravad tasu, mis ei ole eeltooduga kooskõlas, on

osaühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt ülemäärase tasu tagastamist. Sellise nõude esitamise

otsustamine juhatuse liikme vastu on ÄS § 168 lg 1 p 10 järgi osanike pädevuses ja juhatuse

liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse, on

ÄS § 177 lg 1 alusel piiratud (Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-17, p 24).

Praeguses asjas ei ole hageja sellist otsust vaidlustanud ega ka sellise otsuse olemasolule tuginenud.

19. Kuna iseenesest võisid K. Vestung ja I. O. Saukkola osanikena endale tasu või lahkumishüvitise

maksmise üle hääletada, ei saa hageja praeguses asjas tugineda KG ja K. Vestungi ning

I. O. Saukkola vahel sõlmitud kostja osade mitterahalise sissemaksena KG-le üleandmise lepingute

tühisusele, kuna hagejal ei ole nende tehingute tühisuse tuvastamise vastu õigustatud huvi. Õige on

kostja kassatsioonkaebuse seisukoht, et praeguses asjas vaidluse all olevate osanike otsuste

tegemisel ei olnud hääletamispiirangut vaja järgida. Seega ei ole otsuste kehtivuse

kindlakstegemisel põhjust hinnata kostja osade üleandmise lepingute kehtivust. Mitterahalise

sissemakse üleandmise lepingu heade kommete vastasusele ja sellest tulenevale tehingu tühisusele

ei saa lepingupooleks mitteolev isik hagi alusena tugineda olukorras, kus heade kommete vastasusel

ja sellest tuleneval tehingu tühisusel ei ole seost hageja nõude ehk hagi esemega.

20. Kuna ringkonnakohus leidis, et vaidlusalused otsused tuleb kehtetuks tunnistada põhjusel, et

otsuste tegemisel hääletas osanikuna isik, kes ei olnud kehtivalt saanud kostja osanikuks, ja kuna

kolleegium asus eespool (vt otsuse p 19) seisukohale, et hageja ei saanud praeguses asjas tugineda

K. Vestungi ja I. O. Saukkola ning KG vahel sõlmitud kostja osade mitterahalise sissemaksena

KG-le üleandmise käsutustehingute tühisusele, siis kohaldas ringkonnakohus vääralt ÄS § 177

lg-t 1. Samuti kohaldas ringkonnakohus vääralt ÄS § 178 lg-t 1, kui leidis, et praegusel juhul on alus

tunnistada vaidlusalused otsused kehtetuks. Ringkonnakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja asi

tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja

nõuded Riigikohtu lahendis antud juhiseid arvestades uuesti lahendada.

II

21. Hageja on vastukassatsioonkaebuses sisuliselt palunud tühistada mõlemad kohtulahendid osas,

millega jäeti rahuldamata vaidlusaluste otsuste tühisuse tuvastamise nõue. Hageja on seisukohal, et

osanike otsused, mis võeti vastu koosolekut kokku kutsumata, on tühised põhjusel, et hagejale anti

8(11)

2-16-9415

seisukoha kujundamiseks ja hääle andmiseks liiga lühike tähtaeg. Hageja leiab, et ka kirjalikul

hääletamisel tuleb osanikele anda seisukoha kujundamiseks samasugune ühenädalane tähtaeg, nagu

see on ette nähtud siis, kui otsus võetakse vastu osanike koosolekul (ÄS § 172 lg 1). Samuti on

hageja seisukohal, et vaidlusalused otsused on tühised vastuolu tõttu heade kommetega.

22. Kolleegium märgib, et seadus ei näe olukorraks, kus otsus võetakse vastu koosolekut kokku

kutsumata, ette tähtaega, mis tuleb osanikele otsuse tegemiseks ja selle edastamiseks anda. ÄS § 173

lg 2 kohaselt saadab juhatus otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile

osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Kui osanik ei teata nimetatud tähtaja jooksul, kas ta on otsuse

poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu.

Kolleegium on seisukohal, et nende sätete eesmärk, millega osaühingus on võimalik võtta otsuseid

vastu ka koosolekut kokku kutsumata, on koosolekuga võrreldes paindlikuma otsuste tegemise

protseduuri kehtestamine. Seega tuleb seaduse mõtte kohaselt osanikele anda otsuse tegemiseks

mõistlik aeg. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras

heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks, ja sama paragrahvi teise lõike järgi

arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või

kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. See põhimõte kohaldub ka osaühingu ja

osanike vahelises suhtluses. Kolleegium ei tuvastanud, et ringkonnakohus oleks materiaalõigust

valesti kohaldanud või menetlusõiguse norme rikkunud, kui leidis, et vaidlusaluste otsuste tegemisel

ei ole otsuste tegemise korda oluliselt rikutud ning otsused ei ole sel põhjendusel tühised.

23. Samas ei ole ringkonnakohus hinnanud hageja väidet, et vaidlusalused otsused on vastuolus

heade kommetega. Kolleegium märgib, et heade kommete vastasus kui osanike otsuse tühisuse alus

saab tulla kõne alla eelkõige juhul, kui heade kommete vastasus seostub otsuse sisuga ehk sellega,

mida otsustati. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda hageja väidet hinnata, lähtudes hagi alusena

esitatud asjaoludest.

III

24. Kostja palub kassatsioonkaebuses kaasata iseseisva nõudeta kolmandate isikutena menetlusse

KG, K. Vestungi ja I. O. Saukkola, kuna neil on õiguslik huvi, et asi lahendataks kostja kasuks.

Hageja vaidleb kolmandate isikute kaasamise taotlusele vastu, märkides, et TsMS § 216 lg 1 järgi

tulnuks kolmandate isikute kaasamist taotleda eelmenetluses.

TsMS § 213 lg 1 kohaselt võib kolmas isik, kes ei esita iseseisvat nõuet menetluseseme suhtes, kuid

kellel on õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks, menetlusse astuda

hageja või kostja poolel. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS §-s 216 sätestatud alusel ja

korras menetlusse kaasata ka poole taotlusel. TsMS § 216 lg 1 kohaselt võib pool, kes kohtuvaidluse

lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu

rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on

alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, võib kuni eelmenetluse lõppemiseni

või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni esitada asja menetlevale kohtule

avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt võib pärast

eelmenetluse lõppemist esitada avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks üksnes teiste

menetlusosaliste või kohtu nõusolekul. Pärast eelmenetluse lõppemist nõustub kohus kolmanda

isiku kaasamisega üksnes juhul, kui avalduse õigel ajal esitamata jätmiseks oli mõjuv põhjus ja

kolmanda isiku kaasamine on kohtu arvates asja lahendamise huvides.

9(11)

2-16-9415

25. Kolleegium on varem leidnud, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2

esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis.

Kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust venitatakse.

Kolmanda isiku kaasamise taotluse võib esimest korda esitada ka apellatsiooniastmes, eriti

kui vaidlus maakohtus lahendati poole kahjuks (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14). See võib olla mõjuvaks põhjuseks, mis annab kohtule aluse

nõustuda kolmanda isiku kaasamisega selles menetlusetapis. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud

ka see, et kolmandate isikute kaasamise taotlus esitatakse kassatsiooniastmes. Kuna kolleegium

saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel

lahendada ka K. Vestungi, I. O. Saukkola ja KG kolmandate isikutena kaasamise taotlus.

26. Kostja esitas kassatsioonimenetluses lisatõendid: hageja 18. septembri 2017. a seisukoha ja

menetluskulude nimekirja tsiviilasjas nr 2-16-18531, Google’i kuvatõmmise otsisõnaga

„OÜ Krivest Group“ (seisuga 22. detsember 2017), kuvatõmmise portaalis „E-Krediidiinfo“ KG

kohta avalikustatud andmetest (seisuga 22. detsember 2017), kuvatõmmise portaalis

„inforegister.ee“ KG kohta avalikustatud andmetest (seisuga 22. detsember 2017), Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri 18. jaanuari 2018. a kriminaalmenetluse prokuratuuri loal

lõpetamise määruse, Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2018. a määruse kriminaalasjas

nr 1-18-2542 (16230102433) ja I. Rohtla 1. veebruari 2016. a e-kirja.

Hageja palub eelnimetatud tõendid kostjale tagastada.

Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata.

TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul,

kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna

Riigikohus saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, tuleb ringkonnakohtul asja uuel

läbivaatamisel kaaluda kostja esitatud lisatõendite vastuvõtmist.

27. Kostja on kassatsioonkaebuses leidnud, et hageja menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramine mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtava lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 1

p 2) ei ole võimalik, kuna hageja on sõlminud teda esindava advokaadibürooga tulemustasu

kokkuleppe ja advokaadibüroo ei esita hagejale arveid tunnitasu alusel. Kostja leiab, et kuna

menetluskulude rahaline suurus tuleb kindlaks määrata mõistliku aja jooksul (TsMS § 177 lg 2) ja ei

ole teada, kas või millal tekib hagejal üldse kohustus tasuda õigusabi eest, siis ei ole menetluskulude

kindlaksmääramine tulevikus võimalik.

28. Kolleegium märgib, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine on iseenesest

võimalik ka juhul, kui menetlusosaline on sõlminud teda esindava advokaadibürooga tulemustasu

kokkuleppe. Kolleegium on varem leidnud, et tulemustasu korral tuleb samamoodi nagu ka muudel

juhtudel hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses ja selleks,

et õigusabikulude põhjendatust hinnata, tuleb menetlusosalisel kohtule esitada dokumendid, millest

nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud (vt ka Riigikohtu 9. novembri

2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 15). TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei

määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt, määrab tsiviilasja

sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest. Kui hageja ei saa kuludokumente mõistliku aja jooksul kohtule esitada,

siis ei saa kohus tema menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. See selgub aga siis, kui

tsiviilasja menetlus on jõustunud lahendiga lõppenud.

10(11)

2-16-9415

29. Iseenesest on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et õigusabi tasu väljamõistmiseks peab

poolel olema tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus ja et ilma õigusabikulude eest tasumise

kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista

(vt nt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16; 10. veebruari 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13). Selle, kas hagejal on selline kohustus tekkinud või mitte,

teeb kohus kindlaks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.

30. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt

asja lahendamise tulemusest.

31. Kostja kassatsioonkaebuse täieliku ja hageja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu

tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve

Jaak Luik

Malle Seppik

11(11)