2-18-1006/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

23.05.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-1006

Kohtuasi

XX (X) ja YY (Y) avaldus kohtu nõusoleku

saamiseks alaealise lapse AA (A) nimel tehingute

tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.03.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AA-le riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimari määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja I XX (ik XXXXXXXXXXX)

Avaldaja II YY (ik XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik AA (ik XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Imbi Seimar

Eestkosteasutus Saku vald Saku Vallavalitsuse

kaudu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 05.03.2018 määrus osas, milles kohus rahuldas XX ja YY

avalduse täies ulatuses ning andis loa XX-le ja YY-le kasutada ½ mõttelise osa XXX

(registriosa nr XXXXXX) kinnisasja müügist saadavaid rahalisi vahendeid kinnisasja

koormava hüpoteegi aluseks oleva laenu tasumiseks ja AA ülalpidamiseks ning määras

menetluskulude jaotuse, v.a AA-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulude

Eesti Vabariigi kanda jätmise osas.

2. Saata tühistatud osas asi tagasi esimese astme kohtule uueks lahendamiseks.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Maakohtu määrus on jõustunud osas, milles kohus andis XX-le ja YY-le nõusoleku

müüa AA-le kuuluv ½ mõtteline osa XXX (registriosa nr XXXXXX) kinnisasjast

turuhinnaga, kustutades kinnistule seatud isiklik kasutusõigus ja/või hüpoteek ning

tehes seejuures kõik eeltooduks vajalikud tehingud. Samuti osas, milles kohus jättis

Eesti Vabariigi kanda AA-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud.

5. Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX (avaldaja I) ja YY (avaldaja II) esitasid 19.01.2018 maakohtule avalduse nõusoleku

saamiseks alaealisele tütrele AA-le (puudutatud isik, laps) kuuluva ½ mõttelise osa kinnistust

aadressil XXX (registriosa nr XXXXXX, XXX) müümiseks. 08.02.2018 täpsustasid avaldajad

nõuet ja palusid lisaks nõusolekut kinnisasjale seatud hüpoteegiga seotud tehingute tegemiseks.

Kinnisasi kuulub puudutatud isikule ja tema täisealisele õele MM-le. Selle kinkisid neile CC ja

RR 08.07.2014 tingimusel, et vanavanaemal HH-l on õigus elamut kasutada oma elu lõpuni.

Vanavanaema suri 04.01.2017. Hetkel ei kasutata kinnisasja eluasemena.

Kinnisasja müümisel saadud rahaga saaks kustutada avaldajate laenu Swedbank AS-i ees, mida

tagab XXX asuvale kinnisasjale seatud hüpoteek. Kinnisasja hinnanguline väärtus on 50 000

eurot ja laenujääk umbes 13 300 eurot. Pangalaenu tasumisest ülejääv summa jagatakse

omanike vahel võrdselt.

2. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar (lapse esindaja)

oli nõus, et lapse huvides on kinnisasi müüa, kuna seda ei kasuta pärast vanavanaema surma

keegi ja selle olukord halveneb ning kinnisasja säilimiseks tuleb teha kulutusi. Samas ei olnud

õigustatud avaldajate soov tehingust saadu arvel tasuda avaldajate laenukohustused. See oleks

võimalik vaid juhul, kui vanemate ja lapse vahel sõlmitakse laenuleping pangalaenu katteks

antud raha tagastamiseks. Kusjuures vanemate ja lapse vastandlike huvide tõttu tuleks

laenulepingu sõlmimiseks lapsele määrata erieestkostja.

3. Saku vald Saku Vallavalitsuse kaudu (eestkosteasutus) toetas avaldust, leides, et avalduse

rahuldamine on põhjendatud, kui müügist saadavad rahalised vahendid paigutatakse lapsele

kuuluvas osas tema nimelisele hoiusele kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Maakohtu määrus

4. Maakohus rahuldas avalduse ja andis avaldajatele nõusoleku alaealisele lapsele kuuluva ½

mõttelise osa kinnisasjast müügiks turuhinnaga, kustutades kinnistule seatud isikliku

kasutusõiguse ja/või hüpoteegi ning tehes seejuures kõik eeltooduks vajalikud tehingud. Samuti

kohustas avaldajaid kandma kinnisasja müügist saadavad rahalised vahendid, mis jäävad üle

seda koormava hüpoteegi aluseks oleva laenu tasumisest, alaealisele lapsele kuuluvas osas tema

pangakontole. Lapse pangakontol olevaid rahalisi vahendeid on avaldajatel õigus kasutada

üksnes lapse huvides tema ülalpidamiseks või hoiustades rahalised vahendid lapse kontol.

Avalduse esitamisel tasutud riigilõivu jättis kohus avaldajate kanda ja lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda.

Kohus leidis, et avaldus oli põhjendatud ja selle rahuldamine oli lapse huvides. Praegusel juhul

ei esinenud vanemate ja lapse vahel huvide konflikti, kuivõrd vastavalt Rapla notar Raul

Joametsa 08.07.2014 tõestatud kinkelepingule omandas laps mõttelise osa kinnistust ajal, kui

sellele oli seatud 650 000 krooni suurune hüpoteek Aktsiaseltsi Hansapank kasuks, mis oli

kinnistusraamatusse sisse kantud juba 04.05.2005 ning mille olemasolust teavitati kinkelepingu

p-s 1.2. Seejuures kinnitasid kingisaajad lepingu p-s 2.5, et hüpoteek jääb lepingu eseme suhtes

kehtima ka pärast kingisaajate kandmist lepingu eseme kaasomanikena kinnistusraamatusse

ning kinkijad ei pea nimetatud asjaõigust kõrvaldama. Seega läksid kingisaajatele üle ka

kinnistuga seotud kohustused. Avaldajad maksid käesoleva ajani laenumakseid lapse eest.

Juhindudes TsMS § 172 lg-st 1 ja § 219 lg-st 2 jättis kohus avalduse esitamisel tasutud riigilõivu

avaldaja kandja ja lapsele määratud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.

Määruskaebus

5. Lapse esindaja palus maakohtu määrus osaliselt tühistada ja teha uus, millega määratleda

avaldajate kohustus hüvitada lapsele taotletud tehingust saadud ja laenulepingu lõpetamiseks

mineva raha tagastamine lapsele.

Kohtulahend kahjustas lapse huve. Vaidlusalusele kinnistule 04.05.2005 seatud hüpoteek tagas

avaldaja II nimel 21.04.2005 sõlmitud avaldajate laenulepingut. Laps oli laenulepingu

sõlmimise ajal 50-päevane. Seega ei saanud tema ilmselt olla laenusaajaks. 08.07.2014

kinkelepinguga ei antud lastele üle hüpoteegiga tagatud laenukohustusi. Vastavalt

asjaõigusseadusele (AÕS) on võimalik, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei ole

laenulepingu osapool, millest tulenevat kohustust hüpoteek tagab.

Vastavalt AÕS §-le 349, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei

ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses üle talle. Nõude esitamisele kohaldatakse käenduse

sätteid. Seega oleks lubatud tehingu järgselt laps sunnitud nõude esitama oma vanemate vastu

vanemate vahendusel.

Lapse esindaja leidis, et lapse ja vanemate vahel tuleks sõlmida laenuleping, mille tasumine

võiks toimuda ositi. Eelneva ettepaneku tegi lapse esindaja ka vanematele, kuid nemad leidsid,

et avalduse eesmärgiks oli lisaks kulude vähendamisele ka avaldajate laenukoormuse

vähendamine. Muul juhul ei oleks nad tehinguks nõusolekut taotlenud.

Menetluse edasine käik

6. Avaldajad palusid jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Praegusel

juhul oli mõistlik kinnisasi müüa, et vältida täiendavaid kulusid ja otstarbekas oli sellest saadud

rahaliste vahendite arvelt avaldajate laenukoormust vähendada. Laenuandja isiku muutumine

avaldajate laenukoormust ei vähendaks. Siinkohal tuli silmas pidada, et vaidlusalusel majal

puuduks väärtus, kui seda ei oleks renoveeritud pangalaenu abiga 2005. aastal.

7. Eestkosteasutus oli nõus määruskaebuse väidetega, kuid ei toetanud maakohtu määruse

tühistamist. Kui kinnistu jääb müümata, on lapse täisealiseks saamisel kinnistu väärtus

vähenenud suuremas osas, kui on praegune võlajääk, mis tasutakse müümisest saadud rahaliste

vahendite arvelt.

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas

kaebuse lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb osaliselt tühistada menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu ning saata tühistatud osas uueks otsustamiseks tagasi samale maakohtule

TsMS § 667 lg 2 alusel. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustas lapse esindaja maakohtu määruse osas, milles kohus

rahuldas avalduse täies ulatuses ja määratles kinnisasja mõttelise osa müügilepingu sõlmimise

tulemusena saadud rahaliste vahendite kasutamise tingimused (resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4).

Pidades silmas eelnevat, on maakohtu määrus jõustunud osas, milles kohus otsustas anda

avaldajatele nõusoleku lapsele kuuluva kinnisasja ½ mõttelise osa müümiseks turuhinnaga,

kustutades kinnistule seatud isikliku kasutusõiguse ja/või hüpoteegi ning tehes seejuures kõik

eeltooduks vajalikud tehingud (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

määrust vaidlustatud osas.

Vanemate varahooldus hõlmab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last

esindada (perekonnaseaduse (PKS) § 127). Samas peab vastavalt PKS § 131 lg-le 1 vanematel

olema lapse nimel tehingute tegemiseks kohtu nõusolek juhul, kui PKS § 187 ja § 188 lg 1

p-de 1–3, 5 ja 7–11 kohaselt vajab seda ka eestkostja. PKS § 187 lg 1 p 1 järgi ei või eestkostja

eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisasja.

Seega oli taotletava tehingu tegemiseks vajalik kohtu luba. Kohus langetab eelnevalt kirjeldatud

otsuse lähtudes esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute

õigustatud huvi (PKS § 123 lg 1). Kohus selgitab, et vanemad ei tohi kinkida lapse vara

(PKS § 129) ja nad kohustuvad paigutama nende valitsetava lapsele kuuluva raha vara

heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt, kui seda ei tule kulutada lapse

ülalpidamiskulude katteks (PKS § 130).

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses märgituga, et lapsele kuuluva ½ mõttelise osa

kinnisasjast müümisest saadavate rahaliste vahendite kasutamine avaldajate laenulepingu jäägi

kustutamiseks ei ole lapse huvides. Samuti ei ole õiguspärane kohtu luba kasutada lapse

isiklikke vahendeid vanemate seadusest tuleneva lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks.

CC ja RR kinkisid 08.07.2014 alaealisele lapsele ½ suuruse mõttelise osa XXX kinnistust.

Teiseks kaasomanikuks sai toona samuti alaealine MM. Ühtlasi lepiti kokku isiklikus

kasutusõiguses HR kasuks ning selles, et esemele seatud 650 000 krooni suurune hüpoteek jääb

lepingu eseme suhtes kehtima ka pärast kinkelepingu eseme üleandmist. Kirjeldatud

notariaalses lepingus ei lepitud kokku seda, et koos hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanike

vahetumisega muutub laenulepingus kokkulepitud laenusaajate ring (lk 6-12). Kohtule esitatud

ja kohtu kogutud andmetest nähtus, et hüpoteek oli kinnistusraamatusse kantud 21.04.2005

kinnistamisavalduse alusel 04.05.2005 ja see tagas avaldajaga II sõlmitud laenulepingut (lk 17,

33). Kinnistamisavalduse ajal oli laps 1,5-kuune (sünniaeg 02.03.2005).

Ringkonnakohus selgitab, et krediidiasutusega laenulepingu sõlmimisel ja laenusaaja kohustuse

tagamiseks kinnisasja hüpoteegiga koormamisel tuleb eristada võlaõiguslikku kokkulepet ja

asjaõiguslikku kokkulepet. Laenuandja ja laenusaaja vaheline kokkulepe laenu andmise ja

saadud laenu tagastamise kohta on võlaõiguslik kokkulepe. Laenusaaja kohustuste täitmise

tagamiseks kinnisasjale seotud hüpoteek on asjaõiguslik kokkulepe. Kirjeldatud kokkulepped

ei ole õiguslikus mõttes seotud. See tähendab, et kinnisasjale on võimalik seada hüpoteek ka

juhul, kui nõuet, mille tagamiseks hüpoteek seatakse, ei ole. Samuti ei pea kinnisasja omanik,

millele on laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks seatud hüpoteek, olema laenulepingu

pool.

Kuivõrd võlaõiguslik laenuleping ja asjaõiguslik kokkulepe kinnisasjale hüpoteegi seadmise

kohta ei ole omavahel lahutamatult seotud, tekib kinnisasja käsutamisel (sh müümisel või

kinkimisel) olukord, kus laenulepingu poolte ring ei muutu, s.t esialgsel laenusaajal on jätkuvalt

kohustused laenuandja ees, kuid lepingus sätestatud tingimustel võib laenuandja oma nõude

laenusaaja suhtes panna maksma hoopis kolmanda isiku kinnisasjale seatud hüpoteegi arvelt.

Seega, kui 08.07.2014 kinkisid CC ja RR alaealisele lapsele ½ mõttelist osa XXX kinnisasjast,

mis oli Aktsiaselts Hansapanga ja avaldaja II vahelisest laenulepingust tulenevate avaldaja II

kohustuste tagamiseks koormatud hüpoteegiga, ei muutunud laenulepingu osapoolte ring ja

laenu tagasimaksmise kohustus tuli täita avaldajal II, mitte kinnisasja uutel omanikel.

Kuivõrd laenulepingust ei tulnud alaealisele lapsele kohustusi, ei olnud lapse huvides müüa

temale kuuluv ½ mõtteline osa kinnisasjast nii, et tema vara arvelt täidetakse teise isiku

kohustused. Seda isegi mitte juhul, kui laenusaaja jääb laenu tasumise kohustusega hätta,

mistõttu otsustab laenuandja hüpoteegi realiseerida. Nimelt läheb vastavalt AÕS § 349 lg-s 3

sätestatule juhul, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole

võlgnik, nõue rahuldatud ulatuses temale üle. See tähendab, et hüpoteegi realiseerimisel

avaldaja II laenukohustuse katteks, läheb lapsele üle seni laenuandjale kuulunud nõue

laenusaaja vastu. Samuti oleks see vastuolus PKS §-s 129 sätestatud lapse vara kinkimise

keeluga.

Ka ei olnud lapse huvides kasutada lapsele kuulunud ½ mõttelise osa kinnisasja müümisest

saadud raha esmajoones lapse ülalpidamiseks. Alaealisele lapsele on kohustatud ülalpidamist

andma eelkõige täisealised esimese astme ülenejad sugulased, n.o lapse vanemad (PKS § 96).

Seda ka juhul, kui lapsel endal on vara, mille arvelt saaks teda ülal pidada. Lapse vara

heaperemeheliku valitsemise põhimõttest tuleneb, et vanemad peavad lapse vara võimaluse

korral kuni lapse täisealiseks saamiseni säilitama ja pigem kasu saamise teel suurendama kui

vähendama. Seetõttu ei ole üldjuhul lapse huvides võõrandada lapsele kuuluv vara tema

ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks. PKS § 132 lg 1 järgi võib küll lapse varalt

saadavat kasu pärast varal lasuvate kohustuste täitmist ja valitsemiskulude katmist kasutada ka

lapse ülalpidamiseks, kuid viidatud sättest ei tulene, et lapse vara võõrandamisest saadava raha

arvel seda viidatud sätte alusel teha võiks. Esemest saadav kasu on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 järgi eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised

(kasutuseelised). Seega saab PKS § 132 lg 1 järgi lapse ülalpidamiseks lisaks vanemate

ülalpidamiskohustuse täitmisele kasutada üldjuhul lapsele kuuluva eseme vilju, kuid mitte eset

asendavat hüvitist (Riigikohtu 17.11.2015 määrus asjas nr 3-2-1-127-15, p 26).

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses väidetuga, et praegusel juhul võib olla lapse vara

valitsemiseks vajalik erieestkostja määramine. Kuivõrd maakohus ei ole eelnevat

menetlusosalistega arutanud, hoolimata sellest, et lapse esindaja juba 28.02.2018 kohtule

esitatud arvamuses tegi sellekohase ettepaneku, rikkus maakohus menetlusõiguse norme

(TsMS § 435 lg 1, § 436 lg 1 koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1).

Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu määrus vaidlustatud osas tühistada

(resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4), saata asi tühistatud osas tagasi esimese astme kohtule uueks

arutamiseks ja määruskaebus osaliselt rahuldada.

Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing