3-16-2395/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2395

Haldusasi

XX ja YY kaebus Maksu- ja Tolliameti 24. oktoobri

2016. a maksuotsuse nr 12.2-3/037074-4 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – XX ja YY, esindaja vandeadvokaat Kristel

Valk

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX ning Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2017. a otsus osas, milles halduskohus

tühistas Maksu- ja Tolliameti 24. oktoobri 2016. a maksuotsuse nr 12.2-3/037074-4

YY puudutavas osas ning mõistis vastustajalt YY kasuks välja menetluskulud. Teha

selles osas uus otsus, millega jätta YY kaebus rahuldamata. Ülejäänud osas jätta

halduskohtu otsus muutmata.

4. Jätta esimese ja teise astme menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-16-2395

2(8)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX ja YY esitasid 2014. a kohta abikaasade ühise residendist füüsilise isiku

tuludeklaratsiooni. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 29.10.2015 teate nr 9-2/41916 alusel

XX 2014. a residendist füüsilise isiku tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsust. MTA

27.05.2016 korraldusega nr 12.2-3/037074-1 laiendati kontrolli ka 2015. a-le osas, mis puudutas

kinnisvara võõrandamist. Kontrolli tulemuste kohta koostas MTA 06.07.2016 kontrollakti nr

12.2-3/037074-2, millele XX esitas 10.08.2016 eriarvamuse ja 14.09.2016 täiendavad

selgitused. MTA andis 13.10.2016 kirjaga YY-le võimaluse esitada seisukoht XX-le

väljastatud kontrollaktile. YY seisukohta ei esitanud.

2. MTA 24.10.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/037074-4 nõuti XX-lt ja YY-lt solidaarselt

tagasi alusetult tagastatud tulumaks 403,84 eurot ning kohustati tasuma maksusumma 3519,04

eurot.

Maksuhaldur tuvastas, et XX soetas 2006. a-l ostueesõigusega erastamise teel MMM maaüksuse

Harjumaal Jõelähtme vallas XXX külas. Maaüksuse soetusmaksumus oli null. XX müüs

kinnistu 01.11.2007 TT-le, kuid sai 13.09.2013 kinkelepingu alusel maaüksuse tagasi.

Kinkelepingu sõlmimisega samaaegselt tehtud notariaalse avalduse alusel jagati MMM

maaüksus kümneks kinnistuks: a) U ja 1a; b) U2 ja 2a; c) U3 ja 3a; d) U4 ja 4a; e) U5; f)

transpordimaa U. U3 asub XX elamu ning U5 on metsamaa. Transpordimaa on tee, mille

kaudu pääseb U, 2 ja 4 kinnistutele. XX võõrandas kontrolliperioodil, s.o 2014. a-l U4/4a ja

U2/2a kinnistud. 2016. a-l võõrandas XX ka U/1a kinnistud.

Tasu U4/4a ja 2/2a kinnistute võõrandamisest laekus 2014. a-l. Tulumaksuseaduse (TuMS) §-

de 37 ja 38 alusel luges MTA nende kinnistute soetamismaksumuseks kokku 21 319,59 eurot

ning U4/4a kinnistu võõrandamisest saadud tuluks 7953,28 eurot ja U2/2a võõrandamisest

saadud tuluks 10 727,13 eurot, millelt tuli tasuda tulumaksu kokku 3519,04 eurot. MTA

arvestas asjaoluga, et XX on teinud alates 2006. a-st MMM maaüksusele kulutusi. Üldised

kulud (detailplaneeringuga (DP) seotud kulud, geodeetilise plaani koostamine, topograafilised

uurimistööd, maa erastamine jm) jagas MTA U/1a, 2/2a, 3/3a, 4/4a ja 5 kinnistute vahel

proportsionaalselt

ning

ülejäänud

kulud

seostas

konkreetse

kinnistuga

vastavalt

kuludokumentidel olevale teabele. Sellisel viisil kulude jagamine oli MTA arvates õiglane ja

maksukohustuslase jaoks soodsam kui jagamine kinnistute pindalade järgi. Kulude jagamisest

jäi välja transpordimaa U.

3. XX ja YY palusid Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses maksuotsus tühistada.

MTA on valesti kohaldanud TuMS § 37 lg-t 1 ja § 38 lg-t 1 ning eiranud XX selgitusi

tehingute kohta. XX on teinud kulutusi, mis olid vajalikud U/1a, 2/2a ja 4/4a kinnistute

võõrandamiseks. Kulutustel polnud mingit muud eesmärki ja need ei olnud teiste kinnistute

jaoks vajalikud. Isegi kui MTA saaks teha meelevaldseid ümberarvestusi ja seostada iga kulu

3-16-2395

3(8)

konkreetse kinnistuga, jääb arusaamatuks, miks on vastustaja jätnud osa MMM maaüksuse

jagamisel tekkinud kinnistuid kulude arvestusest välja.

Maksuotsus on YY suhtes üllatuslik, kuna teda ei olnud nõuetekohaselt menetlusse kaasatud.

On oluline vahe, kas isik kaasatakse menetlusse kolmanda isikuna (maksukorralduse seaduse

(MKS) § 43 p 3), või on isik haldusakti adressaat (MKS § 43 p 2). YY eeldas, et isegi juhul,

kui vastustaja peaks andma XX suhtes kohustava haldusakti, ei ole YY selle haldusakti

adressaadiks. Selle tõttu ei pidanud YY vajalikuks kontrollakti kohta oma seisukohta

avaldada. YY-l puuduvad õigusalased teadmised. Seega on maksuotsus tema suhtes

õigusvastane.

4. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes maksumenetluses esitatud

seisukohtade juurde.

5. Tallinna Halduskohus tühistas 01.12.2017 otsusega maksuotsuse YY puudutavas osas

ja jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning mõistis MTA-lt kaebajate

kasuks välja menetluskulu 83,84 eurot (resolutsiooni p 2).

YY kaasati MKS § 43 p 3 alusel menetlusse kolmanda isikuna MTA 16.10.2016 kirjaga nr

12.2-3/037074-3 (tl 43), millega talle edastati arvamuse andmiseks XX suhtes koostatud

kontrollakt. Selliselt toimides rikkus MTA oluliselt YY ärakuulamisõigust, sest

maksumenetlus ei saa alata teise isiku suhtes koostatud kontrollakti kättetoimetamisega (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2017 otsus nr 3-15-2023, p 11). Menetlusnõuete olulise

rikkumise tõttu tuleb maksuotsus YY osas tühistada.

Muus osas nõustus halduskohus maksuotsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid

korrata (HKMS § 165 lg 2). Õige pole XX väide, et kõik kulutused oli vajalikud üksnes

võõrandatud kinnistute jaoks. XX poolt 2006. a-l omandatud MMM maaüksus oli kuni 2013.

a-ni kinnistuteks jagamata. Seega on põhjendatud jagada kõik selle maaüksusega seotud üldist

laadi kulutused (st kulutused seoses maa erastamise, maakorraldustööde, DP ja geodeetilise

plaani koostamise ning topograafiliste uuringutega) proportsionaalselt kõikide hiljem

moodustatud kinnistute vahel ning muud kulud vastavalt arvetest ja lepingutest nähtuvale

sisule. Kulude selline jagamine on kooskõlas seadusega (TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1) ja

kohtupraktikaga (Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 otsus nr 3-09-911, p 30). Kaebuse

väitel, et XX-l polnud kavas kõiki kinnistuid võõrandada, ei ole määravat tähtsust. Kuna XX

on omapoolset täpset kuluarvestust esitamata tagasi lükanud kõik vastustaja pakutud

lahendusviisid kulutuste kinnistute vahel jagamiseks, pole kaebuse kriitika vastustaja valitud

kulude jagamise metoodika suhtes põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles tema kaebus jäi

rahuldamata, ja teha uus otsus, millega tühistada maksuotsus ka tema suhtes.

MMM maaüksuse suurus oli 10,44 ha. Kaebajal ei olnud nii suurt kinnistut vaja ja ta soovis

osa sellest võõrandada. Kinnistu võõrandamise eeldusena tuli kehtestada DP, sh teha sellega

seotud tööd. Jõelähtme Vallavalitsus ja P OÜ sõlmisid 09.06.2009 DP tellimise ja

finantseerimise lepingu, millega delegeeriti DP koostamise kohustus. Huvitatud isikuks oli

XX, kellel tekkis kohustus tasuda töövõtjale P OÜ-le DP koostamise kulud. Jõelähtme

Vallavalitsus ja XX sõlmisid 15.06.2010 DP järgse teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste

väljaehitamise kohustuse üleandmise lepingu, millega XX kohustus tegema oma kulul lepingu

esemega seotud töid. XX ja TT tegid 13.09.2013 MMM maaüksuse jagamise avalduse ning

sõlmisid kinnistu jagamisel tekkivate kinnistute kinkelepingu ja asjaõiguslepingu. MMM

3-16-2395

4(8)

maaüksus jagati 10 kinnistuks. Enne seda oli MMM maaüksusest 04.01.2013 eraldatud veel

üks kinnistu. Seega kokku jagati MMM maaüksus 11 kinnistuks.

Kaebaja tegi DP-ga seonduvaid kulutusi üksnes eesmärgiga võõrandada 6 MMM maaüksusel

loodud kinnistut. Ülejäänud kinnistuid ei ole kaebajal olnud plaanis võõrandada. Üks

kinnistutest on metsamaa, teisel asub kaebaja elukoht, mis oli juba välja arendatud, kolmas on

maatulundusmaa – nende jaoks ei olnud DP-ga seotud kulutused vajalikud. Halduskohtu

viidatud haldusasjas nr 3-09-911 lahendati küsimust sellest, kas tehtud kulutused olid seotud

kinnistute soetusmaksumusega (st kas kuludel oli piisav seos kinnisasja võõrandamisega).

Ringkonnakohus analüüsis selles haldusasjas vaid kahe erineva kululiigi vastavust TuMS § 38

lg 1 tunnustele. Praegune vaidlus on erinev, sest kulude ja võõrandatud vara vaheline seos on

selge (kõik kulud on seotud MMM maaüksusega) ning küsimus on vaid kulude jaotamises

erinevate MMM maaüksuse jagamisel tekkinud kinnistute vahel. Tulumaksu määramisel

tuleks arvesse võtta tehingute tegemise tegelikku eesmärki, samuti maksukohustuse

ettenähtavust. Kaebaja tegi kulutusi hea usus, pidades neid võõrandatud kinnistute

soetamismaksumuseks.

Halduskohus ei ole kõiki kaebuse väiteid analüüsinud. Isegi kui pidada maksuhalduri

metoodikat õigeks, jääb arusaamatuks, miks jäi arvestusest välja MMM maaüksusest

04.01.2013 eraldatud kinnistu ja transpordimaa. Kuigi MTA metoodika on kaebaja jaoks

kokkuvõttes soodsam, kui oleks olnud kulude jagamine proportsionaalselt vastavalt kinnistute

suurusele, näitab see, et maksuhaldur on toiminud oma suva, mitte seaduse järgi. TuMS-st ei

tulene õiguslikku alust MTA rakendatud metoodikale. Maksuotsus ei ole jälgitav kulude osas,

mis on tehtud 2015. a-l (nt miks OÜ B ehituse töövõtulepingu alusel tasutud summa on

arvestatud U/1a kulude hulka, miks P OÜ arve on jagatud kolme kinnistu vahel).

7. Maksu- ja Tolliamet palub jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde ja märkides täiendavalt järgmist.

Kaebaja ei ole põhjendanud, miks MTA pidi kulude jagamisel arvestama MMM maaüksusest

11.01.2013 eraldatud kinnistuga. 11.01.2013 eraldatud kinnistu omanik oli TT, kes võõrandas

selle KK-le. Transpordimaa arvestusest välja jätmist on maksumenetluses korduvalt

selgitatud. Kaebaja soetas MMM maaüksuse, mis oli kinnistuteks jagamata, seega olid

maakorralduslikud tööd jmt kulud seotud kõigi jagatud kinnistutega, v.a juhul, kui oli

tuvastatav selge seos konkreetse kinnisasjaga. See on kooskõlas kohtu seisukohaga

haldusasjas nr 3-09-911. 2015. a-l tehtud kulude jagamist on selgitatud maksuotsuses.

8. Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas,

millega YY kaebus rahuldati ja mõisteti MTA-lt välja menetluskulud, ning teha uus otsus,

millega jätta YY kaebus rahuldamata.

MTA ei rikkunud YY õigust olla ära kuulatud. Ärakuulamine võib toimuda vabas vormis ja

selleks ei ole vaja isikule saata haldusakti projekti (Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-

13, p 34). MTA edastas 16.10.2016 kirjaga YY-le tema abikaasa tulumaksukohustuse kohta

koostatud kontrollakti ja võimaldas anda selle kohta oma arvamuse. MTA selgitas kirjas, et

XX maksumenetluses tuvastati asjaolusid, mis võivad mõjutada ka YY õigusi. MTA küsis

YY-lt, kas ta soovib jätkuvalt esitada oma abikaasaga ühise tuludeklaratsiooni ja andis talle

võimaluse

vabaneda

ühise

deklaratsiooniga

kaasnevatest

tagajärgedest

(tulumaksukohustusest). Ja isegi kui MTA rikkus menetlusreegleid, tuleks maksuotsus jätta

tühistamata, sest see ei toonud kaasa ebaõiget maksuotsust (haldusmenetluse seaduse (HMS) §

58).

3-16-2395

5(8)

9. YY palub jätta MTA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata,

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. XX apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (I) ja MTA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

(II). Ringkonnakohus muudab eelnevast tulenevalt ka menetluskulude jaotust, samuti jaotab

apellatsiooniastme menetluskulud (III). Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised.

I

11. TuMS § 37 järgi on vara (TuMS § 15 lg 1) müügist saadud kasu või kahju müüdud vara

soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või

kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud

kulud. Soetamismaksumuseks loetakse TuMS § 38 lg 1 kohaselt kõik maksumaksja poolt vara

omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud

kulud, sealhulgas komisjonitasud ja lõivud.

12. Ringkonnakohus märgib alustuseks, et TuMS § 38 lg 1 ja § 37 lg 1 järgi vara

omandamisega seotud kulud liidetakse soetamismaksumusele ja vara müügiga seotud

samalaadsed kulud arvatakse kasust maha. Kuna kokkuvõttes on aga mõlemad kululiigid vara

võõrandamisest saadud kasust ühtviisi mahaarvatavad ja mõlemale kululiigile kehtivad

samasugused dokumenteerimisnõuded, ei pea ringkonnakohus käesolevas asjas vajalikuks

eristada maksustatava kasu leidmiseks soetamismaksumuse ja võõrandamise kulusid (vrd

Riigikohtu 17.12.2012 otsus nr 3-3-1-51-12, p 14 ja Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014

otsus nr 3-09-911, p 11).

13. XX väidab iseenesest õigesti, et maksuseadustes ei ole täpsustatud tulumaksuga

maksustatava kasu arvestamise metoodikat, kuid see ei tähenda maksuhalduri suvaõigust.

TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 kohaldamisel peab silmas pidama seadusandja üldisemaid

juhiseid ja eesmärke (vrd Riigikohtu 13.06.2005 otsus nr 3-4-1-5-05, p 16) ning arvestama

konkreetse tehingu eripära.

14. Füüsilise isiku tulude tulumaksuga maksustamisel on seadusandja ette näinud, et

maksustatakse kõikide isikute kõik tulud, sh kasu vara võõrandamisest (vt TuMS §-d 12 ja

15). Vara võõrandamist maksustatakse netopõhimõttel, st enne maksustamist arvatakse vara

võõrandamisel saadud tulust maha selle soetamismaksumus ja võõrandamisega otseselt seotud

kulud (TuMS §-d 37 ja 38). Maksumaksja saab teha mahaarvamisi üksnes dokumentaalselt

tõendatud kulude osas (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 13). Tehingu eripära

arvestades võib tehtud kulu olla konkreetse tehinguga seotud üksnes osaliselt ja siis tuleb

kindlaks määrata kasust mahaarvatava osa proportsioon. Kulude seotust vara müügiga ja

nende proportsiooni peab tõendama maksukohustuslane (vrd Riigikohtu 17.12.2012 otsus nr

3-3-1-51-12, p-d 13–16).

15. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhaldur XX esitatud kuludokumentide põhjal õigesti

hinnanud kulude seotust 13.09.2013 MMM maaüksuse jagamisel tekkinud kinnistutega.

Maksuhaldur on kontrollaktis ja maksuotsuses selgitanud kulude jaotamise metoodikat:

üldised kulud (DP-ga seotud kulud, geodeetilise plaani koostamine, topograafilised

uurimistööd, maa erastamine jms), mida ei saa seostada ühegi konkreetse MMM maaüksuse

jagamisel tekkinud kinnistuga, on jagatud U/1a, 2/2a, 3/3a, 4/4a ja 5 kinnistute vahel

proportsionaalselt; ülejäänud kulud on seostatud konkreetsete kinnistutega vastavalt

kuludokumentidel olevale teabele. Maksuotsuse lisas 1 olevast tabelist on kulude jaotus näha

dokumentide ja kinnistute kaupa.

3-16-2395

6(8)

16. Asjaolu, et XX-l ei olnud maksumenetluse ajal ja pole ka praegu kavatsust müüa U3/3a ja

5 kinnistuid, ei välista kulude jagamisel nende kinnistutega arvestamist. U3 kinnistul asub XX

selgituste kohaselt tema elamu ja selle ümber on maatulundusmaa. U5 on metsamaa.

Puuduvad tõendid ja kaebaja ka ei väida, et U3/3a ja 5 võõrandamine oleks õiguslikult või

faktiliselt võimatu. Seega kui MMM maaüksuse kinnistamine, DP koostamiseks vajalikud

tööd, väiksemateks kinnistuteks jagamine jms maksuotsuses nimetatud üldised kulud olid

vältimatult vajalikud U/1a, 2/2a ja 4/4a kinnistute müügiks, nagu XX väidab, olid need

samavõrra vajalikud ka U3/3a ja 5 kinnistute võimaliku õiguskäibe tarbeks.

17. Kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei võtnud tulude jaotamisel arvesse MMM

maaüksusest 04.01.2013 eraldatud kinnistut, ei ole asjakohane. Maksuhaldur on tuvastanud, et

04.01.2013 oli MMM maaüksuse omanik TT, kes võõrandas 04.01.2013 MMM maaüksusest

eraldatud kinnistu omakorda kolmandale isikule. Kaebaja ei esitanud 04.01.2013 eraldatud

kinnistu võõrandamise lepingut vms tõendeid ega näidanud oma kulutuste seost selle

tehinguga. Kaebaja esitas üksnes 13.09.2013 kinkelepingu, milles sisalduva avalduse kohaselt

jagati MMM maaüksus 10 kinnistuks.

18. Transpordimaa välja jätmist kulude jaotamisest on maksuhaldur selgitanud 07.09.2016

vastuses XX eriarvamusele (MTA 16.02.2017 vastuse lisa 4): 15.06.2010 DP lepingu järgi

kohustus XX võõrandama transpordimaa sihtotstarbega kinnistu vallale pärast selle oma kulul

väljaehitamist ning transpordimaa väljajätmine oli XX jaoks soodsam. Maksuotsuses (lk 5) on

lisaks selgitatud, et kui MTA oleks võtnud transpordimaa kulude arvestusse eraldi kinnistuna

ning jaganud sellele lisaks n-ö üldiste kuludele ka kõik transpordimaa väljaehitamiseks tehtud

kulud (P OÜ arve nr 17 – 9600 eurot; H OÜ arve nr 2014.12.3 – 12 000 eurot), ei oleks

saanud neid kulutusi arvestada U/1a, 2/2a ja 4/4a kinnistute soetamismaksumuse hulka. Siis

oleks aga nimetatud kinnistute, eelkõige kontrolliperioodil müüdud U2/2a ja 4/4a, puhastulu

veel suurem. Kuna XX sõnul on kõnealune transpordimaa ainus viis pääseda U/1a, 2/2a ja

4/4a kinnistuteni ja tee väljaehitamine oli XX kohustus, kuulub transpordimaa U/1a, 2/2a ja

4/4a kinnistute juurde ning kulud saab seostada nende kinnistutega. Kaebaja seisukohtadest ei

selgu, kuidas selline kulude arvestamise viis rikub tema õigusi, arvestades, et MTA on valinud

kokkuvõttes kaebajale soodsama metoodika ja põhjendanud kulude seostamist U/1a, 2/2a ja

4/4a kinnistutega.

19. MTA on 07.09.2016 vastuses OÜ P arvel nr 17 oleva summa jagunemist veel eraldi

selgitanud: tegemist oli transpordimaa ehituskuludega ning teed mööda pääses U/1a, 2/2a ja

4/4a kinnistuteni; kuigi transpordimaaga külgneb veel U3 kinnistu, kus asub XX elukoht, on

XX selgitanud, et tema elukohani viib teine tee ja tema elukohta kõnealuse transpordimaa

kaudu ei pääse. OÜ B töövõtulepingu nr 030215 kohta on 07.09.2016 vastuses selgitatud, et

lepingu kohaselt rajatakse puurkaevud U ja 4 kinnistutele, seega on põhjendatud arvata need

kulud mõlema kinnistuga seotud kulude hulka. Kaebaja ei ole selgitanud, millises osas jäävad

need selgitused arusaamatuks või miks on maksuhalduri seisukoht väär.

20. Eelnevat arvestades jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus XX

puudutavas osas muutmata.

II

21. XX ja YY esitasid 2014. a kohta abikaasade ühise residendist füüsilise isiku

tuludeklaratsiooni, mille järgi taotleti enammakstud maksusumma tagastamist YY

pangakontole (TuMS § 44 lg 2 ja § 46 lg 6; MTA 16.01.2017 vastuse lisad 6 ja 7). MTA

tagastas YY-le 403,84 eurot.

3-16-2395

7(8)

22. MKS § 92 lg 1 p-dest 2 ja 3 ning § 95 lg-st 1 tuleneb, et kui maksukohustuslane on

esitanud deklaratsioonis valeandmeid, teeb maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma

määramiseks maksuotsuse. MKS § 95 lg 3 sätestab, et kui maksusumma tasumise eest

vastutab solidaarselt mitu maksukohustuslast, võib neile teha ühise maksuotsuse. TuMS § 46

lg 1 teise lause järgi vastutavad ühise tuludeklaratsiooni esitanud abikaasad juurdemaksmisele

kuuluva tulumaksu tasumise eest solidaarselt. Seega on XX ja YY vaidlusaluse maksuvõla

osas solidaarvõlgnikud.

23. MKS § 43 p-de 2 ja 3 järgi on maksumenetluses menetlusosalised muu hulgas isik,

kellele haldusakt on suunatud (adressaat) ja muu isik, kelle õigusi haldusakt puudutab (kolmas

isik).

24. MTA alustas kontrollimenetlust üksnes XX suhtes (29.10.2015 teade ja 27.05.2016

korraldus; MTA 16.01.2017 vastuse lisad 1 ja 2), kohustades teda esitama teavet ja

dokumente. MTA koostas XX suhtes kontrollakti (kaebuse lisa 11) ja esitas 07.09.2016 XX

vastuväidete kohta täiendava selgituse (MTA 16.01.2017 vastuse lisa 3). Seejärel pöördus

MTA 13.10.2016 kirjaga (MTA 16.01.2017 vastuse lisa 3) YY poole. Kirjas selgitati, et MTA

viib läbi kontrollimenetlust XX 2014. a füüsilise isiku tulude osas ning maksumenetluse

käigus tuvastatud asjaolud võivad mõjutada ka YY õigusi ja kohustusi, mille tõttu kaasatakse

YY maksumenetlusse kolmanda isikuna. Kirjas märgiti et kaasamine seisneb teavitamises

haldusmenetluse algatamisest, sisust ja võimalikust lõpptulemusest ning kaasatava isiku

õiguses olla ära kuulatud, sh õiguses esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid. MTA selgitas

kirjas, et YY esitas 2014. a-l oma abikaasa XX-ga ühise tuludeklaratsiooni, millest tulenevalt

vastutavad abikaasad TuMS § 46 lg 1 kohaselt solidaarselt juurdemaksmisele kuuluva

tulumaksu eest. MTA viitas, et maksustamise üksikasjad nähtuvad kirjale lisatud

kontrollaktist, ning märkis, et kontrollakti lisast 2 nähtuvalt toob tulude suuruse muutus

kontrollitava perioodi osas kaasa muudatuse tuludeklaratsioonis, millest tulenevalt tekib

tulumaksu juurdemaksmise kohustus. MTA andis YY-le võimaluse esitada arvamus ja

vastuväited XX-le tehtava võimaliku haldusakti kohta. YY seisukohta ei esitanud. Seejärel

tegi MTA maksuotsuse, millega nõuti XX-lt ja YY-lt solidaarselt maksuvõla 3519,04 euro

tasumist.

25. Ringkonnakohus leiab, et MTA rikkus menetlusnorme, kui kaasas YY menetlusse

kolmanda isikuna, mitte maksuotsuse adressaadina. MTA viis sisuliselt läbi XX ja YY ühisel

tuludeklaratsioonil märgitud andmete õigsuse kontrolli. TuMS § 46 lg-t 1 arvestades oli juba

kontrolli alustades selge, et täiendava tulumaksu määramise korral vastutavad maksuvõla eest

solidaarselt mõlemad abikaasad, st maksu korrigeerimine mõjutab ka YY varalist seisundit.

Seega oleks MTA pidanud käsitama YY võimaliku maksuotsuse adressaadina, sh teavitama

teda viivitamata alustatud kontrollimenetlusest, selgitama talle maksumenetluses kehtivat

kaasaaitamiskohustust ja selle täitmata jätmise tagajärgi ning võimaldama teabe ja

dokumentide esitamist juba enne kontrollakti koostamist.

26. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et see MTA poolne menetlusnormide

rikkumine ei too käesolevas asjas siiski kaasa maksuotsuse tühistamist (HMS § 58). Puudub

vaidlus, et MMM maaüksus ja selle jagamisel tekkinud kinnistud kuulusid XX lahusvara

hulka. XX tegi MMM maaüksusega seonduvaid tehinguid, arved olid väljastatud XX nimele

ja need tasus samuti XX. XX-l oli võimalik maksumenetluses korduvalt esitada nii teavet kui

dokumente. MTA ei välistanud enne maksuotsuse tegemist täielikult maksuvõla eest

solidaarselt vastutava YY õigust olla ära kuulatud, sh andis talle võimaluse esitada teavet ja

dokumente enne maksuotsuse tegemist (vrd Riigikohtu 22.10.2009 otsus nr 3-3-1-58-09). YY

ei ole väitnud, et tal jäi hilise kaasamise tõttu mõni tõend esitamata või mõni asjaolu

selgitamata. MTA 13.10.2016 kirjale lisatud kontrollaktist ja selle lisadest selgusid tulumaksu

3-16-2395

8(8)

korrigeerimise põhjendused ja uus maksuarvestus, millele YY sai esitada vastuväiteid. MTA

13.10.2016 kirjas toodud selgituste ja selle lisade põhjal pidi YY-le olema arusaadav, et XX-le

määratav täiendav tulumaks mõjutab ka temaga ühise deklaratsiooni esitanud YY

tulumaksukohustust. Ringkonnakohus on eespool leidnud, et maksuotsus on materiaalselt

õiguspärane. Neid asjaolusid arvestades ei toonud YY-le vale menetlusosalise staatuse

omistamine ja tema õigeaegselt menetlusse kaasamata jätmine käesolevas asjas kaasa ebaõiget

maksuotsust.

27. Halduskohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2017 otsusele nr 3-15-2023, millega

halduskohus põhjendas maksuotsuse tühistamist YY puudutavas osas, ei ole selles vaidluses

asjakohane. Viidatud asjas leidis ringkonnakohus tõepoolest, et maksumenetlus ei saa alata

kontrollakti andmisega (ja ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde), kuid haldusasjas nr 3-

15-2023 tõi maksuotsuse tühistamise kokkuvõttes kaasa asjaolu, et maksuhaldur rikkus lisaks

maksukohustuslase ärakuulamisõigusele ka uurimispõhimõtet ja maksuotsuse põhjendamise

kohustust ning need asjaolud koostoimes võisid kaasa tuua ebaõige maksuotsuse.

28. Eelneva põhjal tuleb MTA apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada

osas, milles YY kaebus rahuldati.

III

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama

astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust.

30. Kuna XX apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad XX menetluskulud tema enda

kanda. MTA apellatsioonkaebus rahuldatakse, kuid MTA ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda

kanda. Halduskohtu otsuses toodud menetluskulude jaotust tuleb muuta osas, milles YY

menetluskulud mõisteti välja MTA-lt. YY menetluskulud jäävad samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)