4-18-2198/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-18-2198

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

18. mai 2018. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-2198 (2302,18,002146) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi A.O kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitse liiklus büroo järelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka

29.03.2018 otsusele nr 2302,18,002146 A.O

karistamises LS § ettenähtud väärte 227 lg 3 o

toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku

ulatuses, s.o 500 eurot ja 2 LS § 227 lg 5 p järgi

lisakaristusena mootorsõiduki õ juhtimis iguse äravõtmisega 3 kuuks.

Me isikud netlusest osa võtnud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik A.O , ik: XXX, : elukoht: xxxx RESOLUTSIOON

1. A.O kaebus Politsei- Jätta ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka

29.03.2018 otsusele nr 2302,18,002146 A.O karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot

ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata.

2. Politsei- Jätta ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka

29.03.2018 otsus nr 2302,18,002146 A.O karistami 3 ses LS § 227 lg ettenähtud

väärteo toimepanemise eest rahatrahviga trahviühiku ulatuses, s.o 00 eurot ja LS § 125 5

227 lg 5 p 2

3 kuuks järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o 3-

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuuline tähtaeg

algab kohtu

3- . otsuse jõustumisest ning lõpeb kuulise tähtaja möödumisel

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlusta 500 (viissada) eurot tuleb

tud otsusega määratud rahatrahv

30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast vaidlustatud otsuses märgitud tasuda

2

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220185036798.

6. VT

MS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi k

oopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad

ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 18.05.2018. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg

on 18.06.2018. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 19.06.2018.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 29.03.2018 otsuse

nr ga

2302,18,002146 karistati A.O LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise

eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et A.O

juhtis 10.03.2018 kell 18:05 paiku TALLINN NARVA tee 56. kilomeetril – mootorsõidukit

kiirusega 137+/-5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul

90 km/h. Ületas lubatud on

sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h LS § sätestatud nõu , millega rikkus

15 lg 1 p 1 et ja pani

toime LS § 227 lg ettenähtud väärteo. 3

Otsusele esitas menetlusalu isik kaebuse ne

Kaebuses leiti, et p tunnused - menetlusalune isik ei ole toime uuduvad süüteokoosseisu

pannud temale etteheidetavat väärtegu. TMS § 133 lg 2 kohaselt selgitab kohus välja, kas V leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses jõudnud subsumeerimise tulemusena järeldusele, et

ületades Tallinn Narva Maanteel sõiduautoga BMW 520d kiirust mitte vähem, kui 42 km/h -

(objektiivne teokoosseis) on kaebaja tahtlikult (subjektiivne teokoosseis) tahtlikult toime

pannud LS § 227 lg’s 3 kirjeldatud väärteo. Kohtuväline menetleja on teokirjelduse

põhistamisel leidnud, et: “menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse

sõidukiiruse ja suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suurm et see pidi olema

menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda”. Kohtuväline

menetleja on teokoosseisu põhistamisel lähtunud üksnes isiklikust oletusest, et sõidukiirus

pidi olema tajutav, võtmata seejuures hindamisel arvesse muid teokoosseisu hindamiseks

vajalikke asjaolusid. Kohtuväline menetleja ei ole selgesõnaliselt tuvastanud, milles seisnes

menetlusaluse isiku tahtlus. Riigikohus on varasemalt leidnud, et üksnes hoolsusnõuete

eiramisest ei saa tuletada järeldust, et tegu on toime pannud tahtlikult, tahtluse tuvastamine

eeldab täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist (Riigikohtu halduskollegiumi 9. jaanuari 2013. a. otsus nr 3-3-1-38-12 p17). Heites kaebajale ette tahtlikku LS § 227 lg 3 kirjeldatud

väärteo toimepanemist, sisustades teokoosseisu meelevaldselt isiklike oletuste põhjal jättes

tuvastamata ja tõendamata, milles seisneb menetlusaluse isiku tahtlus, on kohtuväline

menetleja karistuse ranguse ja lisakaristuse määramisel teokoosseisu subjektiivse tunnusena

3

põhjendamatult ja ebaõiglaselt aluseks võtnud tahtlust, lähtudes karistusotsustuse

langetamisel väärast ettekujutusest kaebaja õiguskäitumisest ja võimest vahetult tunnetada oma vastutust liikluses.

Otsus on nõuetekohaselt põhistamata ja ei ole kooskõlas karistamise alustega. Riigikohus on

varasemalt leidnud, et lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb

arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub,

võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus või juhusesüüteoga. Juhtimisõiguse -

kohaldamist ei tohi kohaldada üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega ( RKKKo nr 3-1-1-18-17 p13, nr 3-1-1-122-13, p 19 janr 3-1-1-

59-15, p12). Kaebaja leiab, et kuigi karistusregistri andmetel on tuvastatav, et kaebajal on eelnev karistus LS § 15 lg 1 p 1 rikkumise eest, ei ole võimalik väärteomenetluse protokollis

ega väärteomenetluse otsuses esitatud põhjenduste alusel teha järeldust, et tegemist oleks

harjumussüüteoga. Tuleb rõhutada ka seda, et kohtuväline menetleja ei ole otsuse

langetamisel ja lisakaristuse määramisel võtnud arvesse muid väärteo toimepanemisel

esin

enud asjaolusid, st kindlaks on jäetud määramata süü suurus.

Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul otsuse tegemisel arvesse võtta, et kirjeldatud

väärteo toimepanemisega ei ole tekitatud kahju, väärteo toimepanemisega ei põhjustatud

liiklusohtlikku olukorda ega häiritud liiklust, väärteo toimepanemisel puudus otsene oht

teistele liiklejatele

– liiklus teelõigul oli suhteliselt hõre, – väärteo toimepanemisel ei

tuvastatud teisi õigusrikkumisi, sõiduvahend oli suhteliselt uus, nõuetekohaselt hooldatud ja

tehniliselt väga heas korras – mis oluliselt vähendab õnnetuste riski, sõiduki juht kõrvaldas

rikkumise viivitamatult, kui oli hooletusest tulenevat viga politsei peatumismärguande tõttu tähele pannud ja tegi liikluspolitseinikega igakülgselt koostööd jms.

KaRS § 56 lg 1 kohaselt võetakse kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel arvesse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menet

leja on oma otsuses pealiskaudselt täitnud justkui formaalse kohustuse võtta karistuse määramisel arvesse

karistust kergendavaid asjaolusid, kuid väärteomenetluse otsuse põhjendustest ja karistuse

raskusastmest ei selgu, et kahetsust oleks karistuse määramisel ka tegelikult arvesse võetud. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist juhtimisõiguse piiramise näol nimetanud

pelgalt “õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piiravaks tagajärjeks”, jättes hindamata asjaolu, kuivõrd võib juhtimisõiguse piiramine mõjutada menetlusaluse isiku toimetulekut igapäevaste tööülesannetega ja tööturul osalemise võimalusi üleüldiselt. Kehtiva juhtimisõiguse omamise

vajadust on kaebaja märkinud ka kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses koos

puhtsüdamliku kahetsusavaldusega.

Kohtuistungil jäi kaebuse juurde ning märkis, et väärteo kohta ei ole muud kaebuse esitaja

selgitust kui ei pannud tähele sõidukiirust. Ei mäleta põhjust, kuid tähelepanematus tegelikku

võis tulla vestlusest kõrvalistujaga. Juhtimisõigust on vaja tööülesannete täitmiseks, see oli

tööauto. Rikkumine ei võtnud kaua aega, võis olla 30 40 sekundit. Kui tähele pani, sattus -

politsei kiirusmõõtja ette. Ei tunnetanud kiirust, tunnetas kui tavalist sõidukiirust. Varasem

karistus pani mõtlema, see aga tuli hooletusest, on väga kahju. Töötab perearstikeskuse

juhatajana, toimetab kirju, toob vaktsiine, viib proove haiglasse. On veel ettevõtteid, kuid

need seisavad, tulu sealt ei saa. Autos oli ka üks kaasreisija. Tegevus ei olnud suunatud

tahtlikule rikkumisele, see oli hooletusest. Kui märkas, siis püüdis kiirust korrigeerida. On

pidanud end viisakaks, teisi arvestavaks liiklejaks. Soovib lisakaristuse osas otsuse

tühistamist. Väärtegu on toime pandud hooletusest, tegemist ei ole harjumussüüteoga.

Rahatrahv on üle keskmise. Väärteo asjaolud: ületas kiirust, ei ole vastu vaielnud, ei loeks kõrge ohuteguriga süüteoks. Ei olnud väsinud, auto ei olnud viimase ülevaatuse piiri peal.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuvälise menetleja esindaja märkis, et ei saa nõustuda lisakaristuse tühistamisega. Kiiruse

suurenedes suureneb ka oht. Sõiduk on suurema ohu allikas, juhid peavad kinni pidama

4

liiklusnõuetest. Lubatud sõidukiiruse ületamine ei saanud jääda märkamatuks. Tegu ei ole toime pandud hooletusest, vaid tahtlikult. Lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, tegelik 137 km/h.

Menetlusalune isik sai sellest vahest aru. KarS § 56 lg 1 määratleb karistuse alused.

Kohtuväline menetleja on arvestanud kahetsusega kui kergendava asjaoluga, raskendavaid

asjaolusid tuvastatud ei ole. On arvestatud ka iseloomustavaid andmeid, karistusregistri

andmeid. 2017 on kaks korda karistatud, ühel korral sama rikkumise eest. Kohtuvälisel menetlejal oli võimalus kohaldada lisakaristust, kuid ei kohaldanud. Loodeti, et enam ohtlikku

väärtegu toime ei pane. 532 eurone trahv ei suutnud panna mõtlema, et enam mitte Eelmine

eksida. Riigikohtu lahendi kohaselt on kergendav asjaolu selline kahetsus, mis annab aluse

arvata, et isik on teo ohtlikkusest ja tagajärgedest aru saanud. Menetlusalune isik ei ole aru saanud, vaid põhjendab väärtegu hooletuse ja juhtimisõiguse vajalikkusega tööülesannete täitmisel. Juhtimisõigus ei ole põhiõigus, vaid eriõigus ning seda ei saa ära võtta vaid selliselt

isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Sellist asjaolu ei ole tuvastatud. Et isik ei

kannataks majanduslikult, peab isik ise käituma selliselt, et selline tagajärg ei saabuks. Ka 10.03.2018 oli menetlusalusel isikul see võimalus olemas. Riigikohus on korduvalt rõhutanud,

et iga järgnev karistus peab olema eelmisest raskem. Kui kergem karistuse liik isikut ei

mõjutanud, tuleb kohaldada ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seadusandja on LS § 227 jaganud lõigeteks, menetlusalune isik on toime pannud lõikes 3 sätestatud väärteo,

ületades kiirust 41 kuni 60 km/h. Karistusena on ette nähtud rahatrahv või juhtimisõiguse

äravõtmine kuni 1 aastaks ning lisakaristusena alates 3 kuust. Lisakaristust on kohaldatud alammääras. Ka karmima karistuse kohaldamine oleks olnud põhjendatud. Kaebemenetluses isiku olukorda raskendada ei saa. Kohtuväline menetleja jääb otsuses toodud seisukohtadele, palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga,

kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas

väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p ) ning kas lõpetada 8

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid -

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub

, et kaebuse esitaja A.O

BMW 520D XXX XXX juhitud sõiduki reg. märk sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati

10.03.2018.a kella 18:05 ajal seadet LaserCam 4 nr LE0276 (salvestuse ID: lasertüüpi mõõte

003643). Menetlusaluse isiku 137 km/h asula

juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti välisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt oli 90 km/h. Vastavalt

mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku

kasuks 132 km/h ja , mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks lubatud sõidukiiruse ületamise

määraks oli seega mitte vähem kui Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et

42 km/h.

mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud

5

pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit , järgides seejuures (TTRS-17/00103)

mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 3 objektiivne koosseis, s.o

menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel

mitte vähem kui 42 km/h võrra, rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid millega .

Subjektiivse koosseisu analüüsimisel kõigepealt tähelepanu KarS § 15 lg juhib kohus -le 3,

mille kohaselt väärtegude puhul on karistatav nii tahtlikult kui ettevaatamatusest toime

pandud süütegu. Seega niivõrd tähtsust süüdimõistmisel, vaid karistuse ei oma tahtluse vorm

määramisel Menetlusalune isiku ütluste kohaselt oli ta kõrvalistujaga vestlemise tõttu .

hajameelne ja ei pannud kiiruse ületamist tähele. ei ole sellised väited Kohtu hinnangul

eluliselt usutavad. Piirkiirus ne 10-15 km/h

e ületami võib jääda mootorsõiduki juhile

tähelepanematuse tõttu märkamata, kuid ületades piirkiirust 42 km/h võrra, s.o sõita ligi poole

kiiremini kui lubatud, ei saa see Kui juht ei suuda sellist juhile jääda kuidagi märkamata.

kiiruste vahe ohutusse ohtlik ega tohiks t tähele panna, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –

liikluses juhina osaleda. Menetlusalune isik ta on kaebuses märkinud, et teel oli hõre liiklus ja

ei häirinud teisi liiklejaid oli ta piisavalt tähelepanelik, et kõike ümbritsevat jälgida ja . Seega

ei saanud olla nii hajameelne, et ta ei oleks aru saanud, et sõidab poole kiiremini kui lubatud.

Lisaks sellele pidas menetlusalune isik kohtuistungil vajalikuks märkida, et tegemist on uue

autoga, tee oli sile ja

seetõttu sõit väga vaikne ja sujuv. Sellistest väidetest saab järeldada, et menetlusalune isik peab olulisemaks liiklusohutuse tagamisel sõidukit ja selle omadusi, kuid mitte juhti, kes seda sõidukit juhib ja kellel tegelikkuses lasub kohustus liiklusohutus tagada. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab niivõrd suures ulatuses piirkiiruse ületamist sõltumata

sõiduki margist, mudelist või vanusest toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud

suurimat sõidukiirust asulavälisel teel (90 km/h) mitte vähem kui km/h võrra, 42 millega

rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg ettenähtud väärteo. 3

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg ettenähtud väärteona.

- 3 s

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna

menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust

(90 km/h) 42

15 lg 1 p 1 mitte vähem kui km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § nõudeid ja

tegemist on väärteoga LS § 227 lg mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 3

p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka, kes on täidesaatva riigivõimu

volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks

kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg ettenähtud väärteo toimepanemise eest - 3 s

põhikaristusena trahviühiku ulatuses, s.o

0 eurot ja LS § 227 lg 5 p järgi rahatrahviga 125 50 2

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega LS § 227 lg

3 kuuks.

3 kohaselt

karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni

60

6

kilomeet t tunnis rahatrahviga kuni 2 , arestiga ri

00 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega kuni LS § 227 lg 5 p kohaselt võib kohaldada lisakaristusena

12 kuuni. 2

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälis

3 kuust kuni 6 e

menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära t määra

keskmis

vähesel määral ületavas määras ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni

miinimum . Seega k määras ohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas

karis mise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus ta süü suurust arvestades

väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka

vajadus lahendada kü süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). simust

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Seadusandja on LS § 227 lg ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks 3

rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni

kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p alusel võib kohaldada lisakaristusena sõidu

2 ki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni.

Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemise eest leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende

eest mõisteta i, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on vaid karistus

süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu pe 2 aks

ka LS § 227 lg ettenähtud väärteo eest mõisteta üldjuhul ületama LS § 2 3 v karistus

27 lg 2

ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 42

km/h kiiremini kui lubatud, on see peaaegu poole võrra kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei

tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Seega leiab kohus, et süüdistatava süü on hinnatav keskmisena.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Menetlusalune isik on valdanud kahetsust ning kahetsust on kohtuvälisel menetlusel a

kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Puutuvalt kaebuse

esitaja rõhutatud kergendavasse asjaolusse, so kahetsusse ja sellega sisuliselt arvestamata

jätmisse peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja põhjendused ja selgitused

kaebuses ja kohtuistungil näitavad üheselt seda, et tegelikkuses ei ole kaebuse esitaja oma

käitumise ohtlikkusest aru saanud, samuti ka võimalikest tagajärgedest. Kuigi kaebuses on leitud, et kohtuvälise menetleja poolt kergendava asjaolu nimetamine oli formaalne, veendus

kohus kohtuistungil kaebuse esitaja selgitusi kuulates, et hoopis kaebuse esitaja enda

avaldatud kahetsus oli formaalne ja seda kahetsust ei ole kuidagi võimalik siiraks pidada. Seetõttu on kaebuses esitatud etteheide osaliselt põhjendatud, kuid muul alusel. Nimelt leiab

kohus, et kohtuvälise menetleja poolt kergendava asjaolu arvestamine oli ennatlik ja

tegelikkuses sellist kergendavat asjaolu ei esinenud, mistõttu tulnuks paljasõnaline kahetsusavaldus kui kergendav asjaolu jätta arvestamata.

7

Kaebuses toodud s asjaolusid saa. ted, et välja üüd vähendava aga kohus arvesse võtta Väi id ei

antud teelõigul oli liiklus hõre ja auto ei süüd vähendavad ega oli uus ja heas korras, ei ole

asjakohased. Liiklus

juht nõuded kehtivad kõigile mootorsõiduki ele ühesuguselt ja ei tee id

erandit hõreda liikluse ega uue sõiduki akohatu väide, et liiklusohtlikku puhul. Samuti on asj

olukorda ja kahju ju ainult ei tekitatud. LS § 227 lg 3 sätestatud karistus ongi ettenähtud

suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, liiklusohtliku olukorra tekitamine on juba teise

paragrahvi alusel kvalifitseeritav s

üütegu ja seda kaebuse esitajale ette heidetud ei ole.

See

t . tõttu jäävad kaebuses toodud süüd vähendavad põhjendused ähelepanuta

Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates

kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt.

Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja

tahtlikult lii K ole klusnõudeid. aebuse esitaja ennast õigustavad väited ei süüd vähendavad ega

õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei ole aru saanud

oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. iirkiiruse ületamisega niivõ P rd

märkimisväärses ulatuses nagu seda on näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust

42 km/h

liiklusnõuete täitmisesse. ellisel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduk võimeline ootamatult S i juht

teele ilmunud takistuse ees ei peatama ega sellest takistusest sõidukit ka ohutult ümber põikama.

Karistuse määramisel tuleb arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma lisaks ka uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks

märkida, et i väljavõttest nähtub karistusregistr

, et menetlusalusel isikul on kaks kehtiv at

karistust liiklusalaste rikkumiste eest ( 242 lg 1). Kohus leiab, et LS § 227 lg 3 ja LS §

karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavas määras

on olnud põhjendatud, kuna menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on teda

karistatud samalaadse väärte toimepanemise eest rahatrahviga ning omaksvõetud o

kohtupraktika kohaselt võib korduvalt karistatud isiku puhul ka keskmise süü korral

kohaldada karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on

vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seega on määratud põhikaristus

proportsionaalne nii isiku süüga kui ka süüdlase isikuga ning arvestades võimalusega, et keskmist määra ületav karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Edasi

-1-1-122-13, lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3

mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakari

stuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel.

Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu

otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil

põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete

rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks

lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad

asjaolud, mis muudavad Kohus leiab, et ku antud selle võimaluse tavapärasest suuremaks. na

8

juhul on tuvastatud nii varasem samalaadne liiklusalane rikkumine, so süütegude korduvus,

piirmäära oluline ületamine (42 välisel km/h asula teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma

teosse, sii just eripreventiivsetel kaalutlustel. s on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud Pelgalt rahatrahv ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut

mõjutada õiguskuulekusele.

Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et

kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine ainult

kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja

kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja

liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud

juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmi näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri se

- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes.

Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta seos töö es ga. Kaebuse esitaja

selgitustest nähtuvalt oli tegemist mitte tema enda sõiduki, vaid tööautoga. Seega väärtegu toime pannes seadis kaebuse esitaja ohtu peale enda, teiste kaasliiklejate ka sõidukis viibinud

reisija ja tööandja vara. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on töö

tegemise jaoks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka liikluses käituma viisil, mis tagab nii

juhtimisõiguse kui ka tööandja vara säilimise. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei

saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste

täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg kohaselt ei või mootorsõiduki -s 2, mille juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-

26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude

olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud ja varem samalaadse süüteo eest karistatud

isikuna

pidi kaebuse esitaja endiselt karistatav teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on

ning sellisele teole taas - võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi

või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema

olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad

säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra

vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest.

Kohus juhib tähelepanu määratud ka sellele, et menetlusalusele isikule lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras ning enam väiksemat lisakaristust ei saaks määrata ei kohtuväline menetleja ega kohus.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetl või us-

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise liku ja põhjendatud menetleja seadus otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/