3-18-551/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

17.05.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-551

Haldusasi

MTÜ

Eesti

Geograafia

Selts

kaebus

Rahandusministeeriumi

13.02.2018

käskkirjade

nr 1.1-4/40 ja nr 1.1-4/41 ning 14.02.2018 käskkirja

nr 1.1-4/43 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Eesti Geograafia Selts, volitatud

esindajad

vandeadvokaat

Piret

Blankin

ja

vandeadvokaadi abi Edgar-Kaj Velbri

Eeldatav vastustaja – Rahandusministeerium, volitatud

esindajad

vandeadvokaat

Martin

Triipan

ja

vandeadvokaadi abi Kaisa Laidvee

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.03.2018 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Eesti Geograafia Selts määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MTÜ Eesti Geograafia Selts määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.03.2018 määruse resolutsiooni p 1 haldusasjas nr

3-18-551 ning saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

3. Tagastada MTÜ Eesti Geograafia Selts määruskaebuselt haldusasjas nr 3-18-551

tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot ja kanda see Advokaadibüroo Derling OÜ

(registrikood 14024560) arveldusarvele nr EE322200221063937025 Swedbank AS-s.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigihalduse minister kehtestas 13.02.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/40 Pärnu

maakonnaplaneeringu „Rail Baltic raudtee trassi koridori asukoha määramine“ (I kd, tl 211‒

215p), 13.02.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/41 Harju maakonnaplaneeringu „Rail Baltic raudtee

trassi koridori asukoha määramine“ (I kd, tl 216‒226p) ja 14.02.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/43

3-18-551

2(7)

Rapla maakonnaplaneeringu „Rail Baltic raudtee trassi koridori asukoha määramine“ (I kd,

tl 227‒232).

2. MTÜ Eesti Geograafia Selts esitas 16.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Rahandusministeeriumi 13.02.2018 käskkirjade nr 1.1-4/40 ja 1.1-4/41 ning 14.02.2018

käskkirja nr 1.1-4/43 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole planeeringute koostamisel arvestatud tegelikke asjaolusid, raudtee

trassi valikul ei ole piisavalt analüüsitud olemasoleva raudtee trassikoridori kasutamise

võimalusi ning trassikoridori valiku maakonnaplaneeringute keskkonnamõju strateegiline

hindamine ei ole piisav. Kaebaja huvi kaebuse esitamisel on suunatud Rail Baltic raudtee

rajamisele parimal viisil, arvestades loodus- ja sotsiaalse keskkonna alaseid eesmärke, mis

tulenevad avalikust huvist.

MTÜ Eesti Geograafia Selts esitas koos kaebusega kohtule esialgse õiguskaitse taotluse

vaidlustatud käskkirjade kehtivuse peatamiseks kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.

3. Rahandusministeerium leidis 26.03.2018 seisukohas, et kaebajal puudub kaebeõigus

planeerimisseaduse (PlanS) v.r § 26 lg 1 ja keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS)

§ 30 lg 2 alusel. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg 1

näeb ette, et enne selle seaduse jõustumist algatatud planeeringud menetletakse lõpuni, lähtudes

seni kehtinud PlanS-s sätestatud nõuetest. Juba kehtestatud planeeringu vaidlustamisel tuleb

lähtuda uuest seadusest ehk kehtivast PlanS-st. Vaidlustatava akti seos keskkonnaga peab

olema otsene. Pelgalt vaidlustatud maakonnaplaneeringute kehtestamine ei too veel endaga

kaasa õigusvastaseid keskkonnahäiringuid. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõiguse sisuks ei

saa olla üldine õiguslik järelevalve halduse tegevuse õiguspärasuse üle või kaebuse esitamine

teiste isikute kaitseks.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 26.03.2018 määrusega halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse läbivaatamatult (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2).

Kaebajal puudub alates 01.07.2015 kehtiva PlanS alusel populaarkaebuse esitamise õigus.

Erinevalt

näiteks

riigi

eriplaneeringu,

üldplaneeringu,

kohaliku

omavalitsusüksuse

eriplaneeringu ja detailplaneeringu vaidlustamisest (vrd PlanS §-d 54, 94, 123 ja 141), ei ole

PlanS-s

enam

ette

nähtud

võimalust

maakonnaplaneeringute

vaidlustamiseks

nn

populaarkaebuse esitamiseks. Seda seisukohta on toetanud ka Tallinna Ringkonnakohus

29.08.2016 määruses nr 3-16-1472. Kaebeõiguse tuvastamisel ei saa lähtuda enne 01.07.2015

kehtinud PlanS regulatsioonist. EhSRS § 1 kohaselt menetletakse enne selle seaduse jõustumist

algatatud planeeringud lõpuni, lähtudes seni kehtinud PlanS-s sätestatud nõuetest. Eeltoodu

tähendab seda, et haldusmenetlus viiakse lõpuni PlanS vana redaktsiooni alusel, kuid see ei

hõlma võimalikku kohtumenetlust ega kohaldu kaebeõigusele.

Kaebajal puudub kaebeõigus ka KeÜS § 30 lg 2 alusel. Kaebaja ei ole valitsusväline

keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 mõistes, kes saaks esitada kohtule kaebuse seoses

keskkonnakaitseliste eesmärkidega. MTÜ Eesti Geograafia Selts põhikirja p-st 1.4 tuleneb, et

kaebaja põhikirjaline tegevus on seotud geograafiateaduse ja geograafiahariduse arendamise ja

rakendamisega, mitte aga keskkonnakaitse või selle edendamisega. Seega ei ole vaidlustatud

haldusaktid seotud kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega või senise keskkonnakaitselise

tegevusvaldkonnaga KeÜS § 30 lg 2 tähenduses.

Kaebuse tagastamise tõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-18-551

3(7)

5. MTÜ Eesti Geograafia Selts palub 10.04.2018 määruskaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 26.03.2018 määruse resolutsiooni p 1 ja võtta kaebus menetlusse.

Kaebaja on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 lg 1 p 1 mõttes ning tal on

kaebeõigus KeÜS § 30 lg 2 alusel. Kaebaja praegu kehtiva ja ka varasema põhikirja kohaselt

aitab kaebaja kaasa keskkonnakaitse arendamisele ja populariseerimisele. Seega on kaebaja

põhitegevuseks ja eesmärgiks keskkonnakaitse, sh konkreetsete keskkonnaelementide kaitse

ning looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimine ja tutvustamine. Seda tehakse geograafia-

alase hariduse arendamise ja geograafia-alaste teadmiste ja jätkusuutlikkuse ideede üldise

populariseerimise kaudu. KeÜS § 31 lg 2 kohaselt peetakse keskkonnakaitseks ka

keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, samuti looduse ja

loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. Kaebaja on pöördunud kohtusse, kuna

leiab, et looduskeskkond ja jätkusuutlik areng on ohus, sest planeerimismenetluses ei ole

arvestatud oluliste uuringutega ning on jäetud läbi viimata täiendavad, otsustavat tähtsust

omavad uuringud.

Kaebajal on ka populaarkaebuse esitamise õigus. EhSRS § 1 lg 1 kohaselt menetletakse enne

PlanS jõustumist algatatud planeeringud lõpuni, lähtudes PlanS v.r nõuetest. Seega tuleb ka

kaebaja kaebeõigust sisustada PlanS v.r § 26 lg 1 alusel. Seda seisukohta on toetanud Tallinna

Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-16-1472 (otsuse p 12). Vaidlusaluste planeeringute puhul ei

koostata järgmist, madalama tasandi planeeringut, vaid planeeringute kehtestamisele järgneb

koheselt projekteerimine. Tegemist ei ole pelgalt strateegiliste dokumentidega, nagu selleks on

maakonnaplaneering kehtiva PlanS tähenduses. Vaidlustatud planeeringud on maakasutus- ja

ehitustingimuste seadmise aluseks ning selliste planeeringute vaidlustamiseks on analoogselt

nähtud ette populaarkaebeõigus PlanS §-des 54 (riigi eriplaneering), 94 (üldplaneering), 123

(kohaliku omavalitsuse eriplaneering) ja 141 (detailplaneering). Seega tuleneb PlanS

eesmärgipärasest tõlgendusest, et ka maakonnaplaneeringut on õigus vaidlustada

populaarkaebusega. Alternatiivselt tuleb vaidlustatud maakonnaplaneeringuid käsitada

EhSRS § 13 lg 2 ls 1 alusel riigi eriplaneeringutena, mille vaidlustamine populaarkaebusega on

PlanS § 54 kohaselt lubatud.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud 2505 eurot (ringkonnakohtus kantud

õigusteenuse kulud 2475 eurot ja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot).

6. Rahandusministeerium palub 20.04.2018 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebaja ei ole keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 lg 1 tähenduses. Kaebaja põhikirjast

nähtuvalt on kaebaja eesmärgid seotud geograafiateaduse arendamise ja geograafiahariduse

toetamisega ning tema eesmärgiks ei ole keskkonnakaitse ja seda toetavad tegevused. Kaebaja

senisest tegevusest ei nähtu, et tema fookuses oleksid olnud keskkonnakaitselised tegevused.

Kaebajal puudub maakonnaplaneeringute vaidlustamiseks populaarkaebuse esitamise õigus.

Kaebeõiguse olemasolu tuleb määratleda kaebuse esitamise aja järgi (HKMS § 1 lg 4). Kaebuse

esitamise ajal ei sisaldunud PlanS-s sätet, mis näeks sõnaselgelt ette maakonnaplaneeringu

suhtes populaarkaebuse esitamise õiguse. Seega tuleb HKMS § 44 lg-s 2 sätestatud piirangut

arvestades lähtuda kaebeõiguse osas esmajoones HKMS § 44 lg-st 1, mille kohaselt võib isik

pöörduda halduskohtusse üksnes oma õiguste kaitseks. Sarnaseid seisukohti populaarkaebuse

esitamise õiguse osas on halduskohus väljendanud haldusasjades nr 3-18-530, 3-15-2320 ja 3-

15-2322. Ka nendes kohtuasjades käsitletud maakonnaplaneeringute kohta on erisätted, mille

kohaselt ei ole ehitiste ehitamiseks enam täiendavalt vajalik kehtiva PlanS kohaste

planeeringute kehtestamine (EhSRS § 14 lg 1).

3-18-551

4(7)

Kaebeõiguse määratlemiseks peaks sisustama konkreetse avaliku huvi, mida on kaebaja arvates

õigusvastaselt kahjustatud ja mille osas oleks kaebeõiguse olemasolul võimalik kaebust läbi

vaadata. Kaebusest see ei selgu. Näiteks ei ole võimalikud planeeringuotsuste otstarbekuse

küsimused õiguslikus mõttes seotud avaliku huvi kaitsega ega saa olla kaebeõigusega

hõlmatud. Kaebust saab läbi vaadata ainult nende väidete ulatuses, milles kaebajal on

kaebeõigus. Populaarkaebus ei saa kujuneda planeerimisotsuse otstarbekuse kontrolliks.

Kaebus sisaldab argumente, mis ei puuduta avalikke huve (nt seoses Tootsi jaamahoonega).

Samuti sisaldab kaebus väiteid planeeringute mõjupiirkonda jäävate kohalike omavalitsuste

huvide rikkumise kohta. Populaarkaebuse esitamine kellegi teise huvides ei ole lubatud.

Kaebeõiguse olemasolul saavad olla lubatud vaid avalike huvide kaitseks esitatud ja otsuste

õiguslike eeldustega seotud argumendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja on vaidlustanud Pärnu, Harju ja Rapla maakonnaplaneeringud Rail Baltic raudtee

trassi koridori asukoha määramiseks. Kaebuses on välja toodud kaebaja huvi, milleks on Rail

Baltic raudtee rajamine parimal viisil, arvestades loodus- ja sotsiaalse keskkonna alaseid

eesmärke, mis tulenevad avalikust huvist (I kd, tl 7). Halduskohus tagastas kaebuse

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, leides, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja on

seisukohal, et tal on asjas kaebeõigus nii HKMS § 44 lg 1 ja KeÜS § 30 lg 2 alusel

keskkonnaorganisatsioonina kui ka populaarkaebuse esitamise õigus PlanS alusel.

I

8. Esmalt

vaidlevad

pooled

selle

üle,

kas

kaebaja

näol

on

tegemist

keskkonnaorganisatsiooniga

KeÜS

§

tähenduses.

Juhul,

kui

kaebaja

on

keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 ning keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade

otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi

konventsioon) art 2 lg 5 mõttes ning vaidlustatud haldusaktid on kaebaja põhitegevusega

seotud, saab jaatada kaebajal kaebeõiguse olemasolu KeÜS § 30 lg 2 ja Århusi konventsiooni

art 9 lg 2 alusel. KeÜS § 30 lg-st 2 tulenevalt eeldatakse keskkonnakaitset edendavate

valitsusväliste organisatsiooni õiguste rikkumist ja põhjendatud huvi, kui vaidlustatud

haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise

keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Konventsioonis sätestatud tunnustele vastava

keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust on tunnustanud ka Euroopa Kohus (vt nt Euroopa Kohtu

08.11.2016 otsus asjas nr C-243/15, p 55).

9. KeÜS kohaselt on keskkonnaorganisatsiooni tunnusteks valitsusvälisus, tegutsemine teatud

vormis ning keskkonnakaitse edendamine. KeÜS § 31 lg 1 p-st 1 tulenevalt kvalifitseerub

mittetulundusühing keskkonnaorganisatsiooniks, kui selle põhikirjaline eesmärk on

keskkonnakaitse ning ta edendab seda oma tegevusega. Keskkonnakaitse edendamine võib

seisneda looduskaitses, vee, õhu, maastiku jms keskkonnaelementide kaitses inimese tervise ja

heaolu tagamise eesmärgil, samuti looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimises ja

tutvustamises (H. Veinla, E. Lopman, K. Relve, M. Triipan. Keskkonnaõigus. Juura, 2016,

lk 200; vt ka KeÜS § 31 lg 2). MTÜ Eesti Geograafia Selts eesmärgid on määratletud tema

põhikirja (II kd, tl 20‒23) p-s 1.4. Selle punkti kohaselt on MTÜ Eesti Geograafia Selts liikmete

ühisteks eesmärkideks aidata kaasa geograafiateaduse arendamisele ja uurimistulemuste

rakendamisele Eestis, toetada geograafiahariduse andmist Eesti haridussüsteemi kõikides

astmetes, populariseerida geograafia-alaseid teadmisi ja jätkusuutlikkuse ideid, luua sidemeid

ning teha koostööd sarnaste eesmärkidega teadusseltside ja -asutustega Eestis ja välismaal.

MTÜ Eesti Geograafia Selts kodulehelt nähtub, et selts on tegutsenud alates 1955. a-st ning

3-18-551

5(7)

selle

põhisuundadeks

on

kujunenud

geograafia-alane

teadustöö;

teaduslike

ja

populaarteaduslike trükiste publitseerimine; konverentside, nõupidamiste, seminaride jm

teadusürituste korraldamine ning geograafiateadmiste levitamine. Eesti keele seletav

sõnaraamat annab geograafia mõistele järgmised seletused: „1. teadus, mis uurib Maa pinda

ning looduslikke tingimusi, samuti tootmise paigutust ja iseärasusi eri maades ja piirkondades;

2. maa-alaline paiknevus, jaotumus, levik“. Seega saab MTÜ-d Eesti Geograafia Selts pidada

mittetulundusühinguks, mis tegeleb geograafia-alase teadustöö läbiviimise käigus looduse

uurimisega, milline tegevus on KeÜS § 31 lg 2 kohaselt hõlmatud keskkonnakaitse edendamise

mõistega. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka MTÜ-d Eesti Geograafia Selts saab pidada

keskkonnakaitset edendavaks organisatsiooniks KeÜS § 31 lg 1 tähenduses.

10. MTÜ-l Eesti Geograafia Selts kaebeõiguse jaatamiseks KeÜS § 30 lg 2 alusel peab olema

täidetud teinegi eeldus, s.o vaidlustatud haldusakti seotus organisatsiooni keskkonnakaitseliste

eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei

saa

seda

seotust

välistada.

Kaebaja

on

vaidlustanud

Pärnu,

Harju

ja

Rapla

maakonnaplaneeringud Rail Baltic raudtee trassi koridori asukoha määramiseks, leides, et ohus

on looduskeskkond ja jätkusuutlik areng, sest planeerimismenetluses on jäetud arvestamata

oluliste olemasolevate uuringutega ning läbi on jäetud viimata täiendavad, määravat tähtsust

omavad uuringud. Kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebaja juba enne kohtusse pöördumist

avaldanud koos MTÜ-ga Eesti Looduskaitse Selts erinevatele ametiasutustele korduvalt

vastuväiteid Rail Baltic raudtee trassi rajamise kavatsustele. Arvestades, et seltsi põhikirja

kohaselt on selle üheks tegevusvaldkonnaks keskkonnakaitse arendamisele kaasa aitamine

(põhikirja p 2.8) ning üheks eesmärgiks geograafiateaduse uurimistulemuste rakendamisele

kaasa aitamine (põhikirja p 1.4), ei saa raudtee trassi asukoha valiku osas kaasa rääkimist pidada

kaebaja eesmärkide või tegevusvaldkonnaga mitteseotuks. Århusi konventsiooni art 2 lg 5

kohaselt tuleb keskkonnakaitset edendavaid valitsusväliseid organisatsioone käsitada asjast

huvitatud üldsusena. Seetõttu ei saa välistada kaebaja kaebeõigust otsustele, mille kehtestamisel

pole tema hinnangul arvestatud geograafia-alaseid põhimõtteid, sh looduskeskkonna

jätkusuutlikkuse põhimõtet.

II

11. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohtadega ka osas, milles kohus leidis, et

kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus populaarkaebuse esitamiseks. Halduskohus on

iseenesest õigesti leidnud, et olukorras, kus maakonnaplaneering algatati PlanS v.r alusel, kuid

menetlus viidi lõpuni PlanS kehtivuse ajal, ei saa võimaliku kohtumenetluse ja kaebeõiguse

osas juhinduda PlanS v.r regulatsioonist. Kaebeõigusele tuleb reeglina anda hinnang kaebuse

esitamise hetke seisuga (vt Riigikohtu 16.11.2011 otsus nr 3-3-1-65-11, p 15; 14.02.2011 otsus

nr 3-3-1-76-10, p-d 16 ja 17; 28.05.2014 otsus nr 3-3-1-8-14, p 12). EhSRS § 1 lg 1 kohaselt

menetletakse enne EhSRS jõustumist (s.o kuni 30.06.2015) algatatud planeeringud lõpuni,

lähtudes seni kehtinud PlanS nõuetest. Kuna PlanS ei määratle praegu kehtivas ega varem

kehtinud redaktsioonis selgelt planeerimismenetluse lõppemist, siis on PlanS § 1 lg-st 3 ja

PlanS v.r § 1 lg-st 6 tulenevalt asjakohane juhinduda haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1

p-st 1, mille kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega. Seega

tuleb planeerimismenetluse lõpuks lugeda planeeringu kehtestamise otsuse teatavakstegemine

ning puudub alus väita, et EhSRS § 1 lg 1 hõlmaks ka kehtestatud planeeringu vaidlustamise,

mistõttu tuleks selles osas lähtuda kehtivast PlanS-st. Eeltoodule viitavad ka EhSRS eelnõu

(Riigikogu XII koosseisu 572 SE) seletuskirjas § 1 kohta antud selgitused (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 27.04.2018 määrus nr 3-18-529, p 9).

12. Samas on Tallinna Ringkonnakohus 27.04.2018 määruses nr 3-18-529 (p 9) möönnud, et

EhSRS § 1 lg 1 alusel lõpuni menetletava maakonnaplaneeringu avalikes huvides vaidlustamise

3-18-551

6(7)

võimaluse piiramine on pigem tahtmatu lünk õiguses ja mitte seadusandja teadlik valik. Seda

toetab asjaolu, et PlanS eelnõu (Riigikogu XII koosseisu 571 SE) seletuskirjast nähtuvalt on

soovitud iseenesest säilitada populaarkaebuse esitamise võimalus nende planeeringute osas,

mis on maakasutus- ja ehitustingimuste seadmise aluseks (mh riigi eriplaneering). Avalikes

huvides kaebuse esitamise õiguse säilitamist ei peetud vajalikuks neil juhtudel, kus planeeringu

näol on tegemist üksnes riigi, maakonna või regiooni huve väljendava dokumendiga (s.o

üleriigiline planeering ja maakonnaplaneering). PlanS v.r § 291 lg 1 p 2, lg 2 ja lg 6 nägid ette,

et raudtee kui joonehitise trassi koridori asukoht määratakse maakonnaplaneeringuga ning

sellisel juhul toimub joonehitise projekti koostamine kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel.

Eeltoodut võimaldab ka EhSRS § 13 lg 3. Seega toimub raudtee ehitustingimuste seadmine

vaidlusaluste maakonnaplaneeringute alusel. Kehtiva PlanS § 27 lg-te 1, 2, 9 ja 10 järgi tuleks

sarnase

raudtee

rajamiseks

(sh

selle

sobivaima

asukoha

leidmiseks)

koostada

maakonnaplaneeringute asemel riigi eriplaneering, mis oleks samuti raudtee ehitusprojekti

koostamise aluseks, ning mille kehtestamise otsuse peale oleks PlanS §-st 54 tulenevalt igaühel

õigus pöörduda halduskohtusse muu hulgas avalikes huvides. EhSRS § 13 lg 2 kohaselt

käsitatakse mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeeringut

riigi eriplaneeringuna PlanS tähenduses (vt ka 572 SE seletuskirja eelnõu § 13 kohta). Kuigi

EhSRS § 13 lg 2 puudutab esmajoones varem kehtestatud planeeringute edasise kehtivuse

küsimust, laieneb see iseenesest ka nende joonehitise trassi asukohavaliku planeeringutele, mis

menetletakse EhSRS § 1 lg 1 alusel lõpuni kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS järgi (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 27.04.2018 määrus nr 3-18-529, p 9).

13. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleks EhSRS § 13 lg 2 ja PlanS § 54

koostoimes pigem tunnustada avalikes huvides kaebuse esitamise õigust. Vaidlustatud

riigihalduse ministri 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40 p-st 5, 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/41

p-st 5 ja 14.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/43 p-st 5 tuleneb üheselt, et kehtestatud Harju, Rapla ja

Pärnu maakonnaplaneeringud on joonehitise trassi asukohavaliku planeeringud PlanS v.r § 291

tähenduses. Sellele, et vastustaja on maakonnaplaneeringute vaidlustamise võimalust ka ise

samamoodi

sisustanud,

viitab

käskkirjades

sisalduv

vaidlustamisviide

(„Käskkirja

vaidlustamiseks on igal isikul, kes leiab, et korraldus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga

või korraldusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, õigus 30 päeva jooksul,

arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, esitada

kaebus Tallinna Halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.“).

14. Kuigi HKMS § 44 lg 2 eeldab populaarkaebuse esitamise õiguse seaduses selgelt

sätestamist (vt Riigikohtu 10.04.2001 määrus nr 3-3-1-16-01, p 5), ei saa ülalviidatud sätete

koosmõjus tõlgendamise tulemusel pidada kaebeõiguse puudumist praeguses asjas ilmselgeks

HKMS § 121 lg 2 p 1 tähenduses. Nimetatud sätte puhul on tegemist diskretsioonilise alusega,

mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine

selge ilma kahtlusteta. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust

kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (nt

Riigikohtu 04.10.2017 määrus nr 3-17-505, p 8; 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8;

25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, p 10). Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral

tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja sisulist läbivaatamist (nt Riigikohtu

11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 12).

III

15. Kõike eeltoodut arvestades ei saa kaebajal praeguses asjas kaebeõiguse puudumist pidada

ilmselgeks ning eelistada tuleb kaebuse menetlusse võtmist ja kaebeõigusele asja sisulise

läbivaatamise käigus täiendava hinnangu andmist.

3-18-551

7(7)

16. Ringkonnakohus märgib veel, et KeÜS § 30 lg 2 alusel kaebuse esitamisel ja

populaarkaebuse esitamisel on tegemist erinevate kaebeõiguse allikatega – esimesel juhul on

kaebus esitatud seoses kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkide kaitse vajadusega, teisel juhul

aga seoses avaliku huvi kaitse vajadusega vastuolu tõttu seaduse või muu õigusaktiga. Seetõttu

on iseenesest põhjendatud vastustaja seisukohad sellest, et erinevatele kaebeõiguse allikatele

vastavad kaebuse osad peaksid olema selgelt piiritletud ja eristatavad (vt ka Riigikohtu

19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 13; 10.11.2009 otsus nr 3-3-1-84-08, p 10). Kuna

praeguse määruskaebuse menetluse esemeks on üksnes kaebuse tagastamise õiguspärasus, ei

pea ringkonnakohus põhjendatuks hakata hindama, kas kaebeõiguse puudumise tõttu tuleks

jätta mõni kaebuse väide tähelepanuta. Need küsimused tuleb lahendada asja sisulise

läbivaatamise käigus. Küll aga märgib ringkonnakohus, et ei KeÜS § 30 lg-st 2 ega PlanS-st ei

tulene kaebajale õigust esitada kaebust kolmanda isiku, nt mõne kohaliku omavalitsuse õiguste

kaitseks.

17. Kaebaja ei ole määruskaebuses vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 26.03.2018 määruse

resolutsiooni p-i 2, millega halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. Seega on halduskohtu määrus selles osas jõustunud. Juhul, kui kaebaja soovib

endiselt asjas esialgse õiguskaitse rakendamist, tuleb tal esitada halduskohtule sellekohane uus

taotlus, mis tuleb halduskohtul seejärel sisuliselt lahendada.

18. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus MTÜ Eesti Geograafia Selts määruskaebuse,

tühistab Tallinna Halduskohtu 26.03.2018 määruse resolutsiooni p-i 1 ning saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi Tallinna Halduskohtule.

19. MTÜ Eesti Geograafia Selts on määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot.

Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt on alates 01.01.2018 haldusasjas määruskaebuse

esitamine riigilõivuvaba. Ringkonnakohus tagastab tasutud riigilõivu vastavalt kaebaja

taotlusele

Advokaadibüroo

Derling

OÜ

(registrikood

14024560)

arveldusarvele

nr EE322200221063937025 Swedbank AS-s (HKMS § 104 lg 8).

20. MTÜ Geograafia Selts on esitanud ringkonnakohtule taotluse seni kantud menetluskulude

välja mõistmiseks vastustajalt. Muu hulgas taotleb kaebaja vastustajalt määruskaebuse

menetluses kantud õigusteenuse kulude väljamõistmist (2062,50 eurot). HKMS § 109 lg 2 järgi

esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna praegune määrus ei lõpeta haldusasja

menetlust, ei jaota kohus menetluskulusid.

(allkirjastatud digitaalselt)