1-16-9898/68 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

16. mai 2018, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-16-9898

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Juhan Sarv

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 14. märtsi 2018

määrus Assar Pauluse vangistusest tingimisi enne

tähtaega elektroonilise järelevalve alla vabastamata

jätmise kohta

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Süüdimõistetu

Assar

Pauluse

(ik 36208154219)

kaitsjad vandeadvokaat Küllike Namm ja jurist Artur

Pärnoja, määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 14. märtsi 2018 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse

pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi

teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

Assar Pauluse süüditunnistamine ja karistamine

1. Harju Maakohtu 7. septembri 2016. a otsusega asjas nr 1-16-6717 tunnistati Assar Paulus süüdi

ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ja

§ 345 lg 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat

vangistust, arvestades KarS § 68 lg 1 alusel selle algust 14. aprillist 2014. Harju Maakohus

tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult järgmiste tegude toimepanemises:

1) A. Paulus organiseeris alates 2006. aasta algusest kuritegeliku ühenduse, mis tegutses

varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud rahvatervise vastaste (KarS

§ 184), varavastaste (KarS § 209 ja § 214 lg 2), majandusalaste (KarS §-d 3891 ja 394),

õigusemõistmise vastaste (KarS § 320), avaliku usalduse vastaste (KarS § 345) ning

isikuvastaste (KarS § 133) süütegude toimepanemisele. A. Pauluse kuritegelikus ühenduses

väljakujunenud toimimisviisid katkesid suures osas 14. aprillil 2014, mil politsei pidas

ühenduse liikmed kahtlustatavatena kinni ning seitse isikut vahistati. A. Paulus juhtis seda

kuritegelikku ühendust. Ta andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku

ühenduse liikmetele korraldusi, ülesandeid, käitumisjuhiseid ning seisukohti kuritegude

organiseerimise, toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu

jaotamise, kuritegeliku ühenduse rahastamise, kuritegelikku ühendusse uute liikmete

värbamise ning vangistusega karistatud või kriminaalmenetlustes kahtlustatavate ja

süüdistatavate kuritegeliku ühenduse liikmete ning nende lähedaste toetamise kohta. A.

Paulus, omades kõrgeimat positsiooni kuritegelikus ühenduses ning suurt mõjuvõimu ja

sõnaõigust kuritegeliku ühenduse liikmete hulgas, osales kuritegelikus ühenduses esile

kerkinud oluliste küsimuste lahendamisel ning tagas sellega kuritegeliku ühenduse sujuva

toimimise ja eesmärkide täitmise katkematuse. A. Pauluse juhitavasse kuritegelikku

ühendusse kuulusid peale tema enda veel 23 inimest ja kaks juriidilist isikut;

2) A. Paulus pani aastatel 2012 ja 2013 grupis teiste isikutega toime kaks väljapressimist,

nõudes kannatanutelt vägivalda kasutades alusetult varalise kasu üleandmist;

3) A. Paulus võltsis aastatel 2013–2014 kaks tegelikult mitteeksisteerivat laenusuhet

kajastavat laenulepingut, millega ta ise või temaga seotud äriühing omandas näilikult õiguse

nõuda teiselt isikult laenusumma tagastamist ja intressi;

4) A. Paulus esitas ühe eelmises alapunktis nimetatud võltsitud lepingutest koos võltsitud

kassa väljamineku orderiga OÜ b. raamatupidajale.

2. Viru Maakohtu 24. novembri 2016. a otsusega asjas nr 1-16-9898 tunnistati A. Paulus süüdi

KarS § 184 lg 21 p 1 – § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega kuueks aastaks.

KarS § 65 lg 1 alusel luges maakohus selle karistuse kaetuks Harju Maakohtu 7. septembri

2016. a otsusega mõistetud karistusega, mõistes A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat

vangistust. Vangistuse alguseks luges kohus 14. aprilli 2014.

Viru Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema ja P.H, olles

kuritegeliku ühenduse juhtfiguurideks, finantseerisid vähemalt 2013. aasta algusest kuni suveni

E.M.

ja

G.S.

juhitud

kuritegeliku

ühenduse

tegevust,

mis

oli

suunatud

KarS §-s 184 sätestatud kuritegude toimepanemisele (narkootilise aine suures koguses

ebaseaduslik käitlemine ja salakaubavedu). A. Paulus ja P. H, olles teadlikud, et nende eraldatud

raha kasutatakse narkotarnete finantseerimiseks, osutasid 2013. aastal tahtlikult ja teadlikult

kaasabi E. M ja G. S tegevusele, võimaldades viimastel ebaseaduslikult omandada, vedada ja

vallata narkootilist ainet hašišit mitte vähem kui 1320 kg väärtusega 1,32 miljonit eurot ja see

aine suures osas ka edasi müüa. A. Paulus, omades mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegelikus

ühiskonnas ning kontrolli rahaliste vahendite üle, otsustas finantsabi andmise G. S ja E. M

tegevuse tarbeks, viimaste poolt teostatava narkootilise aine transiidi lubamise läbi Eesti

Vabariigi, samuti narkootiliste ainete käitlemise finantseerimise jätkamise. E. M ja G. S

organiseerisid kuritegeliku ühenduse narkootilise ainega varustamist Hispaaniast ja Hollandist

ning narkootilise aine vedu Euroopa Liidu riikidest riikidest Eestisse ja Eestist Venemaale.

Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlus

3. Viru Vangla esitas 13. oktoobril 2017 Viru Maakohtule materjalid A. Pauluse vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastamiseks.

4. Viru Maakohtu 27. novembri 2017. a määrusega jäeti A. Paulus vangistusest ennetähtaegselt

vabastamata. Viru Maakohtu 27. novembri 2017. a määruse peale esitasid määruskaebuse nii

A. Pauluse kaitsjad Küllike Namm ja Artur Pärnoja kui ka prokuratuur. Mõlemas

määruskaebuses taotleti maakohtu määruse tühistamist ja A. Pauluse vabastamist vangistusest

tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega. Tartu Ringkonnakohtu 22.

jaanuari 2018. a määrusega tühistati Viru Maakohtu 27. novembri 2017. a määrus, rahuldati

määruskaebus osaliselt ja kohtuasi saadeti uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

Viru Maakohtu 14. märtsi 2018. a määrus

5. Viru Maakohtu 14. märtsi 2018. a määrusega jäeti A. Paulus ennetähtaegselt vangistusest

elektroonilise valve alla vabastamata.

6. Maakohus leidis, et formaalsed eeldused A. Pauluse ennetähtaegseks vangistusest

elektroonilise järelevalve alla vabastamiseks on täidetud, kuid KarS § 76 lg-st 4 tulenevad

vabastamise materiaalsed eeldused on täitmata.

7. Kohus sedastas, et A. Paulusel on vabanemise korral olemas kindel elu- ja töökoht ning toetavad

suhted lähedastega. Järgnevalt analüüsis maakohus süüdimõistetu varasemaid karistusi,

retsidiivsuse riskiprotsente, A. Paulusele määratud distsiplinaarkaristusi, süüdimõistetu

tervislikku seisundit, elu- ja töökohta ning A. Pauluse poolt toime pandud kuritegude asjaolusid.

8. A. Paulus kannab Viru Maakohtu 24.11.2016 otsuse alusel liitkaristust, mis hõlmab Harju

Maakohtu 07.09.2016 otsusega mõistetud karistust. Kuna A. Pauluse karistused liideti

KarS § 65 lg 1 alusel ning tema varasem karistus on arhiveeritud, on süüdimõistetut

kriminaalkorras karistatud ühel korral ja tegemist on A. Pauluse esimese vangistusega.

9. Tuginedes Tartu Ringkonnakohtu 16.10.2017 lahendile asjas nr 1-13-8065, ei arvestanud

maakohus A. Pauluse suhtes koostatud uute kuritegude toimepanemise riskiprotsentidega ning

jättis need kõrvale.

10. Maakohus leidis, et kuna A. Pauluse tööle määramise käskkiri koos hilisemate tööst keeldumise

eest määratud distsiplinaarkaristustega on halduskohtus vaidlustatud, tuleb A. Paulust vaadelda

kinnipeetavana, kellel puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused.

11. A. Pauluse tervisliku seisundi osas leidis maakohus, et ainuüksi meditsiinilise abi saamise

vajadus ei ole piisavalt kaalukas argument isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. Nimelt peab

ka vanglas olles kogu vajalik meditsiiniline abi olema isikule tagatud. VangS § 52 ja 53 kohaselt

on vanglas kinnipeetavale tagatud tervishoiuteenuse osutamine ning vajalik ravi (Tartu

Ringkonnakohtu 02.11.2017 määrus asjas nr 1-16-7795, p 6). VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst

kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate

võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Ehk

siis kinnipeetavatele tagatakse vanglas ravi ja mitte üksnes esmaabi (Tartu Ringkonnakohtu

14.12.2017 määrus asjas nr 1-14-10760, p 10.4).

12. Peamine põhjus, miks maakohus jättis A. Pauluse ennetähtaegselt vangistusest vabastamata, on

süüdimõistetu kuritegude iseloom ja raskus, mis kaaluvad üles A. Paulust iseloomustava

positiivse teabe. Maakohus leidis, et kuriteod, mille eest A. Paulus karistust kannab, on niivõrd

rasked, et vähemalt praegu ei ole võimalik teda ennetähtaegselt vangistusest vabastada. A.

Pauluse kui võimeka, organiseeritud ja aktiivse kuritegeliku ühenduse juhi ennetähtaegne

vabastamine ei ole õigustatud.

Määruskaebus

13. Maakohtu määruse peale esitasid kaebuse A. Pauluse kaitsjad vandeadvokaat K. Namm ja A.

Pärnoja.

14. Esmalt leitakse kaebuses, et maakohtu määruses on mitu kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist.

15. Nimelt nähtub Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-12-17, et kohus ei saa jätta isikut ennetähtaegselt

vabastamata vaid toimepandud kuriteo raskusele tuginedes nagu käesoleval juhul.

Kohtumääruses peaksid kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo

toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse

tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe.

Vaidlustatavas määruses puuduvad igasugused maakohtu põhjendused eelviidatu osas.

16. Maakohtu määrusest ei selgu, millistel asjaoludel on maakohus tuginenud Tartu

Ringkonnakohtu 14.12.2017 määrusele asjas nr 1-16-8203 ja 19.12.2017 määrusele asjas nr

1-13-5155, kuivõrd nendes kajastatud asjaolud (korduvalt kriminaalkorras karistatud ning

tugevate alkoholiprobleemidega isikud; kuriteod on toime pandud alkoholi mõju all olles jne)

ei ole käesoleva kohtuasja andmetega ligilähedaseltki sarnased, mistõttu ei saa viidatud

lahendites toodud kohtu järeldusi käesolevas kohtuasjas aluseks võtta.

17. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest, milliseks on maakohus hinnanud A. Paulusest lähtuva

ohuprognoosi ning kas ja mil määral on kohus lugenud tõenäoliseks, et A. Paulus jätkab

vabaduses kuritegude toimepanemist. Määruses on üksnes refereeritud A. Pauluse suhtes tehtud

süüdimõistvaid kohtuotsuseid ning nendes kajastatud süüdistuse andmeid, millele tuginedes on

kohus korduvalt rõhutanud, et tegemist oli raskete kuritegudega.

18. Kaitsjate hinnangul tuleb siiski arvestada ka kohtu poolt A. Paulusele mõistetud karistuste

määrasid, millised on olnud kas sanktsiooni alammääras või ligilähedased alammäärale.

Arvestades kohtu-poolset hinnangut toimepandud tegudele ja nende raskusele, mis väljendub

mõistetud karistuse määrades, andis maakohus sellega märku, et isiku roll toimepandud

kuritegudes on olnud väiksema ühiskonnaohtlikkusega. Seega on põhjendatud väita, et A.

Pauluse poolt juba ärakantud karistus (3 aastat ja 11 kuud temale mõistetud 7 aasta pikkusest

vangistusest) on täitnud karistuse eesmärgid ning on küllaldaselt alust arvata, et vabaduses

viibides suudab A. Paulus hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, mistõttu süüdimõistetu

ennetähtaegne vabastamine tema kiirema ja efektiivsema taasühiskonnastamise huvides oleks

õigustatud ja vajalik.

19. Maakohtu arvates ei saa 6- ja 7-aastast vangistust pidada kergeks karistuseks. Seejuures ei nähtu

määrusest, millistest kriteeriumitest lähtuvalt on maakohus liigitanud karistusi rasketeks või

kergeteks. Kaitsjate hinnangul tuleks lähtuda siiski karistusseadustikus ette nähtud sanktsiooni

keskmisest – sellest ülespoole määratud karistusi saab lugeda rasketeks karistusteks ja allapoole

määratud karistusi kergeteks, rääkimata sanktsiooni alammääras määratud karistustest, millised

tuleb lugeda siiski kergeteks karistusteks.

20. Täiendavalt viitavad kaitsjad vanglas tegutseva kontaktisiku ebamõistlikult suurele rollile isiku

ennetähtaegse vabastamise menetluses. Nimelt on kinnipeetavale määratud kontaktisik

ainuisikuliselt kinnipeetavale individuaalse täitmiskava koostaja, distsiplinaarkaristuste

määraja, kohtusse saadetava iseloomustuse koostaja – seega ühest inimesest sõltub, kas vangla

toetab isiku ennetähtaegset vabastamist või mitte.

21. Kinnipeetava ütlustest, samuti isiku käitumisest vangistuse jooksul, nähtub, et ta on teinud

omad järeldused ja suudab edukalt reeglite kohaselt käituda. Isikul on selge sisemine soov teha

oma elus muudatusi seadusekuulekuse suunas. A. Paulus kinnitas 13.03.2018 kohtuistungil, et

ta soovib veeta kvaliteetaega oma perega, ei soovi suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega,

soovib asuda tööle ja oma perekonda rahaliselt ülal pidada. Eeltoodu, lisaks ka ealised ja

tervislikud põhjused pakuvad motivatsiooni seadusekuulekalt toimida. Ennetähtaegse

vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annaks A. Pauluse edaspidisel

mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine

kinnipidamiskohas. Kaitsjate hinnangul on saavutatud VangS § 6 lg-s 1 toodud peamine

eesmärk: süüdimõistetu on suunatud tagasi õiguskuulekale teele, mistõttu on põhjendatud ka

isiku ennetähtaegne vabastamine.

22. A. Pauluse puhul on täidetud kõik KarS § 76 lg-s 4 sätestatud eeldused karistusest tingimisi

ennetähtaegseks vabastamiseks: isikut ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud

(arhiveeritud

andmeid

ei

saa

käesoleval

juhul

arvestada);

puuduvad

jõustunud

distsiplinaarkaristused (kõik määratud distsiplinaarkaristused on vaidlustatud ning need on

määratud ühe ja sama teo eest – s.o rahumeelne tööst keeldumine tervislikel põhjustel), A.

Paulus soovib elada seaduskuulekalt; tal pole täitmata rahalisi nõudeid; tal on kindel elu- ja

töökoht ja toetav perekond, kes oleks abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda. Viimati

märgitud asjaolu kompenseerib selle, et isikul on veel läbimata vangla sotsiaalprogramm „Õige

hetk“, mille läbimise saaks teha kohustuslikuks ka käitumiskontrolli ajal.

23. Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2018 määrusega anti menetlusosalistele aega kuni 18.04.2018

esitada määruskaebuse osas kirjalikke seisukohti. Tähtajaks taandusi, taotlusi ega seisukohti ei

esitatud.

24. Kaitsjad esitasid 02.05.2018 ringkonnakohtule kriminaalasjas nr 1-16-6717 tehtud Viru

Maakohtu 26.04.2018 määruse, millega vabastati A. P vangistusest tingimisi enne tähtaega.

Kaitsjad soovivad sellega näidata, et A. Paulusega samasse kuritegelikku ühendusse kuulunud

isik vabastati ennetähtaegselt, vaatamata sellele, et tal on kaks kehtivat kriminaalkaristust.

Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes paluvad kaitsja lisatud kohtulahendit arvestada A.

Pauluse vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel.

Ringkonnakohtu seisukoht

25. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi.

Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma,

kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või

menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse

kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKK 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus sellist kaalutlusviga teinud ja on üldjoontes veenvalt põhjendanud,

miks tuleb A. Paulus ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätta. Samas peab

kriminaalkolleegium KrMS § 390 lg 1 ja § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks lisada omapoolseid

põhjendusi.

26. Riigikohus on asunud seisukohale, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise

peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse

olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast

karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette

nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku

elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu

(RKKK 3-1-1-12-17, p 20).

27. Maakohus käsitles A. Paulust kui vanglas distsiplinaarkorras karistamata isikut, kuna

kinnipeetav on Viru Vangla 28.02.2017. a tööle määramise käskkirja ja selle alusel määratud

distsiplinaarkaristused tööst keeldumise eest halduskohtus vaidlustanud. Kohus leidis, et kuna

ükski kaebustest ei ole veel lõpplahendini jõudnud, ei saa välistada, et mõni või kõik nendest

distsiplinaarkaristustest (käskkirjadest) tühistatakse, mis loob olukorra, kus A. Paulus on

kinnipidamiskohas

õiguskuulekalt

käitunud.

Kriminaalkolleegium

maakohtu

sellise

seisukohaga ei nõustu.

28. Viru Vangla 28.02.2017 käskkirja nr 6-2/241-1 alusel on A. Paulusel kohustus

kinnipidamiskohas töötada, millest A. Paulus on korduvalt keeldunud, saades selle eest

korduvalt distsiplinaarkorras karistada. A. Paulusel on 08.05.2018 seisuga viis kehtivat

distsiplinaarkaristust (II kd, tl 23). Viru Vangla 19.05.2017 käskkiri nr 6-3/504-1, 29.06.2017

käskkiri nr 6-3/632-1, 13.07.2017 käskkiri nr 6-3/687-1, 11.08.2017 käskkiri nr 6-3/789-1 ja

21.08.2017 käskkiri nr 6-3/830-1, millega A. Paulusele kõnealused distsiplinaarkaristused

määrati, on haldusaktid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses. Haldusakt on ka

Viru Vangla 28.02.2017 käskkiri nr 6-2/241-1 A. Pauluse tööle määramise kohta.

29. Haldusakt kehtib HMS § 61 lg 1 kohaselt adressaadile teatavaks tegemisest või

kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Pole

vaidlust, et vangla kõnealused käskkirjad on A. Paulusele teatavaks tehtud ja nendes pole

märgitud hilisemat kehtivuse algusaega.

30. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud

õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 61

lg 2). Kohtuasja materjalidest ega kohtute infosüsteemist ei nähtu, et ükski halduskohtus

vaidlustatud vangla käskkirjadest A. Paulusele distsiplinaarkaristuse määramise kohta oleks

praeguseks kehtetuks tunnistatud või et mõne käskkirja kehtivus oleks halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p 1 alusel esialgse õiguskaitse korras peatatud (A. Pauluse kaitsja

K. Namm on kohtuistungil avaldanud, et nad ei ole enam käskkirjade kehtivuse esialgse

õiguskaitse korras peatamist taotlenud (I kd, tl 223 pöördel)). Tartu Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 04.04.2018 otsusega asjas 3-17-968 jäeti muutmata Tartu Halduskohtu

14.11.2017 otsus, millega jäeti A. Pauluse kaebus rahuldamata ja leiti, et vangla 28.02.2017

käskkiri nr 6-2/241-1 vastab HMS §-s 54 ja justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9

„Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ §-s 4 sätestatud

nõuetele. Viidatud asjas on küll esitatud kassatsioonkaebus, kuid tulenevalt HMS § 61 lg-st 2

on Viru Vangla 28.02.2017 tööle määramise käskkiri jätkuvalt kehtiv.

31. HMS § 60 lg 2 esimese lause järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele,

sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Seega tulnuks maakohtul ja tuleb ringkonnakohtul

A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel lähtuda sellest, et Viru Vangla

määratud viis distsiplinaarkaristust on kehtivad. A. Pauluse tervisega seotud küsimused on

halduskohtumenetluses toimuvate vaidluste ese ega puuduta käesolevat määruskaebemenetlust.

Samuti ei kuulu käesoleva menetluse esemesse küsimus A. Pauluse kontaktisiku tegevusest.

32. Rikkumised, mille eest A. Paulust distsiplinaarkorras karistati, näitavad, et A. Pauluse

käitumine vangistuses on kaugel eeskujulikust. A. Paulusele on individuaalse täitmiskavaga

ette nähtud tööle asumine ning Viru Vangla 28.02.2017 käskkirjaga määrati A. Paulus

majandustöödele abitööliseks koristajana. Süstemaatiline keeldumine koristustöö tegemisest

viitab sellele, et süüdimõistetu on jätkuvalt ustav kuritegeliku maailma subkultuurilistele

hoiakutele. Selliste hoiakute ilmnemine räägib otsustavalt vastu kaitsja väitele, et A. Paulus on

otsustanud asuda õiguskuulekale teele. Ühtlasi on A. Paulus tööst keeldudes jätnud täitmata

talle individuaalses täitmiskavas (VangS § 16) ette nähtud eesmärgid. Vangistusest

ennetähtaegne vabastamine võib aga kõne alla tulla siis, kui süüdlane on saavutanud

individuaalses täitmiskavas määratud eesmärgid enne karistuse lõpptähtaja saabumist.

Praegusel juhul on see tingimus täitmata.

33. Sõltumata eeltoodust leiab ringkonnakohus, et A. Pauluse ennetähtaegne vangistusest

vabastamise välistab tema kuritegude asjaoludest ilmnev kõrge retsidiivsusrisk. Riigikohus on

leidnud, et kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus

mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal

õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle

elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise

asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse

arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (Riigikohtu määrus asjas

nr 3-1-1-12-17, p 21).

34. Jättes kõrvale A. Pauluse käitumise vanglas, välistavad tema ennetähtaegse vabastamise ka

tema kuritegude (vt kokkuvõtlikult käesoleva määruse punktid 1–2) erakordsed asjaolud, mis

ringkonnakohtu hinnangul annavad küllaldase põhjuse rääkida kõrgendatud ohust, et

süüdimõistetu jätkab vabaduses (raskete) kuritegude toimepanemist. A. Pauluse kuritegude

isepära, aga ka varasemat elukäiku arvestades peab kolleegium tema vaieldamatult väga häid

elutingimusi ning tugevaid perekondlikke sidemeid vabaduses ennetähtaegse vabastamise

küsimuse lahendamisel pigem teisejärguliseks faktoriks.

35. A. Paulus organiseeris ja juhtis kuritegelikku ühendust, kuhu kuulusid peale tema enda veel

23 inimest ja kaks juriidilist isikut ning mis tegutses õiguskaitseorganite sekkumiseni tervelt

kaheksa aasta vältel. Selle kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud rahvatervisevastaste

(KarS § 184), varavastaste (KarS § 209 ja § 214 lg 2), majandusalaste (KarS §-d 3891 ja 394),

õigusemõistmise vastaste (KarS § 320), avaliku usalduse vastaste (KarS § 345) ning

isikuvastaste (KarS § 133) kuritegude toimepanemisele. Muu hulgas aitas A. Paulus

kuritegeliku ühenduse juhina kaasa tervelt 1320 kg kaalunud ja 1,32 miljonit eurot maksnud

ehk erakordselt suure hašišikoguse transiidile. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt oli

A. Pauluse juhitud kuritegelik ühendus hästi organiseeritud mitmetasandilise territoriaalse

juhtimisstruktuuri ning kindlate käsuliinidega. A. Paulus oli selle ühenduse kõrgeim juht, kellel

oli ühenduses suur mõjuvõim: ta andis ühenduse liikmetele korraldusi ja talle anti ühenduse

allstruktuuride tegevusest aru, samuti haldas ta ühenduse „ühiskassat“, millest muu hulgas

maksti toetust kinnipidamisasutusse sattunud ühenduse liikmetele ja kanti nende

õigusabikulusid. A. Pauluse juhitud ühendus oli suuteline ajas kestma ja seda iseloomustasid

pikaajalised kuritegelikud eesmärgid. Ühendus tegutses Eesti erinevates piirkondades: Lõuna-

ja Kesk-Eestis, Harjumaal, Läänemaal, Ida-Virumaal, aga ka mujal. Võime juhtida sedavõrd

laiahaardelist kuritegelikku ühendust iseloomustab A. Pauluse autoriteeti kuritegelikus

maailmas. Kuritegeliku ühenduse liikmed ei olnud võrdsed partnerid, vaid allusid

mitmeastmelise käsuliini kaudu lõppastmes A. Paulusele, kes andis ühenduse liikmetele

korraldusi. A. Pauluse juhitud ühenduse ohtlikkust näitab seegi, et selle eesmärk ei olnud vaid

ühte liiki kuritegude toimepanemine – ühenduse tegevus hõlmas nii rahvatervisevastaste

(KarS § 184), varavastaste (KarS § 209 ja § 214 lg 2), majandusalaste (KarS §-d 3891 ja 394),

õigusemõistmise vastaste (KarS § 320), avaliku usalduse vastaste (KarS § 345) kui ka

isikuvastaste (KarS § 133) kuritegude toimepanemist.

36. A. Pauluse kuritegude asjaolud viitavad süüdimõistetus sügavalt juurdunud kuritegelikule

mentaliteedile ja erakordselt tihedatele sidemetele kriminaalse maailmaga. Vastasel korral

polnuks A. Paulus saanud selliseid kuritegusid toime panna. A. Paulus on kõrgharidusega

väljakujunenud isiksus, vanust on tal 56 aastat. Kolleegiumil pole mingit käegakatsutavat alust

uskuda, et A. Paulus, juhtides aastaid suurt kuritegelikku ühendust, olles jõudnud oma

professiooni tippu ja võttes omaks selleks vajalikud väärtushinnangud, tahaks ja suudaks pärast

umbes nelja-aastast vangistust katkestada kõik sidemed kriminaalse maailmaga, loobuda seal

saavutatud autoriteedist ja asuda õiguskuulekale teele. Muu hulgas tähendaks selline

kannapööre A. Pauluse elus tema jaoks suure tõenäosusega märkimisväärset langust

materiaalses heaolus. Vaevalt suudaks A. Paulus ausa tööga lubada endale ja oma perekonnale

sellist elu, nagu kuritegelikku karjääri jätkates. Kaitsja kinnitusel ootab A. Paulust OÜ-s M.

laojuhataja ametikoht kuupalgaga X eurot. Arvestades seda, milleks kõigeks oli

A. Paulus senini valmis, et oma jõukust kasvatada, pole usutav, et majanduslik heaolu on

muutunud tema jaoks teisejärguliseks. Seetõttu on A. Pauluse motivatsioon asuda

õiguskuulekale teele kolleegiumi jaoks enam kui küsitav.

37. A. Pauluse näol on kindlasti tegemist keskmisest oluliselt intelligentsema, vähemimpulsiivse ja

enda käitumist kontrolliva kurjategijaga, kes suudab enda eesmärke ja sihte hästi varjata. Tema

puhul ei saa väliselt viisakast ja korrektsest käitumisest, sotsiaalprogrammide läbimisest jmt

teha kaugeleulatuvaid järeldusi retsidiivsusriski langemise kohta. Samuti võib eeldada, et

A. Pauluse võimalikud uued kuriteod oleksid võrdlemisi varjatud. Arvestades A. Pauluse

sidemeid, teadmisi, oskusi ja autoriteeti kuritegelikus maailmas, on tal tõenäoliselt väga lihtne

leida inimesi, kelle abil ja kelle varju jäädes panna toime uusi kuritegusid ja teenida senise

elustandardi säilitamiseks vajalikku kriminaaltulu. Kuna A. Pauluse eeldatav roll uute

võimalike kuritegude toimepanemisel piirduks tõenäoliselt nende organiseerimise jm

korraldava tegevusega, ei ole retsidiivsusriski maandamisel märkimisväärset abi ka

elektroonilisest järelevalvest.

38. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et A. Pauluse käitumine vanglas ja tema kuritegude asjaolud

viitavad isegi eraldivõetuna – aga iseäranis tugevalt kogumis – retsidiivsusriskile, mis on

kaugelt liiga suur, et süüdimõistetu praegu enne tähtaega vangistusest vabastada. Seda eriti

silmas pidades A. Pauluse uute võimalike kuritegude raskust. VangS § 6 lg-s 1 on toodud

vangistuse kaks eesmärki – esiteks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja

teiseks õiguskorra kaitsmine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole A. Paulusele mõistetud

karistus praeguseks neid eesmärke täitnud. Seetõttu ei ole A. Pauluse ennetähtaegne

vangistusest vabastamine õigustatud.

39. Ühtlasi ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega, et A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise

otsustamisel tuleks arvestada ka talle mõistetud karistuste määradega. See asjaolu on KarS § 76

lg-st 2 tulenevalt oluline vaid ennetähtaegse vabastamise formaalsete eelduste tuvastamisel.

Eesti karistusõigus ei näe täisealiste süüdimõistetute puhul ette automaatset ennetähtaegset

vangistusest vabastamist pärast teatud osa karistusaja möödumist. Vabastamise üle otsustamisel

tuleb alati kontrollida KarS § 76 lg-s 4 toodud ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste

olemasolu. Praegusel juhul neid eeldusi ei ole.

40. Asjakohatu on kaitsjate viide kriminaalasjas nr 1-16-6717 tehtud Viru Maakohtu 26.04.2018. a

määrusele, millega vabastati vangistusest tingimisi enne tähtaega A. P. Esiteks märgib

kolleegium, võtmata seisukohta A. P vabastamise põhjendatuse kohta, et Viru Maakohtu

seisukohad osutatud kriminaalasjas ei ole ringkonnakohtule käesolevas asjas mingil moel

siduvad. Teiseks on süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise taotluse

lahendamine isikupõhine. A. P ja A. Pauluse olukord on ennetähtaegse vabastamise küsimuse

lahendamisel erinev juba seetõttu, et A. P oli vaid A. Pauluse juhitud kuritegeliku ühenduse

liige. See mõjutab ka ennetähtaegse vabastamise aluseks olevat ohuprognoosi. Järelikult pole

Viru Maakohtu 26.04.2018. a määrusel käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust.

41. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Viru Maakohtu 14.03.2018 määruse muutmata ning määruskaebuse

rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Juhan Sarv