2-16-11056/34 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21611056

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. mai 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i SEB Pank hagi osaühingu Hexanor vastu

4 545 088 euro 35 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Hexanor kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6 891 449 eurot 22 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank, esindaja juhatuse liige Allan Parik

Kostja osaühing Hexanor, esindajad vandeadvokaadid Paul

Varul ja Martti Peetsalu

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. juuni 2017. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

21. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21611056 osas, millega maakohus mõistis

osaühingult Hexanor AS-i SEB Pank kasuks välja viivise 1 554 007 eurot ületavas osas

(sh edasiulatuvalt) ja ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata

(26. juuniks 2017 sissenõutavaks muutunud viivise osas). Samuti tühistada nimetatud

ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas ja tegi

uue otsuse, mõistes osaühingult Hexanor AS-i SEB Pank kasuks välja viivise alates

27. juunist 2017 kuni põhivõla tasumiseni, ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Lõpetada menetlus osas, milles AS SEB Pank nõuab osaühingult Hexanor

1 554 007 eurot ületava viivise tasumist.

3. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikku

põhjendust.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

„1. Rahuldada AS-i SEB Pank hagi osaühingu Hexanor vastu osaliselt.

2-16-11056

2. Mõista osaühingult Hexanor AS-i SEB Pank kasuks välja 6 099 095 eurot 35 senti

(sh põhivõlg 4 455 933 eurot 43 senti, intress 89 154 eurot 92 senti ja viivis

1 554 007 eurot)."

5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Menetluskuludest kõigis kohtuastmetes jätta 88,5% osaühingu Hexanor kanda ja

11,5% AS-i SEB Pank kanda, välja arvatud hagi tagamisega seotud AS-i SEB Pank

kulud, mis jäävad tema enda kanda. Mõista tasaarvestuse tulemusena osaühingult

Hexanor AS-i SEB Pank kasuks menetluskulude katteks välja 1818 eurot 75 senti.

7. Tagastada osaühingule Hexanor Haldus osaühingu Hexanor kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 19. juulil 2016 Harju Maakohtule hagi osaühingu Hexanor (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt välja 6 678 570 eurot 27 senti ning hagi esitamisest põhinõude

(4 455 933 eurot 43 senti) tasumiseni viivise 583 eurot 23 senti päevas. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda. Menetluskuludena tasus hageja maakohtus hagilt riigilõivu 3400 eurot ja hagi

tagamise avalduselt 50 eurot (kokku 3450 eurot).

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. oktoobril 2005 laenulepingu nr 2005026806

(laenuleping I), mille alusel sai kostja hagejalt 34 000 000 krooni (2 172 996 eurot 5 senti) laenu,

mis tuli tagastada 27. oktoobril 2010. Samal päeval seati poolte kokkuleppel Tallinnas Punane 50 ja

Punane 52 asuvatele kinnisasjadele hageja kasuks ühishüpoteek (hüpoteegisumma

43 000 000 krooni) kinnisasjade igakordse omaniku kohustusega alluda hüpoteegiga tagatud nõuete

rahuldamiseks kohesele sundtäitmisele. Pooled sõlmisid 5. novembril 2008 laenulepingu lisa nr 3,

millega muutsid laenulepingut ja määrasid laenu valuutaks euro, intressimääraks kuue kuu

EURIBOR + 2,5% aastas ja laenu tagastamise tähtpäevaks 5. novembri 2015.

5. novembril 2008 sõlmisid pooled ka uue laenulepingu nr 2008029346 (laenuleping II), mille alusel

sai kostja laenu 2 588 420 eurot intressiga kuue kuu EURIBOR + 2,5% aastas tagastamise

tähtpäevaga 5. november 2015. Lepingu p 1.5 järgi oli laenu kasutamise otstarbeks kostja ja

Aktsiaseltsi Hansapank (Hansapank) ning kostja ja TALLINNA ÄRIPANGA AS-i (Äripank) vahel

sõlmitud laenulepingutest tulenevate laenude refinantseerimine ning Tallinnas Pae 80 asuva

kaubanduskeskuse Bravo ehituskulude tasumine omanikele. Samal päeval sõlmisid hageja, kostja,

Hansapank ja Äripank hüpoteekide loovutamise ja asjaõiguslepingu, mille järgi loovutasid

Hansapank ja Äripank nimetatud kinnisasjale seatud hüpoteegid (hüpoteegisummad

35 000 000 krooni ja 15 000 000 krooni) hagejale.

1.2. Kuna kostja jättis laenumaksed tasumata, esitas hageja 13. augustil 2009 kostjale laenulepingute

erakorralise ülesütlemise avalduse 18. augustist 2009.

Kostja võlga ei tasunud ja hageja esitas laenulepingutest tulenevate nõuete sissenõudmiseks

3. detsembril 2010 avalduse täitemenetluse algatamiseks kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel.

Kostja on esitanud mitu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Võlga ei ole kostja hagejale

tasunud ja hageja nõuab selle sissenõudmist.

Laenulepingu I järgi palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena 1 894 237 eurot 61 senti,

intressina 44 595 eurot 95 senti ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena

906 652 eurot 41 senti. Laenulepingu II järgi palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla

2 561 695 eurot 82 senti, intressina 44 558 eurot 97 senti ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivisena 1 226 829 eurot 51 senti. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise hagi

2(15)

2-16-11056

esitamisest kahekordses lepingujärgses intressimääras, s.o 583 eurot 23 senti päevas hagiavalduse

esitamisest (19. juunist 2016) kuni põhinõude (4 455 933 eurot 43 senti) tasumiseni.

Laenulepingu I p 12.5 järgi on hagejal maksete tasumisega viivitamise korral õigus nõuda viivist

laenulepinguga ettenähtud intressimäära (kuue kuu EURIBOR + 2,5% aastas) kahekordses määras.

Laenulepingu II p 10.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% tähtaegselt tasumata summalt

iga viivitatud päeva eest. 11. juuli 2016. a seisuga on laenulepingust II tulenev viivisevõlgnevus

32 276 840 eurot 42 senti. Kahekordses intressimääras (analoogselt laenulepingule I) arvestatav

viivis oleks 11. juuli 2016. a seisuga 1 226 829 eurot 51 senti.

1.3. Hageja nõue ei ole aegunud. Vaheotsuse tegemine aegumise kohta ei ole põhjendatud, kuna

aegumise üle poolte põhivaidlus käibki.

Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult, mistõttu on aegumistähtaeg kümme aastat.

Pooled pidasid läbirääkimisi 2009. a suvest 2010. a detsembrini, mistõttu oli sel ajal aegumine

peatunud.

Nõuete aegumine katkes 3. detsembril 2010 täitemenetluse algatamise avalduse esitamisega ja

8. oktoobril 2013, kui kostja esitas hagejale tasaarvestusavalduse. Tasaarvestusavalduse esitamist

saab pidada nõude tunnustamiseks.

1.4. Kostja ei ole hageja nõuet tasaarvestanud, sest tsiviilasjas nr 21346775 tuvastas kohus, et hageja

ei ole oma kohustusi rikkunud ning kostjal ei ole kahju hüvitamise nõuet ja jättis kostja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata.

Tsiviilasjas nr 2111840 tunnistati sundtäitmine täiteasjas nr 022/2010/20624 lubatavaks põhinõude

4 545 088 euro 35 sendi osas ja viivisenõude osas ulatuses, mis ei ületa 1 554 007 eurot. Kohus

pidas põhjendatuks viivisenõuet seadusjärgses määras, mistõttu ei ole põhjendatud kostja praegune

viivise vähendamise taotlus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Nõude aegumise kohta palus kostja

teha vaheotsuse. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Menetluskuludena palus kostja

mõista hagejalt välja esindajakulud 1950 eurot (käibemaksuta) ja sellelt võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja arvates on nõue aegunud. Laenulepingutest tulenevatele nõuetele kohaldus kolmeaastane

aegumistähtaeg ja nõuded aegusid 18. augustil 2012. Hüpoteegilepingust tuleneva nõude täitmiseks

esitamisel ei katke laenulepingust tuleneva nõude aegumine. Kuna nõue oli aegunud enne

tasaarvestusavalduse esitamist 8. oktoobril 2013, ei saanud aegumine enam selle mõjul katkeda.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamine (tsiviilasjades nr 2111840 ja 21346775) ei

mõjuta laenulepingust tulenevate nõuete aegumist. Neis kohtuasjades ei ole kostjalt raha välja

mõistetud hageja kasuks.

Isegi kui aegumine oleks täitemenetluse alustamise tõttu 3. detsembril 2010 katkenud, ei oleks

kostja tasaarvestusavaldust esitades nõuet tunnustanud. Tasaarvestuse ainus eesmärk oli vältida

hageja alustatud õigusvastast sundtäitmist. Tasaarvestuse asemel hagiavalduse esitamine ei oleks

olnud majanduslikult mõistlik. Hageja ei ole järginud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lgs 3

sätestatud kohustust ehk vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on kostjale tekkinud kahju

ja kostja on oma kahjunõude tasaarvestanud hageja nõudega.

3(15)

2-16-11056

Hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuleb seda vähendada nullini.

Pahauskne on nõuda kostjalt viivist aja eest (ca poolteist aastat), mil ei olnud selge, kas hageja

refinantseerib laenu või mitte. Kui hageja oleks andnud kostjale selge vastuse 2009. a augustis, mil

kostja esindaja hageja poole pöördus, ja sõlminud kostjaga uued laenulepingud, ei oleks hagejal

viivisenõuet tekkinud.

3. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, mille Harju Maakohus jättis 25. juuli

2016. a määrusega rahuldamata.

4. Harju Maakohus rahuldas 27. juuni 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 4 455 933 eurot 43 senti, intressi 89 154 eurot 92 senti, sissenõutavaks muutunud viivise

2 333 529 eurot 81 senti ja alates 27. juunist 2017 kuni võla tasumiseni viivise 583 eurot 23 senti

päevas. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis talt hageja kasuks välja 3450 eurot

(riigilõivud hagilt ja hagi tagamise avalduselt).

4.1. Otsuse põhjenduste järgi oli kostja laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmisega viivituses

8. aprillist 2009 ja laenulepingust II tulenevate kohustuste täitmisega 6. aprillist 2009. Seega algas

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 kohaselt enne laenulepingute ülesütlemist tekkinud

maksete aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud 31. detsembril 2012

kell 24.00. Hageja ütles laenulepingud üles 13. augusti 2009. a teatega ning nõudis kogu võla

tasumist hiljemalt 18. augustiks 2009. Seega algas TsÜS § 146 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1 järgi

laenulepingute ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg 19. augustil 2009 ja

oleks lõppenud 19. augustil 2012.

4.2. Riigikohus on TsÜS § 159 tõlgendamise kohta teinud vastuolulised lahendid. Tsiviilasjades

nr 32115310 ja nr 32117513 tehtud lahendites leiti, et täitemenetluse algatamise tagajärjeks on nii

algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Tsiviilasjas nr 3214515

tehtud lahendis aga leiti, et TsÜS § 159 lg 1 reguleerib vaid TsÜS § 157 lgs 1 sätestatud

aegumistähtaja katkemist. Kuna viimati nimetatud lahendis ei ole märgitud, et soovitakse muuta

varasemates lahendites esitatud seisukohti, asus maakohus seisukohale, et hageja 3. detsembril 2010

esitatud täitemenetluse avaldus laenulepingust tulenevate nõuete sissenõudmiseks katkestas ka n-ö

algsete nõuete, s.o laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaja. Seetõttu katkes nii

laenulepingute ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud nõuete kui ka laenulepingute

ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine 3. detsembril 2010 ja algas uuesti.

Laenulepingutest tulenevad nõuded oleks aegunud 3. detsembril 2013.

4.3. Kostja 8. oktoobril 2013 esitatud nõudeavalduses ja tasaarvestusavalduses tasaarvestas kostja

oma kahju hüvitamise nõude 6 099 096 eurot 35 senti vaidlusalustest laenulepingutest tuleneva

hageja nõudega 6 099 096 eurot 35 senti. Nimetatud tasaarvestusavalduse esitamine on käsitatav

nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 mõistes. Kostja on selgelt teadvustanud hageja

6 099 096 euro 35 sendi suurust nõuet. VÕS § 197 lg 1 kohase tasaarvestuse tegemine eeldab

üksteise vastu nõuete olemasolu. Kui kostja ei oleks tunnustanud hageja nõuet, puudunuks kostjal

vajadus teha tasaarvestusavaldust, vaid tal tulnuks esitada kahju hüvitamise nõue hageja vastu.

Tegemist ei ole ka tingimuslikult tehtud tasaarvestusavaldusega juhuks, kui kohus peaks näiteks

hageja nõuet tunnustama. Kostja on oma vastuväidetes läbivalt olnud seisukohal, et ta on hageja

nõude tasaarvestanud. Asjas ei ole tähendust sellel, et hageja esitas tasaarvestusavaldusele

vastuväited 11. oktoobril 2013. Eeltoodust tulenevalt katkes hageja laenulepingutest tulenevate

nõuete aegumine ja algas uuesti 9. oktoobril 2013 kostja tasaarvestusavalduse esitamisega. Seega

oleksid hageja nõuded aegunud 9. oktoobril 2016. Hageja esitas hagi kohtule enne nõude aegumist.

4(15)

2-16-11056

4.4. Kostja esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, et hageja on laenu

andmisel rikkunud KAS § 83 lgs 3 sätestatud põhimõtet. Kostja esitas tsiviilasjades nr 2111840 ja

nr 21346775 nõude hageja vastu vaidlusalustest laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks. Tsiviilasjas nr 21346775 leidis kohus, et hageja ei ole 2008. a-l kostjale

laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega ei ole kostja oma väidetavat

kahjunõuet hageja nõudega tasaarvestanud.

4.5. Kostja ei ole laenulepingute järgsetele põhi- ja intressinõuete suurustele vastu vaielnud ega

tõendanud, et oleks laenud tagasi maksnud ja intressi tasunud rohkem kui hageja esitatud

laenumaksete aruannetelt nähtub. Seega on hageja põhinõuded ja intressinõuded põhjendatud.

4.6. Laenulepingu I p 12.5 järgi oli hagejal maksete tasumisega viivitamise korral õigus nõuda

kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. Laenulepingu II p 10.5

järgi oli maksete tasumisega viivitamise korral hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtaegselt

tasumata makse summast iga viivitatud päeva eest.

Hageja arvestas laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel viivist 906 652 eurot

41 senti ja laenulepingust II tulenevalt 1 226 829 eurot 51 senti. Hageja on palunud välja mõista ka

viivise kahekordses lepingujärgse intressi määras ehk 583 eurot 23 senti päevas 19. juulist 2016 kuni

põhinõude tasumiseni, mis ei ole suurem seadusjärgsest viivisenõudest. Kostja nõue vähendada

viivist nullini on alusetu, kuna see tähendaks viivise nõudmise õiguse alusetuks tunnistamist.

Asjakohatu on kostja väide, et kui hageja oleks kostjale andnud 2009. a augustis konkreetse vastuse

ja sõlminud uued laenulepingud, ei oleks hagejal kostja vastu viivisenõuet tekkinud. Tõenditest

nähtub, et pooled pidasid pikalt läbirääkimisi uue laenulepingu sõlmimiseks. Samas puudus kostjal

subjektiivne õigus nõuda hagejalt laenu andmist ning uue laenulepingu sõlmimise läbirääkimistele

kulunud aega ei saa pidada viivise vähendamise aluseks. Kostjal oli kohustus täita eelmist

laenulepingut sõltumata sellest, kas hageja nõustub sõlmima uue laenulepingu. Seda, et poolte

läbirääkimised ei ole aluseks viivise vähendamisele, on leidnud kohtud ka tsiviilasjas nr 2111840.

Eeltoodu tõttu on hageja viivisenõue põhjendatud.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või

vähendada viivist mõistliku suuruseni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista

temalt enda kasuks välja 15 952 eurot (sh lepingulise esindaja kulud 12 552 eurot (käibemaksuta) ja

riigilõiv apellatsioonkaebuselt 3400 eurot), samuti viivise kuludelt VÕS § 113 lgs 1 sätestatud

määras. Kohtuistungil palus kostja mõista välja ka esindajate kulud istungi kestusest lähtudes, ühe

esindaja tunnitasuks oli 250 eurot ja teise esindaja tunnitasuks 160 eurot.

Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud, kuid esitas vastuväite

kostja menetluskulude suurusele, mh ajakulule.

Hageja taotles Tallinna Ringkonnakohtult ka hagi tagamiseks kostja üürinõuete käsutamise

piiramist, tasudes avalduselt ka riigilõivu 50 eurot. Ringkonnakohus jättis avalduse 21. novembril

2017 rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 21. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus määras kindlaks viivise suuruse 27. juunist 2017 ja

määras viivise (põhivõla 4 455 933 eurot 43 senti tasumiseni) kindlaks viivisemäärana ((kuue kuu

EURIBOR + 2,5% aastas) * 2). Muus osas jäi maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

5(15)

2-16-11056

osaliselt muutis ja täiendas ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse

kulud jäid kostja kanda, kuid ringkonnakohus märkis, et hagejal ei ole tekkinud

apellatsioonimenetluses hüvitatavaid kulusid.

6.1. Otsuse põhjenduste järgi leidis maakohus õigesti, et enne laenulepingute ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud maksete aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 järgi 1. jaanuaril 2010

kell 00.00 ja oleks lõppenud 31. detsembril 2012 kell 24.00.

Hageja laenulepingute ülesütlemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud nõuete puhul lähtus

maakohus aegumistähtaega arvutades sellest, et hageja ütles laenulepingud üles 13. augustil 2009 ja

nõudis kostjalt kogu võla tasumist hiljemalt 18. augustil 2009. Seega saab lähtuda sellest, et hageja

nõuded muutusid sissenõutavaks 19. augustil 2009 ning nõuete aegumistähtaeg lõppenuks

TsÜS § 146 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1 järgi 18. augustil 2012 kell 24.00 (maakohtu hinnangul

19. augustil 2012).

6.2. Õige ei ole hageja arusaam, et tema nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 järgi kümme

aastat. Praeguses asjas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid

alust järeldada, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevuse või

tegevusetusega. Ainuüksi asjaolu, et kostja on tahtlikult jätnud laenud tagasi maksmata, ei anna alust

järeldada, et tegemist on kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses.

6.3. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et laenulepingust tulenevate nõuete

aegumistähtaeg katkeb ja algab TsÜS § 159 lg 1 järgi uuesti, kui võlausaldaja esitab hüpoteegi arvel

nõude rahuldamiseks täitemenetluse algatamise avalduse. Riigikohtu praktika on selles küsimuses

vastuoluline. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätteid koosmõjus tõlgendades saab

järeldada, et TsÜS § 159 lg 1 järgi saab katkeda üksnes TsÜS § 157 tähenduses täitedokumendist

tuleneva nõude aegumine.

Olukorras, kus Riigikohus on andnud õigusnormile kindla sisuga tõlgenduse, võivad isikud lähtuda

õiguspraktikas Riigikohtu tõlgendusest ning sellest juhindudes kujundada oma õigussuhteid ning

otsustada oma õiguste maksmapaneku üle, sh hinnata oma nõuete aegumistähtaja kulgemist. Seega

oli hagejal oma nõuete algse aegumistähtaja jooksul ja täitmisavalduse esitamise ajal Riigikohtu

lahendite valguses õiguspärane ootus, et täitmisavalduse esitamine katkestab laenulepingust

tulenevate nõuete aegumise. Kuigi üldjuhul peaks aegumise katkemise alused tulenema

ammendavalt kehtivast seadusest ja kätkema hea usu põhimõtet, oleks praegusel juhul hageja suhtes

laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kulgemine toona kehtinud õiguspraktikat

arvestades hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, mistõttu tuleb lugeda hageja nõuete

aegumine alates täitemenetluse avalduse esitamisest, s.o 3. detsembrist 2010 katkenuks ja uuesti

alanuks. Eeltoodut arvestades algas hageja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg

3. detsembril 2010 uuesti ja kulges 3. detsembrini 2013.

6.4. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja 8. oktoobri 2013. a tasaarvestusavaldus on

käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. Seda ei muuda ka see, et kostja väitel

ei soovinud ta nõuet tunnustada ning tegi tasaarvestusavalduse üksnes selleks, et vabaneda tema

vastu alustatud täitemenetlusest. Tasaarvestusel ei saa olla üksnes kostja soovitud tagajärgi, s.o mõju

üksnes täitemenetlusele. Samuti ei saanud kostja soov olla hagejale kuidagi äratuntav ning hageja sai

mõista kostja tehtud tasaarvestusavaldust selliselt, et kostja tunnustab hageja nõuet ning soovib selle

lõpetada.

Tasaarvestuse tõttu kulges aegumistähtaeg 8. oktoobrini 2016, hageja esitas hagi aga 19. juulil 2016,

st nõue ei ole aegunud.

6(15)

2-16-11056

6.5. Maakohus ei ole hinnanud kostja väidet, et viivist tuleks vähendada, kuna viivisesumma on suur

ning selle tasumine paneks kostja majanduslikult raskesse olukorda. Ringkonnakohus täiendas

kohtuotsuse põhjendusi, kuid ei leidnud, et kostja väide annaks alust viivist vähendada.

Kostja on jäänud alates 2009. a aprillist laenu tagasimaksetega viivitusse ega ole pärast

laenulepingute ülesütlemist 2009. a augustis hagejale laenu tagastanud. Kostja põhivõlg on

4 455 933 eurot 43 senti, intressivõlg 89 154 eurot 92 senti ja maakohtu otsuse tegemise aja seisuga

oli sissenõutavaks muutunud viivis 2 333 529 eurot 81 senti. Kuigi viivis on suur ja selle tasumine

võib põhjustada kostjale raskusi, ei anna see asjaolu alust viivist vähendada. Hageja on nõudnud

kostjalt alates 2009. a augustist võla tasumist, kuid kostja on teinud kõik endast oleneva, et hageja

nõuet mitte rahuldada, sh esitanud 3. detsembril 2010 alustatud täitemenetluse lubamatuks

tunnistamiseks järjest erinevaid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid ja taotlenud

sundtäitemenetluse peatamist. Kuigi kostja on sel viisil teostanud oma seadusest tulenevat õigust,

pidi ta seda tehes arvestama, et täitemenetluse peatamise tõttu jääb hageja nõue pikema aja jooksul

rahuldamata ja seetõttu suureneb pidevalt ka temalt nõutav viivis. Kostja on ise pannud end

sellisesse olukorda, kus viivis on paisunud suureks. Seetõttu ei anna viivise suurus alust viivist

VÕS § 162 lg 1 järgi koosmõjus VÕS § 113 lgga 8 vähendada hoolimata sellest, et see võib panna

kostja majanduslikult raskesse olukorda. Lisaks ei ole kostja ka viimast asjaolu tõendanud ega

põhistanud.

6.6. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust selliselt, et rahuldas hageja edasiulatuva viivisenõude

alates maakohtu otsuse tegemisest hagis taotletu kohaselt kahekordses lepingujärgses intressimääras,

mitte kindla summana (583 eurot 23 senti) päevas. Maakohus määras ekslikult edasiulatuva viivise

suuruse kindla summana päevas ega arvestanud otsust tehes sellega, et viivis võib tulevikus sõltuda

sellest, kui suur on tasumata põhivõla osa.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ning jätta hagi

rahuldamata või tühistada ringkonnakohtu otsus viivise väljamõistmise osas ja saata asi selles osas

tagasi samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, kuid

kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja ta ei esitanud.

Kostja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et TsÜS § 159 lg 1 ei katkesta täitedokumendi

täitmiseks esitamisega laenulepingust tuleneva nõude aegumist. Samasugusele seisukohale on jõutud

ka Saksamaa õiguskirjanduses. Laenulepingute kohta ei ole olemas täitedokumenti. Samasugune

Riigikohtu seisukoht asjas nr 3214515 ei ole tingimata vastuolus varasemate seisukohtadega –

Riigikohtu lahendist asjas nr 32115310 ei tulene, et aegumistähtaeg katkeks nõude osas, mis ei ole

hüpoteegiga tegelikult tagatud. Ringkonnakohus on jätnud ekslikult kohaldamata Riigikohtu uuema

seisukoha, mida ka ringkonnakohus õigeks pidas. Riigikohus on asjas nr 3216717 leidnud, et kohtud

ei saa seaduse kohaldamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust on

muudetud. Hea usu põhimõtet ei saa kohaldada kohtupraktika tõlgendamisel. Hea usu põhimõtet

saab kohaldada pooltevahelistes suhetes. Hagejal ei saanud täitmisavaldust esitades olla õiguspärast

ootust, et täitmisavalduse esitamine katkestab laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja, kuna

hageja esitas täitmisavalduse enne Riigikohtu seisukohta tsiviilasjas nr 32115310.

Kostja tasaarvestusavaldus ei ole käsitatav nõude tunnustamisena. Nõuded olid tasaarvestusavalduse

tegemise ajaks juba aegunud. Samuti ei tähenda tasaarvestusavaldus iseenesest nõude tunnustamist.

7(15)

2-16-11056

Alternatiivselt tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni. Hageja nõudele vastuvaidlemine ei saa

võtta kostjalt õigust nõuda subjektiivselt suure viivise vähendamist. Kostjal oli Riigikohtu praktikast

juhindudes õigustatud ootus lugeda hageja nõudeid, sh viivisenõuet aegunuks.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostja kanda. Kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 3 alusel tühistada

osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 1 554 007 eurot ületavas osas

(sh edasiulatuvalt) ja ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata (26. juuniks 2017

sissenõutavaks muutunud viivise osas) ja tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse (mõistes välja

viivise alates 27. juunist 2017 kuni põhivõla tasumiseni), ning lõpetada menetlus osas, milles hageja

nõuab kostjalt 1 554 007 eurot ületava viivise tasumist. Samuti tuleb kohtute otsused tühistada

menetluskulude jaotuse osas ning jaotada ja määrata kulud uuesti. Ülejäänud osas tuleb jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse õiguslikku

põhjendust. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja selle lubatavust (mh viivise vähendamist) ning olulisi

asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõude aegumist (II) ja lõpetuseks teeb

menetluslikud otsustused (III).

I

(A)

11. Hageja nõuab kostjalt 6 678 570 eurot 27 senti ja lisaks hagi esitamisest viivist 583 eurot

23 senti päevas.

12. Nõude aluseks on kaks laenulepingut.

Laenulepingu I järgi palub hageja mõista kostjalt välja:

•

põhivõlana 1 894 237 eurot 61 senti;

•

intressina 44 595 eurot 95 senti;

•

hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena 906 652 eurot 41 senti.

Laenulepingu II järgi palub hageja mõista kostjalt välja:

•

põhivõlana 2 561 695 eurot 82 senti;

•

intressina 44 558 eurot 97 senti;

•

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena 1 226 829 eurot 51 senti.

13. Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle:

•

põhivõla ja intressi suurus;

•

laenulepingust tulenevaid nõudeid tagavad kostja kinnisasjadele seatud hüpoteegid, mis on

seatud koos kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimisega;

•

hageja on mõlemad laenulepingud üles öelnud;

•

3. detsembril 2010 esitas hageja laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmiseks

kohtutäiturile täitmisavalduse, täitemenetlus ei ole praeguseks ajaks lõppenud ja hageja

nõuded ei ole rahuldatud.

8(15)

2-16-11056

(B)

14. Hageja nõuab kostjalt laenulepingute järgi tagastamata laenu, intressi ja viivise väljamõistmist.

Samas on ta alustanud ka nende nõuete rahuldamiseks täitemenetlust nõuet tagavate hüpoteekide

alusel. Täitemenetluse aluseks on hüpoteegiga seotud kohese sundtäitmise kokkulepe täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 tähenduses.

15. Kolleegium märgib, et kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja

pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks

sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda

otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3219306, p 14).

16. Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes

hüpoteegiga koormatud kinnisasjale.

Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada

täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik,

võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka

hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks

rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on

oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei

kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei

õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et

tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib

hiljem olla takistatud.

Praegusel juhul on täitemenetlus kestnud esmajoones erinevate kostjapoolsete vaidlustamiste ja

kaebuste tõttu juba üle seitsme aasta, ilma et hageja oleks oma nõuded saanud rahuldatud.

17. Hagi rahuldamise korral saab hageja kostja vastu isikliku täitedokumendi hüpoteegist tuleneva

asjaõigusliku täitedokumendi kõrvale. Need täitedokumendid on lõppastmes siiski suunatud samade

rahaliste nõuete rahuldamisele. Ulatuses, milles hageja nõuded rahuldatakse täitemenetluses

hüpoteekide arvel, ei saa enam ka isiklikku täitedokumenti kostja vastu maksma panna.

(C)

18. Täitemenetluses on kostja esitanud hageja vastu laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks mitu hagi, mis on jõustunud kohtuotsustega ka lahendatud.

Tsiviilasjas nr 2111840 palus kostja tunnistada sundtäitmine lubamatuks mh põhjusel, et

täitemenetluse alustamine pikaajaliste läbirääkimiste järel laenutingimuste muutmiseks oli vastuolus

hea usu põhimõttega, samuti nõudis kostja laenutingimuste muutmist VÕS § 97 alusel ja taotles

viivise vähendamist. Selles asjas tunnistas Tallinna Ringkonnakohus 8. juuli 2013. a jõustunud

otsusega sundtäitmise lubatavaks hageja põhinõude 4 545 088 eurot 35 senti ulatuses ja

viivisenõudes ulatuses, mis ei ületa 1 544 007 eurot, viisil, et hüpoteekide realiseerimisest hagejale

laekuvast summast loetakse esmalt täidetuks põhinõue ja seejärel viivis (I kd, tl 74-92).

Tsiviilasjas nr 21346775 esitas kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eelkõige

põhjendusega, et hageja nõuded on lõppenud, kuna kostja on need 8. oktoobril 2013 tasaarvestanud

oma 6 099 096 euro 35 sendi suuruse kahju hüvitamise nõudega, mis tuleneb vastutustundliku

9(15)

2-16-11056

laenamise põhimõtte rikkumisest laenude andmisel. Selles asjas jättis Harju Maakohus 17. septembri

2015. a otsusega hagi rahuldamata ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamata, kuna kostjal ei ole

tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

5. veebruari 2016. a otsusega muutmata ja Riigikohus kostja kassatsioonkaebust menetlusse ei

võtnud (I kd, tl 126-145).

19. Kolleegium märgib esiteks, et muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul

täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata

jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes

TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel,

mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist.

Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1

mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas

nr 2147385, p 15.2).

20. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. Selle sätte üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta

korduva kohtuvaidluse tekkimist.

Praegusel juhul on kostja hagile vastu vaieldes vähemalt osaliselt tuginenud samadele

argumentidele, millele tuginedes üritas ta sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Vaatamata sellele, et

sundtäitmise lubamatuks tunnistamine puudutas üksnes hageja hüpoteegist tulenevat asjaõiguslikku

täitmisnõuet, laieneb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjades tehtud otsuste õigusjõud ka

materiaalõiguslikele vastuväidetele laenulepingust tulenevatele nõuetele, mis on käesoleva vaidluse

esemeks. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ja õigusrahu

vajadusega kord vaieldud küsimustes.

Seega osas, milles kohus on juba pooltevahelises vaidluses otsusega hageja nõudeid tunnustanud, ei

saa nende üle enam sisulist vaidlust avada ning sooritushagi kord juba tunnustatud nõuete

sissenõudmiseks tuleb rahuldada.

21. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide lahendamisel on kohtud esmalt tunnistanud hageja

põhinõude suurust 4 545 088 eurot 38 senti (vt ringkonnakohtu 8. juuli 2013. a otsuse (tsiviilasi

nr 2111840) resolutsioon). See on küll ebatäpne, hõlmates laenulepingutejärgsele põhivõlgnevusele

(4 455 933 eurot 43 senti) lisaks ka lepingutejärgsed intressinõuded (kokku 89 154 eurot 92 senti),

kuid kohtu seisukoht on siiski arusaadav.

Seega on kohtud tunnustanud siduvalt käesolevas asjas sissenõutavat põhinõuet ja intressinõuet.

Kostja ei ole neid summasid ka vaidlustanud.

22. Kostja on vastuses hagile tuginenud taas ka sellele, et on haginõude tasaarvestanud

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega.

See vastuväide on aga lahendatud tsiviilasjas nr 21346775, kus kostja sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi jäeti rahuldamata.

23. Tsiviilasjas nr 2111840 lahendas kohus ka kostja viivise vähendamise taotluse ning Tallinna

Ringkonnakohus tunnistas 8. juuli 2013. a otsusega sundtäitmise lubatavaks viivisenõudes ulatuses,

mis ei ületa 1 544 007 eurot, viisil, et hüpoteekide realiseerimisest hagejale laekuvast summast

loetakse esmalt täidetuks põhinõue ja seejärel viivis.

10(15)

2-16-11056

Käesoleva asja kohtulahendid on selle varasema jõustunud lahendiga vastuolus. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 2 333 529 eurot 81 senti ja alates

27. juunist 2017 kuni võla tasumiseni viivise 583 eurot 23 senti päevas. Ringkonnakohus ei muutnud

sissenõutavaks muutunud viivist, kuid määras viivise 27. juunist 2017 (põhivõla 4 455 933 eurot

43 senti tasumiseni) kindlaks viivisemäärana ((kuue kuu EURIBOR + 2,5% aastas) * 2).

Hagejal on kolleegiumi arvates Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuli 2013. a otsusest lähtudes õigus

nõuda kostjalt 1 554 007 euro suuruse viivise tasumist ning viivise suurust ei saa praeguses asjas

muuta. Liites juurde laenulepingutejärgse põhivõlgnevuse 4 455 933 eurot 43 senti ja

intressivõlgnevuse 89 154 eurot 92 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6 099 095 eurot

35 senti.

23.1. Tsiviilasjas nr 2111840 esitatud kassatsioonkaebuse alusel tehtud Riigikohtu 12. detsembri

2012. a otsuse nr 32116212 ps 19 leidis Riigikohus mh seda, et sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust

viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva

viivise kohta.

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest

faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes

kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et

viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist.

23.2. Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab

võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist.

Nagu kolleegium eespool märkis, on TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk vältida samade poolte vahel

sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1

p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses

samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Kolleegiumi

hinnangul tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada menetlus viivisenõudes osaliselt. Menetlus

tuleb lõpetada osas, milles hageja nõuab praeguses hagis viivist üle 1 554 007 euro, sh edasiulatuvat

viivist.

Kuigi Riigikohtul ei ole üldiselt õigust hinnata tõendeid, saab kolleegiumi arvates hinnata menetluse

eelduste täidetust, mh lahendi vastuolu siduva varasema kohtulahendiga ja vajadusel ka menetluse

lõpetada.

23.3. Kuna viivise vähendamise taotlus on juba lahendatud, ei ole enam alust viivist ka rohkem

alandada. Seda vaatamata asjaolule, et eelmises kohtuasjas tehtud lahendis on viivise arvestamisel

võidud lähtuda põhisumma koosseisus ka intressist, millelt viivise nõudmise välistab VÕS § 113

lg 6.

Samuti ei ole tähendust sellel, et hageja arvestas laenulepingu II järgi viivist sarnaselt

laenulepinguga I (kahekordses intressimääras), kuigi selleks ei ole õiguslikku alust. Sisuliselt esitas

ta viivisenõude osaliselt.

11(15)

2-16-11056

23.4. Kolleegium märgib lisaks, et ekslik on maakohtu otsuse seisukoht (mida ei ole parandanud ka

ringkonnakohus), mille kohaselt leidsid kohtud tsiviilasjas nr 2111840, et poolte läbirääkimised ei

ole aluseks viivise vähendamisele (maakohtu otsuse p 38).

Selles asjas tehtud Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsuses (nr 32116212, p 21) on selgelt öeldud:

"Välistatud ei ole, et sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega venitamise eesmärgil peetud

läbirääkimiste pidamine võib anda alust viivist vähendada."

II

(A)

24. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja laenulepingutejärgsed nõuded ei ole aegunud, kuid

muudab osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

25. Hageja laenulepingutest tulenevad nõuded jagunevad aegumise mõttes kaheks: enne ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud nõuded ja ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuded.

25.1. Maakohtu otsuse järgi tekkisid laenulepingutejärgsed võlgnevused 2009. Kohtud on tuvastatud

asjaoludel põhjendatult leidnud, et nende maksete nõudmise aegumistähtaeg algas perioodiliste

maksetena (korduvate kohustustena) TsÜS § 154 järgi 1. jaanuaril 2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud

31. detsembril 2012 kell 24.00 (vt ringkonnakohtu otsuse p 8).

25.2. Hageja laenulepingute ülesütlemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud nõuete puhul lähtus

ringkonnakohus tuvastatud asjaoludel õigesti sellest, et need muutusid sissenõutavaks

ülesütlemisega 18. augustist 2009 ning nõuded aegunuks TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi

18. augustil 2012 kell 24.00 (ringkonnakohtu otsuse p 8).

26. Kolleegium nõustub kohtutega (vt ringkonnakohtu otsuse p 9), et hageja ei ole esitanud

asjaolusid, mille tõendatuse korral saaks pidada kostjat oma kohustusi tahtlikult rikkunuks ja

aegumistähtaeg võiks seetõttu olla kümme aastat TsÜS § 146 lg 4 järgi.

(B)

27. Kolleegiumi arvates katkes laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine kohtute tuvastatud

asjaoludel TsÜS § 159 lg 1 alusel 3. detsembril 2010 avalduse esitamisega sundtäitmiseks.

Seetõttu algas aegumine uuesti ja oleks uue katkemise või peatumiseta lõppenud 3. detsembril 2013.

28. Põhjendatud on kohtute seisukoht, et Riigikohtu praktika on TsÜS § 159 lg 1 kohaldamisel

hüpoteegist tuleneva kohese sundtäitmise mõju osas algsete nõuete aegumisele vastuoluline ja vajab

ühtlustamist.

Riigikohus on leidnud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19

mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva

nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Hüpoteegiga tagatud nõude

sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1

järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt Riigikohtu

22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32115310, p 13; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 32117513, p 11).

12(15)

2-16-11056

Samas on Riigikohus ka eelnenust erinevalt leidnud, et TsÜS § 159 lg 1 reguleerib vaid TsÜS §s 157

sätestatud täitedokumendist tuleneva aegumistähtaja katkemist (vt Riigikohtu 13. mai 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3214515, p 16).

29. Kolleegium jääb tsiviilasjades nr 32115310 (p 13) ja nr 32117513 (p 11) tehtud otsustes

väljendatud seisukoha juurde, et TsÜS § 159 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust

tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii

kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete

aegumise katkemine.

Selline tõlgendus võimaldab hüpoteegipidajal tõhusamalt oma nõue maksma panna ega sunni igaks

juhuks esitama hagi ka isikliku täitedokumendi saamiseks. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht

TsÜS § 159 lg 1 kohta (ringkonnakohtu otsuse pd 11−14) tuleb otsuse põhjendustest välja jätta.

Kolleegium täpsustab, et katkemise toime laieneb laenulepingutest tulenevatele nõuetele üksnes

juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, ja üksnes ulatuses,

milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses.

30. Kuna kolleegiumi eelnevast seisukohast lähtudes katkes hageja laenulepingutest tuleneva nõude

aegumine TsÜS § 159 lg 1 alusel täitmisavalduse esitamisega 3. detsembril 2010 (see asjaolu ei ole

vaidluse all), ei ole asjakohased ja tuleb otsusest välja jätta ringkonnakohtu põhjendused selle kohta,

kuidas hageja nõue katkes samal kuupäeval, aga hea usu põhimõttest tulenevalt (ringkonnakohtu

otsuse p 15).

(C)

31. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud

menetlusõiguse norme, tuvastades, et kostja 8. oktoobri 2013. a tasaarvestusavaldus on käsitatav

nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mis omakorda katkestas aegumise

(ringkonnakohtu otsuse p 17).

Seega katkes laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine kohtute tuvastatud asjaoludel uuesti

8. oktoobril 2013 ning nõue oleks aegunud 8. oktoobril 2016. Hageja 19. juuli 2016. a hagi on

esitatud aegumistähtaja kestel.

32. Nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg 1 mõttes võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus

teos.

Selliseks teoks võib olla ka tasaarvestusavaldus, millega soovitakse nõue lõpetada. Kostja ei ole

tasaarvestusavaldust tehes maakohtu otsuse p 28 (ja ringkonnakohtu otsuse p 17) kohaselt esitanud

muid vastuväiteid hageja põhinõudele ja intressile.

33. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei saa nõude tunnustamiseks lugeda kohtumenetluses tehtud

tasaarvestust, kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet

tunnistama.

Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud, et tegemist oleks sellise olukorraga. Maakohus on

tuvastanud (ja ringkonnakohus on sellega nõustunud), et tegemist ei ole tingimusliku

tasaarvestusavaldusega juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnustama (maakohtu otsuse p 28,

13(15)

2-16-11056

ringkonnakohtu otsuse p 17). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud selle küsimuse lahendamisel

rikkunud menetlusõiguse norme.

34. Kolleegium märgib, et maakohus jättis selgesõnaliselt lahendamata kostja 10. märtsi 2017. a

taotluse teha vaheotsus nõude aegumise tõttu (III kd, tl 163−166). Kolleegium ei loe seda aga

oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, samuti ei ole kostja sellele rikkumisele tuginenud.

35. Riigikohus on juba varem juhtinud seadusandja tähelepanu sellele, et kui praktikas peaks

osutuma suuremaks probleemiks nt hüpoteegiga tagatud laenudest tulenevate nõuete aegumine

hüpoteegilepingu alusel toimuva täitemenetluse venimise tõttu, tuleks vajaduse korral kaaluda

seaduses erandina mõnevõrra pikema aegumistähtaja kehtestamist või aegumistähtaja peatumise

regulatsiooni täiendamist (vt Riigikohtu 13. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3214515, p 12).

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

III

36. Kolleegium peab vajalikuks muuta menetluskulude jaotust ja määrab, et menetluskuludest kõigis

kohtuastmetes jääb 88,5% kostja kanda ja 11,5% hageja kanda. Hagi tagamise menetluskulud jäävad

hageja enda kanda.

36.1. Kohtud jätsid menetluskulud kostja kanda. Seejuures jättis maakohus kostja kanda ka hageja

hagi tagamise kulud.

36.2. Hageja palus kostjalt välja mõista 6 678 570 eurot 27 senti ning hagi esitamisest põhinõude

(4 455 933 eurot 43 senti) tasumiseni viivise 583 eurot 23 senti päevas. Sellise hagi hind on tulevast

viivisenõuet arvestades TsMS § 124 lg 1 ja § 133 järgi 6 891 449 eurot 22 senti (6 678 570,27 +

(583,23 * 365)).

Lõppastmes rahuldatakse hagi osaliselt ja kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja 6 099 095 eurot

35 senti. Hagihinnaga võrreldes tähendab see hagi rahuldamist ca 88,5% ulatuses. TsMS § 163 lgst 1

lähtudes jaotab kolleegium menetluskulud, lähtudes hagi rahuldamise proportsionaalsest jaotusest, st

88,5% kuludest jääb kostja kanda ja 11,5% hageja kanda.

36.3. Kolleegiumi arvates tuleb hageja enda kanda jätta tema kulud hagi tagamise taotlustele

maakohtus ja ringkonnakohtus, mis jäeti rahuldamata (II kd, tl 191-194; IV kd, tl 83-85).

37. Toimiku järgi on hageja kandnud menetluskulusid maakohtus 3450 eurot, sh riigilõiv hagilt

3400 eurot ja hagi tagamise riigilõiv 50 eurot (II kd, tl 178). Ringkonnakohtus on hageja tasunud

hagi tagamise riigilõivu 50 eurot (IV kd, tl 82).

Hageja kulud maakohtu riigilõivule olid vältimatud. Hagi tagamise riigilõivu (kokku 100 eurot)

kolleegium arvesse ei võta, kuna hagi tagamise avaldused jäid rahuldamata ja need jäävad

menetluskulude jaotuses hageja enda kanda (vt otsuse p 36.3). Seega on hageja hüvitatavateks

menetluskuludeks 3400 eurot.

38. Kostja on menetluskuludena maakohtus kandnud esindajakulud 1950 eurot (käibemaksuta)

(III kd, tl 175-178). Ringkonnakohtus on ta menetluskuludena nimetanud 15 952 eurot

(sh esindajakulud 12 552 eurot (käibemaksuta) ja riigilõiv apellatsioonkaebuselt 3400 eurot), samuti

esindajate kulud istungi kestusest lähtudes, ühe esindaja tunnitasuks oli 250 eurot ja teise esindaja

tunnitasuks 160 eurot (IV kd, tl 26-28, 29 pöördel). Istung kestis ringkonnakohtus protokolli järgi ca

tund aega (IV kd, tl 29-30), st kostja esindajakulud olid apellatsioonimenetluses kokku 12 962 eurot

14(15)

2-16-11056

(käibemaksuta) ja menetluskulud kokku 16 362 eurot. Riigikohtus kostja menetluskulude nimekirja

ei esitanud.

Kostja esindajakulud maakohtus 1950 eurot on kolleegiumi arvates põhjendatud ja vajalikud.

Vältimatu oli apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv 3400 eurot. Küll ei loe kolleegium

põhjendatuks ja vajalikuks kostja 16 362 euro suurusi esindajakulusid apellatsioonimenetluses.

Sellele on esitanud vastuväite ka hageja.

Menetluskulude nimekirja järgi esindasid kostjat kaks advokaati. Kogu ajakulu oli 80 tundi

42 minutit, millele lisandub kaks tundi ringkonnakohtu istungil, sh on õigusabi osutanud

kohtumenetluses esindajaks mitte olnud Silvia Urgas. Advokaatide tunnihinnaks on olnud 250, 160

ja 100 eurot. Apellatsioonimenetluses on kostja esindajad koostanud apellatsioonkaebuse (IV kd,

tl 2-6), vastanud hageja vastusele apellatsioonkaebusele (IV kd, tl 18-20) ja osalenud tunnipikkusel

ringkonnakohtu istungil. Seejuures ei olnud vaidluse all mahukad tõendamisküsimused, vaid

eelkõige aegumisega seotud õigusküsimused, mis pealegi ei eeldanud kahe esindaja kasutamist.

Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata ajakulu ja tunnitasu määra detailsemalt, vaid loeb kostja

põhjendatud ja vajalikeks esindajakuludeks apellatsioonimenetluses 5000 eurot.

Kokku loeb kolleegium kostja hüvitatavateks menetluskuludeks 10 350 eurot.

39. Hageja hüvitatavateks menetluskuludeks on eelneva järgi 3400 eurot ja kostja hüvitatavateks

menetluskuludeks 10 350 eurot.

Lähtudes menetluskulude jaotusest, mille järgi jääb 88,5% kostja kanda ja 11,5% hageja kanda

(vt otsuse p 36), peab kostja hüvitama hagejale 3009 eurot ja hageja kostjale 1190 eurot 25 senti.

Tasaarvestuse tulemusena peab kostja maksma hagejale menetluskulude hüvituseks 1818 eurot

75 senti.

40. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt

tagastatakse kautsjon kostja soovil osaühingule Hexanor Haldus.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu

15(15)