2-16-8344/41 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2168344

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. mai 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Seesam Insurance AS-i hagi Redt Reimali ja Tallinn,

E. Vilde tee 52 korteriühistu vastu 12 835 euro 78 sendi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Seesam Insurance AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 817 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Seesam Insurance AS, esindaja vandeadvokaat Marika

Kütt

Kostja Redt Reimal, esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Kostja Tallinn, E. Vilde tee 52 korteriühistu (täiendav nimi

Korteriühistu Vilde 52), esindaja vandeadvokaat Martin Männik

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2168344

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Riigikohtus kantud mentluskulud Seesam Insurance AS-i kanda.

3. Määrata kindlaks Redt Reimalile ja Tallinn, E. Vilde tee 52 korteriühistule

hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Seesam Insurance AS-ilt

välja Redt Reimali kasuks menetluskulu 624 eurot ning Tallinn, E. Vilde tee 52

korteriühistu kasuks menetluskulu 1296 eurot.

4. Kohustada Seesam Insurance AS-i tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Redt

Reimalile ja Tallinn, E. Vilde tee 52 korteriühistule viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

5. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-8344

1. Seesam Insurance AS (hageja, kindlustusandja) esitas 27. mail 2016. a Harju Maakohtule hagi

Redt Reimali (kostja I) ja Tallinn, E. Vilde tee 52 korteriühistu (kostja II) vastu kahjuhüvitise ja

viivise saamiseks. Hageja palub lõpliku nõudena kummaltki kostjalt välja mõista kahjuhüvitise

6417 eurot 89 senti, viivise 27. mai 2016 seisuga vastavalt 897 eurot 49 senti ja 587 eurot 22 senti

ning sealt edasi seaduses sätestatud määras viivise kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja palus

alternatiivselt mõista kostjalt I ja/või kostjalt II hageja kasuks välja põhi- ja kõrvalnõudena

rahasumma, mis vastab kohtumenetluses tõendatud või kohtu hinnangul kostja I ja/või kostja II

põhjustatud kahju tõenäosuse protsendile.

Hagiavalduse kohaselt toimus 31. jaanuaril 2014 Tallinnas Vilde tee 52 asuvas korteris nr 142

tulekahju, mille tagajärjel said mh kahjustada sama maja korterid nr 145 ja nr 150. Hageja maksis

põlengu tagajärjel korteri 145 kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitist 1487 eurot 57 senti ja

korteri nr 150 kindlustuslepingu alusel 11 348 eurot 21 senti (kokku 12 835 eurot 78 senti).

Tulekahju sai tekkida kahel erineval põhjusel: kas kostja I korteris nr 142 asuva külmkapi rikke tõttu

või elamu elektrisüsteemi (mis on korteriomanike kaasomandis) rikke tõttu. Seega võisid kahju

tekitada mõlemad kostjad (kostja I kui korteri nr 142 omanik ja kostja II kui korteriühistu). Hageja

on tulekahjuga tekitatud kahju hüvitanud ning tal on võlaõigusseaduse (VÕS) alusel nõue kahju

tekitaja vastu. Kui kohtumenetluses leiab tõendamist, et kahju põhjustas ainult ühe kostja tegevus,

tuleb hagi rahuldada selle kostja vastu. Kui menetluses ei suudeta kindlaks teha kahju tegelikku

põhjustajat, tuleb hagi rahuldada vastavalt tõenäosusele, mil määral kostjad võisid kahju põhjustada.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud.

Kostja I vastuväidetel on tõendite kohaselt tulekahju põhjuseks rike elektriseadmetes. Kostja I ei

saanud mõjutada elektrisüsteemis tekkida võivat riket, mistõttu on tema vastutus

korteriomandiseaduse (KOS) järgi välistatud. Maja seina sees asuvad elektrijuhtmed, harukarbid

jms on kaasomandis ja hageja saaks nõuda kahju hüvitamist igalt kaasomanikult (kostja I saaks

vastutada arvestades tema mõttelise osa suurust 918/100137). Hageja ei ole väidetavalt tekkinud

kahju suurust tõendanud. Alternatiivselt tuleks kahjuhüvitist vähendada.

Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja II tekitas talle kahju. Kahjujuhtum

seostub eelkõige külmkapi rikkega või korterisisese elektrijuhtmestiku ebaprofessionaalse

ühendusega. Kostja II tellimisel ei ole korteris elektritöid tehtud ja kostja II ei saa nende eest

vastutada. Hageja ei ole tõendanud, et põleng sai alguse kaasomandist ja selle puudustest.

3. Harju Maakohus rahuldas 22. augusti 2017. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 26 eurot 47 senti, viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 5 eurot 82 senti ja

sealt edasi viivise VÕS § 113 lgs 1 sätestatud suuruses kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Maakohus

jättis kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostjate menetluskulud hageja kanda

ja hageja menetluskulud tema enda kanda ning määras menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Maakohus kohaldas VÕS § 492 ja VÕS § 138 lgt 1 ja leidis, et tõendite kohaselt võis kahju tekitada

kostja I, kostja II kahju tekitada ei saanud. Kahju, mille tekitajaks peab hageja kostjat II, võisid

tekitada korteriomanikud. Arvestades, et tulekahju tekkepõhjus ei ole tõsikindlalt tuvastatud, võiksid

tekitatud kahju eest vastutada kõik kaasomanikud, arvestades nende mõtteliste osade suurust.

Kostja I vastutab tekkinud kahju eest kaasomanikuna oma mõttelise osa suuruse järgi. Sellest

tulenevalt ei ole vaja KOS § 11 lg 3 järgi kaaluda, kas kostja I vastutus võib olla välistatud. Kostja II

vastu esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostja II kodukorra p 7.1 järgi on mõtteliste osade

hooldamise alus üldkoosoleku otsusega kinnitatud majanduskava ning hooldustööde kohustuse

2(

9)

2-16-8344

jaotus korteriomaniku ja -ühistu vahel. Sellist üldkoosoleku otsust ei ole esitatud. 26. septembri

2009, 2. novembri 2009 ja 1. novembri 2010 lepingutest nähtub, et kostja II on tellinud korrapärase

elektriseadmete tehnilise hoolduse. Ei ole tõendatud, et kostja II oleks saanud korteriomanikelt

ülesande elektrisüsteemi ümbervahetamiseks/korrastamiseks ja selle töö finantseerimiseks.

Hageja hüvitatud 1487 eurot 57 senti (korteriga nr 145 seotud kulud) on põhjendatud. Hageja

hüvitatud 11 348 eurot 21 senti (korteriga nr 150 seotud kulud) ei ole kogu ulatuses põhjendatud.

Tõendatud on asenduskorteri üürikulu 1200 eurot ja koduse vara kolimise kulu 200 eurot. Ülejäänud

osas ei ole hageja kulu tõendanud. Tõenditest ei nähtu, milliseid töid taastusremondiks tehti.

Eeltoodut arvestades on põhjendatud ja tõendatud kahjuhüvitiseks kokku 2887 eurot 57 senti,

millest kostja I peab hüvitama tema korteriomandi suurust arvestades 26 eurot 47 senti.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata.

Hageja palus rahuldada kaebus ainult kostja I vastu ja mõista kostjalt I tema kasuks välja

põhinõudena 12 809 eurot 31 senti ning alates selle sissenõutavaks muutumisest (3. september

2014) kuni kohtuotsuseni tegemise ajani (22. august 2017) viivis 3059 eurot 97 senti ning sealt edasi

viivis seaduses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palus teise

võimalusena rahuldada kaebus ainult kostja II vastu ja mõista kostjalt II hageja kasuks välja

põhinõudena 12 835 eurot 78 senti ning alates selle sissenõutavaks muutumisest (9. aprill 2015)

kuni kohtuotsuse tegemise ajani (22. august 2017) viivis 2445 eurot 25 senti ning sealt edasi

seaduses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palus alternatiivselt mõista

tema kasuks välja kostjalt I 50% kohtus välja mõistmata jäetud põhinõudest (mis on 6404 eurot

65 senti) ning samal ajal kostjalt II 50% kohtus välja mõistmata jäetud põhinõudest (mis on

6417 eurot 89 senti). Samuti palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt I tema kasuks välja 50%

kohtus välja mõistmata jäetud viivisest ajavahemikul 3. september 2014 kuni 22. august 2017 (mis

on 1529 eurot 98 senti) ja viivise sealt edasi seaduses sätestatud määras ning arvestades kostjalt I

välja mõistetavat põhinõude suurust. Samuti palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt II tema

kasuks välja 50% kohtus välja mõistmata jäetud viivisest ajavahemikul 9. aprill 2015 kuni

22. august 2017 (mis on 1222 eurot 62 senti) ja viivise sealt edasi seaduses sätestatud määras ning

arvestades kostjalt II välja mõistetavat põhinõude suurust.

Lisaks esitas hageja vastuväite ringkonnakohtu tegevuse peale, paludes, et kohus tagastaks talle

enammakstud riigilõivu 700 eurot.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. jaanuari 2018. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis hagi kostja I vastu põhivõlga 26 eurot 47 senti ületavas osas ja viivisenõude 5 eurot

82 senti ületavas osas osaliselt rahuldamata. Osas, milles kostja II vastu esitatud hagi jäi

rahuldamata, jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse,

millega mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 2887 eurot 57 senti ja viivise põhivõlalt

567 eurot 15 senti ajavahemiku eest kuni 12. jaanuarini 2018 ja sealt edasi kuni põhivõla täieliku

tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus jättis hageja

maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulu tema enda kanda, kostja II maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulu hageja kanda ja 80% kostja I maakohtus ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulust hageja kanda. Ringkonnakohus määras menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Ringkonnakohus tasaarvestas hageja kasuks kostjalt I välja mõistetud põhivõlanõude hagejalt

kostja I kasuks välja mõistetava menetluskulude nõudega ja mõista tasaarvestuse tagajärjel kostjalt I

hageja kasuks välja 235 eurot 57 senti.

3(

9)

2-16-8344

Ringkonnakohus tuvastas, et tõendite kohaselt (Politsei- ja Piirivalveameti 7. veebruari 2014. a

teatis, hageja esitatud spetsialisti arvamus) sai tulekahju alguse kostja I reaalosa piirest kas

külmutuskapist või köögis olnud elektrijuhtmestikust. Kõigi asjade, mis asuvad korteriomaniku

reaalosal, sh külmkapp, ohutuse eest vastutab KOS § 11 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi korteriomanik.

Konkreetse korteriomandi reaalosa varustamiseks mõeldud elektrijuhtmed kuuluvad korteriomandi

reaalosa koosseisu. Kaasomandisse kuuluvad üksnes need hooneosad, mis on vajalikud kõikide või

mitme erineva korteri jaoks. Kõik need hooneosad, mida saab muuta või eraldada ilma teiste

korteriomanike õigusi kahjustamata, kuuluvad korteriomandi reaalosa hulka (vt KOS § 1 lg 2 ja

§ 2). Kostja 1 korteri kööki elektriga varustanud elektrijuhe saab olla vajalik üksnes kostjale 1 ning

kostja 1 saab seda juhet eemaldada või selle asukohta muuta või asendada ilma teiste

korteriomanike õigusi kahjustamata. Kõik korterisisesed elektrijuhtmed lähevad kõigepealt korteri

voolumõõtjani ja korteri peakaitsmeni, mille abil saab korteri elektrit välja lülitada, st kõik

elektrijuhtmed, mis on korteri peakaitsmest seespool, kuuluvad konkreetse korteri reaalosa hulka.

Kuivõrd tulekahju sai alguse kostja I korteriomandi reaalosast, vastutab kostja I selle tõttu tekkinud

kahju eest VÕS § 115 lg 1 alusel koosmõjus KOS § 11 lg 1 pga 1. Kostja I vastutust välistavad

asjaolud (KOS § 11 lg 3) ei ole asjas tõendatud. Juhul kui tulekahju põhjustas külmkapi rike, oleks

kostja I saanud tagada selle, et tema korteris oleks nõuetele vastav, töökorras külmutuskapp. Juhul

kui tulekahju põhjustas kostja 1 korterisisene elektrijuhtmestik või pistikupesa või pistik, oleks

kostja I saanud tagada, et tema korteri elektrikjuhtmestik oleks töökorras ja tuleohutu.

Elektriseadmete ja elektrijuhtmestiku ning nende osade ohutuse ja töökorras oleku tagamist saab ja

tuleb korteriomanikult eeldada. Kostja I ei ole esitanud asjaolusid, mis annaks VÕS § 140 järgi alust

kahjuhüvitist vähendada. Kostja II tekkinud kahju eest ei vastusta, sest temal ei ole korteriomanike

reaalosade või reaalosadel asuvate elektriseadmete korrashoiu kohustust.

Maakohus leidis õigesti, et hageja hüvitatud 1487 eurot 57 senti (korteriga nr 145 seotud kulud) on

tõendatud. Samuti leidis maakohus õigesti, et hageja hüvitatud 11 348 eurost 21 sendist (korteriga

nr 150 seotud kulud) on põhjendatud asenduskorteri üürimise kulu ja kolimise kulu, kokku

1400 eurot. Muud kulud ei ole tõendatud. Hageja esitas korteriga nr 150 seotud kulude kohta

ehitusettevõtja esitatud arve ning tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, tõendamaks, et hageja on

selle korteri omanikule hüvitanud lisaks eespool märgitud kuludele ka raha, mille korteriomanik

maksis ehitusettevõtjale. Maakohus leidis õigesti, et viidatud tõenditest ei nähtu, millised

konkreetsed tööd telliti ja millised tööd tehti. Samuti ei nähtu tõenditest, et töid oli vaja teha just

vaidlusaluse tulekahju tagajärgede likvideerimiseks. Arvel kahjujuhtumi numbrile viitamine ei

tõenda, et tööd oleksid tehtud just konkreetse kahju likvideerimiseks. Ka ehitusmaterjalide arvest ei

ole näha, mis ehitusmaterjalide eest on arve esitatud. Hageja ei ole esitanud asjaolusid ja tõendeid,

mille alusel saaks kohus kahju suuruse kindlaks teha. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka hinnata,

kas materjalid on seostatavad konkreetse kahjujuhtumi tagajärgede likvideerimisega või mitte. See,

kui hageja esitab kahju suuruse tõendamiseks ilma seletuseta arve, kus on väidetud, et kahjujuhtumi

likvideerimiseks kuluvate tööde maksumus vastab arves nimetatud summale, ei ole piisav, et kahju

suurust tuvastada. Üksikasjalikult lahti kirjutatud kulude loetelu ja nende konkreetse kahjuga

seostamine ei ole professionaalsele kindlustusandjale ebamõistlikult koormav.

Kahju hüvitamise nõude puhul saab viivist arvestada ajast, mil kahju hüvitamist nõudma õigustatud

isik kahjunõude esitas. Viivis põhinõudelt 1487 eurot 57 senti perioodi eest 27. september 2014 kuni

26. juuni 2016 on 209 eurot 88 senti ja viivis põhinõudelt 2887 eurot 57 senti perioodi eest 27. juuni

2016 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni on 357 eurot 27 senti (kokku perioodi eest kuni

ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 567 eurot 15 senti). Alates otsuse kuulutamisele järgnevast

4(

9)

2-16-8344

päevast tuleb viivist arvutada protsendina tasumata põhivõlalt seaduses sätestatud määras

(VÕS § 113 lg 1 teine lause).

Hageja vastuväide kohtu tegevusele ja apellatsioonkaebuse esitamise eest juurde tasutud riigilõivu

tagastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse parandatud versiooni järgi soovis

hageja, et kohus mõistaks kogu kahju välja kas kostjalt I või kostjalt II, või seda, et kostjatelt

mõistetaks kogu kahju välja osaliselt (s.o selliselt, et hageja kasuks mõistetakse välja kogu kahju).

Seega esitas hageja sisuliselt kaks hagi, ühe kostja I vastu ja teise kostja II vastu, tuginedes

seejuures erinevatele asjaoludele. Hageja võinuks esitada kõnealused hagid ka eraldi menetlustes

ning need oleks võidud rahuldada juhul, kui mõlema hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud

oleksid leidnud tuvastamist. Ei ole välistatud, et mitu isikut vastutavad sama kahju eest kas samadel

või erinevatel asjaoludel. See, et eraldi hagid esitati samas hagimenetluses, ei muuda ega mõjuta

hagidelt tasutava riigilõivu suurust. Sama kehtib ka maakohtu otsuse vaidlustamisel tasutava

apellatsioonimenetluse lõivu kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus

jättis hagi rahuldamata ja maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas tühistamata ning saata asi

maakohtule või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub ühtlasi tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja vastuväite kohtu

tegevusele ning taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Hageja palub taotluse enammakstud

riigilõivu tagastamiseks rahuldada.

Ringkonnakohus kohaldas valesti KOS § 2 lgd 1 ja 2, kui leidis, et korteri elektrisüsteem on kostja I

korteriomandi reaalosa. Korterelamu kortereid varustab elektriga ainult üks liitumispunkt, mistõttu

on elektrisüsteem kõikide korteriomanike kaasomandis. Sellisel juhul tulnuks hagi rahuldada

mõlema kostja vastu (kummaltki kostjalt tulnuks välja mõista 50% kahjust ja viivisest).

Kohtud väljusid vaidluse piiridest, kui leidsid, et hageja ei ole tõendanud, missuguseid konkreetseid

töid tulekahju tagajärgede kõrvaldamiseks korteris nr 150 tehti. Pooled tehtud tööde koosseisu üle ei

vaielnud (kostjad tööde koosseisu ei vaidlustanud). Kohtud jagasid valesti VÕS § 132 lgst 3

tuleneva tõendamiskoormise, kui ei arvestanud, et hageja tõendamiskohustus oli remonditööde

kalkulatsiooni esitamisega täidetud. Kostja I ei esitanud kalkulatsiooni ega tõendeid korteri

kahjustuste kõrvaldamise maksumuse kohta. Ühtlasi on kohtud jätnud eelmenetluse nõudeid

rikkudes pooltele tõendamiskoormise selgitamata. Alternatiivselt saanuks kohtud määrata

kahjuhüvitise suuruse kindlaks VÕS § 127 lg 6 alusel. Eeltoodut arvestades oli hageja kahjunõude

osaline rahuldamata jätmine põhjendamatu.

Ringkonnakohus eksis hagi hinna määramisel, mistõttu on hageja tasunud apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu topelt. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 134

lgt 1 ja jättis tähelepanuta, et hageja esitas alternatiivsed nõuded. Ringkonnakohus käsitas ekslikult

kostjate vastu esitatud nõuet eraldi hagidena.

7. Kostja I leiab, et kohtud ei ole rikkunud eelmenetluse nõudeid, väljunud vaidluse piiridest ega

eksinud hagi hinna määramisel. Kostja II vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5(

9)

2-16-8344

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus

rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad hageja kanda.

Kumbki pool ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 2887 eurot 57 senti

ja viivise. Selles osas on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

9. Hageja on esitanud kostjate vastu VÕS § 492 lg 1 alusel rahalise nõude, tuginedes sellele, et talle

kui kindlustusandjale on tema hüvitatud kahju ulatuses üle läinud kindlustusvõtjate kahju

hüvitamise nõue kostjate vastu. Hageja leidis, et kahju eest võivad kohustuse rikkumise tõttu

(VÕS § 115 lg 1) vastutada mõlemad kostjad (vt VÕS § 138 lg 1): kostja I võib vastutada

sellepärast, et kahju tekkis tema korteriomandis puhkenud tulekahjust, mis sai alguse kas katkisest

külmkapist või elektrisüsteemi rikkest, ning kostja II võib vastutada seetõttu, et temal kui

korteriühistul lasub seadusest tulenev kohustus hoolitseda kaasomandisse kuuluva elektrisüsteemi

korrasoleku eest.

10. Ringkonnakohus tuvastas, et korterelamus toimunud tulekahjuga tekitati kahju (VÕS § 127 lg 1,

§ 128) ja tulekahju sai alguse kostja I korteriomandi reaalosast. Kostja I on rikkunud tema reaalosa

või reaalosal asuva elektrijuhtmestiku korrashoiu kohustust (VÕS § 115 lg 1, KOS § 11 lg 1).

Kostja I vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1, KOS § 11 lg 3). Kostja I rikkumise ja

kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Ringkonnakohus leidis samuti, et eeltoodut

arvestades kostja II tekkinud kahju eest ei vastuta. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus

kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

11. Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas valesti

KOS § 2 lgd 1 ja 2, kui leidis, et korteri elektrisüsteem on kostja I korteriomandi reaalosaks.

Kolleegium on KOS § 1 lg 2 ja § 2 kohaldamisel selgitanud korterelamu kasutamiseks vajalike

seadmete kohta, et korteriomanike kaasomandis on ka korteriomandite ühiseks kasutamiseks

vajalikud seadmed (elektrisüseem), mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks. Seejuures on

ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, mis on üks tervik, korteriomanike kaasomandis vaatamata

sellele, et ühiskommunikatsioon läbib korteriomandi reaalosa (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 32110715, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Üldjuhul on

korterelamu ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed tervikliku ühiskommunikatsioonina

korteriomanike kaasomandis (sellise ühiskommunikatsiooni puhul on korteriomaniku korteris asuv

juhtmestik lahutamatult seotud üldise elektrisüsteemiga ja olemuslikult ei ole võimalik neid

eraldada). Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga saab aga olla tegemist juhul, kui

elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on

eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks.

Ringkonnakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et tulekahju sai alguse kas kostja I reaalosas olnud

külmkapist või tema kööki elektriga varustanud juhtmetest (seega kostja I korteri reaalosast),

kusjuures kostja I sai tema kööki elektriga varustanud juhet eemaldada või selle asukohta muuta või

asendada teiste korteriomanike õigusi kahjustamata. Nii on ringkonnakohus tuvastanud, et kõik

kostja I korterisisesed elektrijuhtmed lähevad kõigepealt korteri voolumõõtjani ja korteri

peakaitsmeni, mille abil saab korteri elektri välja lülitada. Ringkonnakohtu seisukoht, et kostja I

korterisisene elektrisüsteem on tema korteriomandi reaalosaks, kuivõrd see on teiste korteriomanike

6(

9)

2-16-8344

õigusi kahjustamata kortermaja üldisest elektrisüsteemist eraldatav, on kooskõlas KOS § 1 lgga 2

ja §ga 2 ning viidatud Riigikohtu praktikaga. Eeltoodut arvestades leiab hageja ekslikult, nagu oleks

elektrisüsteem korteriomanike kaasomandis ainuüksi põhjusel, et korterelamu kortereid varustatakse

elektriga ainult ühe liitumispunkti kaudu.

12. Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis menetlusõiguse

norme rikkudes põhjendamatult tema kahjunõude osaliselt rahuldamata.

Hageja on kindlustusvõtjatele tekkinud kahju kindlustuslepingu alusel hüvitanud ning VÕS § 492

lg 1 järgi on hagejal hüvitatud ulatuses nõue kostjate kui kahju väidetavate põhjustajate vastu. Kui

asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja nõudis kostjatelt korteri

nr 150 kahjujuhtumi tõttu mh raha, mille kindlustusvõtja oli ehitusettevõtjale remonditööde eest

maksnud. Kostja I vastuväidetel ei ole hageja oma kahjunõuet tõendanud (ei ole tõendatud, millist

remonti korter nr 150 vajas just nimelt tulekahjust põhjustatud kahjustuste tõttu), ehitusettevõtja

arved ja hageja enda maksuotsused hageja nõuet ei tõenda (I kd, tl 126). Kostja I esitas Nora

Kasemaa ekspertiisibüroo ekspertiisiakti, millest nähtuvalt piisab korteri nr 150 suitsu- ja

tahmakahjustuste likvideerimiseks puhastustöödest ning ei ole vajadust teha kapitaalremonti. Samuti

kinnitas kostja I esindaja maakohtu 23. mai 2017. a istungi protokolli kohaselt, et hageja leiab

valesti, et kostja I ei ole eelmenetluses hageja tõenditele vastuväiteid esitanud (II kd, tl 16 pöördel).

Sama istungiprotokolli kohaselt märkis kostja I esindaja, et korteri ülevaatusakt on ülimalt puudulik,

mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, milliseid kahjustusi korter sai (öeldud on vaid see, et terves

korteris on suitsu- ja tahmakahjustused), ning ehitusettevõtja arvetest ei nähtu, mis oli

ehitusmaterjal, mida oli vaja korteri remontimiseks (II kd, tl 16). Seega leiab hageja

kassatsioonkaebuses ekslikult, et pooled ehitusettevõtja tööde koossisu üle ei vaielnud.

Kohtud ei eksinud poolte tõendamiskohustuste jagamisel. Üldjuhul peab TsMS § 230 lg 1 esimese

lause järgi kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendama hageja. Kohtute

hinnangul hageja esitatud tõendid (kindlustusandja maksuotsused nr 6 ja 7 (I kd, tl 61 ja 68),

remonditööd teinud OÜ Fixam Ehitus tööde üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd, tl 63) ja OÜ Fixam

Ehitus arved (I kd, tl 62 ja 69)) korteri nr 150 remonditööde eest makstut ei tõenda. Kolleegium

nõustub kohtute seisukohaga, et viidatud tõenditega ei ole võimalik tuvastada, milliseid töid

vaidlusaluse kahju hüvitamiseks telliti. Iseenest õige on hageja viide sellele, et kahju hüvitamiseks

ei tulnud kindlaks teha, kas tellitud tööd ka tehti. Nii on kolleegium VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel

selgitanud, et kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist

ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist,

arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud (vt Riigikohtu 13. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 32112411, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215511, p 14).

Praeguses asjas esitatud arved ei ole aga hageja nõude rahuldamiseks piisavad, sest nendes märgitud

üldsõnalistest kirjetest (“ehitusmaterjalid vastavalt pakkumisele” ja “korteri taastusremont vastavalt

juhtumile, viimane makse”) ei ole tuvastatav, millised konkreetsed tööd korteris tulekahju

kahjustuste kõrvaldamiseks telliti. Maakohtu 23. mai 2017. a istungi protokollist nähtuvalt ei osanud

hageja kohtule vastata, miks suitsu- ja tahmakahjustusi ei saa puhastada, vaid peab põrandad välja

vahetama (II kd, tl 16 pöördel).

Samuti on ringkonnakohus põhjendatult märkinud, et üksikasjalikult lahti kirjutatud kulude loetelu

ei ole professionaalsele kindlustusandjale ebamõistlikult koormav. Kolleegium märgib, et

VÕS § 489 lg 1 kohaselt on kahju suuruse kindlakstegemine eelkõige kindlustusandja kohustus.

Riigikohus on varem leidnud, et kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma

7(

9)

2-16-8344

kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul

hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 32113312, p 23 ja 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32110407, p 12). Samuti

tuleb arvestada VÕS § 448 lgga 2, mille järgi võib kindlustusandja nõuda pärast kindlustusjuhtumi

toimumist kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet.

Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult

oodata nende esitamist. Kolleegium märgib, et kõnealused sätted ei reguleeri siiski

tõendamiskoormist (vt Riigikohtu 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32110607, p 11 ja

Riigikohtu 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3211706, p 11).

Hageja heidab kassatsioonkaebuses kohtule põhjendamatult ette selgituskohustuse rikkumist.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5

lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215711, p 40).

Kolleegium on selgitanud, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse

asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled

ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust

selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lgs 1 nimetatud reeglit)

ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3214115, p 19). Seega oli praeguses hagimenetluses hageja kohustuseks tagada,

et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks, liiatigi on hagejaks professionaalne

kindlustusandja. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et isegi kui maakohus oleks

selgitamiskohustust rikkunud ning hagejal oleks jäänud seetõttu menetluses midagi tegemata,

saanuks ta esitada lisatõendid apellatsioonkaebuses apellatsioonitähtaja jooksul, kuid pole seda

teinud.

Hageja leiab ekslikult, et kohtud saanuks alternatiivselt määrata kahjuhüvitise nõude suuruse

kindlaks VÕS § 127 lg 6 alusel. Viidatud säte kohaldub olukorras, kus kahju tekitamine on kindlaks

tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kolleegium on varem selgitanud, et

VÕS § 127 lg 6, samuti TsMS § 233 lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise

suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa

nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3219707, p 12; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 32112305, p 33). Praeguses asjas

eeltoodud asjaolusid (kahju tõendamine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlike kuludega) ei

nähtu.

13. Kolleegiumi hinnangul ei eksinud ringkonnakohus tsiviilasja hinna määramisel.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus hageja on esitanud sisuliselt kaks hagi (ühe

kostja I ja teise kostja II vastu), tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu eeltoodust lähtudes (nii

nõude eest kostja I vastu kui ka nõude eest kostja II vastu). TsMS § 134 lg 2 järgi, kui hagi

esitatakse mitme solidaarselt vastutava kostja vastu, määratakse hagihind nõude väärtuse järgi.

Hageja ei ole taotlenud kahjuhüvitise väljamõistmist kostjatelt solidaarselt.

14. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

15. Hageja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata.

Kostjate sama astme menetluskulude kindlaksmääramise avaldused tuleb rahuldada.

8(

9)

2-16-8344

Kolleegium leiab, et menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades on

kostja I taotluses toodud õigusabikulu TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Kostja I

esindaja on kassatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele kulutanud kokku 4

tundi. Kolleegiumi hinnangul on selline ajakulu põhjendatud ja vajalik. Kostjale I on osutatud

õigusabi tunnihinnaga 156 eurot (koos käibemaksuga). Selline tunnihind on vajalik ja põhjendatud

ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kostja I on kinnitanud, et taotletud menetluskulu on kantud praeguse asja tõttu. Kostja I on

märkinud, et ta ei ole käibemaksukohuslane ning soovib seetõttu, et kohus mõistaks menetluskulu

välja koos käibemaksuga.

Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista menetluskulu 624 eurot (koos

käibemaksuga). Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja I taotlusel tema kasuks välja

mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu

otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. Riigikohtu otsus jõustub TsMS § 694 lg 2 järgi otsuse

avalikult teatavaks tegemise päeval.

Kolleegiumi hinnangul on menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust

arvestades TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik ka kostja II taotluses toodud õigusabikulu.

Kostja II esindaja on kliendiga kohtumisele, materjalide analüüsile, Riigikohtu lahendite analüüsile

ja vastuse koostamisele kulutanud kokku 7,2 tundi. Kolleegiumi hinnangul on selline ajakulu

põhjendatud ja vajalik, arvestades, et kostjale II õigusabi osutanud vandeadvokaat ei ole kostjat II

varasemas kohtumenetluses esindanud. Kostjale II on osutatud õigusabi tunnihinnaga 150 eurot

(ilma käibemaksuta). Selline tunnihind on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kostja II on kinnitanud, et taotletud menetluskulu on kantud praeguse asja tõttu. Kostja II on

märkinud, et ta ei ole käibemaksukohuslane ning soovib seetõttu, et kohus mõistaks menetluskulu

välja koos käibemaksuga.

Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista menetluskulu 1296 eurot (koos

käibemaksuga). Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja II taotlusel tema kasuks välja

mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu

otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Malle Seppik

Villu Kõve

Jaak Luik

9(

9)