3-17-1218/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1218

Haldusasi

XX kaebus Eesti Töötukassa 23.02.2017 otsuse nr

TVH/17/005018 ja 09.05.2017 vaideotsuse nr 250

tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks

vaadata kaebaja töövõime hindamise taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Vladimir Kolga

Vastustaja – Eesti Töötukassa

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. jaanuari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. jaanuari

2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1218 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.06.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-17-1218

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 17.01.2017 Eesti Töötukassale töövõime hindamise taotluse.

2. Eesti Töötukassa leidis 23.02.2017 otsuses nr TVH/17/005018, et taotleja töövõime ei

ole vähenenud. Taotlejal esineb kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mis on

põhjustatud nimmevalust; kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mis on

põhjustatud käenärvi haigusest; mõõdukas tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu

tajumise valdkonnas, mis on põhjustatud migreenist. Taotleja kirjeldatud piirangud suhtlemise

(nägemine, kuulmine ja kõnelemine), teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja

tegevuste elluviimise valdkondades ei leidnud tervise infosüsteemi (TIS) ja visiidipõhise

hindamise alusel kinnitust. Taotlejal on liigesevalu, lihasjõudluse alanemise ja hooti esineva

peavalu tõttu piirang erinevatel pindadel käimisel, käte täppisliigutustel, paljude ülesannete

täitmisel, igapäevatoimingute tegemisel, stressi ja psüühilise koormusega toimetulekul. Kuigi

taotlejal esinevad piirangud eelnimetatud valdkondades (ja tegevustes), ei mõjuta need tema

töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.

3. Eesti Töötukassa jättis 01.03.2017 otsusega nr TVT/17/004813 XX-le töövõimetoetuse

määramata, sest 23.02.2017 otsusega tuvastati, et XX töövõime ei ole vähenenud.

4. XX esitas 30.03.2017 vaide 23.02.2017 otsuse peale.

5. Eesti Töötukassa jättis 09.05.2017 vaideotsusega nr 520 vaide rahuldamata. Vastustaja

hindas taotleja töövõime ulatust, võttes aluseks tema enda poolt taotluses märgitud hinnanguid

oma kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes piirangute esinemise või

puudumise kohta ning TIS-i kantud terviseandmed. Vaidlusalune otsus tugineb eksperdi

arvamusele. Ekspertarst tuvastas 19.02.2017 vastuvõtu ja TIS-i andmete põhjal, et XX-l

esineb kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mis on põhjustatud nimmevalust; kerge

tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mis on põhjustatud käenärvi haigusest;

mõõdukas tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas, mis on

põhjustatud migreenist. XX-l on liigesevalu, lihasjõudluse alanemise ja hooti esineva peavalu

tõttu piirang erinevatel pindadel käimisel, käte täppisliigutustel, paljude ülesannete täitmisel,

igapäevatoimingute tegemisel, stressi ja psüühilise koormusega toimetulekul. XX kirjeldatud

piirangud suhtlemise (nägemine, kuulmine ja kõnelemine), teadvusel püsimise ja

enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise valdkondades ei leidnud TIS-i ja

visiidipõhise hindamise alusel kinnitust. Kuna XX töövõime ulatuse tuvastamise aluseks

võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa on 2, hindas ekspertarst XX töövõimeliseks.

Ekspertarst analüüsis vaidemenetluse raames veel kord isiku terviseandmeid, vastuvõtul tema

poolt tegelus- ja osalusvõimele antud hinnanguid ja vaides kirjeldatud asjaolusid ning jäi oma

esialgse eksperdiarvamuse juurde, et XX töövõime ei ole vähenenud. XX selja- ja

puusavaevused on adekvaatse raviskeemi ja taastusraviga paranevad. Kuna XX-l esinevad

peavalud mõnel korral kuus korraga 2‒3 päeva, siis ei ole tegemist eriti intensiivselt

väljendunud piiranguga.

3-17-1218

3(10)

XX-l ei esine TIS-i andmetel vähemalt hetkel sellist seisundit, mis piiraks püsivalt tema

töövõimet ja takistaks töötamist. XX-l esinevad tegutsemise ja osalemise piirangud ei ole

sellised, mille tõttu tema töötamine oleks üldse või osaliselt takistatud. Töövõime hindamisel

võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul, mitte ei arvestata ainult konkreetsele

ametikohale sobivusega. Hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi

ja seda, et sobimatuid töövõtteid ja –tingimusi on võimalik vältida. XX terviseseisund mõjutab

küll tema igapäevaelu tegemisi, kuid ei too veel kaasa üldist töövõime vähenemist. Kui XX

töövõime edaspidi oluliselt muutub ja terviseseisundi muutumist kinnitavad ka TIS-s olevad

või muul moel tõendatavad terviseandmed, on tal võimalik esitada uus töövõime hindamise

taotlus.

6. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 23.02.2017 otsuse,

01.03.2017 otsuse ja 09.05.2017 vaideotsuse tühistamiseks ning Eesti Töötukassa

kohustamiseks vaadata kaebaja töövõime hindamise taotlus uuesti läbi.

Kaebaja tervislik seisund ei võimalda jätkuvalt töövõimelisena tööturul osaleda. Tema

tervislikus seisundis ei ole toimunud muutusi paremuse poole. Kaebaja töötab igapäevaselt

kaupluses klienditeenindajana ja on elukutselt küünetehnik. Kaebaja töö nõuab tähelepanu,

täpsust ja on pingeline. Kaebajal tekivad tihti ootamatult ägedad peavalud (migreenihood),

millega kaasneb oksendamine ja iiveldus, kõrgenenud vererõhk. Migreenihoogude ajal ei ole

kaebaja võimeline töötama ja vajab erakorralist meditsiiniabi, kui väljakirjutatud tabletid ei

aita. Sageli on valud ka kätes, jalgades ja õhtuks on jalad paistes ning liikumisega kaasneb

tugev valu. Vastustaja ei ole kaebaja töövõime hindamisel arvesse võtnud temal esinevaid

tegutsemise

piiranguid,

mis

mõjutavad

üldist

töövõimet

ja

selle

vähenemist.

Sotsiaalkindlustusamet (SKA) on 22.03.2013 otsusega tuvastanud kaebajal töövõime kaotuse

30% ulatuses. On eluliselt väheusutav, et hiljem tuvastatakse, et kaebaja töövõime ei ole

vähenenud. Ekspertarvamuses on eksitud võtmetegevuste raskusastmete summeerimisega.

Kaebajal on tuvastatud piirangud 4 tegutsemisvaldkonnas. Seega on kõigi raskusastmete

arvväärtuste summaks 4 või enam, mis annab aluse hinnata töövõime osaliseks või

puuduvaks. Kaebajal esinevad piirangud on kestvad, tema töötamine on osaliselt takistatud ja

töövõime vähenenud. Kaebaja palus kohtul tuvastada kaebaja osaline töövõime.

7. Eesti Töötukassa palus jätta kaebuse rahuldamata.

Lisaks eksperthinnangus toodule viitas vastustaja kardiovaskulaarkirurgi 30.08.2016

epikriisile, millest nähtuvalt esines kaebajal mõlema alajäseme süvaveenide tagasihoidlik

põletik, mille raviks on soovitatud kasutada ravisukkpükse. Seisuga 12.04.2017 kajastub TIS-s

saatekiri seoses veenipõletikuga, kuid hilisemaid epikriise vastuvõttude kohta ei nähtu.

Kaebajal esinevad küll selja degeratiivsed ja luulised muutused, kuid objektiivselt ei ole selja-

ja jalavaevused intensiivselt väljendunud. Kaebajal esinevad vasaku käe vaevused TIS-i

andmetel aastaid. Kaebaja on korduvalt pöördunud kaela ja käevaevustega erinevate

spetsialistide poole, raviskeemi (sh operatiivset) ei ole määratud, samuti ei ole teostatud

ravisüsti, mille tulemusel oleks vaevused taandunud (nähtub 30.08.2016 ja 09.06.2016

epikriisidest). Kaebaja on ise selgitanud, et peavaludest tingitud seisund leevendub ravimite ja

süstidega. Erakorralise meditsiiniabi andmist TIS-i andmed ei kinnita, v.a 2012. a-l ja 2013. a-

l. Lisaks ei kajastu TIS-s andmeid, et kaebaja oleks seisundi ägenemise ajal vajanud

töövõimetuslehti. TIS-st nähtub saatekiri neuroloogi vastuvõtule, kuid andmed vastuvõtu ja

selle tulemuste kohta puuduvad. Kaebaja on käinud neuroloogi vastuvõtul 2015. a-l, mil

märgiti diagnoosiks tavaline aurata migreen, peavalud 4 korda kuus. Teostati ka MRT uuring,

mis patoloogilisi muutusi ei kinnitanud.

3-17-1218

4(10)

Töövõime hindamisel võetakse aluseks töövõime hindamise taotluses taotleja enda poolt

märgitud piirangud tegutsemisvõimele. Kaebaja ei ole inimestevahelise lävimise ja suhtlemise

valdkonnas ühelegi piirangule viidanud. Nimetatud valdkond kuulub vaimse võimekuse

valdkondade hulka, kus hinnatakse isiku vaimse tervise häireid. Kaebajal ei ole diagnoositud

ühtegi psühhiaatrilist haigust, mistõttu puudus ekspertarstil alus selles valdkonnas piirangut

hinnata. Migreen on oma olemuselt kehaline haigus. Ekspertarst on hinnanud kaebaja peavalu

võimekusena keskkonnas toime tulla.

Kuna võtmetegevuste arvväärtusi 0 ja 1 ei liideta, on kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise

aluseks võetav arvväärtuste summa 2, mis ei võimalda kaebajat töövõimetuks hinnata. Oluline

pole, kui mitmes valdkonnas on piirangud tuvastatud. Kaebajal esinevad piirangud ei mõjuta

tema töövõimet ulatuses, mis püsivalt takistaks töötamist. Kuna eksperthinnangus leiti, et

kaebaja töövõime ei ole vähenenud, puudus ka vastustajal alus teha teistsugust otsust.

Kaebaja viide SKA otsusega varasemalt tuvastatud töövõime kaotusele ei ole asjakohane.

SKA metoodika püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ei ole samastatav ega võrreldav vastustaja

poolt kasutatava töövõime hindamise metoodikaga ja annabki erinevaid tulemusi.

8. Tallinna Halduskohus luges 05.09.2017 määrusega kaebuse vastustaja 01.03.2017 otsuse

tühistamise nõudes esitatuks kaebetähtaja rikkumisega ja lõpetas selles nõudes haldusasja

menetluse. Määrus jõustus edasi kaebamata.

9. Tallinna

Halduskohus

jättis

05.01.2018

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning tagastas kaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu 15 eurot.

17.04.2017 eksperdihinnangus tuvastati kaebajal liikumise valdkonnas kerge piirang. Kohtu

hinnangul ei ole ekspertarst võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ piirangu raskusastme

1 tuvastamisel ilmselgelt eksinud. Kaebaja terviseandmetes viidatakse küll selja-, puusa-, jala-

ja nimmevaludele, kuid kaebaja ei ole väitnud, et liikumist takistaks nimelt need

terviseprobleemid. Visiidi käigus saadud selgitustest nähtuvalt peab kaebaja probleeme

tekitavaks tugevaid peavalusid/migreeni. Migreen ei tekita liikumisraskusi, vaid vähendab

jõudlust ja tahtmist ringi liikuda. Selles valdkonnas aga hinnatakse füüsilisi raskusi liikumisel

(nt jala- ja seljavalud, jalgade nõrkus, liikumispuue jne). TIS-i andmetel on kaebajal

diagnoositud korduvalt selja- ja nimmevalu. Seega võib pidada tõenäoliseks, et need seavad

ka piiranguid kaebaja liikumisele. Kuna kaebaja ei ole neile piirangutele ise viidanud, siis

usutavasti ei piira need tema igapäevaelu pidevalt ja oluliselt. Visiidi käigus selgus, et kaebaja

suudab oluliste raskusteta käia. Meditsiinidokumentidest on näha, et kaebajale on määratud

ravimid valude vastu ja taastusravi. Operatiivset ravi ei ole planeeritud. Jalatursete vältimiseks

ja raviks on soovitatud kasutada ravisukkpükse.

Liikumise valdkonna võtmetegevuses „ohutu ringiliikumine“ hinnati kaebaja piirangut

kergeks (raskusaste 1). Ekspertarst ei ole raskusastme tuvastamisel ilmselgelt eksinud.

Kaebajal esinevad selja-, puusa-, jala- ja nimmevalud ei sega usutavasti tema igapäevaelu

oluliselt ja pidevalt, sest kaebaja ei ole oma taotluses neile viidanud. Kaebajale on määratud

ravi, mis tema valusid leevendavad. Migreenihoogudega kaasnevate probleemidega siinkohal

arvestada ei saa, sest need ei muuda kaebajat liikumisvõimetuks.

Liikumise

valdkonna

võtmetegevuses

“liikumisega

seotud

muud

probleemid”

eksperthinnangu kohaselt kaebajal piiranguid ei esine. Käte probleemi on hinnatud

käteosavuse võtmetegevuse juures. Ekspertarsti hinnang liikumise valdkonnas on

põhjendatud. Visiidi käigus tuvastati, et kaebajal esinevad teatud piirangud liikumisel, kuid

need ei mõjuta oluliselt ja pidevalt tema igapäevaelu, mistõttu on põhjendatud hinnata

3-17-1218

5(10)

piirangut kergeks. Ekspertarst ei ole jätnud arvamuse andmisel oluliste asjaoludega

arvestamata.

Käelise tegevuse valdkonnas tuvastati kaebajal 17.04.2017 eksperthinnangus kerge piirang.

Käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuse “käte sirutamine” juures kaebaja mingeid

piiranguid välja ei too ja neid ei ole tuvastanud ka ekspertarst.

Käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuses “asjade tõstmine ja liigutamine” hinnati kaebajal

esinevat piirangut kergeks (raskusaste 1). Ekspertarst ei ole selles võtmetegevuses esineva

piirangu raskusastme tuvastamisel ilmselgelt eksinud. Kaebajalt ei eeldata suurte raskuste

tõstmist ja kandmist. Kergemate asjade tõstmise ja kandmisega kaebajal probleeme ei ole.

Käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuse “käteosavus” osas ei ole kaebaja mingeid

piiranguid välja toonud. Eksperthinnangus hinnati kaebajal esinevat piirangut kergeks

(raskusaste 1). Ekspertarst ei ole selles võtmetegevuses hinnangu andmisel eksinud. Kaebaja

on viidanud aeg-ajalt esinevale n-ö käte suremisele, kuid need on olnud lühiajalised ja käte

tundlikkus on kiiresti taastunud. Visiidi käigus tuvastati, et kaebaja käteosavus väikeste asjade

haaramisel ja kirjutusvahendi kasutamisel ei ole piiratud. Seega ei ole tegemist piiranguga,

mis kaebaja igapäevaelu sageli või oluliselt mõjutaks.

Suhtlemise valdkonna võtmetegevuse “suhtlemisega seotud muud probleemid” juures toob

kaebaja välja, et tavalises olekus ei ole tal probleeme, kuid haigusseisundis on kõne takistatud,

samuti on nägemine häiritud. Eksperthinnangu kohaselt ei esine kaebajal selles

võtmetegevuses piiranguid. Kaebajal ei ole inimestega suhtlemisel probleeme. Visiidi käigus

selgitas kaebaja, et peab haigusseisundi all silmas migreeni, kuid suhtlemisega seotud

probleemi ei ole. Kohus nõustus, et TIS-i andmed ega ka kaebaja enda välja toodud

probleemid ei kinnita kaebajal suhtlemisega seotud probleeme. Kaebajal ei ole tuvastatud

nägemise ega kõnelemise raskusi. Selles valdkonnas hinnatakse inimese füüsilisi puudusi –

vaegnägemist, vaegkuulmist, kõnehäireid. Migreeniga seotud halb enesetunne ei tähenda veel

suhtlemisprobleeme. Kohtu hinnangul ei ole ekspertarst selles valdkonnas piirangute

tuvastamata jätmisel eksinud.

17.04.2017 eksperthinnangus ei tuvastatud kaebajal teadvusel püsimise ja enesehoolduse

valdkonnas piirangut. Teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevuses

“teadvusel püsimine ärkveloleku ajal” ei tuvastatud eksperthinnangus kaebajal mingeid

piiranguid. Ekspertarst ei ole hinnangu andmisel eksinud. TIS-i andmed ei kinnita, et kaebajal

oleks esinenud teadvusekaotuse hoogusid. Meditsiinidokumentidest nähtuvalt on kaebajal

esinenud aurata, mitte auraga migreen.

17.04.2017 eksperthinnangus ei tuvastatud kaebajal õppimise ja tegevuste elluviimise

valdkonnas piirangut. Õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonna võtmetegevuses

“tegevuste õppimine” eksperthinnangu kohaselt kaebajal piiranguid ei esine. Ekspertarst ei ole

siinkohal piirangute tuvastamata jätmisel eksinud. Selles valdkonnas hinnatakse isiku vaimset

võimekust. TIS-st ei nähtu, et kaebajal oleks tuvastatud vaimseid tervisehäireid, sh pandud

psühhiaatrilisi diagnoose. Kaebaja ei viita ka ise sellistele probleemidele. Kaebaja selgitustest

ei saa järeldada, et tal puuduksid intellektuaalsed võimed igapäevaeluks vajalikke tegevusi

sooritada ja uusi tegevusi õppida. Migreeniga kaasnev tahtejõuetus ei tähenda vaimseid

probleeme, vaid haigusseisundist tulenevat füüsilist kurnatust. Migreeniga kaasnevaid mõjusid

on ekspertarst hinnanud muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna all.

Õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonna võtmetegevuses “õppimise ja tegevuste

elluviimisega seotud muud probleemid” eksperthinnangu kohaselt kaebajal piiranguid ei

3-17-1218

6(10)

esine, kaebaja viidatud probleeme on arvestatud muutustega toimetuleku võtmetegevuse

juures.

17.04.2017 eksperthinnangus tuvastati kaebajal muutustega kohanemise ja ohu tajumise

valdkonnas mõõdukas piirang. Muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna

võtmetegevuses “väljaskäimine” eksperthinnangu kohaselt kaebajal piiranguid ei esine.

Ekspertarst on õigesti kaebajale selgitanud, et selles valdkonnas hinnatakse samuti vaimset

võimekust. Kaebaja ei ole viidanud psühhiaatrilistele probleemidele, mis väljaskäimist

takistaks. Migreenihoost tulenev ajutine jõuetus ei tähenda probleeme selles võtmetegevuses.

Muutustega

kohanemise

ja

ohu

tajumise

valdkonna

võtmetegevuse

“toimetulek

muudatustega” juures kaebaja mingeid piiranguid välja ei too. Eksperthinnangus hinnati

kaebajal selles võtmetegevuses esinevat piirangut mõõdukaks (raskusaste 2). Diagnoosina

viidatakse migreenile. Puudub psühhiaatri väljavõte. Visiidi käigus selgitas kaebaja, et

peavalude tõttu esinevad tal probleemid, mis on mõõduka raskusega. Soovitatav ravi

psühhiaatri juures, kes saaks hinnata kaebaja toimetulekut. Neuroloog pole migreeni

kinnitanud. Migreeni diagnoos esineb vaid saatekirjal. Kaebaja ei ole ekspertarsti

sellekohasele hinnangule vastu vaielnud. Usutavasti raskendavad migreenihoost põhjustatud

tervisehäired kaebaja keskendumist ja probleemideta muutustega kohanemist. Kokkuvõtteks

leiti eksperthinnangus, et kaebajal esineb selles valdkonnas mõõdukas piirang (raskusaste 2).

Ekspertarst on hinnanud migreenist tulenevaid piiranguid põhjendatult mõõdukaks tervise- ja

tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete

loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus

nr 39) § 6 lg 3 p 3 järgi. Kuna kaebaja väitel esinevad tal migreeni/peavaluhood 2‒3 korda

kuus kestusega 1‒5 päeva, siis ei saa sellest tulenevaid piiranguid pidada raskeks, sest piirang

ei esine väga sageli või pidevalt (üle 50% ajast). Kaebaja kasutab migreenihoogude esinemisel

tablette ja süste. Seega on haigus teatud määral kompenseeritud.

Ekspertarst ei ole valdkondades esinevate piirangute hindamisel ilmselgelt eksinud ja

raskusastmeid valesti määranud. Seega on ekspertarsti kokkuvõtlik hinnang kaebaja

töövõimele põhjendatud. Kaebajal esinevad piirangud ei ole sellised, mis toovad tingimata

kaasa tema töövõime vähenemise. Migreeni/peavaluhood küll segavad mingil määral kaebaja

igapäevaelu, kuid ei muuda teda töövõimetuks, sest kaebajale on määratud ravi, mis

võimaldab haigushoogusid kontrolli all hoida. Erakorralise meditsiiniabi andmist nähtub vaid

2012.‒2013. a meditsiinidokumentidest, hilisemast ajast mitte. Samuti ei nähtu, et kaebajale

oleks pärast 2013. a väljastatud peavaluhoogude tõttu töövõimetuslehte. Käevalusid

arvestades saab kaebaja valida töö, mis ei eelda suurte raskuste tõstmist ja kandmist.

Ekspertarst ei ole eksinud töövõime ulatuse tuvastamisel raskusastmete kokkuarvutamisel.

Kaebaja on määruse nr 39 §-e 6 ja 8 ebaõigesti mõistnud. Määruse nr 39 § 6 lg-st 6 nähtub, et

võtmetegevuste

raskusastmed

summeeritakse

töövõime

ulatuse

tuvastamiseks,

v.a

raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1. Kaebajal tuvastati liikumise valdkonnas eri tasapindadel

liikumise võtmetegevuses kerge piirang (raskusaste 1) ja ohutu ringiliikumise võtmetegevuses

kerge piirang (raskusaste 1), käelise tegevuse valdkonnas asjade tõstmise ja liigutamise

võtmetegevuses kerge piirang (raskusaste 1) ja käteosavuse võtmetegevuses kerge piirang

(raskusaste 1) ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas muutustega

toimetuleku võtmetegevuses mõõdukas piirang (raskusaste 2). Muudes võtmetegevustes ei ole

piiranguid tuvastatud. Seega saab võtmetegevuste summeerimisel arvestada vaid muutustega

toimetuleku võtmetegevuses tuvastatud mõõduka piiranguga. Määruse nr 39 § 8 lg-st 1

nähtuvalt hindab ekspertarvamuse andja töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades

kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on 4 või

suurem või erijuhtumi esinemisel või kui suhtlemise valdkonna võtmetegevuste piirangute

3-17-1218

7(10)

raskusaste on hinnatud arvväärtusega 4. Antud juhul jäi kaebajal esinevate piirangute

raskusastmete arvväärtuste summa alla 4 (täpsemalt 2), kaebaja puhul ei tuvastatud

erijuhtumit. Seega puudus alus kaebajal osalise või puuduva töövõime tuvastamiseks.

Määruse nr 39 § 8 lg 5 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui

võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on 3 või väiksem. Seega on ekspertarst

tunnistanud õigesti kaebaja töövõimeliseks.

See, et SKA on 22.02.2013 otsusega nr 952611 tuvastanud kaebajal püsiva töövõimetuse 30%

ulatuses, ei too automaatselt kaasa kaebajal osalise töövõime tuvastamist töövõimetoetuse

seaduse (TVTS) ja määruse nr 39 alusel. SKA tegi oma otsused teistsugustele õigusaktidele

tuginedes. Töövõime hindamise süsteemi muutmisel hakati senise püsiva töövõimetuse

asemel hindama inimese säilinud töövõimet. Töövõime hindamise metoodika tugineb täiesti

uutele alustele, arvestades lisaks inimese terviseseisundile tema funktsionaalset ja tööalast

võimekust. Uus hindamismetoodika ei ole seotud püsiva töövõimetuse protsentidega ning

töövõime hindamisel ei lähtuta inimesele varem määratud töövõime kaotuse ulatusest. TVTS

§ 1 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud

töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud

tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine. Seega ei too taotlejal esinevad terviseprobleemid

tingimata kaasa seda, et isikul tuvastatakse vähemalt osaline kui mitte puuduv töövõime. Iga

taotleja puhul tuleb hinnata individuaalselt, kas temal esinevad terviseprobleemid takistavad

tal igal juhul töötamast. Kuna töövõimet hinnatakse üldiselt, mitte konkreetset eriala või

ametit arvestades, siis ei saa töövõimetust tuvastada pelgalt asjaolu tõttu, et taotleja ei ole

suuteline mingit konkreetset tööd tegema. Kaebajal on võimalik leida oma tervislikule

seisundile sobiv töö.

Kuna kaebus jääb tühistamisnõuetes rahuldamata, siis puudub alus ka kohustamisnõude

rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. XX palub 05.02.2018 apellatsioonkaebuses ja 26.04.2018 lõplikus seisukohas tühistada

Tallinna Halduskohtu 05.01.2018 otsus ning taha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus

või alternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ja saata asi Tallinna Halduskohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.

Halduskohus ei ole analüüsinud ega arvesse võtnud kaebaja põhjendusi ja esitatud tõendeid.

Kaebajal on juba mitu aastat diagnoositud migreen. Migreen on neuroloogia valdkonda

kuuluv haigus. Et kaebaja tervis ja heaolu oleks tagatud, tuleb tal iga päev tarvitada migreeni

tõttu tablette. Migreeni tõttu ei saa kaebaja täita keerukaid töid. Seega on tema igapäevane

tegutsemine ja osavõtt ühiskonnaelust oluliselt piiratud. Migreen ei ole tavaline peavalu, nagu

märgib halduskohus. Migreen on peaaju haigus, millele on iseloomulikud ühe- ja kahepoolsed

väga tugevad peavaluhood, millele sageli lisanduvad iiveldus, oksendamine ning valgus- ja

müratundlikkus. Keskmiselt kestab migreenihoog mõnest tunnist kolme ööpäevani.

SKA 19.02.2015 otsusega nr 1188949 tuvastati, et kaebajal esinevad keskmise sageduse ja

raskusega migreenihood, mis põhjustavad osalise püsiva töövõimetuse 40%; allergiline nohu

ja küünarluunärvi kahjustusest paresteesiad põhjustavad mõlemad osalise püsiva töövõimetuse

10% ja üldist püsivat töövõimetust ei võimenda; mao vaevused vajavad ravimitega

korrigeerimist.

Kaebaja leiab, et tema töövõime on vähenenud TVTS § 5 lg 3 mõttes, kuivõrd tal esinevad

töötamist mõjutavad piirangud. Migreeni tõttu on kaebaja jaoks sobivate töökohtade valik

3-17-1218

8(10)

väga piiratud ning see peegeldub tema sissetulekus. Hetkel töötab kaebaja osalise tööajaga.

Halduskohus ei võtnud otsuse tegemisel kaebajal esinevat migreeni arvesse. Kaebaja suhtes

teostatud terviseseisundi hinnang on puudulik ja selle läbiviimisel ei ole arvestatud kaebaja

terviseseisundit.

Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et kaebajal on võimalik leida oma tervislikule seisundile

vastav töö. Kaebaja omandatud erialad ja töökogemus eeldavad klienditööd ja kokkulepitud

aegadel töötamist/ettemääratud graafikut. Kaebaja terviseseisund ei võimalda tal töötada

omandatud erialadel ja tema tervisehäire avaldab olulist mõju tema töövõimele. Migreenihoo

esinemise ja selle järelmõju ajal ei ole kaebajal võimalik tööülesandeid täita (peale hoo

möödumist on mõju tunda veel päevi). Kaebajal on valus avada silmi, tähelepanuvõime ja

liigutused on häiritud.

11. Eesti Töötukassa palub 12.03.2018 kirjalikus vastuses ja 03.05.2018 täiendavas

seisukohas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Isiku töövõimet hinnatakse lähtudes hindamise hetkel temal esinevast tegelikust tervislikust

seisundist. TIS-i andmete põhjal on kaebajal tõesti diagnoositud migreen, kuid see on aurata

ehk tavaline migreen. Aurata migreeni iseloomustavad küll korduvad peavalu episoodid, kuid

nendele ei kaasu üldjuhul muid sümptome ega aurasid (tajuhäireid). Ka kaebaja

terviseandmetes ei ole muid sümptome kirjeldatud. Töövõime hindamisel ei arvestata mitte

haiguse tekkepõhjusi, vaid töövõime hindamise hetkel isiku terviseandmete alusel esinevaid

haigusest või haigustest põhjustatud tegutsemispiiranguid. Kaebaja töövõime hindamisel on

arvestatud kõiki temal TIS-i andmetel esinevatest haigustest põhjustatud tegutsemispiiranguid.

Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku tegevusvõime ravimeid tarvitades (juhul, kui

need on talle määratud). Kaebajale on migreeniravi määratud, millega on tema seisund

leevenenud. Kaebajal on võimalik leida oma tervislikule seisundile vastav töö. Kaebajal

esinevad küll piirangud, kuid mitte sellises ulatuses, et need takistaks töötamist. Migreeni

tõttu esineb tegutsemispiirang vaid migreenihoogude ajal ega mõjuta püsivalt kaebaja

töövõimet. Töökohustuste täitmisest ajutise vabastuse saamiseks on võimalik vormistada

töövõimetusleht. TIS-i andmetel ei ole kaebaja migreeni ägenemise ajal töövõimetuslehti

vajanud.

Kaebaja on esitanud koos apellatsioonkaebusega perearst dr K. Ivanovi 19.09.‒18.10.2017

epikriisi. Tegemist on uute terviseandmetega. Otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb aga

lähtuda kaebaja terviseseisundist otsuse tegemise eel. Kaebaja esitatud epikriis on lisandunud

TIS-i pärast vaidlustatud 09.05.2017 vaideotsuse tegemist, mistõttu töötukassal ei olnud

võimalik seda arvesse võtta.

Varasemalt tuvastatud püsiv töövõimetus ei mõjuta töövõime hindamise tulemust. Töövõime

hindamise metoodikat on muudetud.

Kaebaja ütlused tema töövõime osas on vasturääkivad. Vastuse koostamisel TIS-i andmete

ülevaatamisel nähtus, et kaebaja on töötanud suure töökoormusega. Perearst dr K. Ivanovi

14.11.2017 epikriisist nähtuvad andmed: „Selgub, et patsiendil ei ole praktiliselt vabu päevi,

kuna töötab iga päev 12 tundi (küünetehnik ja laotöötaja)“.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-17-1218

9(10)

12. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid

HKMS § 201 lg 4 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

13. Töötukassa ega halduskohus ei ole hinnanud valesti tõendeid ja kaebaja terviseandmeid.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt seostab kaebaja oma töövõime kaotust eeskätt tal

diagnoositud migreeniga. Vastustaja on 04.09.2017 menetlusdokumendi lk-l 5 põhjalikult

analüüsinud kaebaja vaevusi ja häireid seoses migreeniga, tema tegutsemisvõimet ja –

piiranguid seoses migreeniga ning määruse nr 39 § 6 metoodika rakendamist. Piirangu

hindamisel on arvestatud kaebajal esinevaid peavalusid, mille andmed kajastuvad kaebaja

perearsti

09.12.2016,

12.08.2017,

07.01.‒21.01.2015

epikriisides.

Objektiivsete

terviseandmete kohaselt (09.12.2016 epikriis) on peavalud esinenud kolm päeva. Kaebaja on

ise märkinud, et peavalud esinevad kord kuus kestusega 2‒3 päeva, aga mõnikord ka kauem.

Seisund ravimitega leeveneb (ravimid ja süstid). Kaebaja viitab kaebuses, et on vajanud

erakorralist meditsiiniabi, kuid TIS-i andmed (perearsti epikriisid) nimetatud väiteid ei

kinnita, samuti ei ole kaebaja vastavaid väiteid tõendavaid andmeid esitanud. TIS-i andmetes

kajastuvad viited erakorralise meditsiini abile perearsti 2013. a ja 2012. a erakorralise

meditsiini epikriisides. Lisaks ei kajastu TIS-s andmeid, et kaebaja oleks seisundi ägenemise

ajal vajanud töövõimetuslehti. TIS-i andmetest nähtub saatekiri neuroloogile, kuid andmed

vastuvõtu ja selle tulemuste kohta puuduvad. Ekspertarst märgib lisaks, et kaebaja on varem

käinud neuroloogil (epikriis 15.05.2015‒25.08.2015), mil on märgitud diagnoosiks tavaline

aurata migreen, peavalud neli korda kuus, teostati ka MRT uuring, mis patoloogilisi muutusi

ei kinnitanud. Ekspertarst on kokkuvõtlikult märkinud, et muutustega kohanemise ja ohu

tajumise valdkonnas on kaebajal piirang paljude ülesannete täitmisel, igapäevatoimingute

tegemisel, stressi ja psüühilise koormusega toimetulekul ning hinnanud peavaludest tingitud

tegutsemispiiranguid mõõdukaks, piirang esineb vaid migreegihoogude ajal ega mõjuta

püsivalt kaebaja töövõimet. Arvestades ekspertarsti arvamust, kaebaja hinnangut oma

tegevuspiirangutele ja TIS-i andmeid ning asjaolu, et tegemist ei ole intensiivselt väljendunud

piiranguga, on töötukassa toodud põhjendused veennud ringkonnakohut kaebaja töövõime

hindamise otsuse sisulises õiguspärasuses. Kaebaja ei ole kohtumenetluses toonud esile

asjaolusid, mis lükkaks ümber eksperdiarvamuses toodud arvväärtused ja määruse nr 39 § 6

alusel kujunenud lõppjärelduse.

14. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja

seisuga. Seetõttu ei ole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta kaebaja poolt koos

apellatsioonkaebusega esitatud ambulatoorne epikriis 2017. a sügisest. Otsuse õiguspärasuse

hindamisel tuleb lähtuda kaebaja tervislikust seisundist otsuse tegemise eel, s.o enne

23.02.2017. Kaebaja terviseseisundi halvenemisel, mis mõjutab tema töövõimet, on kaebajal

võimalik teha töötukassale uus taotlus tema töövõime hindamiseks, nagu on põhjendatult

viidatud ka töötukassa 23.02.2017 otsuses.

15. Inimlikult on mõistetav kaebaja arusaamatus, et kuidas tema töövõime ei ole vähenenud,

kui varasemalt oli tal kindlaks tehtud püsiva töövõimetuse protsent ja tervis ei ole paranenud.

Sellise erinevuse kaebaja töövõimele hinnangu andmisel on tinginud uue hindamismetoodika

rakendamine. Vastustaja on 04.09.2017 menetlusdokumendi p-s 2.4 selgitanud, et uus

hindamismetoodika ei ole seotud püsiva töövõimetuse protsentidega ning töövõime

hindamisel ei lähtuta inimesele varem määratud töövõime kaotuse ulatusest. Töövõimetoetuse

seaduse eelnõu (678 SE) seletuskirjast ilmneb, et luuakse uut liiki toetus – töövõimetoetus

ning lõpetatakse töövõimekaotuse protsentide ja töövõimetuspensionide määramine. Senise

püsiva töövõimetuse asemel hakati hindama inimese säilinud töövõimet. Võrreldes püsiva

töövõimetuse ekspertiisiga tugineb töövõime hindamise metoodika täiesti uutele alustele,

3-17-1218

10(10)

arvestades lisaks inimese terviseseisundile tema funktsionaalset ja tööalast võimekust.

Töövõime hindamise metoodika kohaselt võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku üldist

töövõimet tööturul, mitte ei arvestata ainult konkreetsele ametikohale sobivusega. Hindamisel

võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi ning seda, et sobimatuid töövõtteid ja

-tingimusi on võimalik vältida. Selle tulemusena võivad Sotsiaalkindlustusameti poolt varem

tuvastatud püsiv töövõimetus (s.o töövõime kaotuse protsent) ja töötukassa poolt tuvastatud

töövõime ulatus (s.o töövõime ei ole vähenenud, osaline või puuduv töövõime) erineda.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et riigi sotsiaalpoliitiliste valikute kohtulik kontroll on

piiratud. Põhiseaduse § 28 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse,

töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja

korra sätestab seadus. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-4-1-1-14 asunud seisukohale, et riik

peab kulutama säästlikult, et rahastada kõiki riigi ülesandeid mõistlikul määral (p 112). Nii on

seadusandjal ka lai sotsiaalpoliitiline kaalutlusruum otsustamaks, millist töövõime hindamise

metoodikat rakendada.

16. Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 alusel

jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda kanda ning vastustaja

võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

17. Kuna käesolev kohtuotsus sisaldab delikaatseid isikuandmeid, peab ringkonnakohus

vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga HKMS § 175 lg 3

alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)