1-17-1148/79 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. mai 2018, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-17-1148

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

Viktoria Manjak süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2

järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 2. veebruari 2018

otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Viktoria Manjaki kaitsja advokaat Robert

Sprengk

Prokurör

Ringkonnaprokurör Liina Pikma

Kaitsja

Advokaat Robert Sprengk

Süüdistatav

Viktoria Manjak

isikukood 46511302248;

elukoht XXX Kiviõli linn Ida-Virumaa;

varem kriminaalkorras karistatud;

tõkendina kohaldatud vahistamist alates 13.09.2016.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 2. veebruari 2018 otsus osaliselt, see on asitõendiks

olevate Viktoria Manjakile kuuluvate kolme märkmiku, mobiiltelefoni „LG“,

kahe mobiiltelefoni „Nokia“, sülearvuti „Dell Inspiron 5423“ ja sülearvuti „Asus

N53S“ hävitamise osas.

2. Teha nimetatud osas uus otsustus, millega eelmises punktis näidatud esemed

tagastada Viktoria Manjakile.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Advokaat Robert Sprengki taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks jätta läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 8. mail 2018 ja samast kuupäevast

on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 9. maist 2018.

Süüdistus

1. V. Manjakki süüdistatakse KarS § 184 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ajavahemikul maist 2006 kuni

13.09.2016 Ida-Virumaal Kiviõli linnas isikute grupis tuvastamata isikutega, kes tarnisid talle

amfetamiini edasimüümise ja varalise kasu saamise eesmärgil, narkootilise aine suures koguses

ebaseaduslikus käitlemises. Narkootilist ainet hoidis V. Manjak enda elukohas aadressil XXX

Kiviõli linn Ida-Virumaa, kus pakendas ainet minigripp kilekottidesse ja müüs oma korterist

ainet erinevatele isikutele. Ajavahemikul maist 2006-2011 müüs V. Manjak amfetamiini

hinnaga 50 krooni üks doos ning 2011 jaanuarist kuni 13.09.2016 hinnaga 10 eurot üks doos.

Kokku müüs V. Manjak ajavahemikul maist 2006 kuni 13.09.2016 vähemalt 5151 doosi,

teenides kokku 34 740,42 eurot.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 02.02.2018 otsusega mõisteti V. Manjak süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning

mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. V. Manjak mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks.

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti ja arvati pärast kohtuotsuse jõustumist riigituludesse V.

Manjaki elukohast leitud sularaha 1194,46 eurot. KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitatakse

kriminaalasja juures olevad asitõendid, sealhulgas kolm märkmiku, mobiiltelefon „LG“, kaks

mobiiltelefoni „Nokia“, sülearvuti „Dell Inspiron“ ja sülearvuti „Asus N53S“.

3. V. Manjaki elukohast leiti läbiotsimise käigus musta värvi rahakott, milles oli 6 mingripp pakki

valget värvi pulbrilise ainega ja 8 minigripp pakki roosat värvi ainega. Valkjas pulber massiga

0,96 grammi sisaldas 40 % amfetamiinsulfaati (sh 0,28 grammi amfetamiini) ja roosakas pulber

massiga 1,52 grammi sisaldas 28 % amfetamiinsulfaati (sh 0,31 grammi amfetamiini). Rahakott

leiti magamistoast, mis asub korterisse sisenedes paremal. Asjaolu, et tegemist on V. Manjaki

magamistoaga, kinnitavad tunnistaja L.P. ütlused.

4. Tunnistaja D.D. kinnitas maakohtu istungil, et tema magamistuba oli korteris paremalt esimene

tuba ning et leitud amfetamiin kuulub talle, mida ta on vahetevahel ümber pakendanud. DNA-

ekspertiisi 05.10.2016 ekspertiisiaktist nr 16E-GE1062 nähtub, et proovidelt, s.o minigripp

kilekotilt nr 1, minigripp kilekotilt nr 3, ühelt salvrätiku tükilt, teiselt salvrätiku tükilt ja

esimeselt fooliumpaberi tükilt leiti DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt

isikult. Samas ei tuvastanud ekspertiis ühelgi proovil D.D. i DNA-profiili, samal ajal kui igast

proovist leiti süüdistatava DNA-profiil (vt maakohtu otsus lk 11). Maakohtu hinnangul ei ole

D.D. i ütlused usaldusväärsed, kuna tunnistaja ütlused selle kohta, et paremal asuv tuba kuulub

talle, ei lange kokku tunnistaja L.P. ütlustega, kelle ütluste kohaselt kuulub viidatud tuba V.

Manjakile. Ka narkootilise aine kuuluvuse osas peab maakohus D.D. i ütluseid

ebausaldusväärseks, kuna DNA-ekspertiis ei tuvastanud ühelgi proovil D.D. i DNA-profiili –

kui narkootiline aine olekski kuulunud D.D. ile, ta oleks seda hankinud, tarvitanud ja

pakendanud, oleks see tuvastatav DNA-ekspertiisi abil. Maakohus jättis D.D. i ütlused tõendina

kõrvale.

5. Tunnistajate I.F. ja V.K. ülekuulamise protokollidest nähtub, kuidas nad omandasid V.

Manjakilt narkootilist ainet. Nende ütlused on kooskõlas ka jälitustegevuse käigus saadud

tõenditega, kust nähtub, et süüdistataval oli tihe suhtlus narkootikume tarvitavate isikutega.

Varjatud jälgimisega on tuvastatud, et lisaks telefoni teel suhtlemisele, käisid narkootikume

tarvitavad isikud ka süüdistatava juures kodus (vt maakohtu otsus lk 12).

6. Tunnistajad T.L. , O.K. , E.K. ja A.K. andsid kohtueelse menetluse kestel teistsuguseid

ütluseid kui maakohtu istungil. Kõik viidatud tunnistajad kinnitasid maakohtu istungil

ristküsitluse käigus, et ei ole süüdistatava käest narkootilist ainet ostnud. Prokuröri taotlusel

avaldati tunnistajate eeluurimisel antud ütlused, et kontrollida ütluste usaldusväärsust.

Maakohus leidis, et viidatud tunnistajate poolt maakohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed,

kuna need on diametraalselt erinevad võrreldes kohtueelse menetluse käigus antud ütlustega,

kus tunnistajad kirjeldasid V. Manjaki käest narkootilise aine omandamist. Ükski tunnistaja ei

suutnud arusaadavalt ütluste erinevusi põhjendada, mistõttu jättis maakohus tunnistajate poolt

maakohtu istungil antud ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed kõrvale. Maakohus leidis, et

eelnimetatud nelja tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on kooskõlas teiste

kriminaalasjas kogutud materjalide ning tunnistajate ütlustega. Kokkuvõtvalt leidis maakohus,

et tunnistajad on andnud süüdistatavat õigustavaid ütluseid eesmärgiga vabastada V. Manjaki

süüdistusest ning karistusest (vt maakohtu otsus lk 12-14).

7. Süüdistatav V. Manjak ei ole ise ega kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka

menetlejale reaalset võimalust kontrollida tema seisukohti ja väidete õigsust. Vastupidi,

süüdistatav V. Manjak keeldus maakohtu istungil ütluste andmisest.

8. Käesoleva kriminaalasja materjalidest ja eelkõige tunnistaja L.P. ütlustest nähtub süüdistatava

elustiil kuni vahistamiseni. Kaitsja väidetel ja 22.09.2016 süüdistatava ülekuulamise

protokollist nähtub, et süüdistatava sissetulek kokku oli 680 eurot (vt maakohtu otsus lk 15).

Süüdistataval on kolm poega ja tütar, poegadest keegi ei tööta ja kaks neist elavad emaga.

Maakohus ei nõustu siinjuures kaitsja seisukohaga, et 680 eurot kuus on sellisel juhul piisav

sissetulek ja arvestab siinkohal ka tunnistaja L.P. ütluseid kasiinokülastuste kohta (vt maakohtu

otsus lk 15). Maakohus nõustub prokuröri seisukohaga, et ilmselgelt ei jätkunud süüdistataval

selliseks eluviisiks legaalseid sissetulekuid. Samuti ei ole asja materjalides usaldusväärseid

tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks kasiinodes saanud märkimisväärsetes summades

võite. Vastupidi, asja materjalides asuvatest erinevate kasiinode vastustest nähtub, et

registreeritud võite V. Manjakil ei ole ja võite ei ole talle ka pangaülekandega välja makstud.

Süüdistatava elustiilist annavad tunnistust ka tema elukohas XXX Kiviõli läbiotsimisel leitud

erinevad esemed – sülearvutid, mobiiltelefonid, tühjad erinevate mobiiltelefonide karbid,

pandimaja kviitungid jne.

9. Kriminaalasjas on 10.10.2016 arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiga leidnud tuvastamist, et

süüdistatava elukohast leitud ja äravõetud puhta amfetamiini kogusest oleks võimalik joove

tekitada neljale inimesele. Tunnistaja I.F. ütlustest nähtub, et tema ostis süüdistatava käest

amfetamiini viiel korral. Tunnistaja V.K. ütlustest nähtub, et tema ostis süüdistatavalt

amfetamiini alates aastast 2000, viimasel korral veebruari või märtsi alguses 2016. Tunnistaja

T.L. ostis süüdistatavalt amfetamiini alates aastast 2002, oktoobrist 2002 kuni maini 2005

kandis ta vangistust, pärast mida hakkas taas V. Manjakilt amfetamiini ostma. Viimati ostis ta

V. Manjakilt amfetamiini 01.09.2016 – 02.09.2016. Tunnistaja O.K. ütlustest nähtub, et

perioodil 2006 – 2014 tarvitas ta aktiivselt amfetamiini, mida soetas süüdistatavalt. Tunnistaja

A.K. ) tarvitab alates 18-ndast eluaastast amfetamiini, mida ostis alates 2008 aastast V.

Manjakilt.

10. Kaitsja on seisukohal, et kuna I.F. on ülekuulamisel väitnud, et süüdistatavalt omandatud

amfetamiin oli halva kvaliteediga, siis võib arvata, et kogus ei olnud selline, millest piisaks

joobe tekitamiseks ühele inimesele. Maakohus tooduga ei nõustu ja leiab, et kui tunnistaja ei

oleks süüdistatava käest ostetud amfetamiinist saanud vajalikku narkootilist joovet, ei oleks ta

ainet enam samast kohast hankinud, rääkimata sellest, et ta oleks seda teinud veel viiel korral.

11. Arvestades eeltoodut ja eriti pidades silmas tunnistajate ütluseid süüdistatavalt narkootilise aine

soetamise perioodi osas, leiab maakohus, et V. Manjakile esitatud süüdistus narkootilise aine

suures koguses ebaseaduslikus käitlemises on leidnud tõendamist.

12. Maakohus nõustub kaitsjaga, et süüdistatavale 24.08.2007 otsusega mõistetud karistus on

täidetud, andmed kustutatud ja arhiivi kantud, kuid rõhutab, et KarS § 184 lg 2 p 2 objektiivse

koosseisu täidab ka faktiline korduvus. Siinkohal ei nõustu maakohus kaitsja seisukohaga, et

tegemist on ühe ja jätkuva kuriteoga, mistõttu ei saa tegemist olla faktilise korduvusega. Kuigi

käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale inkrimineeritud teod on kantud ühtsest tahtlusest, ei

ole need toime pandud ajaliselt sedavõrd lähestikku, et rääkida jätkuvast teost, tegemist on

pikaajalise perioodiga (RKKKo 3-1-1-4-04). Seetõttu leidis maakohus, et V. Manjak on toime

pannud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

13. Samas puuduvad maakohtu hinnangul kriminaalasjas tõendid selle kohta, et V. Manjak on

toime pannud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o narkootilise aine suures

koguses käitlemise grupis (vt maakohtu otsus lk 17-18). V. Manjaki õigeksmõistmist KarS §

184 lg 2 p 1 järgi vaidlustatud ei ole.

14. Maakohtu hinnangul on V. Manjaki teo toime pannud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3

tähenduses. V. Manjaki puhul karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust

raskendavaks asjaoluks on V. Manjaki poolt kuriteo toimepanemine KarS § 58 p 1 tähenduses

omakasu motiivil. V. Manjakki süüdistatakse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises

suures koguses pika perioodi vältel. Teda on varasemalt karistatud samaliigiliste tegude eest,

missugused karistused on küll kustunud, kuid mida saab arvestada iseloomustava materjalina.

Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt jätkas V. Manjak kuritegude

toimepanemist ajal, mil tema suhtes oli menetluses eelmine kriminaalasi ja ta mõisteti süüdi

ning ta oli talle mõistetud vangistusest tingimisi katseajaga vabastatud. Karistuse mõistmisel

arvestab maakohus ka sellega, et V. Manjaki süüdistus on vähenenud. Lähtudes õiguskorra

kaitsmise huvidest ja selleks, et mõjutada V. Manjakki edaspidi süütegude toimepanemisest

hoiduma, tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega. Arvestades toimepandud kuriteo

raskust, laadi, asjaolusid, süüdistatava isikut ning kergendavate asjaolude puudumist ja ühe

raskendava asjaolu olemasolu, samuti süüdistuse mahu vähenemist, leiab maakohus, et

põhjendatud on mõista V. Manjakile karistuseks vangistus alla sanktsiooni keskmise määra.

Eeltoodu alusel mõistab maakohus V. Manjakile karistuseks 6 aastat vangistust (vt maakohtu

otsus lk 19-21).

15. Arvestades kuriteo olemust ja käesolevas otsuses toodud põhjendusi süüdistatava legaalse

sissetuleku ning elatustaseme kohta, rahuldab maakohus ringkonnaprokuröri taotluse

konfiskeerida KarS § 832 lg 1 alusel V. Manjaki elukohast leitud ja äravõetud sularaha summas

1194,46 eurot (vt maakohtu otsus lk 22).

16. Kriminaalasja juures olevad asitõendid tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kohtuotsuse

jõustumisel hävitada.

Apellatsioon

17. Maakohtu otsuse peale esitas kaks apellatsiooni V. Manjaki kaitsja advokaat R. Sprengk, kes

vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega V. Manjak tunnistati süüdi ja karistati KarS § 184 lg

2 p 2 järgi 6 aasta pikkuse vangistusega. Samuti vaidlustatakse maakohtu otsus osas, millega

konfiskeeriti V. Manjakile kuuluv sularaha summas 1194,46 eurot ning otsustati hävitada

korterist XXX , Kiviõli ära võetud kolm märkmikku, mobiiltelefon LG, kaks mobiiltelefoni

Nokia, sülearvuti Dell Inspiron ja sülearvuti Asus N53S. Kaitsja hinnangul on maakohus valesti

kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kohtulik

uurimine oli ühekülgne ning mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele. Kohtuotsus ei ole

seega seaduslik ja põhjendatud ning ei vasta KrMS § 3051 lg 1 nõuetele. Maakohus ei ole

faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetluse nõudeid. Osas, millega V.

Manjak mõisteti KarS §184 lg 2 p 1 järgi õigeks, otsust ei vaidlustata.

18. V. Manjaki elukohast leiti läbiotsimisel rahakott, milles oli 6 minigripp pakki valget värvi

pulbriga, mis sisaldas 0,28 grammi amfetamiini ning 8 minigripp pakki roosat värvi ainega, mis

sisaldas 0,31 grammi amfetamiini. Süüdistatav ja kaitsja on olnud kogu menetluse kestel

seisukohal, et nimetatud aine kuulus V. Manjaki pojale D.D. ile, kes elas V. Manjaki juures

aadressil XXX Kiviõli. Asjaolu, et nimetatud amfetamiin kuulus D.D. ile, on tõendatud

13.09.2016 läbiotsimise protokolliga, mille kohaselt V. Manjak andis nimetatud amfetamiini

ise välja ja ütles juba läbiotsimisel, et see kuulub D.D. ile. Läbiotsimise protokolli kohaselt oli

ka D.D. läbiotsimisel oma kodus aadressil XXX , Kiviõli. Asjaolu, et nimetatud amfetamiin

kuulus D.D. ile, on tõendatud ka viimase ütlustega, mille kohaselt on ta narkosõltlane,

amfetamiin oli tema oma ja ta kasutas seda enda tarbeks ning korterisse sisenemisel paremalt

esimene tuba, kust aine leiti, oli tema tuba, samuti võttis tema ema V. Manjak temalt aeg-ajalt

ära narkootikume, et ta ei saaks neid korraga liiga palju tarbida. Asjaolu, et nimetatud

amfetamiin kuulus D.D. ile, on tõendatud ka tunnistaja L.P. ütlustega, mille kohaselt D.D. oli

narkosõltlane ning paremalt esimene tuba oli D.D. i oma. Asjaolu, et nimetatud amfetamiin

kuulus D.D. ile, on tõendatud ka süüdistatava V. Manjaki kohtueelse menetluse ülekuulamise

protokolliga, mis avaldati ja mida uuriti kohtuliku menetluse käigus.

19. Maakohus leidis aga, et tunnistaja L.P. on andnud kohtuistungil ütlusi, et korterisse sisenemisel

paremalt esimene tuba (s.o tuba, kust leiti amfetamiin) oli V. Manjaki magamistuba. Tunnistaja

L.P. ei ole aga kohtus selliseid ütlusi andnud. Tunnistaja L.P. on 30.11.2017 istungil

avaldanud, et ta ei tea täpselt, kus oli V. Manjaki magamistuba, kuid mõnikord, kui ta

hommikuti tuli, magas V. Manjak elutoas, mis on vasakut kätt. Samuti selgitas tunnistaja L.P.

, et paremalt esimene tuba oli varem V. Manjaki magamistuba, kuid hiljem magas ta suures

toas. Seega on maakohus omistanud tunnistajale ütlusi, mida tunnistaja kohtus andnud ei ole.

Nimetatud viga on viinud maakohtu valele järeldusele ka tunnistaja D.D. i ütluste

usaldusväärsuse hindamisel.

20. Maakohus leidis, et tunnistaja D.D. i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need ei lange kokku

tunnistaja L.P. ütlustega. Tegelikult ei ole tunnistajate ütluste osas vasturääkivusi ning ei ole

põhjust järeldada, et need ei lange kokku. Maakohtu järeldus põhineb tõendite valel hindamisel.

D.D. ütles, et paremalt esimest tuba kasutas tema. Tunnistaja L.P. ütles, et V. Manjak magas

elutoas, mis oli vasakul. Seega ei ole nende tunnistajate ütlustes vasturääkivusi ning maakohtu

järeldus tunnistajate ütluste mitte kokkulangemise osas on meelevaldne ja tegemist on tõendite

ilmse vale hindamisega.

21. 05.10.2016 DNA ekspertiisiaktist nähtub, et minigripp kilekottidelt ja salvrättidelt leiti DNA-

profiil, mis on kokkulangev V. Manjaki DNA-profiiliga ning DNA-profiili, mis on

kokkulangev D.D. i DNA-profiiliga, ei leitud. Maakohus leidis, et kui tunnistaja D.D. neid

narkootikume hankis, pakendas ja tarvitas, siis oleks see olnud tuvastatav DNA-ekspertiisi abil.

Maakohus jättis kõrvale ega andnud hinnangut kaitsja väitele, et DNA on kaudne tõend ja

arvestada tuleb seda, et korter oli V. Manjaki oma, kus viimane elas. Ilmne on, et kõik asjad,

mis korteris olid, võisid olla V. Manjaki DNA-jäljega. 13.09.2016 läbiotsimise protokolli

juurde lisatud fotodelt nr 10–13 on näha, et läbiotsimist läbi viinud uurijad panid rahakotist

leitud minigripp-pakendid voodile ja samale voodile pandi ka V. Manjaki rahakotist leitud raha,

kusjuures läbiotsimisprotokollist ei selgu, mis järjekorras asjad voodile pandi. Ilmne on see, et

ka sellise tegevuse tulemusena sai minigripp-pakenditele V. Manjaki DNA. Samuti on

maakohus jätnud arvestamata, et üldteada on asjaolu, et narkootikume käitlevad isikud on

vastava tegevuse juures ülimalt ettevaatlikud ja väldivad oma DNA-jälgede jätmist

narkootikumide käitlemisega seotud vahenditele ja pakenditele. D.D. tarbis narkootikume ja

käitles enda valduses olevaid narkootikume eeldatavasti ettevaatlikult. Seetõttu ei olnud

pakenditel ja salvrättidel D.D. i DNA-profiili. Samas sattus mentlejate lohakuse tõttu

läbiotsimisel pakendite vaatlemisel sinna V. Manjaki DNA-profiil.

22. Maakohus jättis üldse hindamata V. Manjaki poolt kohtueelses menetluses antud ütlused.

Nimetatud ütlused avaldati 18.01.2018 kohtuistungil. Süüdistatava ütluste kohaselt tarvitas

tema poeg D.D. amfetamiini, läbiotsimise hommikul ta nägi, kus D.D. narkootikume hoidis ja

V. Manjak andis need läbiotsimisel välja. Samuti avaldas ta, et tuba, kust amfetamiin leiti, oli

tema poja D.D. i tuba. Maakohus hindas seega läbiotsimisel leitud amfetamiini kuuluvust

valesti ning leidis põhjendamatult, et D.D. i ütlused ei ole usaldusväärsed ning jättis osa

tõendeid hindamata. Maakohus jõudis sellest tulenevalt valele järeldusele, et läbiotsimise

käigus leitud amfetamiin kuulus süüdistatavale ja leidis põhjendamatult, et selles pole ühtegi

kõrvaldamata kahtlust.

23. Kaitsja hinnangul on läbiotsimise käigus leitud amfetamiini osas piisavalt alust kahtlustada, et

see ei kuulu V. Manjakile, mida tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kaitsja hinnangul on vajalik uurida tunnistajate D.D. i ja L.P. poolt maakohtus antud ütluseid,

13.09.2016 läbiotsimise protokolli ning V. Manjaki poolt kohtueelses menetluses antud

ütluseid.

24. Maakohus leidis põhjendamatult, et jälitusprotokollidest nähtub üheselt süüdistatava tihe ja

intensiivne suhtlus eelkõige narkootikume tarvitavate isikutega. Samuti leidis maakohus

põhjendamatult, et varjatud jälgimisega on tuvastatud, et lisaks telefonisuhtlusele käisid

narkootikume tarvitavad isikud süüdistatava juures kodus. Apellant on seisukohal, et maakohus

on valesti ja ühepoolselt hinnanud neid tõendeid ja on tulnud seetõttu valedele järeldustele.

Asjas pole tõendeid, et V. Manjakiga telefonis suhelnud isikud olid narkootikumide tarvitajad.

Maakohtu selline hinnang on põhjendamata. Samuti ei nähtu telefonikõnedest narkootikumide

müüki. Samuti ei nähtu varjatud jälgimise protokollidest, et V. Manjak oleks müünud

narkootilisi aineid. See, et isikud käivad samas trepikojas, kus elab V. Manjak, ei viita sellele,

et V. Manjak narkootilisi aineid müüs. Tegemist on korrusmajaga ja isikud võisid käia teiste

elanike juures või mingil muul põhjusel kui narkootikumide ostmine V. Manjaki juures. Ei ole

teada, et need isikud käisid narkootikume ostmas. Tegemist on oletusega, millel aga

süüdimõistev kohtuotsus ei saa põhineda. Kohtuotsus esinev viide kaitsja väitele, et isikud

käisid süüdistataval külas 3-5 minutiks, on eksitus ja kaitsja pole sellist väidet esitanud. Kaitsja

on vastupidi väitnud, et pole tõendatud, et isikud käisid V. Manjakil külas.

25. Maakohus leidis, et V. Manjaki poolt narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine

on muuhulgas tõendatud tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlustega. Nimetatud isikud kohtus

sellekohaseid ütlusi ei andnud. Maakohtus avaldati ristküsitlusel tunnistajate usaldusväärsuse

kontrollimiseks nende varasemad kohtueelses menetluses antud ütlused. Nimetatud kohtueelses

menetluses antud ütlusi saab kasutada ainult usaldusväärsuse kontrollimiseks ning kui

maakohus leiab, et tunnistajate kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, tuleb nimetatud

tunnistaja(d) tõendikogumist tervikuna välja jätta. Maakohus seda aga ei teinud, vaid tugines

nendele tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Maakohus leidis otsuses samas, et nimetatud

tunnistajad on ebausaldusväärsed, kuid hiljem rajas otsuse nende ütlustele, mis on

menetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus on korduvalt (nt otsuses 3-1-1-101-15) leidnud,

et ristküsitluses KrMS § 289 lg 1 avaldatavaid ütlusi saab kasutada ainult usaldusväärsuse

kontrollimiseks ning kui kohus leiab, et tunnistaja on ebausaldusväärne, siis otsuse rajamine

ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaal-menetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

26. Kohtumenetluses avaldati süüdistaja taotlusel tunnistajate I.F. ja V.K. kohtueelses menetluses

antud ütlused, kuna tunnistaja I.F. on surnud ja tunnistaja V.K. tervislik seisund ei

võimaldanud kohtus tunnistusi anda. Kaitsja vaidles mõlema tunnistaja kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamisele vastu, leides, et tegemist pole usaldusväärsete tunnistajatega. Seda

eelkõige I.F. osas, kuna ta ise on kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et tal oli V. Manjakiga

tüli. Tunnistaja V.K. ütlused on niivõrd vastuolulised ja arusaamatud, et neid ei saa käsitleda

usaldusväärsetena. Maakohus nimetatud tunnistajate usaldusväärsust aga ei kontrollinud ja

rajas kohtuotsuse nende ütlustele. Maakohus jättis tähelepanuta ka kaitsja väited, et tunnistaja

V.K. ütlustest selgub ainult ühel korral V. Manjaki juures käimine. Apellant on seisukohal, et

vajalik on uurida nimetatud tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi.

27. Tunnistaja V.K. on 08.03.2016 ülekuulamisel andnud ütlusi, et „Käesoleval ajal tarbin seda

üks kord kuus pärast pensioni saamist….“ Kuna ülekuulamine toimus 08.03.2016, siis saab

sõna „käesoleval ajal“ mõista ainult selliselt, et see käib ainult ülekuulamise toimumise lähiaja

kohta, mitte kuni kümne või rohkemate aastate kohta. Tunnistaja V.K. ütluste kohaselt on ta

käinud V. Manjaki juures kas 04.03.2016 või 05.02.2016, s.o järelikult ühel korral. See on V.K.

kategooriline väide ja teistmoodi sellest aru saada ei ole võimalik. Apellant on seisukohal, et

sellest ütlusest saab üheselt aru, et tunnistaja on isiklikult V. Manjaki juures käinud ainult ühe

korra. Seega on ta maksimaalselt ostnud amfetamiini koguses, millest piisab narkootilise joobe

tekitamiseks ühele inimesele.

28. Tunnistaja I.F. 04.11.2016 ülekuulamisel antud ütluste kohaselt omandas ta 2015 a. ühe kuu

jooksul V. Manjakilt amfetamiini kokku viiel korral. Samas on ta ise väitnud, et amfetamiini

kvaliteet oli halb ja seega võib arvata, et kogus ei olnud selline, millest piisab narkootilise joobe

tekitamiseks ühele inimesele. Tunnistaja sõnul oli selle suhe muu ainega 20/80. Apellant on

nõus, et narko-joobe tekkimist ja narkootilise aine kogust on võimalik tuvastada ka vaid

tunnistaja ütlustega ja tarvitajale narkootilise aine müümisel saab eeldada, et ainet müüdi

koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks. Samas käesoleval juhul ei ole tegemist

ainult väitega, et I.F. le müüdud aine kontsentratsioon ja kogus ei ole teada, vaid I.F. ise väidab,

et see oli halva kvaliteediga ja ta ei saavutanud joovet.

29. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda

üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal

võimalik küsitleda. Tunnistajaid I.F. t ega V.K. ei olnud võimalik süüdistataval ega kaitsjal

küsitleda. Seega nendele tõenditele ei saa otsus valdavalt tugineda. Käesolevas asjas saab

narkootilise aine suurt kogust tuvastada ainult läbiotsimisel ära võetud amfetamiini kogust

arvestades, mitte tunnistajate I.F. ja V.K. ütlusetele tuginedes. Läbiotsimisel on võetud ära

amfetamiin koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks umbes neljale inimesele.

Kuna suure koguse tuvastamiseks on vajalik tuvastada veel kogus, millest piisab narkootilise

joobe tekitamiseks vähemalt kuuele inimesele, siis oleks see käesolevas asjas võimalik ainult

tunnistajate I.F. ja V.K. ütlustele tuginedes. Arvestades, et läbiotsimisel leitud amfetamiin

kuulus D.D. ile, siis on tunnistajate I.F. t ja V.K. ütlused määrava tähtsusega antud asjas ja seda

eelkõige narkootilise aine suure koguse tuvastamisel.

30. Apellant on seisukohal, et tunnistajate I.F. ja V.K. ütlused on vastuolulised ja

ebausaldusväärsed ning kuna neid tunnistajaid ei olnud võimalik küsitleda, siis nende ütlustele

ei saa V. Manjaki süüdi mõistmine valdavas ulatuses tugineda. Kui maakohus ka leiab, et need

on usaldusväärsed, siis nendele ei saa valdavas osas otsust rajada. Riigikohus on otsuses 3-1-1-

89-12 käsitlenud küsimust, millal kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“ ja leidnud,

et siis kui tõend on määrava või otsustava tähtsusega. Antud juhul on tunnistajate I.F. ja V.K.

ütlused määrava ja otsustava tähtsusega ning otsus ei saa valdavas osas seega neile tugineda.

Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et V. Manjak on ebaseaduslikult

käidelnud narkootilisi aineid suures koguses ning maakohus on otsuse KarS § 184 järgi valesti

kvalifitseerinud.

31. Apellant on seisukohal, et maakohus on valesti kvalifitseerinud kuriteo KarS § 184 lg 2 p 2

järgi ning on valesti leidnud, et tegemist on faktilise kordusega. Apellant on seisukohal, et

narkootikumidega kaubitsemist saab pidada jätkuvaks kuriteoks ja seda eriti süüdistuses

esitatud ja kohtuotsuses tuvastatud viisil. Asjaolu, et tegemist oli pika ajalise perioodiga, ei oma

siinjuures tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, et kolmandale isikule on see narkootikumide

kaubitsemine (narkodiilerlus) vaadeldav ühtse, kokku-kuuluva teona. Apellant on seisukohal,

et kohtuotsus on narkootilise aine suure koguse tuvastamise ja faktilise korduse tuvastamise

osas ka vastuoluline. Narkootilise aine suure koguse tuvastamise osas on maakohus käsitlenud

ebaseaduslikult käideldud narkootilist ainet summaarselt nagu oleks tegemist ühe jätkuva

kuriteoga, samas faktilise korduse osas on erinevad käitlemised eraldatud. Kaitsja on palunud

kohtul alternatiivselt hinnata ka narkootilise aine käitlemise kvalifitseerimist KarS § 183 järgi,

s.o väikeses koguses käitlemisena. Samas ei ole käesolevas asjas tõendatud ühtegi üksikut

juhtumit, kus korraga oleks käideldud narkootilist ainet suures koguses. Kui maakohus leidis,

et tegemist oli faktilise kordusega ja kvalifitseeris kuriteo KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, pidi

maakohus aga sellise suures koguses ühekordse käitlemise tuvastama. Apellant on seisukohal,

et V. Manjaki puhul ei ole tegemist isikuga, kes vastab KarS § 184 lg 2 p 2 sätestatud

tingimustele.

32. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga selles osas, et V. Manjaki sissetulekutest ei piisanud

tema eluviisiks. V. Manjak sai sissetulekutena kuus kokku ca 680 eurot, mis on piisav selleks,

et elada ilma kuritegusid toime panemata. V. Manjak on 22.09.2016 andnud ütluseid selle

kohta, et läbiotsimisel leitud sularahast 1000 eurot võitis ta kasiinos. Samuti on tunnistaja L.P.

andnud ütluseid, et V. Manjak külastas tihti kasiinosid ja võitis, millest tuli talle täiendavaid

rahalisi vahendeid. Apellant on seisukohal, et kasiinos mängimine ei tähenda koheselt ainult

raha kulutamist, isik võib ka võita ja seda pidevalt. Apellant on seisukohal, et vajalik on uurida

tunnistaja L.P. ütluseid ja süüdistatava V. Manjaki poolt kohtueelses menetluses antuid

ütluseid.

33. Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et V.

Manjak on narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega tegelenud omakasu motiivil ja ta oleks

seetõttu saanud kuriteo tulemusena vara, mis on oluliselt suurendanud tema sissetulekuid

võrreldes legaalsete sissetulekutega. Maakohus rajas oma sellise seisukoha tunnistajate T.L. ,

O.K. ja A.K. i ütlustele, mis aga tuleb tõenditena kõrvale jätta. Tunnistajate I.F. ega V.K.

ütlustele tuginedes ei saa aga tuvastada, et käesolevas asjas esineb alus vara konfiskeerimiseks

KarS § 832 lg 1 alusel või esineks KarS § 58 p 1 omakasu motiiv karistuse raskuse arvestamisel.

Samuti on V. Manjak kohtueelses menetluses andnud ütluseid, kust pärineb läbiotsimisel leitud

sularaha. Apellant on seisukohal, et põhjendamatu on maakohtu seisukoht korterist XXX ,

Kiviõli ära võetud 3 märkmiku, mobiiltelefon LG, 2 mobiiltelefoni Nokia, sülearvuti Dell

Inspiron, sülearvuti Asus N53S hävitamise osas. Need tuleb V. Manjakile tagastada. Apellant

on seisukohal, et karistuse mõistmisel on arvestatud asjaoluga, mida ei ole tõendatud. Samuti

on valesti konfiskeeritud vara.

34. Apellant on seisukohal, et maakohus määras V. Manjakile põhjendamatult range karistuse. Seda

eelkõige seetõttu, et maakohus tuvastas valesti tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlustele

tuginedes narkootikumidega kauplemise perioodi pikkuse ja müüdud narkootilise aine suured

kogused ning omakasu motiivi. Käesolevas asjas ei ole narkootikumidega kauplemise pikk

periood ja omakasu motiiv tõendatud. Apellant on seisukohal, et kui käesolevas asjas oleks

süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi põhjendatud, siis tuleb mõistetud karistust vähendada, seda

eelkõige omakasu motiivi puudumise tõttu. Samuti ei saa karistuse mõistmisel arvestada

varasemaid karistusi, mis on kustunud ja kantud arhiivi. Maakohus on aga varasemaid karistusi

karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatavat iseloomustava materjalina.

Ringkonnaprokuröri kirjalik seisukoht

35. Prokurör, tutvunud kaitsja apellatsiooniga, leiab, et see on põhjendamata ja tuleb jätta

rahuldamata.

36. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuses tooduga, et 13.09.2016 läbiotsimise käigus V. Manjaki

elukohas XXX Kiviõli leitud narkootiline aine kuulus V. Manjakile. Prokurör ei ole eeltoodud

kaitsja seisukohaga nõus ja leiab, et maakohus on oma otsuses põhjalikult ja jälgitavalt

kirjeldanud, millistele tõenditele tuginedes on maakohus lugenud tõendatuks, et V. Manjaki

kodust leitud narkootiline aine kuulus talle ning mitte tema pojale D.D. ile (maakohtu otsus lk

11-12). Maakohus on viidanud DNA ekspertiisiaktile nr 16E-GE1062, millest nähtub, et DNA-

profiilides ilmsiks tulnud alleelid on leitavad V. Manjaki DNA-profiilis, kuid mitte D.D. i

DNA-profiilis.

37. Kaitsja on seisukohal, et läbiotsimise käigus sattus V. Manjaki DNA leitud esemetele seetõttu,

et need olid asetatud tema elukohas olevale voodile, kus võis leiduda tema DNA-d. Selline

kaitsja järeldus ei oleks kooskõlas D.D. i ütlustega selle kohta, et tema tuba oli esimene tuba

paremat kätt. Juhul kui D.D. tõepoolest oleks selles toas V.Manjaki kinnipidamise hetkel

elanud ja kasutanud seda oma magamistoana, oleks olnud suurem tõenäosus, et läbiotsimise

käigus leitud ja fotografeerimiseks tegemata voodile asetatud esemed oleksid kokku puutunud

pigem tema DNA-ga, mitte V. Manjaki omaga. Seega on kaitsja poolt toodu oletuslik ja ei

tugine ühelgi asjas uuritud tõendile.

38. Tunnistaja L.P. on kohtus kinnitanud, vastupidiselt kaitsja poolt väidetule, et paremalt esimest

tuba kasutas V. Manjak (s.o tuba, kust amfetamiini leiti). Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse

kontrolliks avaldas maakohus KrMS § 289 alusel tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud

ütlused „Viktoria tuba asub korteri sissepääsu poolt paremat kätt“ ning „Viktoria vahetas isegi

oma toaukse ära, lukustab ust, et D. tema tuppa ei pääseks“. Prokuröri hinnangul ei saa L.P.

ütlustest selle kohta, et ühel korral, kui ta oma sõbrannale V. Manjakile külla läks ja viimane

suures toas magas, teha järeldust selle kohta, et V. Manjak kasutaski suurt tuba oma

magamistoana. Prokurör leiab, et maakohus õigesti tõlgendanud tunnistaja L.P. kohtus ja

kohtueelsel menetlusel antud ütlusi, millist tuba kasutas V. Manjak, mis põhjusel esimesele

toale paremal lukk uksele ette pandi ja miks V. Manjak seda tuba lukus hoidis.

39. Sellest tulenevalt on maakohus õigustatult D.D. i ütlused tõendite hulgast, kui

ebausaldusväärsed, kõrvale jätnud. Juhul kui läbiotsimise käigus leiti narkootiline aine

väidetavalt tema kasutuses olnud toast, siis miks ei ole D.D. läbiotsimise protokollis kinnitanud

V. Manjaki ütluseid selle kohta, et narkootiline aine kuulub talle.

40. V. Manjaki kohtueelsel menetlusel antud ütlused, millistele kaitsja samuti oma apellatsioonis

viitab, ei lange prokuröri hinnangul kokku asjas kogutud teiste tõenditega. Eelkõige tunnistaja

L.P. ütluste ja DNA ekspertiisiaktiga nr 16E-GE1062. V. Manjaki kohtueelses menetluses

antud ütlused on antud ajendatud soovist vabaneda vastutusest, süüdistades oma

narkosõltlasest/kasutajast poega narkootilise aine omamises, millised tema elukoha

läbiotsimise käigus leiti. Lisaks väidab V. Manjak kohtueelsel ülekuulamisel (VIII kd, tl 138-

143), et läbiotsimisele eelnenud päeval ta nägi, kust tema poeg D.D. narkootilist ainet võttis ja

seda tarvitas. Prokurör on seisukohal, et juhul kui D.D. tõepoolest pakendatud narkootiliste

ainete pakkidega kokku puutus, nagu seda väidab V. Manjak, oleks nendelt leitud ka D.D. i

DNA-d. Seetõttu leiab prokurör, et maakohus on õigesti tõendatuks lugenud, et V. Manjaki

korteri XXX , Kiviõli läbiotsimise käigus leitud narkootiline aine ja sularaha kuulusid just V.

Manjakile.

41. Prokurör on seisukohal, et V. Manjaki kõnedest teiste isikutega nähtub, et vestluses kasutatakse

kokkulepitud väljendeid ja vesteldakse konspiratiivselt, mis on iseloomulik sellele, kui telefoni

teel tahetakse välja selgitada, kas aine müüja on kodus ja kas tal on ainet mida müüa ning kas

isik soovib narkootilist ainet omandada. Samuti nähtub V. Manjaki telefonikõnedest ja SMS-

dest võlgade tagasinõudmine ja mitte tasumise korral ähvardamine erinevate meetmetega.

Kõrvutades jälitustoimingutega saadud informatsiooni asjas kogutud teiste tõenditega, on

keskmisele tavainimesele mõistetav, et V. Manjak tegeles narkootilise aine müümisega ning

kui ostjad jäid talle võlgu, üritas ta ähvarduste ja meeldetuletustega võlgasid nendelt kätte

saada.

42. Kriminaalmenetluse käigus ei ole jälitustoimingutega selgunud, et keegi teine isik võiks peale

V. Manjaki tema sissekäigus tegeleda narkootilise aine müügiga. Kogutud tõendid ja sealhulgas

ka varjatud jälgimine, viitavad sellele, et aadressil XXX, Kiviõli tegeles narkootilise aine

müümisega V. Manjak. Seda kinnitab prokuröri hinnangul 06.07.2016 jälitustoimingu

protokoll, mille kohaselt kui V. Manjak oli 19.05.2016 kuupäeval kodus, said võõrad isikud

fonoluku kaudu helistades V. Manjaki sissekäiku sisse ja olid seal keskmiselt 3-5 minutit, mis

prokuröri hinnangul on piisav aeg selleks, et saada V. Manjaki käest narkootilist ainet ja anda

selle eest V. Manjakile raha. Kui V. Manjak 19.05.2016 kell 14.05 kuni 15.42 päeval oma

korteris ei viibinud, ei saanud tema äraoleku ajal fonoluku kaudu helistades võõrad isikud

sissekäiku, kes soovisid tema käest narkootilist ainet omandada. Seega leiab prokurör, et

maakohus on andnud objektiivse hinnangu jälitustoimingutega kogutud informatsioonile.

43. Prokurör nõustub kaitsjaga selles osas, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlust, leides, et

V. Manjaki poolt narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on muuhulgas

tõendatud tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlustega. Kohtulikul uurimisel andsid nimetatud

tunnistajad erinevaid ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega ka selle kohta

kust, mitu korda ja kelle käest nad narkootilisi aineid tarvitamiseks ostsid. Sellegi poolest on

prokurör seisukohal, et suures koguses narkootilise aine käitlemine V. Manjaki poolt on

tõendatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Asjaolu, et maakohus on tuginenud suure

koguse tõendatuks lugemisel ühele mittelubatavale tõendile, ei tohiks kaasa tuua otsuse

tühistamist, kui tõendatav asjaolu, suur kogus, on tõendatud teiste tõenditega. Nendeks

tõenditeks on tunnistajate I.F. ja V.K. kohtueelses menetluses antud ütlused, jälitustoimingu

protokoll, 13.09.2016 läbiotsimisprotokoll ja 10.10.2016 kohtutoksikoloogia ekspertiisiakt nr

16E-LÕX0166.

44. Kaitsja hinnangul ei ole tunnistajate I.F. ja V.K. kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil

avaldatud ütlused usaldusväärsed. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et nimetatud

tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed põhjusel, et kaitsjal ja süüdistataval ei olnud võimalik

neid tunnistajaid ristküsitluse käigus küsitleda.

45. Prokurör tahab siinkohal tähelepanu pöörata tunnistaja V.K. ülekuulamise protokollile ja selle

tõlkele, mis prokuröri hinnangul on viinud kaitsja valedele järeldustele. Nimelt on tunnistaja

üle kuulatud vene keeles ja tunnistaja ülekuulamise protokolli tõlkes on valesti tõlgitud

järgmine lause - isiklikult mina käisin tema juures kas 04.03.2016 või 05.02.2016, kuid õige

tõlge on – mina isiklikult käisin viimati tema pool 04.02.2016 või 05.02.2016, käesoleval hetkel

ei mäleta kummal kuupäeval sain pensioni, kuid käisin tema pool kohe peale pensioni saamist.

Seega ei ole kaitsja järeldus õige, et tunnistaja on tema juures käinud ainult ühel korral

4.03.2016 või 05.02.2016 ja hoopis kaitsja on ekslikule tõlkele tuginedes teinud vale järelduse

tunnistaja ütluste osas.

46. Tunnistaja I.F. ütluste osas on maakohus nõustunud prokuröri arvamusega (maakohtu otsus lk

16) ja siinkohal ei pea prokurör vajalikuks nende motiivide kordamist. Tunnistaja ütluste

ebausaldusväärseteks lugemine ainuüksi seetõttu, et kaitsjal ei olnud võimalik neile vastu

vaielda, ei ole prokuröri arvates antud juhul põhjendatud. Kaitsja sai nende tunnistajate osas

oma vastuväited välja tuua kaitseaktis, kuid seda ei ole kaitsja teinud.

47. Prokuröri hinnangul on maakohus arvesse võtnud V. Manjaki poolt suure koguse narkootilise

aine käitlemise tõendamisel mitte ainult kaitsja poolt apellatsioonis nimetatud tunnistajaid, vaid

ka kohtutoksikoloogia 10.10.2016 ekspertiisiakti nr 16E-LÕX0166. Seega ei ole maakohus

vastupidiselt kaitsja arvamusele tuginenud „valdavas ulatuses“ tunnistajate I.F. ja V.K.

ütlustele.

48. Ülejäänud osas nõustub prokurör kohtuotsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks nende

üle kordamist. Täiendavalt märgib prokurör vaid seda, et maakohus on oma otsuses rõhutanud,

et V. Manjakile karistust mõistes arvestatakse tema varaseimaid karistusi süüdistatavat

iseloomustava materjalina eripreventiivseid eesmärke silmas pidades.

Ringkonnakohtu järeldused

49. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni, prokuröri kirjaliku seisukoha,

kohtuistungite protokollide ja dokumentaalsete tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

osaliselt, s.o mõnedele asitõenditele rakendatud meetmete osas, tühistada ja selles osas teha uus

otsustus. Nimetatud osas tuleb apellatsioon rahuldada. Muus osas jääb otsus muutmata ja

apellatsiooni vastavad taotlused rahuldamata.

50. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus on igakülgselt motiveeritud. Selles on käsitletud

kõiki kaitseversioone, antud neile hinnang ning näidatud, miks need ei too kaasa

õigeksmõistmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning KrMS

§ 342 lg 3 p 1 alusel jätab oma otsuses maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata.

51. Riigikohus on märkinud, et otsuse muutmata jätmise korral piisab nende apellatsioonis esitatud

argumentide analüüsist, mida maakohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-5757 p 16).

52. Käesolevas asjas on enamus apellatsioonis esitatud argumentidest juba esitatud kaitseaktis,

eelistungil ja kohtulike tõendite uurimisel maakohtus ning kaitsja kirjalikus kohtukõnes (I kd

lk 53, 55-56, 169, 185-190, X kd lk 8-9, 10, 32 pöördel, 46, 48, 57-62). Kaitsja seisukohad olid

maakohtule teada ja neile on maakohtu otsuses ammendavalt vastatud (vt MK otsuse lk 11-17).

Sellest lähtudes ringkonnakohus kaitsja 12.02.2018 ja 19.02.2018 esitatud apellatsioone

käsitleb ainult nende põhipunktides.

53. Kaitsja põhiväide on, et maakohtu otsus tugineb lubamatutele tõenditele. Nii ei ole arvestatud

tunnistaja D.D. i ja V. Manjaki enda eeluurimisel antud ütlusi narkoaine tegeliku omaniku

kohta, valesti on hinnatud tunnistaja L.P. ütlusi selles, kus asus V. Manjaki magamistuba,

jälitusprotokollidest on valed järeldused tehtud, tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlusi

narkoaine suure koguse kohta on valesti hinnatud, alusetult avaldati ja arvestati tunnistajate I.F.

ja V.K. ütlusi. Lisaks eeltoodud tõendite vaidlustamisele kaitsja leiab, et kuritegu on valesti

kvalifitseeritud korduvusena ning tegemist on jätkuva kuriteoga. Samuti ei ole tõendatud suur

kogus ega kuriteo toimepanemine omakasu motiivil. Vara konfiskeerimiseks puudub alus.

Karistus on liiga range ja alusetult on seejuures iseloomustava materjalina arvestatud V.

Manjaki kustunud karistusi. Osa asitõendeid on alusetult määratud hävitamisele, need tuleb

tagastada V. Manjakile.

54. Ringkonnakohus märgib, et maakohus luges tunnistaja D.D. i ütlused mitteusaldusväärseteks

ja jättis need tõendina kõrvale (vt MK otsuse lk 11-12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga

ning selle tunnistaja ütlusi tõendina ei arvesta.

55. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus pole andnud hinnangut V. Manjaki enda

eeluurimisel antud ütlustele, millised maakohtus prokuröri taotlusel avaldati (X kd lk 46).

56. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus on pädev apellatsioonimenetluses arutama

kriminaalasja sisuliselt, st hindama tõendeid ja tuvastama faktilisi asjaolusid samamoodi nagu

maakohus. Seega on ringkonnakohtul õigus hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid

ning vajadusel seda ka maakohtust erinevalt (RKKKo nr 1-16-5757 p 15).

57. Prokurör on oma vastuses kaitsja apellatsioonile märkinud, et V. Manjaki kohtueelsel

menetlusel antud ütlused, millistele kaitsja apellatsioonis viitab, ei lange prokuröri hinnangul

kokku asjas kogutud teiste tõenditega, eelkõige tunnistaja L.P. ütluste ja DNA ekspertiisiaktiga

nr 16E-GE1062 (vt täpsemalt käesoleva otsuse p 40).

58. Ringkonnakohus, hinnates V. Manjaki kohtueelsel menetlusel antud ütlusi (IX kd lk 79-95),

leiab, et need on vastuolus süüdistust kinnitavate tõenditega, eelkõige tunnistajate L.P. , I.F. ja

V.K. ütlustega, läbiotsimisprotokolli, narkootilise aine- ja DNA ekspertiisiaktidega,

jälitusprotokollidega. Seega need ütlused ei anna alust süüdimõistva kohtuotsuse

tühistamiseks, nagu kaitsja seda taotleb.

59. Kaitsja leiab, et maakohus on tunnistaja L.P. ütlusi valesti hinnanud.

60. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. L.P. ülekuulamisest nähtub, et paremalt esimest tuba

kasutas V. Manjak (s.o tuba, kust amfetamiini leiti). Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse

kontrolliks avaldas maakohus KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud

ütlused „Viktoria tuba asub korteri sissepääsu poolt paremat kätt“ ning „Viktoria vahetas isegi

oma toaukse ära, lukustab ust, et D tema tuppa ei pääseks“. L.P. kinnitas nende ütluste õigsust.

Ütlustest selle kohta, et ühel korral, kui ta V. Manjakile külla läks ja viimane suures toas magas,

ei saa teha järeldust, et V. Manjak kasutaski suurt tuba oma magamistoana. Maakohus on õigesti

tõlgendanud tunnistaja L.P. kohtus ja kohtueelsel menetlusel antud ütlusi, millist tuba kasutas

V. Manjak, mis põhjusel esimesele toale paremal lukk uksele ette pandi ja miks V. Manjak seda

tuba lukus hoidis (X kd lk 12-13).

61. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on jälitusprotokollidest valed

järeldused teinud.

62. Maakohus luges süüdistust kinnitavateks tõenditeks jälitusprotokollid, millega teostati

trepikojas varjatud jälgimist ning koguti teavet V. Manjaki vestluste kohta.

63. Ringkonnakohus, hinnates jälitusprotokolle, leiab, et need kinnitavad süüdistust. Nii nähtub V.

Manjaki kõnedest teiste isikutega, et vestluses kasutatakse kokkulepitud väljendeid ja

vesteldakse konspiratiivselt, mis on iseloomulik sellele, kui telefoni teel tahetakse välja

selgitada, kas aine müüja on kodus ja kas tal on ainet mida müüa ning kas isik soovib

narkootilist ainet omandada. Samuti nähtub V. Manjaki telefonikõnedest ja SMS-dest võlgade

tagasinõudmine ja mitte tasumise korral ähvardamine erinevate meetmetega. Kõrvutades

jälitustoimingutega saadud informatsiooni asjas kogutud teiste tõenditega, on keskmisele

tavainimesele mõistetav, et V. Manjak tegeles narkootilise aine müümisega ning kui ostjad jäid

talle võlgu, üritas ta ähvarduste ja meeldetuletustega võlgasid nendelt kätte saada.

Kriminaalmenetluse käigus ei ole jälitustoimingutega selgunud, et keegi teine isik võiks peale

V. Manjaki tema sissekäigus tegeleda narkootilise aine müügiga. Kogutud tõendid ja sealhulgas

ka varjatud jälgimine, viitavad sellele, et aadressil XXX, Kiviõli tegeles narkootilise aine

müümisega V. Manjak. Seda kinnitab 06.07.2016 jälitustoimingu protokoll, mille kohaselt kui

V. Manjak oli 19.05.2016 kodus, said võõrad isikud fonoluku kaudu helistades V. Manjaki

sissekäiku sisse ja olid seal keskmiselt 3-5 minutit, mis on piisav aeg selleks, et saada V.

Manjaki käest narkootilist ainet ja anda selle eest V. Manjakile raha. Kui V. Manjak 19.05.2016

kell 14.05 kuni 15.42 päeval oma korteris ei viibinud, ei saanud tema äraoleku ajal fonoluku

kaudu helistades võõrad isikud sissekäiku, kes soovisid tema käest narkootilist ainet omandada.

Seega

maakohus

on

andnud

objektiivse

hinnangu

jälitustoimingutega

kogutud

informatsioonile.

64. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on alusetult tõendina arvestanud tunnistajate

T.L. , O.K. , E.K. i ja A.K. i poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt MK otsuse lk 14 ülalt

esimene lause).

65. Ringkonnakohus märgib, et kuna nende poolt kohtus antud ütlused maakohus luges

mitteusaldusväärseteks ja jättis tõendite hulgast välja, siis ei olnud alust eelistada nende

kohtueelses menetluses antud ütlusi ning nende ütlused tuli tõendikogumist tervikuna välja jätta

(RKKKo nr 3-1-1-101-15).

66. Samas kaitsja selle taotluse rahuldamine ei too kaasa õigeksmõistmist, sest suures koguses

narkootilise aine käitlemine V. Manjaki poolt on tõendatud ka teiste kriminaalasjas kogutud

tõenditega. Nendeks tõenditeks on tunnistajate I.F. ja V.K. kohtueelses menetluses antud

ütlused, jälitustoimingute protokollid, läbiotsimisprotokoll ja kohtutoksikoloogia ekspertiisiakt

nr 16E-LÕX0166.

67. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et alusetult avaldati ja arvestati tunnistajate I.F. ja

V.K. ütlusi. Kuna I.F. on surnud ja V.K. ei olnud võimeline ütlusi andma oma terviseseisundi

tõttu, siis KrMS § 291 lg 1 p 1 ja 3 ning lg 3 alusel sai nende varem antud ütlusi avaldada.

68. Maakohus käsitles nimetatud tunnistajate ütlusi ja leidis, et need kinnitavad esitatud süüdistust

(vt MK otsuse lk 10, 12, 14, 16). Kaitsja leiab, et tunnistajate I.F. ja V.K. ütlused on

vastuolulised ja ebausaldusväärsed ning kuna neid tunnistajaid ei olnud võimalik küsitleda, siis

nende ütlustele ei saa V. Manjaki süüdi mõistmine valdavas ulatuses tugineda.

69. Ringkonnakohus, hinnates nimetatud tunnistajate ütlusi (IX kd lk 38-44 ja 73-77), leiab, et need

on usaldusväärsed. I.F. ütlustest nähtuvalt ta 2015 aastal ühe kuu jooksul ostis V. Manjakilt

tema elukohas 5 korda amfetamiini. Ta jäi võlgu ja peale seda enam seal ostmas ei käinud. V.K.

ütlustest nähtuvalt ta alates 2000 aastast ostab V. Manjaki käest amfetamiini. Ta käib reeglina

ostmas kuu alguses peale pensionipäeva. Viimati käis ta 2016 veebruaris.

70. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole rikkunud KrMS § 15 lg 3 nõudeid, sest

süüdimõistev otsus ei tugine üksnes ega valdavas ulatuses ainult tunnistajate I.F. ja V.K.

ütlustele. Lisaks nende ütlustele on süüd kinnitavateks tõenditeks ka ekspertiisiaktid,

läbiotsimisprotokoll ja jälitusprotokollid.

71. Kaitsja leiab, et tõendatud ei ole narkootilise aine suur kogus ja selle käitlemine isiku poolt, kes

on seda ka varem toime pannud ehk koosseis KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.

72. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on näidanud tõendid, mis kinnitavad, et

tegemist on suure koguse ja isikuga, kes on ka varem narkokuriteo toime pannud. Kuriteo

kvalifikatsiooni osas on viidatud sellekohasele kohtupraktikale (vt MK otsuse lk 16-17). Samuti

on näidatud, miks kuritegu pandi toime otsese tahtlusega (vt MK otsuse lk 19). Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kaitsja väited ei lükka

maakohtu järeldusi ümber.

73. Kuna kuriteo toimepanemine KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on tõendatud, siis KarS § 184 lg 5 p 2

alusel maakohus võis kohaldada kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist.

Läbiotsimisel ära võetud sularaha summas 1194,46 eurot maakohus luges kuriteoga saadud

varaks (vt MK otsuse lk 15, 20 ja 22). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja

leiab, et kaitsja väited, et tegemist oli legaalse sissetulekuga, ei lükka maakohtu järeldusi ümber.

74. Kaitsja leiab, et maakohus määras V. Manjakile põhjendamatult range karistuse, sest

narkootikumidega kauplemise pikk periood ja omakasu motiiv ei ole tõendatud. Mõistetud

karistust tuleb vähendada. Samuti ei saa karistuse mõistmisel arvestada varasemaid karistusi,

mis on kustunud ja kantud arhiivi. Maakohus on aga varasemaid karistusi karistuse mõistmisel

arvestanud süüdistatavat iseloomustava materjalina.

75. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohtul ei olnud alust karistuse mõistmisel arvestada

varasemaid karistusi, mis on kustunud ja kantud arhiivi (RKKKm nr 1-14-10087 p 29-35).

Samas aga ringkonnakohus leiab, et V. Manjakile ei ole määratud põhjendamatult range

karistus. Vastupidiselt kaitsjale ringkonnakohus leiab, et narkootikumidega kauplemise pikk

periood ja omakasu motiiv on tõendatud ning sellest tuleneb ka süü suurus. Kuna sanktsioon

on 3-15 aastat vangistust ja keskmine seega 9 aastat vangistust, siis arvestades karistust

kergendavate asjaolude puudumist ja ühe raskendava asjaolu esinemist ei ole V. Manjakile

mõistetud 6 aastat vangistust alust lugeda põhjendamatult rangeks. Selle vähendamiseks ei anna

alust ka maakohtu minetus, kus ta iseloomustava materjalina arvestas kustunud karistusi.

76. Maakohus otsustas asitõendiks olevad V. Manjakile kuuluvad esemed KrMS § 126 lg 3 p 4

alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Seejuures kohus aga põhjendusi, miks kõik asitõendid

tuleb hävitada, ei esitanud (vt MK otsuse lk 22), kuigi kohtupraktika kohaselt materiaalse

väärtusega asitõendi hävitamist tuleb kohtul igakordselt põhistada (vt RKKK 09.02.2006 otsus

nr 3-1-1-108-05 p 20).

77. Ringkonnakohus märgib, et ainult KrMS § 126 lg 3 p 4 näeb ette asitõendite hävitamise ning

see puudutab väärtusetuid asju, piraatkaupa ja võltsitud kaupa. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt

asitõendid, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule

valdajale.

78. Kaitsja taotleb asitõendiks olevate kolme märkmiku, mobiiltelefoni „LG“, kahe mobiiltelefoni

„Nokia“, sülearvuti „Dell Inspiron 5423“ ja sülearvuti „Asus N53S“ V. Manjakile tagastamist.

79. Ringkonnakohus leiab, et see taotlus kuulub KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel rahuldamisele, sest

pole tuvastatud, et need oleks väärtusetud asjad, mis tuleb hävitada. Seega tuleb otsuse

jõustumisel eelmises punktis nimetatud asjad V. Manjakile tagastada. Nende täpne asukoht ja

pakendamisviis on toodud prokuröri kõnes (vt X kd lk 52-52 pöördel).

80. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4 kuulub Viru Maakohtu 02.02.2018 otsus

osaliselt tühistamisele mõnedele asitõenditele rakendatud meetmete osas, kuid muus osas jääb

otsus muutmata. Apellatsioon tuleb osaliselt rahuldada.

81. Kaitsja adv R. Sprengk esitas 25.04.2018 seoses apellatsioonimenetlusega taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kokku

6 tunni ulatuses summas 360 eurot, sh käibemaks 60 eurot.

82. Ringkonnakohus jätab selle taotluse kui mittetähtaegse läbi vaatamata. Ringkonnakohtu

22.03.2018 määruse kohaselt oli käesolevas apellatsioonimenetluses antud tähtaeg taotluste, sh

menetluskulude hüvitamise nõue, esitamiseks kuni 02.04.2018. Kaitsja selleks ajaks vastavat

taotlust ei esitanud ja tegi seda alles 25.04.2018, s.o tähtaega rikkudes. Tähtaja ennistamist pole

taotletud.

83. RÕS § 22 lg 5 kohaselt taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui seda ei esitata kehtestatud korras.

84. RÕS § 23 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev

kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses. Viidatud normist nähtub, et kriminaalmenetluses peab kohus määrama riigi

õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks koos kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemisega. Seda järeldust kinnitab ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatu. Vastavalt

KrMS § 306 lg 1 p-le 14 tuleb küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud, - mille hulka

KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub ka määratud kaitsjale makstud tasu - ja kelle kanda need

jäävad, lahendada kohtuotsuse tegemisel. Seega saab kohus langetada otsustuse riigi õigusabi

tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse põhjendatuse kohta üksnes

põhimenetluse raames koos kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemisega. Selline

võimalus on kohtul vaid juhul, kui kohtuotsuse või menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal

on kohtu käsutuses kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu maksmiseks ja riigi õigusabi kulude

hüvitamiseks. Järelikult peab määratud kaitsja esitama taotluse riigi õigusabi tasu maksmiseks

ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kui taotlus

esitatakse elektrooniliselt või posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt kriminaalasja

läbivaatamise alguseks. Kohtul puudub menetluslik alus lahendada kaitsja taotlust, mis on

esitatud pärast kohtulahendi tegemist (RKKKm asjas nr 3-1-1-20-07, p-d 4 ja 6).

85. Kirjaliku menetluse puhul tähendab eeltoodu, et taotlus tuleb esitada hiljemalt kirjaliku

menetluse sisulise läbivaatamise alguseks, milleks käesolevas asjas oli 02.04.2018.

/allkirjastatud digitaalselt

Mati Kartau Aarne Sarjas Tiit Lõhmus