2-16-13934/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 7. mai 2018. a.

Tsiviilasja number

2-16-13934

Tsiviilasi

Viljar Veevo hagi Põlva Külmhoone OÜ vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. märtsi 2018. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viljar Veevo määruskaebus

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Viljar Veevo (isikukood:

XXX), vandeadvokaat Kaimo Räppo

Vastustaja (kostja): Põlva Külmhoone OÜ (registrikood

11108226),

esindajad

advokaat

Hendrik

Mühls,

vandeadvokaat Madis Vinni

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viljar Veevo määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 22. märtsi 2018. a määrus

muutmata.

3. Määruskaebuse

menetlemisega

kaasnenud

menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Viljar Veevo (hageja) esitas 15. septembril 2016 Tartu Maakohtule hagi Põlva Külmhoone

OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2016/961.

Tartu Maakohtu 11. augusti 2017 määrusega jäeti hageja hagi läbi vaatamata ning

menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, mille

Tartu Ringkonnakohus jättis 25. oktoobri 2017 määrusega rahuldamata. Riigikohus jättis

15. jaanuari 2018 määrusega hageja määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2017

määruse peale menetlusse võtmata.

2. Kostja esitas 19. jaanuaril 2018 maakohtule avalduse kostja menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks. Kostja on kandnud menetluskulusid summas 4325 eurot, millest 50 eurot

on määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 4275 eurot kulu õigusteenusele. Kostja

esindaja osutas kostjale õigusteenust kokku 28 tundi 30 minutit tunnihinnaga 125 eurot, millele

lisandub käibemaks. Kostja kinnitas, et menetluskulu on kantud käesolevas tsiviilasjas. Kostja

ei ole alates 4. oktoobrist 2016 käibemaksukohustuslane, mistõttu palus kostja määrata

menetluskulude rahaline suurus kindlaks koos käibemaksuga.

3. Hageja palus jätta kostja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

rahuldamata.

Hageja on seisukohal, et kuna käesolevat tsiviilasja ei ole sisuliselt menetletud, puudub alus

hagejalt kohtukulude väljamõistmiseks. Kostja esindaja õigusteenuse osutamise tunnihind on

ebamõistlikult kõrge ja ei ole kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-145-13. Kostja ei ole

tõendanud ega kinnitanud menetluskulude kandmist.

Arve nr 528 esitamise ajal oli kostja käibemaksukohustuslane. Hageja hinnangul ei ole arved

nr 528 ja nr 811 põhjendatud, arve nr 660 on põhjendatud osaliselt. Ülejäänud arvetele hageja

vastuväiteid ei esitanud.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Tartu Maakohus rahuldas 22. märtsi 2018 määrusega kostja menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 3150

eurot, millele lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni selle kohase täitmiseni.

Tartu Maakohtu 11. augusti 2017 määruse, Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2017 määruse

ja Riigikohtu 15. jaanuari 2018 määruse kohaselt jäid menetluskulud hageja kanda. Viidatud

lahendid on jõustunud.

Kostja 19. jaanuari 2017 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks

riigilõiv 50 eurot ja esindajatasu 4275 eurot osutatud õigusteenuse eest 28 tunni 30 minuti

ulatuses tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks.

Maakohus oli seisukohal, et kostja poolt tasutud riigilõiv 50 eurot on tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt menetluskulu ja kuulub hagejalt kostja kasuks

välja mõistmisele.

Maakohus leidis, et käesolev tsiviilasi ei olnud õiguslikult keskmisest keerulisem. Poolte vahel

oli vaidlus, kas hagejal oli kostja vastu nõue, mida hageja sai tasaarvestada kostja sundtäidetava

nõudega hageja vastu. Arvestades esitatud menetlusdokumentide ja tõendite hulka ning mahtu

ei olnud maakohtu hinnangul tegemist ka keskmisest mahukama vaidlusega. Maakohus

arvestas, et kostja on kohtule esitatud erinevates dokumentides oma seisukohti korranud (vt nt

I kd tl 27 ja II kd tl 32, I kd tl 28 ja tl 143, I kd tl 29 ja II kd tl 38).

Maakohtu hinnangul oli kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu nii maa- kui ka

ringkonnakohtus tehtud toimingute osas kokku 22 tundi. Maakohus leidis, et arvel nr 811 on

menetlustoimingutele kulunud aeg üle paisutatud. Hageja esindaja tunnitasu 125 eurot ilma

käibemaksuta on põhjendatud.

Maakohus selgitas, et kuigi kostja on märkinud, et kostja ei ole alates 4. oktoobrist 2016

käibemaksukohuslane, oli kostja kohustatud tasuma arvel nr 528 märgitud õigusabiteenuse eest

hiljemalt 27. septembril 2016, s.o ajal, mil kostja oli käibemaksukohuslane. Kostjal oli

käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 ja § 31 lg 1 järgi õigus arve nr 528 alusel sisendkäibemaks

maha arvata. Arvel nr 528 nimetatud menetluskulu tuleb kostjale TsMS § 174 lg 10 järgi

hüvitada ilma käibemaksuta. Ülejäänud menetluskulud tuleb kostjale TsMS § 174 lg 10

kohaselt hüvitada koos käibemaksuga.

Maakohtu hinnangul on kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu riigilõiv 50 eurot ja

esindajatasu 3100 [(8×125)+(14×125+käibemaks)] eurot, kokku 3150 (3100+50) eurot.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja jätta kostja avaldus

menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Alternatiivselt taotles hageja määrata

kindlaks kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja on seisukohal, et kostja õigusteenuse arve nr 528 summas 1200 eurot (koos

käibemaksuga) on esitatud ajal, mil kostja oli käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb viidatud

arvest maha arvestada käibemaks summas 200 eurot. Hageja hinnangul ei ole arves nr 528

toodud menetluskulud põhjendatud. Kostjal ei olnud vajadust peale hagi menetlusse võtmist

esitada maakohtule määruskaebus 16. septembri 2016 hagi tagamise määruse peale.

Kostja arve nr 567 tuleb jätta osaliselt rahuldatama. Kostja on kulutanud ebamõistlikult palju

aega sisuliselt kolmeleheküljelise dokumendi koostamisele. 10. oktoobril 2016 esitatud

dokumendis taotles kostja vastamise tähtaja pikendamist ning nõudis tagatist tulevaste

menetluskulude katteks 12 tunni ulatuses.

Kostja arve nr 660 tuleb jätta osaliselt rahuldatama, sest kostja on kulutanud ebamõistlikult

palju aega sisuliselt neljaleheküljelise dokumendi koostamisele, mis koosneb osaliselt seaduse

ümberkirjutamisest ja korduvatest seisukohtadest (p 5, 14, 15, 16, 19) ning asjasse

mittepuutuvatest alusetutest süüdistustest ja oletustest (p 11, 12, 13).

Kostja arve nr 811 on põhjendatud 3 tunni ulatuses. Maakohus palus 16. detsembril 2016 kostja

seisukohta hageja 14. detsembril 2016 esitatud taotluse kohta. Kostja seisukoht sisaldus 2 lehel.

Hageja leiab, et põhjendatuks ega vajalikuks ei saa pidada kostja lepingulise esindaja

tunnihinda ulatuses, milles see ületab Riigikohtu poolt mõistlikuks peetud tunnihinda 120 eurot.

Hageja peab mõistlikuks kostja esindaja toiminguid maksimaalselt 10 tunni ulatuses, mis on

ligilähedane kostja poolt 10. oktoobril 2016 kohtule esitatud menetluskulude tagatise

määramise taotluses märgitud eeldatava ajakulu 12 tunniga. Asjaolu, et maakohus on

väljamõistetavat õigusabi ajakulu vähendanud, ei tähendada, et lepingulise esindaja ülejäänud

töö maht on mõistlik. Kostja poolt määruskaebuselt tasutud riigilõiv tuleb jätta täies ulatuses

kostja kanda.

Arvestades, et hageja hagi jäeti läbi vaatamata, pidi kohus kohaldama TsMS § 162 lg-t 4 ning

vähendama hagejalt väljamõistetavat menetluskulu või jätma need täies ulatuses välja

mõistmata, kuivõrd menetluskulude väljamõistmine on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Hagejal oli olemas õiguskaitsevajadus, mistõttu oli kohtul alus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4.

6. Kostja hageja määruskaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja nõustub kohtumääruses toodud selgituste ja põhjendustega. Hageja ei ole esile toonud

ühtegi asjaolu, et maakohus on kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel

ning rahalisel kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire.

Kostjale jäi arusaamatuks hageja väide, et hagejal oli olemas õiguskaitsevajadus olukorras, kus

kaks kohtuastet leidsid, et hageja poolt esitatud nõude rahuldamine ei ole võimalik.

Hageja pöördus alusetu nõude alusel kohtusse ja tekitas sellega kostjale menetluskulusid.

Hageja ei ole toonud esile ühtegi mõjuvat argumenti, miks on maakohus valesti määranud

menetluskulude jaotuse ja menetluskulud hagejalt valesti välja mõistnud. Maakohtu otsustus

nii menetluskulude hageja kanda jätmise kui ka nende suuruse kindlaksmääramise osas on

õiguspärane ning hageja poolt esitatud paljasõnalised vastuväited ei anna alust maakohtu

määruse muutmiseks.

Hageja väide, et kostja esindaja tunnihind 125 eurot, millele lisandub käibemaks, on liiga kõrge,

ei põhine kehtival kohtupraktikal. Hageja poolt viidatud kohtulahend tunnihinna 120 euro kohta

pärineb aastast 2013. Riigikohus on hilisemas praktikas pidanud põhjendatuks mh tunnihinda

153 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Hageja

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud

määruses diskretsioonipiire ületanud.

8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel menetlust lõpetavas määruses, muuhulgas määruses, millega

hagiavaldus jäetakse läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

Hageja esitas 15. septembril 2016 maakohtule hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Maakohus jättis 11. augusti 2017 määrusega hageja hagi läbi vaatamata ja

menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2017 määrusega jäeti hageja

määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Viidatud määrused jõustusid

Riigikohtu 15. jaanuari 2018 määrusega, millega Riigikohus jättis hageja määruskaebuse

menetlusse võtmata.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti määranud kindlaks menetluskulude jaotuse

vastavalt TsMS § 173 lg-tele 1, 2, 4, mille kohaselt menetlust lõpetavas määruses tuleb kindlaks

määrata menetluskulude jaotus. TsMS § 168 lg-st 2 tulenevalt jäävad menetluskulud hageja

kanda kui hagi jäetakse läbi vaatamata.

Kuna maakohtu määrus, millega maakohus jättis hageja hagi läbi vaatamata ja määras kindlaks

menetluskulude jaotuse, on jõustunud 15. jaanuaril 2018, siis ei ole võimalik menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse vaidlustamisel vaidlustada jõustunud lahendiga

kindlaksmääratud menetluskulude jaotust.

Asjakohane ei ole hageja käsitlus, mille kohaselt on hagejalt kostja menetluskulude

väljamõistmine ebaõiglane, sest hagejal oli olemas õiguskaitsevajadus. Hageja hagi jäeti läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel, s.o hagi jäi läbi vaatamata, sest hageja õiguste rikkumine

ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja

esitatud faktiliste väidete õigsust.

9. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise

avalduses kinnitanud ega tõendanud, et kõik avalduses toodud menetluskulud on kantud seoses

käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kostja on 19. jaanuari 2018 avalduses

menetluskulude kindlaksmääramiseks vastava kinnituse esitanud (II kd, tl 95, p 4).

TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate

menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid

dokumente. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta

menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. oktoobri

2013 määruses tsiviilasjas 3-2-1-98-13 p-s 13 asunud seisukohale, et kohtul on õigus nõuda

menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude

kandmise kohta kahtlus või kui menetluskulude nimekiri ei ole selge. Kolleegium on samas

punktis selgitanud, et menetluskulu tõendavaks dokumendiks on lisaks kulu kandmist

tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulude nimekiri esitatud piisava täpsusega, et

selle alusel hinnata kostja lepingulise esindaja tehtud toimingute põhjendatust ja vajalikkust,

mh on kostja esitanud arved, millest nähtub kostja kohustus tasuda käesolevas tsiviilasjas

osutatud õigusabi teenuse eest.

10. Põhjendatud ei ole hageja etteheide, et kostjal ei olnud vajadust esitada määruskaebust hagi

tagamise määruse peale ja taotlust menetluskulude tagatise nõudmiseks (II kd, tl 118, p-d 6, 7)

ning kostja vastused sisaldavad seaduse ümberkirjutamist ning ebavajalikke seisukohti.

Ringkonnakohus leiab, et kostjale ei saa ette heita enda õiguste seismist olukorras, kus hageja

esitas kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kostjal oli õigus vaidlustada

maakohtu poolt hagi tagamise korras täitemenetluse peatamise määrus, esitada taotlus

menetluskulude tagatise nõudmiseks ning esitada kostja poolt vajalikuks peetud mahus

seisukohti hageja menetlusdokumentidele ning vastata kohtu nõudmistele.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel järginud

diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määruse põhjendustesse ega

järeldustesse sekkuda. Mõistlik on kostja lepingulise esindaja tunnihind 125 eurot, nii ilma

käibemaksuta (arve nr 528) kui ka lisanduva käibemaksuga (ülejäänud arved). Riigikohus on

11. veebruari 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p-s 14 lugenud tavapäraseks esindaja

tunnitasuks ka 147 eurot 49 senti (koos käibemaksuga). Põhjendatud on kostja esindaja ajakulu

vähendamine 28 tunnilt 30 minutilt 22 tunnini. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et

menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

119-14 p 19, 11. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12, 18. detsembri 2012

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 13). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole

kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud

diskretsioonipiire. Arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, samuti teostatud

menetlustoimingute hulka, jääb maakohtu hinnang kostja lepingulise esindaja poolt osutatud

õigusabi mahule kohtu kaalutlusõiguse piiridesse. Asjaolu, et kostja on menetluskulude tagatise

taotluses hinnanud ajakuluks 12 tundi, ei saa olla peamiseks aluseks õigusteenuse osutamiseks

hüvitamisele kuuluva ajakulu vähendamiseks. TsMS § 175 lg 1 võimaldab poolelt mõista teise

poole kasuks lepingulise esindaja kulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Maakohus on menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel arvestanud, et arve nr 528

esitamise ajal oli kostja käibemaksukohustuslane ning kostjal oli õigus maha arvata

sisendkäibemaks ja põhjendatult leidnud, et arve nr 528 tuleb kostjale hüvitada TsMS § 174

lg 10 järgi ilma käibemaksuta (II kd, tl 114 pöördel p 8).

Ringkonnakohus märgib, et kohtul ei ole kohustust hinnata minutilise täpsusega

menetluskulude nimekirjas näidatud õigusabiteenuse mahtu ja kestvust, vaid tervikuna tuleb

anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega selle kohta, missuguses osas sai lugeda kostja poolt õigusabile tehtud

kulutused põhjendatuks ja vajalikuks. Asjaolu, et hageja hagi jäeti läbi vaatamata, ei saa olla

aluseks vähendamaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid nullini.

Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, nagu ei oleks maakohus

hinnanud ja analüüsinud kostja menetluskulusid igakülgselt.

11. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse

menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke