3-18-587/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.05.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-587

Haldusasi

AS

Hansa

Bussiliinid

kaebus

Riigihangete

vaidlustuskomisjoni 12.03.2018 otsuse nr 17-18/193653

osalise tühistamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja (vaidlustaja) – AS Hansa Bussiliinid, lepinguline

esindaja Jaana Nõgisto

Vastustaja (hankija) – Hiiumaa Vallavalitsus, lepingulised

esindajad advokaat Erki Fels ja vandeadvokaat Priit Lätt

Asja läbivaatamise vorm

19.04.2018, avalikul kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Hansa Bussiliinid AS-lt Hiiumaa Vallavalitsuse kasuks välja menetluskulud

summas 2997 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 14.05.2018. Kui apellant ei ole

apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus

kirjaliku menetlusega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hiiu Vallavalitsus (Hiiumaa Vallavalitsuse õiguseellane; hankija) avaldas 31.12.2017 hanketeate

(HT), alustades avatud hankemenetlusena riigihanget viitenumbriga 193653 „Hiiu maakonna

avalik bussiliinivedu 2019-2021“, ning tegi kättesaadavaks alusdokumendid.

2. AS Hansa Bussiliinid esitas 12.02.2018 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse

hankija kohustamiseks viima erinevad alusdokumentide sätted kooskõlla õigusaktidega ettenähtud

nõuetele.Vaidlustuse põhjendused olid asjassepuutuvas osas kokkuvõtlikult järgmised:

2.1 Bussijuhtide palgakulude arvutamise alused on ebamäärased. Hankijal tuleb mh kontrollida,

kas esitatud pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega. Kuigi hankija on

2(12)

vaidlustusmenetluses kinnitanud, et tal on olemas ettekujutus ja arvandmed minimaalsete

võimalike näitajate kohta, ei ole hankija alusdokumentides esitanud bussijuhtide palgakulu

arvestamise aluseks olevaid andmeid (nõutav bussijuhtide tööaeg, busside arv, bussijuhtide arv).

Hankijal peab olema kogemus ja võimekus hinnata, kas bussijuhtide palgakulu arvutuse aluseks

olevad andmed on adekvaatsed ja kas pakutud liinikilomeetrihinnaga on võimalik hangitavat

teenust jätkusuutlikult osutada. Asjakohases ulatuses tuleb hankijal sätestada miinimumnõuded

pakkumuste vastavuse tingimustena. Pakkumustele esitatavad nõuded peavad pakkujate võrdse

kohtlemise põhimõtte tagamiseks olema piisavalt üksikasjalikud.

Hankijal ei ole võimalik kontrollida pakkumuste maksumuste põhjendatust juhul, kui hankija ei

ole kajastanud alusdokumentides peamisi kriteeriume hangitava avaliku veoteenuse osutamiseks

vajaliku tasustatava tööaja ja bussijuhtide arvu kohta. Alusdokumentide üldsõnalised tingimused

soodustavad manipulatsioone bussijuhtide tööajaarvestuse esitamisel. Riigihanke seesugune

korraldamine moonutab konkurentsi, ei taga pakkujate võrdset kohtlemist, riigihanke läbipaistvust

ja kontrollitavust ega hankija rahaliste vahendite säästvat kasutamist.

2.2 Hankelepingu projekti p-d 2.5, 3.4 ja 11.3 on õigusvastased, kuna need panevad hankelepingu

täitmise kulukuse muutumise riski täielikult pakkujale. Iga pakkuja peab arvestama liinikilomeetri

hinna määramisel hüpoteetilise sisendkulude tõusu riskiga, jättes selleks vajaliku puhvri.

Kokkuvõttes ei taga kogu lepingu perioodiks fikseeritud liinikilomeetri hinnale tuginemine hankija

rahaliste vahendite säästlikku ja otstarbekat kasutamist. Olukord, kus iga pakkuja peab

pakkumusele lisama hüpoteetilise kulude kasvu puhvri, vähendab hankemenetluse läbipaistvust ja

toob kaasa olukorra, kus pakkumused ei ole tegelikult võrreldavad. Lepingu täitmise kulukuse

muutumise riski olulisel määral vedajale panemine ei ole riigihanke eesmärgi suhtes

proportsionaalne, asjakohane ega põhjendatud.

2.3 Hankelepingu projekti p 3.5 paneb vedajale ebaproportsionaalse kohustuse finantseerida

lepingu täitmise kulusid muudest allikatest ja krediteerida hankijat pidevalt kuni kahe kuu tasu

ulatuses. Selline tingimus piirab konkurentsi ärakasutamist hankel ja välistab hankelepingu

sõlmimise parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhtega. Tingimus on vastuolus proportsionaalsuse

põhimõttega ja rikub lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu. Sisuliselt hangib hankija antud

riigihanke raames lisaks avalikule veoteenusele varjatult ka hankija krediteerimise (finants)teenust.

2.4 Hankelepingu projekti p 5.1.6 ja tehnilise kirjelduse p 5 asetavad reisivajaduse muutusega

kaasneva riski pakkuja õlule. Vaidlustajal ei ole samas võimalik prognoosida riigi poolt tulevikus

kehtestatavat ühistranspordi korraldust ega selle mõju reisijate arvule konkreetsetel liinidel.

Pakkumuse tegemise ja lepingu sõlmimise ajal saab vaidlustaja sobiva bussi valikul tugineda ainult

reisijate loendusandmetele ja selle põhjal prognoositavale ettenähtavale muutusele. Reisijate arvu

olulisel suurenemisel peab vaidlustaja hankelepingu p-s 5.1.6 sätestatud kohustuse täitmiseks

kasutusele võtma suuremad bussid ja kandma ebaproportsionaalselt suure kulu. Üldistatult võib

uue 20-kohalise bussi investeering ulatuda ca 50 000 euroni, 30-kohalise bussi korral aga ca

90 000 euroni. Busside soetusmaksumusele lisanduvad kulud ja kahju, mis kaasnevad soetatud

spetsiifilistele nõuetele vastavate busside müügiga, täiendav finantskulu jms.

3. VAKO jättis vaidlustuse 12.03.2018 otsusega nr 17-18/193653 osaliselt läbi vaatamata, osaliselt

rahuldas vaidlustuse ning osaliselt jättis vaidlustuse rahuldamata.

4. AS Hansa Bussiliinid esitas Tallinna Halduskohtule 22.03.2018 kaebuse, milles palub

vaidlustusokomisjoni otsus osaliselt tühistada ja kohustada hankijat viima riigihanke nr 193653

alusdokumendid vastavusse õigusaktidega sätestatud nõuetega.

5. Kohus võttis kaebuse 23.03.2018 määrusega menetlusse ning määras asja lahendamisele

istungimenetluses. Vastustajaks tunnistas kohus Hiiumaa Vallavalitsuse.

3(12)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja seisukoht

6.1 Bussijuhtide palgakulu arvestamise alused on ebamäärased, kuna hankedokumentides pole

esitatud bussijuhtide palgakulu arvestamise aluseks olevaid andmeid nagu nõutav bussijuhtide

tööaeg, busside arv, bussijuhtide arv. Bussijuhtide tööaja arvestuse vorm (vorm XI) ei reguleeri

piisava täpsusega neid arvandmeid, millel adekvaatne pakkumus peab põhinema. Pakkumustele

esitatavad nõuded peavad pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtte tagamiseks olema piisavalt

üksikasjalikud. Vastasel juhul ei ole hankijal võimalik kontrollida pakkumuste maksumuste

põhjendatust. RHS § 115 kohaselt tuleb hankijal mh kontrollida, kas esitatud pakkumus on

põhjendamatult madal ja põhjendamatult madala pakkumuse tuvastamisel see tagasi lükata.

Hankija ei ole selgitanud millised on miinimum-arvnäitajad. Üldsõnalised tingimused soodustavad

manipulatsioone bussijuhtide tööajaarvestuse esitamisel. Pahatahtlikul pakkujal on lihtne

bussijuhtide tööaja arvestuse vormil (vorm XI) esitatavate andmetega manipuleerida. Hankijal

peab pakkumuste maksumuste põhjendatuse hindamiseks olema ettekujutus mh selle kohta, millise

reservajaga on võimalik lepingut nõuetekohaselt täita ning millisest minimaalsest liinide

teenindamise ajast ja millisest minimaalsest bussijuhtide palgakulust hankija lähtub, kui ta hindab,

kas pakkumused põhinevad adekvaatsetel arvandmetel. Olemasoleval kujul ei võimalda hankija

juhised kaebajal osaleda kontrollitaval ja läbipaistval riigihankel.

6.2 Hankija makstava tasu suuruse fikseeritus kogu lepinguperioodiks jätab vedaja mõjusfäärist

väljapoole jäävate lepingu täitmisega seotud kulude suurenemise riskid vedaja kanda

(hankelepingu projekti p-d 2.5, 3.4, 11.3). Hankelepingu projekti p 2.5 kohaselt vormistatakse

liinikilomeetri maksumus kogu lepingu perioodiks; p 3.4 kohaselt kehtib liinikilomeetri hind kogu

lepingu perioodi jooksul; p 11.3 sätestab, et hankija ühepoolset lepingu mahu muutmist 20%

ulatuses ei loeta hankelepingu muutmiseks. See on vedaja õigusi ebaproportsionaalselt kahjustav.

Praktikas on läbivalt tavapärane, et veoteenuse kulud ajas kasvavad ning lepingupoolte õiguste ja

kohustuste tasakaalu säilimiseks peab olema ette nähtud kohane indekseerimise mehhanism (tasude

korrigeerimine ühistranspordiindeksi või tarbijahinnaindeksi kaudu). Sellisest läbivast praktikast

kõrvalekaldumine ja lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu vedaja kahjuks rikkumine tingib

hankelepingu projekti vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega. Algselt nähti hankelepingu

projekti p-ga 2.5 indekseerimine ette, kuid säte oli ebamäärane. Kõnealust punkti muudeti aga

selliselt, et see kahjustab kaebaja õigusi täiendavalt. Seega, lisaks sektori läbiva praktika

rikkumisele vedaja kahjuks on hankija tegutsenud ka sõnamurdlikult.

Muutuvateks suurusteks on kütuse maailmaturuhind, riigi aktsiisipoliitika (kulud kütusele

moodustavad ca 20% vedaja kulude struktuurist) ja bussijuhtide palgakulu (bussijuhtide palgakulu

moodustab vedaja kuludest jämedalt poole). Neid muutuseid on vedajal võimatu ette prognoosida.

Hankelepingu projekti regulatsioon, kus iga pakkuja peab pakkumusele lisama hüpoteetilise,

kontrollimatu ja prognoosimatu kulude kasvu puhvri, vähendab hankemenetluse läbipaistvust ja

kontrollitavust ning toob kaasa olukorra, kus pakkumused ei ole tegelikult võrreldavad.

6.3 Kui hankija muudab omal äranägemisel ilma vedaja nõusolekuta lepingu keskset eset 20%

ulatuses (hankelepingu p 11.3), on olemuslikult tegemist lepingu muutmisega. HMS § 102 lg-d 2

ja 3 sätestavad halduslepingu ühepoolse muutmise õiguspärasusele kaks eeldust: halduslepingut

saab ühepoolselt muuta üksnes siis, kui seda õigustab ülekaalukas avalik huvi ning sellisel juhul

peab haldusorgan hüvitama teisele lepingupoolele muutmisest tingitud kahju. Seega, kui hankija

vajadustest tulenevalt muudab hankija ühepoolselt hankelepingu projekti, tuleb tal hüvitada

vedajale muutmisest tingitud täiendavad kulutused. Vedaja esitab oma pakkumuses liinikilomeetri

hinna riigihanke alusdokumentide järgi koostatud logistilise plaani alusel, mis toimib liinide

omavahelises sünergias. Kulutused liinikilomeetrile muutuvad, kui tuleb lisada või ära võtta liine,

st müüa või soetada juurde busse, muuta bussijuhtide arvu ja liinide logistilist korraldust. Vedajat

koormab ebamõistlikult, kui hankija enda vajadustest tingitud kulude suurenemine jäetakse

4(12)

täielikult vedaja kanda. Selline lepingu tingimus oleks mh eelduslikult tühine ka VÕS

tüüptingimuste regulatsiooni alusel. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see

lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades

kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest

põhimõttest. Vedaja õiguste ebamõistlikku kahjustamist tuleb antud juhul eeldada. Samuti tuleb

vedajal tegevuse kahjumlikuks muutumisel katta oma kahju muu majandustegevuse arvelt, mis on

vastuolus ÜTS §-ga 23.

6.4 Hankelepingu projekti p 3.5 kohaselt tasub tellija vedajale 20% selle kuu teenuse osutamiseks

vajalikust arvestuslikust tasusummast lepingu hiljemalt veoteenuse osutamise kuu 5. kuupäevaks

ja toetusest saamata jäänud osa hiljemalt teenuse osutamisele järgneva kuu 28. kuupäevaks. Seega

krediteerib vedaja tellijat 80% toetuse summa osas ligi kaks kuud. Sama kehtib ka siis, kui riik asub

rakendama tasuta ühistransporti ja vedajal langeb ära kassavoog piletimüügist, st vedaja peab oma

tegevuse finantseerimiseks otsima allikaid väljastpoolt, mis on vastuolus ÜTS §-ga 23. Selline

tingimus piirab konkurentsi ärakasutamist hankel ja välistab hankelepingu sõlmimise parima

võimaliku hinna ja kvaliteedi suhtega. Kaebaja hinnangul on küüniline, et riik, selleks et teostada

oma õiguspoliitilisi valikuid, seab vedajad ebaproportsionaalselt kahjulikku olukorda, tegemata ise

mistahes pingutusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu säilimiseks.

6.4 Hankelepingu projekti p 5.1.6 paneb vedajale kohustuse arvestada lepingu kehtivuse perioodi

jooksul reisivajaduse muutusega, sh kohustuse tagada iga reisi keskmise täituvuse tingimustes igale

sõitjale istekoht. Sellega pannakse finantsrisk ja täiendavate kulude kandmise koorem vedajale.

Hankelepingu projekti p 5.1.6 eesmärgiks on reguleerida õiguspoliitiliste valikute jõustamise

tulemusena tõenäoliselt aset leidvat olukorda, kus maakondlikel bussiliinidel reisijatelt tasu ei

võeta. Majandus- ja taristuministri avaldused jt allikad kinnitavad, et riigi eesmärk on suurendada

maakonnaliinidel reisijate arvu (sh kodust kaugemale tööle asuvad isikud, seni autosid kasutanud

isikud). Tallinna nn tasuta sõiduõiguse rakendamise järel on 49% sõitjatest hakanud ühistransporti

sagedamini kasutama. Kaebajal ei ole samas võimalik prognoosida riigi poolt tulevikus

kehtestatavat ühistranspordi korraldust ega selle mõju reisijate arvule konkreetsetel liinidel. Ka riik

ise tegelikult ei tea seda. Kaebaja ei heida hankijale antud vaidluses ette asjaolu, et hankija ega riik

(kelle ülesandeid hankija täidab) ei ole võimelised prognoosima oma tegevuse tagajärgi, vaid et

kogu finantsrisk tagajärgede prognoosimatuse osas pannake vedajale, nägemata ette mistahes

hüvitusmehhanisme.

Riigihankel esitatud reisijate andmete põhjal on hetkevajadus 80% ulatuses just väikebusside

järele, mis tasuta transpordi korral osaliselt kindlasti vajaksid suuremate vastu välja vahetamist. On

väga tõenäoline, et kui riik pakub veoteenust tasuta, siis kõik reisijad ei pruugi praegu liine

teenindavatesse bussidesse mahtuda. Reisijate arvu olulisel suurenemisel peab kaebaja seega

vähemalt osaliselt kasutusele võtma suuremad bussid ja kandma ebaproportsionaalselt suure kulu.

Üldistatult võib uue 20-kohalise bussi investeering ulatuda ca 50 000 euroni, 30-kohalise bussi

korral aga ca 90 000 euroni. Busside soetusmaksumusele lisanduvad kulud ja kahju, mis kaasnevad

soetatud spetsiifilistele nõuetele vastavate busside müügiga, täiendav finantskulu jms. Piirang,

millega pannakse vedajale peale kohustus finantseerida riigi õiguspoliitilisi valikuid, ei ole

legitiimne ega demokraatlikule õigusriigile kohane.

7. Vastustaja seisukoht

7.1. Hankelepingu liigiks on teenused. Hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse kohaselt on

riigihankena osutatav teenus sõitjate vedu Hiiu maakonna avalikel bussiliinidel ja sõitjate veoga

kaasnevate muude teenuste osutamine, mida vedaja on kohustatud teostama riigihanke

alusdokumentides, ÜTS-s, muudes õigusaktides ja avaliku teenindamise lepingus (ATL) sätestatud

tingimustel. Hankelepingu eseme määratlemine on hankija ainupädevuses. Samamoodi tuleb

5(12)

tunnustada hankija vabadust ise otsustada, millise detailsusastmega hankedokumendid koostada.

Osas, milles hankedokumendid pakkujatele kohustuslikke ettekirjutusi ei tee, on igal pakkujal

võimalik ise otsustada, kuidas oma pakkumus koostada.

7.2 Tööaja arvestus tuleb vastavustingimuste p 7 kohaselt esitada Vormil XI, lähtudes: ATL lisast

6 – Hiiu maakonna avalike bussiliinide sõiduplaanid kehtivusega alates 01.01.2019. Sellest

dokumendist nähtuvad pakkujatele kõik teenindatavad liinid, sh liini pikkus, kellaaeg, käigusoleku

aeg, kilometraaž aastas, prognoositav läbisõit ja teekond; töölepinguseadus (TLS), kust tuleneb

tööaja (TLS § 43), ületunnitöö (TLS § 44), puhkuse aja (TLS §-d 52-52) jmt minimaalsed nõuded

töötingimustele, mida tööandja on kohustatud järgima; muud õigusaktid, nagu liiklusseadus ja

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 561/2006, mis käsitleb autovedusid käsitlevate

sotsiaalõigusnormide ühtlustamist; Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu ning

Autoettevõtete Liidu vahel sõlmitud laiendatud üldtöökokkuleppes sätestatud tingimused – näiteks

töötaja töötab 40 tundi nädalas; tööaja pikendamisel 60 tunnini ei ületa 4 kuu keskmine 48 tundi

nädala kohta; tööpäevasisene vähemalt 1-tunnine puhkeaeg; 35-kalendripäevane puhkus. Lisaks on

hankija kõigile riigihankest huvitatud isikutele kättesaadavaks teinud: liinivõrgu ülevaate

(hankedokumentide lisa 2); reisijate prognoosi (hankedokumentide lisa 3), kust pakkujad saavad

iga liini kohta ligikaudsed andmed, kui palju maksimaalselt korraga bussis reisijaid on, milline

peatus on kõige suurema täituvusega, reisijate arv väljumisel (kogu liini jooksul läbikäivad

reisijad), samuti kui palju päevi aastas liin käigus on; riigihankes esitatud küsimused ja vastused,

mille käigus on hankija vastanud päringutele mh seoses liinide pikkuse ja väljumissageduste kohta

(küsimused-vastused on avalikult kättesaadavad riigihangete registrist).

Hankija ei ole kohustatud esitama hankest huvitatud isikutele hankedokumentides juba sätestatud

andmetest rohkem andmeid. Pakkumuse koostamine (sh Vormi XI täitmine) on olemasolevate

andmete pinnalt võimalik. Mitte ükski teine turul tegutsev ettevõtja peale kaebaja ei ole hankijale

ette heitnud andmete ebapiisavust. See, kui palju busse pakkujal liinide teenindamiseks vaja läheb,

on iga pakkuja enda otsustada. Valdkonnas tegutsev tõsiseltvõetav ja professionaalne pakkuja peab

ise suutma tuvastada, kui palju tal busse liinide teenindamiseks vaja läheb, võttes arvesse ka seda,

millised bussid on tal olemas, milliseid kavatseb ta rentida, milline on talle kuuluvate busside

mahutavus, millisel juhul on võimalik kasutada sama bussi teiste liinide teenindamiseks jne. Samuti

ei kirjuta hankija pakkujatele ette, milline peab olema bussijuhtide tööaeg ja juhtide arv. Hankija

nõustub täielikult VAKO järeldusega, et riigihanke mõte ongi saada pakkujatelt võistlevaid

pakkumusi, kusjuures iga pakkuja enda otsustada on, kuidas ta oma pakkumust optimeerib, et

suurendada edukaks osutumise šansse.

Kohtul tuleb tähelepanuta jätta kaebaja hinnang, kas pakkumuste pinnalt on hankijal võimalik

tuvastada põhjendamatult madala maksumusega pakkumused. RHS § 185 lg-st 1 lähtuvalt eeldab

hankedokumentide vaidlustamine, et väidetav õigusvastasus saab kaebaja õigusi rikkuda või tema

huve kahjustada. Pakkumusi pole aga veel isegi esitatud, mistõttu praegusel hetkel ei saa kaebaja

õigusi riivata küsimus, kas ja kuidas hankija tulevikus alapakkumused tuvastab. RHS § 115

rakendamine on hankija kaalutlusotsus. Seejuures on kohtupraktikas peetud võimalikuks ja

lubatavaks, et pakkujatele ei avaldatagi, millise maksumusega pakkumusi peab hankija

automaatselt alapakkumuseteks.

7.2 Hankijal on õigus küsida pakkumusi selliselt, et ühikuhind (praegusel juhul liinikilomeetri

hind) jääb samaks kogu teenuse osutamise ajaks (s.o 3 aastaks). See on otstarbekuse küsimus, kas

hankija palub pakkujatel teenuse maksumus arvestada kogumaksumusena 3 aastaks kokku,

ühikuhinnana fikseeritult 3 aastaks või ühikuhinnana koos indekseerimise võimalusega.

Otstarbekusega seonduvad küsimused ei allu halduskohtulikule kontrollile (HKMS § 158 lg 3).

Eelduslikult on fikseeritud ühikuhind niikuinii läbipaistvam, võrreldes olukorraga, kus hankija

sätestab hankedokumentides õiguse hinna üle lepingu täitmise käigus täiendavalt läbi rääkida.

Lepingutasu on üks riigihankelepingu olulistest tingimustest. Sellise lepingutingimuse muutmine

6(12)

lepingu kehtivuse ajal, ilma et seda algse lepingu tingimustes oleks otseselt lubatud, võib rikkuda

läbipaistvuse tagamise kohustust ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtet. RHS-st ega

kohtupraktikast ei tulene hankijale kohustust võimaldada hinna üle läbirääkimisi ega kohusta

hankedokumente nägema ette võimalust hinna indekseerimiseks. Asjaolu, et ühistranspordisektoris

on ühikuhinna indekseerimist peetud teatud riigihangetes võimalikuks, ei tähenda, justkui oleks

hinna indekseerimine hankijale kohustuslik. Vaidlust ei saa olla selles, et seadus lubab hankijal

küsida teenuse maksumust ühikuhinna kaudu 3 aastaks fikseerituna — hankija võib majanduslikult

soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel arvestada (ainult) pakkumuse hinda või kulu (RHS § 85

lg-d 3 ja 4). Kindlasti ei pea hankijad end seotuks võimalusega kohaldada riigihankes

hinnaindekseid. Tegemist on lihtsalt ühe võimalusega, mille rakendamine võib olla otstarbekas

pikema kestusega teenuse osutamise lepingute puhul, kus teenuse osutamisega seotud kulud võivad

lepingu täitmise perioodil oluliselt muutuda. Praegusel juhul on lepingu pikkuseks üksnes 3 aastat,

mida ei saa pidada ühistranspordisektoris märkimisväärselt pikaks perioodiks. Konkreetses

valdkonnas tegutsev ettevõtja peaks olema suuteline vähemalt ligikaudselt ette nägema võimalikke

muutusi seda sektorit puudutavates hindades ja palkades kolme järgneva aasta jooksul ning sellest

lähtuvalt planeerima oma tegevust viisil, et tõenäolised riskid saavad maandatud.

7.3 Hankelepingu projekti p 11.3 rakendamine ei ole lepingu muutmine, vaid lepingu alusel

hankijale jäetud õiguse realiseerimine. Pakkujad peavad pakkumuse koostamisel arvestama

võimalusega, et hankija rakendab teisel või kolmandal lepingu täitmise aastal lepingu p-s 6.1.5

sätestatud õigust ja suurendab või vähendab veomahtu kuni 20% võrra. Tegemist on otstarbekuse

kaalutlusega — avaliku liiniveo puhul on paratamatu, et reisijate eelistused võivad muutuda,

mistõttu võib tekkida vajadus veomahtu kas suurendada või vähendada. Sarnast hankija õigust

mahtu suurendada/vähendada on kasutatud paljudes teistes ühistranspordihangetes.

Isegi kui tegemist oleks faktilise lepingu muutmisega, ei saa selle lubatavust hinnata HMS § 102

lg-te 2 ja 3 alusel. RHS § 8 kohaselt on hankeleping hankija ja ettevõtja vahel sõlmitud rahaliste

huvidega seotud leping ning hankelepingu võib sõlmida üksnes RHS-s sätestatud korras.

Hankelepingu muutmise võimalikkus on ammendavalt sätestatud RHS §-s 123. Hankelepingu

muutmine täiendavalt HMS või mõne muu seaduse alusel võimalik ei ole. Vaidlust ei saa olla selles,

et hankelepingus on lubatud reguleerida muudatusi, mis puudutavad hankelepingu eseme mahu

suurenemist või vähenemist. Riigikohus on lahendis 3-3-1-31-11 leidnud, et juhul kui hankija

soovib säilitada võimaluse pärast pakkumise võitja väljaselgitamist hanke tingimusi muuta, tuleb

selline võimalus koos vastavate detailsete reeglitega pakkumiskutse dokumentides selgesõnaliselt

ette näha. Sama kinnitab ka RHS § 123 lg 1 p 2, mille kohaselt on lubatavad muudatused, kui need

ei muuda hankelepingu üldist olemust ja muudatuse ulatus, sisu ja kohaldamistingimused olid

riigihanke alusdokumentides ühemõtteliselt ette nähtud.

Veomahu muutmine tähendab vastavas osas pakkuja jaoks kas kulude vähenemist (veomahu

kärpimine) või tulude suurenemist (veomahu lisandumine). Samuti on kuni 20% mahus muudatuste

tegemine kõigile pakkujatele juba pakkumuse koostamise ajal teada, mistõttu saavad pakkujad

pakkumust koostades selle äririskiga arvestada.

7.4 Hankija kohustus toetuse maksmiseks tekib valdavas osas alles pärast seda, kui on selge, kas

üldse ja millises mahus teenust osutati ning kas see toimus nõuetekohaselt. Täpse tasumisele

kuuluva summa väljaselgitamine sõltub mitmetest teguritest ja see on aeganõudev. Vedaja poolt

esitatavate aruannete koostamine ja esitamine ning tellija poolt kontrollimine ja aktsepteerimine

võtab aega mitmeid päevi, samuti on vajalik mõistlik aeg arve tasumiseks. Tegemist ei ole õigusliku

küsimusega, vaid kaebaja rahulolematusega seoses riigi poliitiliste valikutega. Kohaliku

omavalitsuse üksusena ei saa hankija mõjutada otsuseid, mis jäävad Vabariigi Valitsuse pädevusse.

Hankijal on aga õigus kehtestada teenuse eest tasumise süsteem, mis on hankija huvides ja

otstarbekas. Ei ole midagi erakordset selles, kui teenuse eest tasumine toimub teenuse osutamisele

järgneval kuul. RHS ei anna ettevõtjale õigust nõuda, et hankelepingu tingimuste koostamisel

7(12)

tuleks esikohale seada ettevõtja huvid. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele apelleerimine on

põhjendatud juhul, kui hankija huvide eelistamine ületab teatava kriitilise läve. Praegusel juhul ei

saa aga väita, et tegemist oleks hankija huvide eelistamisega ebaproportsionaalses ulatuses. Nimelt

näeb lepinguprojekti p 3.5 ette vähemalt 1/5 toetuse maksmise juba samal teenuse osutamise kuul.

Sellega on hankija vastandlikke huvisid vähemalt osaliselt tasakaalustanud.

7.5 Hankijal on õigus nõuda, et 3 aasta vältel arvestaks teenusepakkuja reisijate arvu muutustega

ja tagaks bussides istekoha kõigile reisijatele. Teenuse pakkumine kestab kokku 3 aastat, mis on

ühistranspordisektoris lühike aeg. Hankija on teadlikult määranud teenuse osutamise perioodiks

tavapärasest lühema aja. Varasem (st hetkel kehtiv) avaliku bussiliiniveo hankeleping sõlmiti

kehtivusega ca 9 aastat (riigihanke aruande kohaselt sõlmiti leping 18.03.2010 ja täitmise tähtpäev

on 31.12.2018). Tulenevalt haldusreformist ja võimalusest, et riik kehtestab maakonnasisestel

liinidel tasuta ühistranspordikorralduse, on hankija näinud ette tavapärasest oluliselt lühema

lepinguperioodi ning madalamad nõuded bussidele. Arvestades maakonna elanike ja õpilaste arvu

langustrendi, ei pea hankija sõitjate arvu olulist suurenemist kolme aasta jooksul tõenäoliseks.

Reisijate arvu täpset muutumist ei olegi võimalik ette näha. Seepärast ei saa hankijale ette heita, et

tema koostatud prognoos liinide täituvuse kohta on üksnes informatiivne. RHS ei anna pakkujale

õigust nõuda, et pakkumuse tegemine peab olema täiesti riskivaba. Ühistranspordi valdkonnas ei

olegi võimalik mõningaid osutatava teenusega seotud asjaolusid täpselt kindlaks määrata.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et kaebus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud VAKO otsus on õiguspärane ning

hankedokumendid on kehtiva õigusega kooskõlas.

9. Kaebaja taotleb VAKO otsuse tühistamist osas, milles VAKO jättis kaebaja vaidlustuse

rahuldamata ning osas, millises VAKO jättis vaidlustuse hankelepingu projekti p 11.3 kohta läbi

vaatamata. Kaebaja palub kohtul kohustada hankijat viima õigusaktidega kooskõlla riigihanke nr

193653:

1) alusdokumendid osas, milles hankija ei ole esitanud bussijuhtide palgakulu arvestamise aluseks

olevaid andmeid;

2) hankedokumentide lisa 4 „Hiiu maakonna bussiliiniveo avaliku teenindamise leping“ p 5.1.6 ja

hankedokumentide lisa 1 „Hankelepingu eseme tehniline kirjeldus“ p 5;

3) hankedokumentide lisa 4 „Hiiu maakonna bussiliiniveo avaliku teenindamise leping“ p-d 2.5,

3.4, 3.5 ja 11.3.

10. Kuivõrd eelneva vaidlustusmenetluse käigus on hankija hankelepingu sõnastust muutnud, toon

siinkohal välja asjakohaste hankelepingu punktide sõnastuse kaebuse esitamise ajal (kättesaadav

Riigihangete registri veebilehel https://riigihanked.riik.ee/register/):

p 2.5 Tellija poolt makstava toetuse suurus bussiliiniveo korraldamiseks igaks järgnevaks

perioodiks sõltub liinikilomeetri maksumuse ning piletulu, kohalike omavalitsuste toetuste ja muu

tulu vahest. Juhul, kui riik rakendab avalikul maakondlikul bussiliiniveol veokorraldust, kus sõitja

käest sõidu eest tasu ei võeta, siis Tellija poolt makstava toetuse suurus bussiliiniveo

korraldamiseks igaks järgnevaks perioodiks sõltub liinikilomeetri maksumusest. Liinikilomeetri

maksumus vormistatakse eraldi käesoleva lepingu lisana 1 kogu lepingu perioodiks.

p 3.4 Vedaja poolt pakutud liinikilomeetri hind kehtib kogu lepingu perioodi jooksul.

p 3.5 Toetuse lepingu objektiks olevate bussiliinide teenindamise eest tasub tellija vedajale

hiljemalt veoteenuse ostuamise kuu 5. kuupäevaks, sealhulgas jaanuarikuus hiljemalt 20.

kuupäevaks, 20% selle kuu teenuse osutamiseks vajalikust arvestuslikust toetussummast ja tasub

toetusest saamata jäänud osa hiljemalt teenuse osutamisele järgneva kuu 28. kuupäevaks, kui on

täpsustunud toetusest tehtavate mahaarvamiste, saadud piletitulu, kohalike omavalitsuste toetuse

ja muude tulude summa. Juhul, kui riik rakendab avalikul maakondlikul bussiliiniveol

8(12)

veokorraldust, kus sõitjate käest sõidu eest tasu ei võeta, siis tasub tellija vedajale hiljemalt

veoteenuse ostuamise kuu 5.kuupäevaks, sealhulgas jaanuarikuus hiljemalt 20.kuupäevaks, 20%

selle kuu teenuste osutamiseks vajalikust arvestuslikust tasusummast ja tasub toetusest saamata

jäänud osas hiljemalt teenuse osutamisele järgneva kuu 28.kuupävaks kui on täpsustunud toetusest

tehtavate mahaarvamiste ja muude tulude summa. Vedajale makstava toetuse summa tasub tellija

pangaülekandega pangaarvele vedaja esitatud arve alusel. Toetuse maksmise tähtaeg lükkub edasi,

kui vedaja ei ole tähtaegselt esitanud lepingu punktides 7.1 ja 7.2 nimetatud aruandeid, selgitusi

ja lisateavet ning sellisel juhul maksab tellija toetuse vedaja pangaarvele 15 (viieteistkümne) päeva

jooksul alates vedaja poolt kõikide punktides 7.1 ja 7.2 nimetatud nõuetekohaste aruannete,

selgituste ja lisateabe esitamist.

p 5.1.6 Vedaja on kohustatud arvestama lepingu kehtivuse perioodi jooksul reisivajaduse

muutusega, kasutades liinidel ja väljumistel busse, mis on optimaalse ja piisava sõitjakohtade

arvuga kõikide sõitjate sõiduplaanidejärgseks teenindamiseks. Bussi istekohtade arv peab olema

piisav tagamaks iga reisi keskmise täituvuse tingimustes igale sõitjale istekoht.

p. 6.1.5 Tellijal on õigus muuta veomahtu ühes lepingu aastas kuni 20% võrra, võrreldes algse ühe

aasta veomahuga, mille kohta vedaja tegi oma pakkumuse, teatades vedajale ette veomahu

muutmisest vähemalt 90 (üheksakümmend) kalendripäeva. Etteteatamise tähtajad võivad

kokkuleppel vedajaga olla ka lühemad.

p 11.3 Lepingu muutmiseks ei loeta tellija poolt sõiduplaanide muutmist ja veomahu muutmist

vastavalt Lepingu punktile 6.1.5.

Tehnilise kirjelduse (HD Lisa 1) vaidlustatud punkt on sõnastatud järgmiselt:

p 5. Pakkuja peab arvestama, et HD lisas 3 toodud hankija prognoos liinide täituvuse kohta on

mõeldud abistava infona pakkumuse tegemisel ja ei vabasta pakkujat kohustusest kasutada ATL

täitmiseks vajalikus koguses ning optimaalse ja piisava sõitjakohtade arvuga busse kogu lepingu

täitmise ajal.

11. Kaebaja leiab, et hankedokumentides ei ole piisavalt täpselt reguleeritud bussijuhtide palgakulu

arvestamise aluseks olevaid andmeid. Hankija ebapiisavad juhised pakkumuste koostamiseks ei

võimalda hankijal pakkumuste vastavust ja nende maksumuste põhjendatust sisuliselt hinnata.

Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti, leian, et kaebuse sellekohased etteheited on

põhjendamatud.

11.1 Asjaolu, et hankedokumentides on bussijuhtide palgakulu arvestamise aluseks olevad

arvulised väärtused jäetud pakkumuse tegija kindlaks määrata, ei ole vastuolus riigihangete

seadusega ega riiva kaebaja õigusi. Hankija ei pea teadma ega saagi teada pakkujate teenuse

osutamise karakteristikuid (mitut bussi kasutatakse, mitut bussijuhti kasutatakse, mis on ühe või

teise bussijuhi konkreetne tööaeg jne). Need on näitajad, mida saab sisustada konkreetne pakkuja.

Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus kitsendataks hanketingimustega vastavat pakkumust teha

suutvate pakkujate arvu.

11.2 Nõustun VAKO otsuses toodud seisukohadega, et hankija on teinud pakkujatele

kättesaadavaks vajaliku info, mille pinnalt on võimalik kujundada pakkumuse sisu bussijuhtide

tööaja ja -tasu osas. Vormi XI täitmisel on pakkujale abiks Hiiu maakonna avalike bussiliinide

sõiduplaanid (hankelepingu lisa 6), millelt nähtuvad kõik teenindatavad liinid (liini pikkus,

kellaaeg, käigusoleku aeg, kilometraaž aastas, prognoositav läbisõit, prognoositav teekond). Lisaks

on hankija avaldanud liinivõrkude ülevaated ja reisijate mahu prognoosid. Samuti on teada, et

pakkujal tuleb pakkumuse koostamisel lähtuda asjaomastest õigusaktidest (töölepinguseadus,

liiklusseadus jms) tulenevatest nõuetest, millele on viidatud „Vastavustingimuste“ punktis 7.

Eelmärgitu valguses leian, et vedajad ei ole pakkumuste koostamisel jäetud ebaproportsionaalselt

teadmatusse. Pakkumuse tegemine on oma olemuselt ennustuslik hinnang, mille koostamisele

üksikasjalike juhiste andmata jätmine ei ole hankijale praegusel juhul etteheidetav. Liiatigi on

9(12)

hankija pakkumuste koostamise hõlbustamiseks lisanud hanketingimustele omalt poolt võimalikud

abistavad andmed ja prognoosid.

11.3 RHS § 115 lõikest 1 tulenevalt peab hankija juhul, kui ta leiab, et pakkumuse maksumus on

hankelepingu eeldatava maksumusega võrreldes põhjendamatult madal, nõudma pakkujalt

asjakohast kirjalikku selgitust. RHS-ga ei sätestata maksumuse kõrvalekalde suurust, mis peab

kaasa tooma maksumuse kontrollimise kohustuse. Seadusandja on jätnud hankijale vastavas osas

kaalutlusruumi. Pole mingisugust põhjust pidada hankijat praegusel juhul pakkumuste vastavuse

hindamisel ebapädevaks. Selle eest ei saaks kaebaja ennast niikuinii kaitsta, sõltumata

hankedokumentide detailsusastmest. Praegusel juhul on kaebaja etteheited selles osas ennatlikud.

Liiatigi saaks hankijale ette heita üksnes sellise pakkumuse kontrollimata jätmist, mille ebaharilik

soodsus võrreldes riigihanke eeldatava maksumusega on ilmne. Pakkujal, kes ei ole hankija vastava

kaalutlusotsusega nõus, on õigus hankija otsust vaidlustada nii VAKO-s kui hiljem halduskohtus.

12. Seonduvalt kaebaja etteheidetega hankelepingu tingimuste osas, mis puudutavad liinikilomeetri

maksumuse fikseerimist (hankelepingu punktid 2.5; 3.4 ka 11.3), toetuse maksmise korda ja

tähtaegu (hankelepingu punkt 3.5) ning reisivajaduse muutusega arvestamise kohustust

(hankelepingu punkt 5.1.6, tehnilise kirjelduse p 5), pean esmalt vajalikuks viidata kohtuliku

kontrolli ulatusele sellistes küsimustes. RHS § 185 lg-st 1 tulenevalt saab vaidlustaja pöörduda

vaidlustusega VAKO poole, kui hankija tegevus rikub tema õigusi või kahjustab tema huvisid.

RHS § 197 lg 1 p 5 tulenevalt võib VAKO oma otsusega tunnistada kehtetuks hankija otsuse, mis

on vastuolus seadusega, või kohustada hankijat viima riigihanke alusdokument vastavusse

õigusaktidega ettenähtud nõuetega. Nende sätete koosmõjust tulenevalt on isiku õigus nõuda

hankedokumentide muutmist üksnes sel juhul, kui hankedokumendid (sh hankelepingu

tingimused) on vastuolus RHS või teistes õigusaktides sätestatud nõuetega. Käesoleval juhul ei ole

kaebaja kaebuses hankelepingu nende tingimuste osas viidanud vastuolule RHS või muude

õigusaktidega ning on hankijale pigem ette heitnud hankelepinguga pakkujale liigse majandusliku

riski panemist. Seega pean siinkohal nõustuma vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei saa

hankedokumentide vaidlustamise kaudu kaubelda enesele soodsamaid hankelepingu tungimusi.

Juhul, kui kaebaja leiab, et konkreetse hankelepingu tingimused ei ole talle vastuvõetavad, on

kaebajal alati õigus hankes osalemisest loobuda. VAKO ja ka kohtu pädevuses ei ole hankijale ette

kirjutada hankelepingu tingimusi, välja arvatud juhul, kui need tingimused on vastuolus RHS või

teiste õigusaktidega. Riigihanke alusdokumentide otstarbekust kohus ei hinda.

13. Liinikilomeetri maksumuse fikseerimine (hankelepingu punktid 2.5; 3.4 ka 11.3) kogu lepingu

perioodiks ei ole vastuolus RHS sätetega. Nõustun küll kaebajaga, et hinna indekseerimise

võimalus on riigihangetes ka liiniveo teenuste lepingute puhul tavapärane praktika, kuid sellest ei

saa järeldada, et indekseerimise võimaluse ettenägemine hankelepingus oleks hankija kohustus. Ka

siin tuleb nõustuda VAKO otsuses toodud seisukohaga, et ükski RHS norm ei näe ette, et

hankelepingus peaks olema sätestatud võimalus lepingu täitjale makstavat tasu korrigeerida. Lisaks

sõlmitakse käesoleval juhul hankeleping üksnes kolmeks aastaks, mistõttu oleks indekseerimise

mõju pigem marginaalne.

14. Liiniveomahtude 20% suurendamise võimalus 90-päevase etteteatamisega (hankelepingu

punkt 11.3) on lepingu ajalist kestust ning teenuse sisu arvestades paratamatult mõistlikus ulatuses

vajalik, sest ühistranspordi korraldus peab vastama elanike tegelikele liikumisvajadustele, mis

võivad kolme aasta vältel mõnevõrra muutuda. Sellele ei vaidle põhimõtteliselt vastu ka kaebaja,

kuid leiab, et hankija peab vedajale hüvitama kulud, mis tekivad hankijapoolsest 20%-lisest

veomahu muutusest, viidates HMS § 102 lõigetele 2 ja 3. Kaebaja leiab, et vastav lepingu tingimus

oleks tühine ka VÕS tüüptingimuste regulatsiooni alusel. Vedajal tuleb tegevuse kahjumlikuks

muutumisel katta kahju muu majandutegevuse arvest, aga see oleks vastuolus ÜTS §-ga 23.

14.1 Kaebaja viide HMS § 102 punktidele 2 ja 3 ei ole asjakohane. Viidatud sättega reguleeritakse

halduslepingu ühepoolset muutmist, seega sellise lepingu muutmist, mis ei kätke endas

10(12)

lepingumuutmise võimalust ja lepingu teine pool ei saa seetõttu lepingut sõlmides sellega ka

arvestada (vt ka Riigikohtu lahendit 3-3-1-13-07, p 8). Antud juhul oleks hankija poolt

hankelepingu muutmise võimalus ja ulatus lepinguprojekti juba sisse kirjutatud ning kõik pakkujad

saavad pakkumuse tegemisel võimaliku lepingumuudatusega arvestada ja oma pakkumused ka

vastavalt hinnastada. Hankijapoolne hankelepingu muutmise võimalus ja alused on nähtud ette

RHS §-s 123, mis on HMS-s sätestatu suhtes kahtlemata erinormiks. Lubatavad on sellised

muudatused, mille ulatus, sisu ja kohaldamistingimused on hankedokumentides selgelt sätestatud,

ning muudatustega ei muudeta hankelepingu üldist olemust (RHS § 123 lg 1 p 2). Praegusel juhul

on lepinguprojektis ühemõtteliselt märgitud, et lepingu muutmiseks ei loeta tellija poolt

sõiduplaanide ja veomahu muutmist (p 11.3) ning veomahtu ühes lepinguaastas võib muuta kuni

20%, võrreldes algse ühe aasta veomahuga, mille kohta vedaja tegi oma pakkumise, teatades

vedajale veomahu muutumisest ette vähemalt 90 kalendripäeva (p 6.1.5). Hankelepingu osas HMS

§-s 102 sätestatud hüvitamise kohustus kõnealusel juhul seetõttu ei kohaldu.

14.2 Samal põhjusel ei ole alust pidada veomahu 20% muutmist sisaldavaid lepinguprojekti punkte

tüüptingimustena tühiseks. Kuivõrd muudatuste põhjus, muudetavad näitajad ja muudatuste

võimalikud piirid on hankelepingu projektis üheselt sätestatud, ei ole kõnealusel juhul tegemist ka

ühepoolsete muudatustega, mis on lepingus nimetamata (VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 14).

Liiniveomahtude suurenemine võib vedaja jaoks tuua kaasa küll täiendavate busside vajaduse, kuid

liiniveomahu suurenemisel makstakse vedajale igal juhul kinni iga liinikilomeeter, sõltumata

täiendavate busside arvust. Samuti on vastustaja kohtuistungil kinnitanud, et vedajat ei

sanktsioneerita selle eest, et ta ei ole mingil põhjusel suuteline suurenenud liiniveomahtusid täitma.

Seega ei loo hankedokumendid pakkujale põhjendamatut riski ka veomahtude 20% muutusest

tingituna. Hankija vajadustest tingitud kulude muutus (nii suurenemine kui vähenemine) on samas

paratamatu, millega saab vedaja pakkumuse tegemisel arvestada. Seesuguse vältimatu riski

maandamiseks ongi ette nähtud vastavad etteteatamistähtajad. 90-päevane etteteatamisaeg on

piisavalt varane teavitus, et vedaja jõuaks teha oma äritegevuses vajalikud ettevalmistused. Pole ka

välistatud, et veomahtude suurenemine hoopis parandab vedaja ressursside kasutusefektiivsust,

muutes vedaja majandustegevuse efektiivsemaks.

14.3 Asjakohatud on kaebaja viited ristsubsideerimise keelu vältimatu rikkumise kohta. ÜTS § 23

sätestatud keelu järgimine sõltub eeskätt vedaja äriplaanist ja töökorraldusest. Hankija selle eest

vastutada ei saa.

15. Hankelepingu punkt 3.5 näeb ette, et lepingu objektiks olevate bussiliine teenidamise eest

makstava toetuse tasub tellija (hankija) vedajale selliselt, et 20% toetuse summast makstakse

veoteenuse osutamise kuu 5. kuupäevaks ja ülejäänud 80% tasutakse teenuse osutamise kuule

järgneva kuu 28. kuupäevaks peale seda, kui on täpsustunud toetuse arvestamiseks vajalikud

andmed. Leian, et toetuse maksmise tähtaeg teenuse osutamise kuule järgneva kuu 28. kuupäevaks

80% osas toetuse suurusest ei ole põhjendamatult pikk ega vedajale ebaproportsionaalselt koormav.

Pigem vastab tasu maksmine teenuse osutamise järel tavapärasele praktikale. Siinjuures on oluline

arvestada, et veoteenuse osutamise kuu 5. kuupäevaks tasub hankija vedajale 20% selle kuu teenuse

osutamiseks vajalikust arvestuslikust tasusummast, seega saab vedaja jooksva kuu alguses juba

kätte 1/5 kogu toetuse summast. Kaebaja ei ole välja toonud, milles seisneb tema hinnangul hankija

poolt välja pakutud toetuse maksmise korra vastuolu õigusaktidega. Nõustun VAKO seisukohaga,

et praegusel juhul ei ole hankedokumentides hankija huve eelistatud sedavõrd, et see ületaks

pakkuja suhtes teatava kriitilise läve (VAKO otsuse p 25), samuti sellega, et käesoleval juhul esineb

mõistlik põhjus tasu osaliseks väljamaksmiseks järgneva kuu lõpus (VAKO otsuse p 26). Täpse

tasumisele kuuluva summa väljaselgitamine sõtlub mitmesugustest teguritest, sh kaebaja esitatud

andmetest, mille koostamine, esitamine ja analüüsimine võtab aega.

16. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ka hankelepingu p 5.1.6 osas. Pakkujal tuleb selle hankelepingu

punkti järgi tagada istekoht igale sõitjale, kuid seda üksnes reisi keskmise täituvuse tingimustes.

11(12)

Kaebaja saab seda pakkumuse koostamisel arvesse võtta. Keskmise täituvuse tingimustes igale

sõitjale istekoha tagamine ei ole iseenesest ebamõistlik nõue. Kaebaja hirm seisneb praegusel juhul

eeskätt selles, et ta ei ole tasuta ühistransporditeenuse peatsest rakendamisest tingituna suuteline

keskmist täituvust prognoosima.

16.1 Leian, et hanketingimustes ega ka pakkumuse tegemisel ei ole iseenesest võimalik näha ette

kõiki lepinguperioodi ühel või teisel viisil mõjutavaid asjaolusid, iseäranis veomahtude muutumise

ulatust praeguses olukorras, kus nn tasuta ühistranspordi kehtestamise küsimus maakonnaliinide

puhul on endiselt selge vastuseta. Hankija ülesandeks on määratleda hanketingimused sedavõrd

detailselt, et nende pinnalt oleks võimalik koostada pakkumust, mis ei osutuks üllatuslikult ei

põhjendamatult madalaks ega ka põhjendamatult kõrgeks. Pakkujal on omakorda võimalik

koostada pakkumus, milles on reaalne prognoos arvesse võetud. Tõsi on, et sõitja-täpsusega ei ole

täna võimalik tasuta ühistranspordi mõju Hiiumaa bussiliinidele kindlaks määrata, kuid pakkumuse

koostamisel on siiski võimalik arvestada hetkelist demograafilist olukorda ning selle võimalikku

muutust. Selleks on hankedokumentidele abistava ja informatiivse materjalina lisatud liinide

täituvuse prognoos. Tasuta bussisõidu võimalus võib, ent ei pruugi tuua endaga kaasa

ühistransporditeenuse populaarsuse kasvu ja nõudluse märkimisväärse suurenemise. Kaebaja

toodud võrdlusandmed Tallinna linnaga ei ole demograafiliste erisuste tõttu kohased. Ei saa pidada

kuigi tõenäoliseks, et maakondliku tasuta ühistranspordi rakendamisega leiaks aset lepingu

kehtivuse 3-aastase perioodi jooksul massiline rahvastiku ränne Hiiumaale. Seetõttu on selge, et

konkreetsete täiendavate bussiliinide kavandamist tänases ebamäärasuses hankijalt oodata ei saa.

Kaebaja hirm kõikide busside suuremate vastu vahetamise vajaduse tekkimise osas on minu

hinnangul siiski utreeritud ja põhjendamatu.

16.2 Möönan, et pakkujal on, seistes tasuta ühistransporditeenuse lävel, tavapärasest erandlikult

suurem finantsrisk, kuid ühtlasi lasub vähemalt samaväärne risk ka hankijal, kelle ülesandeks on

samasugustes ebamäärastes tingimustes tuvastada adekvaatsed pakkumused ja tagada viimaks

toimiv ühistransporditeenus. Nõustun VAKO-ga selles, et RHS-ga ei ole pakkujale antud õigust

nõuda, et pakkumus peab olema absoluutselt riskivaba. Pakkujal tuleb esitatavasse pakkumusse

arvestada ka võimalikud riskid.

17. Eelnevast tulenevalt on olen seisukohal, et riigihanke nr 193653 alusdokumendid vastavad

vaidlustatud osas kehtivale õigusele, mistõttu tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

18. HKMS § 180 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud AS Hansa Bussiliinid kahjuks. Kaebaja menetluskulud

jäävad seega tema enda kanda ning samas tuleb kaebajal kanda vastustaja menetluskulud.

19. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Menetluskulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus

(HKMS § 109 lg 11). Vastustaja, Hiiumaa Vallavalitsus, on esitanud kohtule taotluse

menetluskulude väljamõistmiseks summas 4050 eurot (sh käibemaks). Taotlusest nähtuvalt on

vastustaja menetluskuluks kulu õigusabile. Kohtule esitatud arvest nr 38300432 nähtuvalt vastab

kulu 25 advokaadi töötunnile.

19.1 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohus haldusorgani poolt kantud õigusabikulude

väljamõistmisel analüüsima, kas asja keerukust ja muid asjaolusid arvestades oli haldusorganil

põhjendatud vajadus haldusvälise õigusabi järele. Leian, et üksnes asjaolu, et vastustaja näol on

tegemist avaliku võimu kandjaga, kellel on riigihanke läbiviimise kohustus, ei välista käesoleval

juhul välise õigusabi kasutamise põhjendatust. Riigikohus on lahendis 3-3-1-68-14 leidnud, et

riigihanke asjadest võrsunud vaidlusi ei saa käsitada haldusorgani igapäevase põhitegevusena

(otsuse p 33). Liiatigi on hiljutise haldusreformiga kaasnenud muudatuste tõttu maakonnaliinide

12(12)

ühistranspordi korraldamine Hiiumaa Vallavalitsusele üks uuemaid ülesandeid. Seega leian, et

menetluskulud tuleb praegusel juhul kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.

19.2 Arvestades aga vaidluse sisu ja mahtu, leian, et mõistlik ja põhjendatud on kaebuse esitajalt

väja mõista vastustaja poolt näidatud õigusabikulud üksnes osaliselt. Ühes menetluskulude

väljamõistmise taotlusega kohtule esitatud ajaaruandest ilmneb, et vastustaja lepingulised

esindajad on 28.03.2018 hankedokumentatsiooniga ja varasema menetlusega tutvunud kokku 4

tundi. Märgitud aja sisse on arvestatud ka kliendilepingu sõlmimine, päringud kliendile ja e-

toimikule juurdepääsu saamise taotlus. Pean seda mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks. Kaebusega

tutvumisele ja kaebusele vastuse koostamisele on erinevatel päevadel (29.03.2018, 01.04.2018 ja

02.04.2018) kulunud kokku 13,5 tundi. Leian, et selline ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud,

arvestades, et vastustaja vastus kaebusele koosneb suures osas vaidlustusmenetluses tehtud otsuse

refereeringust. Arvestades kaebuse mahtu ja vaidluse keerukust, pean selles osas põhjendatud

ajakuluks 9,5 tundi. Samuti leian, et kohtuistungiks ettevalmistamisega seotud kulude

väljamõistmisel on mõistlik lähtuda ajakulust 5 tundi ajaaruandes märgitud 7,5 tunni asemel. On

arusaadav, et kohtuistungiks valmistati ette kahel erineval päeval, sealjuures vajas istungiks

valmistumine täiendavat teavet kliendilt, kuid istungiks valmistumise ajaks pidi esindajatel olema

vaidluse ese juba läbi töötatud (asjas oli ju kohtule esitatud põhjalik kirjalik vastus). Kokku pean

mõistlikuks ja põhjendatuks mõista välja kaebajalt vastustaja kulutused õigusabile kokku 18,5

töötunni ulatuses ehk 2997 eurot (koos käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma