2-17-12406/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. mai 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-12406

Tsiviilasi

K.L. , G.L. ja M.L. hagi S.L. vastu elatise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

K.L. kaebuse osas 495 eurot

G.L. kaebuse osas 495 eurot

M.L. kaebuse osas 495 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 6. detsembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.L. , G.L. ja M.L. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (hagejad):

1. K.L. (isikukood XXX)

2. G.L. (isikukood XXX)

3. M.L. (isikukood XXX)

Apellantide

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Epp

Landberg, seaduslik esindaja D.I.

Vastustaja (kostja): S.L. (isikukood XXX), esindaja

advokaat Grete Kirsimaa

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 6. detsembri 2017 otsus muutmata.

Kohtuotsuse õiguslike põhjenduste osas arvestada ka

ringkonnakohtu otsuses märgitut.

2. Jätta K.L. , G.L. ja M.L. apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.L. (hageja I), G.L. (hageja II) ja M.L. (hageja III) (lapsed) esitasid S.L. (kostja/laste isa)

vastu hagi miinimumsummas elatise väljamõistmiseks alates 01.09.2017. Elatise palusid hagejad

kanda D.I. (hagejate seaduslik esindaja/laste ema) arveldusarvele.

Hagiavalduse kohaselt lahutati hagejate vanemate abielu 03.05.2015. Kostja on pisteliselt kandnud

lastele üle väikseid summasid. Alates 2017. aastast on kostja kandnud lastele üle 300 eurot kuus,

s.o 100 eurot lapse kohta, mis on ilmselgelt vähe. Oluliselt ei leevenda kostjapoolset

ülalpidamiskohustuse rikkumist asjaolu, et kostja maksab laste telefonide eest 10,50 eurot. Seoses

laste kasvamise ja kulutuste suurenemisega on vaja isapoolset toetust suurendada.

Kostjal puuduvad alused elatise maksmiseks miinimumist väiksemas määras. Kostja ettevõttel X

OÜ puuduvad maksehäired. Kostja väited raskest majanduslikust olukorrast ei ole tõsiselt

võetavad, kuna kostja on saanud temale kuuluva kinnisvara müügist 65 500 eurot. Samuti

võimaldab kostja majanduslik seisukord teha välisreise ning tegeleda kalli hobiga.

Kostja väited tema tervisliku seisundi kohta ei vasta tema käitumisele. Kostja väidab, et seljavalu

ei luba tal enam endises mahus füüsilist tööd teha ja see ahendab tema võimalusi töö leidmisel,

samas aga ei ole takistuseks sõita mootorrattaga Valgevenesse.

Asjaolu, et lapsed külastavad aeg-ajalt kostjat, ei anna alust samuti elatise mittemaksmiseks. Väär

on kostja väide, et lapsed käivad tema juures kahel korral kuus. Hagejad külastavad isa järgnevalt:

vanem laps 2-3 korda aastas, nooremad lapsed korra 1-2 kuu tagant. Selline külastuskord ei anna

alust maksta elatist alla miinimumi. Kostja poolt esitatud tõendid bussipiletite ostmise kohta ei

kinnita, et neid kasutasid just hagejad.

Kostja on taotlenud vähendada elatist hagejatele makstavate lastetoetuste ulatuses. Kuna hagejate

peres on veel ka neljas laps, siis ei saa jagada lasterikka pere toetust kolme vahel, vaid neljaks.

Hageja I puhul on lisakulutused seotud seoses tema tervisliku seisundiga, laps vajab prille ning

talle on alates 2. eluaastast määratud ortopeedilised tallatoed. Vajalikud jalatsid tuleb eraldi tellida.

Ka hagejale I Vinni Vallavalitsuse poolt väljastatud isikliku abivahendi kaart nr 1053 kinnitab, et

esinevad tervislikust seisundist tulenevad lisakulud. Hagejal III on diagnoositud astma, mis samuti

põhjustab lisakulutusi. Hagejal II on diagnoositud astma ning lisaks laktoositalumatus.

Laktoositalumatuse tõttu on kulutused ka suuremad toiduainetele, sest tuleb osta spetsiaalseid

toiduaineid. Astma tõttu on vajalikud inhalaatorid, ravimid ja silmatilgad.

RAKE poolt läbi viidud uuringuga võrreldes on lastele tehtavad kulutused seoses elukallidusega

tõusnud. Teiseks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-33-11 p-s 21 leidnud, et seadusega ettenähtud

minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise

uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas

ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus elatist vähendada alla miinimummäära.

Kostja ei vaidlusta hagejate väidet, et tasub igakuiselt lastele elatise katteks 300 eurot. Sellele

summale lisandub kolme lapse peale makstav igakuine taskuraha summas 45 eurot ja laste

telefonide eest makstav igakuine summa ca 10,50 eurot kuus. Kostja palus elatist vähendada

lastele makstava taskuraha 45 euro võrra ja laste telefonide tasu 10,50 euro võrra, kokku summas

55,50 eurot, mis teeb ühe lapse kohta 18,50 eurot.

Kostjal ei ole võimalik tasuda elatist 705 eurot kuus. 705 eurot elatise tasumisel ei suuda kostja

tagada oma igapäevast toimetulekut.

Kostjale kuulub X OÜ, mis on sattunud majanduslikesse raskustesse ning kostjal ei ole võimalik

endale praegu ettevõtte arvel töötasu maksta. Kostja on viimastel kuudel elatanud end juhutöödest.

Ka on tulnud kasutusele võtta säästud, mille kostja on soetanud peale lahutusjärgset ühisvara

jagamist. Viimase aasta jooksul ei ületa kostja juhusissetulek 800 eurot kuus. Kostjal on abiks uus

elukaaslane, kes abistab teda igapäevakulutuste tasumisel. Kostja märkis, et peale ühisvara

jagamist müüdi endine ühine eluase ning saadud raha jagati selliselt, et kostja sai sellest 65 000

eurot ja hagejate seaduslik esindaja 87 186 eurot. Kostja tervislik seisund ei ole hea, tal esinevad

intensiivsed alaseljavalud alates 2015. a kevadest, mis ei luba tal enam endises mahus füüsilist

tööd teha ja see ahendab tema võimalusi töö leidmisel.

Kostja osaleb aktiivselt laste elus. Lapsed külastavad isa tihti, keskmiselt kahel korral kuus.

Pikemad perioodid viibivad lapsed isa juures koolivaheaegadel, sh suvevaheajal ja jõulude ja

uusaasta vahel. Sõidupiletid Tartust Rakverre ostab igakordselt isa.

Kostja katab ka laste tema juures viibimisel igakordselt laste ülalpidamiskulud, mille osaks on

kommunaalkulud, toidukulud ja meelelahutus. Keskmiselt võib arvestada, et isa juures viibib kolm

last vähemalt neli ööpäeva kuus. Arvestuslikult on laste isa juures viibides kulutused 186 eurot

kuus (sh bussipiletid 21 eurot, transport autoga laste elukohast Tartusse ja tagasi (kütusekulu ca

25 eurot), laste isa juures viibides transport Tartus ja Eestis (kütusekulu) ca 15 eurot, meelelahutus

ca 10 eurot, kommunaalkulud ja toit ca 90 eurot, riided ja jalanõud 10 eurot, täiendav taskuraha

sularahas 15 eurot), mis teeb ühe lapse kulutusteks 62 eurot.

Hagejate seaduslik esindaja saab lapsetoetust, esimeselt ja teiselt lapselt 50 eurot kuus ja

kolmandalt lapselt 100 eurot kuus. Lisaks sellele makstakse hagejate esindajale ka lasterikka pere

toetust summas 300 eurot kuus. Seega oleksid juhul, kus mõlemad vanemad panustavad võrdselt

miinimumelatise näol, kahe esimese lapse kulutused 620 eurot ja kolmanda lapse kulutused 670

eurot lapse kohta kuus. Kostja leidis, et mõistliku majandamise korral ei ole sellises suuruses lapse

kulutused vajalikud ja asjakohased. Ei ole mõistlik, et isa ja laste elustandardid on nii erinevad, et

olukorras, kus isa ei tule igapäevaselt ilma elukaaslase abita toime, tuleb tasuda laste kõrgele

elustandardile ja toreduslikkusele panustava elustandardi eest. Riigikohus viitas lahendis nr 3-2-

1-174-16 RAKE uuringule, mille järgi oli aastatel 2010-2012 lapse keskmine ülalpidamiskulu ühe

lapse kohta 280 eurot. Samas lähtuvalt juhusissetulekutest ja terviseprobleemidest ei ole kostjal

võimalik nõutavas summas elatist tasuda.

Kostja palus arvata väljamõistetavast elatisest maha pool riiklikult makstavast lapsetoetusest

esimese ja teise lapse puhul 25 eurot (50 ÷ 2) ning kolmanda lapse puhul 50 eurot (100 ÷ 2) ning

lisaks kõigi kolme lapse puhul 50 eurot (lasterikka pere toetuse 1/3 osa 300 eurot ÷ 2). Seega

palub kostja maha arvata esimese ja teise lapse puhul 75 eurot ning kolmanda lapse puhul 100

eurot.

Kostja ei nõustunud hagejatega, et kuivõrd kostja on võõrandanud XXX korteri 60 500 euro eest

ja kinnistu asukohaga XXX Tartu vald Tartumaa 5000 euro eest, siis ei ole väited kostja raskest

majanduslikust olukorrast tõsiseltvõetavad. Kostjal on tõesti uus elukaaslane E.U, kellega koos

ühises elukohas kostja elab. XXX müügist saadud raha eest tasus kostja majaosa sissemakse

summas 43 500 eurot, see on parandanud isal külaskäivate laste elutingimusi. Kinnistu XXX Tartu

vald oli vaja võõrandada E.U., et anda oma panus ühiste elamiskulude katmiseks. Samuti nõudis

kulutusi eluasemena omandatud majaosa remont, kuna kogu küttesüsteem oli amortiseerunud ja

see tuli asendada uuega.

Kostja on tõesti käinud motoreisiga Valgevenes, tegemist oli reisiga

erinevatele

põllumajandusmessidele, mille eest tasusid põhiliselt sponsorid. Reis toimus mototranspordiga,

kuna selline reis tuli odavam, kui lennukitransport. Mootorratas, mis kostjale kuulub, on küllaltki

vana ja seega ei saa mootorratta transpordiks kasutamist nimetada kalli hobi ja motospordiga

tegelemiseks. Kostja on käinud koos elukaaslasega reisil Gruusias, reisi eest on maksnud E.U.

Kostja ei vaidle vastu, et hageja I vajab prille, kuid prillid hinnaga 220 eurot on ülemäära kulukad.

Hagejad on esitanud arstitõendid tervisega seotud lisakulutuste vajaduse kohta. Kostja on

seisukohal, et tõenditest ei nähtu, milliseid lisakulutusi konkreetselt arst ette näeb. Kolme lapse

digiloost ei nähtu muid väljakirjutatud ravimeid kui hagejale I akne raviks määratud geel.

Ambulatoorsetest epikriisidest selgub, et hageja II puhul on astma diagnoositud varem, kuid

inhalaatorit praegu ei kasuta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate ülalpidamiseks kokku 540 eurot

kuus, s.o iga hageja ülalpidamiseks 180 eurot kuus alates 01.09.2017 kuni hagejate täisealiseks

saamiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja

õigusabikulud summas 562,50 eurot.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tema sissetulekuks on vaid 800 eurot

kuus. Kostja esitas kohtule pangakonto väljavõtte ainult perioodi 02.09.2017 kuni 07.11.2017

kohta, mille kohaselt ajavahemikus 16.09.2017 kuni 19.10.2017 kostja kontole on laekunud

rahalised sissemaksed summas kokku 1100 eurot. Seega ei vasta tõele kostja väited, et tema

sissetulekuks on mitteametlik töötasu summas 800 eurot. Pooled ei pidanud kohtu poolt kostja

varalise seisundi kohta täiendavate päringute tegemist vajalikuks ja on taotlenud tsiviilasja

lahendamist asjas esitatud tõendite alusel.

Kohus leidis, et perearst Ülle Perend OÜ 13.03.2016 tõend, milles väljendatakse kostjal

seljavalude esinemist, ei anna alust väljamõistetava elatise määra vähendamiseks. Kostjal ei ole

tuvastatud töövõime kaotust, mistõttu kostja suhtes ei saa kohaldada PKS § 102 lg-t 2.

Kohus asus seisukohale, et kostja varaline seisund ei võimalda tasuda elatist kolme lapse

ülalpidamiseks summas 705 eurot kuus. Kui nõustuda kostjaga, et tema sissetuleku suuruseks on

800 eurot kuus, siis 705 eurot ulatuses elatise väljamõistmisel jääk kostjale elamiseks vaid 95 eurot

kuus. Maakohus pidas PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause alusel põhjendatuks rahuldada hagi

kokku summas 540 eurot kuus (iga hageja osas 180 eurot).

Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et lapsed viibivad kostja juures vähemalt neli ööpäeva kuus

ning sellest lähtudes tuleks lugeda, et kostja kannab osa ülalpidamiskulusid vahetult. Hagejad on

avaldanud, et hageja I külastab isa vaid 2-3 korda aastas, hagejad II ja III 1-2 kuu tagant korra.

Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ülalpidamiskohustuse täitmisena tuleks arvestada kostja

poolt 10,50 euro ulatuses kuus lastele mobiiltelefonide eest tasumist, lastele taskuraha andmist ja

sõidupiletite ostmist. Kohus leidis, et kostja ei ole bussipiletite ostmist tõendanud, kuivõrd hagejad

on esitatud tõenditele vastu vaielnud.

Kohus ei nõustunud hagejate väidetega, mille kohaselt on kostjal võimalik täita

ülalpidamiskohustust kinnisvara võõrandamisest saadud vahendite arvel. Tartus Kivi tn asunud

korteriomandi on kostja võõrandanud 21.07.2017 (s.o enne hagi esitamist) ja kinnistu Tila külas

05.09.2017. Asjas esitatud tõendite alusel ei ole kohtul võimalik järeldada, et nimetatud tehingutest

laekunud rahalised vahendid on kostjal alles.

Kohus märkis, et 10.09.2017 on kostja üle kandnud igale lapsele 15 eurot selgitusega „kuluraha“,

mida tuleb kohtuotsuse täitmisel arvestada makstud elatisena. Samuti tuleb kohtuotsuse täitmisel

arvestada, et kostja on igakuisel maksnud hagejate ülalpidamiseks elatist summas 300 eurot kuus,

s.o iga hageja ülalpidamiseks summas 100 eurot kuus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad (apellandid) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad

maakohtu otsus tühistada osaliselt, s.o osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata.

Hagejad paluvad teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis alates

01.09.2017 summas 235 eurot kuus kuni nende täisealiseks saamiseni, kuid mitte vähem kui ½

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud paluvad hagejad jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus maakohtul alus elatise väljamõistmiseks alla kehtiva

miinimummäära. Kohus on elatise väljamõistmisel alla miinimummäära lähtunud kostja väitest,

et kostja sissetulek on 800 eurot kuus. Samas on kohus aga eelnevalt leidnud, et tõeseks ei saa

lugeda kostja väiteid, et tema sissetulekuks on 800 eurot.

Hagejad paluvad kohtul arvestada sellega, et kostja tegelik majanduslik olukord ei ole selline nagu

ta on kohtus soovinud näidata. Selle lükkab ümber kostja pangakonto väljavõte. Hagejad on

esitanud piisavalt tõendeid nii kostja tegeliku majandusliku olukorra kui tema elustandardite kohta,

mis kinnitavad, et kostja sissetulekud on suuremad. Kostja on müünud kinnisvara. Hagejad

leiavad, et tähtsust ei oma, kas kostjal on kinnisvara müügist saadud rahalised vahendid alles, vaid

kinnisvara müümine iseloomustab kostja majanduslikku olukorda tervikuna. Samuti kirjeldavad

majanduslikku olukorda välisreisid.

Kuna kostja poolt esitatud pangakonto väljavõte kinnitab sissetulekut ca 1000 eurot kuus, siis

puudub alus elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära.

Maakohus on ebaõigesti jätnud väljamõistetud elatise sidumata Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammääraga. Sellisel moel jääb väljamõistetud elatis elukalliduse tõusust hoolimata

samaks.

Kohus on lisaks asunud seisukohale, et laste ema peab kandma kulutused seoses laste viibimisega

laste isa juures. Selliste kulutuste jätmine lapsi igapäevaselt kasvatava vanema kanda ei ole

millegagi põhjendatud.

5. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

Kostjal on väga keeruline tõendada mitteametliku töötasu suurust, sest summade liikumisest ei jää

maha kirjalikku jälge. Hagejatel ei ole võimalik teada täpselt kostja sissetuleku suurust, seetõttu ei

saa nad ka tõsikindlusega väita, et kostja igakuine sissetulek on suurem kui 800 eurot.

Asjaolu, et kostjal oli ja on kinnisvara, ei tähenda, et kostjal on olemas raha füüsilisel kujul.

Kostja käis tõesti Valgevenes ja Gruusias, kuid kummagi reisi eest ei tasunud kostja oma rahaliste

vahenditega.

Hagejate järeldus, et kostja sissetulek on ca 1000 eurot kuus, tugineb ühe kuu

pangakontoväljavõttele. Kostja on korduvalt rõhutanud, et tema sissetulek on ebastabiilne. Mõni

kuu on sissetulek suurem kui 800 eurot ja mõni kuu väiksem.

Kostja viitab, et Riigikohus on hilisemas praktikas andnud olulisi juhiseid elatise küsimuste üle

otsustamisel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-35-17 välja toonud, et mõjuvaks põhjuseks

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka

igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist

väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu

ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega).

Kulud kolmele lapsele on väiksemad kui ainult ühele lapsele (RAKE uuringu p 6.1).

Kuivõrd riiklikud toetused lapsele on mõeldud lapse ülalpidamiseks, siis on igati loogiline, et

selles osas lapsevanema kohustus väheneb – lapsele annab ülalpidamist ka riik. Hagejate

seaduslikule esindajale laekub igas kuus 500 eurot lapsetoetust. See tähendab, et ühe lapse kohta

on juba lapsetoetus keskmiselt 166,67 eurot. Selle peaks maha arvestama makstavast elatisest.

Kostja arvutuste kohaselt peaksid mõlemad vanemad panustama lastele umbes 150 eurot.

Arvestades kostja sissetulekut ja elatustaset, mastaabisäästu, miinimumpalga suurust ja

lapsetoetusi, ei ole mõistlik nõuda kostjalt elatise maksmist PKS §-s 101 lg 1 sätestatud määras.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata täiendades maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).

7. Hagejad soovivad kostjalt igakuise elatise väljamõistmist miinimummääras. PKS § 101 lg 1

järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohus on mõistnud iga hageja kasuks välja elatise 180 eurot,

seega miinimummäärast väiksemas ulatuses.

Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra peab olema PKS § 102

lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus

või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt

vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651,

p 10). PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest

väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-17-16 p 11). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et

ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest

väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks

piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1).

Riigikohus märkis 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-118651 punktides 13 ja 14, et kohustatud

vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis,

kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse

huve kaaludes proportsionaalne.

8. Vaidlus on eeskätt selles, kas käesoleval juhul esineb mõjuv põhjus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

elatise alammäärast väiksema elatise väljamõistmiseks.

8.1. Maakohus leidis, et mõjuvaks põhjuseks ei ole PSK § 102 lg 2 tähenduses kostja töövõimetus

vm terviseprobleemid. Apellatsioonimenetluses menetlusosalised maakohtu nimetatud seisukohta

ei vaidlusta. Seega on peamisteks asjaoludeks, mida käsitleda elatise vähendamisel alla seaduses

sätestatud miinimummäära, kostja sissetuleku suurus, riiklikud lapsetoetused ning mastaabisääst.

Mõjuva põhjuse olemasolu tuvastamiseks tuleb hinnata eeltoodud asjaolusid kogumis.

Maakohus jõudis asjas esitatud tõendeid hinnates järeldusele, et kostja ei ole tõendanud, et tema

sissetulekuks on vaid 800 eurot kuus. Samas ei pidanud pooled vajalikuks kostja varalise seisundi

kohta täiendavate päringute tegemist. Samuti leidis kohus, et esitatud tõendite alusel ei ole

võimalik ka väita, et kostja varaline seisund võimaldab tal tasuda elatist kolme lapse

ülalpidamiseks summas 705 eurot kuus.

8.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas materjalide põhjal ei selgu üheselt, kui suur on

kostja tegelik sissetulek. Sisuliselt ei ole vaidluse all, et kostja igakuine sissetulek on üldjuhul

vähemalt 800 eurot, kuid tõendatud ei ole seda, missuguse maksimaalse summani võib kostja

sissetulek küündida ja kuidas see mõjutab tema keskmist tavapärast sissetulekut. Kostja kinnitusel

on tema sissetulekud n-ö mitteametlikud, mis tähendab, et kostjale makstavad tasud ei laeku

enamasti tema pangaarvele ning et neilt ei arvestata ka riiklikke makse. Seega on alust arvata, et

ka Maksu- ja Tolliametilt ei oleks õnnestunud saada täpsemat teavet kostja sissetulekute kohta.

Kostja teadaolev igakuine sissetulek 800 eurot kuus (neto) on mõnevõrra väiksem kui Eesti

keskmine töötasu (Statistikaameti andmetel oli keskmine brutotöötasu 2017. aastal 1221 eurot

kuus; riigi keskmine netotöötasu seega ca 980 eurot kuus). Samas ei saa eeldada, et kõik inimesed

teeniksid vähemalt keskmist töötasu, kuivõrd keskmine näitaja kujuneb nii kõrgemate kui

madalamate töötasude arvestamise tulemusena. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et kostja

haridustase, väljaõpe ning erialased oskused võimaldaksid tal teenida vähemalt keskmist töötasu.

8.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja teadaolev sissetulek ei võimalda maksta

miinimummääras elatist, mis oli maakohtu otsuse ajal 235 eurot ühe lapse kohta ning alates

01.01.2018 juba 250 eurot lapse kohta. Hagejate esitatud väidete põhjal ei ole võimalik järeldada,

et kostja tegelik sissetulek ületaks 800 eurot kuus.

800 eurot kuus ületava töötasu saamine ei järeldu ka kostja reisidest Valgevenesse ja Gruusiasse,

arvestades mh kostja väiteid, ei tasunud nende reiside eest ise. Isegi, kui eeldada, et kostja nende

reiside eest vähemalt osaliselt tasus, ei tähendaks see, et kostja keskmine töötasu ületaks oluliselt

800 eurot, kuna ka sellise sissetuleku korral on võimalik reisidel käia.

Tasumaks kolmele hagejale elatist kokku 750 eurot kuus, peaks kostjale ringkonnakohtu hinnangul

jääma enda ülalpidamiseks rahalisi vahendeid eelduslikult miinimumpalga ulatuses, s.o 500 eurot.

Eeltoodu tähendab, et selleks, et kõigile hagejatele miinimummääras elatist maksta, peaks kostja

netotöötasu olema ca 1250 eurot kuus.

8.4. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et kuna kostja on müünud kinnisvara, siis ta on

võimeline maksma elatist miinimummääras. Kinnisasja võõrandamine ei tähenda iseenesest

majandusliku olukorra paranemist. Kui enne võõrandamist oli kostjal vara kinnisasjana, siis pärast

võõrandamist oli vara kinnisasja väärtuses rahana. Seega muutus eeskätt vara likviidsus. Asjas

esitatud materjalide põhjal pole alust arvata, et kinnisasjad oleks võõrandatud hinnaga, mis ületaks

oluliselt turuhinda, et saaks rääkida kostja majandusliku olukorra paranemisest.

Maakohus on õigesti märkinud, et asjas esitatud tõendite alusel ei ole kohtul võimalik järeldada,

et kostjal nimetatud tehingutest laekunud rahalised vahendid on alles, s.o kasutamata.

Põhjendamatu on hagejate seisukoht, et tähtsust ei oma, kas kostjal on rahalised vahendid

kinnisvara müümisest alles ning et kinnisvara müümine näitab kostja majanduslikku olukorda

laiemalt. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ning on seisukohal, et hagejate väited ei anna alust

pidada kostja sissetulekut oluliselt suuremaks, kui kostja on märkinud. Samuti on kostja eluliselt

usutavalt selgitanud oma kinnisvaratehingutest saadud rahaliste vahendite kasutamist.

8.5. Ka asjaolu, et kostjal on äriühing ei anna alust arvata, et kostja sissetulek oleks seetõttu

suurem. Kostja on ka selgitanud, et tal ei ole olnud võimalik endale äriühingu kaudu töötasu

maksta, kuna äriühing on kahjumis. Ringkonnakohus lisab, et äriühingu omandis olevat vara ei

saa automaatselt pidada kostjale kuuluvaks varaks.

9. Kostja on palunud elatise väljamõistmisel arvestada asjaoluga, et hagejate seaduslikule esindaja

laekub igas kuus 500 eurot lapsetoetuseid.

Riigikohus on 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 (p 20.3) leidnud, et laste vajaduste

kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm

lapsetoetustega.

Lapsetoetust makstakse alates 01.01.2018 kolme lapsega peredele 55 + 55 + 100 eurot (varem 50

+ 50 + 100 eurot). Alates 01.07.2017 alates maksab riik lasterikka pere toetust 300 eurot kuus

kolmelapseliste perede puhul (perehüvitiste seaduse §-d 17 ja 21). Hagejate seaduslik esindaja on

viidanud, et kuna tema ülalpidamisel on ka neljas laps, tuleks lasterikka peretoetuse osas (s.o 300

eurot) jagada nelja lapsega (s.o 75 eurot). Seega laekub hagejate seaduslikule esindajale hagejate

ülalpidamise toetuseks 435 eurot (55 + 55 + 100 + 225). Arvestades, et peretoetusi tuleks kasutada

ühe pere laste suhtes võrdselt vaatamata sellele, et riik on otsustanud toetada kolmandat last

suurema summaga, on iga lapse osa 145 eurot (s.o 435 ÷ 3).

Miinimumelatise määr on hetkel 250 eurot, seega eelduslikult on iga lapse ülalpidamiseks kuluv

raha 500 eurot (kummagi vanema kantav osa 250 eurot). Lahutades 500 eurost lapsetoetuse ja

lasterikka peretoetuse osa (145 euro), jääb vanemate kantavaks osaks 355 eurot iga lapse kohta.

Kuivõrd vanemad on kohustatud lapsi võrdses ulatuses ülal pidama, on järelikult peretoetuseid

maha arvestades kummagi vanema kohustus lapsi ülal pidada 177,5 euro ulatuses (355 ÷ 2). Seega

võttes arvesse ainuüksi lapsetoetusi ja lasterikka pere toetust, ei ole maakohtu poolt välja mõistetud

elatis (180 eurot) ebamõistlikult väike.

10. Õige on hagejate viide juba nimetatud Riigikohtu 09.06.2017 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-35-

17, p-le 28.2, milles Riigikohus selgitas, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest

ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla

miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega,

nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on

miinimummäärast väiksemad.

Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul põhjendatud lapsetoetuste ja lasterikka peretoetuse

arvesse võtmine põhjendatud nii kostja varalise seisundi kui ka laste arvu (sh mastaabisäästu) tõttu.

11. Lapse vajaduste hindamisel ja ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, kui

lapse ülalpidamiskulud (eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, sidele, olmetarvete,

mänguasjadele) on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad (vt Tartu

Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a novembris koostatud

uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs"

(http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf,

nn

RAKE uuring).

Lisaks tuleneb RAKE uuringust ja tarbija-hinnaindeksi muutumisest perioodil 2013. - 2017. a

(2018. a tarbijahinnaindeksi muutuste kohta ei ole käesoleva otsuse tegemise aja seisuga veel

andmed kättesaadavad), et keskmiseks ülalpidamiskuluks ühe lapse kohta 288 eurot kuus, mis

jaotub kahe ülalpidamiskohustusliku vanema vahel (tarbijahinnaindeks on võrreldes 2013. aastaga

tõusnud 2,9 %, vt ka Riigikohtu 22.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 14). Seega ei ole

tarbijahinnaindeks oluliselt tõusnud ning eelduslikult ei ole ka keskmine ülalpidamiskulu lapse

kohta märgatavalt suurenenud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus määrata igale lapsele miinimummääras madalam elatis

on põhjendatud ka arvestades RAKE uuringut, mille kohaselt võivad laste vajadused olla

väiksemad nn mastaabisäästu tõttu (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p 20.2). Mastaabisääst saab käesoleval juhul väljenduda eelkõige eluaseme- ja söögikulude osas.

Samuti on maakohtu poolt välja mõistetud elatis suurem võrrelduna keskmise arvestusliku

ülalpidamiskuluga.

Ringkonnakohtu hinnangul ei jää eeltoodut arvestades laste olulised vajadused rahuldamata, kui

kostjalt mõistetakse iga lapse kasuks välja 180 eurot kuus.

12. Hagejad on viidanud, et neil esinevad terviseseisundist tulenevad erivajadused, mistõttu ei ole

põhjendatud mõista kostjalt välja miinimummääras väiksemat elatist.

Ringkonnakohus leiab, et laktoositalumatus, astma, ortopeedilised jalanõud ja prillide kandmine

iseenesest ei tähenda, et hagejate ülalpidamine oleks sedavõrd palju kulukam, et kostjalt tuleks

mõista välja 180 eurost suurem elatis ühe hageja kohta. Nimelt tuleb ka hagejate seaduslikul

esindajal omalt poolt panustada iga lapse ülalpidamisse 180 euro ulatuses, millele lisanduvad veel

hageja esindajale makstavad lapsetoetused ja lasterikka pere toetus. Nimetatud summad kokku

liites (ühe lapse kohta 180 + 180 + 145) on tulemuseks 505 eurot kuus. Hagejate esitatud tõenditest

ei tulene ka, et hagejate tervisest tingitud erivajadused tooksid kaasa suuremaid kulutusi

ravimitele, kui tavapäraselt lastele kulub.

13. Eeltoodule tuginedes, hinnates laste vajadusi, mis on osaliselt kaetud lapsetoetuste ja lasterikka

pere toetusega ning arvestades mastaabisäästu ning kostja majanduslikku olukorda, leiab

ringkonnakohus, et maakohtu määratud elatise suurus on hagejate huvide ja vajadustega

kooskõlas. Maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurus tagab piisaval määral hagejate

ülalpidamise, arengu ning vajaduste katmise.

14. Hagejad ei nõustunud sellega, et maakohus jättis väljamõistetud elatise sidumata Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alamääraga.

Riigikohus on 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909 p-s 16 selgitanud, et juhul, kui elatist

on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära

tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral.

Järelikult jättis maakohus õigesti väljamõistetud elatise sidumata elatise miinimummäära

suurusega.

15. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata.

Arvestades, et tegemist on elatise asjaga, kus alaealised lapsed esitasid õigustatult nõude elatist

maksma kohustatud vanema vastu, siis oleks ringkonnakohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu vastustaja menetluskulud laste (apellantide) kanda.

Seetõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud apellatsiooniastmes

menetlusosaliste endi kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/