3-18-113/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. mai 2018. a, Tallinn

Haldusasja number

3-18-113

Haldusasi

Ülemiste

Center

OÜ

kaebus

Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti 31.08.2017 ettekirjutuse nr

1712899/00362 tühistamiseks, 1500 euro heastamiseks

ja 26.01.2018 hoiatuse nr 1712899/00362-2 alusel

sunniraha rakendamise keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Ülemiste Center OÜ, volitatud esindaja

vandeadvokaat Margus Lentsius

Vastustaja – Tallinna linn (Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti kaudu), volitatud esindajad Merike Kraam ja

Eva Vanamb

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 17.04.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.06.2018 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Suur-Sõjamäe tn 4 kinnistul Ülemiste ristmiku lähedal paikneb reklaamtorn, mis rajati

sinna 2004. a. Praeguses asukohas on see 2005. aastast. 2014. a esitati Tallinna

3-18-113

2(8)

Linnaplaneerimise

Ametile

(TLPA)

ehitusprojekt,

millega

kavandati

reklaamtorni

püstitamine. Ehitusprojekt tagastati täiendamiseks ja parandamiseks. Umbes sel ajal

reklaamtorn rekonstrueeriti ja sinna paigaldati LED-ekraan.

2. TLPA kohustas 31.08.2017 ettekirjutusega nr 1712899/00362 (31.08.2017 ettekirjutus)

Ülemiste Center OÜ-d peatama viivitamatult reklaamtorni LED-ekraani kasutamine kuni

ehitusprojekti kooskõlastamiseni ja kasutusteatise registreerimiseni. Ettekirjutuse tegemise

aluseks oli asjaolu, et reklaamtorn oli rajatud ebaseaduslikult. Tegevuse jätkamiseks vajalike

toimingutena tuli kaebajal esitada nõuetekohane ehitusprojekt koos ehitusteatisega hiljemalt

31.12.2017. Pärast ehitusteatise registreerimist ja ehitusprojekti kooskõlastamist tuli ehitis

viia nelja kuu jooksul vastavusse ehitusprojektiga ning pärast ehitise vastavusse viimist

esitada kasutusteatis. Ülemiste Center OÜ-d hoiatati samas, et ettekirjutuse tähtaegsel täitmata

jätmisel tuleb tasuda sunniraha 1500 eurot. Kaebaja tasus sunniraha samal päeval.

3. Kaebaja esitas 31.08.2017 ettekirjutusele 04.09.2017 vaide, mille TLPA jättis 10.01.2018

korraldusega nr 37 rahuldamata.

4. TLPA rakendas 12.09.2017 hoiatusega kaebaja suhtes sunniraha 1500 eurot, kuna kaebaja

ei lõpetanud tähtaegselt reklaamtorni kasutamist. Sunniraha loeti samas tasutuks. Dokumendis

sisaldus uus sunniraha hoiatus, mille kohaselt rakendatakse kaebaja suhtes ettekirjutuse

tähtaegsel täitmata jätmisel sunniraha 6400 eurot.

5. Novarc Group AS esitas 02.01.2018 kaebaja eest ehitusloa taotluse nr 1711271/16504

Ülemiste kaubanduskeskuse laiendamiseks. Laienduse projektis on kajastatud ka reklaamtorni

ehitusprojekt.

6. TLPA tegi kaebajale 12.01.2018 hoiatuse nr 1712899/00362-1, et ettekirjutuse tähtaegsel

täitmata jätmisel rakendatakse tema suhtes sunniraha 6400 eurot kuus. TLPA hinnangul oli

see piisav summa, mis adressaati võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma

ettekirjutusega pandud kohustust.

7. Ülemiste Center OÜ esitas 16.01.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse 31.08.2017

ettekirjutuse tühistamiseks. Samuti palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada

ettekirjutuse kehtivus.

8. Kohus jättis kaebuse 23.01.2018 määrusega käiguta. Kaebajal tuli täpsustada kaebuse

nõudeid. Kohus jättis samas määruses esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

9. TLPA tegi kaebajale 26.01.2018 hoiatuse nr 1712899/00362-2 (26.01.2018 hoiatus), milles

teatas, et rakendab 31.08.2017 ettekirjutuse tähtaegse täitmata jätmise tõttu kaebaja suhtes

sunniraha 6400 eurot. Ühtlasi tegi vastustaja kaebajale korduva sunniraha hoiatuse 10 000

euro ulatuses. TLPA pidas 10 000 euro suurust sunniraha piisavalt motiveerivaks, et kaebaja

ettekirjutuse nõude täidaks ja lõpetaks reklaamtorni kasutamise.

10. Kaebaja esitas 31.01.2018 taotluse kaebuse muutmiseks, esitades heastamisnõude 1500

euro tagastamiseks, ja korduva taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

11. Kohus võttis tühistamis- ja heastamisnõude 01.02.2018 määrusega menetlusse ning jättis

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kohus tegi samas määruses kaebajale ettepaneku

esitada keelamiskaebus sunniraha rakendamise keelamiseks, mida kordas 07.03.2018

määruses.

12. Kaebaja esitas 28.03.2018 taotluse kaebuse muutmiseks sooviga keelata TLPA-l

31.08.2017 ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamine ja sissenõudmine.

3-18-113

3(8)

13. Kohus selgitas 17.04.2018 kohtuistungil, et sobivaks nõudeks on 26.01.2018 hoiatusega

määratud sunniraha rakendamise toimingute, s.o sissenõudmise keelamine. Pooled nõustusid

kohtu tõlgendusega kaebuse nõuetest.

POOLTE SEISUKOHAD

14. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutus on õigusvastane, see ei ole taotletava

eesmärgi suhtes kohane, vajalik ega proportsionaalne. Sunniraha rakendamine ei ole kaebaja

suhtes õiglane, sellel on karistuslik iseloom.

14.1. Kaebajal ei ole seadusest tulenevat kohustust esitada reklaamkandja kohta

ehitusprojekti, ehitusteatist ega kasutusteatist. Reklaamkandja kaasajastati 2014. a, kui see

ehitati ümber varem samas kohas asunud reklaamkandjast. Ehitusseadustiku (EhS) lisade 1 ja

2 kohaselt ei ole infotahvli, mille pindala on suurem kui 4 m2 ja mis on kõrgem kui 2,5 m,

ümberehitamisel ehitusloa, kasutusloa, ehitusteatise, kasutusteatise ja ehitusprojekti esitamise

kohustust. Kaebaja on õigusrahu huvides reklaamkandja ehitusprojekti ja ehitusteatise siiski

esitanud.

14.2. Ettekirjutuse nõue lõpetada LED-ekraani kasutamine ei ole kooskõlas ettekirjutuse

eesmärgiga, milleks on reklaamtorni legaliseerimine. Reklaami eksponeerimist tuleb

ehitustegevuse õiguspärasusest eristada. Probleemi keskmes pole mitte reklaamkandja kui

ehitis, vaid reklaami eksponeerimine. Kui ka reklaamkandja oleks püstitatud õigusvastaselt, ei

tooks see kaasa reklaami eksponeerimise õigusvastasust. Reklaami eksponeerimise keelamine

ei ole seotud kaebajale etteheidetava rikkumise ega selle kõrvaldamisega. Tegemist ei ole

kohase nõudega.

14.3. Kaebajale kuulub küll reklaamtorn, kuid reklaamkandjale kinnitatud LED-ekraan

kuulub Digiekraanid OÜ-le, kes kontrollib, kas, mida ja kuidas ekraanil näidatakse. Viimane

tellis ka 2017. a AS-lt Teede Tehnokeskus uuringu „Väliste LED-ekraanide võimaliku mõju

hindamine liiklejate ohutusele“ (AS Tehnokeskuse uuring), millest selgus, et LED-ekraanide

ohtlikkust liiklejatele ei ole maailmas senini tõestatud ning puudub alus väita, et Tallinna

kesklinnas ja selle lähiümbruses asuvad LED-ekraanid avaldavad negatiivset mõju liiklejate

ohutusele. Uuringu koostasid liiklusohutuse valdkonna spetsialistid. Selleks, et uurida LED-

ekraanide mõju, ei pea küsitlema kõiki Tallinnas ja Harjumaal elavaid inimesi. Uuringu

tulemused on laiendatavad. Vastustaja esitatud uuringule võib ette heita äärmiselt väikest

valimit, mille põhjal ei saa teha üldistatud järeldusi. Tiit Metsvahi arvamuse kohaselt on

LED-ekraani riski komponent liiklusõnnetuses minimaalne: liiklusõnnetus on selle teket

põhjustavate ja soodustavate tegurite koosmõju. Vastustaja väide, et Ülemiste ristmikul

toimunud liiklusõnnetustel on puutumus reklaamkandjaga, on paljasõnaline ja tõendamata.

LED-ekraan ei jää ühegi valgusfoori taustale. Vastustaja esitatud fotodelt ei ole näha, mida

liiklejad Ülemiste ristmikul tegelikult näevad. LED-ekraani valgus vastab normidele: see on

reguleeritud vastavalt ilmastikule ja kellaaegadele.

14.4. Korduva sunniraha määramine ei ole ettekirjutuse eesmärgi suhtes proportsionaalne,

asjaolusid ja ettekirjutuse eesmärki arvestades vajalik ega kaebaja suhtes õiglane. Sunniraha

korduv rakendamine on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2, § 3 lg 2 ja hea

halduse tavaga. Sunniraha rakendamisel on karistuslik iseloom. Vastustaja etteheited

seonduvad LED-ekraani näitamisega, mitte sellega, et reklaamkandja kui ehitis on

kolmandatele isikutele ohtlik. Reklaamtorni ümberehitamisest alates 2014. a ei ole ükski

haldusorgan teinud kaebajale etteheiteid reklaamkandja õiguspärasusele või sellel reklaami

näitamisele. Vastustaja on võimu kuritarvitanud, kuna tegelikult on vaidlus seotud vastustaja

ja Digiekraanid OÜ vahelise vaidlusega. Vastustaja ei ole pidanud ohtlikuks teise pakkuja

digiekraane.

3-18-113

4(8)

15. Vastustaja

leiab,

et

ettekirjutus

on

õiguspärane.

See

on

proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele.

15.1. Suur-Sõjamäe tn 4 rajatise ehitamiseks puudub ehitusteatis. Seega ei ole järgitud EhS

2. ptk 1. jao üldpõhimõtet. Ehitisregistrist ei nähtu, et reklaamkandjal oleks kinnitatud projekt.

Ehitusprojekti „Ülemiste kaubanduskeskuse laienduse etapp 2“ seletuskirja punktis 2.2 on

välja toodud, et reklaamtorni projekti menetletakse ehitusteatise saamiseks eraldiseisva

projektiga, väljaspool Ülemiste keskuse laienduse mahtu. Isegi kui ehitusprojekt oleks esitatud,

ei mõjutaks see vaidlustatud ettekirjutuse kehtivust. Kaebajal on vaja esitada ehitusteatis,

kasutusteatis ja ehitusprojekt. Ümberehitamist saab teostada varem kooskõlastatud projekti

alusel ehitatud rajatise puhul, millele on antud kasutamise õigus. Ümber ei saa hakata ehitama

rajatist, mida õiguslikult ei eksisteeri. Esmalt peab rajatis saama loa eksisteerimiseks ning

alles seejärel on võimalik seda ümber ehitada. EhS lisa 1 kohaselt on üle 20 m2 ehitisealuse

pinnaga varikatuse, üle 4 m2 pindalaga ja üle 2,5 m kõrgete viitade ja infotahvlite, üle 10 m

lipumasti rajamiseks ja püstitamiseks vajalik ehitusteatis ja ehitusprojekt. Tallinna

Transpordiamet ei ole kaebaja esitatud projekti kooskõlastanud.

15.2. 31.08.2017 ettekirjutuse esemeks ei ole mitte LED-reklaami eksponeerimise

lõpetamine,

vaid

nõue

lõpetada

reklaamtahvli

kasutamine

kuni

ehitusprojekti

kooskõlastamiseni ja kasutusteatise registreerimiseni. See on piisavalt selge ehitusalane nõue.

Ettekirjutuse nõue on seotud ettekirjutuse eesmärgiga.

15.3. Kaebaja vahetegemine selle vahel, kas ohtlik on ehitis või ehitisel näidatav reklaam,

on arusaamatu. EhS § 8 kohaselt peab olema ohutu nii ehitis ise kui selle kasutamine. Kaebaja

tellitud uuringut ei saa pidada usaldusväärseks. Uurimismeetodina on uuritud kättesaadavat

kirjandust, korraldatud on vaatlus ja küsitlus. Tegemist on subjektiivse metoodikaga LED-

ekraanide ohutuse kindlakstegemiseks. Valim on liiga väike. Vaatlust ei ole tehtud pimedal

ajal, mil LED-ekraanide ohtlikkus on kõige suurem. Tallinna Transpordiamet tellis 2013. a

uuringu „Reklaamleedekraanide mõju juhtidele elavas liikluses“ (Transpordiameti tellitud

uuring), kust selgub, et LED-ekraanid hajutavad juhi tähelepanu ning kujutavad endast

liiklusohtu. Liikuv ekraan koondab endale rohkem tähelepanu kui staatiline ekraan. LED-

ekraani on võrreldud mobiiltelefoni kasutamisega autoroolis, mis on seadusega keelatud. Ka

Tallinna Tehnikaülikooli teedeehituse ja geodeesia programmijuhi, volitatud teedeinseneri

Tiit Metsvahi arvamus kinnitab, et tähelepanu keskendumine LED-ekraanile kas või mõne

sekundi jooksul võib viia riskiolukordade tekkeni, millel on tõenäolised fataalsed tagajärjed.

15.4. Kaebaja

väide

sunniraha

karistuslikust

iseloomust

põhineb

subjektiivsetel

emotsioonidel. Ehitusjärelevalvet teostaval ametiisikul on õigus rakendada sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS) sätestatud korras. Kuigi kohustuse täitmisele

sundimiseks on kehtestatud ülemmäär, on haldusorganil sunniraha suuruse määramisel suur

otsustusruum. Sunniraha peab olema piisavalt suur, et see oleks tõhus ja sunniks adressaati

ettekirjutust täitma. Samas ei tohi see ohu tõsidust arvestades olla ülemäärane. EhS § 133

kohaselt on juriidilisele isikule määratava sunniraha ülemmääraks 64 000 eurot. Kaebaja

suhtes rakendatud sunnirahad – 1500 ja 6400 eurot – jäävad seaduses sätestatud määra

esimesse veerandisse. Kaebaja on õigusliku aluseta rajatist kasutanud aastaid, võtmata

vajalikke samme. Kaebaja väited koostöövalmiduse kohta on silmakirjalikud, kuna ta pole

lõpetanud LED-ekraani kasutamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kohtu menetluses on järgmised nõuded:

1) tühistada 31.08.2017 ettekirjutus;

2) heastada tasutud sunniraha 1500 eurot;

3-18-113

5(8)

3) keelata 26.01.2018 hoiatuse alusel sunniraha rakendamine.

Arvestades kohtuistungil esitatud seisukohti, peab kohus veel kord vajalikuks selgitada

kaebuse nõudeid. Tühistamisnõue võimaldab kaebajal vabaneda 31.08.2017 ettekirjutusega

pandud kohustusest: lõpetada reklaamtorni kasutamine, samuti esitada ehitusteatis,

ehitusprojekt ja kasutusteatis. Ettekirjutuse kehtivus ei sõltu selles määratud sunnirahast.

Sunniraha kohaldamine ja rakendamine on eraldiseisev haldusmenetlus – haldustäitemenetlus.

Küll on sunniraha rakendamise eelduseks kehtiv ettekirjutus (ATSS § 8 lg 1). Ettekirjutuse

tühistamine tähendab seda, et puudub alus sunniraha kohaldamiseks. Ettekirjutuse adressaadil

on võimalik sunnirahaga seotud toiminguid ka eraldiseisvalt vaidlustada, näiteks juhul, kui ta

ei vaidlusta mitte ettekirjutusega pandud kohustust, vaid leiab, et ettekirjutuse täitmata jätmise

korral rakendatav sunniraha on ebaproportsionaalselt kõrge vms. Kui ettekirjutus on

õiguspärane, on just sunniraha üle peetavas vaidluses võimalik vältida sunniraha rakendamist.

Kohus on mõistnud kaebaja tahet selliselt, et ta soovis muu hulgas vältida enda suhtes

sunniraha rakendamist või sissenõudmist. Sellepärast on kohus andnud kaebajale ka soovitusi,

kuidas seda eesmärki saavutada. Sunniraha vaidlustamise sobivad nõuded tulenevad

Riigikohtu praktikast (22.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 15; 27.10.2015 määrus

haldusasjas nr 3-3-1-31-15, p-d 11–12). Sobiva nõude valik sõltub sellest, mis staadiumis on

sunniraha rakendamise menetlus. Juba tasutud sunniraha tagasisaamiseks on sobiv

heastamisnõue (HKMS § 37 lg 2 p 5), kui isiku suhtes on asutud sunniraha rakendama, kuid

sissenõudmise toiminguid ei ole veel tehtud, on sobiv nõuda sunniraha rakendamise

keelamist, sh sissenõudmise toimingute tegemise keelamist (HKMS § 37 lg 2 p 3).

17. Kohus lahendab esmalt tühistamiskaebuse, kontrollides ettekirjutuse õiguspärasust, ning

seejärel heastamis- ja keelamiskaebuse.

Ettekirjutuse õiguspärasus

18. Ettekirjutus on haldusakt, mille õiguspärasuse eeldused on sätestatud HMS §-s 54:

haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 kohaselt on pädeval korrakaitseorganil

õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või

korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda sama paragrahvi lõikes 2 või 3

nimetatud haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses

määratud tähtaja jooksul. Avaliku korra eest vastutav isik on KorS § 15 lg 1 mõistes isik, kes

rikub avalikku korda. Korrarikkumine on KorS § 5 lg 1 kohaselt jälle avaliku korra kaitsealas

oleva normi rikkumine. EhS mõistes on korrarikkumiseks, st ühtlasi ettekirjutuse esemeks,

seega nt loata ehitamine.

19. Pooled ei vaidle selle üle, et reklaamtorn rajati 2004. a, selle asukohta muudeti 2005. a

ning 2014. a see rekonstrueeriti. 2014. a rekonstrueerimise käigus paigaldati sellele ka LED-

ekraan. Kaebaja 31.01.2018 esitatud kuvatõmmise (lisa 2; I kd, tl 56) kohaselt oli esimene

kolmnurk väidetavalt näha küll 2003. a, kuid kohtumenetluses esitatud seisukohtade kohaselt

rajati reklaamtorn 2004. a. Sama nähtub vaidlustatud ettekirjutusest. Igal juhul ei rajatud

reklaamtorni enne ehitusseaduse jõustumist 01.01.2003. Pooled vaidlevad selle üle, kas

kaebajal oli reklaamtorni rajamiseks vaja saada vastustaja luba, sh kas ja millal oli või muutus

reklaamtorn loakohustuslikuks. Teisisõnu on vaidlus selles, kas kaebaja pani toime

korrarikkumise.

20. Reklaamtorni ehitamiseks 2004. a oli vaja ehitusprojekti ja ehitusluba (§ 12. Ehitusseadus.

– RT I 2002, 47, 297). Reklaamtorni näol ei olnud tegemist väikeehitisega ehitusseaduse § 15

mõistes, mis polnud loakohustuslik. Ka reklaamtorni rekonstrueerimiseks 2014. a vajanuks

kaebaja ehitusluba, sest ehitise rekonstrueerimiseks oli ehitusseaduse § 22 lg 1 p 3 järgi

3-18-113

6(8)

vajalik kohaliku omavalitsuse nõusolekuna väljastatav ehitusluba. Ehitusseadustiku

jõustumisel 2015. a tuli sarnase ehitise rajamiseks esitada ehitusprojekt ja ehitusteatis (EhS

Lisa 1), kasutamiseks kasutusteatis (EhS Lisa 2). Õige on vastustaja seisukoht, et

reklaamtorni legaliseerimiseks oli vastustajal õigus nõuda ehitusprojekti ja ehitusteatist

(ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 29 lg 2). Õige on ka

seisukoht, et esmalt on vaja ehitis legaliseerida, alles seejärel saab rääkida selle

rekonstrueerimisest. Igal juhul on küsimuse all rekonstrueeritud reklaamtorni õiguspärasus.

Vastustaja on tuginenud sellele, et reklaamtorn on rajatud ilma õigusliku aluseta. Vastavat

väidet saanuks ümber lükata kaebaja, kuid ei ole seda teinud. Ei ole esitatud tõendeid, et

reklaamtorni osas oleks varasemalt läbi viidud ehitusloa vms menetlust. Seega ei nähtu

kohtule kaalutlusvigu vastustaja lähenemises, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud

ehitise legaliseerimisega.

21. Kaebaja on läbivalt märkinud, et reklaami eksponeerimist tuleb eristada reklaamtorni kui

ehitise õiguspärasusest. EhS-s on reguleeritud üksnes reklaamtorni ehitamine. Kaebaja on

seisukohal, et ettekirjutuse nõue lõpetada LED-ekraani kasutamine ei ole seotud kaebajale

etteheidetava rikkumise ja selle kõrvaldamisega. Kuna ettekirjutuse nõue ei ole seotud

ettekirjutuse eesmärgiga, on ettekirjutus õigusvastane.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. KorS § 28 lg-st 1 tuleneb, et pädeval korrakaitseorganil

on ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ohu

tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada sunnivahendi kohaldamise

eest, kui isik talle pandud kohustust tähtaegselt ei täida. TLPA tegi kaebajale ettekirjutuse,

kuna tuvastas korrarikkumise: reklaamtornil puudub seaduslik alus. Ühtlasi pani TLPA

adressaadile ettekirjutusega kohustuse korrarikkumine kõrvaldada, esitades vajalikud

dokumendid ehitise legaliseerimiseks. Nõue lõpetada reklaamtorni kasutamine ei ole otseselt

reklaamtorni legaliseerimisega seotud. Ka ei sisalda ettekirjutus ühtegi etteheidet selle kohta,

et selle kasutamine oleks ohtlik, st et kaebajal tuleks oht kõrvaldada. Ettekirjutusest nähtub, et

see on tehtud põhjusel, et reklaamtornil puudub seaduslik alus.

Vastustaja on reklaamtorni kasutamise ohtlikkust põhjendanud 10.01.2018 vaideotsuses,

samuti kohtumenetluses. 17.04.2018 kohtuistungil (10:40:45–10:42:25) selgitas vastustaja

esindaja, et ettekirjutus on tehtud nii põhjusel, et reklaamtornil puudub seaduslik alus, kui ka

sellest lähtuva ohu tõttu. Nõue peatada ebaseadusliku ehitise kasutamine on haldusjärelevalve

tegemisel tavapäraselt esmane nõue. Alles ehitusteatise esitamisel saab hakata hindama

ehitisest lähtuvat ohtu. Seega on nii nõue peatada ehitise kasutamine kui ka nõue teha

vajalikud toimingud selle legaliseerimiseks omavahel lahutamatult seotud.

Kohus nõustub vastustajaga, et halduspraktikas on tavapärane nõuda esmalt ebaseadusliku

ehitise kasutamise lõpetamist ja seejärel legaliseerimist. Ehitisest lähtuvat ohtu saab hinnata

loamenetluses, s.o ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamisel. Igal juhul on EhS üheks läbivaks

põhimõtteks ehitise ja selle kasutamise ohutuse tagamine (EhS § 8), mida tuleb arvestada ka

järelevalvemenetluses. Arvestada tuleb ka seda, et juba 2014. a tõstatati küsimus reklaamtorni

ohutusest seoses selle kasutamisega. Seega ei ole õigusvastane ettekirjutuse nõue kõrvaldada

ehitisest lähtuv oht, s.o lõpetada reklaamtorni kasutamine. Reklaamtorni kasutamist, s.o

reklaami eksponeerimist LED-ekraanil ei tule eristada reklaamtornile kui ehitisele kehtestatud

nõuetest.

22. Ettekirjutusel on õige adressaat. Kaebaja väidab, et LED-ekraani kasutab, s.o reklaami

eksponeerib ning reklaamimaksu tasub Digiekraanid OÜ. Kohus on seisukohal, et ettekirjutus

on tehtud õigele adressaadile. Ettekirjutus tehti, kuna reklaamtorn on rajatud õigusliku

aluseta. Reklaamtorni rajamise eest vastutab omanik ehk kaebaja. Suur-Sõjamäe tn 4 kinnistu

3-18-113

7(8)

kuulub kaebajale. Seega pidi kaebaja tagama, et see on rajatud õiguslikul alusel, mitte

Digiekraanid OÜ.

23. Käesoleva asja raames ei ole vaja põhjalikult hinnata poolte esitatud erinevaid uuringuid

ja arvamusi LED-ekraanide ohtlikkuse kohta (AS Tehnokeskuse uuring, Turu-uuringute AS

uuring „Digiekraanid Tallinnas“, Transpordiameti tellitud uuring, Tiit Metsvahi arvamus).

Vastav analüüs omab tähtsust ehitusteatise menetluses. LED-ekraani kasutamise keelamisel

peab vastustaja oma otsust motiveerima. Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan

arvestama ka õiguse üldpõhimõtetega, sh võrdse kohtlemisega. Vastustaja peab keeldumisel

põhjendama, millistest kriteeriumidest ta otsustamisel lähtub, arvestades, et LED-ekraanide

paigaldamist tänavate äärde ja ristmike lähedusse on praktikas lubatud. Vastustajal on

kohustus sarnastes olukordades olevaid isikuid kohelda võrdselt. Kaalutlusõiguse teostamine

on kohtulikult kontrollitav.

24. Kaebuse materjalidest ei nähtu, et ettekirjutuse tegemisel oleks rikutud menetluslikke

nõudeid. Kaebaja pole selles osas etteheiteid ka teinud. Eelnevat arvestades on ettekirjutus

õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Sunniraha

25. Kaebaja soovib, et vastustaja tagastaks talle õigusvastaselt makstud sunniraha 1500 eurot.

Kaebaja hinnangul on sunniraha rakendatud karistuslikul eesmärgil.

25.1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg-st 1 tulenevaid heastamiskaebuse rahuldamise

eelduseid on kohtupraktikas sisustatud järgnevalt: 1) haldusorgan on avalik-õiguslikus suhtes

toiminud õigusvastaselt; 2) toiminguga rikuti isiku subjektiivseid õigusi; 3) õigusvastane

tagajärg on püsiv; 4) esineb põhjuslik seos haldusorgani teo ja õigusvastase tagajärje vahel; 5)

õiguspärase olukorra taastamise on võimalik ja vastuvõetav (Tallinna Ringkonnakohtu

26.06.2008 otsus haldusasjas nr 3-06-188, p 30). Nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud

üheaegselt kõik eelnevalt nimetatud tingimused.

25.2. Vastustaja rakendas kaebaja suhtes sunniraha 1500 eurot, leides, et kaebaja pole

31.08.2017 ettekirjutust täitnud. Ettekirjutuse täitmise kontroll viiakse läbi ja sunniraha

rakendatakse toimingutega. Toiming, nagu haldusorgani tegevus üldiselt, peab olema

õiguspärane. Küsimus on seega selles, kas vastustaja toiming – sunniraha rakendamine – oli

õiguspärane.

25.3. Sunniraha rakendamise eeldused on sätestatud ATSS § 8 lg-s 1: sunnivahendit on

lubatud rakendada, kui on olemas haldusorgani kehtiv ettekirjutus, kehtiva ettekirjutuse

adressaati on hoiatatud sunnivahendi rakendamise eest, ettekirjutuse adressaat on jätnud

ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtpäevaks täitmata, ettekirjutus ja hoiatus on adressaadile

teatavaks tehtud, ei esine sama seaduse §-s 12 sätestatud erandeid. Lisaks peavad

sunnivahendi liik ja selle kohaldamise viis olema proportsionaalsed. Kohus peab kontrollima

ka seda ega ei esine ATSS § 8 lg-s 3 sätestatud sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid

(Riigikohtu 22.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 16).

25.4. Vaidlust ei ole, et käesolevas asjas ei ole ATSS §-s 12 sätestatud erandid asjakohased.

Vaidlus puudub ka selles, et 31.08.2017 ettekirjutus on kaebajale teatavaks tehtud, see kehtib,

ning kaebajat on hoiatatud, et selle täitmata jätmise korral tuleb tal tasuda sunniraha.

Sunniraha hoiatus sisaldus 31.08.2017 ettekirjutuses. Kaebaja ei ole ettekirjutust tähtaegselt

täitnud. Sunnivahendi liiki ja selle kohaldamise viisi ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

Asjaoludest ei nähtu, et asjakohane oleks mõne muu sunnivahendi kohaldamine. Kaebaja

suhtes rakendati sunniraha summas 1500 eurot. Sunniraha ülemmäär on EhS § 133 kohaselt

64 000 eurot. Sellisena ei saa sunniraha pidada ebaproportsionaalseks. Kaebaja väiteid

sunniraha karistusliku iseloomu kohta ei saa pidada põhjendatuks. Kaebaja ei täitnud talle

3-18-113

8(8)

tehtud ettekirjutust tähtaegselt, mistõttu määrati talle sunniraha. Ettekirjutus oli õiguspärane.

Seega ei ole sunniraha rakendatud õigusvastaselt. Heastamiskaebuse rahuldamiseks puudub

alus.

26. Kaebaja on ka nõudnud 26.01.2018 hoiatuse nr 1712899/00362-2 alusel sunniraha

rakendamise keelamist. Vastustaja teavitas kaebajat 26.01.2018 hoiatuses, et rakendab tema

suhtes 31.08.2017 ettekirjutuse tähtaegse täitmata jätmise tõttu sunniraha 6400 eurot.

Keelamiskaebus (RVastS §-d 4 lg 1, 5 lg 1) kui toimingu lõpetamise nõue eeldab õiguste

rikkumist ning toimingu lõpetamisega kaasnevate kulude proportsionaalsust. Kuna sunniraha

rakendatakse toimingutega, tähendab õiguste rikkumise tuvastamine, et toimingu tegemine –

sunniraha rakendamine – on õigusvastane. Kohus jääb siin käesoleva otsuse p-des 25.3–25.4.

väljendatud seisukohale. Sunniraha rakendamine oli õiguspärane. Sunnivahendi liiki ja

kohaldamise viisi ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Ei nähtu, et ettekirjutuse eesmärgi

saavutamiseks oleks sobiv mõni muu sunnivahend. 6400 euro suurust sunniraha ei saa pidada

ebaproportsionaalselt suureks. EhS § 133 sätestatud sunniraha ülemmäär on 64 000 eurot.

Kaebaja ei ole toonud välja, et 6400 euro suuruse sunniraha rakendamisel oleks tema jaoks

püsivalt pöördumatud tagajärjed. Haldusorganil on lubatud sunniraha rakendada korduvalt.

Ette ei ole võimalik ära otsustada vaid sunniraha korduvat rakendamist (Riigikohtu

22.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 14), mida vastustaja ei ole praegu teinud.

Keelamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

kohtule esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee