2-13-34922/124 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21334922

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. mai 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Kuido Sipi (Sipp) hagi Uido Grossthali vastu võla ja viivise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kuido Sipi kassatsioonkaebus

Uido Grossthali kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

16 600 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kuido Sipp, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Hannes Toodu

Kostja Uido Grossthal, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Heldur Otti

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21334922

ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Mõlemad kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Kuido Sipi ja Uido Grossthali kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kuido Sipp (hageja) esitas Uido Grossthali (kostja) vastu hagi võlgnevuse 16 600 euro,

sh põhivõlg 8300 eurot ja viivis 8300 eurot, väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle hilisemate

täpsustuste kohaselt on hagi aluseks 20. veebruaril 2012 koostatud ja kostja allkirjastatud abstraktne

(konstitutiivne) võlatunnistus. Kostja oli hagejale puitmaterjali eest võlgu ning pooled olid

võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 järgi kokku leppinud, et kostja võlgneb hagejale 8300 eurot

laenuna. Hageja ei olnud nõus andma kostjale uut puitmaterjali enne, kui eelneva võlgnevuse kohta

on antud võlatunnistus. Võlatunnistuse eesmärk oli luua abstraktne kohustus, mis oleks sissenõutav

2-13-34922

sama võlatunnistuse alusel. Kohustuse pidi kostja täitma hiljemalt 3. märtsil 2012, kuid ei ole seda

teinud. Kohustuse täitmisega viivitamise korral pidi kostja tasuma viivitusintressi 1% päevas iga

tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja on olnud hagi esitamise seisuga viivituses 508 päeva, mis

teeb viivise suuruseks 42 164 eurot. Hageja palus kostjalt mõista viivise välja põhivõlaga samas

ulatuses, s.o 8300 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel on hageja esitatud

võlatunnistus ilmselt võltsitud. Pooltel ei ole ega ole kunagi olnud lepingulisi võlasuhteid.

Puitmaterjali müügist tulenevad võlaõiguslikud suhted olid hageja juhitud OÜ Ainulaadsed Puutööd

ja kostja juhitud OÜ Ertingen vahel. Viimane on oma lepingulised kohustused OÜ Ainulaadsed

Puutööd ees täitnud, tasudes sularahas enne materjali väljastamist. Ühel korral maksis OÜ Ertingen

juhataja OÜ Ainulaadsed Puutööd juhatajale Kuido Sipile 8000 eurot sularahas. OÜ Ertingen

palvetele vaatamata ei väljastanud OÜ Ainulaadsed Puutööd raha saamise kohta kassa sissetuleku

ordereid ega arveid.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 4. jaanuari 2017. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 16 600 eurot, sealhulgas põhivõlgnevuse 8300 eurot ja viivise 8300 eurot. Maakohus jättis

kostja menetluskulud kostja kanda ning hageja menetluskuludest ekspertiisikulu 282 eurot hageja

kanda ja ülejäänu kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja

riigilõivu 600 eurot ja lepingulise esindaja kulu 4320 eurot, kokku 4920 eurot.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et hageja valduses on 20. veebruari 2012 kuupäevaga

dokument, mille on koostanud hageja ja mille sisu on järgmine: „Mina Uido Grossthal isikukood

36701044231 olen saanud laenu hr Kuido Sippilt summas 8300.00 euri (summa sõnadega: kaheksa

tuhat kolmsada eurot), mille kohustun tagastama 3. märts 2012. Viivis tähtajaks tagastamata

summalt 1% päevas.“ Dokumendi allosas teksti järel on kostja nimi ja allkiri. Ekspertide

arvamustega on kindlaks tehtud ja tõendatud nii võlatunnistuse kui ka kostja allkirja ehtsus.

Samuti ei vaielda selle üle, et hageja juhib puidumaterjali müüvat ettevõtet OÜ Ainulaadsed

Puutööd ja kostja on ehitustöid tegeva ettevõtte OÜ Ertingen osanik ja juhatuse liige. Mõlemad

pooled on viidanud, et hageja (ilmselt oma ettevõtte kaudu) müüs kostjale või tema ettevõttele

2012. a alguses puitu. Hageja väidab, et andis kostjale puitmaterjali, mille eest võlgnevus vormistati

kostja laenukohustusena. Kostja ei ole esitanud raamatupidamisdokumente, vaid tõendab oma

väiteid sularahas kohapeal tasumise kohta ilma maksekviitungit ja orderit saamata elukaaslase

T. Mägi ütlustega, kes tegi OÜ Ertingen raamatupidamist. T. Mägi väitis, et OÜ Ertingen

raamatupidamises on olemas hageja allkirjata kassaorderid ja selleteemaline kirjavahetus, kuid

kohtule selliseid tõendeid ei esitatud. Kostja elukaaslase ütlus 8000 euro tasumise kohta

võlatunnistuse koostamisega samal päeval ei ole piisavalt veenev ning tehingust ei ole mingeid

dokumentaalseid tõendeid. Isegi kui sularahamaksed kostjalt hagejale või pooltele kuuluvate

ettevõtete vahel 2012. a jaanuaris–veebruaris oleksid tõendatud, tuleks võlatunnistuse aluseks oleva

võla puudumise või rahuldamise tõendamiseks esitada kohtule vastastikuste kohustuste ja

raamatupidamisdokumentide arvestus. Kumbki pool ei ole soovinud täpselt välja tuua ega tõendada

tehinguid ettevõtete või eraisikute vahel 2012. a esimeses pooles. Asjaolude ja hageja selgituste

põhjal võib pigem järeldada, et kostja oli valmis OÜ Ertingen tegevuse jätkamiseks ja selleks

vajaliku materjali saamiseks andma eraisikuna nn lisagarantiina võlakirja tekkinud kohustuse

täitmiseks hiljemalt 3. märtsil 2012.

Maakohus asus eelneva põhjal seisukohale, et 20. veebruari 2012 kuupäevaga dokument on

konstitutiivne ehk abstraktne võlatunnistus eesmärgiga tagada pooltele kuuluvate ettevõtete koostöö

jätkumine selliselt, et kostja, kellel algselt mingit kohustust hageja ees ei olnud, võttis asjast

2(9)

2-13-34922

huvitatud kolmanda isikuna materjali müügist teadmata ajal tekkinud võla tasumise kohustuse, et

tagada oma ettevõtte OÜ Ertingen tõrgeteta toimimine. Kostja on võtnud abstraktse

võlatunnistusega kohustuse tasuda hagejale hiljemalt 3. märtsil 2012 võlg 8300 eurot ning

tasumisega viivitamise korral viivist 1% päevas. Kostja ei ole suutnud ümber lükata hageja väidet,

et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, samuti ei ole kostja tõendanud võla tasumist või muul

põhjusel puudumist. Maakohus tugines põhinõude rahuldamisel VÕS § 8 lgle 2, §le 30, § 76 lgle 1

ning § 101 lg 1 ple 1. Hagi esitamise seisuga oli kostja olnud põhivõla tasumisega viivituses

508 päeva, mistõttu viivise kogusumma oleks olnud 42 164 eurot, kuid hageja nõudis viivist

põhivõla ulatuses ehk 8300 eurot. Kuna hageja põhinõue tuleb rahuldada, on põhjendatud rahuldada

VÕS § 113 lg 1 alusel ka hageja viivisenõue hageja poolt mõistlikult vähendatud ulatuses

8300 eurot.

Maakohus jättis hageja kantud ekspertiisikulu 282 eurot tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 4 alusel hageja enda kanda, ülejäänud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4920 eurot.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa

asja ise lahendada, saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel

tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale võlatunnistuse ja sellel oleva kostja allkirja ehtsuse kohta. Maakohus ei ole selles osas

tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning on põhjendatult eksperdiarvamustele ja

ekspertide kohtuistungil antud ütlustele tuginedes lugenud 20. veebruari 2012. a võlatunnistuse ja

sellel oleva kostja allkirja ehtsuse tõendatuks. Maakohus on aga ebaõigesti kvalifitseerinud

20. veebruaril 2012 allkirjastatud dokumendi konstitutiivseks võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1

mõttes. Võlatunnistusest ei tulene kokkulepet, et see annab hagejale iseseisva nõudeõiguse, vaid

sellest nähtuvalt on kostja üksnes kinnitanud olemasolevat võlgnevust. Hageja on selgitanud, et

kostja oli hagejale puitmaterjali eest võlgu ning hageja ja kostja olid kokku leppinud, et kostja

võlgneb võlgnetava kohustuse laenuna, ja selleks, et saada hagejalt uut puitmaterjali, andis kostja

selle kohta võlatunnistuse. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua uus iseseisev ja sõltumatu

nõudealus. Seega tuleb eeldada, et 20. veebruari 2012. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgitanud välja deklaratiivse võlatunnistuse aluseks

olevaid asjaolusid ja tõendeid. Kostja on hagile esitatud vastuväidetes tuginenud sellele, et hageja ja

kostja vahel ei ole kunagi olnud võlaõiguslikke suhteid, vaid võlaõiguslikud suhted olid

OÜ Ainulaadsed Puutööd ja OÜ Ertingen vahel. Hageja ei ole vastu vaielnud väitele, et poolte

juhitavate äriühingute vahel on olnud võlaõiguslikud suhted. Samas on võlatunnistus sõlmitud

isiklikult hageja ja kostja vahel. Asja lahendamiseks on oluline välja selgitada, millised võlasuhted

olid hageja ja kostja ning nende juhitavate äriühingute vahel, s.o kas võlatunnistuses märgitud

võlgnevus on tekkinud sellest, et hageja isiklikult müüs kostjale puitu või müüs kostjale puitu hageja

äriühing, ning kas puitu müüdi isiklikult kostjale või kostja äriühingule. Samuti ei ole maakohus

3(9)

2-13-34922

välja selgitanud, kas nendest võimalikest võlasuhetest on kostja või tema äriühing jäänud hagejale

või tema äriühingule võlgu ja kui palju. Lisaks võib oluline olla küsimus, kas kostja võib olla

taganud OÜ Ertingen kohustust hageja või hageja juhitava äriühingu ees. Neid asjaolusid välja

selgitamata jättes jättis maakohus eelmenetluse ülesanded osaliselt täitmata ja see võis kaasa tuua

eksliku otsuse. Kuna maakohus on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsad asjaolud, ei ole

ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel

maakohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu

otsuse jõusse jätmist. Hageja palub mõista oma menetluskulud välja kostjalt ning jätta kostja

menetluskulud tema enda kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt leidnud, et poolte vahel

20. veebruaril 2012 sõlmitud kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus. Ringkonnakohus on valesti

kohaldanud VÕS § 30 lgt 1 ning on rikkunud TsMS § 654 lgtes 4 ja 5 sätestatud menetlusnorme.

Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millega loodi kostjale iseseisev kohustus raha

maksmiseks. See tuleneb vaidlusaluse võlatunnistuse tekstist, olemusest ja eesmärgist, milleks oli

tagada põhikohustust ja lihtsustada võla sissenõudmist. Selles osas on maakohtu järeldus

põhjendatud ning tugineb asjas esitatud tõenditele ja seisukohtadele. Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu põhjendusi selle kohta, miks ringkonnakohus on leidnud, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega.

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme

eelmenetluse ülesannete osalise täitmata jätmisega. Kuna kostja ei saa esitada vastuväiteid, mis

tulenevad võlatunnistuse aluseks oleva tehingu kehtivusest, peab hageja tõendama vaid seda, et

kostja andis abstraktse võlatunnistuse. Ehkki kostja esitas vastuväite võlatunnistuse kehtivusele,

lükati see ekspertiisi tulemusena ümber. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et ka olukorras, kus

tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, pidi maakohus välja selgitama deklaratiivse

võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud. Isegi kui leida, et 20. veebruari 2012. a kokkulepe on

deklaratiivne võlatunnistus, oli selle tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel

ning kostjal lasus kohustus tõendada, et võlatunnistuses nimetatud kohustust ei ole tegelikult

olemas. Ehkki kostja esitaski menetluses erinevaid vastuväiteid poolte äriühingute vaheliste

tehingute kohta, ei suutnud ta neid TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada. Kostja vastuväidete

tõendamata jätmist ei saa ette heita asja lahendavale kohtule, eriti olukorras, kus maakohus on

korduvalt viidanud ja selgitanud, mida kostja peab tõendama. Kuna kostja ei suutnud oma

vastuväiteid tõendada, on maakohus õigesti hagi rahuldanud.

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule, ning saata tsiviilasi

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse tühistanud, ent on

põhjendamatult saatnud tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule, rikkudes sellega

TsMS §s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõtet. Kostja hinnangul on pooled maakohtu

menetluses esitanud küllaldaselt tõendeid, millele tuginedes on ringkonnakohtul võimalik teha asjas

lõpplahend. Isegi kui õige on ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamiseks on oluline välja

4(9)

2-13-34922

selgitada täiendavaid asjaolusid, oleks ringkonnakohus saanud teha pooltele ettepaneku esitada

lisatõendeid apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike

väidete kohta, rikkudes sellega TsMS § 442 lgt 8, § 639 lgt 1 ja § 654 lgt 5, samuti on vaidlustatud

otsus olulises ulatuses põhjendamata. Kostja on tõendanud, et ta ei ole kõnealust võlatunnistust

allkirjastanud. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited

ja tõendid selle kohta, et ta ei saanud võlatunnistuses märgitud kuupäeval hagejaga kohtuda kohas,

kus võlatunnistus on hagiavalduse kohaselt alla kirjutatud, ning ei ole kontrollinud selles osas

tõendite hindamist maakohtus. Samuti on ringkonnakohus jätnud käsitlemata kostja tõstatatud

küsimused ekspertiisiaktide kohta.

9. Kumbki pool vaidleb vastaspoole kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud vastaspoole kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja ja kostja

kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas ringkonnakohus kvalifitseeris

20. veebruari 2012. a dokumendi õigesti deklaratiivseks võlatunnistuseks ja kohaldas õigesti

deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi. Nii hageja kui ka kostja on seisukohal, et

ringkonnakohus on põhjendamatult heitnud maakohtule ette eelmenetluse ülesannete osaliselt

täitmata jätmist ning saatnud asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.

12. Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus jätnud

põhjendamata järelduse, et 20. veebruari 2012 kuupäeva kandev dokument on deklaratiivne

võlatunnistus, ja rikkunud seega menetlusõiguse norme (TsMS § 654 lgd 4 ja 5).

12.1. Maakohus asus seisukohale, et 20. veebruari 2012. a dokument on konstitutiivne

võlatunnistus, millega kostja andis OÜ Ertingen osaniku ja juhatuse liikmena nn täiendava garantii

sellel äriühingul OÜ Ainulaadsed Puutööd ees tekkinud kohustuse täitmiseks hiljemalt 3. märtsil

2012, tagamaks ettevõtete koostöö jätkumine ja seeläbi ka OÜ Ertingen tõrgeteta toimimine.

Ringkonnakohus seevastu leidis, et maakohus oli dokumendi valesti kvalifitseerinud ning et

tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.

12.2. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne

(abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu

võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast

tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3212106, p 13; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32114911, p 20).

Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja

soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt eespool viidatud

otsused tsiviilasjas nr 3212106, p 15 ja tsiviilasjas nr 32114911, p 20).

Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

5(9)

2-13-34922

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32116213, p 36;

10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32112414, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku

konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid

sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §s 29

sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32114715, p 13; 24. märtsi 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse

kokkuleppe sõlmimisel (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 32112414, p 28 ja tsiviilasjas

nr 32110316, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus

määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid,

sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas

nr 32114715, p 13 ja tsiviilasjas nr 32110316, p 18). VÕS §s 30 sätestatud abstraktse kohustuse

tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on

luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32114715, p 13; vt ka

Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3211509, p 12).

12.3. Ringkonnakohus põhjendas järeldust, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, viidetega

võlatunnistuse tekstile ning hageja selgitustele selle andmise asjaolude ja eesmärgi kohta, leides, et

võlatunnistusega kostja üksnes kinnitas olemasolevat võlgnevust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

hageja tõendanud, et poolte tahe oleks olnud luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, mistõttu ei ole

ümber lükatud eeldus, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus on 20. veebruari 2012. a dokumendile antud kvalifikatsiooni nõuetekohaselt

põhjendanud. Seejuures on kolleegium varasemas praktikas selgitanud, et deklaratiivse

võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones VÕS § 396 lgs 2 sätestatud võlgnevuse

tunnustamises laenuna (vt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3216906, p 13).

13. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus, asunud seisukohale, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, jaotas vääralt tõendamiskoormise võlatunnistuse aluseks oleva

võlasuhte olemasolu kohta. Ringkonnakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ning asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

13.1. Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks

tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

võlga (vt nt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 32112414, p 23; tsiviilasjas nr 32114911, p 21 ja

tsiviilasjas nr 32110316, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt eespool viidatud otsused

tsiviilasjas nr 3212106, p 15 ja tsiviilasjas nr 3216906, pd 13 ja 15; Riigikohtu 8. aprilli 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3212209, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 21). Lisaks

võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist

puudutavaid vastuväiteid (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32112414, p 23).

13.2. Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks

tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine. Sellele vaatamata on ringkonnakohus leidnud,

et maakohus on jätnud osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded, sest jättis välja selgitamata

deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud ja tõendid, sh selle, millised võlasuhted olid

hageja ja kostja ning nende juhitavate äriühingute vahel ja kuidas, kelle vahel ning millises suuruses

tekkis võlatunnistuses märgitud võlgnevus. Sellega on ringkonnakohus asetanud just hagejale võla

olemasolu ja selle tekkimise asjaolude tõendamise koormise, mis ei ole kooskõlas võlatunnistuse

olemusega. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla

tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi

6(9)

2-13-34922

2015. a otsus tsiviilasjas nr 32114914, p 13; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 21).

Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb

tõendada (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 21). Ehkki Riigikohus on erandlikel

asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea

usu põhimõttest tulenevalt (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 22), ei ole praeguses

menetluses esitatud asjaolusid, mis seda õigustaksid.

13.3. Maakohus on tuvastatud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal järeldanud, et kostja ei ole

suutnud veenvalt tõendada võlasuhte puudumist. Ringkonnakohus ei asunud selles küsimuses

erinevale seisukohale ega põhjendanud, miks ta maakohtu seisukohaga ei nõustu. Selle asemel heitis

ringkonnakohus maakohtule ette, et maakohus ei selgitanud enne lahendi tegemist pooltele vajadust

tõendada võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumist või rahuldamist, esitades selleks kogu

vastastikuste kohustuste ja raamatupidamisdokumentide arvestust. Kolleegium selle etteheitega ei

nõustu. TsMS § 230 lgst 1 tulenevalt on kumbki pool kohustatud hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kostja esitas võlatunnistusel

põhinevale nõudele vastuväite, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet ei ole olemas, oleks

kostjal tulnud oma vastuväidet tõendada. Seejuures nähtub asja materjalidest, et kostja on saanud

aru vajadusest tõendada võlasuhte puudumist. Näiteks on kostja taotlenud menetluses tunnistajate

ülekuulamist muu hulgas põhjendusega, et tunnistajad saavad anda ütlusi võlasuhte olemasolu

kohta. Maakohtu otsuse kohaselt ei soovinud kumbki pool täpselt välja tuua ega tõendada tehinguid

ettevõtete või eraisikute vahel 2012. a esimeses pooles. Ka kostja kassatsioonkaebusest nähtub, et ta

ei soovi esitada uusi väiteid ega tõendeid, vaid leiab, et pooled on menetluses esitanud küllaldaselt

tõendeid, millele tuginedes on võimalik teha asjas lõplik lahend. Kolleegiumi hinnangul on

ringkonnakohus vääralt saatnud asja maakohtule tagasi sisuliselt juhisega, et hageja peaks tõendama

võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte tekkimise asjaolusid ja seega selle olemasolu.

14. Vastuseks hageja väitele, et ringkonnakohus on võlatunnistust tõlgendades jõudnud ekslikule

seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis on viinud VÕS § 30 lg 1 ebaõige

kohaldamiseni, märgib kolleegium, et Riigikohus ei saa TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt ise

asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, sealhulgas kvalifitseerida 20. veebruari 2012. a

dokumenti ringkonnakohtust erinevalt. Sellele vaatamata selgitab kolleegium järgmist.

14.1. Kostja on menetluses eitanud võlasuhete olemasolu enda ja hageja vahel, kuid nõustunud

sellega, et võlasuhted olid kostja ja hageja äriühingute vahel. Sellele viitab ka maakohtu järeldus, et

asjaoludest nähtuvalt oli kostja valmis OÜ Ertingen tegevuse jätkumise huvides andma nn

lisagarantiina võlakirja äriühingul tekkinud kohustuse täitmiseks. Kolleegium märgib, et kui

ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma, et hageja ja kostja vahel ei olnud väidetavat

laenusuhet või muud algselt hageja ja kostja vahel tekkinud ning deklaratiivse võlatunnistuse

aluseks olevat võlasuhet, tuleb mh hinnata, ega kostja ole ühinenud OÜ Ertingen kohustusega

hageja või tema äriühingu nõude tagamiseks VÕS § 178 mõttes või seda kohustust üle võtnud

VÕS § 175 mõttes. 20. veebruari 2012. a dokument võib olla välja antud selleks, et kinnitada kas

sellega samal ajal või varem sõlmitud kohustusega ühinemise või kohustuse ülevõtmise kokkulepet

ja tagada selle täitmist. Et ka kirjeldatud juhtudel oleks tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis

tuleks kostjal hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

kohustust ka tulenevalt VÕS §st 178 või §st 175.

14.2. Kostja ühinemine OÜ Ertingen kohustusega selle tagamise eesmärgil võis toimuda ka

20. veebruari 2012. a dokumendiga. Kolleegium märgib, et juhul, kui pooled leppisid kokku

OÜ Ertingen kohustuse täitmiseks tagatise andmises kostja ühinemise teel kohustusega, ei saaks

20. veebruari 2012. a dokument olla konstitutiivne võlatunnistus. Tagatise andmise leping loob

7(9)

2-13-34922

tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel

võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta

vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 321806, pd 13-14). Sellisel juhul ei teki aga

poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 32114814, p 17).

Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4

ja § 149 lgte 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud

esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või

mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks.

Seega, kui ringkonnakohus peaks asjal uuel läbivaatamisel leidma, et 20. veebruari 2012. a

dokument on kokkulepe, millega kostja ühines OÜ Ertingen kohustusega selle tagamise eesmärgil,

on oluline tagatise andmise eesmärk, sest sellest sõltub võimalike vastuväidete ulatus, mida kostja

saab tagatud nõudele esitada.

15. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmine ei olnud põhjendatud, vaid ringkonnakohus oleks pidanud ise vaidluse

sisulise otsusega lahendama. Sellega nõustub oma vastuses kostja kassatsioonkaebusele ka hageja.

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma

asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

(vt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32117514, p 13; 28. veebruari 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 32114316, p 30). Varem on Riigikohus leidnud, et olles tuvastanud, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, saab ringkonnakohus ise asjaolusid ja tõendeid hinnata ning üldjuhul

asja ka ise lahendada (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32114911, p 25).

Ringkonnakohus leidis, et kuna maakohus on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsad

asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kolleegiumi arvates ei nähtu ringkonnakohtu lahendist asjaolusid, mis oleksid

takistanud ringkonnakohtul endal asja sisuliselt lahendamast. Ka nii hageja kui ka kostja

kassatsioonkaebusest ja vastaspoole kassatsioonkaebusele esitatud vastusest nähtub, et poolte

arvates ei ole maakohus rikkunud oma kohustusi eelmenetluses ning ringkonnakohus oleks saanud

ise asja lõpuni lahendada. Kumbki pool ei ole väitnud, et ta oleks saanud või tahtnud esitada

menetluses täiendavaid väiteid või tõendeid. Vastupidi, maakohus on otsuses märkinud, et pooled ei

soovinud esitada täiendavaid asjaolusid ega tõendeid 2012. a esimeses pooles tehtud tehingute

kohta. Sellest saab kolleegiumi arvates järeldada, et kõik asjas tähtsad asjaolud ja tõendid olid

kohtute ette toodud ning kumbki pool ei vajanud kohtutelt ka lisaselgitusi, mistõttu ringkonnakohus

oleks saanud asja lahendada esitatud väidete ja tõendite põhjal.

Kolleegium selgitab, et isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud

selgitamiskohustust, võib ta teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses

ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lgs 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu

30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32117712, p 10; 28. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 32114316, p 30).

16. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse etteheitega, nagu ei oleks ringkonnakohus

võtnud seisukohta kostja väidete kohta, mis puudutavad võlatunnistuse allkirjastamise asjaolusid

ning ekspertiisiakte. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus võlatunnistuse kehtivuse

hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

8(9)

2-13-34922

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid

TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 alusel tagastada.

Jaak Luik

Henn Jõks

Malle Seppik

Eriarvamus: 2-13-34922/125

9(9)