4-09-9989/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1 4-09-9989

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. septembril 2009. a Tartu, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-09-9989 (2602,09,007054) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi Kati-Riin Simiskeri kaebus Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse komissari Tormas Tuuliku 20.05.2009.a otsuse peale Kaebuse esitaja Kati-Riin Simisker isikukood: 48505244229, elukoht: X Kohtuväline menetleja Lõuna Politseiprefektuur RESOLUTSIOON juhindudes VTMS § 120 lg 1, § 132 p. 3 ja § 135 lg. 2 Tühistada kohtuvälise menetleja, Lõuna Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklustalituse komissari Tormas Tuuliku 20.05.2009. a otsusega väärteoasjas nr 2602,09,007054 Kati-Riin Simiskerile LS § 7417 lg 1 alusel määratud rahatrahv ja VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustel.

Kaebus rahuldada. Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates.

Asjaolud.

Kati-Riin Simiskeri karistati Lõuna Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklustalituse komissari Tormas Tuuliku 20.05.2009.a otsusega väärteoasjas nr 2602,09,007054 LS § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni.

2 Otsuse kohaselt Kati-Riin Simisker 21.04.2009.a kell 15.18 ajal Tartus, juhtides mootorsõidukit ei hoidnud pikivahet, mistõttu äkkpidurdamisel kaotas sõiduk juhitavuse, paiskus külili ning libises otsa ees peatunud sõiduautole Opel Vectra, registreerimisnumbriga XXX XXX. Liikluseeskirjade nõude rikkumisega tekitati varaline kahju sõiduauto Opel omanikule sõidukile tekitatud vigastustena. Väärteo toimepanek on tõendatud liiklusõnnetuse aktiga, tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustega. Menetlusalune isik rikkus Liikluseeskirja § 129 nõudeid, pannes sellega toime LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendav asjaolu on süü tunnistamine.

Korrakaitseosakonna 18.08.2009.a andmetel on Kati-Riin Simisker varasemalt karistamata.

Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused.

05.06.2009.a esitas Kati-Riin Simisker kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse karistuse ranguse tõttu. Kaebaja ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega, sest käitus enne liiklusõnnetust väga korrektse liiklejana, hoides pikivahet ja sõites kiirusega 30 km/h. Liiklusõnnetus toimus Tartu linnas, kus kehtib lubatud sõidukiirus 50 km/h. Liiklusõnnetuse põhjustasid järgnevad tegurid: ees sõitvale autole astus ülekaigurajal ootamatult ette jalakäija, mille tõttu autojuht sooritas äkkpidurduse. Olles ise eelnevalt just lasknud eelmisel ülekäigurajal jalakäijad üle tee, oli kaebaja sõidukiirus 30 km/h. Peamiseks teguriks sai selles liiklusõnnetuses teeolud, libedus, mille tõttu pidurdamisel kaebaja mootorratas kaotas juhitavuse ning libises külili mööda asfalti ees pidurdanud sõidukile pihta. Kuna kaebuse esitaja oli peale kokkupõrget võimetu koheselt maast tõusma ja kõndima, ei saanud liiklusõnnetuse osapoolte vahelist kokkulepet, mis oleks välistanud antud trahvi. Kaebuse esitaja leiab, et tegu oli väga õnnetu õnnetusega temale ja soovib, et kohus muudaks otsust. Kaebuse esitaja on arstitudeng ning seetõttu ilma sissetulekuta. Selline trahv on antud tingimusi arvestades ebaõiglane. Pealegi oli kaebuse esitaja ainus, kes sai ise ajutise tervisekahjustuse ega põhjustanud seda teistele. Sõidukile tekitatud kahju kannab kehtiv liikluskindlustus. Osapooled on kindlustuses kõik dokumendid vormistanud. Eeltoodud asjaolusid arvestades palub kaebuse esitaja vähendada temale mõistetud karistust.

Kohtuvälise menetleja seisukoht.

Lõuna Politseiprefektuuri kirjaliku seisukoha kohaselt kohtuväline menetleja ei nõustu Kati-Riin Simiskeri kaebusega ning esitab omapoolse seisukoha. LE § 129 kohaselt peab juht vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile. Samas LE §-st 123 tulenevalt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespool nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajadusel peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt osundanud, et halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena. Kui sellise rikkumise tagajärjel tekitatakse varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, on väärtegu kvalifitseeritav LE § 7417 järgi. Riigikohtu lahendid 3-1-1-76-03; 3-1-1-109-05.

3 Seega on Kati-Riin Simisker toime pannud temale süüks arvatud LE § 129 nõuete rikkumise. Ta oleks pidanud hoidma halbade teeolude korral suuremat pikivahet, vältimaks enese poolt ees pidurdava sõiduki korral sellist pidurdamist, mille puhul ei oleks kaotanud tema juhitud mootorratas juhitavust. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.veebruari 2001. a määruse nr. 68 „Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra“ § 4 lg 1 p 1 registreerib politseiprefektuur kõik liiklusõnnetused, milles saab inimene vigastada või surma. Sama korra §-st 10 tulenevalt on politseiprefektuuril kohustus nimetatud liiklusõnnetusi menetleda. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu kas tervisekahjustus tekitati iseendale või teistele. Eeltooduga ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide selles, et trahvi määramine sõltus tema õnnetusejärgsest võimetusest liikuda. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohtuväline menetleja, et Kati-Riin Simiskeri kaebus on põhjendamatu. Samas peab vajalikuks lisada, et eelkõige väärivad siiski kaitsmist liiklusohutus, isiku elu, tervis ja vara. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 209 lg 2 järgi kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata. Seega on menetlusalusel isikul võimalik rahatrahvi tasuda ositi.

Kohtu järeldused. LE § 123 järgi juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. LE § 129 järgi juht peab vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile. LE § 227 järgi kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. LS § 7417. Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine (1) Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. (2) Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

4 Karistusseadustiku (KarS) § 56. Karistamise alus (1) Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus lahendab Kati Riin Simiskeri kaebuse kohtuvälise menetleja 20.05.2009.a. otsuse peale kirjalikus menetluses VTMS § 120 lg. 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ja nad ei soovi asja arutamist kohtuistungil. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusel jõudnud järeldusele, et kaebus on põhjendatud osaliselt. Vaidlust ei ole selles, et 21.04.2009.a. kella 15.18 ajal Tartus, Kati-Riin Simiskeri juhitud mootorsõiduk kaotas juhitavuse, paiskus külili ning libises otsa ees peatunud sõiduautole Opel Vectra, registreerimisnumbriga XXX XXX. Opel omanikule tekitati varaline kahju sõidukile tekitatud vigastustena. Teo toimepanemise aeg ja koht ning teo toimepannud isik on tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistaja R.T ütlustega. Liiklusõnnetuse aktiga ja tunnistaja R. T ütlustega on tõendatud sõidukile tekkinud vigastused, materiaalse kahju olemasolu, kuid vigastuste ulatuse kohta tõendeid ei ole. Süü omaksvõtt põhineb otsuses kirjeldatud faktilistel asjaoludel ja on tõendatud tunnistaja ütlustega ning dokumentaalse tõendiga. Kokkupõrke tulemusena sai viga ka teo toimepanija Kati-Riin Simisker. Seda asjaolu tõendavad menetlusaluse isiku ja eelpoolnimetatud tunnistaja ütlused, samuti dokumentaalsed tõendid: liiklusõnnetuse akt ja teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest SA Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused on samasisulised ilmastikuja liiklusoludes liiklusõnnetuse eel ja ajal. Väljas oli kuiv, päiksepaisteline ilm, teekate kuiv. Mootorratturi ees olevad autod pidurdasid, et lasta üle jalakäijad. Mootorratta pidurdamisel kaotas mootorratas juhitavuse, paiskus külili ja libises vastu eesolevat sõiduauto tagumist põrkerauda. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Menetlusaluse isiku Kati-Riin Simiskeri 29.04.2009.a ülekuulamisel antud ütluste kohaselt oli ta käinud liiklusavariiga seoses kindlustuses. Kannatada sai ta ise ja mootorratas on ka tema oma. Arvab, et avarii põhjuseks oli liiga lühike pikivahe ja hajevil olek. Ta tunnistab, et on ise avarii põhjustaja. Ta palub mitte rahatrahvi määrata seoses tema üliõpilaseks olemisega.

Kati-Riin Simiskerile heidetakse ette LE § 129 nõuete rikkumist. Seda rikkumist tunnistab ka menetlusalune isik ise. Kaebemenetluses kohtule antud seisukohas põhjendatakse Kati-Riin Simeskeri poolt LE § 123 rikkumist. Kohtuvälise menetleja Riigikohtu lahenditele tuginev seisukoht käsitleb ainult LE § 123 rikkumisega kaasnevat vastutust LS § 7417 järgi. Varem ei ole väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses menetlusalusele isikule LE § 123 rikkumist ette heidetud. Seetõttu kaebemenetluses kohtuvälise menetleja poolt menetlusaluse isiku süü põhjendamine LE § 123 rikkumisega ei ole asjakohane, kuna rikub menetlusaluse isiku kaitseõigust. Kohus leiab, et Kati-Riin Simisker on rikkunud LE § 129 nõudeid. Ta ei hoidnud vajalikku pikivahet ja seetõttu ei suutnud vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud sõidukile. LE § 129 nõuete rikkumine ja sellega sõidukile varalise kahju põhjustamine on toime pandud ettevaatamatusest. Ta rikkus hoolsuskohustust ning pani teo toime ettevaatamatusest kergemeelsusega. Hajevil olekuga ei olnud ta piisavalt tähelepanelik ja kohusetundlik, kuigi vahetult enne juhtumit oli ise jalakäija üle tee lasknud ja nägi ees vargusfooris punast tuld. Materiaalse kahju põhjustamise tõttu järgneb vastutus LS § 7417 lg 1 järgi. KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtliku kui ettevaatamatu tegu.

5 Kohtuväline menetleja on karistuseks valinud kergemaliigilise karistuse, rahatrahvi 1/6 ulatuses. Arvestades menetlusalusel isikul kahju tekitamiseks tahtluse puudumist ja tekkinud kahju ulatuse tõendamatust on KarS § 7417 lg 1 järgi määratud karistus KarS § 56 sätteid arvestades. Kaevatavast otsusest ja otsuse tegemisel aluseks olnud materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja ei ole kaalunud karistamise otstarbekuse küsimust. Menetlusalune isik on seda asjaolu oma ütlustes käsitlenud. Menetlusalune isik ei ole esitanud VTMS §-s 69 lg 6 ettenähtud vastulauset. Kohtuvälise menetleja juures ülekuulamisel antud ütlustest ja kohtule esitatud kaebusest järeldub sama asjaolu: menetlusaluse isiku taotlus kaaluda karistamise otstarbekust. Vastulause esitamiseks vajadus puudus, kui menetlusalune isik oli enne väärteoprotokolli koostamist oma seisukoha kohtuvälisele menetlejale avaldanud. Süü omaksvõtuga võttis menetlusalune isik endale vastutuse. Põhjendatud on kaebuse esitaja seisukoht selles, et õnnetuses sai vigastada ainult tema ise. Materiaalse kahju osas oli võimalik LE § 227 alusel kokku leppida politseile teatamata. Vigastuste tõttu ei saanud menetlusalune isik kahjude osas kokkuleppeid kohe sõlmida. Kuna õnnetuses sai vigastada inimene, menetlusalune isik ise, oli LE § 227 järgi politseile teatamine kohustuslik. Põhjendatud on ka kohtuvälise menetleja seisukoht selles, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.veebruari 2001. a määruse nr. 68 „Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra“ § 4 lg 1 p 1 oli politseil liiklusõnnetuse registreerimise kohustus, kuna inimene sai vigastada. Sama korra §-st 10 tulenevalt on politseiprefektuuril kohustus nimetatud liiklusõnnetusi menetleda. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu kas tervisekahjustus tekitati iseendale või teistele. Eeltooduga on põhjendatud kaebuse esitaja väide selles, et trahvi määramine sõltus tema õnnetusejärgsest liikumisvõimetusest. Põhjendatud on kohtuvälise menetleja Riigikohtu lahendile tuginev seisukoht selles, et LS § 7417 lg 1 koosseisus on nii mootorsõidukijuhi poolt varalise kahju kui ka inimesele tervisekahjustuse tekitamine. Menetlusalusele isikule ei heideta ette inimesele, temale endale tervisekahjustuse tekitamist. Sellest järeldub, et politseiprefektuuri menetlemise kohustus ei ole samastatav vastutuse ulatuse ja kohustusega. Kohtuvälisel menetlejal on kaalutlusõigus, millega ta võib otsustada karistamise ja väärteomenetluse lõpetamise vahel.

Karistamine ei sõltu süüdlase sotsiaalsest seisundist, vaid süü suurusest ja teistest KarS § 56 sätestatud asjaoludest. Kohus leiab, et süüdlast on võimalik edaspidi mõjutada hoiduma samasugustest tegudest ainuüksi väärteomenetlusega. Süüdlasele endale vigastuste tekitamisega ei saanud ta olla kohe teo toimepanemise järel aktiivne. Kuna teda on karistatud ainult varalise kahju tekitamisega seotud väärteos, on materiaalseid hüvesid hinnatud mittemateriaalsetest hüvedest olulisemaks. Eeltoodust lähtudes tühistab kohus VTMS § 132 p 3 alusel kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetab asjas menetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlustel. Varem karistamata isiku süü arutamisel esmakordselt, arvestades tahtluse puudumist ja teo toimepanemist ettevaatamatust ei ole väärteomenetluse lõpetamisega eeltoodud alusel riivatud õiguskorra kaitsmise huvid.

Ene Muts Kohtunik