2-14-61799/71 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2018 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-61799

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi I.K. i (end N) ja M.N. u vastu

tehingu kehtetuks tunnistamiseks ning M.N. u vastu

enammakstud raha tagastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2891 eurot 67 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.K. i ja M.N. u apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

Kostja I: I.K. (pankrotis) (isikukood XXX);

Kostja II: M.N. (isikukood XXX);

Kostjate esindaja vandeadvokaat Margo Normann

Vastustaja (hageja): Swedbank AS (registrikood 10060701),

esindaja Jüri Puust

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus osaliselt M.N. ult Swedbank AS kasuks

väljamõistetud summa suuruse osas (otsuse resolutsiooni p 2) ning välja mõista M.N. ult

Swedbank AS kasuks 12 440 eurot.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Rahuldada Swedbank AS hagi M.N. u vastu.

3.2. Välja mõista M.N. ult Swedbank AS kasuks 12 440 eurot.

3.3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda ning muud menetluskulud

solidaarselt I.K. i ja M.N. u kanda.

3.4. Välja mõista I.K. ilt ja M.N. ult solidaarselt Swedbank AS kasuks menetluskulud 250 eurot.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 250 eurot tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.“

4. Rahuldada M.N. u apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta I.K. i apellatsioonkaebus läbi vaatamata.

6. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus M.N. u kanda.

7. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank AS (hageja) esitas 1. detsembril 2014 maakohtule hagiavalduse I.K. i (pankrotis,

kostja I) ja M.N. u (kostja II) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate vahel 26. jaanuaril

2012 sõlmitud ning Viljandi notar Kersti Kulla poolt koostatud ja tõestatud elatise maksmise

kokkulepe ning mõista kostjalt II välja ja kohustada kostjat II andma kohtutäitur Sirje Taela

käsutusse 9201 eurot 67 senti, mis suureneb kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Hageja suurendas nõuet 16. jaanuaril 2015, 16. veebruaril 2015 ja 10. septembril 2015 ning palus

lõplikus nõudes mõista kostjalt II välja ja kohustada kostjat II andma kohtutäitur S. Taela käsutusse

summa 12 413 eurot 34 senti, mis suureneb kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt mõistis Harju Maakohus 7. aprilli 2011 otsusega (jõustus 04. jaanuaril

2012) tsiviilasjas nr 2-11-817 kostjalt I hageja kasuks välja võlgnevuse 106 789 eurot 2 senti.

7. juunil 2012 esitas hageja kohtutäitur S. Taelale kostja I suhtes täitmisavalduse. Täitemenetluses

on laekunud 210 eurot 58 senti, võlgnevus on 106 578 eurot 44 senti. Kostjad sõlmisid 26. jaanuaril

2012 ehk vahetult pärast maakohtu otsuse jõustumisest teadasaamist elatise maksmise kokkuleppe.

Kostjatel on üks ühine alaealine laps R.N.. Kokkuleppe p-s 2.1.1 kohustus kostja I maksma

kostjale II lapse ülalpidamiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni igakuist elatist 450 eurot.

Esimese makse oli kostja I kohustatud tasuma 5. veebruaril 2012. Kokkuleppe p 2.1.3 järgi juhul,

kui laps pärast 18-aastaseks saamist jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kohustub kostja I maksma elatist kuni vastava õppeasutuse

lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kokkuleppe p-s 2.2 on sõlmitud ka

kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe. Kostja II alustas kokkuleppe alusel 30. augustil

2012 kostja I suhtes täitemenetlust kohtutäitur Rita Lohu juures. Nii hageja kui ka kostja II kasuks

on arestitud kostja I sissetulek Viljandi Linnavalitsuses. Kuna kostja II kasuks täidetakse lapse

elatisenõuet, loetakse arestimisakt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 119 lg 1 kohaselt kostja II

kasuks esimesena saabunuks. Muud vara peale sissetuleku kostjal I ei ole.

Asjas esinevad TMS §-des 187, 188 ja § 195 lg-s 1 sätestatud alused tehingu tagasivõitmiseks.

Alates 2012 juunist kuni praeguse ajani ei ole täitemenetluse läbiviimisega kaasnenud hageja

nõude täielikku rahuldamist. Kokkulepe sõlmiti kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Kuna

kostjad on abielus, siis on kokkulepe sõlmitud lähikondsete vahel ning eeldatakse, et kokkuleppe

teine pool oli hageja huvide kahjustamisest teadlik. Enammakstud summa on arvestatud lähtudes

TMS § 132 lg-st 2.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole elatise tasumise kokkuleppe

kehtetuks tunnistamine TMS § 188 lg 1 alusel võimalik. Kuna sundtäidetavale lapse elatise

nõudele ei saa TMS § 132 lg 2 alusel pöörata sissenõuet, siis ei saa kokkulepe olla kehtetu hageja

toodud alustel. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 lg 1 järgi on õigustatud elatist saama alaealine laps.

Seega on kokkuleppe teiseks pooleks alaealine R. N, mitte kostja II. Tegemist ei saa olla tehinguga,

kus teine pool tehingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma sissenõudja huvide kahjustamisest.

Kuna seadusandja seab esikohale lapse huvid, siis hageja paljasõnalised väited võlausaldaja huvide

kahjustamisest on kohatud. Elatis on laekunud R. N kontole nr XXXX, millise konto

iseseisva kasutamise õigus on R. N alates 19. septembrist 2009. Kostja II suhtes ei ole täidetav

TMS § 195 lg 1 nõue anda üle tehingu alusel saadu koos viljaga, sest kostja II ei ole tehingu alusel

midagi saanud. Elatise maksmise kokkuleppeid sõlmitaksegi ainult lähikondsete vahel, mistõttu

viited lähikondsusele kui eritunnusele tehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole põhjendatud. Juhul

kui leiaks tõendamist kokkuleppe kehtetus, on hageja enammakstud summa arvestamisel

ebaõigesti rakendanud TMS § 132, kuna laps on elatist saanud läbi sundtäitmise. PKS §

101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Makstav elatis on kindlaks määratud vastavalt PKS §-le 99, s.o

lapse vajadustest ja elulaadist lähtuvalt. R. N ülalpidamiseks kulub ca 1000 eurot kuus.

EELNEV MENETLUS

3. Tartu Maakohus rahuldas 24. septembri 2015 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks kostjate

vahel 26. jaanuaril 2012 sõlmitud ning Viljandi notar K. Kulla poolt koostatud ja tõestatud elatise

maksmise kokkuleppe (notari ametitoimingute raamatu registri nr 180) ning mõistis kostjalt I välja

ja kohustas kostjat I andma kohtutäitur S. Taela käsutusse summa 12 413 eurot 34 senti, mis

suureneb kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 3

alusel solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja menetluskulu (riigilõivu)

250 eurot ja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 1. aprilli 2016 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas elatiskokkuleppe tervikuna kehtetuks ning

mõistis kostjalt II välja ja kohustas teda andma kohtutäituri käsutusse 12 413 eurot 34 senti.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistas elatiskokkuleppe p 2.1.1

kehtetuks osas, mis ületab vastaval perioodil kehtivat poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määra), ning mõistis kostjalt II välja ja

kohustas teda andma kohtutäituri käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb 1. aprillist 2016

kohtuotsuse jõustumiseni summa võrra, mis on arvutatud järgmiselt: kokkuleppe alusel saadud

igakuine elatis 450 eurot, millest on lahutatud pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid poolte endi kanda.

6. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.

7. Riigikohus tühistas 26. aprilli 2017 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016 otsuse osas,

milles mõisteti kostjalt II välja ja kohustati teda andma kohtutäitur Sirje Taela käsutusse

11 735 eurot, mis suureneb 1. aprillist 2016 kuni kohtuotsuse jõustumiseni ringkonnakohtu otsuse

resolutsioonis nimetatud viisil. Samuti tühistas riigikohus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude

jaotuse osas ja saatis tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Ülejäänud osas

jättis riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles tunnistati kehtetuks kostjate vahel 26. jaanuaril

2012 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe p 2.1.1 osas, mis ületab vastaval perioodil kehtivat

poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

määra), samuti osas, milles seda kokkulepet kehtetuks ei tunnistatud ning ei rahuldatud osaliselt

hagi raha väljamõistmiseks kostjalt II.

MAAKOHTU LAHEND

8. Tartu Maakohus rahuldas 29. detsembri 2017 otsusega hagi kostja II vastu enammakstud raha

tagastamiseks ja kohustas kostjat II andma kohtuotsuse jõustumisel hageja käsutusse 12 485 eurot.

Maakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda ning muud menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda ja mõistis solidaarselt kostjatelt välja hageja kasuks hageja

menetluskulud summas 250 eurot ning alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivis

menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja lõplikuks nõudeks välja mõista kostjalt II mitte

kohtutäituri, vaid hageja enda, kasuks 11 735 eurot, millele lisandub 1. veebruarist 2016 kuni

käesolevaks hetkeks osaliselt tühistatud kokkuleppe alusel enammakstud summad. Kostjad ei ole

nõude suurusele täiendavalt sisuliselt vastu vaielnud. Hageja on oma 21. juuli 2017 kohtule

esitatud arvutuses välja toonud, et nõude suurus on ringkonnakohtu lahendis tehtud arvutusele

tuginedes kujunenud järgnevalt:

1) 01.09.2012–31.12.2012, makstud 4×450=1800 eurot, pidi maksma 4×145=580 eurot, rohkem

maksnud 1800–580=1220 eurot;

2) 01.01.2013–31.12.2013, makstud 12×450=5400 eurot, pidi maksma 12×160=1920 eurot,

rohkem makstud 5400–1920=3480 eurot;

3) 01.01.2014–31.12.2014, makstud 12×450=5400 eurot, pidi maksma 12×177,50=2130 eurot,

rohkem makstud 5400–2130=3270 eurot;

4) 01.01.2015–31.12.2015, makstud 12×450=5400 eurot, pidi maksma 12×195=2340 eurot,

rohkem makstud 5400–2340=3060 eurot;

5) 01.01.2016–31.03.2016, makstud 3×450=1350 eurot, pidi maksma 3×215=645 eurot, rohkem

makstud 1350–645=705 eurot,

kokku 11 735 eurot.

Maakohus tuvastas kohtutäitur Rita Lohu 10. oktoobril 2017 esitatud dokumendi kohaselt, et

täitemenetluses on pärast 31. märtsi 2016 toimunud lisaks laekumised 3 x 450 eurot,

s.o 1350 eurot. Miinimumelatise kohaselt pidi 2016. aastal kolme kuu eest elatist tasuma 3 x 215

eurot, seega kokku on rohkem makstud 705 eurot. Kuna vastav täitemenetlus lõpetati 31. jaanuaril

2017, tuvastas kohus, et kokku maksti perioodil 1. septembrist 2012 kuni 31. jaanuarini 2017

kostjale II kostja I poolt alusetult rohkem 12 485 eurot (11735 + 750).

Riigikohus on andnud maakohtule juhise, et maakohus teeks kindlaks, kas elatiskokkuleppe alusel

makstud raha oli tol ajal abielus kostjate ühisvara. Kohus on andnud kostjatele menetluses

korduvaid vastavasisulisi korraldusi põhjendada, kas arvele laekunud summade osas oli tegemist

oli nende ühis- või lahusvaraga, kuid kostjad on keeldunud kohtule sisuliselt vastamast.

Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel

omandatud esemed ning abikaasade muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh varalised

nõuded töötasule. Riigikohus on varasemalt menetluses tuvastanud, et poolte vahel puudub

vaidlus, et täitemenetluses on pööratud sissenõue kostja I töötasule kui ainsale varale, mis on

arestitud nii hageja kui ka kostja II kasuks, kostja II soovil on täitemenetluses saadud raha kantud

lapse kontole (Riigikohtu otsuse p 13). Kohus on vastavalt hageja taotlusele nõudnud välja

abieluvararegistrist kostjate vahel 12. novembril 2008 sõlmitud abieluvaralepingu (II kd, tl 32).

Abieluvaralepingu alusel on kohus menetluses kindlaks teinud, et selle p-des 4.2. ja 4.3. on kostjad

kokku leppinud, et nende abielu ajal alates lepingu tõestamise päevast edaspidi soetatav vara või

varaline õigus või varaline kohustus jääb selle abikaasa lahusvaraks, kelle poolt see vara

omandatakse või see kohustus võetakse või kelle nimele see registreeritakse või kantakse

kinnistusraamatusse. Lahusvaraks olevat vara võib kumbki abikaasa vallata, kasutada või käsutada

teise abikaasa nõusolekuta. Seega ei ole õige kohtu hinnangul kostja menetluses antud selgitus,

mille kohaselt sai 2008. aastal sõlmida abieluvaralepingu selliselt, et see ei hõlmanud abikaasade

kogu vara. Isegi, kui kostjad ei leppinud kokku kogu oma omandatava vara osas, leppisid nad siiski

kokku omandatavate varaliste õiguste, sh töötasu, osas, mis jäi abieluvaralepingu kohaselt

kummagi abikaasa vabalt vallatavaks lahusvaraks.

Käesolevaks ajaks on 2. detsembril 2016 kostjad oma abielu lahutanud (II kd, tl 55-56) ning see

nähtub ka abieluvararegistri kandest, mille alusel on tuvastatav, et registrikaart on suletud

rahvastikuregistri andmete alusel 12. detsembril 2016 (II kd, tl 10).

Maakohus on menetluses tuvastanud, et perioodil 12. novembrist 2008 kuni täitemenetluse

lõppemiseni 31. jaanuaril 2017 oli kostja I ja kostja II kontol olev raha (sh sinna laekunud töötasu)

kummagi abikaasa lahusvara. Kuna kostja I arvetele laekunud raha puhul oli tegemist lahusvaraga,

puudub alus menetleda täiendavalt ühisvara jagamist ning kohustada hagejat vastavasisulise nõude

esitamiseks.

Riigikohtu otsuse p-s 37.3. on märgitud, et vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud

vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud

lapse kui kolmanda isiku kasuks (ka otsuse p 22). Olukorras, kus tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistatud tehingu alusel on võlausaldaja korraldusel raha üle kantud kolmandale isikule, saab

tagastamise nõude esitada üksnes võlausaldaja vastu VÕS § 1029 järgi. VÕS § 1029 kohaselt kui

üleandja (kostja I) on võlausaldaja (kostja II) korraldusel täitnud kohustuse kolmandale isikule

(lapsele), võib üleandja VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes

võlausaldajalt. VÕS § 1028 lg 1 järgi kui isik (saaja, kostja II) on teiselt isikult (üleandja, kostja I)

midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi

nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostjate

vahel 26. jaanuaril 2012 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe p-s 2.1.2. (I kd, tl 16) on kokku

lepitud elatise maksmine kostja I poolt kostja II kontole. Tegemist ei ole olnud ehtsa lepinguga

poolte ühise lapse kasuks VÕS § 80 lg 1 mõttes ning lapsel puudus VÕS § 80 lg 2 kohane lepingu

täitmise nõue.

Hageja on täitemenetluse lõppemise tõttu taotlenud osaliselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu

väljaandmist otse endale kui võlausaldajale. Samas ei sätesta TMS § 195 lg 1, et raha otse

sissenõudja käsutusse andmine täitemenetluses esitatud nõude raames oleks üldse võimalik.

Hageja esitatud andmetest ning kohtute infosüsteemist (KIS) nähtub, et kostja I suhtes on Harju

Maakohus 12. jaanuar 2017 kell 12.00 välja kuulutanud pankroti. TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb

täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. TMS § 197 lg 2 järgi kui tehingu kehtetuks

tunnistamise vaidlus on pankroti väljakuulutamise ajal veel kohtu menetluses, peatatakse

kohtumenetlus. Pankrotihalduri avalduse alusel võib seda jätkata. Kostja I pankroti

väljakuulutamisel tulnuks käesolev menetlus TMS § 197 lg 2 kohaselt juba Riigikohtu menetluses

peatada. Lisaks sätestab pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1, et pärast pankroti väljakuulutamist

võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses

sätestatud korras. Ka nõuete rahuldamine toimub siis pankrotiseaduses sätestatud korras.

Käesolevaks ajaks on KIS andmetel lõppenud Harju Maakohtu 31. juuli 2017 määrusega kostja I

pankrotimenetlus (ainsaks võlausaldajaks hageja) ning on algatatud kostja I võlgadest vabastamise

menetlus.

Võlgniku, st kostja I (pankrotis), varaks on ka tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu

alusel üleantud summade alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (TsÜS § 66). Seega ei

ole PankrS § 174 lg 1 grammatilise tõlgenduse korral pankrotivõlausaldajast hagejal võimalik

kostjale I kuuluvale tagasinõudeõigusele kohustustest vabastamise menetluse kestel sissenõuet

pöörata. Maakohus oli seisukohal, et nimetatud sätet läbi pankrotimenetluse eesmärgi tõlgendades

tuleb käesolevas vaidluses asuda siiski vastupidisele seisukohale. Nimelt tuleneb õigusteooriast,

et pankrotimenetlusele on omane kollektiivsus ja sellega tihedalt seotud võlausaldajate võrdse

kohtlemise põhimõte, mille eesmärgiks on sarnases õiguslikus positsioonis võlausaldajate võrdne

kohtlemine. Võlausaldajate nõuete rahuldamine nii pankrotimenetluses kui ka sellele järgnevas

kohustuste vabastamise menetluses toimub ühiselt jaotusettepanekus ettenähtud jaotiste alusel.

Nagu kohus varasemalt KIS-is olevate ning menetlusosalistele teadaolevate määruste põhjal on

tuvastanud, oli kostja I pankrotimenetluses ainuke võlausaldaja hageja, kes KIS-ist nähtuva

pankrotihalduri lõpparuande kohaselt on jaotise järgi õigustatud saama 100% ning kelle nõuet on

Harju Maakohus 31. juuli 2017 määruse resolutsiooni p-s 2 summas 110 236 eurot 88 senti ka

tunnustanud. Kuna kostja I pankrotimenetluses ei olnud peale hageja teisi võlausaldajaid, oli

maakohus seisukohal, et PankrS § 174 lg 1 ainuvõlausaldaja korral ei rakendu ning kostja I

tagasinõudeõigust kostja II vastu saab hageja maksma panna kostja I kohustustest vabastamise

menetluse raames iseseisvalt ning seetõttu tuleb kostjal II anda hageja käsutusse tagasi võidetud

tehingu alusel alusetult saadud 12 485 eurot.

Maakohus on kirjalikku menetlust määrates (II kd, tl 46-47) kohustanud pooli esitama hiljemalt

12. detsembriks 2017 menetluskulude nimekirjad. Hagejale on kohtumäärus 14. novembril 2017

AET kaudu kätte toimetatud (II kd, tl 51), kuid oma menetluskulude nimekirja ei ole hageja

esitanud. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja menetluskuludeks maakohtus tasutud riigilõiv

summas 250 eurot (I kd, tl 20). Samuti on esialgses hagiavalduses hageja taotlenud, et kostjatelt

mõistetaks solidaarselt hageja kasuks välja TsMS § 177 lg 4 alusel seadusjärgne viivis

menetluskuludelt. Maakohus mõistis seega solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja hageja

menetluskulu 250 eurot ning viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus

tühistada ning jätta hageja nõue kostja II vastu raha väljanõudmiseks ja hageja käsutusse

andmiseks rahuldamata. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt puuduvad kostjatel andmed, et hageja on kohtus nõudnud

ühisvara jagamist või esitanud tuvastusnõude, et lugeda kostjate sissetulekud (töötasu) poolte

lahusvara hulka kuuluvaks. Ometigi on maakohus otsuse punktis 21 leidnud, et maakohus on

menetluses tuvastanud, et perioodil 12. novembrist 2008 kuni täitemenetluse lõppemiseni

31. jaanuaril 2017 oli kostja I ja kostja II kontol olev raha (sh sinna laekunud töötasu) kummagi

abikaasa lahusvaraks ning kuna kostja I menetluses tuvastatud ainsa vara (st arvetele laekunud

raha) puhul oli tegemist lahusvaraga, puudub ka alus menetleda täiendavalt ühisvara jagamist ja

kohustada hagejat vastavasisulise nõude esitamiseks. Selle järelduse alusel on maakohus otsuse

resolutsioonis ühisvara jagamata rahuldanud hageja nõude kostja II vastu enammakstud raha

tagastamiseks ning kohustanud kostjat II andma hageja käsutusse kogu nn enammakstud raha,

s.o 12 485 eurot. Maakohus on summa valesti arvutanud, õige arvutuskäik oleks

11735+705=12 440.

Kostjatele tuli üllatusena, et kohus asus kohtuotsuses kostjate abieluvaralepingu alusel tuvastama,

et kostja I sissetulek on lahusvara. Hageja ei ole esitanud tuvastusnõuet lugeda kostja I sissetulek

kuuluvaks tema lahusvara hulka ning kohus ei ole menetlusosalistega seda menetluses arutanud.

Kostjad leiavad, et Riigikohus, märkides oma otsuses, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks

teha, kas elatiskokkuleppe alusel makstud raha oli kostjate ühisvara, ei pidanud silmas, et

maakohus omal initsiatiivil ilma vastava nõudeta menetlusosalise poolt asub tuvastama tema

arvates asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Kostjad leiavad, et maakohus on rikkunud

TsMS § 436 lõikes 4 sätestatut.

Varasem perekonnaseaduse redaktsioon, mis kehtis 12. veebruarini 2008 (redaktsiooni kehtivuse

lõpp 31. detsembril 2009) võimaldas sõlmida abieluvaralepingu selliselt, et see hõlmas abikaasade

vara osaliselt. Abieluvaralepingu sõlmimisel ei ole kostjad kokku leppinud varasuhte liiki koduse

sisustuse esemete ega töötasude osas. 12. novembril 2008 kehtinud perekonnaseaduse § 8 lõikest

2 tulenes, et kui abieluvaraleping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse abikaasade vara

või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes perekonnaseaduse 3. peatüki 3. jaos „Ühis- ja

lahusvara“ sätestatut.

Maakohtu otsus ei ole põhjendatud ka selles osas, et kostjat II on kohustatud raha andma hageja

käsutusse. Kostjad on seisukohal, et kehtivad õigusnormid ei sätesta võlausaldaja õigust nõuda

tagasivõidetud vara võlausaldaja käsutusse. Vara on võimalik nõuda täitemenetluse käigus

sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva täituri käsutusse või pankrotihalduri käsutusse.

Mingeid muid õiguslikke võimalusi seadusandja ette ei näe. Seega puudub käesolevas asjas

tagasivõidetud vara hageja käsutusse andmise alus. Lisaks on PankrS § 174 lg 1 sätestatud

kostjate arvates imperatiivne keeld, mistõttu maakohtu õigusteoreetilised seisukohad või viited

erinevatele tõlgendusvõimalustele ei ole asjakohased. PankrS § 174 lg 1 sisalduvat keeldu ei ole

võimalik tõlgendada kui osalist või piiratud keeldu.

10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda. Hageja palub alternatiivselt jätta maakohtu lahend muutmata, kuid

muuta lahendi õiguslikku põhjendust ning arvutusvea tõttu parandada maakohtu lahendit. Hageja

leiab, et õige nõude summa 12 440 eurot (11735 eurot + 705 eurot).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus tuleb osaliselt tühistada

kostjalt II hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas (otsuse resolutsiooni p 2) ning välja

mõista kostjalt II hageja kasuks 12 440 eurot.

Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus muutmata, kuid ringkonnakohus

täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni p 2 sõnastust ning mõistab kostjalt II välja hageja kasuks

12 440 eurot (mitte ei kohusta kostjat II andma kohtuotsuse jõustumisel hageja käsutusse

12 440 eurot).

Algselt oli hageja nõudeks kostjalt II raha välja mõista ja anda kohtutäituri käsutusse. Seoses

menetluse kestel olukorra muutumisega (kuulutati välja kostja I pankrot, lõpetati täitemenetlus

hageja nõudes kostja I vastu, algatati kostja I suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus)

muutis hageja oma nõuet ja palus välja mõista kostjalt II hageja kasuks 11 735 eurot, millele

lisandub 01.02.2016 kuni käesolevaks hetkeks osaliselt tühistatud kokkuleppe alusel

enammakstud summad (II kd, tl 5-8). Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 442 lg-st 5, mille

kohaselt resolutsioon peab olema selgelt arusaadav, oleks pidanud kohus välja mõista kostjalt II

hageja kasuks 12 440 eurot ning seetõttu ringkonnakohus täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni

p-i 2 sõnastust.

Kostja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta

läbi vaatamata.

12. Antud tsiviilasjas tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017 otsusega tühistati Tartu

Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016 otsus osas, milles mõisteti kostjalt II välja ja kohustati teda andma

kohtutäitur Sirje Taela käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb 1. aprillist 2016 kuni kohtuotsuse

jõustumiseni ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis nimetatud viisil. Samuti tühistati

ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saadeti tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata ning Tartu Ringkonnakohtu

1. aprilli 2016 otsus on jõustunud osas, milles tunnistati kehtetuks kostja I ja kostja II vahel

26. jaanuaril 2012 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe p 2.1.1 osas, mis ületab vastaval

perioodil kehtivat poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg-s 1

sätestatud elatise määra), samuti osas, milles seda kokkulepet kehtetuks ei tunnistatud ning ei

rahuldatud osaliselt hagi raha väljamõistmiseks kostjalt II.

Lähtudes viidatud Riigikohtu otsusest on Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016 otsus jõustunud

elatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude osas ning menetlus on jätkunud rahalise nõude

osas. Rahaline nõue on aga esitatud üksnes kostja II vastu, kes ainsana saab esitada sellele ka

vastuväiteid ja kohtuotsust selles osas vaidlustada (TsMS § 207 lg 2).

Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse nii kostja I kui

kostja II. Kuna menetlus maakohtus jätkus rahalises nõudes, siis sai maakohtu otsusele esitada

apellatsioonkaebuse üksnes kostja II. Kostjal I ei olnud apellatsiooni korras edasikaebamise õigust

(TsMS § 630 lg 1), sest seonduvalt rahalise nõudega ei ole ta menetluses pooleks. Ringkonnakohus

leiab, et on 7. veebruari 2018 määrusega alusetult võtnud kostja I apellatsioonkaebuse menetlusse

ning kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

13. Kostja II apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada kostjalt II hageja kasuks väljamõistetud

summa suuruse osas.

Õige on kostja II väide, et võttes aluseks maakohtu otsuse p-s 18 toodud lähteandmed, on

maakohus ebaõigesti arvutanud nõude suuruseks 12 485 eurot. Nõude suuruseks on hageja poolt

esitatud arvestuse alusel 12 440 eurot (ning kostja II ei ole vaidlustanud hageja arvestust) ja

nimetatud summa tuleb kostjalt II välja mõista hageja kasuks. Tegemist on arvutusveaga ning

ringkonnakohus parandab nimetatud osas kohtuotsuse.

14. Muus osas tuleb jätta kostja II apellatsioonkaebus rahuldamata.

14.1. Kostja II seisukoha kohaselt oleks hageja pidanud esitama menetluses kostjate vastu ühisvara

jagamise hagi ning kohus ei võinud ilma vastava hagi esitamiseta lugeda kostjate sissetulekud

(töötasu) poolte lahusvara hulka kuuluvaks.

Ringkonnakohus leiab, et selline kostja II väide on ekslik, sest kui kostjatel ei ole ühisvara (vaid

lahusvara), siis ei ole võimalik (ega vajalik) ka ühisvara jagamise hagi esitada. Hageja ei pidanud

esitama tuvastushagi tuvastamaks, et kostja I sissetulek on tema lahusvara, vaid nimetatud asjaolu

on võimalik tuvastada kostja II vastu esitatud rahalise nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna.

Seega on maakohus õigesti eelkõige tuvastanud, kas kostja I poolt saadud sissetulek oli ühisvara

või lahusvara.

Põhjendamatu on kostja II väide, et talle tuli üllatusena, et kohus asus kohtuotsuses kostjate

abieluvaralepingu alusel tuvastama, et kostja I sissetulek on lahusvara. Maakohus on kohustanud

kostjaid korduvalt vastama, kas 26. jaanuaril 2012 sõlmitud elatiskokkuleppe alusel kostja I

sissetulekust kostjale II makstud raha oli kostjate ühisvara (I kd, tl 186-187), kuid kostjad ei ole

selle kohtu küsimusele selgelt vastanud (I kd tl 189, 194-195). Hageja taotlusel kohustas maakohus

abieluvararegistrit esitama kostja I ja kostja II vahel sõlmitud ning registrile edastatud

abieluvaralepingute ärakirjad ja abieluvararegistrist esitati maakohtule 12. novembril 2008 kostja

I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaraleping. Maakohus on kostjatele kätte toimetanud

19. oktoobri 2017 kohtumääruse, milles on selgitatud, et kostjad on abieluvaralepingus kokku

leppinud, et alates 12.11.2008 on kummagi arvel olev raha tema lahusvara, ning kuna ei ole

tegemist kostjate ühisvaraga, ei pea hageja esitama hagiavaldust ühisvara jagamiseks.

Kostjatel oli võimalik esitada omapoolne seisukoht seonduvalt abieluvaralepinguga ning nad on

seda teinud (II kd tl 43-45, 52). Seega ei saanud olla kostjale II üllatuslik maakohtu seisukoht, et

kostja I sissetulek oli perioodil 12.11.2008 kuni 12.12.2016 (registrikaart suleti) lahusvara.

Alusetu on kostja II väide, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4 ning tuvastas ilma vastava

nõudeta kohtu arvates asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid. TsMS § 436 lg 4 kohaselt otsust

tehes ei või kohus tugineda asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Hageja on tuginenud

menetluses asjaolule, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaralepingu kohaselt oli kostja I

sissetulek lahusvaraks. Kostjal II oli võimalik hageja väitele vastu vaielda ning tõendada

omapoolset seisukohta, et abieluvaraleping ei hõlmanud lepingupoolte sissetulekut. Seega ei ole

maakohus tuginenud otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Iseenesest õige on kostja II väide, et abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS redaktsiooni

§ 8 lg 2 võimaldas sõlmida abieluvaralepingut selliselt, et see ei hõlmanud abikaasade kogu vara,

kuid antud juhul ei nähtu abieluvaralepingust, et lepingu sõlmimisel oleksid kostjad välistanud

lahusvarana poolte sissetulekud (töötasu).

Abieluvaralepingu (II kd, tl 32-34) p 4.2. kohaselt leppisid kostjad kokku, et nende abielu ajal

alates lepingu tõestamise päevast edaspidi soetatav vara või varaline õigus või varaline kohustus

jääb selle abikaasa lahusvaraks, kelle poolt see vara omandatakse või see kohustus jääb selle

abikaasa lahusvaraks, kelle poolt see vara omandatakse või see kohustus võetakse või kelle nimele

see registreeritakse või kantakse kinnistusraamatusse.

Seega tulenevalt abieluvaralepingu p-st 4.2. oli kostja I sissetulek tema lahusvaraks ning hagejal

puudus vajadus esitada hagi ühisvara jagamiseks.

4.2. Kostja II väite kohaselt ei sätesta kehtivad õigusnormid võlausaldaja (s.o hageja) õigust nõuda

tagasivõidetud vara enda käsutusse ning PankrS § 174 lg-s 1sätestatud imperatiivne keeld välistab

kostjalt II raha väljamõistmise hageja kasuks.

Asja materjalide kohaselt kuulutas Harju Maakohus 12. jaanuaril 2017 kell 12.00 välja kostja I

pankroti. Pankroti väljakuulutamise aluseks oli võlgniku (kostja I) enda avaldus. Seoses

pankrotimenetlusega lõpetati 17.01.2017 hageja nõude osas kostja I suhtes täitemenetlus. Harju

Maakohus on 31. juuli 2017 määrusega algatanud kostja I suhtes võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse, jätnud usaldusisiku määramata ja kohustanud võlgnikku ennast täitma

usaldusisiku kohustusi.

Kuna käesolevaks ajaks on algatatud kostja I suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus,

siis on ainetu kostja II väide, et raha tuleks välja mõista täitemenetlust läbiviiva täituri käsutusse

või pankrotihaldusi käsutusse.

PankrS § 173 lg 3 järgi on võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest või

ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Sama paragrahvi lg 4

kohaselt peab usaldusisik lõikes 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti.

PankrS § 174 lg 1 kohaselt võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel ei saa

pankrotivõlausaldajad pöörata sissenõuet võlgniku varale.

PankrS §-de 172 ja 173 eesmärk on, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu läheks usaldusisiku kontrolli alla ning usaldusisik

saaks selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada.

Käesoleval juhul ei ole tegemist PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tuluga, millest peaks võlgnikule

jääma 25 protsenti, vaid kehtetust tehingust tuleneva tagasitäitmise nõudega. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et asja materjalide kohaselt töötab kostja I Hansa Tehnik OÜ-s (II kd, tl 37) ning

kuna ta ise täidab usaldusisiku kohustusi, siis töösuhtes saadud tulust saab ta endale jätta PankrS

§ 173 lg-st 4 tuleneva summa, kuid PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud piirang ei puuduta summasid,

mis tehingu tagasitäitmise korras kuuluvad võlgnikule tagastamisele. Ringkonnakohus märgib, et

võlgnikule peab jääma PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust osa, millele seadusest (nt TMS § 132

lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab

PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu

mittearestitavast osast (vt ka Riigikohtu 16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16,

p 16.3).

Iseenesest õige on kostja II väide, et tulenevalt PankrS § 174 lg-st 1 ei ole üldjuhul

pankrotivõlausaldajal õigus pöörata sissenõuet võlgniku varale, samas aga ringkonnakohus,

arvestades käesolevas asjas konkreetseid asjaolusid (võlgnik ise täidab usaldusisiku kohustusi,

pankrotimenetluses ei ole teisi võlausaldajaid peale hageja, tegemist ei ole võlgniku töö- või

teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tuluga või ettevõtlusest saadud tuluga),

nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja saab nõuda kostjalt II kostjale I kehtetuks tunnistatud

tehingust tagasimaksmisele kuuluvaid summasid otse endale. Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud vaidlustatud otsuse p-s 26, ringkonnakohus nõustub nendega ning ei korda maakohtu

põhjendusi.

Siinkohal märgib ringkonnakohus veel, et kuna kostja I (võlgnik) täidab ise usaldusisiku kohustusi,

siis tagasitäitmise korras raha saamisel kostjalt II peaks ta selle välja maksma võlausaldajale. Kuna

asjas on vaid üks võlausaldajale (hageja), siis on õigustatud kohe (ilma usaldusisiku vahenduseta)

kostjalt II raha väljamõistmine hagejale.

15. Apellatsioonkaebus jääb sisuliselt rahuldamata (ringkonnakohus kõrvaldab vaid arvutusvea

kohtuotsuse resolutsioonis) ning seetõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171

lg 1 alusel kostja II kanda.

Hageja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud ja ringkonnakohus jätab

menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Üllar Roostoja

Viivi Tomson