3-17-1052/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1052

Haldusasi

AS Lux Express Estonia kaebus Maanteeameti 18.

aprilli

2017.

a

otsuse

nr

27-2/17-00094/026

tühistamiseks ja Maanteeameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Lux Express Estonia, esindajad

vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Kadri

Härginen

Vastustaja – Maanteeamet, esindaja vandeadvokaat

Elmer Muna

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maanteeameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

10. aprilli 2018. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Maanteeameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.

novembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-1052 muutmata.

2. Mõista Maanteeametilt AS Lux Express Estonia apellatsiooniastme menetluskulude

katteks välja 1755 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.05.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-17-1052

2(7)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le Lux Express Estonia on antud bussiliiniluba nr KL-308 ja 26.04.2016 on kinnitatud

sõiduplaan, mille alusel äriühing teenindab alates 06.05.2016 kiirkaugbussiliini nr 211

Tallinn–Pärnu.

2. AS Lux Express Estonia esitas 29.03.2017 Maanteeametile taotluse kiirkaugbussiliini nr

211 sõiduplaani muutmiseks. AS Lux Express Estonia märkis, et teenindab praegu nimetatud

liini väljumistega Tallinnast kell 9.30, 11.00, 12.30, 15.30 ja 17.30 ning Pärnust kell 16.00 ja

19.00. Taotleja soovis lisada uue reisi Tallinnast kell 16.00 ja Pärnust kell 15.15 ning seoses

uute reiside sobitumisega liinilogistikasse muuta Tallinnast kell 15.30 väljuva reisi aega kella

15.00-ks ja Pärnust kell 16.00 väljuva reisi aega 16.15-ks.

3. Maanteeamet otsustas 18.04.2017 kirjaga nr 27-2/17-00094/026 jätta AS Lux Express

Estonia taotluse läbi vaatamata.

Kirjas on märgitud, et Maanteeameti liinilubade komisjon arutas sõiduplaani muutmise

taotlust 13.04.2017 koosolekul ja leidis, et see tuleb ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 52 lg 2

alusel jätta läbi vaatamata. ÜTS § 52 lg 2 kohaselt võib liiniloa veotingimuste muutmist

taotleda pärast kahe aasta möödumist liinilubade väljaandmisest või veotingimuste muutmist.

Enne kahe aasta möödumist võib veotingimusi muuta juhul, kui kõik taotletavad muudatused

suurendavad veoteenuse stabiilsust või kättesaadavust, sõitjate ohutust või sõidumugavust või

aitavad muul viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele või kui veoteenuse osutamisel

on avaldunud vedajast sõltumatud asjaolud, mille tõttu ei ole võimalik tagada liini ohutut või

sõiduplaani järgset teenindamist. Komisjon hindas, et esitatud taotlus ei vasta neile

tingimustele. Komisjoni ettepanekut arvestades ja ÜTS § 52 lg 2 alusel jääb taotlus läbi

vaatamata.

4. AS Lux Express Estonia palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada

Maanteeameti 18.04.2017 otsus ja kohustada Maanteeametit vaatama kaebaja taotlus uuesti

läbi.

1) Otsus on motiveerimata. Taotluse rahuldamise eeldusi ei ole sisuliselt kontrollitud.

Vastustaja esitas põhjendused alles kohtumenetluse, kuid ei ole tõendanud, et lähtus neist

põhjendustest ka 18.04.2017 otsuse tegemisel. Kohtus tunnistajana üle kuulatud liinilubade

komisjoni liikme MM ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus vastustaja poolt

kohtmenetluses esitatud põhjendustega.

2) Vastustaja on mõistnud valesti ÜTS § 52 lg 2 p 1 eesmärki. Selle sätte eesmärk on

välistada, et vedajad ei loobuks kergekäeliselt liiniloa taotlemisel kokkulepitud tingimustest ja

ei halvendaks sellega sõitjate olukorda. Kaebaja ei soovinud loobuda senise liiniloa

tingimuste täitmisest (vähendada väljumisi, busside kvaliteeti või ohutusnõudeid vms), vaid

lisada

väljumisi

ja

optimeerida

seniseid

väljumisaegu.

Väljumisaegade

intervalli

mõistlikumaks muutmine suurendab, mitte ei vähenda veoteenuse stabiilsust. Isegi kui

3-17-1052

3(7)

tõlgendada ÜTS § 52 lg 2 p-i 1 vastustaja soovitud viisil, on kohtumenetluses esitatud

põhjendustes lähtutud ebaõigetest kaalutlustest ning vastustaja väited on tõendamata. Kaebaja

taotlusele lisatud Pärnu Linnavalitsuse, Pärnu Maavalitsuse, Harju Ühistranspordikeskuse ja

Tallinna

Transpordiameti

kooskõlastused,

mis

kinnitavad

elanike

vajadust

uute

väljumisaegade ja seniste väljumisaegade optimeerimise järele, on jäetud täielikult hindamata.

3) Taotletud muudatusi oleks saanud ka eraldi läbi vaadata ja rahuldada taotluse osaliselt, nt

uute väljumiste osas. Selline praktika on Maanteeametil olemas (haldusasi nr 3-17-1060).

5. Maanteeamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Otsusest nähtub taotluse läbi vaatamata jätmise alus (ÜTS § 52 lg 2) ja asjaolu, et

Maanteeamet ei tuvastanud ÜTS § 52 lg 2 kohaldamise eeldusi. Seega on Maanteeamet

teostanud kaalutlusõigust. Kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-3-1-46-14 (p 15) saab asja

lahendamisel arvestada ka kohtumenetluses täiendavalt esitatud kaalutlusi. Tunnistaja MM on

kinnitanud, et komisjonis arutati kaebaja taotlust ning taotluse sisulise läbivaatamise

eelduseks oli kõigi taotletavate muudatuste positiivne mõju veoteenusele, kuid olemasolevate

väljumisaegade muutmine ei oleks veoteenust parandanud. Seetõttu tegi liinilubade komisjon

ettepaneku jätta taotlus läbi vaatamata. Maanteeamet lisab, et sõiduplaanis olemasolevate

väljumiste kellaaegade muutmine kahjustab veoteenuse stabiilsust, sest inimesed ei saa

arvestada harjumuspärase sõidugraafikuga. Taotletavad marsruudid on juba kaetud stabiilise

ajalise intervalliga väljumistega, seega ei oleks kaebaja taotletud kellaaegade muutmised

lisanud veoteenusele midagi positiivset.

2) Taotletavad muudatused olid omavahel seotud, seega ei olnud alust kaaluda taotluse

osalist rahuldamist. Kuna taotlus oli selge, ei olnud vaja küsida kaebajalt täiendavat teavet

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2).

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.11.2017 otsusega kaebuse, tühistas Maanteeameti

18.04.2017 otsuse, kohustas Maanteeametit kaebaja 29.03.2017 taotlust uuesti läbi vaatama

30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks

välja menetluskulu 3515 eurot.

1) Vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused, miks kaebaja taotlus ei vasta ÜTS § 52 lg-s 2

sätestatud tingimustele. Liinilubade komisjonis toimunud arutelu sisu ja taotluse läbi

vaatamata jätmise kaalutlusi ei ole otsuses välja toodud ning neid ei nähtu ka ühestki muust

dokumendist, millele oleks otsuses viidatud.

2) Erandjuhul võib arvestada haldusorgani kohtumenetluses esitatud kaalutlustega, kuid

selleks peab kohus veenduma, et haldusorgan lähtus neist kaalutlustest juba haldusakti

andmisel (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-46-14, p 15). Kohtul ei ole sellist veendumust. Kohtule ei

ole esitatud liinilubade komisjoni protokolli ja ka ükski teine dokument ei sisalda komisjoni

ettepaneku põhjendusi. Tunnistaja MM väitis, et liinilubade komisjon koostas 13.04.2017

istungi protokolli, see saadeti kaebajale ärakuulamisõiguse teostamiseks ja kaebaja esitas

protokollile vastuväited. Kaebaja väidab aga, et temale ei ole 13.04.2017 istungi protokolli

saadetud. Maanteeamet teostas kohtu nõudel kontrolli ja selgus, et komisjoni 13.04.2017

istungi protokolli ei koostatud. See seab tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla.

Lisaks on MM ja Maanteeameti poolt kohtumenetluses välja toodud kaalutlused erinevad –

MM väitel jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata põhjusel, et see ei avalda positiivset mõju

veokvaliteedile ja sõitjatele, kuid Maanteemet tõi kaalutlustena välja selle, et muudatus ei

suurenda veoteenuse kättesaadavust ja kahjustab veoteenuse stabiilsust. Kuigi mõlemal juhul

on tegemist ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 nimetatud eeldustega, tuleb veokvaliteedile ja sõitjatele

avalduvat mõju ning mõju veoteenuse kättesaadavusele või stabiilsusele kaaluda eraldi, sest

3-17-1052

4(7)

tegemist on erinevatele teguritele avalduva mõjuga. Lisaks on liinilubade komisjon nõuandva

õigusega ning Maanteeamet pidi täiendavalt põhjendama komisjoni ettepanekuga arvestamist.

3) Kaebajal on õigus, et ÜTS § 52 eesmärk on tagada, et vedaja mõtleks enne liiniloa

taotlemist oma tegevuse läbi ning ei loobuks oma lubadustest kergekäeliselt ega halvendaks

sellega sõitjate olukorda. Sellele viitab ka ÜTS-i seletuskiri. Kaebaja ei soovinud taotletud

muudatustega loobuda veoteenuse osutamisest, vähendada väljuvate busside arvu vms.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Maanteeamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 23.11.2017 otsus ja

teha asjas uus otsus, millega jätta AS Lux Express Estonia kaebus rahuldamata.

1) Kõigi asjaolude arvesse võtmise ja tõendite igakülgse hindamise korral ei oleks

halduskohus saanud jõuda järeldusele, et vastustaja ei lähtunud otsuse tegemisel

kohtumenetluses täiendavalt esitatud kaalutlustest. Kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-3-1-

46-14 oleks pidanud kaebuse jätma rahuldamata.

2) Otsusest nähtub selgelt, et selle kaalutlused põhinevad liinilubade komisjoni ettepanekul.

Seega oleks pidanud halduskohus tunnistaja ütluste põhjal hindama liinilubade komisjoni

ettepaneku täpsemat sisu. Halduskohus leidis ekslikult, et tunnistaja MM ja Maanteeameti

välja toodud kaalutlused on erinevad – mõlemad rääkisid kokkuvõttes kaebaja taotluse

positiivse mõju puudumisest. ÜTS § 52 lg 2 p 1 ei sätesta taotluse rahuldamise eeldusena

üldist positiivset mõju veoteenusele, vaid loetleb kitsamad eeldused, millele taotlus peab

vastama. Need kitsamad eeldused nimetas Maanteeamet 03.07.2017 vastuses kaebusele.

Tunnistaja seisukohad on aga üldisemad. Asjaolu, et tunnistaja mäletas valesti ühte tehnilist

detaili (komisjoni istungi protokolli koostamist), ei anna alust pidada tema ütlusi tervikuna

ebausaldusväärseteks. Vaidluse eset puudutavas osas ei ole tunnistaja ütlused ebaselged ega

vastuolulised ning halduskohus oleks pidanud neist lähtuma.

3) Halduskohus eksis seaduse eesmärgi ja vaidluse asjaolude seostamisel. ÜTS § 52 lg 2 p 1

sõnastusest ja seaduse seletuskirjast tuleneb, et veoteenusele ei tohi negatiivset mõju avaldada

ükski taotletav muudatus, st kõik taotletud muudatused samaaegselt peavad avaldama

positiivset mõju. Kaebaja taotles nelja muudatuse tegemist, millest kaks – sõiduplaanis

olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmine – kahjustab veoteenuse stabiilsust, sest

inimestel ei ole võimalik arvestada harjumuspäraste väljumisaegade ja stabiilse

sõidugraafikuga. Sellele on vaidlustatud otsuses selgesõnaliselt viidatud ning seda kinnitas ka

tunnistaja. Seetõttu ei ole tähtsust, kas uute väljumiste lisandumisel on positiivne mõju või

mitte. Seega tuli taotlus igal juhul jätta läbi vaatamata.

8. AS Lux Express Estonia vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

1) Vaidlustatud otsuse tühistamine on õige ainuüksi selle motiveerimispuuduste tõttu.

2) Otsuses on viidatud nõustumisele liinilubade komisjoni ettepanekuga, kuid ei selgu,

millise ettepanekuga Maanteeamet nõustus. Tunnistaja MM ütlustega ei saa haldusaktile

lisada kaalutlusi ja põhjendusi, mida see ei sisalda. Tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed ja

need erinevad Maanteeameti poolt kohtumenetluses esitatud põhjendustest. Tunnistaja ja

Maanteeamet viitasid ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 loetletud erinevatele alustele. Kuna tunnistaja on

liinikomisjoni liige ja pikaajaline Maanteeameti töötaja, ei ole usutav, et ta kasutab ÜTS-s

sätestatud termineid nii ähmaselt, et selle üle peab apellatsiooniastmes vaidlema. Seega ei

tõenda tunnistaja ütlused seda, mida Maanteeamet sooviks. Lisaks ei ole tunnistaja eksinud

vaid ühes tehnilises detailis, vaid kolmes – liinilubade komisjoni istungi protokolli

3-17-1052

5(7)

koostamises, selle saatmises kaebajale ning selles, et kaebaja saatis komisjonile oma

vastuväited. Eelnevat arvestades ei ole usutav ka see, et tunnistaja mäletab täpselt, millistest

kaalutlustest lähtuti kaebaja taotluse lahendamisel. Maanteeamet ei ole lisaks tunnistaja

ütlustele esitanud ühtki dokumenti, kust nähtuks, et kohtumenetluses esitatud põhjendustest

lähtuti juba vaidlustatud otsuse tegemisel.

3) Halduskohus on õigesti mõistnud ÜTS § 52 lg 2 p 1 eesmärki ja selle kohaldamise

eeldusi. Norme ei tohi tõlgendada selliselt, et need muutuvad sisutuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

Maanteeameti 18.04.2017 kirjas sisalduv otsus on nõuetekohaselt motiveerimata ja

Maanteeamet ei ole veenvalt näidanud, et lähtus kohtumenetluses täiendavalt esitatud

kaalutlustest juba vaidlustatud otsuse tegemisel. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiki

halduskohtu sellekohaseid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4) ja märgib

apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.

10. ÜTS § 52 lg 1 järgi on vedaja kohustatud korraldama liiniloale märgitud vedu liiniloa

andja kinnitatud sõiduplaani ja teiste liiniloa taotlemisel esitatud veotingimuste kohaselt,

tagades sõitjate ohutuse. Vedaja võib mitte järgida sõiduplaani, kui see on raskete teeolude,

teeremondi või muude vedajast sõltumatute asjaolude tõttu vajalik sõitjate või liiklejate

ohutuse või pagasi säilivuse tagamiseks. ÜTS § 52 lg 2 sätestas vaidlustatud otsuse tegemise

ajal, et liiniloa veotingimuste muutmist võib taotleda pärast kahe aasta möödumist ajast, kui

liiniluba välja anti või veotingimusi muudeti. Enne nimetatud tähtaega esitatud taotluse võib

jätta läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui kõik taotletavad muudatused suurendavad

veoteenuse stabiilsust või kättesaadavust, sõitjate ohutust või sõidumugavust või aitavad muul

viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele (p 1); või veoteenuse osutamisel on

avaldunud vedajast sõltumatud asjaolud, mille tõttu ei ole võimalik tagada liini ohutut või

sõiduplaani järgset teenindamist (p 2).

11. Vaidlustatud otsuses on tsiteeritud ÜTS § 52 lg-t 2 ja märgitud lakooniliselt, et kaebaja

esitatud taotlus ei vasta neile tingimustele. Kuigi otsuses on viidatud liinilubade komisjoni

13.04.2017 istungil arutatule, ei ole selle arutelu sisu otsuses avatud, samuti ei viidata otsuses

ühelegi teisele dokumendile, kus need põhjendused sisalduksid. Seega on ilmne, et

Maanteeameti 18.04.2017 otsus on põhjendamispuuduste tõttu õigusvastane (HMS § 54, § 56

lg-d 1 ja 3).

12. Erandlikel juhtudel võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt

kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest

kaalutlustest haldusakti andmisel. Sellisel juhul võib kohus HMS § 58 alusel jätta

põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata. Tõendamiskoormus

küsimuses, kas kohtumenetluses esitatud põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris

ja kas sellega arvestati, on haldusorganil (vt nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p

20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15).

13. Vastustaja selgitas 03.07.2017 vastuses kaebusele (tl 34–36), et ÜTS § 52 lg 2 järgi

peavad kõik taotletud muudatused samaaegselt suurendama veoteenuse stabiilsust või

kättesaadavust, sõitjate ohutust või sõidumugavust või aitama muul viisil kaasa veoteenuse

kvaliteedi parandamisele. Olemasolevate väljumiste muutmine kaebaja taotletud viisil ei

suurenda vastustaja arvamuse kohaselt veoteenuse kättesaadavust, vaid hoopis kahjustab selle

stabiilsust, sest inimesed ei saa arvestada harjumispäraste väljumisaegadega ja stabiilse

sõidugraafikuga. Ooteaegade lühendamine saab veoteenusele positiivset mõju avaldada

3-17-1052

6(7)

üksnes siis, kui tegemist oleks ümberistumisega liiniga. Sõiduplaani muutmine Pärnu–Tallinn

liinil kaebaja taotletud viisil ei lühenda kell 14.30 ja 16.00 väljuvate reiside vahelist ooteaega,

sest lisaks kaebaja enda opereeritavatele liinidele väljuvad Pärnust bussid veel kell 15.00 ja

15.30. Ka Tallinn–Pärnu marsruut on juba stabiilse ajalise intervalliga väljumistega kaetud

ning kaebaja taotletud täiendav väljumine kell 16.00 on sõidugraafikuga juba kaetud, mistõttu

ei saa see omada positiivset mõju veoteenuse kättesaadavusele ja stabiilsusele. Kuna kaebaja

taotles enda poolt opereeritavate väljumisaegade muutmist, ei oma kaebaja busside tehniline

varustus muudatuste mõju hindamisel tähtsust. Maanteeamet lisas 04.09.2017 seisukohas, et

uute väljumiste lisamine võib mõjuda positiivselt veoteenuse kättesaadavusele, kuid sellel

pole tähtsust olukorras, kus kaebaja taotletud väljumisaegade muutmistel ei ole veoteenuse

kvaliteedile positiivset mõju (tl 45–46). Maanteeamet leiab, et loetletud kaalutlustega

arvestamine on tõendatud MM 12.09.2017 kohtuistungil antud ütlustega (tl 67–68).

14. MM selgitas, et liinilubade komisjoni arvates olid kaks lisaväljumist positiivse mõjuga ja

kaks muudatusettepanekut kellaaegade osas ei paranda veoteenust; komisjon arvestas taotleja

motiivi ja uute väljumist logistikat; väljumiste muutmine ei avalda positiivset mõju

veokvaliteedile ja sõitjatele. Hiljem lisas tunnistaja veel, et „sisuliselt hinnati konkureerivate

liinidega“. MM selgitas ka, et „komisjon ei leidnud ühtki argumenti, kuidas muudatused

veokvaliteeti parandavad, lähtudes kaalutluspõhimõttest“. MM märkis veel, et komisjoni

istungi kohta koostati protokoll, mis saadeti ärakuulamiseks AS-le Lux Express Estonia, kes

esitas sellele ka omapoolsed argumendid.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita MM ütlused veenvalt, et Maanteeamet lähtus

kohtumenetluses esitatud kaalutlustest juba vaidlustatud otsuse tegemisel. Halduskohus leidis

õigesti, et tunnistaja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Esiteks oli tunnistajal valesti meeles

liinilubade komisjoni protokolliga seonduv, sest puudub vaidlus, et tegelikult ei koostatud

komisjoni 13.04.2017 istungi protokolli ning taotluse menetlemisel ei toimunud ka kaebaja

ärakuulamist. Tegemist ei ole tähtsusetu tehnilise eksimusega, nagu väidab vastustaja.

Maanteeameti 20.09.2017 seisukoha järgi on liinilubade komisjoni praktika selline, et kui

taotluse asjaolud on selged ja lisaandmeid ei ole vaja küsida, siis protokolli ei koostata, ning

käesolevas asjas oligi tegemist sellise juhtumiga (vt tl 72). Komisjoni liikme MM ütlustest

võib seega järeldada, et kaebaja taotlus ei olnud tema mäletamist mööda selge, kuna selle

kohta koostati protokoll ja küsiti taotlejalt arvamust. Teiseks ütles MM, et hinnates

väljumisaegade

muutmise

mõju

veoteenuse

kvaliteedile,

tugines

komisjon

„kaalutluspõhimõtetele“, pidades ilmselt silmas Maanteeameti peadirektori käskkirjaga

kinnitatud kaugliinilubade väljastamise ja sõiduplaanide kinnitamise kaalutluspõhimõtteid (vt

tl 17–20), mida liinilubade komisjon peab oma ettepaneku tegemisel arvestama. Maanteeamet

on aga kohtumenetluses väitnud, et need kaalutluspõhimõtted ei puutu praegu üldse asjasse,

sest kaebaja taotlust ei vaadatud sisuliselt läbi (vt 03.07.2017 seisukoha p 3.1, tl 35). Need

asjaolud seavad kahtluse alla, et MM mäletas täpselt ka neid konkreetseid asjaolusid, millest

komisjon lähtus kaebaja taotluse lahendamisel. Seda enam, et MM ütlused on üsna

üldsõnalised ja kuigi need ütlused üldjoontes kinnitavad, et kaebaja taotluse lahendamisel

arvestati ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 loetletud kriteeriumitega, ei selgu MM ütlustest, milles täpsemalt

seisnes kaebaja taotletud muudatuste positiivne või negatiivne mõju ning kuidas komisjon

hindas taotlust võrdluses konkureerivate liinidega, s.o kuidas täpsemalt kohaldati seaduses

sätestatud kriteeriumeid konkreetse juhtumi asjaoludele.

16. Kuigi eelneva põhjal on ilmne, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ja vastustajal tuleb

kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata, märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

Maanteeamet leiab, et kaebaja taotlus sisaldas nelja muudatust, ning on kohtumenetluses

analüüsinud eraldi iga muudatuse vastavust ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 loetletud tingimustele.

3-17-1052

7(7)

Ringkonnakohus leiab, et selline tõlgendus ei ole käesoleva vaidluse asjaoludel mõistlik ega

eesmärgipärane. Kaebaja taotletud muudatused puudutavad sama liini nr 211 ning on

olemuslikult seotud selliselt, et nii Tallinna kui ka Pärnu suunal taotletakse ühe senise

väljumisaja nihutamist vastavalt 15 või 30 minuti võrra eeskätt ühe uue väljumisaja

lisandumise tõttu sellel suunal. Sellistel asjaoludel tuleb ÜTS § 52 lg 2 p 1 kohaldamisel

hinnata, kas Tallinna või Pärnu suunal taotletud muudatused oma koostoimes (st konkreetsel

suunal ühe väljumise lisamine ja selle tõttu ühe väljumisaja nihutamine) aitavad kaasa

veoteenuse kvaliteedi parandamisele. Sisuliselt on muudatuste omavahelist seotust möönnud

ka Maanteeamet (vt 20.09.2017 seisukoha p 2.5, tl 72).

Lisaks tuleneb ÜTS § 52 lg 2 p-st 1, et taotletud muudatust ei saa jätta läbi vaatamata (st seda

tuleb sisuliselt kaaluda, tuginedes mh Maanteeameti peadirektori kinnitatud kaugliinilubade

väljastamise ja sõiduplaanide kinnitamise kaalutluspõhimõtetele) juba siis, kui taotletud

muudatus aitab mistahes viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele, kuna ÜTS § 52 lg 2

p-s 1 sisalduv loetelu veoteenuse kvaliteeti parandavatest kriteeriumitest ei ole ammendav

ning selles sättes nimetatud kvaliteedi parandamisele kaasa aitavad alused on esitatud

alternatiivsetena. Selline tõlgendus ei lähe ringkonnakohtu hinnangul vastuollu ÜTS-i eelnõu

(Riigikogu XIII koosseisu 812 SE) seletuskirjas märgitud eesmärgiga tagada, et veotingimuste

muutmisele kohalduks teenuse osutamise stabiilsuse huvides reeglina n-ö ooteaeg ja vedaja ei

saaks liinilubade taotlemisel põhjendamatut eelist sellega, et näitab esialgu oma teenust

paremana ja asub seejärel veoteenuse kvaliteeti kohe muudatuste taotlemise kaudu

halvendama.

17. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Maanteeameti menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja

apellatsiooniastmes kantud menetluskulude suurus on 1755 eurot, mille eest osutati kaebajale

9 tundi õigusabi. Asja mahtu, keerukust ja menetluse käiku arvestades on tegemist vajalike ja

põhjendatud kuludega, mis tuleb Maanteeametilt kaebaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)