3-16-1973/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. mai 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1973

Haldusasi

XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 4. juuli 2016. a

vastutusotsuse nr 13-7/00648-22 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Janar Urres

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri

2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1973 muutmata.

2. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.06.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-16-1973

2(11)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 19.02.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/15095-48

DFSR Ehitus OÜ-d (kuni 14.11.2013 DM Alliance OÜ) tasuma maksuvõlga 49 069,27 eurot.

MTA-le esitatud andmete kohaselt soetas DM Alliance OÜ kontrollitaval perioodil (november

2012 – aprill 2013) RP Printing OÜ-lt ja Commercial Services OÜ-lt ehitusmaterjale ning

tööjõurendi- ja ehitusteenuseid. MTA tuvastas, et need äriühingud ei olnud tegelikult

ehitusmaterjalide müüjad ega teenuse osutajad ning DM Alliance OÜ oli sellest teadlik.

Ehitusmaterjali (armatuuri) müüjaks, samuti tööjõurenditeenuse osutajaks Pärnu mnt 271/273

ehitusobjektil oli tundmatu kolmas isik. Vainu ja Pikaripoe viaduktide ehitusobjektidel

teostasid töid tõenäoliselt DM Alliance OÜ enda töötajad. Seega kajastas DM Alliance OÜ

oma sisendkäibemaksuarvestuses alusetult RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ

arvetel kajastatud käibemaksu. 2013. a märtsi KMD-l kajastatud sisendkäibemaksu kohta

(ostud Commercial Services OÜ-lt) ei ole arvet üldse esitatud, mis samuti välistab õiguse

sisendkäibemaksu maha arvata. Käibemaksu määramise õiguslik alus oli käibemaksuseaduse

(KMS) § 29 lg 1 ja § 31 lg 1.

MTA ei kahtle kauba (armatuuri) olemasolus, kuid selle tegelik müüja jäi menetluse käigus

tuvastamata. Seega tuleb RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le kauba soetamise

eest tehtud väljamaksete käibemaksusummad maksustada tulumaksuga kui ettevõtlusega

mitteseotud kulu. Kuna DM Alliance OÜ ei ole tegelikult RP Printing OÜ ja Commercial

Services OÜ arvete alusel tööjõurendi- ning ehitusteenuseid saanud, siis ei ole nende arvete

alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega seotud ja tuleb samuti maksustada tulumaksuga.

Tulumaksu määramise õiguslik alus oli tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 ning §

54 lg 2.

2. MTA kohustas 04.07.2016 vastutusotsusega nr 13-7/00648-22 XX ja YY solidaarselt

tasuma DFSR Ehitus OÜ maksuvõlga 48 976,96 eurot.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 40 lg 1 alusel on XX ja YY DFSR Ehitus OÜ endiste

juhatuse liikmetena solidaarselt vastutavad äriühingu 19.02.2015 maksuotsusega kindlaks

tehtud, kuid tasumata maksuvõla eest, mida ei ole õnnestunud DFSR Ehitus OÜ-lt sisse

nõuda. XX ja YY on tahtlikult rikkunud MKS §-s 8 sätestatud käibe- ja tulumaksu

deklareerimise ja tasumise kohustust ning juhatuse liikmete tegevuse ning äriühingu

maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos.

3. XX esitas vaide, mille MTA jättis 02.09.2016 vaideotsusega nr 6-1/3447-2 rahuldamata.

4. XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses vastutusotsus tühistada.

1) Jääb arusaamatuks, millistest tõenditest maksuhaldur vastutusotsuse koostamisel lähtus.

Kõiki maksuotsuse aluseks olnud tõendeid (nt arveid, töötajate selgitusi, pangakonto

väljavõtteid) ei ole vastutusmenetlusse üle võetud, seega on suur osa tõenditest jäänud

vastutusmenetluses

sisuliselt

hindamata.

Vastutusotsus

tuleb

tühistada

ainuüksi

motiveerimispuuduste ja oluliste tõendite hindamata jätmise tõttu.

2) Vaidlus puudub selles, et armatuur soetati AS Narva Elektrijaamad Auvere objektile. RP

Printing OÜ ja Commercial Services OÜ esindaja OO on kinnitanud armatuuri müüki DFSR

Ehitus OÜ-le ning seda, et töötajad viisid armatuuri kohale ja tema ütles töötajatele, kuhu

3-16-1973

3(11)

sõita. OO teadis elektrijaama objekti. Muus osas on OO ütlused ennast kõigest distantseerivad

ega lähe kokku teiste kogutud tõenditega. On usutav, et OO andis MTA-le valeütlusi.

Maksuhaldur oleks pidanud aru saama, et OO on seletused andnud pahatahtlikult, mistõttu

nendele ei oleks tohtinud anda nii suurt kaalu. XX ja YY on kinnitanud, et kaup soetati OO-ga

seotud ettevõttelt.

3) Auvere objektil, mille eest vastutas kaebaja, ei osutanud RP Printing OÜ või Commercial

Services OÜ alltöövõttu ega tööjõurenti. Alltöövõtt ja tööjõurent on seotud Vaino ja Pikaripoe

viaduktide ning Pärnu mnt 271/273 objektiga, mille eest vastutas YY. Eeltoodule vaatamata

on kaebaja veendunud, et alltöövõtu ja tööjõurendiga seotud arved on korrektsed ning

vastupidine ei ole tõendatud. YY on kaebajale kinnitanud, et arved vastavad tegelikkusele.

DFSR Ehitus OÜ tasus kõigile töötajatele pangaülekandega, mida on kinnitanud

maksuhaldurile seletusi andnud DFSR Ehitus OÜ töötajad. Seega on DFSR Ehitus OÜ

pangakonto väljavõttelt tuvastatavad kõik ettevõttes töötanud isikud. Maksuhaldurile seletusi

andnud DFSR Ehitus OÜ töötajad kinnitasid töötamist just Auvere objektil ning ainult DD

kinnitas, et töötas lisaks Vainu ja Pikaripoe viadukti ehitustel. Eelnev sobitub DFSR Ehitus

OÜ juhatuse liikmete selgitatuga, et Auvere objektil töötasid vaid DFSR Ehitus OÜ enda

töötajad ning Vainu ja Pikaripoe viadukti ehitusel töötasid nii DFSR Ehitus OÜ töötajad kui

ka alltöövõtu korras PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ töötajad ning Pärnu mnt

objektil vaid PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ töötajad. Ka Eurobetoon OÜ

esindaja on kinnitanud, et ostis alltöövõtu korras teenust DFSR Ehitus OÜ-lt. Kuna ükski

maksuhaldurile seletusi andnud DFSR Ehitus OÜ töötaja ei kinnitanud töötamist Pärnu mnt

271/273 objektil, viitavad tõendid sellele, et äriühing rentis töötajaid just OO ettevõttelt ning

viimase esitatud arved vastavad tegelikkusele. Arvestades viaduktide objekti mahtusid, ei

saanud DFSR Ehitus OÜ läbi ajada vaid oma töötajatega.

4) Kuna vaidlusalused arved kajastavad tegelikult toimunud tehinguid, on väljamaksed

ettevõtlusega seotud kulu, mille tulumaksuga maksustamine ei ole põhjendatud. Isegi kui peab

paika maksuhalduri väide, et teenus ja kaup saadi kolmandatelt isikutelt, on selge, et selle eest

on neile isikutele tasutud. Kui RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le väljamakseid

ei tehtud, ei saa olematut väljamakset maksustada tulumaksuga.

5) XX ja YY tegevus ja vastutus oli objektide kaupa ära jaotatud. Töövõtuga seotud detailid

Vaino ja Pikaripoe viaduktidel ning Pärnu mnt 271/273 objektil olid YY mõjusfääris ja

kaebaja olid neist teadlik vaid üldjoontes. Kaebaja sai ülevaate nendel objektidel toimuvast

eelkõige YY selgitustest, kes kinnitas, et arved on korrektsed. Kuna vaidlust pole selles, et

tööd nimetatud objektidel tehti, puudus kaebajal alus kahelda arvete tõele vastavuses. Seetõttu

käitus kaebaja RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le väljamaksete tegemisel heas

usus, tasudes teenuse osutamise eest esitatud arved. Isegi kui oletada, et alltöövõtu arved ei

vasta tõele, ei olnud kaebaja sellest teadlik ning tal ei olnud võimalik kaitsta end teise

juhatuse liikme tegevuse eest. Seega ei ole kaebaja käitunud raskelt hooletult ega tahtlikult

ning maksusumma sissenõudmine on aegunud.

5. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Tõendid kogumis kinnitavad kaebaja teadmist asjaolust, et RP Printing OÜ ja Commercial

Services OÜ ei müünud DFSR Ehitus OÜ-le kaupu ja teenuseid, seega oli kaebaja süü

vormiks tahtlus ja maksusumma sissenõudmine ei ole aegunud. Kaebaja kinnitas 19.02.2016

seletuses, et oli kursis kõikidel objektidel toimuvaga. Maksumenetluse ajal 06.06.2013 antud

seletuses kinnitas kaebaja, et YY koostas küll müügiarved, kuid arveid allkirjastasid mõlemad

juhatuse liikmed, väljamakseid alltöövõtjatele aga tegi peamiselt kaebaja. DFSR Ehitus OÜ

raamatupidamises on kajastatud RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ nimel

väljastatud arveid nii armatuuri soetuse kui ka ehitustööde teostamise kohta, seega pidi

3-16-1973

4(11)

kaebaja isiklikult suhtlema mõlema äriühingu esindajaga. Need arved olid ja on DFSR Ehitus

OÜ kontrollitoimikus olemas ning maksuotsuses on arvetega seonduvat ka analüüsitud.

Kaebaja suhtles oma seletuse kohaselt vaidlusaluste tehingutega seonduvalt üksnes OO-ga.

OO ei kinnita tehingute toimumist DFSR Ehitus OÜ-ga, kasutades väljendit „vist müüsin

teenuseid ja ehitusmaterjale“. Väidetavalt müüdud kaupadena nimetas OO sanitaartehnilisi

kaupu, s.h kanalisatsioonitorusid ning seoses kauba kättetoimetamisega mainis kaupade

hulgas ka armatuuri.

2) Kontakti loomist RP Printing OÜ-ga kirjeldab kaebaja 11.06.2013 seletuses selliselt, et

kohtus OO-ga Auvere objektil, kus viimane pakkus müüa muuhulgas armatuuri. Kohtumise

käigus vahetati telefoninumbreid ja seejärel helistas kaebaja OO-le ning lepiti kokku

kohtumine, mille käigus tegi kaebuse esitaja suulise tellimuse. Armatuuri soetati novembris ja

hiljemgi ning RP Printing OÜ pakkus armatuuri koos kohaletoomisega. Üleandmise-vastuvõtu

akte ei vormistatud, küll aga allkirjastati leping ning kõik tasumised toimusid sularahas. YY

seletuse kohaselt leidis kontakti OO-ga XX ja eeldades, et viimane kontrollis ka OO volitusi,

tema seda enam ei teinud. YY kinnitusel töötasid Vainu ja Pikaripoe objektidel RP Printing

OÜ ja Commercial Services OÜ töötajad, keda tema ei tea, kuid kellega igapäevaselt suhtles

OO. YY väitel tema ei tea, millises mahus OO firma töötajad töid teostasid. OO seevastu ei

osanud DFSR Ehitus OÜ esindajat nimetada ning kinnitas, et tema Auvere ega ühelgi teisel

objektil ei käinud. Seetõttu ei saa kaebaja seletusi pidada usaldusväärseks.

3) Ei saa välistada, et äriühingust müüja, kes soovib varjata oma käivet, võib

maksumenetluses eitada tehingute toimumist. Selles asjas on aga OO sisuliselt eitanud RP

Printing OÜ ja Commercial Services OÜ majandustegevust tervikuna. Vastustaja ei näe

põhjust, miks pidanuks äriühingud, kes soovisid vältida maksukohustuse tekkimist, näitama

end selles maksumenetluses tervikuna mittetegutsevate äriühingutena. Lisaks on OO seletused

kooskõlas maksuhalduri tuvastatud asjaoluga, et RP Printing OÜ-l ja Commercial Services

OÜ-l puudusid töötajad.

4) Maksuhaldur võrdles vaideotsuses DFSR Ehitus OÜ TSD-de andmeid äriühingu

pangakontolt nähtuvate töötasu väljamaksetega. Ajavahemikul november 2012 kuni märts

2013 ei ole kõigile töötajatele pangakontode kaudu väljamakseid tehtud. Samas on töötajatele

tehtud väljamakseid, mis ei kajastu TSD-del. Kuna maksuhalduril ei õnnestunud küsitleda

kõiki DFSR Ehitus OÜ töötajaid, kellele äriühing deklareeris töötasu väljamakseid, ning

arvestades seda, et kinnitust ei leidnud kaebaja väide, nagu oleks kõikidele töötajatele töötasu

väljamakseid tehtud pangakonto kaudu, on kasutu kaebuse esitaja arutlus teemal, nagu olnuks

maksuhalduril võimalik tuvastada, kes DFSR Ehitus OÜ töötajatest ja millisel objektil töötas

ning teha sellest järeldused DFSR Ehitus OÜ võimekuse kohta teostada vaidlusalustel arvetel

kajastatud tööd oma töötajatega. Pigem nähtub, et sularaha, mille kaebaja ja YY DFSR Ehitus

OÜ arvelduskontolt välja võtsid, ei kasutatud mitte RP Printing OÜ-le ja Commercial

Services OÜ-le tasumiseks, vaid oma töötajatele töötasu maksmiseks. Pangakontolt nähtuvad

töötasu väljamaksed on kohati sedavõrd väikesed, et tekib põhjendatud kahtlus nende

vastavuses tegelikult makstud töötasule. Kuna sularaha väljamakseid tegi valdavalt kaebaja,

siis oli ta ühtlasi teadlik sularaha tegelikust kasutamisest.

5) Tulumaksu määramine ei ole põhjendamatu olukorras, kus maksuhaldur ei sea kahtluse

alla kauba olemasolu. Maksuhaldur on maksustanud tulumaksuga üksnes kauba

maksustatavale väärtusele lisatud käibemaksu osa. Kuna RP Printing OÜ ja Commercial

Services OÜ poolt armatuuri tarnimine ei leidnud tõendamist ning tegelikku kauba tarnijat ei

õnnestunud kindlaks teha, siis on alust arvata, et tegelikul müüjal puudus õigus käibemaksu

lisamiseks ning käibemaksu puudutavas osas ei ole kulu seotud DFSR Ehitus OÜ

ettevõtlusega. Kuna ehitustöid Vainu ja Pikaripoe objektil teostasid ilmselt DFSR Ehitus OÜ

3-16-1973

5(11)

enda töötajad, siis on teenuse osas kogu väljamakse maksustamine tulumaksuga põhjendatud.

Kuna maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud teenuse olemasolu, kuid ei ole suutnud

tuvastada teenust osutanud isikut objektil Pärnu mnt 271/273, siis on põhjendatult kogu

väljamakse maksutatud tulumaksuga.

6) Eitamata võimalust juhatuse liikmete vaheliseks tööjaotuseks, ei kehti see nende

ülesannete osas, mis on juhatuse liikme seadusest tulenevateks kohustusteks. MKS § 8 lg-st 1

tulenevalt ei saa juhatuse liikme kohustust delegeerida teisele juhatuse liikmele.

6. Tallinna Halduskohus jättis 05.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning

täieliku täitmise. MKS § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest

hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest

solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse

maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või

maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Sama paragrahvi 5. lõikest tuleneb, et

vastutusotsuse võib teha maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul ning juriidilise isiku

juhatuse liikmele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu

kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS § 130 lg 1 p-s 6 sätestatud viisil ning selle

tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või

maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. MKS § 96 lg 6 kohaselt ei tehta

vastutusotsust kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või

maksuvõlg on kustutatud. MKS § 32 kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt

tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt

arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt

arvestatud intress. Kohtupraktika järgi on juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt

maksuvõla sissenõudmisel järgmised: 1) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest

rikkunud oma kohustusi; 2) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest

tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise

kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-37-13, p 12;

3-3-1-17-13, p-d 11–16; 3-3-1-23-12, p-d 10–11, 14 ja 20; 3-3-1-41-05, p-d 12, 13 ja 15).

2) Kaebajalt nõutakse sisse DFSR Ehitus OÜ maksuvõlga, mille tasumiseks kohustati

äriühingut 19.02.2015 maksuotsusega. Seisukohta, et OÜ-d RP Printing ja Commercial

Services ei osutanud DFSR Ehitus OÜ-le arvetel näidatud teenuseid ega müünud kaupu, on

maksuhaldur maksuotsuses ja vastutusotsuses põhjendanud järgmiste asjaoludega: 1)

väidetavatel müüjatel ei olnud reaalset majandustegevust (sh puudus töötajaskond, seaduslik

esindaja OO ei suutnud usaldusväärselt selgitada, milles seisnes nende äriühingute

majandustegevus ega mäletanud, kas äriühingud müüsid kaupa või osutasid teenust DFSR

Ehitus OÜ-le); 2) DFSR Ehitus OÜ ega kaebaja ei ole esitanud usutavat selgitust nende

äriühingutega suhete loomise ega tehingute asjaolude kohta; 3) ükski tehinguosalistest ei

suutnud esitada andmeid selle kohta, kes objektidel reaalselt töötasid; 4) RP Printing OÜ-ga

vormistatud tehing oli majanduslikult ebamõistlik, kuna DFSR Ehitus OÜ soetas RP Printing

OÜ-lt tööjõurenti oluliselt suuremas mahus ja maksumusega, kui ise tellijale Eurobetoon OÜ-

le võõrandas; 5) DFSR Ehitus OÜ poolt tellijale Nordecon Betoon OÜ-le esitatud teostatud

tööde mahud ei ühti OÜ Commercial Services poolt teostatud tööde mahuga; 6) kauba tarnete

kohta on esitatud üksnes arved ning ükski tehinguosalistest ei osanud usaldusväärselt

selgitada, kuidas toimus kauba tellimine, kohaletoomine ja üleandmise vormistamine; 5)

tehingute eest tasumine toimus sularahas. Need asjaolud koosmõjus õigustavad kahtlust, et

tehinguid DFSR Ehitus OÜ ning OÜ-de RP Printing ja Commercial Services vahel

3-16-1973

6(11)

tegelikkuses ei toimunud ning DFSR Ehitus OÜ oli sellest teadlik. Kaebaja ei ole esitanud

mistahes andmeid, mille alusel oleks tuvastatav OÜ-de RP Printing ja Commercial Services

poolt teenuste tegelik osutamine ja kauba müük DFSR Ehitus OÜ-le.

3) Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebaja rikkus DFSR Ehitus OÜ juhatuse liikmena

teadlikult MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust korraldada äriühingu maksuarvestust

nõuetekohaselt. Selle tulemusena arvestati DFSR Ehitus OÜ KMD-de esitamisel

sisendkäibemaksu selleks kõlbmatute arvete alusel. Sisendkäibemaksu deklareerimine ja

mahaarvamine

arvete

alusel,

millel

kajastatud

tehingute

mittetoimumisest

pidi

käibemaksuarvestuse eest vastutav isik olema teadlik, on oma iseloomult tahtlik rikkumine.

Vastutusotsuse p-s 5.2 toodud hinnang XX süü vormile on õige. Nõustuda saab ka

järeldusega, et DFSR Ehitus OÜ maksuvõla tekkimine oli põhjuslikus seoses kaebaja tahtliku

tegevusega fiktiivsete arvete kasutamisel raamatupidamisarvestuses. XX kui DFSR Ehitus OÜ

juhatuse liikme MKS § 40 lg-st 1 tulenevat vastutust äriühingu maksuvõla eest ei saa

mõjutada juhatuse liikmete omavahelised kokkulepped. Kuna kaebaja väited ühtivad

vaidemenetluses esitatud väidetega, maksuhaldur on neile vaideotsuses põhjalikult vastanud

ning kohus nõustub maksuhalduri argumentatsiooniga, ei ole HKMS § 165 lg 2 kohaselt vaja

neid põhjendusi korrata.

4) Täidetud on ka kõik muud tingimused XX suhtes vastutusotsuse tegemiseks. MTA

19.02.2015 maksuotsus on kehtiv haldusakt. Maksuvõla sundtäitmine ei ole aegunud (MKS §

132) ja seda ei ole kustutatud (MKS § 114). DFSR Ehitus OÜ õigusvõime ei ole lõppenud.

Maksuvõlg on tekkinud perioodil, kui XX oli äriühingu juhatuse liige. Vastutusotsuse

tegemise hetkeks ei olnud möödunud tahtliku rikkumise puhul arvesse võetav viieaastane

maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1). Maksuhaldur on püüdnud

maksuvõlga sisse nõuda DFSR Ehitus OÜ-lt, kuid see pole rohkem kui kolme kuu jooksul

tulemusi andnud ja äriühing on sisuliselt maksejõuetu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 05.10.2017 otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus. Apellant jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja

lisab järgmist.

1) Puudub selgus, milline tõendite kogum oli vastutusotsuse aluseks. Kaebaja arvates saavad

need olla vaid tõendid, mida on nimetatud 12.07.2016 üleandmise-vastuvõtmise akti lisas (88

dokumenti). Hiljem juurde sokutatud 77 tõendit tuleb jätta tähelepanuta. DFSR Ehitus OÜ-le

koostati maksuotsus ajal, kui kaebaja ei olnud enam äriühingu juhatuse liige, seega ei olnud ta

teadlik äriühingu maksumenetluses kogutud tõenditest.

2) Pole tõendatud, et RP Printing OÜ-l ja Commercial Services OÜ-l puudus

majandustegevus, kuid eeldatavasti jätsid nad maksukohustuse riigi ees täitmata. See selgitab,

miks OO soovis end maksumenetluses nende äriühingute tegevusest distantseerida ja andis

maksumenetluses valeütlusi. Kaebaja pöördus kohtumenetluse ajal OO poole täiendava teabe

saamiseks ja OO kinnitas tehingute toimumist DFSR Ehitus OÜ-ga. See tõend lükkab ümber

maksuhalduri väite seletuste vastuolulisusest. Halduskohus ei ole selle tõendi kohta seisukohta

võtnud.

3) Kaebaja pöördus täiendava teabe saamiseks ka Eurobetoon OÜ poole seoses tööjõurendi

kasutamisega töövõtulepingu nr 01/06.11.2012 täitmisel. Äriühingu esindaja OO kinnitas, et

DFSR Ehitus OÜ tegi töid vastavalt lepingule ja teda teavitati, et töötajad võivad olla

alltöövõtjate poolt. Seega on tõendatud, et DFSR Ehitus OÜ kasutas objektidel alltöövõttu.

Halduskohus ei ole selle tõendi kohta seisukohta võtnud.

3-16-1973

7(11)

4) Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja väiteid, mis puudutavad tulumaksu määramist. Kuna

RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ arved kajastavad tegelikult toimunud tehinguid,

on nende alusel tehtud väljamaksed DFSR Ehitus OÜ ettevõtlusega seotud kulu, mille

tulumaksuga maksustamine ei ole põhjendatud. Kui aga peab paika maksuhalduri väide, et

teenus ja kaup saadi kolmandatelt isikutelt, on selge, et kauba ja teenuse eest on kolmandatele

isikutele ja oma töötajatele tasutud. Kui RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le

tegelikult väljamakseid ei tehtud, ei saa olematut väljamakset maksustada tulumaksuga, sest

sellised arved on formaalsed dokumendid, mille alusel raha ei liikunud.

5) Juhatuse liikmete tööjaotuse tõttu ei olnud XX teadlik Vainu ja Pikaripoe ning Pärnu mnt

271/273 objekte puudutavate arvete fiktiivsusest. See on eluliselt usutav, sest kaebaja

mõjusfääris olnud Auvere objekt oli kõige suurem ja kunstlik alltöövõtu vormistamine oleks

sellel objektil olnud kõige lihtsam, ometi seda ei tehtud. Juhatuse liikmete vahelise tööjaotuse

tõttu ei saa eeldada, et kaebaja oli kursis kõigi YY mõjusfääri jäänud objektide detailidega.

Kaebaja usaldas teiselt juhatuse liikmelt saadud teavet. Kuna kaebaja ei käitunud tahtlikult, on

maksusumma sissenõudmine aegunud.

8. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Vastustaja jääb varasemalt öeldu juurde ja märgib täiendavalt järgmist.

1) RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ TSD-d kinnitavad, et äriühingutel puudusid

kontrolliperioodil töötajad, sest töötajatele tehtud väljamakseid ei ole deklareeritud.

2) Kauba soetamisel on tulumaksuga maksustatud üksnes käibemaksu osa, sest kuigi kauba

olemasolus ei ole kahtlust, ei saa eeldada, et kauba tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane.

Kuna ehitustööd Vainu ja Pikaripoe viaduktidel tegid DFSR Ehitus OÜ töötajad, siis on kogu

väljamakse tulumaksuga maksustamine õige. Pärnu mnt 271/273 objektil tegid tööd

tundmatud kolmandad isikud. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-33-14 (p 15.2) järgi tuleb

tulumaksuga maksustada kogu väljamakse, kui teenuse tegelikku osutajat ei õnnestu kindlaks

teha. Kohtupraktika järgi võidakse fiktiivsete arvete alusel ettevõttest väljaviidud raha

kasutada nt töötajatele töötasude maksmiseks või teenuse eest tasumiseks füüsilistele

isikutele, kes jätsid oma maksukohustuse täitmata. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on

ettevõtlusega mitteseotud selline väljamakse, mille kohta puudub nõuetele vastav

algdokument. Seega väljamakseid, mis on tehtud tegelikke majandustegevust mittekajastavate

arvete alusel, ei saa lugeda ettevõtlusega seotuks. Seetõttu ei pidanud maksuhaldur ka ära

näitama, et raha liikus reaalselt RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et XX-le

vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud, ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu

põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Vastutusotsusega nõudis MTA kaebajalt kui DFSR Ehitus OÜ endiselt juhatuse liikmelt

MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 alusel sisse äriühingule 19.02.2015 maksuotsusest tuleneva käibe- ja

tulumaksuvõla. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas maksuvõla tekkimine on tõendatud ja kas

XX rikkus MKS § 8 lg-st 1 tulenevaid kohustusi tahtlikult.

11. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vastutusotsuse aluseks olevate tõendite kogum

on ebaselge. Vastutusotsusest tuleneb selgelt, et selle koostamisel on lähtutud muu hulgas

19.02.2015 maksuotsusest ja sellega lahutamatult seotud 20.01.2015 kontrollaktist ning kõiki

äriühingule maksu määramise asjaolusid ja põhjendusi ei ole vastutusotsuses üle korratud (vt

3-16-1973

8(11)

vastutusotsuse p-d 1 ja 4). Seega on mõistlikult arusaadav, et maksuhaldur lähtus

vastutusotsuse tegemisel asjaolude ja tõendite kogumist, mis hõlmas ka 19.02.2015

maksuotsuse aluseks olevaid tõendeid. Kaebajal on õigus, et 12.07.2016 üleandmise-

vastuvõtmise aktiga (tl 10) ei andnud maksuhalduri ametnik kaebajale üle kõiki vastutusotsuse

aluseks olnud dokumente, vaid esitas need alles 03.08.2016 pärast korduvaid päringuid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei viinud see eksimus aga ebaõige otsuse tegemiseni

(haldusmenetluse seaduse § 58). Tõendite hilisem esitamine ei saanud rikkuda kaebaja õigust

olla vastutusmenetluses ära kuulatud, sest kaebaja esitas vastutusotsuse projekti kohta

arvamuse, kuid taotles maksuhaldurilt kogutud tõendite üleandmist alles pärast vastutusotsuse

saamist. Lisaks ei piira kohtumenetluse normid vaidluse lahendamisel hindamisele tulevaid

tõendeid üksnes haldusmenetluses kogutud tõenditega ja maksuhaldur on vaba tõendama

maksuotsuse asjaolusid kohtumenetluses uute tõenditega tingimusel, et tõendid esitatakse

õigel ajal (vt Riigikohtu 08.11.2017 otsus nr 3-12-1360, p 17.2). Seega saab asja lahendamisel

lähtuda tõenditest, mille MTA esitas kohtu nõudmisel 07.11.2016 vastuse lisana (vt tl 70–71).

12. Ringkonnakohus leiab, et maksuhaldur on DFSR Ehitus OÜ maksuvõla tuvastamisel

õigesti arvestanud OO seletusega ega ole sellele tõendile andnud ebaproportsionaalselt suurt

kaalu. OO ei kinnitanud maksumenetluses selgesõnaliselt vaidlusaluste tehingute toimumist

DFSR Ehitus OÜ-ga. OO märkis 03.10.2014 seletuses vaid seda, et tegi PR Printing OÜ ja

Commercial Services OÜ kaudu DFSR Ehitus OÜ-ga koostööd, kuid ei osanud nimetada,

milliseid konkreetseid kaupu ja teenuseid müüdi, ning ei mäletanud mingeid tehingutega

seotud asjaolusid, sh DFSR Ehitus OÜ esindajate nimesid. Maksuhaldur väidab õigesti, et OO

eitas oma 03.10.2014 seletustes sisuliselt üldse PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ

majandustegevuse olemasolu (vt MTA 07.11.2016 vastuse lisad 58 ja 101). See omakorda on

kooskõlas muude maksumenetluses tuvastatud asjaoludega, mis viitavad PR Printing OÜ ja

Commercial Services OÜ tavapärase majandustegevuse puudumisele (äriühingutel polnud

töötajaid, kellega oleks saanud DFSR Ehitus OÜ-le teenust osutada, ja allhankijad on

teadmata; äriühingud deklareerisid tasumisele kuuluvat käibemaksu ja sisendkäibemaksu

samas suurusjärgus; äriühingud kustutati käibemaksukohustuslaste registrist ettevõtlusega

tegelemise tõendamata jätmise tõttu). Eelnevat arvestades ei ole usutav kaebaja oletus, et OO

valetas maksuhaldurile selleks, et vältida maksukohustuse tekkimist oma juhitavatele

äriühingutele.

13. Kaebaja esitas kohtumenetluses täiendava tõendina 18.12.2016 e-kirja (tl 79), mille kohta

halduskohus ei ole seisukohta võtnud. E-kirjas on märgitud, et OO tunneb DM Alliance OÜ

(DFSR Ehitus OÜ ärinimi vaidlusaluste tehingute tegemise ajal) esindajaid XX ja YY, on

müünud DM Alliance OÜ-le armatuuri ning PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ on

teostanud DM Alliance OÜ-le allhanget. Ringkonnakohus leiab, et see tõend ei ole

usaldusväärne ja tuleb jätta kõrvale (HKMS § 62 lg 6). Esiteks puudub kindlus, et e-kirja on

tõepoolest koostanud OO. Teiseks ei ole usutav, et 2014. a oktoobris ei mäletanud OO midagi

2012. a novembrist 2013. a aprillini toimunud tehingutest ja sellega seotud isikutest, kuid ca 2

aastat hiljem on talle meenunud detailid, mis pealegi ei ühti tema enda varasemate seletustega.

14. Kaebaja esitas kohtumenetluses uue tõendina veel Eurobetoon OÜ esindaja OO

16.12.2016 e-kirja (tl 82), mille kohta halduskohus ei ole samuti seisukohta võtnud. E-kirja

järgi teostas DM Alliance OÜ töid vastavalt 06.11.2012 lepingule ja enne töö alustamist

teavitati Eurobetoon OÜ-d, et töötajad võivad olla alltöövõtjate poolt. E-kirja kohaselt ei

mäleta OO, kelle käest DM Alliance OÜ töötajaid rentis. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud

tõend ei lükka ümber maksuhalduri järeldust maksuvõla olemasolust. OO ei ole e-kirjas

kinnitanud, et DM Alliance OÜ ka tegelikult kasutas objektil alltöövõttu, kuigi teda oli

väidetavalt teavitatud sellisest võimalusest, ega osanud nimetada alltöövõtjate nimesid.

3-16-1973

9(11)

Samasuguseid üldsõnalisi seletusi andis OO ka maksumenetluses (vt MTA 07.11.2016 vastuse

lisa 65). Lisaks on maksuhaldur tuvastanud, et OO väide, et alltöövõtja töötajaid kutsus

objektile Eurobetoon OÜ, on vastuolus Pärnu mnt 271/273 objekti töödejuhatajate AA ja VV

seletustega, kelle teadmise järgi töötasid objektil DM Alliance OÜ töötajad ning kes ei

teadnud midagi OO-st ega temaga seotud äriühingutest.

15. Eelnevat arvestades ei lükka apellatsioonkaebuse väited ümber maksuhalduri järeldust, et

DFSR Ehitus OÜ ei soetanud PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ arvetel näidatud

kaupu ja teenuseid tegelikult arvetel näidatud äriühingutelt. Maksuhalduri tuvastatud asjaolud,

millele on oma otsuses viidanud ka halduskohus, kinnitavad üksiti DFSR Ehitus OÜ teadmist

sellest, et PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ ei olnud arvetel näidatud kauba ja

teenuste tegelikud müüjad. KMS § 29 lg-st 1 ja § 31 lg-st 1 tulenevalt ei ole õigust

sisendkäibemaksu maha arvata, kui arvele on märgitud ebaõige müüja ning ostja teadis sellest.

16. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud selline väljamakse, mille kohta

puudub nõuetele vastav algdokument. Seda sätet on kohtupraktikas peetud kohaldatavaks muu

hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel

kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma

(vt nt Riigikohtu 13.02.2014 otsus nr 3-3-1-83-13, p 19). Raamatupidamise algdokument peab

muu hulgas kajastama õigesti tehingu majanduslikku sisu ja osapoolte nimesid

(kontrolliperioodil kehtinud raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 p-d 3 ja 5). Olukorras, kus

algdokument ei vasta nõuetele, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud

või mitte (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-13, p 19).

17. MTA ei ole kahelnud PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ arvetel näidatud kauba

(armatuuri) olemasolus ja on seetõttu õigesti tulumaksuga maksustatud üksnes kauba hinna

käibemaksu osa, sest ei saa eeldada, et kauba tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane.

18. PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ arvetel näidatud teenuste osutajateks olid

maksuhalduri seisukoha järgi osaliselt tundmatud kolmandad isikud ja osaliselt tõenäoliselt ka

DFSR Ehitus OÜ enda töötajad. Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud

teenuse eest, kuid teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb üldjuhul

kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada (vt

Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p 14). Seega on maksuhaldur õigesti

tulumaksuga maksustanud kogu teenuste eest tehtud väljamakse.

19. Kaebaja väide maksuhalduri seisukoha vastuolulisusest ei ole õige. Vastustaja on

tulumaksu määramisel lähtunud DFSR Ehitus OÜ juhatuse liikmete seletustest, äriühingu

kassakonto väljavõttest ning väidetavate müüjate kassakviitungitest (vt MTA 07.11.2016

vastuse lisad 4, 5, 6, 43, 44 ja 47), mille kohaselt tasuti teenuste eest sularahas PR Printing

OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le. Seega lähtus MTA õigesti asjaolust, et väljamakse on

tehtud. Kõnealuses olukorras ei saa maksuhaldurilt mõistlikult eeldada tegelike teenuse

osutajate või ehitustöö tegijate ja neile tehtud väljamaksete suuruse täpset tuvastamist.

Vaideotsuses on maksuhaldur vaide esitaja väidete põhjal täiendavalt uurinud DFSR Ehitus

OÜ poolt tema töötajatele tehtud väljamakseid (vt vaideotsuse p-d 29 ja 30). MTA on

põhjendanud, miks ei ole võimalik tuvastada, millised DFSR Ehitus OÜ töötajaid mingil

objektil töötasid ja kas neile töötasu maksmiseks kasutati ka DFSR Ehitus OÜ pangakontolt

väljavõetud sularaha, mis dokumentide kohaselt maksti PR Printing OÜ-le ja Commercial

Services OÜ-le: XX väitel tasuti töötajatele ainult pangakontole, kuid DFSR Ehitus OÜ TSD-

del deklareeritud andmed ei kattu äriühingu pangakontolt nähtuvate töötasu väljamaksetega;

maksumenetluses ei õnnestunud küsitleda kõiki töötajaid, tegemaks kindlaks, kes, millal ja

millisel objektil tööd tegi; sularaha liikumist ei ole võimalik tagantjärele täpselt kindlaks teha.

3-16-1973

10(11)

Tõendamiskoormus maksuhalduri põhjendatud kahtluse ümber lükkamisel on kaebajal (MKS

§ 150), kes ei ole aga selle kohta mingeid tõendeid esitanud.

20. Eelneva põhjal on vastutusotsuses õigesti leitud, et DFSR Ehitus OÜ-l oli maksuvõlg.

21. Ringkonnakohus jagab ka maksuhalduri ja halduskohtu seisukohta, et kaebaja rikkus

MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi tahtlikult.

22. Ringkonnakohus on järjepidevalt leidnud, et äriühingu juhatuse liikmete vahelised

kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta ei saa üheltki juhatuse liikmelt võtta MKS § 8 lg-s 1

sätestatud maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Seaduses

sätestatud äriühingu kohustuste (nt raamatupidamise korraldamine, maksudeklaratsioonide

esitamine) puhul ei ole määravaks see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid oluline on,

et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Juhatuse liige on selle tagamiskohustuse

jätnud süüliselt täitmata ka juhul, kui maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine ei olnud

küll tööjaotuse järgi tema ülesandeks, kuid ta pidi olema teadlik maksuseaduste rikkumisest

äriühingu poolt ega võtnud meetmeid selle vältimiseks. Teisisõnu, kui üks juhtorgani liige

lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teiste liikmete

tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma

kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult. Juhatuse liikme

kohustus on organiseerida äriühingu töö selliselt, et ettevõtja tegevus vastaks õigusaktides

sätestatud nõuetele, ning mõistlik juhatuse liige peab pidevalt täitma teiste juhatuse liikmete

ning alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise kohustust, et oleks välditud kolmandate

isikute kahjustamine. Selliste meetmete rakendamine on hõlmatud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

tagamiskohustuse täitmisega ja kujutab endast ühtlasi käibes vajaliku hoole järgimist

võlaõigusseaduse § 104 lg 4 mõttes. Juhatuse liikmete tööjaotus ei oma nende suhtes MKS § 8

lg 1 ja § 40 lg 1 järgi vastutuse tekkimise seisukohalt iseenesest tähtsust, kuigi see võib olla

oluline juhatuse liikmete individuaalse süü vormi määratlemisel. Põhjendamatu on siduda

äriühingu maksuvõla tekkimist kitsalt vaid ühe või mõne juhatuse liikme tegevusega, sest

maksuvõla tekkimise muutis võimalikuks asjaolu, et teised juhatuse liikmed olid samal ajal

tegevusetud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2014 otsus nr 3-12-2511, p 13; 24.10.2013

otsus nr 3-11-2445, p 13; 04.04.2013 otsuse nr 3-10-1284 p-d 11 ja 18; 26.03.2013 otsus nr 3-

11-2679, p-d 13 ja 17; 21.03.2013 otsus nr 3-11-2581, p-d 14 ja 17; 30.11.2012 otsus nr 3-11-

2645, p 15; 16.08.2012 otsus nr 3-09-2605, p-d 25-26; 28.02.2011 otsus nr 3-08-7). Seega ei

välista XX vastutust pelgalt asjaolu, et juhatuse liikmete vahelise tööjaotuse kohaselt vastutas

tema Auvere objekti eest, kuid Vainu ja Pikaripoe viaduktide ning Pärnu mnt 271/273 objekti

eest vastutas teine juhatuse liige YY.

23. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub

MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, ja soovima neid kohustusi rikkuda (Riigikohtu 12.06.2013

otsus nr 3-3-1-17-13, p 14 ja 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 16). Maksuhaldur on

vastutusotsuse p-s 5.2.1 põhjendanud, miks kaebaja süü vormiks saab pidada tahtlust,

järgmiste asjaoludega: 1) XX on kinnitanud oma aktiivset osalemist äriühingu juhtimisel ja

juhatuse liikmete ülesannete täitmist koos YY-ga, samuti kinnitas kaebaja, et käis sageli YY

vastutusalasse kuulunud objektidel; 2) XX-l oli ligipääs äriühingu pangakontole ja kassale; 3)

XX sõlmis PR Printing OÜ-ga ja Commercial Services OÜ-ga lepingud Auvere objektile

armatuuri soetamise kohta ja tegi neile äriühingutele DFSR Ehitus OÜ kassast sularahas

väljamakseid; sarnaseid fiktiivseid arveid kasutati ka Vainu ja Pikaripoe ning Pärnu mnt

271/273 objektidel; 4) tehingud PR Printing OÜ-ga ja Commercial Services OÜ-ga olid

majanduslikult ebamõistlikud. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et neil asjaoludel

saab kaebajale ette heita maksude deklareerimise ja tasumise kohustuse tahtlikku rikkumist.

Kaebaja osales aktiivselt äriühingu juhtimises ning ebaõigete andmetega KMD-de esitamine

3-16-1973

11(11)

ja ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemine oli kaebaja kontrolli all. Maksuhalduri

tuvastatud ebaõigete andmete deklareerimine ja väljamaksete tegemine puudutab ka Auvere

objekti, mis oli otseselt kaebaja kontrolli all. Kaebaja kirjeldas maksuhaldurile kontakti

loomist ja isiklikku suhtlemist PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ esindaja OO-ga

ning need kontaktid ei piirdunud XXi sõnul vaid Auvere objektiga. Seega ei saanud kaebajale

olla teadmata, et tegelikult DFSR Ehitus OÜ nimetatud äriühingutega tehinguid ei teinud,

ometi

kajastati

kaebaja

osalusel

nende

äriühingute

arveid

DFSR

Ehitus

OÜ

raamatupidamisarvestuses. Asjaoludest tulenevalt pidi kaebaja mõistma, et rikub sellega tema

juhitava äriühingu käibe- ja tulumaksu deklareerimise ja tasumise kohustust, ning sellist

kohustuste rikkumist äriühingule maksueelise saamise eesmärgil ka soovima. Kuna kaebaja

süü vormiks on tahtlus, ei ole maksu sissenõudmine kaebajalt aegunud, nagu halduskohus

õigesti selgitas.

24. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel

samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)