2-18-1442/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Määruse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-1442

Tsiviilasi

T.S. kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei 25.

jaanuari 2018 otsuse peale täiteasjas nr

084/2014/2701

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oksana Kutšmei määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): kohtutäitur

Oksana Kutšmei

Vastustaja (avaldaja/võlgnik): T.S. (isikukood XXX),

lepinguline esindaja Gerli Luik

Sissenõudja: Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti

kaudu) (registrikood 70008747)

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018 määrus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus kohtutäitur Oksana Kutšmei kanda.

3. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast määruse jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. T.S. (avaldaja/võlgnik) esitas 29. jaanuaril 2018 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Oksana

Kutšmei (kohtutäitur) 25. jaanuari 2018 otsuse peale täiteasjas nr 084/2014/2701, palus otsus

tühistada ja kohustada kohtutäiturit vabastama võlgniku pension ja sotsiaaltoetus aresti alt.

Kaebuse kohaselt arestis kohtutäitur 2. jaanuaril 2018 võlgniku pensioni 20% ulatuses. Tegemist

on toetusega, mille arestimisele seab TMS § 131 piirangud. Võlgnik maksab elatist oma alaealisele

lapsele ning tal on kulutused ravimitele. Kohtutäitur ei arvestanud võlgniku tervisliku seisundiga.

Võlgniku vasak käsi on amputeeritud, võlgnikul on krooniline B ja C hepatiit ning esimese tüübi

diabeet, millest kohtutäitur oli teadlik. Võlgnikul ei ole tervisliku seisundi tõttu võimalik töötada.

Võlgnikul on diagnoositud depressioon ning paanika- ja ärevushäired. Võlgniku sissetulek on

pension 267 eurot 93 senti kuus ja sotsiaaltoetus 50 eurot 88 senti kuus. Võlgniku igakuised

kulutused on eluasemekulu 50 eurot kuus, toidukulu 155-200 eurot kuus, transpordikulu 10 eurot

kuus, telefonikulu 8 eurot kuus, ravikulu 50-60 eurot kuus ja elatisemaksed 45 eurot kuus. TMS

§ 132 lg 12 annab kohtutäiturile kaalutlusõiguse arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust.

Kohtutäitur ei ole arestimisel asjaolusid kaalunud ning on lähtunud üksnes sissenõudja huvidest.

TMS § 132 lg 12 on vastuolus põhiseaduse §-ga 10 ja § 28 lg-ga 2. Töövõimetuspensioni arestimine

20% ulatuses, arvestamata avaldaja toimetulekut ja tervislikku seisundit, on meetme erakordselt

piiravast iseloomust tulenevalt inimväärikust kahjustav ning võlgnikule on jäetud tagamata

elatusmiinimum.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. TMS § 132 lg 12 on põhiseadusega kooskõlas ja võlgniku

põhiõiguste riive on proportsionaalne. Säte võimaldab arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust,

nähes ette diskretsiooni arestimise määra valikul. Samuti on võlgnikule tagatud sissetulek

kehtestatud toimetulekupiiri ulatuses, mis vastab võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalike

vahendite suurusele. TMS § 132 lg 12 aitab vähendada palga alammäära kasvust tingitud

negatiivset mõju täitemenetluse efektiivsusele ja kaitseb sissenõudja põhiseaduslikku õigust saada

mõistliku aja jooksul täidetud riiklikult tunnustatud täitedokumendist tulenev nõue. Arestimine on

kooskõlas ka TMS § 131 lg 1 p-st 10 ja RPKS § 47 lg-st 3 tuleneva arestimise piiranguga.

TMS § 132 lg 12 alusel pensioni arestimise eeldused on täidetud. Täitemenetlus on võlgniku suhtes

kestnud üle kolme aasta ning sissenõudja nõue aegub 4. augustil 2018. Võlgniku esitatud vara

nimekirja kohaselt puudub tal igasugune vara. Sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole

seega viinud ega vii ka edaspidi nõude rahuldamisele. Võlgniku sissetuleku arestimine 20%

ulatuses on õigustatud. Võlgniku pensionist 20% arestimisel jääb alles 214 eurot 34 senti, mis

ületab toimetulekupiiri enam kui 1,5 korda. Arestimisel arvestas kohtutäitur ka sellega, et

võlgnikul on muid sissetulekuid, mille olemasolu nähtub tsiviilasja nr 2-15-16111 materjalidest.

Võlgnik on kasutanud enda alaealise lapse nimel avatud pangakontosid ning vähem kui 15 kuuga

kasutas võlgnik lapse nimele avatud konto vahendusel rahalisi vahendeid summas 11 169 eurot

73 senti. Sissetuleku arestimisel ei olnud alust TMS § 132 lg 2 kohaldamiseks, kuivõrd võlgnik ei

ole lapsele alates oktoobrist 2017 elatist maksnud.

3. Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) esitas seisukoha, milles leidis, et soovib

jätkuvalt seadusega etteantud piires võlgnikult nõude sissenõudmist.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Tartu Maakohus rahuldas 2. märtsi 2018 määrusega võlgniku kaebuse ning tühistas kohtutäituri

25. jaanuari 2018 otsuse täiteasjas nr 084/2014/2701 ja 2. jaanuari 2018 sissetuleku arestimise akti

samas täiteasjas. Maakohus jättis menetluskulud kohtutäituri kanda ning otsustas menetluskulude

suuruse kindlaks määrata pärast määruse jõustumist.

5. Maakohtu hinnangul hõlmab kaebus ka algset arestimisakti, arvestades asjaolu, et võlgnik on

palunud lisaks 2. jaanuari 2018 otsuse tühistamisele kohustada kohtutäiturit tema sissetulek arestist

vabastada (vt Riigikohtu 15. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 21).

6. Maakohus asus seisukohale, et asja lahendamisel on määrava tähtsusega TMS § 132 lg 12

kohaldamine. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et nimetatud sätte kohaldamise eeldused on

täidetud. Maakohus leidis, et võlgniku sissetuleku arestimine ei ole välistatud ka TMS § 131 lg 1

ja RPKS § 47 lg 3 alusel. Praegusel juhul on arestitud 20% võlgniku pensionist, samuti jääb

võlgnikule kätte rohkem kui 50% rahvapensioni määrast. Maakohus märkis, et kuna võlgniku

pangakonto väljavõttest nähtuvalt on võlgniku sissetulekust kinnipidamisi tehtud alles pärast

9. jaanuarit 2018, mil TMS § 132 lg 12 jõustus, ei muuda sissetuleku arestimist õigusvastaseks

asjaolu, et arestimisakt oli koostatud enne sätte jõustumist.

7. Maakohus leidis, et regulatsioon, mis võimaldab arestida isiku sissetuleku sisuliselt

toimetulekupiirini, võib riivata võlgniku nimetatud põhiõigusi. Selle riive eesmärgiks on üldjuhul

täitemenetluses sissenõudja omandipõhiõiguse kaitse. Praegusel juhul, kus sissenõudjaks on riik,

saab riive eesmärgiks pidada riigieelarve tulude tagamist ning arvestades võla olemust ka riigi

karistusõiguse süsteemi efektiivsuse tagamist. Maakohus nõustus kohtutäituri ja võlgniku

tõlgendusega, et TMS § 132 lg 12 jätab kohtutäiturile arestimisel kaalutlusruumi arestitava

sissetuleku osa kindlaksmääramisel. Maakohtu hinnangul viitab kaalutlusruumile sättes kasutatud

sõna „kuni“. Maakohus leidis, et sellise tõlgenduse puhul ei ole säte vastuolus põhiseadusega, kuna

kohtutäitur saab sissenõudja ja võlgniku huve kaaludes jõuda iga konkreetse asja puhul

tulemuseni, kus võlgniku õigused ei ole ebaproportsionaalselt kahjustatud. Tõlgendus, mille

kohaselt kohtutäituril ei oleks arestimisel kaalutlusruumi, oleks kohtu hinnangul ilmselt

põhiseadusega vastuolus, kuivõrd isikule toimetulekupiirile vastava sissetuleku jätmine ei taga

alati isiku inimväärset äraelamist. SHS § 131 lg 2 kohaselt ei hõlma toimetulekupiir vajalikke

kulusid eluasemele ning maakohtu hinnangul ei ole kindel ka see, et praegu kehtestatud

toimetulekupiir vastab SHS § 131 lg-s 3 sätestatud nõuetele.

8. Maakohus leidis, et kuna kohtutäiturile tuleneb TMS § 132 lg-st 12 kaalutlusõigus, peab

kohtutäitur kaaluma võlgniku ja võlausaldaja huve ning arvestama mh sellega, et sissetuleku

arestimisel oleks võlgnikule tagatud minimaalsete vajaduste rahuldamine. Kaalumine ei tohi olla

üksnes abstraktne, vaid peab lähtuma konkreetsete täitemenetluse osaliste huvidest, sh tuleb

arvestada võlgniku sissetuleku suurust ja tema vajadusi. Praeguses asjas on kohtutäitur võlgniku

pensioni arestinud TMS § 132 lg-s 12 sätestatud maksimaalselt võimalikus ulatuses. Kohtutäituri

otsusest ja menetluses esitatud põhjendustest ei nähtu, et kohtutäitur oleks sissetuleku arestimise

ulatuse määramisel kaalunud kõiki asjas tähtsaid asjaolusid ning on otsuse tegemisel lähtunud

asjaoludest, mis kohtumenetluses tuvastamist ei leidnud. Maakohus leidis, et kohtule esitatud

asjaolusid arvestades ei saa pidada põhjendatuks võlgniku pensioni arestimist 20% ulatuses,

mistõttu tuleb kaebus rahuldada.

9. Maakohus leidis, et kohtutäituri väide selle kohta, et võlgnikul on täiendavad sissetulekud, ei

ole tõendamist leidnud. Kohtutäitur on seega võlgniku pensioni arestimisel põhjendamatult

leidnud, et võlgnikul on täiendavaid varjatud sissetulekuid. Tuvastatud asjaoludel on võlgniku

sissetulekuks üksnes pension ja sotsiaaltoetus, mis on kogusummas oluliselt vähem TMS § 132

lg-s 1 sätestatud arestimisvabast miinimumist.

10. Maakohtu hinnangul on kohtutäitur jätnud arestimisel ekslikult arvestamata võlgniku

terviseseisundi ja sellest tingitud lisakuludega. Maakohtu arvates on ilmselge, et tingituna sellest,

et võlgniku vasak käsi on amputeeritud, tal on krooniline B ja C hepatiit, esimese tüübi diabeet

ning depressioon ja paanika- ja ärevushäired, on tal võrreldes keskmise inimesega täiendavad

kulud. Kohtutäitur oleks pidanud arestimise ulatuse kindlaksmääramisel tegema kindlaks, millised

on võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Piisavaks ei saa lugeda kohtutäituri

viidet sellele, et võlgniku sissetulek ületab toimetulekupiiri.

11. Maakohus leidis, et kohtutäitur oleks pidanud sissetuleku arestimisel arvestama ka võlgnikul

alaealise lapse olemasolu. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik ei ole viimastel kuudel lapse

ülalpidamiseks elatist maksnud, ei anna alust lapse olemasolu kõrvale jätta.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

12. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018

määrus ning teha asjas uus lahend, millega jätta võlgniku kaebus rahuldamata. Kohtutäitur palub

maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta võlgniku kanda.

Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus õigesti leidnud, et TMS § 132 lg-st 12

tuleb kohtutäiturile kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse kohaldamise kohtuliku kontrolli näol on

tegemist menetluskontrolliga, mitte tulemuskontrolliga. Selle käigus ei kontrolli kohus, kas

tulemus on õige, vaid üksnes seda, kas tulemuse saavutamiseks on välditud vigu. Hinnangu

andmist nõudvates küsimustes ei ole kohtul üldjuhul õigust oma arvamust täituri arvamuse

asemele seda, kohtul tuleb hinnata menetlusnormidest kinnipidamist.

Isegi siis, kui maakohtu arvates tegi kohtutäitur võlgniku pensioni arestimise ulatuse määramisel

kaalutlusvea, ei olnud maakohtul alust 2. jaanuari 2018 sissetuleku arestimise akti tühistamiseks.

Maakohtul tuli tühistada üksnes võlgniku kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsus ning saata asi

tagasi kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks ja otsuse tegemiseks. Maakohus ei tuvastanud, et

ebaseaduslik oleks võlgniku pensioni arestimine kui selline.

Sissetuleku arestimise akti mõju võlgniku sissetulekule on olnud lühiajaline. Akti alusel kuulus

20% ulatuses arestimisele vaid võlgniku 2018 veebruarikuu pension. Märtsikuu pension kuulus

akti alusel arestimisele 15 euro 59 sendi ulatuses, mis on 5,8% pensionist. Maakohus ei ole

analüüsinud, kas võlgniku pensioni 5,8% ulatuses arestimine on lubatud või mitte. Sellele

vaatamata tühistas maakohus sissetuleku arestimise akti, mille ainsaks mõjuks jäigi märtsikuus

võlgniku pensionist 5,8% kinnipidamise tegemine. Vaidlustatava määruse tegemise ajal oli

sissetuleku arestimise akti esialgne mõju (sissetuleku 20% ulatuses arestimine) juba lõppenud ning

määruse tegemise ajal järgi jäänud mõju (märtsis pensionist 5,8% kinnipidamise tegemine) ei ole

maakohus käsitlenud. Maakohtul puudus alus sissetuleku arestimise akti tühistamiseks. Viide

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-36-16 p-le 21 on asjakohatu.

Maakohus asus ekslikult ja alusetult seisukohale, et kohtutäitur ei ole kaalutlusõiguse teostamisel

arvestanud võlgniku sissetuleku suurust ja tema vajadusi. Määruses käsitletud võlgniku

erivajadused on eelduslikult kaetud Sotsiaalkindlustusameti ja Abja Vallavalitsuse makstavate

toetustega. Maakohus ei ole sellega arvestanud.

Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et võlgniku konto väljavõttest nähtuvalt võimaldab

tema sissetuleku suurus kasutada tal rahalisi vahendeid teenustele, mis ei ole seotud täitemenetluse

tingimustes kaitset vajavate igapäevaste võlgniku vajaduste rahuldamisega. Võlgnik on võimeline

oma sissetuleku arvelt tasuma sõidukoolituse eest, mängima hasartmänge, tasuma raha kolmanda

isiku teenuste eest jne. Sellises olukorras puudub legitiimne põhjus eelistada võlgniku selliseid

kulutusi kohustusele täita riiklikult tunnustatud täitedokumendist tulenev nõue.

Maakohus hindas puudulikult kohtutäituri esitatud tõendeid. Võlgniku alaealisel lapsel on mitmed

kontod ning nende kontode pangakaartide valdajaks on kogu aeg olnud võlgnik, mistõttu omab ta

juurdepääsu kontodel olevatele rahalistele vahenditele. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kontodel

olev raha on olnud eksklusiivselt võlgniku kasutuses. Kontodel oleva raha päritolu ei oma mingit

tähtsust. Võlgnik ei ole tõendanud ega väitnud, et kasutas lapse nimel avatud pangakontodel olevat

raha kolmandate isikute kasuks. Kontode väljavõtetest nähtub, et võlgnik kasutas kontodel olevaid

rahalisi vahendeid mh igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. 19. oktoobri 2016 eelistungi

protokollist tsiviilasjas nr 2-15-16111 nähtuvalt kinnitas võlgnik ka ise, et kasutas lapse nimele

avatud pangakontodel olevat raha. Võlgnikul oli seega lisaks pensionile ja sotsiaaltoetustele enda

igapäevavajaduste rahuldamiseks kasutada muid rahalisi vahendeid. Puudub alus arvata, et

olukord, mis kestis 1. jaanuarist 2015 kuni 19. märtsini 2016, on muutunud.

VASTUSTAJA JA SISSENÕUDJA SEISUKOHAD

13. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kohtutäituri kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei anna määruskaebuses esitatud väited alust määruse tühistamiseks.

Kohtutäitur on TMS § 132 lg-st 21 tulenevat kaalutlusõigust teostanud abstraktselt, lähtunud

üksnes võlausaldaja huvidest ning jätnud võlgniku huvid kaalumata. Kohtutäitur ei ole arvestanud

võlgniku sissetuleku suurust ja seda, kas võlgnikule on tagatud minimaalsete vajaduste

rahuldamine. Samuti ei ole kohtutäitur arvestanud võlgniku tervislikku seisundit. Kohtutäituri

otsusest ei nähtu ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et võlgniku pensioni

arestimine maksimaalses võimalikus ulatuses oleks õigustatud. Võlgnik ei nõustu kohtutäituri

kaalutlusõiguse käsitlusega.

Kohtutäitur jätkab endiselt formaalset ja abstraktset käsitlust oma tegevuse osas. Arestimisel ei

oma tähtsust asjaolu, kas arestimise mõju on lühiajaline või mitte. Ka lühiajaline arestimine on

ebaseaduslik ja võlgniku huvidega vastuolus, kuna arestimisel rikuti kaalutlusõigust ja arestimine

ei olnud lubatud. Kohtutäitur on võlgniku pensionist arestinud rohkem kui 25% ja pidanud kinni

69 eurot 17 senti, mis on ebaseaduslik. Kohtutäitur on omavoliliselt ületanud arestimise aktis

sätestatud arestimise protsentuaalset osa. Kui kohtutäitur väidab, et arestitav osa oli pärast esmast

arestimist 5,8%, on see muutunud üksnes seetõttu, et võlgnik sai esmase ebaseadusliku arestimise

tulemusena nõude osaliselt rahuldatud. Sellist käsitlust ei saa tõlgendada kaalutluskohustuse

täitmisena.

Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-36-16 p-s 21 toodud seisukohtadele.

Kohtutäituri otsusest ega arestimise aktist ei nähtu, et kohtutäitur oleks teinud otsuse just

pangakonto väljavõttest nähtunud kulutuste põhjal.

Võlgnik ei nõustu, et maakohus ei hinnanud kohtutäituri esitatud tõendeid. Lapse pangakontod on

suletud juba enam kui 2 aastat tagasi, mis kajastub ka protokollides. Tsiviilasja nr 2-15-16111

istungi protokollid ei ole antud asjas kohased tõendid ning nendes sisalduv teave ei toeta ega

tõenda kohtutäituri väiteid ja ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Pangakonto

väljavõtetest ja istungi protokollidest täiendavate või varjatud sissetulekute olemasolu ei nähtu.

Kohtutäituri väited, et võlgnikul oli võimalik enda igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kasutada

muid rahalisi vahendeid, on ebaõiged ja tõendamata.

14. Sissenõudja määruskaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. märtsi

2018 määrus muutmata. Maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski

määruskaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise aluseks.

16. TMS § 132 lg 12 kohaselt kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või

eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud

toimetulekupiiri.

Määruskaebuses on kohtutäitur nõustunud maakohtu seisukohaga, et TMS § 132 lg-st 12 tuleb

kohtutäiturile kaalutlusõigus, samas on kohtutäitur asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse

kohtuliku kontrolli käigus ei kontrolli kohus, kas tulemus on õige, vaid üksnes seda, kas tulemuse

saavutamiseks on välditud vigu.

Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud kohtutäituri seisukohaga. Kaalutlusõigus (diskretsioon) on

seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning

kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Seega kontrollides

seda, kas kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas volituste piiridega ning kas on arvestatud olulisi

asjaolusid ja põhjendatud huvi, kohus paratamatult kontrollib ka kaalutlusõiguse alusel tehtud

otsustuse seaduslikkust.

17. Ebaõige on kohtutäituri seisukoht, et maakohtul ei olnud alust 2. jaanuari 2018 sissetuleku

arestimise akti tühistamiseks, vaid maakohtul tuli tühistada üksnes võlgniku kaebuse kohta tehtud

kohtutäituri otsus ning saata asi tagasi kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks ja otsuse tegemiseks.

Riigikohus on 15. juuni 2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 (maakohtu otsuses ekslikult

märgitud tsiviilasjas numbriks 3-2-1-36-16) p-s 21 asunud seisukohale, et „Kuigi formaalselt saab

menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi

menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul

saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab kolleegiumi arvates menetlusosalise

TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algse otsuse, seda vähemalt juhul,

kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud.

Kohtul on seega kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii otsus, mille kohtutäitur on kaebuse

kohta teinud, kui ka algne tasuotsus. Kohus ei saa aga algse otsuse tühistamise korral ise

kohtutäituri asemel uut otsust teha.“

Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast on maakohus õigesti, tühistades kohtutäituri

vaidlustatud 25. jaanuari 2018 otsuse, tühistanud ka 2. jaanuari 2018 sissetuleku arestimise akti.

18. Kohtutäituri väite kohaselt on olnud sissetuleku arestimise akti mõju võlgniku sissetulekule

lühiajaline, akti alusel kuulus 20% ulatuses arestimisele vaid võlgniku 2018 veebruarikuu pension,

märtsikuu pension kuulus akti alusel arestimisele vaid 5,8% ulatuses.

Sissetuleku arestimise akti (tl 29-30) kohaselt kuulus võlgniku pension arestimisele 69,17 euro

ulatuses ning igakuiselt kinnipidamisele kuuluv osa oli 20% pensioni summast, millest on maha

arvatud kinnipidamisele kuuluvad riiklikud maksud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hinnanud asjaolu, kas kohtutäitur, määrates

kinnipidamisele 20% pensioni summast, teostas õigesti kaalutlusõigust. Asjakohatu on

kohtutäituri väide, et maakohus oleks pidanud analüüsima, kas võlgniku pensioni arestimine

märtsikuus 5,8% ulatuses on lubatud või mitte. Määrates kinnipidamisele 20% pensioni summast

lähtus kohtutäitur ebaõigetest kaalutlustest ja rikkus seetõttu kaalutlusõiguse piire ning seda

rikkumist ei kõrvalda asjaolu, et pensionist kinnipidamine 20% ulatuses toimus vaid veebruarikuus

ning sissetuleku arestimise akti mõju (sissetuleku 20% ulatuses arestimine) oli lühiajaline.

19. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtutäitur ei ole kaalutlusõiguse

teostamisel arvestanud võlgniku sissetuleku suurust ja tema vajadusi. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 9, 10, 11, ja 12, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid.

Kohtutäituri väitel ei ole maakohus arvestanud sellega, et võlgniku erivajadused on eelduslikult

kaetud Sotsiaalkindlustusameti ja Abja Vallavalitsuse makstavate toetustega (toetuste summa

50,88 + 27 = 77 eurot 88 senti).

Ringkonnakohtu arvates ei muuda võlgniku poolt toetuste saamine seoses tema erivajadustega

maakohtu seisukohta, et kohtutäitur ei teinud arestimise ulatuse kindlaksmääramisel kindlaks,

millised on võlgniku ülalpidamiseks vajalikud minimaalsed rahalised vahendid.

20. Kohtutäituri seisukoha järgi jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta, et võlgniku konto

väljavõttest nähtuvalt võimaldab tema sissetuleku suurus kasutada tal rahalisi vahendeid

teenustele, mis ei ole seotud täitemenetluse tingimustes kaitset vajavate igapäevaste võlgniku

vajaduste rahuldamisega (võlgnik on tasunud sõidukoolituse eest, mänginud hasartmänge, tasunud

raha kolmandale isikule teenuste eest).

Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses tuvastanud, et võlgniku sissetulekuks on üksnes pension

ja sotsiaaltoetus, mis kogusummas on oluliselt väiksem TMS § 132 lg-s 1 sätestatud

arestimisvabast miinimumist. Asjaolust, et võlgnik on tasunud sõidukoolituse eest, kasutanud

väikeses ulatuses rahalisi vahendeid hasartmänguks ning tasunud Gerli Luigele osutatud õigusabi

eest, ei muuda tema sissetuleku suurust, s.o võlgnikule on jäänud igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ikkagi üks kindel summa, mida tal on olnud võimalik kasutada ning millega ta on

pidanud toime tulema.

21. Kohtutäituri väitel on võlgniku alaealine lapse nimel avatud mitmeid kontosid ning nende

kontode pangakaartide valdajaks on kogu aeg olnud võlgnik, mistõttu kontodel olev raha on olnud

võlgniku kasutuses ning ta on kasutanud seda mh igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

Maakohus on käsitlenud lapse nimel avatud pangakontodega ja tsiviilasja nr 2-15-16111

kohtuistungi protokollidega seonduvat vaidlustatud kohtuotsuse p-s 10 ning tuvastanud, et

nimetatud tõendite alusel ei saa järeldada, et võlgnikul oleks varjatud regulaarseid sissetulekuid.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.

Samuti märgib ringkonnakohus, et kohtutäituri poolt viidatud lapse pangakontod kajastavad

olukorda 01.01.2015 kuni 19.03.2016 (tl 75-112). Sissetuleku arestimise akt on koostatud

02.01.2018 ning võlgniku sissetulek tuli kindlaks teha arestimise aja seisuga, mitte aga lähtuda

andmetest, mis oli enne 19.03.2016. Tõendamata on kohtutäituri väide, et olukord, mis kestis

ajavahemikul 01.01.2015 kuni 19.03.2016 ei ole nüüdseks muutunud.

22. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast määruse jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Üllar Roostoja Viivi Tomson