3-18-233/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2018, Tartu

Haldusasja number

3-18-233

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

J.T. kaebus Viru Vangla 06.11.2017 käskkirja nr 6-3/1086-1 ja

20.11.2017 käskkirja nr 6-3/1133-1 tühistamiseks

Kaebaja – J.T.

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Olga

Hodakovskaja

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.T. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Kuulutada kaebaja terviseandmeid sisaldavate dokumentide osas (I kd tl 31-32,

34-59, 111p-115, 139, 146p-154p, 161-162, ) menetlus kinniseks.

4. Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja nimi tähemärkidega.

5. Tagastada kaebajale tõendid D.P. töövõime ja terviseseisundi kohta (II kd, tl 25-

26).

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.05.2018.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

3-18-233

2(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla karistas 06.11.2017 käskkirjaga nr 6-3/1086-1 (I kd, tl 93-96) J.T.

05.10.2017 mitteallumise eest vanglateenistuse ametniku korraldusele tööle asuda

distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks.

Viru Vangla karistas 20.11.2017 käskkirjaga nr 6-3/1133-1 (I kd, tl 121-125)

distsiplinaarkorras 18.10.2017 mitteallumise eest vanglateenistuse ametniku korraldusele tööle

asuda kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks.

Nimetatud käskkirjadega määrati kaebajale distsiplinaarkaristused vangistusseaduse (VangS) §

67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest

2. Viru Vangla jättis 09.01.2018 vaideotsusega nr 6-12/616-3 (I kd, tl 180-182)

rahuldamata kaebaja vaide käskkirja nr 6-3/1086-1 kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla

jättis 10.01.2018 vaideotsusega nr 6-12/627-4 (I kd, tl 194-196) rahuldamata kaebaja vaide

käskkirja nr 6-3/1133-1 kehtetuks tunnistamiseks.

3. J.T. esitas 29.01.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 06.11.2017 käskkirja

nr 6-3/1086-1 ja 20.11.2017 käskkirja nr 6-3/1133-1 tühistamiseks.

4. Kohus võttis 08.02.2018 määrusega (II kd, tl 1) kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas

08.03.2018 vastuse (II kd, tl 8-10) kaebusele. Kohus määras 14.03.2018 määrusega (II kd, tl

14) haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad

täiendavate seisukohtade, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas

täiendavad seisukohad 26.03.2018 (II kd, tl 18-24). Vastustaja kirjalikus menetluses

täiendavaid seisukohti ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja esitab kaebuses ja täiendavas seisukohas järgmised väited.

5.1. Distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjad on kaalutlusvigadega ja nõuetekohaselt

motiveerimata, määratud karistused on ebaproportsionaalsed ning seega õigusvastased.

5.2. Vangla on eiranud uurimisprintsiipi ega ole arvestanud selgitusi, vastuväiteid ja tõendeid

(terviseseisundit ja puuet). Vangla on esitatud tõendeid hinnanud valikuliselt. Kaebajal on

diagnoositud lülisambamurru jääknähud ja sellest tulenevalt on ägedad seljavalud ning valu

kiirgab jalgadesse, roietesse ja kätesse. Kaebaja tarbib valu tõttu igapäevaselt valuvaigisteid.

Kaebaja on veendunud, et tema tervislik seisund ei luba töötada koristajana, kuna

lülisambamurru järgsest seisundist tulenevad tegutsemispiirangud. Qvalitas Arstikeskus AS

26.09.2017 dokumendipõhise töövõime hindamise ekspertiishinnangu (kd I, tl 34-39) järgi on

soovitatav teha tööd, mis on osalise lühendatud tööajaga, istudes ja ilma üldfüüsilise tegevuseta.

5.3. Kaebajal oli 05.10.2017 tugev seljavalu, mille leevendamiseks ta võttis kell 8 arsti poolt

määratud valuvaigistit. Kaks tundi hiljem anti kaebajale korraldus asuda tööle. Meditsiiniõde

Olga Soom hindas kaebaja töövõimeliseks (mõõtes kehatemperatuuri ja vererõhku, mis oli

kõrge). Kaebajal esinesid 18.10.2017 tugevad valud, mistõttu ta võttis arsti poolt määratud

valuvaigisteid. Taaskord anti kinnipeetavale korraldus asuda tööle ja isiku vaatas üle

meditsiiniõde Olga Soom, kes tunnistas kaebaja töövõimeliseks, kontrollides vaid vererõhku

(kõrge) ja kehatemperatuuri. Kaebaja arvates ei hinnanud meditsiiniõde valu korrektselt.

Perearst otsustas 25.09.2017 (I kd, tl 54-55), et isik võib täita koristaja tööjuhendis märgitud

tööülesandeid 1.1 ja 1.3, kuid meditsiiniõde Olga Soom piiranguid ei seadnud. Kaebaja on

seisukohal, et meditsiiniõed ei ole võimelised tegema korrektseid otsuseid, mis oleksid

kooskõlas arstide seisukohtadega.

3-18-233

3(10)

5.4. Raviloos nr 127 märgiti 11.12.2017 (I kd, tl 59), et kaebaja ei ole töövõimetu, sobib kerge

töö

osalise

tööajaga

ning

tuleb

tugineda

töövõime

ekspertiisi

hinnangule.

Sotsiaalkindlustusameti 14.12.2017 puude raskusastme tuvastamise otsuse (I kd, tl 31) järgi

esineb kaebajal: a) keskmisele puude raskusastmele vastav liikumise funktsiooni kõrvalekalle

b) keskmisele puude raskusastmele vastav muu (käeline tegevus) funktsiooni kõrvalekalle.

5.5. Kaebaja terviseseisund ei võimalda teha üldfüüsilist tööd, milleks on koristamine. Kaebaja

terviseprobleemid on pikaajalised ega muutu nö üleöö. Kaebaja on veendunud, et tema tööst

keeldumised olid põhjendatud.

5.6. Kaebajal on kahtlus menetluse erapooletuses: sama kontaktisik (K. Liivakivi) alustab

menetluse, kogub tõendid, teeb otsuse ja menetleb vaiet.

5.7. Rikutud on korduvkaristamise keeldu ning võrdse kohtlemise põhimõtet.

6. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning jääb kohtueelses menetluses väljendatud selgituste

ja põhjenduste juurde. Vastuseks kaebusele märgib vastustaja järgmist.

6.1.

VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta

teisiti. VangS § 38 lg 1 järgi kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetavat tööga, arvestades

kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik

kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

6.2. Vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist hindas perearst kaebaja töövõimelisust.

Vangla rõhutab, et töövõimetust tingivad asjaolud on tõsised terviseprobleemid, mis ei saa

tekkida nö üleöö. Viru Vangla meditsiiniosakonna arst Reet Aadamsoo otsustas kaebaja tööle

määramise, arvestades kinnipeetava terviseseisundiga. Seejuures arvestas vangla arst asjaoluga,

et kinnipeetaval on olnud lülisambamurd. 27.09.2017 otsuse nr TVH/17/045199 (kd I, tl 32)

tegemisel on arvestatud just Viru Vangla meedikute poolt tervisekaardis kajastatud andmeid.

Seega ei saa väita, et vangla ei arvestanud isiku tööle määramisel tema terviseseisundiga ning

et vangla arsti kooskõlastus on ebaõige.

6.3. Mitte igasugune terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole käsitatav

töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt

raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta kasutab selleks

sobivaid töövõtteid ja –vahendeid. Füüsilise koormuse määratlemise aluseks on raskuste

teisaldamine (tõstmine, kandmine, lükkamine, tõmbamine jms) vähemalt 1/3 tööaja ulatuses.

Füüsilise koormuse alusel jaotatakse töö raskus suures plaanis vastavalt tõstetavate esemete

raskusele või tegevuse metaboolsele ekvivalendile (MET) ehk energiakulule tegevuse ajal

neljaks kategooriaks: 1) istuv töö (esemed 4,5 kg, 1 kuni 2,9 MET); 2) kerge füüsilise

koormusega töö (esemed kuni 9,1 kg , 3 kuni 5,9 MET); 3) mõõduka füüsilise koormusega töö

(esemed kuni 22,7 kg, 6 kuni 9 MET); 4) raske füüsilise koormusega töö (esemed kuni 45,4 kg,

üle 9 MET).

6.4. Vangla tööjuhendis esitatud kirjelduse järgi on koristamine kerge füüsilise koormusega

töö.

Kaebaja

tööülesanneteks

oli

põrandate

kuivpuhastus,

tolmu

pühkimine

horisontaalpindadelt ja kambriuste pesemine. Nende tööülesannete tegemine ei eelda raskuste

tõstmist. Tolmu pühkimist ja kambriuste pesemist võib teha ka niiske lapiga, selle jaoks ei ole

vajadust endaga alati kaasa võtta suurt ämbrit veega. Nimetatud tööülesandeid on võimalik teha

ka istuvas asendis ning nagu eelnevalt märgitud kulub kinnipeetaval ruumide koristamiseks ca

0,5 – 1,5 tundi. Seega on tegemist väga lühikese tööajaga ja väga kergete tööülesannetega.

Kaebaja ise on kaebuse punktis 4 toonud välja, et talle sobib töö, mis on osalise lühendatud

tööajaga, istudes ja ilma üldfüüsilise tegevuseta.

3-18-233

4(10)

6.5. Kui kinnipeetav on võimeline kirjutama kohtule 29-lehelise kaebuse koos

mitmekümneleheliste lisadega ja esitama mitmeid sama pikki pöördumisi ka vanglale, on

kinnipeetav võimeline ka lapiga tolmu pühkima.

6.6. Käskkirja alusel annab vanglaametnik kinnipeetavale korralduse asuda koristama ning kui

kinnipeetav tunneb, et tema terviseseisund ei võimalda tööd teha, teatab ta sellest koheselt

valvurile, kes kutsub kohale meditsiiniõe, et hinnata kinnipeetava tervislikku seisundit.

Põhjendatud juhul annab meditsiiniõde kinnipeetavale tööst vabastuse. Vangla ei sunni

kinnipeetavaid tööle, vaid põhjendatud juhul annab tööst ajutise vabastuse.

6.7. Arst võis ka ekslikult 25.09.2017 raviloos nr 72 jätta koristaja tööjuhendi punkti 1.4

märkimata, kuna 31.07.2017 raviloos nr 55 (I kd, tl 51) ja 30.10.2017 raviloos nr 91 (I kd, tl

148p) on tööjuhendi punkt 1.4 välja toodud. Koostatud ettekannetest ei nähtu, et kinnipeetavale

oleks antud korraldus asuda täitma konkreetselt tööjuhendi punkti 1.4. Ettekannete kohaselt

anti korraldus asuda tööle majandustöödel. Uste pesemine ei ole igapäevane, vaid vastavalt

vajadusele. Juhul kui koristamise käigus oleks tekkinud vajadus täita koristaja tööjuhendi

punkti 1.4, oleks kinnipeetaval võimalik juhtida vanglaametniku tähelepanu arsti 25.09.2017

seisukohale. Kinnipeetav keeldus aga üldse korralduse ja töökohustuse täitmisest.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Asjas on vaidlus kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste õiguspärasuse üle.

Vaidlustatud käskkirjade (I kd, tl 93-96 ja tl 121–125) järgi on kaebaja süüdi VangS § 67 punkti

1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning vastustaja määras kaebajale distsiplinaarkaristuseks mõlemal

tööle asumise korralduse eiramise juhtumil (05.10.2017 ja 18.10.2017) kartserisse paigutamise

seitsmeks ööpäevaks.

8. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta

teisiti. VangS § 37 lg-s 2 loetletud eranditest nähtuvalt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav,

kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3).

VangS § 38 lg 1 sätestab, et vanglateenistus kindlustab kinnipeetava tööga võimaluse korral,

arvestades seejuures kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat

ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

9. Viru Vangla on eelnevalt 18.08.2017 käskkirjaga nr 6-2/628-1 (I kd, tl 81) määranud

kaebaja tööle Viru Vangla II üksuse majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale

tähtajatult alates 21.08.2017. Käskkirjas on märgitud, et vastavalt meditsiiniosakonna

31.07.2017 kooskõlastusele (I kd, tl 120) on kinnipeetav töövõimeline ja saab täita koristaja

tööjuhendi punkte 1.1, 1.3 ja 1.4 (põrandate kuivpuhastus; tolmu pühkimine horisontaalsetelt

pindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt (kapid, lauad, toolid, radiaatorid jne); uste, ukselinkide

puhastamine, ukseklaaside korrashoid). Vastav kanne on tehtud ka kaebaja raviloos nr 55 (I kd,

tl 51, I kd, tl 117p-119). Kaebaja on olnud arsti otsuse alusel haigusseisundi ägenemise tõttu

tööst vabastatud 18.09.2017–25.09.2017 ning 25.09.2017 on arst tunnistanud kaebaja taas

töövõimeliseks. Raviloo nr 72 kohaselt saab kaebaja täita koristaja tööjuhendi ülesandeid 1.1

ja 1.3 , samas on märkus, et seljaprobleemi tõttu ei tohi ta tõsta raskusi üle 5kg (I kd, tl 55).

10. Kaebaja on vaidlustanud Viru Vangla 18.08.2017 käskkirja nr 6-2/628-1 (tööle

määramine) 10.10.2017 esitatud kaebusega, mis on hetkel Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajas

menetlusse võtmise otsustamise staadiumis (haldusasi nr 3-17-2049).

See asjaolu ei takista aga käesoleva haldusasja raames vaidlustatud distsiplinaarkaristuste

määramise õiguspärasuse hindamist. Tühistamisnõude lahendamisel hinnatakse haldusakti

õiguspärasust akti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Riigikohus on leidnud, et VangS

3-18-233

5(10)

§ 67 p 1 kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval

kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel

asjaoludel (Riigikohtu 29.09.2015 otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 16). Kui hiljem kohases

menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud

seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole

rikkunud VangS § 67 p‑s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kohtupraktika on järjekindel selles, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata

jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg‑s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge või kui tööle asumise korralduse puhul esineb mõni VangS § 37

lg-s 2 sätestatud alustest (Riigikohtu 10.10.2017 otsus asjas nr 3-15-3133, p 13 ja seal viidatud

lahendid). Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt

Riigikohtu 30.05.2012 otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10 ja seal viidatud praktika). Kehtiva

haldusakti resolutiivosa peab igaüks täitma (HMS § 60 lg 2).

11. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Praegusel juhul tuginesid Viru Vangla ametnike 05.10.2017 ja 18.10.2017 korraldused tööle

asuda kehtival 18.08.2017 käskkirjal nr 6-2/628-1. Kaebajale ei olnud sel ajal antud ka

tervishoiutöötaja poolt töötamisest vabastust.

12. Kaebaja leiab, et tema terviseseisund ei võimaldanud tal töötada ning tema

terviseseisundit on ebaõigesti hinnatud ega ole karistuste määramisel arvesse võetud.

Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst, kui töötamine seab ohtu tema tervise (VangS § 37 lg 2

p 3, viidatud otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, mis on

väljakujunenud kohtupraktika järgi kohaldatav ka kinnipeetavate töötamise puhul, § 14 lg 5 p

4 annab töötajale õiguse keelduda tööst, mille täitmine seab ohtu tema tervise. VangS § 37 lg-

st 3 tulenevalt teeb kinnipeetava võimelisuse teha tööd kindlaks arst. Vangistusseadus ega ka

ükski muu õigusakt ei määratle, milline arst võib teha otsuse kinnipeetava töövõimelisuse

kindlakstegemiseks. Vangistusseaduse alusel antud justiitsministri 07.02.2007. a määruse nr 9

„Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 6 lg 1 p 2 näeb

ette, et kinnipeetav vabastatakse töölt ja käitises töötamise luba tunnistatakse kehtetuks, kui arst

on tuvastanud kinnipeetava võimetuse tööd teha.

Vastavalt kohtupraktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema

tööle määramisel, anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu (nt ootamatu terviserikke

korral) ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu 22.01.2015 otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p

16). Kohtupraktikas on leitud, et VangS § 37 lg 2 p 3 alusel on kinnipeetaval õigus keelduda

tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel

põhjustel võimeline sel hetkel töötama (Tartu Ringkonnakohtu 12.09.2017 otsus asjas nr 3-16-

356, p 14). Töövõimelisuse kindlaksmääramine ei eelda tingimata arstlikku läbivaatust, vaid

vastava otsuse võib langetada ka dokumenteeritud terviseandmete (tervisekaardi kanded)

põhjal (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-10-2313).

13. Eesti Töötukassa on viinud läbi kaebaja töövõime hindamise ja tuvastanud 27.09.2017

otsusega nt TVH/17/045199 (I kd, tl 32) kaebajal osalise töövõime. Otsuse ja dokumendipõhise

töövõime hindamise eksperthinnangu (I kd, tl 34-39) järgi esineb kaebajal mõõdukas

tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ja raske tegutsemispiirang käelise tegevuse

valdkonnas. Kaebajal on koormustaluvuse alanemise ning alaseljas ja jalgades esinevate valude

tõttu raskendatud käimine, mitmesugustes kohtades liikumine ning keha põhiasendi muutmine

ja säilitamine; seljavalude tõttu on raskendatud esemete tõstmine ja kandmine, käte sirutamine

esemete haaramiseks, käte või käsivartega pööramine või keeramine ning igapäevatoimingute

3-18-233

6(10)

teostamine. Sotsiaalkindlustusameti 14.12.2017 otsusega nr P26-2017-166344 (I kd, tl 31) on

kaebajal tuvastatud keskmine puue (esineb keskmisele puude raskusastmele vastav liikumise

funktsiooni kõrvalekalle).

14. Praegusel juhul on hinnangu kaebaja terviseseisundile töövõimelisuse seisukohast

vanglast töötamisel andnud esmalt arst tööle määramise käskkirja aluseks olnud eelpool

viidatud 31.07.2017 seisukohas ning hiljem 25.09.2017 raviloos nr 72. Kaebaja 2005. a saadud

liiklustraumast tingitud seljaprobleemid on läbivalt aastate vältel olnud tervishoiutöötajate

tähelepanu all, mis ilmneb ka kohtule esitatud tervisekaardi väljatrüki rohketest kannetest (I kd,

tl 42-59). Traumast tingitud vaevusi pole tervishoiutöötajad eitanud ning kaebaja on saanud

pidevalt valuvaigisteid ning nõuandeid võimlemiseks, mis ei ole aga välistanud täielikult

töötamist. Näiteks kõige hilisema kohtutoimikust nähtuva tervisekaardi sissekande (11.12.2017

kanne; I kd, tl 59) kohaselt ei ole kaebaja töövõimetu ning talle sobib kerge töö osalise tööajaga.

Kaebajale on vastunäidustatud magamine ülemisel naril, talle on ette nähtud ravikehakultuur ja

võimlemismatt. Samas on märgitud, et tuleb tugineda töövõime ekspertiisi hinnangule.

Eesti Töötukassa 27.09.2017 töövõime hindamise otsusest (I kd, tl 32) ei nähtu, millistel

tingimustel kaebaja täpselt töötada võib. Qvalitas Arstikeskus AS dokumendipõhise töövõime

hindamise eksperthinnang 26.09.2017 (I kd, tl 34-39) sisaldab muuhulgas järgmisi soovitusi:

sobib töö istudes; ebasobivad töötingimused üldfüüsilised tegevused, seistes, põlvitades,

kükitades, kummardudes, kõverdudes; sobiv töö füüsilise koormuseta ja vähese liikumisega

töö, osalise lühendatud tööajaga. Nimetatud soovitusi sisalduv eksperthinnang ei olnud

korraldusi andnud vanglaametnikele korralduste andmisel ning arstile kaebaja terviseseisundi

hindamisel teada. Eesti Töötukassa on hinnangu kaebajale edastanud alles 14.11.2017 (I kd, tl

33). Seega ei saanud eksperthinnangus sisalduvad soovitused mõjutada kaebajale tööle

asumiseks korralduste andmist. Kaebaja ise on möönnud võimaluse korral talle sobiva töö

tegemist (I kd, tl 82).

15. Viru Vangla II üksuse valvur Kristjan Sarve 05.10.2017 ettekande nr 6-20/4886-1 (I kd,

tl 84) kohaselt andis valvur kella 10:25 paiku J.T. ele korralduse asuda tööle V8 osakonnas

majandustöödel. Kinnipeetav väitis, et ei saa töötada, kuna selg valutab ja soovis meedikut.

Meditsiiniõde, olles kontrollinud kinnipeetava terviseseisundit, ei andnud tööst vabastust.

Seejärel andis valvur kinnipeetavale uuesti korralduse tööle asuda, millest viimane keeldus

tervislikel põhjustel.

Meditsiiniõe 05.10.2017 raviloo kandes nr 77 (I kd, tl 56) on märgitud järgmist: kinnipeetav

kaebas tugevat seljavalu, väidetavalt valu kiirgub mõlemasse jalga. Visuaalselt kambris

liikumine vaba, istub voodi peale ilma raskusteta. Hommikul loenduse ajal meditsiiniosakonna

poole pöördunud ei ole. Mõõdetud vererõhk 171/95, fr 96'. Ühe minuti parast uuesti mõõdetud

vererõhk 152/94, fr 81'. Mõõdetud kehatemp. 35,6 С. Objektiivselt hingamine vaba, nahk

roosakas, hingamispuudulikkust ei esine, tasakaaluhäired ei tähelda, kinnipeetavale selgitatud,

et vangla arsti poolt on hinnatud terviseseisundit korduvalt ning arst on teadlik tema

terviseprobleemidest. 05.10.2017 lubatud asuda tööle vastavalt arsti väljastatud loale.

16. Viru Vangla II üksuse valvur Sten Kuntsi 18.10.2017 ettekande nr 6-20/5138-1 (I kd, tl

85) kohaselt andis ta kella 10:06 paiku kaebajale korralduse asuda majandustöödele tööle.

Kinnipeetav keeldus korraldust täitmast, öeldes, et ta ei saa tööd teha, kuna tal selg valutab.

Meditsiiniõde pärast kinnipeetava läbivaatust talle tööst vabastust ei väljastanud. Seejärel andis

valvur kinnipeetavale uuesti korralduse tööle asuda, mille peale kinnipeetav lausus, et ta ei saa

tööle minna.

Meditsiiniõe 18.10.2017 raviloo kande nr 82 (I kd, tl 57-58) kohaselt on kinnipeetaval

mõõdetud vererõhku nii pinges kui ka lõdvestunud olekus (vastavalt 153/88, fr95’ ja 180/91, fr

93’) ning mõõdetud kehatemperatuuri. Kandest nähtub, et kinnipeetav ei osanud vastata

3-18-233

7(10)

meditsiiniõe küsimusele, kuidas on võimalik, et kinnipeetav avatud sektoris ringi jalutab, kui

selg niivõrd tugevasti valutab.

17. Eelnevast ilmneb, et tööle asumast keeldumine on mõlema juhtumi puhul tuvastatud

vanglaametniku ettekannetega (I kd, tl 85 ja 86) ning ettekannete kohaselt on juhtunut mõlemal

korral kinnitanud intsidendi juures viibinud valvurid. Samuti nähtub see tervishoiutöötaja

raviloo kannetest nr 77 ja 82 (I kd, tl 56-58). Ka kaebaja ise ei eita koristajana töötamisest

keeldumist, kuid põhjendab seda terviseprobleemidega. Vaidlust ei ole kummalgi juhul

töötamiseks antud korralduse täitmisest keeldumise fakti üle, vaid selles, kas keeldumine oli

vabandatav kaebaja terviseprobleemi tõttu.

17.1. Tööle määramise käskkiri, milles oli kaebaja terviseseisundit arvestades täpsustatud,

millistele majandustöödele teda määrata saab, kehtis korralduste andmise ajal. Kaebaja ei ole

väitnud, et talle antud korraldustega oleks kohustatud teda tegema töid, mis pole tööle

määramise käskkirjaga kooskõlas. Õige on kaebaja väide, et 25.09.2017 raviloo kandes

(erinevalt tööle määramise käskkirjast) ei ole märgitud, et kaebajale oleks lubatav töötamine ka

vastavalt tööjuhendi punktile 1.4, vaid viidatud on üksnes punktidele 1.1 ja 1.3 (I kd, tl 55).

Samas märgib vastustaja õigesti, et haldusasja tõenditest ei nähtu, et kaebajat oleks üldse

kohustatud tegema tööjuhendi p-s 1.4 nimetatud töid (ukse ja ukselinkide puhastamine,

ukseklaaside korrashoid). Kaebaja on keeldunud täitmast vanglaametnike korraldusi tööle

asuda, ilma saamata ülesandeid, mille täitmine olnuks terviseseisundi tõttu vastunäidustatud.

17.2. Viru Vangla meditsiiniõde on mõlemal juhtumil vaadanud kinnipeetava läbi ja andnud

hinnangu tema terviseseisundile. Tervisekaardi kannetest nr 77 ja 82 ilmneb, et meditsiiniõele

oli teada kaebaja varasem seisund ja seljavalude puhuks määratud ravi (valuvaigistid).

Meditsiiniõde on hinnanud kaebaja võimet töötada, arvestades mh kaebaja liikumist ja tegevust

eluosakonnas. Meditsiiniõe tegevus ei ole piirdunud kehatemperatuuri ja vererõhu mõõtmisega.

Meditsiiniõe kannete puhul väärib tähelepanu, et kummalgi kõnealusel juhul pole kaebaja

hommikuse loenduse ajal teatanud terviseseisundi muutumisest ega soovinud meditsiiniabi.

Töötamist takistavast terviseprobleemist on kinnipeetav ametnikele teatanud alles pärast

töötamiseks korralduse saamist. Töötamist täielikult välistavat terviseseisundit pole käesolevas

haldusasjas esitatud tõendite (tervisekaardi kanded) järgi ilmnenud ka pärast käskkirjade

andmist tinginud vahejuhtumeid.

17.3. Kaebaja on esitanud tema kambrikaaslaste seletuskirjad, milles kirjeldatakse kaebaja

terviseprobleeme (I kd, tl 60-61). Kohtu hinnangul ei ole tegemist tõenditega, mis lükkaks

ümber kaebaja terviseseisundile hinnangut andvad tõendid, sh 05.10.2017 ja 18.10.2017

meditsiiniõe hinnangud kaebaja terviseseisundile. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal on juba

pikemata aega olnud traumajärgselt seljaprobleem. Kaebaja väitel oli mõlemal vaidlusaluse

juhtumi päeval tema veererõhk ülikõrge (3. astme hüpertensioon) ning tegemist oli erakorralise

seisundiga, mis nõuab erakorralist abi. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja

tsiviilkohtumenetluses vaidlustanud Viru Vangla tervishoiutöötajate otsustusi ega hinnanguid

ei töötamiseks nõusoleku andmisel enne tööle määramise käskkirja ega meditsiinilisi

hinnanguid 05.10.2017 ja 18.10.2017. Ka ei ilmne tervisekaardist, et kaebaja oleks neil

päevadel pöördunud erakorralise abi saamiseks kõrge vererõhu tõttu.

18. Õiguskirjanduse ja kujunenud kohtupraktika järgi on kinnipeetav kohustatud töötama,

kui vanglal on pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes,

sõltumata sellest, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Töötamist vangistuse

täideviimise eesmärkide saavutamisele suunatud kohtlemisabinõuna on peetud ka Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni art 4 lg 3 punkti a) nõuetega kooskõlas olevaks1. VangS § 6 lg 1

1 L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 114 (komm. 3.1) ja seal viidatud

allikad.

3-18-233

8(10)

kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, sh saavutada resotsialiseerimine kinnipeetava

vabanemisel2. Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud

oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu

vangistuse eesmärkide saavutamise (Riigikohtu 10.10.2017 otsus asjas nr 3-15-3133, p 17).

Töökohustuse täitmata jätmisega eirab kinnipeetav ka vanglaametniku korraldust asuda täitma

töökohustust. Kui tööle määramise käskkirjades ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab

tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata

jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu ning taolises olukorras hõlmab

töökohustuse täitmata jätmine käesoleval juhul ka vanglaametniku tööleasumise korralduse

täitmata jätmise (Riigikohtu 14.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 20).

19. Olukorras, kus tööle määramise käskkiri kehtib ega esine ka VangS § 37 lg-s 2

sätestatud töötamist välistavaid aluseid, tuleb kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda

(viidatud lahend asjas nr 3-15-3133, p 13). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale on vangistust

reguleerivaid õigusakte tutvustatud ja ta pidi olema teadlik ka vanglas töötamise

regulatsioonist. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et Viru Vangla 01.03.2017 käskkiri nr

6-2/246-1 oli kaebajale 12.07.2017 ja 19.07.2017 korralduste andmise ajal kehtiv. Kohtu

hinnangul ei esine vanglaametnike korralduste puhul HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühisuse

tunnuseid, mis õigustaks käskkirjale tuginemata jätmist distsiplinaarkaristuse määramisel:

selgelt arusaadavad korraldused on antud pädevate vanglaametnike poolt selgelt määratletud

adressaadile ega sisaldanud asjas kogutud tõendite järgi kohustusi, mille täitmine olnuks

õigusvastane või võimatu.

Eelpool analüüsitud tõendite pinnalt tegi kohus järelduse, et pole tuvastatud kaebaja töötamist

täielikult välistavat terviseseisundit enne majandustöödele määramise käskkirja ega ka enne

koristajana tööle asumise korralduste andmist. Kaebaja terviseseisundit on eeltoodud

õigusnorme ja kohtupraktikat arvestades hinnanud selleks pädevad tervishoiutöötajad. Kohtul

puudub alus kahelda nende erialases pädevuses.

20. Eelnevat arvestades nõustub kohus vastustajaga, et esines alus distsiplinaarvastutuse

kohaldamiseks mõlemal töötamisest keeldumise juhtumil.

21. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjades sarnaselt leidnud, et tööle asumise korraldusele

mitte allumisega seab kinnipeetav ohtu vangla julgeoleku, kus allumatus võib kujuneda

vastuhakuks. See annab negatiivset eeskuju käitumiseks teistele kinnipeetavatele ning loob

olukorra, kus distsipliini tagamine on raskendatud. Kuna korraldusele mitteallumist esineb

massilise rikkumisena ning see mõjutab otseselt vangla julgeolekut, suhtub vanglateenistus

sellistesse rikkumistesse täie tõsidusega ning nende eest kohaldatakse praktikas

kartserikaristust. Kinnipeetava puhul ei ilmnenud vastustaja hinnangul töötamist välistavaid

asjaolusid ning mitte alludes vanglaametniku seaduslikule korraldusele pani ta toime

distsipliinirikkumise. Vanglateenistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale

käitumisele, mille üheks viisiks on tööoskuste ja -harjumuste tekitamine ja säilitamine.

Töökohustusest keeldumine väljendab vastustaja hinnangul kinnipeetava otsest vastupanu

vanglasüsteemile ning õiguskorrale. Tegemist on olulise kohustuse eiramisega, mida vastustaja

on vaidlustatud käskkirjades pidanud väga raskeks rikkumiseks.

22. Vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas (VangS § 66 lg 1) ja

vanglal on julgeoleku tagamiseks ohtude hindamisel ja vajalike abinõude üle otsustamisel

ulatuslik kaalumisruum (nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-10-17 (p 16); 25.10.2012

otsus asjas nr 3-3-1-28-12 (p 14)). Seejuures ka vanglateenistuse korralduste eiramise korral

2 Samas, lk 40 (komm 2).

3-18-233

9(10)

distsiplinaarvastutust kohaldades. Kohtu hinnangul on vastustaja lähtunud karistamise

vajalikkuse üle otsustamisel eelnevalt refereeritud asjakohastest kaalutlustest.

Kinnipeetava kohustus töötada tuleneb seadusest (VangS § 37 lg 1). Vanglas distsipliini ja

julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu on tööle asumise korraldustele mitteallumist

senises kohtupraktikas peetud raskeks rikkumiseks (Riigikohtu viidatud lahend asjas nr 3-15-

3133, p 17 ja seal esitatud praktika).

23. Kaebajale on määratud karistuseks kummalgi korraldusele allumatuse juhtumil

kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks. Vangistusseadus, sätestades § 63 lg-s 1 kinnipeetavatele

määratavate distsiplinaarkaristuste loetelu, ei näe ette selget gradatsiooni nende kohaldamisel

(Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-11, p 14). Karistuse kohaldajal on igakordne

kohustus õiguspärase kaalumise teel otsustada karistamise põhjendatus, karistuse valik ja nt

kartserikaristuse puhul ka selle pikkus. Samuti võib kaalutlus hõlmata karistuse täitmise

edasilükkamist ja selle kestust (VangS § 65 lg 2). VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib

distsiplinaarkaristusena määrata ka kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks. Üldjuhul tuleb

kartserikaristust pidada raskeimaks võimalikest. Vangistusõiguse normidest ei tulene, et

kartserikaristuse määramisel peaks tegu olema käskkirjas määratletud raske või julgeolekut

ohustava teona, kuid karistuse määrajal on kohustus valida karistus, mis on kooskõlas teo

iseloomu ja muude asjas välja selgitatud asjaoludega. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse

distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki (Riigikohtu otsus asjas

nr 3-3-1-91-11, p 14).

24. Vastustaja on käskkirjades välja toonud, et rikkumiste toimepanemise ajal ei olnud

kaebajal ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastustaja on mõlemas vaidlustatud käskkirjas

karistuse valikut põhjendanud asjaoluga, et rikkumisi on mõlemal juhul hinnatud väga

rasketeks ja Viru Vangla praktika taolistel kohustuse eiramise juhtumil on kartserikaristuse

kohaldamine. Kartserikaristuse pikkust (7 ööpäeva seadusega lubatud maksimaalsest

võimalikust 45-st VangS § 63 lg 1 p 4 järgi) põhjendab vastustaja märkides, et see on piisav, et

kinnipeetav mõistaks enda rikkumise tõsidust ja karistuse kandmine võimaldab teha järeldusi,

mis mõjutavad edaspidisele õiguskuulekale käitumisele. Vastustaja on põhjendanud, et muud

karistused ei oleks teo iseloomu arvestades eesmärgipärased. Kohus on arvamusel, et karistuste

valik põhineb vastustaja asjakohastel kaalutlustel ning vastustaja ei ole karistuse määramisel

ega valikul teinud kaalumisvigu ning määratud karistused on rikkumiste iseloomu arvestades

proportsionaalsed.

25. Kohtu hinnangul ei esine menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada

vaidlustatud käskkirju õigusvastaseks. Mõlema juhtumi puhul on kaebajat teavitatud

distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi (I kd, tl

111 ja 160p), läbi on viidud distsiplinaarmenetlus vastavalt VangS § 64 nõuetele ning

karistused on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulist tähtaega järgides.

Kaebajale on antud võimalus distsiplinaarmenetluses seletusi anda ja kaebaja on seda võimalust

ka mõlemas menetluses kasutanud (I kd, tl 126-128 ja 140-145). Kaebajale on tutvustatud ka

distsiplinaarmenetluse tulemusena koostatud protokolle ning antud võimalus neile vastuväidete

esitamiseks ( I kd, tl 99p ja 138 ). Kohtu hinnangul on mõlema vaidlustatud käskkirja andmisele

eelnenud piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud vastavalt HMS §-le 40.

26. Kaebaja seab kahtluse alla menetluse erapooletuses, kuna sama kontaktisik (K.

Liivakivi) on alustanud menetluse, kogub tõendid, teeb otsuse ja menetleb vaiet. Kohtu

hinnangul puudub alus pidada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluste läbiviimist erapoolikuks

põhjusel, et menetlust läbi viinud ja distsiplinaarkaristuse otsuse tegijaks on sama ametnik.

Inspektor-kontaktisiku otsustuspädevus on sätestatud vangla sisekorraeeskirja §-s 17, millest

muuhulgas nähtub ka inspektor-kontaktisiku pädevus distsiplinaarkaristuse määramisel (VangS

3-18-233

10(10)

§ 64 lg 4). Käskkirjade suhtes tehtud vaideotsused on allkirjastanud üksuse juht T. Salomets

ning menetluse erapoolikust ei saa väita põhjusel, et vaide lahendamise materjalid on

otsustamiseks ette valmistanud varasemat menetlust läbi viinud vanglaametnik. Erapooletuse

põhimõtte rikkumisele võiks viidata haldusmenetluse seaduse § 10 lg-s 1 loetletud taandamise

aluste olemasolu. Selliste aluste olemasolu pole praegusel juhul ilmnenud.

27. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et rikutud on korduvkaristamise keeldu. Kaebajat on

vaidlustatud käskkirjadega karistatud kahel erineval kuupäeval antud erinevate korralduste

täitmata jätmise eest. Mõlema juhtumi puhul on läbi viidud eraldi distsiplinaarmenetlus, milles

on nõuetekohaselt võimaldatud osaleda ja seisukohti avaldada ka kaebajal endal. Tegemist on

kahe selgelt eristuva teoga, millest mõlema puhul on välja selgitatud teo koosseisulised

asjaolud, hinnatud tõendeid, kaalutud karistamise vajalikkust ning karistuse valikut. Kuigi teod

on oma iseloomult sarnased ning vastustaja põhjendused karistuse määramisel ja karistuse

valikul, samuti kartserikaristuse pikkus, on mõlemal juhul sarnased, ei ole tegemist ühe ja sama

teoga ning selle eest korduva karistamisega, mis kehtiva õigus kohaselt oleks keelatud (VangS

§ 63 lg 3 ls 2, põhiseaduse § 23 lg 3).

28. Kaebaja väidab ebavõrdset kohtlemist karistamispraktikas, nimetades varasemat

praktikat (nt haldusasi nr 3-17-468), kus töötamiseks antud korralduse eiramist pole peetud

raskeks rikkumiseks. Kohus on eelnevalt osutanud vanglate ulatuslikule kaalumisruumile

tegude raskuse hindamisel, karistuse määramisel ja valikul samuti Riigikohtu praktikale, mille

kohaselt peetakse korraldusele allumatust raskeks rikkumiseks (käesoleva otsuse p 22).

Kaebajal ei saa olla tekkinud õiguspärast ootust, et vanglate praktika mingile rikkumiste

kategooriale reageerimisel aja jooksul ei muutuks. Kui mingit laadi rikkumist hulk ja sagedus

praktikas sageneb (nagu kohtupraktikast nähtuvalt näiteks ka töötamiseks antud korralduste

sage mittetäitmine Viru Vanglas), on vanglas julgeoleku ja korra tagamise aspektist

põhjendatud ka varasemast rangem suhtumine sellistesse rikkumistesse. Eelnevalt kirjeldatud

kaalumisruumi järgides ei ole võrdse kohtlemise nõudega vastuolus ka mõneti erinev

karistamispraktika erinevates vanglates, kuna konkreetse vangla olukorda arvestades võib

hinnang julgeoleku tagamise seisukohast olla eri vanglates kujunenud erinevaks. Kohtu

hinnangul ei saa pidada kaebaja kohtlemist vaidlustatud distsiplinaarkaristuste määramisel

võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks.

29. Kohtu hinnangul pole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased (sh ebavõrdse

kohtlemise väite analüüsimisel) tõendid kinnipeetav D.P. töövõime ja terviseseisundi kohta,

mistõttu tuleb need kaebajale tagastada (II kd, tl 25-26). Iga kinnipeetava töövõime hindamine

toimub konkreetse inimese terviseseisundit arvestades ja distsiplinaarkaristus määratakse igal

üksikjuhtumil väljaselgitatud asjaolude pinnalt kaalutledes.

30. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad on õiguspärased

ning puudub alus nende tühistamiseks. Kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

31. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel

riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja enda kanda. Viru

Vangla on teatanud, et tal puuduvad menetluskulud, mille väljamõistmist taotleda. Kui

vastustajal on siiski menetluskulusid tekkinud, jäävad need tema enda kanda (HKMS § 109 lg

1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe