2-16-16328/28 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-16328

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak

Luik

Kohtuasi

A. T hagi Tarmeko Pehmemööbel OÜ vastu kutsehaigusega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmeko Pehmemööbel OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5221 eurot 43 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. T

Kostja Tarmeko Pehmemööbel OÜ, esindaja vandeadvokaat

Indrek Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

26. veebruar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-16328 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kostja kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. T (hageja) esitas 29. oktoobril 2016 Tarmeko Pehmemööbel OÜ (kostja) vastu hagi

kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 1. aprillist 1983 kuni 15. jaanuarini 1986 TK Lembitu Tartu

Individuaalõmblusvabrikus õmblejana. Alates 3. veebruarist 1986 töötas hageja masinõmblejana

Tartu Mööblikombinaadis, mis 1. aprillil 1987 reorganiseeriti Tartu Metsatööstuskoondise

2-16-16328

Mööblivabrikuks. Nimetatu reorganiseeriti 1. septembril 1991 aktsiaseltsiks Tarmeko ja see

omakorda 27. juunist 2005 Tarmeko Pehmemööbli OÜ-ks. 12. novembrist 2005 kuni

31. detsembrini 2010 juhtis hageja ettevõtet OÜ Stau AIL (Stau AIL), mis likvideeriti 2013. aastal.

Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu 11. novembri 2005. a teatisega erakorraliselt üles, kuna

hageja tervislik seisund ei vastanud tema ametikohale. Hagejal diagnoositi töötervishoiuarsti

28. juuni 2013. a teatise kohaselt kutsehaigus, mille põhjustajaks olid töötamisega seotud

sundasendid, korduvad liigutused ja käte koormus. Kutsehaigus kujunes välja aastatel 1983 kuni

2010. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni 29. oktoobri 2013. a otsuse kohaselt on

hagejal alates 3. juulist 2013 tuvastatud püsiv töövõime kaotus 60%.

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt tegi kostja riskianalüüsi 4. aprillil 2003. Riskianalüüsi

põhjal pole koostatud tegevuskava terviseriskide vähendamiseks või vältimiseks. Hagejat ei

teavitatud ohuteguritest, riskianalüüsi tulemustest ja terviseriski vältimise abinõudest. Kostja ei

esitanud Tööinspektsioonile dokumentatsiooni hageja juhendamiste kohta ega teinud

tervisekontrolle.

Hageja sai kahjust ja asjaolust, et töövõime kaotus on põhjuslikus seoses kostja tegevusega, teada

29. oktoobril 2013, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas hagejal püsiva töövõime kaotuse 60%.

Töölepingu lõppemise ajal ei teadnud hageja, et tal on kostja juures töötamise ajal välja kujunenud

kutsehaigus. 13. oktoobri 2005. a teatisega tuvastati hagejal tööst põhjustatud haigus. Tööst

põhjustatud haiguse tuvastamisega ei saanud hageja teada kutsehaigusest ja sellega tekitatud

kahjust. Aegumisele tuginemine on hea usu põhimõttega vastuolus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Muuhulgas leidis kostja, et hageja

nõue on aegunud. Hageja sai nõude aluseks olevatest asjaoludest teada töölepingu lõpetamisel

11. novembril 2005. Hageja ei saanud varalisest kahjust teada osalise töövõimetuse tuvastamise

otsusega. Hageja tervislik seisund, mis takistas töötamist ja põhjustas varalist kahju, pidi talle teada

olema enne kutsehaiguse diagnoosimist. Hagejal diagnoositi 2005. aastal tööst põhjustatud

haigestumine ning kostja lõpetas hagejaga töölepingu kutsehaiguse väljakujunemise ja süvenemise

vältimiseks. Aegumistähtaja alguseks oli töölepingu lõpetamise kuupäev. Hageja ei ole alates

2010. aastast tööd teinud ega töötasu saanud. Alternatiivselt algas hageja nõude aegumistähtaeg

2010. aasta detsembris ning nõue aegus 2013. aasta detsembris. Alternatiivselt algas hageja nõude

aegumistähtaeg 28. juunil 2013, kui hagejal diagnoositi väidetav kutsehaigus. Hiljemalt sellel

kuupäeval sai hageja teada, et varasema sissetuleku vähenemise on põhjustanud kutsehaigus. Seega

aegus hageja nõue 28. juunil 2016. Inimese töövõime ei vähene selle kohta otsuse tegemisega.

3. Tartu Maakohus jättis 10. mai 2017. a otsusega aegumise tõttu hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et 1. aprillist 1983 kuni 15. jaanuarini 1986 töötas hageja TK Lembitu Tartu

Individuaalõmblusvabrikus. Alates 3. veebruarist 1986 töötas hageja masinõmblejana Tartu

Mööblikombinaadis, mis reorganiseeriti Tartu Metsatööstuskoondise Mööblivabrikuks. Viimane

reorganiseeriti omakorda aktsiaseltsiks Tarmeko. Kõikides nimetatud ettevõtetes töötas hageja

õmblejana. Alates 27. juunist 2005 töötas hageja kostja juures õmblejana. 13. oktoobril 2005

tuvastati hagejal tööst põhjustatud haigus. 11. novembril 2005 ütles kostja hagejaga sõlmitud

töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja tervislik seisund ei vastanud tema ametikohale.

12. novembrist 2005 kuni 31. detsembrini 2010 juhtis hageja ettevõtet OÜ Stau Ail. 28. juunil 2013

diagnoositi hagejal kutsehaigus. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks oli 1983 kuni 2010.

29. oktoobril 2013 tuvastati hagejal püsiv töövõime kaotus 60% alates 3. juulist 2013. Maakohus

2(7)

2-16-16328

tuvastas, et 27. juunist 2005 oli hageja tööandjaks kostja, kelle juures säilisid kõik õiguslikud,

majanduslikud ning sotsiaalsed garantiid. Maakohus leidis, et kostja on aktsiaseltsi Tarmeko

õigusjärglane ning hagejal on õigus kostjalt nõuda 3. veebruarist 1986 kuni 11. novembrini 2005

tekkinud tervisekahju hüvitamist.

Kostja tuginemine aegumisele ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja käitumisest ei

nähtunud hageja kahjustamise soovi ning kostja ei teinud toiminguid ega andnud lubadusi, et hagi

esitamist edasi lükata. Asjaolu, et hageja nõude aluseks on tervisekahju tekitamine, ei muuda

aegumisele tuginemist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg-le 1 ning leidis, et kuna nii

varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue tulenes tervise kahjustamisest, aeguvad

mõlemad nõuded korraga.

TsÜS § 153 lg 1 järgi algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil

õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama.

Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks

lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest

tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Aegumistähtaja kulgemise alguseks ei saa

võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise ega kutsehaiguse diagnoosimisest

teadasaamise aega.

Hageja ei toonud selgelt välja, millal tal kahju tekkis. Hageja ei saanud kahju tekkimisest teada alles

töövõime kaotuse tuvastamisega. Hagejal tuvastati 13. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haigus.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 23 lg 3 järgi on tööst põhjustatud haigus

töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks. Nõude esitamine ei eelda,

et hagejal oleks diagnoositud kutsehaigus. Hageja pidi tõendama, et tal on tervisekahjustuse tõttu

tekkinud varaline kahju ning kutsehaiguse diagnoosimine on kahju tekkimise ja tööandjale

etteheidetava tegevuse tõendamiseks üks võimalik tõend. Hageja pidi juba töölepingu lõpetamisel

11. novembril 2005 aru saama, et tal võib tekkida varaline kahju. Hageja asutas Stau AIL-i ning

teenis õmblejana selle tegevusest tulu, mistõttu ei pruukinud tal 2005. aastal varalist kahju tekkida.

Hageja väidete kohaselt töötas ta Stau AIL-is kuni 2010. aasta lõpuni. Maakohus leidis, et

kutsehaigus kujuneb välja pikema aja jooksul. Hageja tervis lubas tal kuni 2010. aasta lõpuni

õmblejana töötada, mistõttu ei pruukinud hagejal varem kahju tekkida. Hüvitamise nõue hakkab

aeguma, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse. Aegumise algus lükkub

edasi, kui hageja jätkab töötamist. Hagejal ei tekkinud töötamise ajal kahju. Alates 2011. aastast

hageja ei töötanud ega saanud ka sissetulekut (teda pidas üleval poeg). Kuna hageja pidi juba

13. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haiguse diagnoosimisega aru saama, et tal võib olla õigus

nõuda kostjalt tervise kahjustamise tõttu hüvitist, hakkas 2011. aasta algusest kulgema ka hagi

aegumine. Hagi aegumine ei saa sõltuda sellest, millal hageja pöördub kutsehaiguse

diagnoosimiseks töötervishoiuarsti poole või esitab avalduse töövõimetuse tuvastamiseks. Need

toimingud on hageja subjektiivne valik ega saa pikendada hagi aegumise tähtaega. Hagi aegumine

saab olla seotud ainult sellega, millisel ajal tekkis hagejal kahju (st ta kaotas sissetuleku). Praegusel

juhul toimus see 2011. aasta alguses. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt aegus hageja nõue hiljemalt

1. jaanuaril 2014. Hagi esitati 29. oktoobril 2016 ja on seetõttu aegunud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uue otsus, millega tuvastada, et hagi ei ole aegunud.

3(7)

2-16-16328

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendiga.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled apellatsiooniastmes, et kostja oli

kogu nõude osas kohane kostja. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste

rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise,

vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Kahju kannatanud

isiku nõuded saavad aga olla aegunud TsÜS § 153 lg 1 alusel, kui kolm aastat on möödunud ajast,

mil isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Seega

juhul, kui isikul ei ole kutsehaigust ja selle tekkimise aega diagnoositud ega tuvastatud, ei tea ta

üldjuhul ka võimalikku kahju tekitanud isikut ning puudub õiguslik alus kutsehaigusega tekitatud

kahju hüvitamiseks.

Kutsehaigus võib avalduda ka pärast töösuhte lõppu ning kutsehaiguse põhjustamisega seotud

varaline kahju võib tekkida ka hiljem. Hagejal diagnoositi 11. oktoobril 2005 töötervishoiuarsti

allkirjastatud 13. oktoobri 2005. a teatisega tööst põhjustatud haigus. Tegemist ei olnud

kutsehaigusega (TTOS § 23 lg 3). Seega ei saa nimetatud dokumendi edastamist tööinspektsioonile

pidada ajaks, mil hageja sai teada kutsehaigusest, seda põhjustanud isikust ja kahjust. Ka töösuhte

lõpetamine, kuna töötaja tervislik seisund ei vastanud tema ametikohale, ei tähendanud, et hageja

pidi aru saama, et tal tekib kutsehaigusest tingitud varaline kahju, mille põhjustas kostja. Kuigi nii

kutsehaigus kui ka tööst põhjustatud haigus on oma olemuselt tervisekahjustused, ei olnud hagejal

diagnoositud kutsehaigust ega töövõime langust ja hageja jätkas töötamist. Kutsehaigus diagnoositi

hagejal 28. juunil 2013 ning kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks oli 1983 kuni 2010. Hagejal

tuvastati 29. oktoobril 2013 alates 3. juulist 2013 püsiv töövõime kaotus 60%. Olukorras kus hagejal

ei olnud varem kutsehaigust diagnoositud ega püsivat töövõimetust ega selle tekkimise aega

tuvastatud, ei saanud ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et hageja teadis enne 29. oktoobri

2013. a otsust kahju hüvitama kohustatud isikust ja talle tekkida võivast kahjust. Hageja ei pidanud

selle tõttu, et tal diagnoositi tööst põhjustatud haigus, eeldama, et tal on kutsehaigus, mille

tuvastamiseks peab ta pöörduma eksperdi/eriarsti poole. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et

töövõime kaotusest teadasaamise aeg ei ole seotud kutsehaigusest tekkinud kahjust teadasaamisega.

Kutsehaigusest teadasaamine ei ole asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja pidanuks tekkinud

kahjust ja selle põhjustanud isikust teadma enne 29. oktoobri 2013. a otsust, milles on tuvastatud

püsiva töövõimetuse tekkimise aeg ja töövõime kaotuse protsent.

Hageja töötas tööandja juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja vastutab, pärast

1. juulit 2002. Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude

saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu rikkumisele (st nõude alus

VÕS § 115 lg 1) kui ka tööandja õigusvastasele teole (VÕS § 1043) tuginedes. Ringkonnakohus

viitas TsÜS § 153 lg-le 1 ning leidis, et 29. oktoobril 2016 esitatud hagi ei ole aegunud. Kostja vastu

kutsehaigusest tingitud osalisest töövõime kaotusest põhjustatud kahju nõude esitamise aegumise

alguseks oli 29. oktoober 2013 (ekspertiisiotsuse tegemise aeg). Hagejal tuleb tõendada kohustuse

rikkumine, kahju (sissetuleku langus ja selle aeg) ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju

vahel. Arvestades maakohtus puudunud eelmenetlust, ei olnud ringkonnakohtul võimalik asjas

sisulist otsust teha.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4(7)

2-16-16328

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palub kostja ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt, kui on ilmne, et

ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel saatma asja tagasi maakohtusse, palub kostja saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus valesti TsÜS § 153 lg-t 1 ning

jättis otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus ei käsitlenud TsÜS § 153 lg 1 eeldusi

ega nende täidetust (eelkõige kahju tekkimise aspektist). TsÜS § 153 lg 1 järgi algab tervise

kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju

hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p-d 11–12;

3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 28). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse

korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju

tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega

(Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 30. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Hageja ei esitanud asjaolusid ega tõendeid kahju tekkimise ja

sellest teadasaamise aja kohta ning ringkonnakohus ei pööranud neile aspektidele tähelepanu.

Aegumise kulgemise kindlaksmääramise seisukohalt ei ole oluline kutsehaiguse diagnoosimise ega

töövõimetuse tuvastamise aeg, vaid oluline on sissetuleku vähenemine tervisekahju tõttu.

Kostja hinnangul ei ole hagejal kahju tekkinud. Kui väidetav kahju siiski tekkis, siis tekkis see

11. novembril 2005 töölepingu lõpetamisel, sest 11. novembril 2005 vähenes hageja sissetulek

väidetava tervisekahju tõttu (ja hageja sai sellest ka teada). Hageja nõude aegumistähtaeg algas

11. novembril 2005 ning nõue aegus 11. novembril 2008. Alternatiivse käsitluse kohaselt algas

hageja nõude aegumistähtaeg 2010. aasta lõpus (hageja lõpetas töötamise OÜ-s Stau Ail) ja nõue

aegus hiljemalt 1. jaanuaril 2014. Kui hageja ei ole 2010. aastast tööd teinud, siis ei ole tema

sissetulek ka 2010. aastast vähenenud. Asjaolu, et hageja soovib tööd otsida, ei ole sissetuleku

vähenemine ega kahju. Hageja ei saa kostjalt nõuda sellise sissetuleku hüvitamist, mida hageja

tegelikult kaotanud ei ole. Teise alternatiivse käsitluse kohaselt algas hageja nõude aegumistähtaeg

28. juunil 2013, kui hagejal diagnoositi väidetav kutsehaigus. Hiljemalt sellel kuupäeval sai hageja

teada, et varasema sissetuleku vähenemise on põhjustanud kutsehaigus. Seega aegus hageja nõue

28. juunil 2016. Isegi kui hageja sai töövõime kaotusest teada 29. oktoobril 2013, ei ole see kuupäev

kuidagi seotud kutsehaigusest tekkinud kahjust teadasaamisega. Riigikohtu praktika järgi ei alga

nõude aegumise kulgemine töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramisest, sest sellega ei teki isikule

varalist kahju (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 11). Kuigi hageja

nõuab kostjalt kutsehaiguse tõttu saamata jäänud sissetuleku hüvitamist, ei ole ta selgitanud, kas ja

millal tal selline varaline kahju tekkis (st muul ajal kui detsembris 2010). Ringkonnakohus ei

käsitlenud kostja alternatiivseid seisukohti. Asja menetlemine on oluline ka ühtse kohtupraktika

kujundamiseks.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2

5(7)

2-16-16328

ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on muu hulgas tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg,

olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja

kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kolleegium on varasemas

praktikas TsÜS § 153 kontekstis korduvalt rõhutanud, et kutsehaigusega põhjustatud

tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest

tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest

teadasaamise aega (Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 18 ja 18.2;

16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-54-16, p 12; 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10).

11. Kolleegium leiab, et kohtud on kohaldanud küll aegumise sätteid, kuid on rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme, kuna on jätnud aegumistähtaja kulgemise aluseks olevad asjaolud välja

selgitamata.

11.1. Ringkonnakohus võttis hageja nõude aegumistähtaja kulgemise alguseks 29. oktoobri 2013,

kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas otsusega hagejal püsiva töövõimetuse tekkimise aja ja töövõime

kaotuse määra. Maakohus võttis hageja nõude aegumistähtaja kulgemise alguseks aja, mil hageja ei

töötanud ega saanud sissetulekut (hagejat pidas üleval tema poeg), ning viitas, et hageja pidi juba

13. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haiguse diagnoosimisega aru saama, et tal võib olla õigus

nõuda kostjalt tervise kahjustamise tõttu hüvitist.

Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta

hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise

aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 11). Kolleegium jääb selle

seisukoha juurde. Hagejal töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramine või kutsehaiguse

diagnoosimisest teadasaamise aeg ei mõjuta hagejal kahju tekkimise hetke.

11.2. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui hageja väidab, et kostja tekitas talle

kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis

hagis märgitud ajal. Seega peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai

hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest (Riigikohtu 14. juuni

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12). Praegusel juhul ei ole kohtud seda teinud.

Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millal hageja sissetulek vähenes ehk millal hagejal kahju tekkis.

Ringkonnakohus on asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saates üksnes viidanud, et hagejal

tuleb muu hulgas tõendada kahju (sissetuleku vähenemine ja selle aeg). Maakohus tuvastas hageja

sissetuleku vähenemise selle alusel, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut (hagejat pidas

üleval tema poeg). Maakohus ei tuvastanud, et alates 2011. aasta algusest ei olnud hageja võimeline

enam sissetulekut saama.

Kolleegiumi hinnangul ei saa üksnes asjaolust, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut,

järeldada, et hagejale on tekkinud kutsehaiguse tõttu varaline kahju. Seda eriti olukorras, kus hageja

esindaja on maakohtu 30. märtsi 2017. a istungil selgitanud, et hageja ei olnud aastatel 2010–2013

töölt eemal mitte tervise, vaid teda huvitavate asjadega tegelemise tõttu. Hagejale on kahju tekkinud

siis, kui ta ei ole võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on

diagnoositud kutsehaigus ja kindlaks määratud töövõimetuse ulatus ning tal puudub sissetulek, sest

6(7)

2-16-16328

ta on otsustanud mitte töötada. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas ja

millal hageja sissetulek vähenes, st hageja ei olnud enam võimeline kutsehaiguse tõttu sissetulekut

teenima.

12. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

13. Kuna kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Tambet Tampuu

Peeter Jerofejev

Jaak Luik

7(7)