4-18-1608/10 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 26. aprill 2018 Kohtuasja number 4-18-1608 Kohtukoosseis Juhan Sarv Kohtuasi Karl Koiva suhtes KarS § 262 lg 1 tunnustel väärteomenetluse lõpetamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja Põlvas) 28. märtsi 2018. a määrus Määruskaebuse esitaja Karl Koiva (502042776814) kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Metsma Teised määruskaebemenetluse pooled Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 2. Määrata Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-le Karl Koivale määruskaebe- menetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 120 (ükssada kakskümmend) eurot (sh käibemaks 20 eurot) ja riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulu hüvitiseks 19 (üheksateist) eurot 44 senti (sh käibemaks 3 eurot 24 senti). Lugeda need summad menetluskuluks, mille hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kriminaal- või väärteoasjas lõpplahendi tegemisel. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur koostas 21. veebruaril 2018 väärteoprotokolli Karl Koiva kohta. Väärteoprotokolli kohaselt loopis K. Koiva 21. novembril 2017 kell 14.35 Põlva vallas Vastse-Kuuste alevikus xx juures kividega A.T., põhjustades viimasele tervisekahjustuse. K. Koiva käitumine avalikus kohas oli vägivaldne ja ohustas teisi isikuid ning nende vara. Sellise teoga rikkus K. Koiva korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-de 1 ja 2 nõudeid. Väärteoprotokollis märgiti, et K. Koiva tegu on kvalifitseeritav väärteona karistusseadustiku (KarS) § 262 lg 1 järgi. 2. 22. märtsil 2018 saatis kohtuväline menetleja väärteoasja arutamiseks Tartu Maakohtule, taotledes menetlusaluse isiku karistamist arestiga.

2(4) 3. Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018. a määrusega lõpetati K. Koiva suhtes KarS § 262 lg 1 tunnustel toimuv väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 4 alusel ja väärteoasja materjalid saadeti prokuratuuri kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Maakohus leidis, et väärteoprotokollis K. Koivale ette heidetud teos, millega tekitati A.T. valu või isegi tervisekahjustus, on KarS § 121 lg 1 või § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Samuti viitavad võimalikule kuriteole väärteoprotokollile lisatud tõendid. Seetõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetada ja saata väärteoasja materjalid kuriteokahtluse paikapidavuse kontrollimiseks prokuratuuri. MÄÄRUSKAEBUS 4. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse K. Koiva kaitsja vandeadvokaadi abi T. Metsma, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist. Kaitsja leiab, et perearsti poolt A.T. tuvastatud kerget kannakõõluse põrutust ei ole võimalik omistada K. Koivale, kuna A.T. pöördus arsti juurde alles kaks päeva pärast kiviga viskamist. Seega võib A.T. tervisekahjustus olla tekkinud muul viisil. Tõenditest järeldub, et K. Koiva visatud kivi tabas maapõrkest kannatanu vasaku jala kummikut. Keskmisele inimesele ei ole mõistetav, et selline tabamus tooks kaasa kannakõõluse põrutuse. Seetõttu ei ole A.T. tervisekahjustus kehalise väärkohtlemise koosseisulise tagajärjena K. Koivale objektiivselt omistatav. Kuna K. Koiva teos pole vägivalla tunnuseid, ei vasta see ka KarS § 263 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. VTMS § 29 lg 1 p 4 ei alustata väärteomenetlust ja alustatud menetlus tuleb lõpetada mh juhul, kui teos on kuriteo tunnused. VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamiseks ei ole mõistetavalt vaja tõsikindlalt tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime sellise teo, mis vastab mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Sellise järelduse tegemiseks poleks väärteoasja menetlejal ka protsessuaalset pädevust. VTMS § 29 lg 1 p 4 tuleb kohaldamisele alati, kui on olemas vähemalt selline kuriteokahtlus, millest piisab kriminaalmenetluse alustamiseks. VTMS § 29 lg 1 p 4 peamine eesmärk ongi tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata kriminalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 6 tulenev riigi kohustus toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis kriminalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 9 ja 13. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 7). Teisisõnu on kriminaalmenetluse alustamise lävend legaliteediprintsiibist ja in dubio pro duriore-põhimõttest tulenevalt madal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 29). Kuna VTMS § 29 lg 1 p 4 ja KrMS § 6 reguleerimisese on olemuslikult seotud, kehtib põhimõte in dubio pro duriore ka VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamisel. 6. Tartu Maakohtu määruses osutatud asjaolud ja tõendid on küllaldased, jaatamaks sellist kuriteokahtlust, mille kontrollimiseks on KrMS § 6 järgi tarvis alustada KarS § 121 lg 1 või § 263 lg 1 p 1 tunnustel kriminaalmenetlust. Määruskaebuses toodud argumendid võiksid olla asjakohased siis, kui kaitsja vaidlustaks K. Koiva süüditunnistamist KarS § 121 lg 1 või § 263 lg 1 p 1 järgi. Küsimus sellest, kas on piisavalt tõendeid, et A.T. fikseeritud tervisekahjustuse põhjustas K. Koiva ja kas sellise tervisekahjustuse põhjustamine on K. Koivale objektiivselt

3(4) omistatav, tuleb lahendada kriminaalmenetluse käigus. Väärteoasja menetleja ei saa üle võtta kriminaalasja menetleja rolli ja hakata koguma ning hindama kuriteokahtlust kinnitavaid või kummutavaid tõendeid. VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamiseks pole vaja tuvastada kuritegu, vaid üksnes selle kahtlus. 7. Muu hulgas leiab ringkonnakohus, et VTMS § 83 alusel väärteoasja arutav kohus peab kohaldama VTMS § 29 lg 1 p 4 alati, kui ta leiab, et väärteoprotokollis kirjeldatud tegu vastab abstraktselt – s.o eeldades selle tõendatust – mõne kuriteokoosseisu tunnustele. VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-4-09, p 14.1). Olukorras, kus väärteoasja arutav kohus leiab, et väärteoprotokolli teokirjelduses märgitud asjaolud vastavad abstraktselt mõne kuriteokoosseisu tunnustele, pole kohtul mõistlikku põhjust väärteomenetlust jätkata ja teo tõendatust uurida, sest protokollis kirjeldatud teo tõendatuks osutumise korral peaks ta väärteomenetluse niikuinii VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetama. Sellisel juhul isiku süüküsimuse lahendamine üksnes veniks. 8. Võtmata mingit seisukohta K. Koiva väidetava teo tõendatuse kohta, märgib kolleegium, et abstraktselt viitab väärteoprotokolli teokirjeldus kuriteo (vähemalt KarS § 121 lg 1) tunnustele, sest väärteoprotokolli kohaselt tekitas K. Koiva A.T. tervisekahjustuse. 9. Seega oli maakohtu otsustus väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetada seaduslik ja põhjendatud. 10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS §-st 194, § 196 lg-st 2 ja § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018. a määruse muutmata ning K. Koiva kaitsja määruskaebuse rahuldamata. 11. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks menetlusalusele isikule määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest, samuti riigi õigusabi osutamisega seotud sõidukulu hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal väärteotoimikuga tutvumiseks üks pooltund, kaitsealusega konsulteerimiseks samuti üks pooltund ja kaebuse koostamiseks neli pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-le 150 eurot, millele lisandub käibemaks 30 eurot. Peale selle taotleb kaitsja riigi õigusabi osutamisel kantud sõidukulu hüvitamist summas 19 eurot 44 senti (sh käibemaks 3 eurot 24 senti). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10; § 9 lg-st 2 ning § 17 lg-test 1 ja 2, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Arvestades määruskaebemenetluse vaidluseseme mahtu ja õiguslikku lihtsust, loeb kolleegium määruskaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks kaks pooltundi. Ülejäänud osas on kaitsja taotlus põhjendatud. Seega määrab ringkonnakohus riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot) ja riigi õigusabi kuluhüvitise suuruseks 19 eurot 44 senti (sh käibemaks 3 eurot 24 senti). 12. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 187 lg 2 teise lause alusel loeb ringkonnakohus eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise menetluskuluks, mille hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks menetletava teo suhtes toimetatavas kriminaal- või väärteoasjas lõpplahendi tegemisel. Juhul kui kriminaalmenetlust K. Koiva väidetava teo kohta ei alustata ja ka väärteomenetlust VTMS § 61 lg 2 kohaselt ei uuendata, jääb kõnealune menetluskulu riigi kanda.

4(4) 13. Vaidlustamisviites märgitut, mille kohaselt saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse, selgitab ringkonnakohus järgmiselt. VTMS § 198 sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib 1. septembrist 2002. 27. jaanuaril 2011 vastu võetud ja 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) § 10 p-ga 23 muudeti aga VTMS § 196 lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.” Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka „määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik vaidlustada (nagu VTMS § 198 sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale esitatud määruskaebust menetleda (nagu VTMS § 196 lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab). Seega on VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus. Tulenevalt põhimõttest lex posterior derogat legi priori on VTMS § 196 lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet VTMS § 198 kui varasema seaduse ees. Järelikult on ei ole ringkonnakohtu määrus, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav. VTMS § 192 lg 11 kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule. Tulenevalt VTMS §-st 190 ja § 17 lg-st 2, ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada menetlusalune isik ise, vaid üksnes tema advokaadist kaitsja.

Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt)