3-17-747/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-747

Haldusasi

G.K. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

eest hüvitise 4000 eurot väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. juuni 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – G.K. , esindaja advokaat Heiki Kuningas

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla 31. augusti 2015. a vaide tagastamise

otsus nr 3-1/807-2.

2. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. juuni 2017. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega

jätta G.K. kaebus rahuldamata.

4. Kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega kogu kohtuotsuse

ulatuses.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. mai 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktori 18. juuni 2009. a käskkirjaga nr 3-1/400-P võeti G.K. teenistusse ja

nimetati ametisse Tartu Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale.

2. 21. mail 2014 võttis G.K. osa Tartu Vanglas kohustuslikust kambriülesannete treeningust.

Treeningule eelnevalt mängiti soojenduseks saalijalgpalli, mille käigus vigastas G.K. vasakut

põlve. 23. mail 2014 esitas Tartu Ülikooli Kliinikum vanglale tööõnnetuse teatise, kust nähtub,

et G.K. tuvastati kerge kehavigastus (vasaku põlve seesmise küljesideme vigastus).

3. 7. mai 2015. a otsusega nr 1218946 otsustas Sotsiaalkindlustusamet, et G.K. on osaliselt

töövõimetu. Töövõime kaotus on 20%, põhjuseks üldhaigestumine ja püsiva töövõimetuse

tekkimise ajaks on märgitud 31. mai 2015.

4. 29. juulil 2015 tuvastati Qvalitas Arstikeskuse AS poolt tervisekontrolli käigus, et G.K.

esinevad vanglateenistuse ametniku teenistuskohustuste täitmist takistavad tervisehäired.

5. Tartu Vangla vabastas 31. juuli 2015. a käskkirjaga nr 3-2/529 G.K. teenistusest Tartu

Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohalt alates 4. augustist 2015.

6. 5. aprillil 2017 esitas G.K. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vanglalt

mittevaralise kahju katteks 4000 euro väljamõistmist.

7. Kaebuse kohaselt tuleb tuvastada, kas kahju ärahoidmine oli rikutud kohustuse kaitse-

eesmärgiks ja kas tööandjal oli võimalik ette näha kahju tekkimist. G.K. vigastas end

treeningul, mis viidi läbi ilma eelneva soojenduseta. Treeningueelne soojendus peab olema

harjutuste süsteem, mis valmistavad organismi järk-järgult treeninguks ette. Põhjusel, et

soojendust ei tehtud järk-järguliste harjutustena sai G.K. vigastada. Vähene soojendus või

soojenduse puudumine tõstab oluliselt vigastuste tekkimise riski. Soojenduseks mängiti

jalgpalli, mis on aktiivne tegevus ja ei ole samastatav soojenduseks vajalike harjutustega. Ilma

soojenduseta jalgpalli mängima asudes on inimese organism „külm“ ja lihaste liikuvus piiratud.

8. Tööandja kohustuseks on töövigastuste ärahoidmine ja töötaja tervise kaitsmine. Kui

tööandja ei taga ohutuid töötingimusi, on ette nähtav kahju tekkimine. Vastustaja ei selgitanud

kaebajale treeningueelse soojenduse eesmärki ja kuidas seda teha. Vastustaja rikkus

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-i 6, kuna kaebajat ei olnud teavitatud

riskianalüüsist, riskidest ja ohtudest treeningu läbiviimisel ning riskide vältimisest. G.K. tegi

treeningut juhendaja käe all, kuid talle ei tutvustatud tööohutuse nõudeid, s.o kuidas teha

soojendust ilma, et kaasneks vigastusi. Sellega rikkus vastustaja TTOS § 13 lg 1 p-de 12 ja 13

nõudeid. Viidatud tööohutuse normide rikkumine tõi kaasa töövigastuse.

9. G.K. vigastus on püsiv, mistõttu on elukvaliteet ja heaolu langenud. Ta ei saa vaeguste tõttu

valida sobivat tööd ja vaba aja veetmise võimalusi. Liikumine trepil, kükitamine ja raskuste

tõstmine tekitavad põlves valu.

10. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvestatakse

inimese füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, tema elukorralduse ja tegevuse piirangutest

tingitud heaolu langust. Samuti arvestatakse varasemat kohtupraktikat ning aastatega toimunud

rahavääringu muutusi. Kaebaja peab õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju eest 4000 eurot.

11. Vastuses kaebusele Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et G.K. diagnoositud

vigastus ei ole seotud treeningueelse soojenduse puudumise või ebapiisavusega.

Terviseportaalides kirjeldatud meniskivigastuse tekkepõhjustena pole välja toodud puudulikku

või ebapiisavat soojendust. Kuna menisk on kõhreline võruketas, mille suurel osal puudub

närvi- ja verevarustus, ei ole meniskit võimalik soojendusega ette valmistada. Puuduvad

kaebaja põhjendused, miks ta leiab, et vigastus tekkis just ebapiisava soojenduse vahetu

tulemusena ning tõendid, mis sellise põhjusliku seose olemasolu kinnitaksid.

12. Oluline on asjaolu, et 9. detsembril 2010 jalgsi vangla perimeetril kontrollkäiku tehes

libastus kaebaja ning vigastas vasakut põlve. Tööõnnetuse teatise kohaselt määrati vigastuse

liigiks vasaku põlvekedra sidemete venitus. Varasem vasaku põlve vigastus võis mõjutada sama

põlve uut vigastamist 2014. aastal. G.K. on omandanud keskhariduse ja kutsehariduse

(vanglaametniku kutseõppe), mistõttu ei saa teda pidada kehalise ettevalmistuse osas

vähemteadlikumaks

võrreldes

keskmise

inimesega.

Treeningul

osalemine

kuulus

teenistuskohustuste täitmise hulka ja selle eest maksti töötasu. Selliseid vanglaametniku oskusi

säilitavaid treeninguid viidi läbi kvartaalselt, mistõttu ei saanud treening olla üllatuslik ega

uudne kogemus. G.K. oli õigus ning võimalus keelduda treeningul osalemisest (TTOS § 14 lg

5 p 4), kui ta tundis, et vajalikku soojendust ei olnud läbi viidud või seda tehti ebapiisaval

määral ning sellega vältida ebapiisavast soojendusest tuleneda võivat ohtu.

13. Õigusaktides olid sätestatud sotsiaalsed tagatised ning ette nähtud toetus, mida oli

ametnikul püsiva vigastuse korral võimalik taotleda sõltumata vangla tegevuse õiguspärasusest

või süüst. G.K. ei ole vanglale esitanud taotlust sellise toetuse saamiseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

14. 30. juuni 2017. a otsusega rahuldas Tartu Halduskohus kaebuse ja mõistis Tartu Vanglalt

G.K. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 4000 eurot ja menetluskulud 120 eurot.

15. Tuvastamist ei vaja asjaolu, et G.K. põlve vigastus toimus 21. mail 2014 kohustusliku

treeningu käigus ja oli seotud tööülesannete täitmisega. Tegemist oli tööõnnetusega ning

juhtumi tagajärjel on halvenenud kaebaja tervislik seisund. Halduskohus nõustub kaebajaga, et

põlve vigastuse tõttu on kaebaja elukvaliteet langenud ja ta oli sunnitud olema pikalt

töövõimetuslehel ja madalama sissetulekuga kui tööl olles. G.K. vigastus on püsiv ja

igapäevaelu häiritud.

16. Vastustaja viide TTOS § 14 lg 5 p-le 4 on asjakohatu, kuna tegemist ei olnud sellise tööga,

mille puhul oleks ohtu võimalik ennetada. Kaebajal oleks võinud tekkida tööandjaga

treeningust keeldumise tõttu probleem, sest ta oleks keeldunud teenistuskohustuste täitmisest.

Treeningu käigus tekkis kehavigastus ette arvamata. Kas vigastus oli tingitud soojenduse

nõuetekohasest mittetegemisest enne treeningut või millestki muust, vastutus lasub treeningu

läbiviijal. Ohutute tingimuste tagamine oli treeningu läbiviija ülesanne.

17. Pikemat analüüsi ei vaja varasem 9. detsembril 2010 juhtunud tööõnnetus, kuna kaebaja

tervisekahjustus ei toonud kaasa selliseid tagajärgi nagu 21. mai 2014. a tööõnnetus ja sellega

ei kaasnenud ka pikka töövõimetusperioodi.

18. Kahtluse alla ei saa seada, et kaebaja on saanud õpingute käigus kehalise kasvatuse

ettevalmistuse, kuid antud juhul viis treeningu läbi vanemvalvur ning kaebaja pidi tegema

treeningsooritusi, mida kohustas tegema treeningu läbiviija. Haldusorgani tegevuse või

tegevusetuse tagajärjel tekkis kaebajale tervisekahjustus, seega on kaebaja õigused kahjustatud

ning vanglal lasub süü tervisekahju tekkimisel hooletusest ning isikule tekitatud kahju ja selle

tagajärje vahel on põhjuslik seos. Võimalik, et kahju oleks võinud mitte tekkida, kui

vanglaametnik oleks käitunud teisiti. Kaebaja ei oleks saanud kasutada eelnevalt teisi

õiguskaitsevõimalusi.

19. Töövõime osalise kaotamise korral ühekordse toetuse taotlemine ei ole kohustus, vaid õigus

ja kaebaja valis võimaluse esitada kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

20. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja

hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Hüvitise

suuruse määramisel võib arvestada kahju tekkimise ettenägematust. Hüvitisega tuleb püüda

luua olukord, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles isik oleks siis, kui tema õigusi

ei oleks rikutud. Kui kaebajal ei oleks 21. mail 2014 tööõnnetust juhtunud, oleks ta saanud edasi

olla teenistuses Tartu Vanglas ja täita teenistusülesandeid, mille osas on kaebaja läbinud

Sisekaitseakadeemias õppekava vanglaametnikuna ja saama kindlat töötasu ning poleks

pidanud taluma tervisekahjustust ning sellega seonduvaid kannatusi. Kaebaja kasuks tuleb

Tartu Vanglalt välja mõista mõistlik ja proportsionaalne hüvitis, milleks on 4000 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

21. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

22. Tartu Vangla leiab, et halduskohtu otsusest ei nähtu üheselt arusaadavalt, milles seisnes

vangla õigusvastane tegevus, mis on kahju hüvitamise üheks eelduseks. Samuti ei nähtu, miks

kohus pidas sellist tegevust õigusvastaseks ning milliste tõenditega on see kinnitatud. Üksnes

asjaolu, et G.K. vigastus tekkis teenistuses viibimise ajal treeningu käigus ei anna veel alust

kahju hüvitamiseks. Kuna halduskohtu otsusest ei nähtu, milline oli vangla õigusvastane

tegevus või tegevusetus, ei ole võimalik kontrollida ka põhjusliku seose olemasolu teo ja

tagajärje vahel. G.K. diagnoositud vigastuse tekkepõhjustest lähtuvalt ei saa G.K. viidatud

õigusvastane tegevus, s.t treeningueelse soojenduse puudumine, olla põhjuslikus seoses

tekkinud kahjuga. Tervise kahjustumise tuvastamine ei anna veel alust kahju hüvitamiseks.

Asjaolu, et vigastus juhtus treeningu ajal, ei tähenda, et selle oleks põhjustanud ebapiisav

soojenduse tegemine. Kui halduskohus ei nõustunud Tartu Vangla viidetega meniskivigastuse

tekkepõhjuste kohta, pidanuks ta kaasama meditsiinilisi eriteadmisi omava spetsialisti

selgitamaks välja vigastuse tekkimise põhjused ning hindamaks põhjusliku seose olemasolu.

Halduskohus rikkus ka otsuse põhjendamiskohustust, kuna ei põhjendanud, miks on vastustaja

seisukohad meniskivigastuse tekkepõhjuste kohta asjakohatud. Vigastuse tekkepõhjuste järgi

on võimalik tuvastada, kas selline vigastus sai olla vanglale etteheidetud õigusvastase tegevuse

vahetuks tagajärjeks või mitte.

23. Kuna treeningutel osalemine tekitab paratamatult ohu tervisele, siis oleks G.K. saanud

juhtida treeningu läbiviija tähelepanu ebapiisavale soojendusele ning seeläbi kaitsta oma tervist.

Ainult isik ise saab tunnetada, kas soojendus on olnud piisav või mitte.

24. Arusaamatuks jääb, millistele tõenditele tuginedes jõudis halduskohus järeldusele, et

treeningust keeldumisel oleks vangla kasutusele võtnud muud meetmed. TTOS § 14 lg 5 p-s 4

sätestatud õiguse kasutamine ei saa isikule kaasa tuua sanktsioone. Kaebaja ise ei ole tuginenud

asjaolule, et treeningust keeldumine oleks olnud võimatu. Halduskohtu selline järeldus on

oletuslik ja meelevaldne ning ei tugine ühelegi tõendile.

25. Vastuses apellatsioonkaebusele leiab kaebaja, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus ei ole

põhjendatud. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et halduskohus ei mõtestanud lahti

haldusorgani õigusvastast käitumist (otsuse p 13). Ohutute tingimuste tagamine oli treeningu

läbiviija ülesanne. Kaebajale ei selgitatud treeningueelse soojenduse eesmärki ja kuidas seda

teha ega tutvustatud riskianalüüsi. G.K. ei olnud teadlik riskidest ja ohtudest treeningu

läbiviimisel. Puuduliku soojenduse tõttu olid kaebaja lihased, s.h põlved jäigad ning selle tõttu

oli lihaste ja liigeste toimimine piiratud. Järsu koormuse tõttu tekkis põlvevigastus.

26. Nõustuda saab halduskohtuga, et viide TTOS § 14 lg 5 p-le 4 on asjakohatu.

Apellatsioonkaebusest ei selgu, miks pidi kaebaja teadma konkreetsel treeningul valitsevatest

ohtudest. Asjaolu, et kaebaja on läbinud kehalise kasvatuse ettevalmistuse ei tähenda, et tal

oleksid teadmised treeningueelse soojenduse võtete kohta. Treeningueelne soojendus on oma

olemuselt erinev sõltuvalt harrastatavast spordialast. Õige eelsoojendus ei vähenda vaid lihaste

kangust, vaid aitab kaasa ka põhitreeningule. Üldine soojendus jaguneb juhendi kohaselt

kaheks, esmalt tuleb teha erinevate liigeste ringe ja seejärel aeroobset tegevust. Jalgpalli

mängimist ei saa treeningueelse soojendusena käsitleda, kuna jalgpall on spordiala, millega

tegelemiseks tuleb omakorda eelnevalt soojendust teha. Üht spordiala ei saa käsitleda teisele

spordialale eelneva soojendusena. Teadmata, et sellisel viisil soojendust teha ei tohi, ei saanud

kaebaja selle sooritamisest ka keelduda.

27. Vastustaja etteheide ekspertiisi määramata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Vigastus

tekkis jalgpallimängu ajal, seega puudub vajadus vigastuse tekkimise põhjuse tuvastamiseks

ekspertiis määrata. Ekspertiis oleks vajalik kui puuduvad tõendid vigastuse tekkepõhjuste

tuvastamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

28. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu

Halduskohtu 30. juuni 2017. a otsus tühistada.

29. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse vastustaja tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise

väljamõistmiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel. Kaebaja soovib kahju hüvitamist

21. mail 2014 töökohustuste täitmisel läbi viidud treeningule eelnenud saalijalgpalli mängimise

ajal saadud põlvevigastuse tekitamise eest.

30. Nimetatud kaebaja vigastuse tekkimise ajal kuni 30. juunini 2016 kehtinud vangistusseaduse

redaktsiooni (VangS v.r) § 142 lg 3 p 2 kohaselt maksab riik teenistuses vanglaametnikuna püsivalt

töövõimetuks jäänud vanglaametnikule ühekordset toetust töövõime osalise kaotuse korral, mis

tõi kaasa teenistusest vanglaametnikuna vabastamise – tema kahe aasta palga ulatuses.

VangS (v.r) § 142 lg 7 nägi ette, et samas paragrahvis sätestatud taotluste ja kulude arvutamise ja

maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 21. novembri 2000. a

määruse nr 371 „Vangistusseaduse §-s 142 sätestatud toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise

kord“ § 6 lg 2 kohaselt tuleb püsivalt töövõimetuks jäämise korral toetuse saamise taotlus esitada

arstliku töövõimetuse ekspertiisi otsuse päevast alates kuue kuu jooksul. Sama korra § 5 lg 1

sätestas, et püsivalt töövõimetuks jäänud vanglaametnik esitab toetuse saamiseks taotluse oma

teenistuskohaks olnud asutusele. Vastustaja ei ole asja arutamise käigus kinnitanud, et kaebaja

oleks nimetatud toetuse saamiseks Tartu Vanglale taotluse esitanud. Kaebaja kinnitas

ringkonnakohtu kohtuistungil, et tal jäi tööandjale viidatud toetuse taotlus esitamata, kuna

tööandja esindaja informeeris kaebajat, et neil puudub toetuse maksmiseks raha.

31. VangS (v.r) § 142 tunnistati kehtetuks töövõimetoetuse seaduse 1. juulil 2016 jõustunud

redaktsiooni § 69 lg-ga 3. Töövõimetoetuse seaduse (678 SE) eelnõu seletuskirja kohaselt

muudetakse ja sätestatakse avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 49 ühtlustatud sotsiaalsed

tagatised ametniku hukkumise või surma ja töövõime vähenemise korral. Sellega lahendatakse

ametnike (sh eriteenistujate) teenistusülesannete täitmisest tulenenud tervisekahjustuse ja surma

hüvitamine ühtsetel alustel, sätestatakse ametnikele (nt politseinikele, prokuröridele,

vanglateenistujatele, päästjatele jt) hüvitised samadel tingimustel, alustel ja suuruses. 1. juulist

2016 sätestabki ATS § 49 lg 6 p 1, et kui ametnikul tuvastatakse seoses teenistusülesannete

täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse

seaduse alusel osaline või puuduv töövõime, makstakse talle hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa

poolt töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest osalise töövõime korral –

tema kahe aasta keskmise palga ulatuses. Viidatud seadusemuudatused näitavad, et seadusandja

tahe on olnud ametnike hüvitiste regulatsioon koondada ühte seadusesse. Seega sai vanglaametnik

kuni 1. juulini 2016 taotleda töövõime vähenemise korral ühekordset hüvitist vangistusseaduse

alusel, kuid pärast 1. juulit 2016 juba avaliku teenistuse seaduse alusel. Asjaolud, mille esinemisel

tekib õigus hüvitist nõuda ega hüvitise taotlemise kord seejuures ei muutunud.

32. Tartu Vangla selgitas 31. augusti 2015. a otsuses nr 3-1/807-2 kaebaja teenistusest vabastamise

käskkirja peale esitatud vaide tagastamise kohta, et VangS (v.r) § 142 lg 3 p 2 alusel makstava

hüvitise maksmine ei toimu isiku teenistusest vabastamisega, vaid toetuse saamiseks peab isik

esitama taotluse, mida menetledes jõutakse järeldusele, kas taotlus on põhjendatud ja hüvitis

kuulub maksmisele või mitte. Nimetatud otsusest nähtub, et kaebaja oli hiljemalt viidatud otsuse

kättesaamisest teadlik VangS (v.r) §-s 142 sätestatud õigusest taotleda ühekordset hüvitist

töövõime osalise kaotuse korral. Püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks on Sotsiaalkindlustusamet

7. mai 2015. a otsuses märkinud 31. mai 2015. Kaebajal oli seega kuni novembri 2015 lõpuni aega

esitada Tartu Vanglale taotlus VangS (v.r) § 142 lg 3 p 2 alusel ühekordse hüvitise saamiseks, kuid

asja materjalidest nähtuvalt kaebaja seda ei teinud. Kaebaja väide, et vastustaja esindaja teatas, et

hüvitise maksmiseks ei ole raha, ei saa olla aluseks vastava taotluse esitamata jätmisele. Tartu

Vangla on 31. augusti 2015. a otsuses ka selgitanud, et toetuse taotluse läbivaatamise kokkuvõte

edastatakse koos seisukohaga taotluse põhjendatuse kohta justiitsministeeriumile, mistõttu ei

saanud Tartu Vangla esindaja märkus raha puudumise kohta olla kaebajale üheselt mõistetavaks

takistuseks taotluse mitteesitamisel.

33. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et VangS (v.r) § 142 lg 3 p 2 on käsitatav

erinormina RVastS § 9 lg 1 suhtes. Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali)

kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi

korral kohaldada erinormi (Riigikohtu 15. jaanuari 2009 määrus nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Õigust

mõistes tuleb lähtuda arusaamast, et seadusandja ei soovi luua normi, millel ei ole praktilist

väljundit. See aga oleks nii juhul, kui erinormi asemel kohaldatakse üldnormi, kuna sellisel juhul

kaoks erinormi rakendamise võimalus. Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki

erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi (Riigikohtu 2. juuni 2011 otsus

nr 3-1-1-28-11, p 13.2). Käesoleval juhul on seadusandja erinormi kehtestamisega loonud hüvitise

taotlemise sooduskorra, kuna erinevalt RVastS-s sätestatud kahju hüvitamise üldkorrast ei ole

hüvitise saamise õiguse tekkimiseks vaja tõendada vastustaja õigusvastast tegevust, põhjuslikku

seost kahjuliku tagajärje ja kahju vahel ega vastustaja süüd mittevaralise kahju korral. Hüvitise

nõudmiseks on vaja tuvastada püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse tekkimine

ametiülesande täitmisel. Seetõttu ei ole alust pidada hüvitise taotlemise lühendatud tähtaega

kaebaja õigusi ülemäära piiravaks, pidades silmas, et kuuekuuline tähtaeg hüvitise saamise

taotluse esitamiseks pärast püsiva töövõimetuse tuvastamist on üldjuhul piisav vajalike toimingute

tegemiseks ja taotluse vormistamiseks. Kuuekuuline tähtaeg on näiteks pikem teenistussuhte

õigusvastasel lõpetamisel nõuete esitamise tähtajast, kusjuures ka viimasel juhul asendab avaliku

teenistuse seaduse regulatsioon hüvitise nõude osas kahju hüvitamise üldise regulatsiooni.

34. Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt ei saa välistada subjektiivsete õiguste kaitseks kohtu poole

pöördumist haldusorgani õigusakti sisust või reaaltoimingu olemusest lähtudes (Riigikohtu

25. mai 1999 määrus nr 3-3-1-25-99, p 1), kuid arvestades lex specialis derogat legi generali

põhimõtet tuleb erinormides kirjeldatud asjaolude esinemisel kohaldada erinormi üldnormi

asemel. Ringkonnakohus asub seisukohale, et antud vaidluse puhul ei rakendu riigivastutuse

seaduse sätted ning kohaldamisele kuulub erinormina VangS (v.r) § 142 lg 3 p 2. Seega on

halduskohus ekslikult tuginenud RVastS normidele G.K. kaebuse rahuldamisel. RVastS normid

ei saa käesoleval juhul olla kaebaja nõude materiaalõiguslikuks aluseks. Kohus tuvastas eelnevalt,

et kaebaja ei esitanud Tartu Vanglale VangS (v.r) § 142 lg 3 p 2 alusel hüvitise saamise taotlust ja

ei kasutanud talle erinormist tulenevat õigust hüvitise taotlemiseks. Vastavalt ei saa kohus G.K.

kaebuse lahendamisel kontrollida kas vastustaja oli kohustatud maksma kaebajale hüvitist VangS

(v.r) § 142 lg 3 p 2 järgi.

35. Ringkonnakohus peab vajalikuks peatuda ka asjaoludel, mis seostuksid kaebaja riigivastutuse

seaduse alusel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse lahendamisega. Halduskohus leidis

vaidlustatavas otsuses, et vastustaja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel tekkis G.K.

tervisekahjustus. Mittevaralise kahju nõudmiseks peab esinema nii kahju kui ka haldusorgani

õigusvastane tegu, süü teo toimepanemises ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekitatud kahju

vahel. Halduskohtuga saab nõustuda asjaolu suhtes, et puudub vaidlus kaebajal 21. mail 2014

vasaku põlve vigastuse tekkimises, mis oli seotud Tartu Vanglas teenistuses olles tööülesannete

täitmisega. Seega on tõendatud, et kaebajal kahju tekkis. Kaebaja selgituse kohaselt tal

jalgpallimängu ajal kokkupõrget teise mängijaga ei olnud. Samuti ei saanud ta lööki vastu vasakut

põlve. Ringkonnakohtule arusaadavalt ei vaidle menetlusosalised ka selle üle, et enne

kohustuslikku kambriülesannete treeningut mängiti soojenduseks saalijalgpalli. Kaebaja leidis

kohtuistungil, et jalgpallimäng oli küllalt intensiivne ja sellele mängule oleks pidanud eelnema

veel omakorda soojendus, et vältida vigastuste teket. Arvestades vastustaja selgitust, et selliseid

kambritreeninguid viidi läbi kvartaalselt (tl 17), ei saanud sellise treeningu läbiviimine olla

kaebajale midagi uudset ja üllatuslikku. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on teo õigusvastasus,

mistõttu tuleb iga kahjunõude läbivaatamisel määratleda kahju põhjustanud õigusvastane tegu.

Kaebaja leiab, et vastustaja õigusvastane tegu seisnes kambriülesannetele eelnevalt soojenduse

mitteläbiviimises ja ka soojenduseks mängitud saalijalgpallile eelnevalt veel eraldi soojenduse

mittetegemises.

36. Esmalt osutab ringkonnakohus, et sõltuvalt mängu eesmärgist pidid ametnikud, s.h kaebaja ise

reguleerima mängu intensiivsust. Kui sportlik resultaat ei olnud mängus oluline, vaid mäng toimus

edasise kambritreeningu tarvis vajaliku füüsilise seisundi saavutamiseks, siis pidid mängijad

sellega arvestama ning mitte tegema maksimaalset füüsilist pingtust soojendusena kavandatud

tegevuse ajal. Kuigi mäng korraldati ametiülesannete täitmisel, ei tulene kehtivast õigusest, et

mängu ajal saadud ametniku vigastus tingiks automaatselt vastustaja tegevuse lugemise

õigusvastaseks. Olukorras, kus mängu korraldamine iseenesest ei ole õigusvastane ja vigastus ei

ole seotud vastustaja ega mängus osalenud teiste ametnike aktiivse tegevusega lasub kaebajal

kohustus tõendada, et vastustaja on olnud tegevusetu õigusvastaselt (esines kohustus tegutseda) ja

et tegevusetus on kaebajal tekkinud kahjuliku tagajärje põhjuseks. Ringkonnakohus jagab

vastustaja seisukohta, et kui kaebaja arvates oli kambriülesannetele eelnenud jalgpallimäng tema

tervise ohutuse seisukohalt liialt intensiivne või toimus ilma eelneva soojenduseta, oli tal võimalik

treeningu läbiviijat oma tervise seisukorrast teavitada ja võimalusel paluda teha soojenduseks

muid harjutusi. Kaebajal on eelnevalt detsembris 2010 juhtunud tööõnnetus, mille käigus ta

vigastas vasakut põlve ja vigastuse liigiks on märgitud vasaku põlvekedra sidemete venitus (tl 25,

26), mistõttu ei saa välistada 21. mail 2014 tekkinud vigastuse seost varasema vigastusega.

Ringkonnakohus andis kaebajale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid vigastuse tekkimise

põhjuste kohta, eelkõige selle kohta, et 21. mail 2014 saadud vigastus ei ole seotud varasema

vigastusega. Kaebaja tõendeid ei esitanud ega taotlenud kohtu abi selliste tõendite kogumiseks.

Asjas kogutud tõenditele tuginedes ei saa aga järeldada, et kaebaja vigastuse põhjuseks on

soojendusharjutuste tegemata jätmine. Vastustaja on selgitanud nii seda, et soojendusharjutused ei

saa parandada liigese kõhreliste osade toimimist kui ka seda, et varasem vigastus muutis kaebaja

uuele vigastusele vastuvõtlikumaks. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus halduskohtu arvamust, et

vastustajal lasub süü kaebaja tervisekahju tekkimisel hooletusest ning kaebajale tekitatud kahju ja

selle tagajärje vahel on põhjuslik seos.

37. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse ja

tühistab HKMS § 200 lg 3 alusel Tartu Halduskohtu 30. juuni 2017. a otsuse ning teeb uue otsuse

asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus jätab G.K. kaebuse rahuldamata.

38. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on

taotlenud apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist summas 678 eurot. Tartu Vangla ei

ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja poolt esimeses kohtuastmes kantud menetluskuluna riigilõiv 120 eurot ja teises

kohtuastmes kantud menetluskuluna õigusabi tasu 678 eurot jäävad kaebaja enda kanda.

39. HKMS § 175 lg 1 ls 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. HKMS 175 lg 3 ls 1 kohaselt andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel

asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei

avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad

teda üheselt identifitseerida. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja

nimi initsiaalidega kogu kohtuotsuse ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/