4-18-142/38 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

26. aprill 2018 Kohtuasja number 4-18-142 Kohtukoosseis Juhan Sarv Kohtuasi

Väärteoasi S.K

(isikukood XXX) karistamises liiklusseaduse § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 7. veebruari 2018. a otsus Apellatsiooni esitaja S.K Teised apellatsioonimenetluse pooled Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu 7. veebruari 2018. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 7. veebruari 2018. a otsusega karistati S.K liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi karistusseadustiku (KarS) § 63 lg-t 1 kohaldades arestiga 25 päeva. LS § 224 lg 3 p 2 alusel võttis kohus menetlusaluselt isikult lisakaristusena kaheksaks kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõiguse.

2. S.K karistati selle eest, et ta juhtis 15. detsembril 2017 kella 20.29 ajal Tartumaal Kambja vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt 3. kilomeetril mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,41 mg. Seejuures juhtis S.K mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 121 km/h +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h.

3. Maakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et S.K juhtis mootorsõidukit 15. detsembril 2017 Tatra-Otepää-Sangaste maanteel kiirusega 121 km/h +/- 5 km/h. Kuivõrd S.K juhtis sõidukit asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 90 km/h, ületas ta sellega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Seega rikkus S.K LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet, pannes toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. On tõendatud ka

2(4) asjaolu, et S.K juhtis mootorsõidukit seisundis, kus tema väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära. Kuivõrd S.K väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,41 mg/l, rikkus S.K LS § 69 lg-s 3 sätestatud nõuet, pannes sellega toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtu hinnangul pani S.K väärteod toime vähemalt otsese tahtlusega. On ilmselge, et S.K sai aru, et tegemist on asulavälise teega, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 90 km/h. Arvestades, et ta pidi teistest sõidukitest mööduma, ei saanud talle kuidagi märkamatuks jääda, et ta sõidab teistest sõidukitest oluliselt kiiremini. S.K tuvastatud alkoholisisaldus 0,41 mg/l on selline, mille puhul isik peab aru saama, et ta ei ole kaine ega sobilikus seisundis mootorsõiduki juhtimiseks. Seda enam, et S.K olid tunnistaja ütluste kohaselt kliinilise joobe tunnused, tunda oli alkoholi lõhna ning S.K silmad olid punased ja vesised.

4. S.K karistuse kohta märkis kohus järgnevat. S.K süüd tuleb lugeda keskmisest suuremaks. S.K tegu – alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimine ja lubatud sõidukiiruse ületamine õhtusel ajal ja libedaga – kujutas potentsiaalset ohtu ka teiste teel liikunud isikute elule, tervisele ja varale. S.K on väärtegude eest korduvalt karistatud, seejuures nii kiiruse ületamise eest kui ka mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis. Hoolimata varasematest karistustest, ei ole S.K asunud seaduskuulekale teele. Olles viimati karistatud vähem kui pool aastat varem ehk Tartu Maakohtu 1. augusti 2017. a otsusega, jätkas S.K samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Puudub põhjendatud alus eeldada, et isik, kes ei ole arestist õigeid järeldusi teinud, teeks seda, kui kohus karistaks teda kergemat liiki karistusega. Seega ei ole rahatrahv karistusena kohane. Aresti asendamine üldkasuliku tööga ei ole võimalik, kuna üldkasulik töö ei paneks S.K enda käitumises korrektiive tegema. Menetletav liiklusalane rikkumine on enamohtlik väärtegu, mille eest on põhjendatud karistus 25-päevane arest. Kuna varasemad karistused ei ole S.K-le õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud, on vajalik tema täiendav mõjutamine lisakaristuse kohaldamisega. 2017. a augustikuu alguses kohaldati S.K suhtes juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks, kuid ta jätkas õigusvastase tegevusega. Lisakaristuse kohaldamine on S.K suhtes proportsionaalne, arvestades vajadust tema õiguskuulekusele suunamiseks ja ohtlikkusele maandamiseks. Põhjendatud on kohaldada S.K suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist veidi üle keskmise määra, s.o 8 kuuks. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas S.K apellatsiooni, milles ta palub võimalust kanda aresti ositi või asendada arest üldkasuliku tööga. Lisaks palub S.K lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – lühendada 5 kuu peale. S.K põhjendab oma taotlust sellega, et tema elukaaslane on pere ainukene toitja ning S.K on kahele alaealisele lapsele ainukene hooldaja. Samuti peab S.K käima Otepääl vanaema juures, kellel on probleeme tervisega. S.K teeb maal ka kõiki vajaminevaid hooldusja remonttöid. Maakodu asub Otepää ja

Kanepi vahel Kaagveres, kuid bussiliiklus on kehv, mistõttu tuleb sõita autoga. S.K rõhutab, et ta on ka varem teinud üldkasulikku tööd ja selles osas ei ole probleeme tekkinud. Karistuse ositi kandmise kohta märgib apellant, et ta soovib kanda karistust selliselt, et esimene kord oleks 5 päeva järjestikku ja ülejäänud päevad edasi nädalavahetuseti. Selliselt on võimalik elukaaslasega lastega tegelemise ajad kokku leppida. Lisakaristuse lühendamine 5 kuu peale (aprillist augustikuuni) oleks S.K-le soodsam, kuna suvekuudel on soojem ja lastega ringi liikuda lihtsam.

6. 20. aprillil 2018 esitas S.K kirjaliku seisukoha, milles märgib, et politseiametnikud kasutasid ära tema keeleoskamatust ning et S.K kirjutas väärteoprotokollidele alla mitte nõustumise eesmärgil, vaid kättesaamise kinnituseks. Samuti leiab apellant, et politseiametnik

3(4) valetas kohtuistungil, väites et S.K tuikus autost välja astudes ja tema silmad olid punased ning vesised ning et auto lõhnas alkoholi järgi. S.K märgib, et tema silmad ongi vesised ja autos oli taara, mitte alkohoolsete jookide pudelid. Apellatsioonile lisas S.K ka kaebuse, mis puudutab kohtuasja nr 4-17-2932.

7. Apellatsioonivastuses palub kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet jätta Tartu Maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et S.K apellatsioon ei anna alust maakohtu seaduslikku ja põhjendatud otsust muuta.

9. Apellant vaidlustab maakohtu otsust karistuse mõistmise osas, paludes aresti asendada üldkasuliku tööga või võimaldada aresti kanda ositi. S.K etteheited asjas nr 4-17-2932 tehtud jõustunud kohtuotsusele jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need ei puuduta käesolevat menetlust. Samuti on asjakohatud S.K apellatsiooni piiridest väljuvad väited politseiametnike tegevuse kohta. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 146 lg 4 mõtte kohaselt ei ole S.K kirjalikes seisukohtades õigust väljuda apellatsiooni piiridest.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on S.K-le aresti kohaldamine põhjendatud ja aresti asendamine üldkasuliku tööga ei oleks kohane. Esmalt tuleb silmas pidada S.K rikkumise raskust – alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli mootorsõidukit juhtides märkimisväärne

(0,41 mg/l), lisaks ületas ta sellises seisundis pimedal ajal ja libedal teel sõidukiirust tervelt

26 km/h võrra. Seega on S.K süü KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes väga suur. Lisaks on S.K karistusregistri andmetel 9 kehtivat väärteokaristust, millest koguni 8 on määratud liiklussüütegude eest. S.K on varem karistatud nii rahatrahvi kui ka arestiga. Viimati karistati S.K LS § 224 lg 2 järgi Tartu Maakohtu 1. augusti 2017. a otsusega 22-päevase arestiga, mis asendati üldkasuliku tööga. Sellest karistusest hoolimata pani S.K vähem kui pool aastat hiljem toime uue samaliigilise süüteo. Seega ei ole varasemad karistused eesmärki täitnud ega suunanud S.K õiguskuulekale teele. Samuti tunnistas S.K maakohtu istungil, et tal on tasumata rahatrahve 1140 euro ulatuses (KoTo, tl 39 pöördel). Arvestades, et S.K pani vaid mõni kuu pärast viimast üldkasuliku tööga asendatud karistust toime uue samalaadse rikkumise, ei ole kolleegiumil usku, et ka sel korral üldkasuliku töö kohaldamine suudaks S.K käitumist muuta. Seega jääb S.K taotlus aresti üldkasuliku tööga asendamiseks tagajärjetuks.

11. S.K esitas apellatsioonis alternatiivselt ka taotluse aresti ositi kandmiseks selliselt, et esmalt kannaks ta ära 5 päeva aresti ja ülejäänud arestipäevad ositi nädalavahetustel. Kolleegiumi hinnangul on S.K taotlus põhjendamatu. KarS § 66 lg 1 esimene lause sätestab, et mõistes rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. S.K on põhjendanud oma taotlust sellega, et kuna ta elukaaslane on perekonna ainukene toitja ning S.K peab hoolitsema alaealiste laste ja oma vanaema eest ning tegema maakodus hooldusja remonttöid, ei ole tal võimalik aresti ühes osas ära kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole märgitu piisavalt mõjuv põhjus aresti kandmiseks ositi. Samas piiraks KarS § 66 lg 1 kohaldamine liigselt S.K karistuse eripreventiivset toimet, mis S.K rikkumise ohtlikkust ja käitumismustreid arvestades vajab täit mõjulepääsu. Asjaolu, et S.K pole ametlikku töökohta, muudab aresti korraga ärakandmise tema jaoks isegi lihtsamaks. Alaealiste laste ja haige lähisugulase olemasolu ei vabasta S.K vastutusest järjekindla teiste inimeste elu, tervist ja vara ohustava liikluskäitumise eest.

4(4)

12. Tagajärjetuks jääb ka S.K taotlus lisakaristuse vähendamiseks. Maakohus on lisakaristust mõistes arvestanud S.K karistatuse, väärteo toimepanemise asjaolude, aga ka sellega, et

S.K puhul ei ole varasemad karistused eesmärki täitnud. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik (Riigikohtu 13. detsembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-122-13, p 9). S.K jätkuv süütegude toimepanemine näitab selgelt, et ta on liikluses ohtlik. Seetõttu ei ole vaid põhikaristuse kohaldamine S.K puhul eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav. Lisakaristuse kohaldamine üle sanktsiooni keskmise määra on põhjendatud, kuna püüded mõjutada S.K kergemate karistustega on nurjunud.

Ringkonnakohut ei veena S.K apellatsioonis toodud argumendid juhtimisõiguse vajalikkuse kohta. Asjaolu, et suvekuudel ehk soojemal ajal oleks S.K soodsam ilma mootorsõidukita ringi liikuda, ei ole asjaolu, mida kohus peaks lisakaristuse kestuse kindlaksmääramisel arvestama.

13. Seetõttu ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ning § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 7. veebruari 2018. a otsuse muutmata ja S.K apellatsiooni rahuldamata.

Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt)