2-16-15866/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.04.2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-15866

Tsiviilasi

XX hagi ST. LUCAS GALLERY OÜ vastu kahjuhüvitise

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.09.2017 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

162 000 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

XX apellatsioonkaebus

Hageja/apellant:

XX

(isikukood:

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Risto Sidok

Kostja/vastustaja:

ST.

LUCAS

GALLERY

OÜ

(registrikood: 11013520), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Gert Kasekivi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 25.09.2017 otsus ja saata tsiviilasi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

2(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid XX (hageja) ja ST. LUCA GALLERY OÜ (kostja)

02.12.2008 mandaatlepingu, mille alusel andis hageja kostjale müümise eesmärgiga

üle hagejale kuuluva P. Vereshagini maali „Õigeusu kiriku interjöör“ (edaspidi maal).

Leping sõlmiti tähtajaga 6 kuud ehk kuni 02.06.2009. Lepingu p 4.1. kohaselt

kohustus hageja kostjale maali ekspertiisi teostamiseks üle andma hiljemalt

11.11.2008. Maali kokkuleppeliseks edasimüügihinnaks ehk maali väärtuseks

positiivse ekspertiisiotsuse saamise järgselt leppisid lepingu pooled lepingu p-s 5.2

kokku 150 000 eurot. Maali autentsust tõendav ekspertiisiakt on koostatud 29.01.2009.

Kostja selle asemel, et tagastada peale lepingu lõppemist 03.06.2009 maal hagejale, on

väidetavalt maali võõrandanud kolmandale isikule. Maali on kolmas isik kostjalt

ostnud lepingus sätestatud hinnaga 150 000 eurot. Maali võõrandamisega kostja poolt

heausksele kolmandale isikule on hageja ilma jäänud maali omandist. Lepingu

kohaselt kohustus kostja maali müümise korral tasuma hagejale 150 000 eurot, mida

kostja hagejale tasunud ei ole, kuigi maal on võõrandatud pärast hageja poolt maali

valduse kostjale lepingu alusel üle andmist.

2. Olukorras, kus hagejal ei ole võimalik kostjalt nõuda maali tagastamist, samas ei ole

aga ka teada maali asukoht või saatus, on hagejal õigus nõuda kostjalt kui hageja maali

tõendatud viimaselt valdajalt hüvitist, mis vastab maali harilikule väärtusele, kuivõrd

kostja on hageja arvelt maali väärtuse võrra alusetult rikastunud. Kostja on maali

hagejale mittetagastamisega s.o. maali käsutamisega hageja nõusolekuta mistahes

hagejale teadmata viisil kaotades maali valduse, mille tulemusena on hageja kaotanud

maali omandiõiguse, rikkunud hageja omandiõigust maali suhtes. Tuleb eeldada, et

kostja on maali valduse kaotanud pärast lepingu lõppemist. Lepingu lõppemise järgselt

puudus kostjal mistahes hageja nõusolek, mistahes moel maali käsutamiseks mh

selliselt, et kostja kaotab maali valduse ning sellega hageja kui maali omanik

vindikatsiooninõude esitamise võimaluse kostja vastu. Maali harilikuks väärtuseks on

hageja ja kostja lepingus sätestanud 150 000 eurot.

3. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitise 150 000 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 594 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause

alusel hüvitise summalt 150 000 eurot alates 24.12.2016 kuni põhinõude 150 000

eurot täieliku tasumiseni. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

4. Kostja ei tunnista tema vastu suunatud nõudeid. Hageja ja kostja sõlmisid 02.12.2008

tähtajalise lepingu pealkirjaga „mandaatleping“, mille esemeks oli maali ekspertiisi

teostamine,

maali

müügiks

pakkumine

ja

maali

müügilepingu

sõlmimise

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

korraldamine. Leping lõppes 03.06.2009 tähtaja möödumisega. Lepingu sõlmimisele

järgneval päeval, s.o 03.12.2008 toimetas kostja maali Moskvasse ekspertiisi

teostamiseks vastavalt lepingus kokkulepitule. 2009. a jaanuari lõpus sai kostja kätte

29.01.2009 ekspertiisiotsuse, mis tõendas maali autentsust. Kostja viis hageja kokku

maali ostmisest huvitatud isikuga AM-ga. Kostja toimetas maali hageja korraldusel

22.03.2009 Moskvast Zürichisse maali müügi eesmärgil. Hageja ja AM sõlmisid

25.03.2009 maali müügilepingu hinnaga 150 000 eurot. Maali ostja tasus maali

müügihinna hagejale sularahas. AM müüs maali 18.09.2009 edasi. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja oleks maali valdaja, samuti ei ole hageja asja omanik, kuna ta

võõrandas asja kolmandale isikule ning leppis kokku asja omandiõiguse üleminekus

kolmandale isikule. Hageja ei ole tõendanud ka, et oleks kunagi olnud maali omanik.

Kostja on seisukohal, et maali omandiõigust ei tõenda pooltevaheline leping, milles

sisaldub trafaretne tekst mandaatlepingu poolte kohta. Samuti ei ole hageja tõendanud

kostja hageja arvel rikastumist, mida tegelikkuses ei ole ka esinenud, kuna hageja sai

maali ostjalt ostuhinna. Samuti ei ole hageja tõendanud seda, et kostja oleks käsutanud

hageja omandit. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Esimese astme kohtu otsus

5. Harju Maakohus jättis 25.09.2017 otsusega rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Menetluskuludena määras kohus kindlaks kostja menetluskulud summas 2 152

eurot ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise alates menetluskulude suurust

kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

6. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudus selles, et hageja ja kostja sõlmisid 02.12.2008

mandaatlepingu tähtajaga 6 kuud, 02.12.2008 (maakohtu otsuses ebaõigesti 02.12.2007)

kuni 02.06.2009, mille alusel andis hageja kostjale müügi teostamise eesmärgiga üle P.

Vereshagini

maali

„Õigeusu

kiriku

interjöör“.

Maali

kokkuleppeliseks

edasimüügihinnaks ehk maali väärtuseks leppisid pooled lepingu p-s 5.2 kokku 150 000

eurot. Maali autentsust tõendav ekspertiisiakt on koostatud 29.01.2009. Poolte vahel

puudus vaidlus selle üle, et hagejal ei ole võimalik nõuda kostjalt maali tagastamist,

kuivõrd hagejale pole teada maali asukoht, kuid pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on

alusetult rikastunud maali väärtuse võrra, kui 06.12.2016 on hagejale saanud teadlikuks

asjaolu, et kostjal ei ole maali valdust, milline oli kostjale üle antud 02.12.2008

mandaatlepingu alusel.

7. Kohus, lähtudes asjaolust, et pooled on lepingus kinnitanud, et maali omanikuks on hageja

ning poolte vahel puudub käesolevas asjas vaidlus, et hageja andis kostjale maali üle

02.12.2008 mandaatlepingu alusel, asus seisukohale, et on tõendatud, et hageja kui maali

valdaja, kelle tegeliku võimu all oli maal, oli maali üleandmise hetkel ka maali omanik.

Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et 02.12.2008 mandaatlepinguga kostjale hageja

poolt üle antud maali kui vallasasja omanikuks polnud hageja.

8. Hagiavalduse kohaselt on kostja, jättes hagejale maali peale mandaatlepingus

kokkulepitud tähtaega 02.06.2009 tagastamata, rikkunud hageja omandiõigust maali

suhtes. Kohus hagejaga ei nõustunud, sest vaidlust ei ole, et hageja kuni hagiavalduse

esitamiseni ei olnud kostjalt nõudnud maali tagastamist. Hageja, andes kostjale üle maali

valduse, ei saanud iseenesest kaotada maali suhtes omandiõigust ei mandaatlepingu

4(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

kehtivuse ajal ega peale mandaatlepingus kokku lepitud tähtaega. Kohus nõustus

hagejaga, et kostja väited, nagu kostja oleks hageja kokku viinud maali ostmisest

huvitatud isikuga AM-ga ning et kostja on maali toimetanud hageja korraldusel

22.03.2009 Moskvast Zürichisse maali müügi eesmärgil ning et hageja ja AM

sõlmisid 25.03.2009 maali müügilepingu hinnaga 150 000 eurot, mille maali ostja

tasus hagejale sularahas, ei ole tõendatud. Siiski ei vabasta see hagejat tõendamast

oma väiteid, et kostja on käsutanud hageja omandit, et kostja on seda teinud ilma

hageja nõusolekuta ja et kostja on hageja omandi käsutamisega ilma hageja

nõusolekuta rikastunud. Asjaolu, et hageja pole enne hagiavalduse esitamist kostjalt

nõudnud maali tagastamist, ei luba kohtul samuti arvata, et kostja oleks õigustamatult

keeldunud tagastamast hagejale maali, millega oleks rikkunud hageja omandiõigust

maalile. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on hageja maali käsutanud, mistõttu ei ole

asjasse puutuvad ka hageja väited, et kuni 02.06.2009 oli kostjal hageja nõusolek

maali müügiks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja maali käsutanud ilma

hageja nõusolekuta. Võib möönda, et maali tagastamata jätmisega olukorras, nagu

seda on lõpuks hagiavalduses nõutud, ning kostja suutmatus hagejale maal tagastada

ning soovimatus tõendada, kellele on kostja maali valduse üle andnud, on rikutud

hageja õigust tagasi saada kostjale üle antud maali valdus, kuid lisaks isiku

nõusolekuta tema omandi rikkumise tuvastamisele peab kohus tuvastama, et kostja

oleks hageja omandi rikkumise eest saanud midagi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja

jättes tagastamata hagejale kuuluva maali, on maali hariliku väärtuse 150 000 euro

võrra rikastunud. Kohus leiab, et hageja väide, et hageja 06.12.2016 teada saades, et

kostjal ei ole maali valdust, ei tõenda, et kostja on maali väärtuse võrra hageja arvelt

alusetult rikastunud. Kostja ei ole hagiavaldusele vastates väitnud, et tema oleks

võõrandanud maali kolmandale isikule hinnaga 150 000 eurot, seega ei ole tõendatud

hageja väide, et kostja on võõrandud maali kolmandale isikule 150 000 euro eest.

Samuti ei ole hageja seda hageja väidetud käsutustehingut, mis pole ka tõendatud,

heaks kiitnud. Kui kostja valduses ei ole maali väärtusega 150 000 eurot ning

tuvastatud pole, et kostja oleks võõrandanud hagejale kuuluva maali väärtusega

150 000 eurot, siis ei ole võimalik järeldada, et kostja on saanud selle eest midagi, kui

on jätnud hagejale maali tagastamata.

9. Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et kostja ei ole kohustatud hüvitama hagejale maali

harilikku väärtust, mistõttu kostja ei saa olla ka viivitanud hüvitise tasumisega

hagejale.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

10. 25.10.2017 esitas apellant apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

25.09.2017 otsuse täies ulatuses ja teha asjas maakohtule tagasi saatmata uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.

11. Apellant ei nõustu kohtu käsitlusega, et apellant ei ole tõendanud vastustaja alusetut

rikastumist. Kohus kohustas viimati vastustajat tõendama, et ta ei ole rikastunud, kuid

vastustaja seda ei teinud. Seega saab eeldada, et vastustaja on apellandi arvelt

rikastunud. Apellandi hinnangul saab alusetu rikastumine toimuda maali käsutamise

5(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

(müügi) läbi, kui ka selle läbi, et vastustaja ei ole maali käsutanud vaid jätnud selle

endale, kuigi väidab, et tal maali valdust ei ole. Kuna kohus on tuvastanud, et puudub

maali tagastamise võimalus, seda on kinnitanud ka vastustaja, ei ole kohus tuvastanud

asjaolu, et see tagastamise võimatus ei ole kuidagi seotud apellandiga. Vastustaja ei

ole maali tagastamise võimatuse fakti tõendanud.

12. 06.02.2017 kohtuistungil kohustas kohus apellanti tõendama, et vastustaja on maali

väärtuse võrra rikastunud. Apellant on 27.02.2017 hagitäpsustusega esitatud tõenditele

viidates märkinud, millest nähtub apellandi omandiõigus maalile, maali valduse

üleminek apellandilt vastustajale, maali väärtus ja vastustaja kinnitus selle kohta, et

maali enam tema valduses ei ole. Seega on apellant tõendanud, et vastustaja on

pöördumatult rikkunud apellandi omandiõigust maalile, mille väärtus on 150 000

eurot. Kuna maali valdus oli viimati vastustaja käes, tuleb vastustajal esitada tõendid,

mis maalist saanud on, kui ta väidab, et maali tema käes pole. Vastustaja ei ole

tõendanud oma seisukohta, et apellant ise müüs maali kolmandale isikule edasi.

Apellant ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ta ei ole maali ise müünud.

13. 13.03.2017 kohtuistungil pööras kohus tõendamiskoormise ümber ning kohustas

vastustajat tõendama, et ta ei ole maali väärtuse võrra rikastunud. Vastustaja ei

esitanud kohtule ühtegi tõendit.

14. Eeltoodud asjaolude tuvastamise järgselt on kohtu otsustus üllatuslik. Olukorras, kus

on tuvastatud maali valduse üleminek vastustajale ning vastustaja on kinnitanud, et

maali ei ole enam tema valduses, tulnuks vastustajal tõendada, mis maalist saanud on,

sh et vastustaja ei ole maali valduse minetamisega alusetult rikastunud.

Vastus apellatsioonkaebusele

15. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud apellandi kanda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Apellant

ei ole tõendanud VÕS § 1037 lg 1 eeldusi, milleks on ühe isiku omandiõiguse

rikkumine, nõusoleku puudumine omandiõiguse rikkumiseks ja rikkuja peab olema

rikkumise tulemusena rikastunud. Ebaõige on apellandi väide nagu kohus oleks

pööranud ümber tõendamiskoormise. Selleks puuduvad alused. Lisaks ei saa

vastustaja tõendada negatiivset asjaolu.

Ringkonnakohtu seisukoht

16. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule

uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu

hinnangul

on

maakohus

rikkunud

menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus

tuleb rahuldada alternatiivse taotluse osas.

17. Hageja on esitanud esialgse hagi asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 ja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 76 lg 1, § 108 lg 1, § 115 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel, nõudes kostjalt poolte

vahel 02.12.2008 sõlmitud mandaatlepingu alusel üleantud maali tagastamist,

alternatiivselt kahju hüvitamist lepingus kokkulepitud maali väärtuse, s.o 150 000 euro

ulatuses, millele lisanduvad seadusjärgsed viivised alates hagi esitamisest kuni

võlgnevuse kohase täitmiseni. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja tõi esile, et tal ei

6(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

ole maali valdust, kuna maali müüs hageja ise. Lisaks palus kostja kohaldada VÕS §

626 lg 1 alusel esitatud väljaandmise nõudele ja alternatiivsele kahju hüvitamise

nõudele aegumist. Peale kostja vastust, millest selgus, et kostja valduses ei ole enam

maali, loobus hageja nõudest maali ebaseaduslikust valduses väljanõudmiseks, kuid

alternatiivne nõue maali väärtuse hüvitamiseks jäi kohtu menetlusse. Samas märkis

hageja maali väärtuse hüvitamise nõudenormiks AÕS § 85 lg 1, mille kohaselt valdaja

vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele

1037–1040. Maakohus jättis esitatud hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole

tõendanud, et kostja on tema arvel rikastunud, mistõttu ei olnud täidetud VÕS § 1037

kohaldamise eeldused.

18. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja

selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.

Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud

ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis

siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning

otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk

lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi

kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul ei ole maakohus viinud läbi nõuetekohast

sisulist eelmenetlust ning on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Need minetused on

muu hulgas tinginud hageja jaoks üllatusliku lõpplahendi.

19. Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt

suulises

menetluses

üldjuhul

poolte

tähelepanu

õigussuhte

võimalikule

kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust

(vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436

lg 4) (vt ka Riigikohtu 20.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22.02.2011

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka

selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 02.03.2015

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kohus peab asjaoludele õigusliku hinnangu

andmist pooltega arutades arvestama, et kohtulahend ei saa tulla pooltele üllatusena,

s.t kui kohus selgitab seadust pooltele menetluses ühtmoodi, ei saa ta lahendis asuda

teistsugusele seisukohale, kui ta ei ole vajadusel menetlust uuendanud ja pooltele uut

tõlgendust esitanud ja võimaldanud vastavalt asjaoludele neil ka sellele reageerida,

sh esitada asjaolusid ja tõendeid, kui see muudab nt tõendamiskoormust. Samas ei saa

kohtu arutelu tõlgendusvõimaluste üle tähendada seda, et kohus ei või lahendis oma

varasematest arutlustest üldse väljuda. Oluline on, et kohus ei üllataks pooli

teistsuguse käsitlusega (Riigikohtu 22.09.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 42).

20. 06.02.2017 eelistungi protokollist nähtub (tl 118-126, kd I), et kohus on hageja

nõudenormi muudatust pidanud lubatavaks, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole kohus

kuni asja lahendamise lõpuni poolte vahelist õigussuhet klassifitseerinud ega seda

pooltega läbi arutanud. 02.06.2017 eelistungil on maakohus pärinud hagejalt, milliste

õigusnormide järgi on maali väärtuse hüvitamise nõue esitatud. Kohus selgitas, et

alusetu rikastumise nõude esitamisel peab hageja tõendama, milline tehing tehti ja et

7(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

sellega on kostja rikastunud. Hageja tõi esile, et maal oli kostja valduses ja esitatud

asjaoludest saab järeldada, et kostja on maali müünud ja võimalik on nõue esitada kas

AÕS § 85 järgi või kahju hüvitamise nõudena. Kohus selgitas, et hageja peab

tõendama, et kostja on ilma õigusliku aluseta hageja maali käsutanud, s.t seda, et

kostja müüs hageja maali, ja kuidas on kostja sellega rikastunud, samuti seda, milline

oli maali harilik väärtus. Pärast seda saab kostja tuua esile ja tõendada, et ta ei ole

rikastunud. Lisaks palus kohus hagejal tõendada, et ta on maali omanik. 13.03.2017

kohtuistungi protokolli kohaselt selgitas kohus, et kostjal tuleb esitada tõendid, et ta ei

ole rikastunud selle kaudu, et jätab maali tagastamata olukorras, kus hageja selle

tagastamist nõuab (tl 147, kd I). Kohus määras kostjale tõendite esitamise tähtaja, kuid

kostja ühtegi tõendit ei esitanud. 14.08.2017 kohtuistungil selgitas kohus, et hoolimata

sellest, et kostja ei ole nõutud tõendeid esitanud, oli hagejal kohustus tõendada, et

kostja on rikastunud maali tagastamata jätmise tõttu (tl 8, II kd). Samal istungil lõpetas

kohus eelmenetluse ja arutas asja sisuliselt.

21. Kohus on lähtunud 25.09.2017 vaidlustatud otsuses asja lahendamisel hageja

23.12.2016 menetlusdokumendis väljatoodud nõudenormist (AÕS § 85 lg 1

koosmõjus

VÕS

§

1 037

lg-ga

1)

ning

hoolimata

tõendamiskoormise

ümberpööramisest 13.03.2017 kohtuistungil (tl 144-148, kd I), tegi otsuse, millega

jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on maali

käsutanud ilma hageja nõusolekuta ja selle eest midagi saanud. Kohus on

tõendmiskoormist selgitanud pooltele kahel eelistungil erinevalt ja viimasel

13.03.2017 eelistungil kohtu poolt selgitatust võis hagejale jääda mulje, et kostjal

tuleb tõendada, et ta ei ole alusetult rikastunud hagejale maali tagastamata jättes ja

hageja

on

oma

tõendamise

kohustuse

täitnud.

Ebapiisava

ja

eksitava

selgitamiskohustuse

täitmise

tõttu

on

maakohtu

otsus

hagejale

üllatuslik.

Kohtuistungite protokollidest nähtuvalt on maakohus lähtunud ainult hageja poolt

nõudele antud õiguslikust hinnangust ja pole täitnud kohustust kontrollida õiguse

kohaldamist ja seda, kas hageja nõuet on võimalik muu nõudenormi järgi rahuldada.

22. Kolleegiumi hinnangul ei tähenda hageja poolt AÕS § 80 alusel esitatud

vindikatsiooninõudest (asja väljanõudmine) loobumine automaatselt seda, et hagejal

puuduks alus nõuda kostjalt asja väärtuse hüvitamist. Antud asjaolu aga ei ole kohus

üldse tõstatanud ega pooltega läbi arutanud. Praegusel juhul vaidlevad pooled eelkõige

selle üle, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale maali väärtus olukorras, kus kostja

on hagejalt maali saanud (antud asjaolu üle vaidlus puudub), kuid maali tagastanud või

maali väärtust hagejale hüvitanud ei ole. Kostja on vastuses hagiavaldusele välja

toonud, et temal maali valdust ei ole, kuna kostja viis hageja maali ostjaga kokku,

mille tulemuseks oli maali müümine ja hagejale sularahas maali eest tasumine. Hageja

nõustus sellega, et maali ei ole kostja valduses, kuid ülejäänud asjaolusid ta omaks ei

võtnud. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks üldse nimetatud asjaoludele tähelepanu

pööranud ning nendest tulenevalt asjale antavat õiguslikku hinnangut pooltega

menetluses arutanud.

23. Kolleegium selgitab, et hageja poolt esiletoodud nõudenorm AÕS § 85 lg 1 reguleerib

omaniku ja valdaja vahelisi suhteid kasu väljaandmise osas ajal, kui asi oli

8(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

ebaseaduslikus valduses, mitte aga tagastamata asja eest hüvitise saamist. AÕS § 85

lg-st 1 tulenev kasu väljaandmise nõue on AÕS § 80 lg 1 järgsele

vindikatsiooninõudele lisanduda võiv nõue (kõrvalnõue) ebaseadusliku valduse ajal

saadud viljade ja kasutuseeliste väljaandmiseks või hüvitamiseks. Praeguses vaidluses

ei ole hageja taotlenud kasu väljamõistmist. Kolleegium leiab, et samas ei ole

välistatud hageja maali väärtuse hüvitamise nõue ainult VÕS § 1037 lg 1 või lg 2

järgi, kuid vastavad eeldused tuleb sellel juhul esile tuua hagejal ja nende olemasolu

ka tõendada. Tõendamiskoormis võib ümber pöörduda ainult hea usu põhimõttest

näiteks siis, kui tegemist on asjaoludega, mille tõendamine on võimalik ainult kostjal.

Kuna praeguses vaidluses ei ole vaidlust, et hageja andis maali valduse 02.12.2008

sõlmitud lepingu täitmiseks üle ja hageja väidetel pole talle maali tagastatud, siis neil

asjaoludel on kostja kohustatud tõendama maali võõrandamisega seotud asjaolusid.

24. Kolleegium selgitab, et juhul, kui ebaseaduslikult valdajalt ei ole võimalik asja välja

nõuda, kuna asja ei ole tema valduses, siis võib olla võimalik kaaluda maali väärtuse

hüvitamise nõude rahuldamist kas VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 järgi kohustuse rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamisena või juhul kui ebaseadusliku valdaja valduses on asi

hävinud või sealt kaotsi läinud kahju hüvitamise nõudena AÕS § 84 alusel

võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043). Eelnevalt

viidatud nõudenormide järgi on nõude aluseks olevad asjaolud erinevad ja hageja

tõendamiskoormis seetõttu ka erinev. Maakohtul tuleb eelmenetluses selgitada

pooltele nõudenormist tulenevat asjaolude esitamise vajadust ja tõendamiskoormist.

25. Kolleegium lisab, et TsMS § 392 lg-st 1 lähtuvad eelmenetluse ülesanded tuleb kohtul

täita sõltumata sellest, kas asja lahendatakse kirjalikus menetluses (TsMS § 403 lg 1)

või arutatakse kohtuistungi(te)l. Toimikust nähtuvalt on maakohus korduvatel

kohtuistungitel arutanud pooltega asjaolusid ja andnud võimalusi täiendavate

asjaolude ja tõendite esitamiseks. Samas selline kohtu tegevus ei ole eelmenetluse

ülesannete täitmiseks siiski piisav, kui kohus ei ole eelnevalt õigussuhtele antavat

õiguslikku kvalifikatsiooni pooltega arutanud ega sellest tulenevat tõendamiskoormist

selgitanud.

26. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt

lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste

asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel

rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale

faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu

põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis

(TsMS § 656 lg 2 viimane lause).

27. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded, mh

tuleb arutada asjaoludest lähtuvalt nõudenormide kohaldumist, selgitada pooltele

tõendamiskoormist ning anda neile võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta

täiendavaid tõendeid.

28. Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis

puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste

9(9)

Tsiviilasi nr: 2-16-15866

asjaolude ebaõiget tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale

kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja

menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.

29. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt

asja uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Krista Kirspuu

Mati Maksing