2-16-100215/85 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-100215

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

T. T, T. T, T. T ja T. T hagi H. T ja S. T vastu elatise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. T, T. T, T. T ja T. T kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Hagejate kassatsioonkaebuse hind igal hagejal iga kostja vastu

360 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad T. T, T. T, T. T ja T. T, hagejate esindaja

vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Kostjad H. T ja S. T, kostjate esindaja vandeadvokaat Marje

Mängel

Asja läbivaatamise kuupäev

26. märts 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215.

Saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis H. T-lt ja S. T-lt kummaltki T. T, T. T, T. T

ja T. T kasuks (st igale hagejale eraldi) välja elatise 40 eurot.

2. T. T, T. T, T. T ja T. T kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Harju Maakohtu 15. novembri 2016 tsiviilasjas nr 2-16-100215 tehtud otsus on jõustunud

osas, millega maakohus jättis kummaltki kostjalt iga hageja kasuks välja mõistmata 40 eurot

ületava elatise.

4. Rahuldada vandeadvokaat Marje Mängeli 5. märtsi 2018. a taotlus ja määrata riigi

õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest osaühingu

Advokaadibüroo Marje Mängel vandeadvokaadile Marje Mängelile 228 eurot (sh käibemaks).

2-16-100215

Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo

Marje Mängel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, eestkostja) esitas 6. jaanuaril 2016 T. T

(hageja I), T. T (hageja II), T. T (hageja III) ja T. T (hageja IV) (lapsed) nimel Pärnu Maakohtule

H. T (kostja I, isa) ja S. T (kostja II, ema) vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldused, milles palus

iga hageja kasuks kummaltki vanemalt välja mõista elatise 200 eurot kuus. Kostjad esitasid

maksekäsu kiirmenetluse avaldustele vastuväited ning nõuded anti üle menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Eestkostja esitas 12. aprillil 2016 hagejate II–IV nimel Harju Maakohtule eraldi hagid, paludes

nii kostjalt I kui ka kostjalt II mõista iga hageja kasuks välja miinimumelatise kuni vastava hageja

täisealiseks saamiseni. Eestkostja esitas 13. aprillil 2016 hageja I nimel Harju Maakohtule hagi,

paludes nii kostjalt I kui ka kostjalt II mõista hageja I kasuks välja miinimumelatise kuni

täisealiseks saamiseni. Eestkostja täpsustas 15. aprillil 2016, et palub hageja I kasuks elatise välja

mõista alates 13. aprillist 2016. Maakohus liitis tsiviilasjad ühte menetlusse.

Hagiavalduse kohaselt eraldas Lasnamäe linnaosa vanem 19. mai 2011. a korraldusega nr 1-15/144

hagejad perekonnast ja nad paigutati Tallinna Lastekodu väikelaste varjupaika. Alates

5. juulist 2011 on hagejad Tallinna Lastekodus asenduskoduteenusel riiklikul ülalpidamisel.

Maakohus võttis 14. novembril 2014 tsiviilasjas nr 2-11-28261 tehtud määrusega kostjatelt hagejate

suhtes ära hooldusõiguse ja määras hagejatele eestkostja (Tallinna linn) kuni hagejate täisealiseks

saamiseni. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 31. juuli 2015. a otsusega nr 1246656 hagejal I ja

otsusega nr 1246679 hagejal IV raske puude ning 10. augusti 2015. a otsusega nr 1249370

hagejal II ja otsusega nr 1249374 hagejal III raske puude.

Raske puude tõttu vajavad hagejad abivahendeid ja rehabilitatsiooni, mis põhjustavad lisakulusid.

Sotsiaalkaitseministri 7. jaanuari 2016. a määruse nr 2 „Riigi rahastatava lapsehoiuteenuse

maksimaalse maksumuse ning riigi eelarvest rahastatava asenduskoduteenuse maksimaalse

maksumuse ja hinna kehtestamine“ (määrus nr 2) § 2 kohaselt on alla kolmeaastasel lapsel ja lapsel,

kellel on tuvastatud puude raskusaste puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel, õigus saada

asenduskoduteenust maksimaalse maksumusega 15 396 eurot kalendriaastas (1283 eurot

kalendrikuus). Asenduskodus viibiva puudega lapse ülalpidamiseks riigi eraldatav summa ei kata

kõiki tema vajadusi ja raha vähesuse tõttu on hagejate huvitegevusega tegelemise, silmaringi

laiendamise ja vajalike teenuste saamise võimalused piiratud. Kostjad ei ole pärast hagejate perest

eraldamist tasunud neile elatist ega osalenud muul viisil nende ülalpidamise kohustuse täitmisel.

Hooldusõiguse äravõtmine vanematelt ei vabasta neid lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate vastuse kohaselt

peavad vanemad hankima sissetuleku laste ülalpidamiseks, kuid arvestades kostjate varalist

seisundit, ei suuda nad hagejatele miinimumelatist maksta. Kostjad peaksid kokku tasuma

hagejatele neljale kuupalga alammäärale vastava summa. Hagide rahuldamine paneks kostjad ja

nendega koos elavad alaealised lapsed äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda ja kostjatega

koos elava kahe lapse igapäevased vajadused jääksid täielikult rahuldamata. Kostjate sissetulek on

kokku ca 600 eurot kuus. Kostja I töötasu on 430–530 eurot kuus. Lisaks saavad kostjad

lapsetoetust 55 eurot kuus. Kostja II on töötu ning tema sissetulekuks on lapsetoetus 50 eurot kuus

ja ülalpidamismaksed 50 eurot. Kostjatel ei ole vara, mida saaks võõrandada. Kostja I ülalpidamisel

on nii kostja II kui ka kaks last (T. T ja T. T), kes elavad kostjatega koos.

2(13)

2-16-100215

4. Harju Maakohus rahuldas 15. novembri 2016. a otsusega hagid osaliselt. Maakohus mõistis alates

13. aprillist 2016 kuni hageja I täisealiseks saamiseni hageja I kasuks välja elatise kostjalt I 40 eurot

ja kostjalt II 40 eurot. Maakohus mõistis alates 12. aprillist 2016 kuni hagejate täisealiseks

saamiseni hagejate II–IV kasuks välja elatise igale hagejale kostjalt I 40 eurot ja kostjalt II 40 eurot.

Maakohus määras kindlaks hagejatele elatise tasumise korra ja jättis kostjatele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud riigi kanda ning muud menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus ei

määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. Hagejad on kostjate lapsed. Harju

Maakohtu 14. novembri 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-28261 võeti kostjatelt ära

hooldusõigus hagejate suhtes ning määrati hagejatele eestkostjaks Tallinna linn. Hagejad elavad

kostjatest lahus. Kostjad ei ole hagejatele elatist tasunud ega neile muul viisil ülalpidamist andnud.

Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 97 p-le 1, § 100 lg-tele 1, 2 ja 4, ning § 101

lg-le 1 ja leidis, et kostjad rikkusid laste ülalpidamise kohustust. Hooldusõiguse äravõtmine

vanematelt ei vabasta neid laste ülalpidamise kohustuse täitmisest.

Maakohus viitas PKS § 102 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et asjakohatu on kostjate väide, et neil on liiga

väike sissetulek, mistõttu ei ole võimalik anda hagejatele ülalpidamist miinimummääras. Kostja I

töötasu oli 465 eurot kuni 554 eurot 37 senti kuus, kostja II kontole laekusid peretoetused 50 kuni

80 eurot kuus ja töötutoetus 44 eurot kuus, kostjatele ei kuulu kinnisvara, sõidukeid ega osalusi

äriühingutes. Väike sissetulek või sissetuleku puudumine ei vabasta vanemat kohustusest maksta

lapsele elatist. Seega peavad kostjad tegema kõik endast sõltuva, et anda hagejatele ülalpidamist

miinimummääras. Kostjad saaksid oma sissetulekut suurendada sellega, et kostja I üritaks leida

suurema sissetulekuga tööd või lisatööd ja kostja II asuks tööle. Kostjad ei väitnud, et neil on

töövõime kaotus, mis seda takistab. Kostja II saab asuda tööle kasvõi osalise töökoormusega, kuna

kostjatega koos elavad lapsed (3-ja 12-aastane) on nädala sees osa ajast koolis ja lasteaias. Kostjad

ei väitnud ega tõendanud, et kostjatega koos elavatel lastel oleks tervisehäire, mis tingiks vajaduse

viibida nendega kodus. On tõenäoline, et kostja II kvalifikatsioon ja eelnev töökogemus

võimaldavad tal töö leida, sest kostjale II pakuti tööd (öiste vahetustega), kuid ta loobus sellest. Kui

kostjate sissetulek ei võimalda pidada lapsi ülal ilma vanemate enda tavapäraste vajaduste

rahuldamist kahjustamata, peavad nad oma vajadusi piirama. Sideteenus ei ole isiku esmavajaduste

rahuldamise teenus, mistõttu ei ole põhjendatud ca 70 kuni 90 euro suurused sidekulud igas kuus.

Kostjad saaksid seda piirata eesmärgiga saada lisaraha, et anda hagejatele ülalpidamist. Maakohus

tuvastas, et eelduslikult kuulub kostjale I osa kinnistust (päris kinnistu võrdsetes osades õega), mille

ta on jätnud pikema aja jooksul enda nimele vormistamata (kostja I ema, kellele kinnistu kuulus ja

kelle nimel kinnistu endiselt on, suri 15. mail 2009 ning kostja I isa suri 15. detsembril 2010) ja

mille võõrandamise korral saaks ta anda hagejatele ülalpidamist. Kostja I ei väitnud ega tõendanud,

et on pärandist loobunud või et vara oleks pärinud testamendi alusel keegi teine. Asjaolu, et

kostjatega elab koos kaks alaealist last, keda kostjad peavad ülal pidama, annab alust vähendada

kostjatelt hagejate kasuks väljamõistetava elatise suurust PKS § 102 lg 2 järgi, kuna hagide täieliku

rahuldamise korral osutuksid kostjatega koos elavad lapsed varaliselt vähem kindlustatuks kui

hagejad. Hagejate suhtes ei ole õiglane vähendada kostjatelt väljamõistetavat elatist nullini.

Maakohus võttis kostja I varalise seisundi hindamisel aluseks tema väiksema töötasu ajavahemikul

24. novembrist 2015 kuni 24. maini 2016 ja jagas selle seitsmega (465 eurot / 7 = 66 eurot 42 senti),

kuna kostja I peab kasutama tema käsutada olevat raha enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Kohus arvestas kostja II sissetulekuna ca 44 euro suurust töötutoetust. Kohus võttis arvesse kostjate

igas kuus saadava sissetuleku suurendamisele (nt lisatöö leidmisele, töökoha leidmisele, kulude

kärpimisele, täiendava vara saamisele) kuluda võivat aega ja vajadust säilitada kostjatega koos

3(13)

2-16-100215

elavate laste elustandard ning pidas põhjendatuks mõista kostjalt I iga hageja kasuks välja elatis

40 eurot kuus. Kostja II varaline seisund oli kostja I varalisest seisundist mõnevõrra halvem ning

see mõjutab tema võimalust anda hagejatele ülalpidamist. Kuna kostja II peab tegema kõik endast

sõltuva, et leida võimalus saada stabiilset sissetulekut, ei ole põhjendatud mõista kostjalt II välja

elatis väiksemas summas kui kostjalt I.

5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagid osaliselt ja mõistis kostjatelt välja elatise, ning

teha uue otsuse, millega jätta hagid kostjate vastu täielikult rahuldamata.

6. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. septembri 2017. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse

ning tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagejate hagid kostjate vastu elatise

saamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult arvestamata kostjate vastuväite, et

hagi rahuldamata jätmiseks on mõjuv põhjus. Ringkonnakohus viitas PKS § 102 lg-tele 1 ja 2 ning

rõhutas, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on alust mõista välja miinimumelatisest väiksem

elatis. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada, et elatise maksmise eesmärki

ebaproportsionaalselt ei kahjustataks, st miinimumist väiksema elatise maksmise korral oleksid

lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Mõjuvaks

põhjuseks saab olla igasugune asjaolu, mis on piisavalt kaalukas, arvestades lapse õigustatud huve.

Kostjad tõid mõjuva põhjusena esile asjaolu, et neljale perekonnast eraldatud lapsele (hagejatele)

elatise maksmisel ei suudaks kostjad oma varalise seisundi tõttu tagada nendega koos elavatele

lastele minimaalselt vajalikku elustandardit, rääkimata kostjate endi vajaduste rahuldamisest. Samas

pooled ei vaielnud selle üle, et hagejad saavad riigieelarvest rahastatavat asenduskoduteenust ning

riigieelarvest on eraldatud raha asenduskoduteenuse rahastamiseks.

Ringkonnakohus viitas hagi esitamise ajal kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-le 116,

§ 117 lg-le 1, § 120 lg 1 esimesele lausele ja lg-le 2, § 128 lg 1 esimesele lausele, määruse nr 2 § 2

lg-tele 1 ja 2, 1. jaanuaril 2017 jõustunud SHS § 120 lg-le 2, sotsiaalkaitseministri 23. detsembri

2016 määruse nr 77 „Riigieelarvest rahastatava asenduskoduteenuse minimaalne ja maksimaalne

maksumus asenduskoduteenust saama õigustatud lapse kohta kalendrikuus ja -aastas ning rahastuse

jaotuse tingimused ja kord“ (määrus nr 77) § 1 lg-tele 1 ja 3 ning §-le 2 ning leidis, et riik kannab

põhimõtteliselt kõik asenduskoduteenusel viibiva lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud

(sh puudest või vanusest tulenevad lisakulud), kuid on sätestanud kuludele piirmäärad. Seega on

hagejate vajadused rahuldatud, kuid eestkostja hinnangul oleks lisaks vaja raha, et võimaldada

hagejatele näiteks huvitegevust. Eestkostja on selleks eraldanud ise raha. Riik kannab perekonnast

eraldatud lapse kulud, kuid vanemad peaksid last ülal pidama ka siis, kui laps saab

asenduskoduteenust (PKS § 96 teine lause). Kuna lapse vajadused kaetakse sellisel juhul

riigieelarvest, täidab riik vanema eest ülalpidamiskohustust ning riigil võib tekkida õigus nõuda

vanemalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p 3 järgi (koosmõjus VÕS §-ga 1023) lapse

ülalpidamiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Kui riigieelarve vahenditest ei piisa lapse kõigi

vajaduste rahuldamiseks ja kohalik omavalitsus kannab seetõttu osa lapse kuludest, võib ka

kohalikul omavalitsusel tekkida samal alusel õigus nõuda vanematelt tehtud kulutuste hüvitamist.

4(13)

2-16-100215

Praeguses asjas ei esitanud eestkostja hagejate ülalpidamiseks tehtud lisakulutuste hüvitamise

nõuet.

Kuna lapse vajadused on riigi või kohaliku omavalitsuse vahenditest rahuldatud, saab

asenduskoduteenusel olev laps nõuda elatist üksnes edasiulatuvalt (tulevaste kulude katteks).

Praeguses asjas on mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses, mis on nii kaalukas, et

kostjatelt tuleb jätta elatis ka edasiulatuvalt välja mõistmata. Kostjatel on lisaks hagejatele kaks

alaealist last, kes elavad nendega koos. Asjaoluga, et kostja I võib olla pärinud kinnisasja, ei saa

arvestada, sest pärijad ning kinnisasja väärtus ja likviidsus ei ole teada. Kostjatelt elatist välja

mõistes saab arvestada eelkõige nende tegeliku vara ja sissetulekutega, mis on kokku 559–678 eurot

kuus. Selline sissetulek tagab üksnes neljaliikmelise pere miinimumvajaduste rahuldamise.

Seejuures saab lähtuda kostjate ühistest vahenditest kogu pere vajaduste rahuldamiseks, sest

PKS § 16 järgi on abikaasad kohustatud vastastikku oma töö ja varaga perekonda ülal pidama. Pere

elab kostja I väitel sotsiaalkorteris ning hagejatele elatise maksmise korral tekiks neil ilmselt

lisavajadus sotsiaalteenuste järele. Neil asjaoludel ei saa kostjatega koos elavate laste õigusi ja huve

arvestades mõista kostjatelt hagejate ülalpidamiseks välja miinimumelatist, s.t on mõjuv põhjus

elatist vähendada. Vanemad peavad hankima laste ülalpidamiseks vajalikud vahendid, kuid

arvestades kostjate võimeid ja suutlikkust, käiks maakohtu välja mõistetud suuruses (kokku

320 eurot kuus) elatise maksmine kostjatele ilmselgelt üle jõu. See paneks kostjad olukorda, kus

nad ei suuda tagada enda ega nendega koos elavate laste miinimumvajaduste rahuldamist. Hagejate

huvid on aga kaitstud, sest nende vajadused on rahuldatud ja riigieelarvest eraldatud nende arenguks

piisav raha.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu

otsuse tühistada (v.a menetluskulude jaotuse osas) ning jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme

(TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 392 lg 1 p-d 3 ja 4), kuna ei arvestanud hagejate selgituste ja

põhjendustega ning on otsuse tegemisel võtnud arvesse vaid kostjate paljasõnalisi ja tõendamata

vastuväiteid (kostja I võimekus teenida sissetulekut on piiratud miinimumilähedase töötasuga;

kostja II on (osaliselt) töövõimetu). Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kuna otsus on

puudulik ja üldsõnaline ega põhine tõendatud ja tuvastatud asjaoludel. Ringkonnakohus õigustas

põhjendamatult elatise maksmisest mõjuva põhjuseta hoiduvate vanemate käitumist ega võtnud

arvesse, et kostja I hoidub pärandvara vastu võtmast.

Kostjate 26. oktoobri 2016. a istungil avaldatu (kostja II loobus tööst, kuna talle ei sobinud öised

vahetused; kostja I ei ole teinud midagi, et võtta pärand vastu) näitab, et kostjad ei soovi

pahatahtlikult täita hagejate ülalpidamise kohustust. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka

oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ja vanem ei vabane ülalpidamise

kohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Vanem on kohustatud lapse

ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, sh vajadusel müüma oma

vara. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 2 ja § 351 lg-t 1. Kui kohtul tekkis kahtlus, et

maakohtu lahend on vale ja kohtu järeldused ekslikud, tulnuks korraldada suuline istung, et

menetlusosalistega olukorda arutada. Hagejad oleksid saanud esitada oma vastuväited ja

põhjendused.

5(13)

2-16-100215

Perekonnaseadusest tulenev vanemate kohustus oma lapsi miinimummääras üleval pidada ja

sotsiaalhoolekandeseadusest tulenev riigi kohustus vanemliku hoolitsuseta lapsi üleval pidada ei ole

võrreldavad. Riigi kohustus (ja selle täitmine) ei välista vanemate kohustust. Riik kannab

perekonnast eraldatud lapse kulud, kuid vanematel säilib kohustus last ülal pidada (PKS § 96 teine

lause). Laste paigutamine asenduskoduteenusele ei ole õigushüve, vaid erandlik ja kahetsusväärne

olukord, sest isikud ei täida laste suhtes vanemakohustusi. Ringkonnakohtu lähenemise järgi on iga

pahatahtlik vanem õigustatud jätma ülalpidamiskohustuse täitmata, sest laps on riiklikul

ülalpidamisel. See ei ole mõistlik lahendus. Kostjate ülalpidamisel on kaks alaealist last, kuid

kostjatel on võimalik oma sissetulekuid oluliselt suurendada, kui nad soovivad hagejatele kasvõi alla

miinimummäära elatist tasuda. Eestkostja on õigustatud ja kohustatud nõudma asenduskodudes

viibivate laste eest nende vanematelt elatist, mida ei saa kasutada asenduskodu ühisteks kuludeks,

vaid konkreetselt iga lapse lisahüvedeks või mille saab panna lapse tuleviku jaoks kogunema.

Hagejate elatis arvatakse toimetulekutoetuse määramisel kostjate sissetulekust maha (SHS § 133

lg 1) ning elatise maksmine ei halvenda toimetulekutoetuse määramisel kostjate olukorda. Lisaks

ületavad kostjate sissetulekud kehtestatud toimetulekupiiri ning tegemist ei ole puudust kannatava

perega.

9. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Muu hulgas leiavad kostjad kassatsioonkaebuse

vastuses, et kuna hagejad ei vastanud kostjate apellatsioonkaebusele, nõustusid nad sellega. Lisaks

ei teatanud hagejad, et soovivad asja arutamist kohtuistungil. Ringkonnakohus võttis elatist

vähendades aluseks laste huvide ülimuslikkuse põhimõtte ning arvestas ka kostjatega koos elavate

laste huvidega (et nad ei osutuks hagejatega võrreldes vähem kindlustatuks). Kostja I palgatulu oli

2017. aastal 3734 eurot 45 senti (311 eurot 20 senti kuus). Kostja II leidis 2017. a augustis (pärast

maakohtu ja enne ringkonnakohtu lahendit) töö ning tema palgatulu on ca 360 eurot kuus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata

TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja mõistis kummaltki kostjalt iga

hageja kasuks välja elatise 40 eurot. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagid osaliselt ja mõistis kostjatelt välja elatise. Kostjad

palusid teha uue otsuse, millega jätta hagid kostjate vastu rahuldamata. Hagejad maakohtu otsuse

peale apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega

maakohus jättis kummaltki kostjalt iga hageja kasuks välja mõistmata 40 eurot ületava elatise.

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustub kohtuotsus osalise vaidlustamise korral vaidlustamata

osas. Seega jõustus maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis kummaltki kostjalt iga hageja

kasuks välja mõistmata 40 eurot ületava elatise, ja ringkonnakohus ei olnud õigustatud maakohtu

otsust selles osas tühistama. Asja uuel läbivaatamisel on apellatsioonimenetluses vaidluse all

hagejate nõue kummaltki kostjalt igale hagejale 40 euro suuruse elatise väljamõistmiseks.

12. Kolleegium käsitleb esmalt elatise väljamõistmise eeldusi (I), siis hagejate asenduskoduteenusel

viibimise mõju kostjate vastu esitatud elatisnõude rahuldamisele (II), seejärel teisi miinimumelatise

vähendamise võimalikke aluseid (III) ning teeb lõpuks menetluslikud otsustused (IV).

I

6(13)

2-16-100215

13. Kohtud tuvastasid, et hagejad on kostjate lapsed, kelle hooldusõigus on kostjatelt ära võetud

ning kes elavad kostjatest lahus ja on asenduskoduteenusel. Kostjad ei ole hagejatele elatist tasunud

ega neile muul viisil ülalpidamist andnud.

14. PKS §-de 96 ja 97 järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Üldjuhul ei või

igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Erandina saab alla seaduses sätestatud

alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval

põhjusel. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema

töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kolleegium on varem selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu,

mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka

igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on

piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et

ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused

saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale

tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-174-16, p 13).

II

15. Kolleegiumi hinnangul on vaja otsustada, kas see, et hagejad on asenduskodus ja nende saadavat

teenust rahastatakse riigi või kohaliku omavalitsuse vahenditest, mõjutab hagejate õigust kostjatelt

elatist nõuda, mh kas seda saab elatise väljamõistmisel alla seaduses sätestatud miinimummäära

arvesse võtta kui mõjuvat põhjust PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses.

16. Kolleegium märgib, et alates 1. jaanuarist 2018 on kehtetuks tunnistatud sotsiaalhoolekande

seaduse kolmanda peatüki kuues jagu, milles reguleeriti asenduskoduteenust nii hagi esitamise ajal

kui ka ringkonnakohtu menetluse ajal. Sotsiaalhoolekande seaduse kehtivas redaktsioonis

nimetatakse hagejate saadavat teenust asendushooldusteenuse osutamiseks asenduskodus ning seda

reguleeritakse eelkõige teise peatüki 12. jaotise §-des 455 ja 458–4512. Muu hulgas muudeti ka

teenuse rahastamist.

16.1. Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud SHS (varasem SHS) § 116 järgi oli asenduskoduteenus lapsele

tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, talle turvalise ja

arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks

toimetulekuks täisealisena. Paragrahvi 117 lg 1 kohaselt oli asenduskoduteenust õigus saada lapsel,

kes vastas sama seaduse § 128 lg-s 1 sätestatud tingimustele ning kelle hooldamist ja kasvatamist ei

korraldanud eestkostja ega teostanud sama seaduse § 129 lg-s 1 nimetatud hooldaja.

Kehtiva SHS § 455 lg 1 järgi on asendushooldusteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav

sotsiaalteenus, mille eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele

tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, turvalise ja arenguks

7(13)

2-16-100215

soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks

täisealisena. Sama paragrahvi lg 2 esimese lause kohaselt on asendushooldusteenuse osutaja

hoolduspere, perekodu ja asenduskodu ning § 459 lg 1 p 3 kohaselt tagab kohaliku omavalitsuse

üksus lapsele asendushooldusteenuse kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, kui vanema hooldusõigus

lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud.

Kolleegiumi hinnangul järeldub eelviidatud sätetest, et teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva

regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus

teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. Selguse

huvides nimetab kolleegium praeguses otsuses hagejate saadavat teenust nii varasema kui ka kehtiva

regulatsiooni kontekstis asenduskodus osutatavaks teenuseks.

16.2. Ringkonnakohus leidis, et hagejate huvid on kaitstud, sest nende vajadused on rahuldatud ja

nende arenguks piisavad vahendid on tagatud riigieelarvest eraldatud vahenditest.

16.2.1. Varasema SHS § 120 lg 1 järgi rahastati asenduskoduteenust saama õigustatud lapsele

osutatavat teenust riigieelarvest. Rahastamise tagas Sotsiaalministeerium maavalitsuste kaudu. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt reguleeriti asenduskoduteenuse rahastamist täpsemalt valdkonna eest

vastutava ministri määrusega.

Hagi esitamise ja maakohtu menetluse ajal kehtinud määruse nr 2 § 2 sätestas asenduskoduteenuse

maksimaalse maksumuse ja hinna. Selle paragrahvi lg 2 kohaselt oli asenduskoduteenust saama

õigustatud lapsel, kellel on tuvastatud puude raskusaste puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse

alusel, õigus saada asenduskoduteenust maksimaalse maksumusega 15 396 eurot kalendriaastas

teenuse hinnaga kuni 1283 eurot ühes kalendrikuus.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud määruses nr 77 oli asenduskoduteenuse rahastamine

täpsemalt reguleeritud. Selle määruse § 1 lg 1 kohaselt oli asenduskoduteenust saama õigustatud

isikul õigus saada asenduskoduteenust minimaalse maksumusega 575 eurot ja maksimaalse

maksumusega 1450 eurot ühes kalendrikuus. Ühes kalendriaastas oli teenust õigus saada

minimaalse maksumusega 6900 eurot ja maksimaalse maksumusega 17 400 eurot.

Riigieelarvest eraldatud raha ei läinud varasema regulatsiooni kohaselt täies ulatuses laste isiklikeks

kuludeks. See nähtub esiteks määruse nr 77 §-st 2, mille kohaselt koosnes asenduskoduteenus

järgmistest komponentidest: isiku isiklikud kulud, mille hulka loeti kulud, mis olid seotud tema

riietuse ja muude tarvetega, vabaaja- ja huvitegevusega ning hariduse, toitlustamise, tervise ja

ravikuludega (p 1), kasvatusala personali kulud, mille hulka loeti palgakulud asenduskoduteenuse

kasvatusalatöötajatele (p 2), ning muud kulud, mille hulka loeti asenduskoduteenuse osutamiseks

vajalikud majandamiskulud (tugi- ja muu personali, hoonete ja ruumide, kommunikatsiooni,

inventari, transpordi, koolituse ja muud kulud), välja arvatud hoone ehituse ja renoveerimise kulud

(p 3). Lisaks määrati määruse nr 77 § 4 lg 1 järgi isiku isiklikeks kuludeks minimaalselt 200 eurot

teenuse osutaja juures viibiva isiku kohta ühes kalendrikuus. Määruse nr 77 § 1 lg 3 kohaselt kattis

maksimaalne maksumus kõik teenuse osutaja kulud isiku kohta, sh puudest või vanusest tulenevad

lisakulud.

16.2.2. Kehtiva SHS § 4511 lg 1 kohaselt rahastatakse asendushooldusteenust seda teenust saava

lapse eestkostja ülesandeid täitva kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest või selle puudumisel

rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest ning

asendushooldusel oleva lapse sissetulekutest. Sama paragrahvi lg 2 järgi rahastatakse lapse

ülalpidamist ja erivajadusest tulenevaid lisavajadusi muu hulgas lapsele riigieelarvest igakuiseks

8(13)

2-16-100215

ülalpidamiseks ja puudest tingitud lisakulude osaliseks hüvitamiseks ettenähtud sissetulekutest.

SHS § 4511 lg 3 kohaselt peab lapse isiklike kulude katteks iga kuu tegema kulutusi keskmiselt

240 euro ulatuses ja vähemalt 2880 eurot aastas.

16.2.3. Eelviidatud sätetest järeldub kolleegiumi hinnangul, et nii kehtiva kui ka varasema

regulatsiooni kohaselt eraldatakse riigi (või kohaliku omavalitsuse üksuse) eelarvest sellises ulatuses

raha, et teenust saava lapse huvid oleksid kaitstud ning vajadused rahuldatud (sh ka nt puudest või

vanusest tulenevad lisakulud). Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et hagejate kui perest

eraldatud laste vajadused on rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid on tagatud riikliku

rahastamise kaudu.

16.3. Samuti leidis ringkonnakohus PKS § 96 teisele lausele viidates põhjendatult, et kuigi riik

kannab perekonnast eraldatud lapse kulud, peaksid vanemad last ülal pidama ka siis, kui laps saab

asenduskoduteenust. Ringkonnakohus järeldas aga valesti, et asjaolu, et riik kannab perekonnast

eraldatud lapse (hagejate) kulud, tähendab, et riik täidab vanema eest ülalpidamiskohustust.

Kolleegiumi hinnangul ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma

põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse

(PS) § 28).

16.3.1. Vanematel on PS § 27 lg 3 järgi õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende

eest. PKS § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise

astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 96 teise lause kohaselt ei mõjuta ülalpidamiskohustust

muudatused hooldusõiguses. Seega on kostjad kohustatud hagejaid ülal pidama ja kostjate kohustust

hagejaid ülal pidada ei mõjuta see, et kostjatelt on hooldusõigus hagejate suhtes ära võetud.

16.3.2. PS § 27 lg 5 järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PS § 28

lg 2 esimese ja teise lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse,

toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.

Kolleegium on varem selgitanud, et riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb

arvestada ka PS § 27 lg-ga 5. Põhiseadusest tuleneb, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi

vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on

võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus

asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). Eelnevast järeldub kolleegiumi hinnangul, et esmajärjekorras tuleb

vanematel (ning ka teistel perekonnaseaduse järgi kohustatud isikutel) hoolitseda oma laste eest

(sh katta lapse ülalpidamisega seotud kulud). Kuna laste eest hoolitsemise kohustus on ennekõike

vanematel, vabaneb riik teatud piirini laste hoolekandekohustusest. PS § 27 lg 3 ei vabasta riiki tema

enda PS § 28 lg-st 2 tulenevast kohustusest hoolitseda puudustkannatavate laste eest, kuid riigi

kohustus ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada.

16.3.3. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et riigil ja kohalikul omavalitsusel tekib VÕS § 1018 lg 1

p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu vanema eest tema ülalpidamiskohustuse täitmisel

tagasinõue. Kolleegium põhjendas eelnevalt, et riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust.

Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse

täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks.

17. Ringkonnakohus võttis elatise vähendamisel alla miinimummäära muu hulgas arvesse, et

hagejate huvid on kaitstud, sest nende vajadused on rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid

tagatud riigieelarvest eraldatud vahenditest. Seega pidas ringkonnakohus nimetatud asjaolu

9(13)

2-16-100215

vähemalt koosmõjus kostjate varalise seisundi ja kostjatel teiste ülalpeetavate laste olemasoluga

mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes.

17.1. Kolleegium on varem leidnud, et muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse

vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva

katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Kolleegiumi hinnangul ei saa asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad hagejatele

asenduskodus osutatavat teenust, pidada hagejate vajaduste katmiseks muul viisil. Kolleegium

selgitas eespool (vt p 16.3.2), et riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest, kuid

selline kohustus on riigil üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada.

Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse

huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise

kohustust. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada

ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on

piiratud või see on täielikult ära võetud.

17.2. Ka lapsele asenduskodus osutatava teenuse rahastamise regulatsioonist järeldub, et lapse

asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse

vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2

kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste

asjaoludega vähendada alla miinimummäära.

Nii rahastatakse kehtiva SHS § 4511 lg 2 järgi lapse ülalpidamist ja erivajadusest tulenevaid

lisavajadusi muu hulgas lapsele riigieelarvest igakuiseks ülalpidamiseks ja puudest tingitud

lisakulude osaliseks hüvitamiseks ettenähtud sissetulekutest. Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (558 SE) seletuskirja kohaselt täpsustab SHS § 4511 lg 2 lapse

või isiku sissetulekuid, mida võetakse arvesse teenuse eest tasumisel ja lapse ülalpidamisel. Selles

seletuskirjas on rõhutatud, et oluline on kasutada nii last ülal pidama kohustatud isiku makstavat

elatist kui ka riigi makstavat elatisabi, samuti toitjakaotuspensioni ja puuetega isikute

sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid toetusi. Kohalik omavalitsus võib eestkostel oleva lapse

ülalpidamiseks teha eestkostjana kulutusi lapse varalt saadava tulu arvel.

Ka määruse nr 77 § 3 lg 10 järgi oli maavalitsusel õigus kokkuleppel lapse seadusliku esindajaga

vähendada lapse asenduskoduteenuse maksumust ulatuses, mis kaetakse vanema(te) makstava

elatise või Sotsiaalkindlustusameti makstava elatisabi vahenditest. Hagi esitamise ajal kehtinud

määrus nr 2 nii detailset regulatsiooni ei sisaldanud.

Kolleegiumi hinnangul saab viidatud sätetest järeldada, et nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni

kohaselt oli asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul võimalik arvestada

vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra

asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada.

18. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta asjaolu, et hagejad viibivad asenduskoduteenusel, kostjate vastu

esitatud elatisenõuete lahendamist. Asenduskoduteenusel viibimine ja asjaolu, et riigi

hoolekandekohustuse täitmise tulemusena on hagejate vajadused rahuldatud, ei ole PKS § 102 lg 2

kolmanda ja neljanda lause mõttes mõjuv põhjus, mis võiks anda aluse vähendada kostjatel tasuda

tulevat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

III

10(13)

2-16-100215

19. Ringkonnakohus võttis hagejatele väljamõistetava elatise vähendamisel nullini, s.o alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra arvesse ka kostjate varalist seisundit ning asjaolu, et kostjatega

koos elab nende kaks alaealist last. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks

olla muu hulgas olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

20. Kohtud on praeguses asjas kooskõlas kolleegiumi varasema praktikaga leidnud, et vanemal on

kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (Riigikohtu

13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Vanem peab

eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku

puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus

teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei

ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;

24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Kolleegium on rõhutanud, et eelviidatud seisukoht ei tähenda, et näiteks nelja lapse vanemal oleks

kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu.

Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub

muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta (Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-2343, p 13).

Kolleegium on varem selgitanud, et piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel

tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut

mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite

saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid

ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kui vanem on olukorras, milles ta ei

ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi

kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st

võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid

vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4).

21. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks lähtus ringkonnakohus elatisehagi rahuldamata jättes

üksnes kostjate tegelikust sissetulekust ega arvestanud muid olulisi asjaolusid (vt otsuse p 20), kui

leidis, et kostjad ei suuda hagejatele elatist üldse tasuda. Maakohus märkis otsuses, et töövõime

kaotusele ei ole kostjad tuginenud, ja leidis, et kostjatel oleks võimalik oma igakuist sissetulekut

suurendada selliselt, et kostja I üritaks leida lisatööd ja kostja II asuks tööle nt osalise

töökoormusega, kuna kostjatega koos elavad lapsed (3- ja 12-aastane) veedavad nädala sees osa

ajast koolis ja lasteaias ning kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et kostjatega koos elavatel lastel

oleks tervisehäire, mis tingiks vajaduse viibida nendega kodus. Samuti tuvastas maakohus, et

kostjale II on tööd ka pakutud ja seega on tõenäoline, et kutsealane kvalifikatsioon ja töökogemus

võimaldavad tal tööd leida, kuid kostja II on pakutud tööst keeldunud. Maakohus ei pidanud

kostja II sellist käitumist põhjendatuks. Ringkonnakohus ei ole nende asjaoludega arvestanud ega

ole ka vastuolus TsMS § 654 lg-ga 5 põhjendanud, miks ei ole need asjaolud asja lahendamiseks

tähtsad. Maakohtu seisukoht, et vanem peab tegema kõik endast sõltuva, et leida võimalus saada

11(13)

2-16-100215

stabiilset igakuist sissetulekut, st hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks

vajalikud vahendid, on kooskõlas Riigikohtu eespool viidatud praktikaga.

22. Kolleegiumi hinnangul analüüsis ringkonnakohus kostjatega koos elavate laste vajadusi ja

kostjate varalist seisundit liiga üldsõnaliselt ega tuvastanud faktilisi asjaolusid, millel võiksid

põhineda järeldused vanemate varalise seisundi ja nende võime kohta hagejatele elatist maksta.

Maakohus tuvastas kostjate igakuised sidekulud ja leidis, et kostjad saaksid seda kulu piirata, et

saada raha hagejatele ülalpidamise andmiseks. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks seda ei saa

teha. Samuti tuvastas maakohus, et eelduslikult kuulub kostjale I osa ema järelt päritud kinnisasjast,

mille ta on jätnud pikema aja jooksul enda nimele vormistamata ja mille võõrandamise korral saaks

ta anda hagejatele ülalpidamist. Viimase asjaoluga ei ole ringkonnakohus pidanud võimalikuks

arvestada põhjendusel, et pärijate tegelik ring ning kinnisasja väärtus ja likviidsus on teadmata.

Seejuures ei ole ringkonnakohus arvestanud TsMS § 436 lg-ga 6, mille järgi on kohtul

perekonnaasjas võimalik ka omal algatusel välja selgitada, kas kostja I on pärinud vara, mille

võõrandamise korral oleks tal võimalik hagejatele elatist tasuda. Seda eriti olukorras, kus kostja I ei

ole istungil kinnisvara pärimise võimalusele sõnaselgelt vastu vaielnud, vaid on väitnud, et ta ei ole

kinnistut vastu võtnud ja see on tema oma asi (IV kd, tl 154 pöördel).

Kolleegium on varem rõhutanud, et vanemate varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt.

Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230

lg-te 3–6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumist peab kolleegium mõistlikuks ka siis, kui

hagejad viitavad sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. TsMS § 230 lg 4 järgi võib kohus

ülalpidamisasjas kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise

seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt ka

7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p-d 15 ja 18).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada kostjate varaline seisund võimalikult

täpselt (muu hulgas selgitada välja kostja I pärandvara).

23. Kolleegium on varem selgitanud, et teiste laste olemasolu annab alust vähendada elatist alla

seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa

laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on

veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele

miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste

ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga

lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi

rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu

7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-2343, p-d 10-11). Ringkonnakohtu otsus sellist põhjendust ei sisalda.

IV

24. Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole hagejate etteheited, mis puudutavad ringkonnakohtu

istungi korraldamata jätmist. TsMS § 647 lg 1 esimese lause järgi võib kohus juhul, kui apellant ega

vastustaja ei ole nõudnud asja läbivaatamist kohtuistungil, asja läbi vaadata ja lahendada

apellatsioonkaebust kohtuistungil arutamata. Apellandid ei taotlenud apellatsioonkaebuse

läbivaatamiseks kohtuistungi korraldamist ning vastuses apellatsioonkaebusele märkisid vastustajad,

et on nõus apellatsioonkaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Seega oli ringkonnakohus

õigustatud lahendama asja kirjalikus menetluses. TsMS § 647 lg 2 võimaldab kohtul määrata

12(13)

2-16-100215

kohtuistungi, kui ta kirjalikus menetluses leiab, et asi tuleb lahendada kohtuistungil. Nii on

ringkonnakohtul õigus määrata kohtuistung ka juhul, kui pooled ei ole selle pidamist taotlenud, kuid

ei ole kohustust seda teha. Praeguses asjas ei pidanud ringkonnakohus istungi korraldamist

vajalikuks.

25. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

26. Kostjatele riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse, milles palub

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest osaühingule Advokaadibüroo Marje Mängel

mõista riigieelarvest välja 228 eurot, sh käibemaks 38 eurot (1 tund × 40 eurot × 1,2 + 3 tundi ×

50 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 4 tundi, sh ringkonnakohtu

otsusega tutvumiseks 0,5 tundi, kassatsioonkaebuse analüüsimiseks ja kliendile selgitamiseks

0,5 tundi, kliendiga nõupidamiseks 0,5 tundi ning kassatsioonkaebuse vastuse koostamiseks

2,5 tundi.

Kolleegium leiab, et kostjate esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks on

põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu

ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

27. Kuna hagejad olid vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, ei ole vaja neile ka

kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada.

Peeter Jerofejev

Malle Seppik

Tambet Tampuu

13(13)