1-16-5757/65 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1-16-5757

Otsuse kuupäev

19. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

L.E süüdistuses KarS § 201 lg 1; KarS § 344 lg 1; KarS § 345 lg 1 järgi, Diana

Kožina süüdistuses KarS § 320 lg 2 ja OÜ Sidiv Õigusbüroo süüdistuses

KarS § 344 lg 2 järgi; KarS § 345 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.E kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kassatsioon

Diana Kožina kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

21. märts 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2017. a otsus osas, millega

1.1. L.E tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 345 lg 1 järgi D. Kožina 3. novembri 2013. a avalduse esitamises ja

talle mõisteti liitkaristus;

1.2. Diana Kožina tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 344 lg 1 järgi 3. novembri 2013. a avalduse võltsimises ja

KarS § 320 lg 2 järgi ning talle mõisteti liitkaristus;

1.3. L.E-lt ja Diana Kožinalt mõisteti välja menetluskulud.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. L.E süüdistati KarS § 201 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta OÜ Sidiv Õigusbüroo (edaspidi OÜ) juhatuse liikmena

pööras OÜ valduses olevad, kuid E. N-ile kuuluvad 300 000 krooni, s.o 19 173,49 eurot, ebaseaduslikult enda ja OÜ

kasuks. Selle raha laenas E. N. OÜ-le 22. juulil 2008 sõlmitud laenulepingu alusel. E. N. kandis 300 000 krooni enda

isiklikult arvelt notari deposiitkontole täitmaks tema ja OÜ vahelist suulist käsunduslepingut kinnistu omandamiseks.

Kinnistu müügitehingut OÜ ja AS-i K vahel ei toimunud. Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2012. a otsusega tsiviilasjas

nr x-xx-xxxxx mõisteti AS-ilt K OÜ kasuks välja 300 000 krooni koos tekkinud viivisega ning ajavahemikul 5. septembrist

2012 kuni 4. veebruarini 2013. a kanti see OÜ kontole. E. N-i nõuet raha tagastada L.E ei tunnistanud. E. N. pöördus oma

nõudega OÜ vastu kohtusse. Tsiviilasja menetluse käigus esitas OÜ esindaja L.E vastuväite, et 300 000 krooni kinnistu

omandamiseks andis OÜ selleaegsele juhatuse liikmele Diana Kožinale tema. D. Kožina andis raha kohe üle E. N-ile. Oma

väite tõendamiseks esitas L.E tsiviilasja menetluses dokumentaalse tõendina D. Kožina poolt 3. novembril 2013. a

allkirjastatud avalduse ja 23. juulil 2008 L.E ja OÜ vahel sõlmitud laenulepingu nr 01. Sellega ta manifesteeris tahet raha

omastada.

Samuti süüdistati L.E KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta OÜ juhatuse liikmena 2013. aastal koos OÜ endise juhatuse liikme

D. Kožinaga võltsis, st koostas ja allkirjastas tagantjärele OÜ ja L.E vahel 23. juulil 2008 sõlmitud laenulepingu nr 01.

KarS § 345 lg 1 järgi süüdistati teda selles, et OÜ juhatuse liikmena esitas ta 5. novembril 2013 eesmärgiga omandada

õigusi ja vabaneda kohustustest Viru Maakohtule tsiviilkohtumenetluses võltsitud dokumendid: tema ja D. Kožina poolt

tagantjärele koostatud ja allkirjastatud OÜ ja L.E vahel sõlmitud laenulepingu nr 01 ning D. Kožina poolt 3. novembril

2013 allkirjastatud ja Viru Maakohtule adresseeritud avalduse, mille kohaselt sai OÜ AS-iga K toimunud tehingu jaoks

300 000 krooni L.E-lt. Laenulepingusse kantud andmed ja avalduses toodud andmed raha päritolu kohta ei vasta tõele,

kuna tegelikkuses ei ole L.E sellisel viisil ja ajal OÜ-le raha laenanud.

2. D. Kožinat süüdistati KarS § 344 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta 2013. aastal koos OÜ juhatuse liikme L.E-ga

võltsis, st koostas ja allkirjastas tagantjärele OÜ ja L.E vahel 23. juulil 2008 sõlmitud laenulepingu nr 01. Samuti süüdistati

teda Viru Maakohtule omakäelise võltsitud avalduse koostamises. Avalduses kinnitab D. Kožina, et OÜ sai AS-iga K

toimunud tehingu jaoks 300 000 krooni L.E-lt. Selle summa andis ta E. N-ile Narvas 21. või 22. juulil 2008.

Laenulepingusse kantud andmed ja avalduses toodud andmed raha päritolu kohta ei vasta tõele, kuna tegelikkuses ei ole

L.E raha sellisel viisil ja ajal OÜ-le laenanud. KarS § 320 lg 2 järgi süüdistati teda Viru Maakohtus 11. detsembril 2013

tsiviilasja arutamisel valeütluste andmises selle kohta, et notari deposiitkontole üle kantud 300 000 krooni pärines L.E-lt,

kes andis selle 2008. aasta suvel enda autos sularahas Diana Kožinale, ja et D. Kožina omakorda edastas selle E. N-ile.

Kohtueelse uurimise käigus tuvastati, et E. N. laenas OÜ-le 22. juulil 2008 sõlmitud laenulepingu alusel raha tema enda

rahalistest vahenditest.

3. OÜ-d süüdistati KarS § 344 lg 2 järgi selles, et tegutsedes juhatuse liikme L.E kaudu, võltsis ta koos OÜ endise juhatuse

liikme D. Kožinaga OÜ ja L.E vahel 23. juulil 2008 sõlmitud laenulepingut nr 01. Samuti süüdistati OÜ-d KarS § 345 lg 2

järgi selle lepingu ja D. Kožina poolt 3. novembril 2013 allkirjastatud avalduse esitamises Viru Maakohtule.

4. Viru Maakohtu 19. juuni 2017. a otsusega mõisteti L.E KarS § 201 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi (D. Kožina 3. novembri

2013. a avalduse esitamises) õigeks. L.E tunnistati süüdi KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi (23. juuli 2008. a laenulepingu

esitamises). KarS § 64 lg 1 sätteid kohaldades karistati teda rahalise karistusega 370 päevamäära. D. Kožina mõisteti

KarS § 320 lg 2 ja § 344 lg 1 järgi (3. novembri 2013. a avalduse võltsimises) õigeks. D. Kožina tunnistati süüdi

KarS § 344 lg 1 järgi (23. juuli 2008. a laenulepingu võltsimises). Teda karistati rahalise karistusega 60 päevamäära. OÜ

mõisteti KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi õigeks. E. N-i tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohtu põhjendused olid

lühidalt järgmised.

4.1. E. N. tegi 21. juulil 2008 oma kontolt ülekande OÜ kohustuste katteks. 2009. aastal tekkis E. N-il ja L.E mingil

põhjusel vajadus vormistada ülekande põhjendamiseks dokumendid. Kaaluti ülekande kajastamist müügitehinguna või

laenulepinguna. L.E ja OÜ vaheline laenuleping on koostatud tagantjärele ja tegelikult toimunud tehingu varjamiseks.

Tegeliku tehingu sisu ei ole kohtule teada.

4.2. Kuivõrd L.E ja OÜ vaheline leping tegelikult toimunud tehingut ei kajasta, ei vasta selle sisu tegelikkusele. On

tõenäoline, et L.E ja D. Kožina koostasid, printisid ja allkirjastasid lepingu esimest korda 2012. või 2013. aastal.

Laenuleping on dokument, millega on võimalik omandada nõudeõigus laenusumma tagastamiseks. L.E ja D. Kožina on

toime pannud sellise dokumendi intellektuaalse võltsimise, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda

kohustustest, ja L.E on selle lepingu Viru Maakohtule esitamisega toime pannud võltsitud dokumendi kasutamise. OÜ tuleb

dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises õigeks mõista, kuna süüdistusest ei nähtu asjaolusid, millest

tulenevalt oli võltsimine OÜ huvides, ja kohus ei saa süüdistuse piiridest väljudes asuda neid asjaolusid iseseisvalt

tuvastama.

4.3. D. Kožina 3. novembri 2013. a avalduse kohaselt ei saanud OÜ laenu E. N-ilt, vaid tehingu jaoks andis

300 000 krooni L.E. Avalduses ei ole kordagi väidetud, et L.E oleks andnud OÜ-le laenu. Tõsikindlalt ei saa väita ka seda,

et L.E ei andnud kõnealust raha E. N-ile üle. Kohus ei saa uuritud tõendite alusel järeldada, et avaldus on sisult vale,

mistõttu puudub alus rääkida intellektuaalsest võltsimisest ja selle avalduse kohtule esitamisega võltsitud dokumendi

kasutamisest. D. Kožina andis tsiviilasja kohtulikul arutamisel kirjaliku avaldusega sarnased ütlused. Süüdistuse kohaselt on

need ütlused ebaõiged, kuna kohtueelses menetluses tuvastati, et 300 000 krooni laenas OÜ-le E. N. Kohtumenetluses

tuvastatu alusel saab aga väita, et D. Kožina ütlused võivad olla ka tõepärased.

5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör, kannatanu esindaja ja süüdistatavate kaitsjad. Prokurör ja

kannatanu esindaja taotlesid otsuse tühistamist L.E, D. Kožina ja OÜ õigeksmõistmises, süüdimõistva otsuse tegemist ja

tsiviilhagi rahuldamist täies ulatuses. L.E ja D. Kožina kaitsjad taotlesid oma kaitsealuste õigeksmõistmist seoses kuriteo

tunnuste puudumisega.

6. Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2017. a otsusega tühistati maakohtu otsus L.E õigeksmõistmises KarS § 345 lg 1 ja

D. Kožina õigeksmõistmises KarS § 344 lg 1 ja § 320 lg 2 järgi ning mõistetud karistuste osas. Uue otsusega tunnistati

D. Kožina süüdi 3. novembri 2013. a avalduse võltsimises ja L.E selle võltsitud dokumendi kasutamises. Samuti tunnistati

D. Kožina süüdi KarS § 320 lg 2 järgi valeütluste andmises. Mõlemale süüdistatavale mõisteti liitkaristuseks rahaline

karistus. Ühtlasi asendas ringkonnakohus L.E KarS § 201 lg 1 järgi õigeksmõistmise õiguslikud põhjendused

ringkonnakohtu omadega. Ringkonnakohtu põhjendused olid lühidalt järgmised.

6.1. Küsimus sellest, kas E. N. laenas aastal 2008 OÜ-le 300 000 krooni ja kas tal oli 2013. aastal õigus seda tagasi nõuda,

on omastamissüüdistuse seisukohalt asjakohatu. Omastada saab vaid vallasasja või muud vara, mis on toimepanijale võõras.

Isiku jaoks on KarS § 201 tähenduses võõras asi selline asi, mis ei ole tema omandis, või muu ese, mis ei kuulu tema vara

hulka. Raha laenamise korral läheb laenatud raha (ka sularaha) kuni selle tagastamiseni laenusaaja vara hulka ja laenuandjal

tekib üksnes laenulepingust tulenev laenusumma tagastamise nõue. Panga arvelduskontol olev raha ehk kontoomaniku

nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva

rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil

kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega

mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Seega kuulus raha OÜ pangakontol OÜ-le ega olnud selle osaühingu

jaoks KarS § 201 tähenduses võõras. Seetõttu ei saanud L.E seda OÜ kasuks pöörata. L.E-le ette heidetav tegu ei vasta

omastamise objektiivsele koosseisule. See, kui isik esitab tsiviilkohtumenetluses kohtule teadvalt ebaõigeid andmeid selleks,

et kohus jätaks tema (esindatava) vastu suunatud varalise nõude rahuldamata või rahuldaks tema (esindatava) poolt esitatud

varalise nõude, võib teatud juhtudel olla karistatav KarS § 209 järgi nn kolmnurkkelmusena. Seda kontrollima asudes

väljuks ringkonnakohus lubamatult süüdistatava kahjuks apellatsioonide piiridest, kuivõrd KarS § 209 lg 1 sanktsioon on

KarS § 201 lg 1 sanktsioonist raskem.

6.2. Laenuleping ja D. Kožina 3. novembri 2013. a avaldus esitati omavahel seotud tõenditena tsiviilasjas, mistõttu on väär

maakohtu järeldus, et 3. novembri 2013. a avalduse sisu võib tõene olla, kuna avalduses pole kordagi märgitud, et L.E

andis OÜ-le laenu. Tegemist on võltsimisega, kuna see asjaolu ei välista avalduse ülejäänud teksti otsest seost

laenulepinguga, millega on võimalik omandada õigusi, s.t omandada nõudeõigus laenusumma tagastamiseks. D. Kožina

võltsis avalduse kavatsetult. L.E oli dokumendi võltsitusest teadlik ja esitas selle kohtule eesmärgiga vabastada OÜ raha

tagastamise kohustusest. D. Kožina andis kohtus kavatsetult valeütlusi selle kohta, et 300 000 krooni pärines L.E-lt, kes

andis selle sularahas D. Kožinale ja viimane omakorda andis raha edasi E. N-ile. Sellega D. Kožina eitas, et raha laenas

OÜ-le E. N.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. L.E kaitsja taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonis vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus osas, millega tühistati L.E õigeksmõistmine KarS § 345 lg 1 järgi

(3. novembri 2013. a avalduse esitamises), samuti osas, milles ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja

maakohtu otsuse L.E süüditunnistamises muutmata. Kaitsja hinnangul ei kajastu süüdistusaktis L.E karistusõigusliku

vastutuse eeldusi, sest süüdistusest ei nähtu, milliseid õigusi oli laenulepingu võltsimisega võimalik omandada või millistest

kohustustest vabaneda. Seda asjaolu ise sisustama hakates väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest. Intellektuaalne

võltsimine eeldab ebaõigete andmete kajastamist dokumendis. Ringkonnakohus pole esitanud ühtegi põhjendust selle

kohta, millised andmed on ebaõiged. Maakohtu õigeksmõistva otsusega vastupidisele seisukohale jõudmine on

põhjendamata.

8. D. Kožina kaitsja taotleb samuti Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonis vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus osas, millega tühistati Viru Maakohtu otsus

D. Kožina õigeksmõistmises, samuti osas, milles ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse

D. Kožina süüditunnistamises muutmata. D. Kožinale heidetakse ette laenulepingu intellektuaalset võltsimist - vormilt

autentse, kuid sisult vale dokumendi koostamist. Ringkonnakohus on aga jätnud põhjendamata, millise õiguse D. Kožina

võltsimisega omandas. Samuti pole põhjendatud, millised andmed olid D. Kožina 3. novembri 2013. a avalduses valed ja

millised asjaolud tõele vastavad. KarS § 320 järgi on süüdistus koostatud puudulikult, kuivõrd sellest ei nähtu, et

D. Kožina andis valeütlusi teadvalt ja et tal esines koosseisuliste asjaolude osas vähemalt kaudne tahtlus.

9. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma, et Tartu Ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt võtab kolleegium seisukoha laenulepingu võltsimist puudutavate kassatsiooniväidete kohta (I), misjärel käsitleb

kohtuotsuse

põhjendamisele esitatud nõuete täitmist

ringkonnakohtu

poolt

(II).

Seejärel

võetakse kokku

kassatsioonimenetluse tulem (III).

I

11. Maakohus mõistis L.E ja D. Kožina KarS § 344 lg 1 järgi süüdi laenulepingu võltsimises ja L.E KarS § 345 järgi selle

lepingu kui võltsitud dokumendi kasutamises. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega. Laenulepingusse kantud

andmed ei vasta tõele, kuna tegelikkuses ei ole L.E sellisel viisil ja ajal OÜ-le raha laenanud. Tsiviilkohtumenetluses

kohtule esitatud ja 23. juuli 2008. a kuupäeva kandva lepingu on L.E ja D. Kožina tõenäoliselt koostanud, printinud ja

allkirjastanud alles 2012. või 2013. aastal. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute nende järeldustega ja märgib järgmist.

12. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi

koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid

andmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. septembri 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-82-01, p 7.1 ja 22. juuni 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-40-11, p 13). Dokument on inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes

tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Nendele tunnustele 23. juuli 2008. a

kuupäeva kandev laenuleping vastab. KarS § 344 süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja

sellest tulenevalt dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Dokumenti vale kuupäeva ja muude ebaõigete

faktiväidete kandmise kaudu saab kahjustatud dokumendiga seotud käibe usaldusväärsus. Tegemist on intellektuaalselt

võltsitud dokumendiga sõltumata sellest, kas L.E on OÜ-le mingitel muudel asjaoludel raha andnud või kas ta on andnud

raha E. N-ile, et viimane täidaks OÜ rahalisi kohustusi kolmandate isikute ees. Maakohtu tuvastatu kohaselt laenulepingus

kirjeldatud kuupäevale ja asjaoludele vastavat tehingut ei toimunud.

13. KarS § 344 alusel on karistatav vaid sellise dokumendi võltsimine, mille abil on võimalik omandada õigusi või

vabaneda kohustustest. Laenuleping evib selliseid tunnuseid. Selle alusel on isikul õigus nõuda laenu tagastamist. Praegusel

juhul on see dokument esitatud tsiviilkohtumenetluses tõendina. Õigusnäivust loova dokumendi võltsimine ja selle

esitamine ka kohustustest vabanemise eesmärgil on KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 kohaselt karistatav.

14. Kolleegium ei nõustu kassatsiooniväitega, et lahendades küsimust, kas kõnealuse laenulepinguga on võimalik

omandada õigusi või vabaneda kohustustest, on kohtud väljunud kaitseõigust rikkudes süüdistuse piiridest. Kaitseõiguse

tagamiseks on vajalik, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimuks süüdistusakti järgi. Süüdistatav ja tema kaitsja peavad

olema teavitatud kõikidest faktilistest asjaoludest, mille tõendatusest karistusõiguslik vastutus sõltub, ja õiguslikust

hinnangust, mis süüdistatava käitumisele võidakse anda. Ometi ei tähenda öeldu KarS § 344 kontekstis seda, et

süüdistusaktis tuleks loetleda abstraktselt kõik võimalikud õigused, mida dokumendiga on võimalik omandada, nagu ka

kõik võimalikud kohustused, millest selle abil saaks vabaneda. Asjaolu, et 23. juuli 2008. a kuupäeva kandvat ja

tegelikkusele mittevastavaid andmeid kajastavat laenulepingut sooviti kasutada kohustusest vabanemiseks, nähtub üheselt

selle esitamisest tõendina tsiviilkohtumenetluses ja kaitsel on olnud võimalik esitada sellele seisukohale vastuväited kogu

menetluse jooksul.

II

15. Ringkonnakohus on apellatsioonimenetluses pädev arutama kriminaalasja sisuliselt (st hindama tõendeid ja tuvastama

faktilisi asjaolusid) samamoodi nagu maakohus. Seega on apellatsioonikohtul õigus hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi

asjaolusid esimese astme kohtust erinevalt. Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab

ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud

tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes

maakohtuga teistsugusele seisukohale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-35-13,

p 17 ja 29. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-105-13, p 24).

16. Nõuded otsuse põhjendavale osale sõltuvad sellest, kas apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata

või mitte. Otsuse muutmata jätmise korral piisab nende apellatsioonis esitatud argumentide analüüsist, mida esimese astme

kohtu otsuses ei ole käsitletud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2017. a otsus asjas nr 1-16-6115/67, p 31).

Teistsugune on olukord siis, kui esimese astme kohtu otsus tühistatakse. Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks

vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab

ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise

otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu

järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates

tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-87-15, p 17, 9. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 6 ja 20. novembri 2017. a otsus asjas nr 1-16-

6115/67, p 29). Praegusel juhul ringkonnakohtu lahend neile nõuetele ei vasta.

17. A. Pärnojat süüdistati E. N-ile kuuluva raha omastamises. Maakohus mõistis L.E KarS § 201 järgi õigeks tõendamatuse

tõttu, leides muu hulgas, et maakohtus uuritud tõendite alusel ei saa tõsikindlalt väita, kellele kuulus E. N-i poolt OÜ

kohustuse täitmiseks üle kantud 300 000 krooni. Ringkonnakohus asendas maakohtu otsuse põhjendused, märkides õigesti,

et omastamissüüdistuse seisukohalt on asjakohatu küsimus sellest, kas E. N. laenas OÜ-le 300 000 krooni ja kas tal on

õigus see summa tagasi nõuda. D. Kožina valeütluste andmises süüditunnistamist on ringkonnakohus põhjendanud aga

sellega, et D. Kožina eitas, et tegelikult laenas OÜ-le summa E. N. enda rahalistest vahenditest. Ringkonnakohtu otsusest

ei nähtu, et asja arutamisel oleks ringkonnakohus tuvastanud uusi, maakohtuga võrreldes erinevaid asjaolusid. Samuti ei

sisalda ringkonnakohtu otsus põhjendusi, miks asus ringkonnakohus samade faktiliste asjaolude põhjal maakohtuga

võrreldes vastupidisele seisukohale. Nendel põhjustel ei ole ringkonnakohtu otsus jälgitav ka D. Kožina süüditunnistamise

osas KarS § 344 lg 1 järgi 3. novembri 2013. a avalduse võltsimises ja L.E süüditunnistamise osas KarS § 345 lg 1 järgi

selle avalduse esitamises.

III

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2017. a otsuse L.E süüditunnistamises ja karistamises KarS § 345 lg 1 järgi D. Kožina

3. novembri 2013. a avalduse esitamises, D. Kožina süüditunnistamises ja karistamises KarS § 344 lg 1 järgi 3. novembri

2013. a avalduse võltsimises ja KarS § 320 lg 2 järgi ning menetluskulude väljamõistmise osas. Tühistatud osas saadab

kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

19. Muus osas jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2017. a otsuse muutmata. Kassatsioonid

rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)