2-16-7999/43 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-7999

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Sweco

EST OÜ

hagi

sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla vastu 175 841 euro 51 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sweco EST OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

262 463 eurot 74 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Sweco EST OÜ, esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus

Kostja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla, seaduslik

esindaja Agris Peedu

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-7999, muutes otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud Riigikohtus Sweco EST OÜ kanda. Sihtasutusel

Põhja-Eesti Regionaalhaigla puuduvad kassatsiooniastmes menetluskulud.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sweco EST OÜ (hageja) esitas 20. mail 2016 Harju Maakohtule sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (kostja) vastu hagi 108 210 euro 16 sendi (8×13 526 eurot 27 senti) ja viivise

saamiseks. Hageja esitas 6. septembril 2016 nõude suurendamise avalduse viie kuu jooksul kostjale

osutatud omanikujärelevalve teenuse täiendava tasunõude tõttu. Pärast nõude suurendamist palus

2-16-7999

hageja kostjalt välja mõista 175 841 euro 51 sendi suuruse omanikujärelevalve teenuse osutamise

lepingust tuleneva tasu, 6. septembri 2016. a seisuga sissenõutavaks muutunud 27 377 euro suuruse

viivise, 20. maist 2016 kuni 6. septembrini 2016 viivise 0,1% päevas 108 210 euro 16 sendi

suuruselt põhinõudelt ning alates 6. septembrist 2016 kuni võla tasumiseni viivise 0,1% päevas

175 841 euro 51 sendi suuruselt põhinõudelt. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda ning

mõista menetluskuludelt välja ka viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 3. aprillil 2012 riigihanke nr 126091 „Mustamäe

D-, C-korpuse ja kahetasandilise parkla ning B-korpuse liftide ehitustööde tarbeks

omanikujärelevalve teenuse osutamine“ tulemusena omanikujärelevalve teenuse osutamise lepingu

nr 9-4.2/11 (omanikujärelevalve leping). Omanikujärelevalve lepingu esemeks oli hageja

omanikujärelevalve tegemine Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe meditsiinilinnakus tehtavate

hankedokumentides nimetatud ehitustööde üle. Omanikujärelevalve lepingu järgi pidi kostja

maksma hagejale omanikujärelevalve teenuse eest 568 103 eurot 50 senti, millele lisandus

113 620 euro 70 sendi suurune käibemaks. Seega oli ühes kuus makstav tasu 13 526 eurot 27 senti.

Aktsiaselts Merko Infra (Merko Infra) pidi ehitustööd lõpetama 3. mail 2015 (37 kuu jooksul).

Omanikujärelevalve leping sõlmiti pikemaks perioodiks (42 kuud), juhuks kui teenuse periood

peaks pikenema. Kuna ehitusperiood kujunes veelgi pikemaks, tegi hageja omanikujärelevalvet ka

pärast 42 kuu möödumist (28. august 2015 kuni august 2016) ning omanikujärelevalve teenuse maht

suurenes oluliselt. Ehitustööde tegemine pikenes, kuna ehitaja ei järginud tähtaegasid ja rikkus

lepingut, ehitus ei olnud kvaliteetne ning kostja korraldas uue riigihanke V ehitusjärgu tööde kohta.

Uue riigihanke tulemusena sõlmiti V ehitusjärgu tööde tegemiseks leping RIITO Ehituse AS-ga

(RIITO Ehitus). Hageja osutas omanikujärelevalve teenust kuni RIITO Ehituse tööde lõpuni.

Hageja teadis riigihankes pakkumuse tegemisel, et riigihanke hanketeate p II.3 järgi oli

omanikujärelevalve tegemise aeg 42 kuud. Kui selgus, et ei ole realistlik, et ehitustööd saavad

tähtajaks valmis, tegi hageja kostjale ettepaneku muuta hankelepingut (esimest korda 27. oktoobril

2014). Hageja korduvatele ettepanekutele muuta omanikujärelevalve lepingut vastas kostja, et

riigihangete seadus (RHS) ei luba seda. Hageja leidis, et poolte vahel oli alates 28. augustist 2015

uus kehtiv võlasuhe. Omanikujärelevalve käsunduslepingu üldtingimuste (üldtingimused) p 6.1.1 b

järgi, kui lepingu täitmine jätkub poolte kokkuleppel ka pärast algselt lepingu lõppemiseks kokku

lepitud tähtaega, tuleb lisaks maksta tasu, mis vastab võrdeliselt omanikujärelevalvele lepingu

sõlmimise ajal lepingu täitmise eest makstavale tasule. Seega oli hagejal õigus saada teenuse

osutamise eest tasu võrdeliselt lepingus kokkulepitud teenuse tasule (13 526 eurot 27 senti kuus).

Omanikujärelevalve lepingu p 2.1 järgi kohustus hageja tegema omanikujärelevalvet ehitusprojekti

ülevaatusel, ehitusperioodil ning ehitustööde valmimisel ja vastuvõtmisel. Hagi esitamise ajal tegid

töövõtulepingute alusel peatöövõtjatena töid RIITO Ehitus ja Merko Infra. Hageja tegi

omanikujärelevalvet mõlema töövõtja ning lisaks teiste hankija leitud kaastöövõtjate ehitustöö üle.

Hageja vaidles kostja vastuväidetele vastu. Pärast hankemenetluses pakkumise esitamist ei saanud

hageja jätta kostjaga lepingut sõlmimata. Hageja lähtus hanketingimustes esitatud lepingu tähtajast

ja lepinguperioodil lepingu täitmise kulutuste järgi kujundas pakkumises esitatud tasu suuruse.

Hageja 13 kuu teenuse eest tasustamata jätmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Osutatud

teenuse eesmärgiks oli aidata kaasa ehitusnõuetele vastava meditsiinilinnaku valmimisele. Eesmärgi

saavutamine ei sõltunud ainult hagejast, vaid eelkõige töövõtjatest ja kostjast. Omanikujärelevalve

teenus on olemuselt ajaline teenus, mitte tükitöö.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel ei tekkinud 28. augustist 2015 uut võlasuhet ning

omanikujärelevalve leping ei pikenenud. Omanikujärelevalve lepingu järgi pidi hageja osutama

2(8)

2-16-7999

teenust kuni tegeliku ehitusperioodi lõpuni. Riigihanke hankedokumentide kohaselt koostas kostja

kõigi ehitusplatsil tehtavate tööde koondajakava. Hageja pidi aga pakkumuse esitamisel arvestama

sellega, et tegelikud ehitustööde tegemise ajad selguvad ehitustööde tegemise käigus täpsustatud

ajakavade alusel ehk ehitustööde aeg võib olla ajakavas esitatust pikem. Teenuse tasu oli

omanikujärelevalve lepingus fikseeritud ning see ei sõltunud teenuse osutamise ajalisest kestvusest.

Enne omanikujärelevalve lepingu sõlmimist küsis kostja 27. veebruaril 2012 hagejalt, kas ta

kinnitab, et saab aru kuni tegelike ehitustööde lõpuni teenuse osutamise kohustusest. Hageja

kinnitas 2. märtsil 2012, et teab seda kohustust. Hageja arvutuskäik oli ekslik ja vastuolus

omanikujärelevalve lepinguga. Omanikujärelevalve lepingust ei tulenenud, et pooled leppisid kokku

igas kuus fikseeritud tasu maksmises. Üldtingimuste kohaldamiseks ja omanikujärelevalve lepingu

pikendamiseks ei olnud alust, kuna teenuse osutamise lõpp oli omanikujärelevalve lepingu p-s 3

sätestatud. Hageja sai jätta kostjaga lepingu sõlmimata. Hageja nõudis tasu V ehitusjärgu tööde osas

omanikujärelevalve teenuse osutamise eest, mille hind omanikujärelevalve lepingu p 4.1.5 järgi oli

5% omanikujärelevalve lepingu hinnast ehk 28 405 eurot 18 senti (+ käibemaks). Seega ei saanud

V ehitusjärgu omanikujärelevalve tasu olla 13 526 eurot 27 senti kuus. Kostja sõlmis 80%

V ehitusjärgu tööde osas uue omanikujärelevalve teenuse osutamise lepingu, mille maksumus oli

11 880 eurot.

3. Harju Maakohus jättis 23. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus määras, et kostjal puudusid menetluskulud.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. Kostja sõlmis 3. aprillil 2012

(otsuses ekslikult märgitud 2015) riigihanke tulemusena Merko Infraga töövõtulepingu

regionaalhaigla Mustamäe meditsiinilinnaku D-, C-korpuste ja kahetasandilise parkla ning B-

korpuse liftide ehitustööde tegemiseks. Ehitustööde tähtaeg oli 37 kuud lepingu sõlmimisest ehk

3. mai 2015. Hageja ja kostja sõlmisid 3. aprillil 2012 riigihanke tulemusena omanikujärelevalve

lepingu. Kostja vähendas 11. juulil 2012 Merko Infraga sõlmitud töövõtulepingut V ehitusjärgu

ulatuses ning sõlmis selles osas uue riigihanke tulemusena 28. aprillil 2015 RIITO Ehitusega

töövõtulepingu tööde tegemise tähtajaga 10 kuud (28. veebruar 2016). 17. mail 2016 teatas kostja

hagejale, et ütles RIITO Ehitusega sõlmitud töövõtulepingu üles ning seetõttu tuleb hagejal osutada

omanikujärelevalve teenust kuni parkla katuslae betoneerimispingestamistööde lõpetamiseni ja

RIITO Ehituse ehitustegevuse dokumenteerimiseni. Kuna V ehitusjärgu tööd olid ebakvaliteetsed

ning töö tähtaegne valmimine võimatu, lõpetas kostja RIITO Ehitusega sõlmitud töövõtulepingu ja

sõlmis 22. septembril 2016 töövõtulepingu Aktsiaseltsiga Remet (Remet) ning KRTL OÜ-ga

(KRTL). RIITO Ehitus tegi ca 20% V järgu ehitustöödest. Nende tööde üle tegi omanikujärelevalvet

hageja. Ülejäänud 80% tööde, mida tegid Remet ja KRLT, kohta sõlmis kostja omanikujärelevalve

teenuse lepingu aktsiaseltsiga TELORA-E. Muud töövõtulepingust tulenenud ehitustööd

(v.a V ehitusjärgu tööd) olid valminud. Hagejale maksti omanikujärelevalve lepingu järgi välja kogu

tasu ehk 568 103 eurot 50 senti (+ käibemaks). Pooled vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid

riigihanke korras omanikujärelevalve lepingu tähtajaga 42 kuud ning kui sõlmisid, siis kas ja mis

tingimustel see pikenes. Lisaks vaidlesid pooled omanikujärelevalve tööde mahu muutumise

(suurenemise) üle ning tööde eest makstava tasu suuruse üle.

Maakohus tuvastas, et vaidlus omanikujärelevalve teenuse osutamise tasu üle oli seotud RIITO

Ehituse alates 28. augustist 2015 V ehitusjärgu 20% ehitustööde tegemisega. Omanikujärelevalve

lepingust ega poolte varasemast käitumisest tasu kohta arvete esitamisel ja tasumisel ei tulenenud

poolte kokkulepet, et kostja tasub hagejale omanikujärelevalve teenuse osutamise eest 13 526 eurot

27 senti kuus. Maakohus viitas omanikujärelevalve lepingu p-dele 4.1–4.3, 4.6, 4.8 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-le 1 ning leidis, et omanikujärelevalve lepingu tekst oli ühene ja

arusaadav – teenuse mahu moodustavad konkreetsed ehitusetapid. Pooled leppisid kokku

3(8)

2-16-7999

tasustamises ehitusjärkude (valmimise ja selle üle tehtud omanikujärelevalve) kaupa ning iga

ehitusjärgu osas oli kindlaks määratud teenuse hind. Hageja omanikujärelevalve teenuse osutamisele

kulutatud aeg ei olnud tähtis. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei olnud alates 28. augustist 2015

omanikujärelevalve lepingu pikenemisest tulenevat õigussuhet, millest oleks tulenenud kostja

kohustus maksta igas kuus 13 526 euro 27 sendi suurust tasu.

Maakohus viitas omanikujärelevalve lepingu p-le 3, hankedokumentidele ja hanketeatele ning leidis,

et kokkulepitud lepingu tähtaja osas oli hankedokumentides ja omanikujärelevalve lepingus

vastuolu. Maakohtu hinnangul oli hanketeates märgitud tähtaeg pakkuja jaoks konkreetne ajaline

määratlus. Maakohus leidis, et vastuolu ei ole asja lahendamisel määrav, sest omanikujärelevalve

lepingu p-s 1.2.2 leppisid pooled kokku lepingu dokumentide sisu vastuolu tagajärgedes.

Omanikujärelevalve lepingu p-de 1.2.1 ja 1.2.2 järgi oli vastuolu korral esmatähtis leping ja seejärel

prioriteetsuse järjekorras muud loetletud dokumendid. Maakohus tuvastas, et seega sõltus poolte

tahte järgi omanikujärelevalve lepingu lõppemine ehitustööde tegelikust lõppemisest ning pooled ei

leppinud kokku kuudes (42 kuud) arvestatavat tähtaega. Muuhulgas nähtus see asjaolust, et kostja

küsis hagejalt 27. veebruaril 2012, kas ta on valmis osutama teenust kuni tegelike ehitustööde

lõpuni, ning hageja vastas küsimusele jaatavalt. Kostja ja tunnistaja selgitustest järeldas maakohus,

et kostja tahe oli maandada ehitustegevusega seotud ekstsessidest tulenevad riskid ning

omanikujärelevalve lepingus ei olnud teadlikult tähtaega kuudes kindlaks määratud. Hageja

algatatud korduvad läbirääkimised omanikujärelevalve lepingu muutmiseks kinnitavad, et hageja ei

pidanud lepingut pikenenuks või uuesti sõlmituks. Kostja keeldumise tõttu jäi omanikujärelevalve

leping muutmata. Maakohus leidis, et omanikujärelevalve leping ei pikenenud. Omanikujärelevalve

leping ei olnud ka lõppenud, kuna selle tingimus (ehitustööde lõpetamine ja akteerimine) ei olnud

RIITO Ehituse tehtud 20% V ehitusjärgu tööde osas saabunud. Hageja esitatud eksperdiarvamuses

ei tuvastanud ekspert tööde mahu suurenemist, vaid tööde valmimise tähtaja edasilükkumist.

Maakohus leidis, et töö sisu mõttes hageja töö maht ei suurenenud, vaid vastupidi, hageja teenusest

jäi välja ca 80% V ehitusjärgu töödest. Maakohus tugines omanikujärelevalve lepingu p 1.2.2

viimasele lausele (erinevuse korral omanikujärelevalve osutatava teenuse mahu ja ulatuse osas

kehtib põhimõte, et teha tuleb suurem maht/ulatus), p-le 3 teenuse osutamise aja kohta ning sellele,

et kuna omanikujärelevalve lepingus oli kõik ammendavalt reguleeritud, siis ei olnud vaja

üldtingimuste sätteid, ja leidis, et tööde ajalise pikenemise riski kannab praegu hageja.

Maakohtu arvamust ei muutnud ka see, et tööde ajaline pikenemine sedavõrd suurel määral võib

osal juhtudel olla hea usu põhimõttega vastuolus (VÕS § 6 lg 2) ja tingimus, millega hageja justkui

ei vabanekski kunagi kohustusest temast sõltumatu asjaolu tõttu, seda kindlasti ka on. See asjaolu, ei

andnud alust hagi rahuldamiseks, sest teenuse osutamise eest suurema tasu nõudmist ei pidanud

maakohus põhjendatuks: oluliselt üle prognoositava ehitustähtaja läinud tööde omanikujärelevalve

teenuse maht moodustas umbes 5% kogu teenuse mahust ning sellest 5%-st omakorda vaid 20% oli

hageja osutatud teenus. Seega ei olnud tegemist riskiga, mis koormaks hagejat ülemäära või oleks

ebaproportsionaalselt hea usu põhimõttega vastuolus.

Maakohus leidis, et hageja taotletud suuruses lisatasu maksmine (ligi 2/3 omanikujärelevalve

lepingu maksumusest) moonutaks oluliselt hanke tingimusi ja tähendaks teiste pakkujate ebavõrdset

kohtlemist. Nende pakkumused olid esitatud teadmisega, et pakutud tasu eest tuleb teenust osutada

tegelike ehitustööde lõppemiseni.

Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata ja leidis, et kostja ei ole võlglane, puudus alus ka viivise

väljamõistmiseks.

4(8)

2-16-7999

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. oktoobri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ning muutis maakohtu otsuse põhjendusi, jättes lõppjärelduse hagi rahuldamata jätmise kohta

muutmata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus märkis, et kostjal ei tekkinud apellatsiooniastmes menetluskulusid.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti asjaolud, mille üle pooled

ei vaielnud. Ringkonnakohus leidis, et pooled ei vaielnud ka selle üle, et hageja tegi kuni

2016. aasta augustini (k.a) omanikujärelevalvet. Pooled ei vaielnud selle üle, et ehitustööd

pikenesid, hageja osutas pärast omanikujärelevalve lepingu tähtaja möödumist teenust ning hageja

pidi ka pärast 2. oktoobrit 2015 tegema kulutusi lepingu täitmiseks. Pooled vaidlesid

omanikujärelevalve lepingu tingimuste tõlgendamise (eelkõige, kas omanikujärelevalve leping oli

sõlmitud kuudes määratud tähtajaga või sündmuse saabumisega seotud tähtajaga) üle, st kas nad

olid omanikujärelevalve lepingu p-s 3.2 märgitud teenuse mahu saavutamiseks kokku leppinud ka

kindla aja või mitte.

Ringkonnakohus leidis, et omanikujärelevalve lepingus ei olnud lepingu kestvust kindlaks

määratud. Kuna poolte arusaamad omanikujärelevalve lepingu ajalise kestvuse kohta olid

kardinaalselt erinevad, ei olnud võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet, millest saaks

järeldada, kas lepingu tähtaeg oli kokku lepitud määratud sündmuse saabumisega (ehituse

valmimine) või kindla ajaühikuga. Ringkonnakohus viitas VÕS § 29 lg-le 4, lg 5 p-dele 1 ja 3–6

ning lg-le 6. Ringkonnakohus viitas omanikujärelevalve lepingu p-le 1.2.1 ning selgitas, et

lepingudokumentide pädevusjärjekord on järgmine: omanikujärelevalve leping, tellija vastused

riigihanke menetluses esitatud küsimustele, hankedokumentide muudatused ja täiendused riigihanke

menetluses, hankedokument 2 „Hanke eseme tehniline kirjeldus“, hankedokument 3 „Hankelepingu

tingimused“, omanikujärelevalve pakkumise hind, omanikujärelevalve pakkumus ülejäänud osas.

Omanikujärelevalve lepingu p 1.3 järgi juhinduvad pooled lepingudokumentides reguleerimata osas

üldtingimustest. Ringkonnakohus viitas RHS § 43 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et hageja sai pakkumust

tehes lähtuda ainult hankedokumentides toodud tingimustest ja oli nendega pakkumust tehes seotud.

Ringkonnakohus hindas omanikujärelevalve lepingus (p-d 1.2.2, 1.3), hankedokumentides

(hanketeate p-d II.3, II.1.5; hankedokumendi 2.1 p 7.1; hankedokument 3.2; hankedokumendi 2.3.1

p 3.6; hankedokumendi 3.2 ajakava), Merko Infraga sõlmitud lepingus (p-d 3.3, 3.3.1–3.3.13) ja

pooltevahelises kirjavahetuses (nii enne omanikujärelevalve lepingu sõlmimist kui ka

omanikujärelevalve lepingu lõppemisel) väljendatut ning leidis, et omanikujärelevalve leping

sõlmiti kuudes määratud tähtajaks (42 kalendrikuuks). Hageja tegi pakkumise hanketeates toodud

teenuse osutamise ajast lähtudes. Ei ole tõendatud, et pooled rääkisid enne omanikujärelevalve

lepingu sõlmimist eraldi läbi omanikujärelevalve teenuse osutamise tähtaja sidumise tööde tegeliku

valmimisega. Asjaolust, et omanikujärelevalve lepingu p 4.1 (otsuses ekslikult märgitud 4.1.1) järgi

oli hagejale makstav tasu seotud ehitusjärkude valmimisega, ja poolte kirjavahetusest ei saa

järeldada, et olenevalt ehitusjärkude valmimisest pidi hageja osutama teenust rohkem kui 42 kuud.

Omanikujärelevalve lepingus nimetatud ehitusjärgud pidid Merko Infraga sõlmitud töövõtulepingu

ja ajakava kohaselt olema tehtud 37 kuu jooksul.

5(8)

2-16-7999

Omanikujärelevalve lepingu sisu arvestades ei saa hagejale panna kohustust osutada teenust

kindlaks määramata aja jooksul. Ringkonnakohus viitas, et omanikujärelevalve lepingu p-s 2.3 ja

hankedokumendi 2.1 p-s 8.2.1 sätestatud tingimuse täitmine eeldas hagejalt igas kuus mitmele

inimesele palgakulutuste tegemist. Seetõttu ei olnud omanikujärelevalve lepingu sõlmimine viisil,

kus selle lõpptähtaeg ei sõltunud hagejast ja ta pidi ehitustööde perioodi pikenemisel kandma

kulude kandmise riski, kooskõlas ka teenuse osutamise majandusliku loogikaga. Ka see viitas, et

omanikujärelevalve leping sõlmiti määratud tähtajaks. Omanikujärelevalve lepingu p 3.1 järgi pidi

hageja alustama teenuse osutamist lepingu sõlmimisest (3. aprill 2012). Seega oli

omanikujärelevalve lepingu lõpptähtaeg 2. oktoober 2015.

Hageja ei toonud esile ega tõendanud uue lepingu sõlmimise asjaolusid (vastavaid tahteavaldusi).

Ringkonnakohus viitas VÕS § 13 lg-le 1, omanikujärelevalve lepingu p-dele 10.2 ja 10.3 ning

leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et nad ei muutnud omanikujärelevalve lepingut kirjalikult.

Ringkonnakohus viitas VÕS § 13 lg-le 3 ning oli seisukohal, et kostja ei nõustunud tasu

maksmisega hageja soovitud viisil. Ka pärast 2. oktoobrit 2015 võttis kostja hageja tehtud tööd

vastu hageja koostatud omanikujärelevalve teenuse osutamise aktide alusel samal viisil nagu

omanikujärelevalve lepingu kehtivuse ajal. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kuna

omanikujärelevalve leping sõlmiti riigihanke tulemusel, oli kostjal võimalik lepingut muuta väga

piiratud mahus ja ainult juhul, kui muutmise võimalus oli hankedokumentides. Lisaks nähtus ka

tunnistaja ütlustest, et pooled teadsid omanikujärelevalve tähtaega ning RHS-st tulenevaid lepingu

(tasu) muutmise piiranguid, kuid hageja jätkas ikka pärast omanikujärelevalve lepingu tähtaega

teenuse osutamist. Hageja jätkas pärast 2. oktoobrit 2015 omanikujärelevalve lepingu täitmist viisil,

millega jättis kostjale mulje, et ta nõustus täitma lepingut omanikujärelevalve lepingus kindla

summana kokku lepitud ja ehitusjärkude valmimise kohaselt väljamaksmisele kuuluva tasu eest.

Pooled ei vaidle selle üle, et pärast 2. oktoobrit 2015 ei olnud kokkulepitud ehitustööd lõpetatud ja

osa kokkulepitud tasust oli välja maksmata. Kuigi omanikujärelevalve lepingu muutmise kohta

käivas kirjavahetuses avaldas kostja selgelt, et ei ole nõus hagejale lisaks lepingus kokkulepitule

tasu maksma, ei lõpetanud hageja teenuse osutamist lepingu lõppedes. Hageja jätkas teenuse

osutamist ja esitas kostjale omanikujärelevalve teenuse osutamise akte ja valminud ehitustöödele

vastavaid arveid (ehk tasu arvestati omanikujärelevalve lepingu järgi, mitte kuupõhiselt). Seega sai

kostja hageja käitumisest järeldada, et hageja nõustus teenust edasi osutama omanikujärelevalve

lepingu p-s 4.1 kokkulepitud tasu kohaselt ning pooled ei muutnud omanikujärelevalve lepingut

tasu osas. Isegi, kui hagejal oleks omanikujärelevalve lepingu p 3.1 ja üldtingimuste p 6.1.1 b järgi

õigus nõuda kostjalt tasu kuuarvestusest lähtuvalt, ei tõendanud hageja, et esitas omanikujärelevalve

lepingu p 4.7 kohaselt kostjale iga kuu arve 13 526 euro 27 sendi suuruse tasu saamiseks. Seega ei

olnud hageja tasunõue muutunud VÕS § 82 lg 1 järgi sissenõutavaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei jätnud hageja kostjale muljet, et on nõus osutama

omanikujärelevalve lepingu perioodi lõppedes teenust omanikujärelevalve lepingus kindlaks

määratud summaga ning et omanikujärelevalve teenuse osutamise tasu ei olnud muutunud

sissenõutavaks arvete esitamata jätmise tõttu. Ringkonnakohtu otsus on ebaselge, üllatuslik ja

vastuoluline. „Mulje“ ei ole õiguslik kategooria, millega saaks kohtuotsust põhistada. Otsusest ei

selgu, kas kohus samastab „mulje“ tahteavaldusega. Kostja ei esitanud kohtumenetluses „mulje

jätmise“ väidet ning otsuse põhistusest ja selles viidatud tõenditest nähtuvalt hageja niisugust muljet

6(8)

2-16-7999

ei jätnud. Ringkonnakohus ei arvestanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 147 lg-ga 2 ja VÕS § 82

lg-ga 7. Ükski norm ei sea nõude sissenõutavust sõltuvusse arve kui raamatupidamisliku dokumendi

esitamisest. Kohus rikkus oluliselt TsMS § 232 lg-t 1, kui jättis tähelepanuta, et omanikujärelevalve

lepingus sissenõutavuse reegli puudumise tõttu tuli kohaldada üldtingimuste p 6.1.1 alapunkti d,

mille kohaselt tekib tellijal lepingu tasu maksmise kohustus täies ulatuses pärast nõuetekohaselt

osutatud lepingujärgsete teenuste lõpetamist. Kuigi ka üldtingimuste kohaselt tuleb tellijale esitada

arve, on see tasumiseks vajalik raamatupidamislik dokument, mille esitamata jätmine ei mõjuta tasu

sissenõutavaks muutumist tingimuse saabumisel. Kuna kirjavahetuses keeldus kostja

omanikujärelevalve lepingut muutmast ja välistas suurema tasu maksmise võimaluse, ei olnud

kuupõhiste aktide ja arvete esitamisel mõtet. Lisaks oleks kuupõhiste arvete esitamisega kaasnenud

hagejale suures summas käibemaksu tasumise kohustus. See oleks suurendanud niigi väga

kahjumlikuks kujunenud tööde maksumust. Ka nõude sissenõutavuse osas rajas ringkonnakohus

otsuse asjaolule, mida pooled menetluses ei esitanud. Kui hageja nõude sissenõutavust oleks

arutatud, oleks hageja seda asjaolu põhjendanud. Hagi oleks saanud rahuldada TsMS § 369 alusel.

Asja menetlemisel oleks TsMS § 369 sisustamisel põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks

ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Ringkonnakohus jättis otsuse põhjendamata osas, milles leiti,

et hageja pidi osutama teenust kokkulepitud hinnaga üksnes 42 kuud, kuid ei võetud seisukohta, kas

ja missugune oli poolte tahe ja kas nimetatud perioodi ületamisel oli hagejal õigus saada õiglast tasu

vastavalt tegelikult kulunud ajale. Ringkonnakohus nõustus, et hagejale ei saa panna kohustust

osutada teenust kindlaks määramata aja jooksul, kuid ei põhjendanud, kas mulje jätmine on

tahteavaldus.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 692 lg 2 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

10. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, TsMS § 654 lg 1 teise

lause alusel laieneb see nõue ka ringkonnakohtu otsusele. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus

tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-18582, p 10; 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15; Riigikohtu

25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-117-08, p 12). Ringkonnakohtu otsus sellele nõudele ei vasta.

Kohtud tuvastasid, et omanikujärelevalve lepingu tähtaja osas oli omanikujärelevalve lepingus ja

hankedokumentides vastuolu. Ringkonnakohus viitas otsuse põhjendustes lepingudokumentide

pädevusjärjekorda määravale omanikujärelevalve lepingu p-le 1.2.1 ning leidis, et nimetatud punkti

kohaselt pidid pooled esmajärjekorras lähtuma omanikujärelevalve lepingust ning alles seejärel

hankedokumentidest. Kuigi ringkonnakohus tuvastas, et omanikujärelevalve lepingus ei olnud

lepingu kestvust kindlas ajaühikus määratud ning omanikujärelevalve lepingu p 3.2 kohaselt tuli

teenust osutada kuni tegeliku ehitusperioodi lõpuni, leidis ringkonnakohus vastuoluliselt, et hageja

sai pakkumust tehes lähtuda ainult hankedokumentides toodud tingimusest, oli nendega pakkumust

tehes seotud ning omanikujärelevalve leping sõlmiti kuudes määratud tähtajaks.

Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, kui jättis omanikujärelevalve

lepingu tingimusi tõlgendades omanikujärelevalve lepingu p 1.2.1 tähelepanuta ega lähtunud

omanikujärelevalve lepingu kestvuse osas vastuolude kõrvaldamisel omanikujärelevalve lepingus

sätestatust. Kolleegium leiab, et olukorras, kus ringkonnakohus tuvastas, et selgelt oli määratud

7(8)

2-16-7999

lepingudokumentide pädevusjärjekord, esmalt tuli lähtuda omanikujärelevalve lepingust ning

nimetatud lepingus ei määranud pooled lepingu tähtaega kuudes, vaid kindla sündmuse saabumisega

(tegeliku ehitusperioodi lõppemisega), sai lepingu kestvuse kindlaksmääramisel lähtuda poolte

vahel omanikujärelevalve lepingus kokkulepitust, st teenust tuli omanikujärelevalve lepingu

kohaselt pakkuda kuni ehitusperioodi lõpuni. Kuna lepingu kestvus oli reguleeritud

omanikujärelevalve lepingus, ei olnud praegu omanikujärelevalve lepingu p 1.3 järgi vaja kohaldada

ka üldtingimusi.

Kolleegiumi hinnangul saab praeguses asjas lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtuda

poolte ühisest tegelikust tahtest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et muu hulgas nähtus poolte tahe,

et omanikujärelevalve lepingu lõppemine sõltuks ehitustööde tegelikust lõppemisest, ka asjaolust, et

kostja küsis hagejalt 27. veebruaril 2012, kas ta on valmis osutama teenust kuni tegelike ehitustööde

lõpuni, ning hageja vastas küsimusele jaatavalt.

11. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat,

kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu.

Kolleegium leidis eelnevalt, et hageja pidi omanikujärelevalve lepingu järgi osutama

omanikujärelevalve teenust kuni tegelike ehitustööde lõpuni, st omanikujärelevalve kestvus ei olnud

kuudes kindlaks määratud. Kohtud on tuvastanud, et hagejale maksti omanikujärelevalve lepingu

järgi välja kogu tasu ehk 568 103 eurot 50 senti (+ käibemaks). Kolleegiumi hinnangul ei esine

seega asjaolusid, mille tõttu oleks omanikujärelevalve teenuse eest suurema tasu välja mõistmata

jätmine hea usu põhimõttega vastuolus. Kolleegium leiab, et eelneva tõttu oli õige jätta hagi

rahuldamata. Eelnevast tulenevalt ei vasta kolleegium kassatsioonkaebuse asjakohatutele väidetele.

12. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja ei

ole esitanud andmeid hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kohta, siis menetluskulude rahalist

suurust kohus kindlaks ei määra.

13. Kuna kolleegium jätab hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Henn Jõks

Peeter Jerofejev

Jaak Luik

8(8)