1-17-2359/52 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

23. aprill 2018

Kohtuasja number

1-17-2359

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi A.H. i süüdistuses KarS § 377 lg 1, § 2172 lg 1 ja §

201 lg 1 järgi, üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 20. novembri 2017. a otsus

Apellant

A.H. i kaitsja Meelis Leis

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

A.H. , isikukood 37302172215; elukoht XXX

Kaitsja

-

Meelis Leis, valitud korras

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kairi

Kaldoja

Kannatanu

-

OÜ T. , lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. novembri 2017. a otsus ja saata kriminaalasi uue

kohtuotsuse tegemiseks Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt A.H. i kasuks välja 2500 (kaks tuhat viissada) eurot

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

4. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ T. kasuks välja 1000 (üks tuhat) eurot apellatsioonimenetluses

valitud esindajale makstud tasu katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja,

samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist

esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil

isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

2(25)

1. A.H.

anti

kohtu

alla

süüdistatuna

karistusseadustiku

(KarS) § 377 lg 1, § 2172 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

(I) Süüdistus KarS § 377 lg 1 järgi

2. KarS § 377 lg 1 järgi süüdistati A.H. järgmise teo toimepanemises.

3. A.H. oli ajavahemikul 21. septembrist 2007 kuni 2. oktoobrini 2015 T. OÜ (edaspidi T. ) juhatuse

liige. 1. septembril 2010 ja 1. septembril 2013 T. ga sõlmitud juhatuse liikme lepingu kohaselt

pidi süüdistatav juhatuse liikmena olema äriühingule täielikult lojaalne.

4. 15. märtsist 2011 kuni 2. oktoobrini 2015 avaldas ja kasutas süüdistatav T. loata viimase

ärisaladusi, mis said talle teatavaks seoses tööülesannete täitmisega T. juhatuse liikmena. Nimelt

edastas süüdistatav märgitud ajavahemikul D. OÜ (edaspidi D. ) esindajatele, sh enda

lähikondlasele V.H. (endise nimega V.V. ) korduvalt T. majandustegevust puudutavat

informatsiooni, mis oli juhatuse liikme lepingu punkti 5 kohaselt T. ameti- ja ärisaladus.

Kõnealune informatsioon hõlmas andmeid koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, T.

toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute

olemasolu ja sisu kohta.

5. D. on T. konkurent majandustegevuses, kuivõrd äriühingute tegevus hõlmab samu tegevusalasid

– mööbli ja sellega seotud toodete jae- ja hulgimüüki ning vahendust. T. ei olnud lubanud anda

D. le majandustegevust puudutavat informatsiooni ega teha D. kui konkurendiga tehinguid.

6. Süüdistatav tegutses ärilisel eesmärgil, kuna ta tegi D. majandustegevust otseselt mõjutavaid

otsuseid – kalkuleeris tulu ja kulu ning otsustega kaasnevaid väärtusi ja kasu D. jaoks. Ärisaladuse

avaldamise ja ettevõtja loata kasutamise eesmärk oli suunatud D. tegevuse parendamisele ja

rakendusvõimaluste avardamisele.

7. Lisaks tegutses süüdistatav T. le kahju tekitamise eesmärgil. Nimelt avaldas süüdistatav D. le

andmeid T. koostööpartnerite kohta. Need koostööpartnerid hakkasid tarnima T. le mööbli

tootmiseks vajalikke tooteid (kangad, liim, puitplaat) D. vahendusel. Seetõttu ei saanud T. tellida

tooteid otse koostööpartneritelt, vaid pidi kasutama selleks D. . Sel põhjusel pidi T. maksma

materjali eest oluliselt rohkem võrreldes sellega, kui süüdistatav oleks järginud juhatuse liikme

lojaalsuskohustust ja käitunud T. tehinguid tehes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil,

tarnides materjali otse koostööpartneritelt.

8. Lisaks tegutses süüdistatav T. le kahju tekitamise eesmärgil ka valmistoodangu müügil. Nimelt

korraldas ta T. valmistoodangu (mööbli sisepatjade) müüki D. vahendusel ja D. ärilisi huve

eelistades. Teades T. toodetud mööbli sisepatjade omahinda ja lõppostjaid, müüs T. süüdistatava

otsustusel sisepadjad soodsa hinnaga D. le, kes müüs sisepadjad vaheltkasuga lõpptarbijale.

Süüdistatava sellise tegevuse tulemusena sai T. varalise kahju, mis seisneb D. puhul rakendatud

soodushinna ja T. kliendile mõeldud müügihinna vahes.

3(25)

9. Kokku jäi T. l süüdistatava ärisaladuse avaldamise tõttu saamata tulu vähemalt

260 530 eurot 51 senti.

(II) Süüdistus KarS § 2172 lg 1 järgi

10. KarS § 2172 lg 1 järgi süüdistati A.H. järgmise teo toimepanemises.

11. Süüdistatav oli T. juhatuse liikmena äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 kohaselt kohustatud täitma

oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Samuti oli süüdistatav tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 35 järgi kohustatud täitma juriidilise isiku juhtorgani liikmena oma kohustusi

juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega ja olema juriidilisele isikule lojaalne. 1.

septembril 2010 ja 1. septembril 2013 sõlmitud ning 2. oktoobrini 2015 kehtinud juhatuse liikme

lepingu punkti 2.1 kohaselt oli süüdistatav kohustatud täitma korrektselt kõiki seadusest ja

põhikirjast, äriühingu üldkoosoleku või nõukogu otsustest tulenevaid kohustusi ja käske ning

kasutama heauskselt ning heaperemehelikult ja mõistlikult seadusest, põhikirjast talle tulenevaid

õigusi. Lepingu punkti 2.2 järgi oli süüdistatav kohustatud oma töökohustusi täites tegutsema

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning lepingu peatüki 5 kohaselt täitma juhataja

lojaalsuskohustust. Lisaks oli süüdistatav juhatuse liikme lepingu punkti 5.1.5 kohaselt kohustatud

teavitama T. konkurentide poolt tehtud ettepanekutest informatsiooni edastamiseks.

Ametilepingu punktid 5.1.6 ja 5.1.7 ning 5.2 keelasid juhatuse liikmel kasutada tööga seoses

teatavaks saanud andmeid iseenda või lähikondsete huvides ning teha tehinguid endaga või

tehinguid, millest juhatuse liige ise või tema lähedased on otseselt või kaudselt huvitatud ilma

nõukogu teavitamata.

12. Süüdistatav rikkus eelnimetatud kohustusi. Ta tegi T. esindajana tehinguid A.H. ga T. konkurendi

D. huvides, tekitades T. le suure varalise kahju summas 260 530 eurot 51 senti. Kõnealused

tehingud olid järgmised:

1) ajavahemikul 15. märtsist 2011 kuni 30. maini 2015 tegi süüdistatav T. suhtes majanduslikult

mitteotstarbekad tehingud D. ga kõrgema hinnaga HDF-plaadi ostmiseks. T. ostis D. lt HDF-

plaati hinnaga 1,30607–1,37854 €/m2. 2011. a kevadeni tarnis T. mööbli tootmiseks HDF-

plaati keskmise hinnaga 1,28 €/m2 ja 2016. aastal tarnitakse HDF-plaati hinnaga 1,03–1,11

€/m2. Sellega põhjustas süüdistatav T. le varalise kahju 21 686 eurot 58 senti, mis moodustub

HDF-plaadi eest rohkem makstud summast;

2) ajavahemikul 30. septembrist 2011 kuni 31. maini 2015, teades T. toodetavate mööbli

sisepatjade omahinda (0,4287 – 7,5072 €/tk), korraldas süüdistatav sisepatjade müügiprotsessi

T. jaoks majanduslikult ebaotstarbekalt. Ta müüs padjad hinnaga 0,59–6,99 €/tk D. le, kes

omakorda müüs samad sisepadjad süüdistatavaga tehtud kokkuleppe kohaselt kõrgema

hinnaga (1,23–8,4 €/tk) lõppostjatele. Sellise vahendusmüügi tulemusena teenis D. vähemalt

113 760 eurot 64 senti kasu. Samas summas sai T. süüdistatava juhitud müügiprotsessi

tulemusena varalist kahju (saamata jäänud tulu);

4(25)

3) 12. detsembril 2011 edastas süüdistatav, omades kangaid müüva Türgi ettevõtte Boyteks

kontakte,

A.H.

le

e-maili

teel

kanga

kohta

päringu

tegemiseks

aadressi

http://www.boyteks.com/. 2012. a jaanuaris hakkas T. asemel Türgi äriühingult Boyteks

Tekstil Sanayi ve Ticaret A.S. kangaid tarnima D. , kes müüs tarnitud kangaid vaheltkasuga

T. le. Selle tulemusena tekitati T. le kangaste sisseostmisega varaline kahju 108 276 eurot 33

senti (kanga eest rohkem makstud summa);

4) ajavahemikul 30. aprillist 2012 kuni 10. augustini 2015 tegi süüdistatav D. ga T. jaoks

majanduslikult ebaotstarbekad tehingud liimi ostmiseks. T. ostis D. lt liimi hinnaga 3,66–4,52

€/l. 2012. a aprillini tarnis T. mööbli valmistamiseks liimi hinnaga 2,7 €/l ja 2015. a

septembrist tarnitakse liimi hinnaga 2,6–2,85 €/l. Sellega põhjustas süüdistatav T. le varalise

kahju 15 069 eurot 46 senti (liimi eest rohkem makstud summa);

5) 2014. a kevadel, mil T. vajas põlvituspingi valmistamiseks Inglismaa ettevõttest John Boyd

Textiles Limited 30 meetrit kangast Dales DA/684/1 Black, jättis süüdistatav selle kanga

ostmiseks teadlikult sõlmimata majanduslikult otstarbekama lepingu T. ja John Boyd Textiles

Limited vahel. Selle asemel, et osta kõnealune kangas nimetatud äriühingult otse hinnaga

99,95 €/m, edastas süüdistatav 20. mail 2014 e-posti teel kanga nimetuse ja selle müüja nime

D. le. Viimane müüs 28. juulil 2014 ise T. le 30 meetrit kangast hinnaga 160 €/m. T. tasus D.

le

kanga

eest

kokku

5760

eurot,

s.o

1737

eurot

50 senti rohkem, saades nimetatud summas varalist kahju.

(III) Süüdistus KarS § 201 lg 1 järgi

13. KarS § 201 lg 1 järgi süüdistati A.H. järgmise teo toimepanemises.

14. 14. septembril 2015 lõpetas T. erakorraliselt töösuhte süüdistatavaga. 2. oktoobril 2015 lõppesid

tema volitused T. juhatuse liikmena. 1. septembril 2013 sõlmitud juhatuse liikme lepingu punkti

6.6 kohaselt oli ta kohustatud tagastama kõik temale äriühingu poolt ülesannete täitmiseks ja

ülesannete täitmise käigus usaldatud materiaalsed väärtused. Süüdistatav jättis aga tagastamata

järgmised tema poolt T. raha arvel äriühingule soetatud ja süüdistatava kasutuses ning valduses

olnud esemed: 1) iPhone 5 16GB soetamisväärtusega 679 eurot; 2) iPhone 5S 32GB ja laadija

soetamisväärtusega 821 eurot 41 senti; 3) iPhone 5S 16GB soetamisväärtusega 589 eurot; 4)

iPhone 6 64GB soetamisväärtusega 799 eurot (selle telefoni eest on süüdistatav T. le 31. augustiks

2015 tasunud 300 eurot ning jätnud tasumata 499 eurot).

15. Kokku põhjustas süüdistatav nelja iPhone telefoni ja laadija kui tema valduses olnud ja temale

usaldatud võõraste vallasasjade tagastamata jätmise ja nende enda või kolmanda isiku kasuks

pööramisega T. le varalise kahju 2588 eurot 41 senti.

Tsiviilhagi

5(25)

16. Kannatanu T. esitas tsiviilhagi, milles palus A.H. lt T. kasuks välja mõista 1) kahjuhüvitise

263 118 eurot 92 senti; 2) leppetrahvi 32 000 eurot; 3) hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 28 519 eurot 38 senti ja 4) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud

määras viivise põhinõudelt ajavahemikus 7. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni.

17. Kokkuvõtlikult tugineti hagiavalduses sellele, et süüdistatav kannatanu juhatuse liikmena

korraldas kannatanu äritegevuse endaga seotud ettevõtja D. kaudu. Süüdistatav ostis kannatanule

vajalikke materjale (kangad, puitplaadid, liim) ja müüs osa kannatanu toodangust

(nt sisepadjad) D. kaudu. Selle asemel, et osta materjalid otse tootjalt, tellis süüdistatav need D.

lt, kes tellis materjalid ise ja müüs kallimalt kannatanule. Selle asemel, et müüa toodang otse

lõpptarbijale, müüs süüdistatav selle omahinnaga või isegi odavamalt D. le, kes müüs selle kallima

hinnaga klientidele. Kannatanu äritegevuse suunamisega läbi D. põhjustas süüdistatav

kannatanule 260 530 eurot 51 senti kahju. Lisaks jättis süüdistatav kannatanule tagastamata

viimase raha eest ostetud neli iPhone telefoni koguväärtusega 2588 eurot 41 senti.

18. Kannatanu hinnangul rikkus süüdistatav tahtlikult juhatuse liikme lepingust, samuti äriseadustiku

(ÄS) § 187 lg-st 1 tulenevaid kohustusi, tegutsedes kannatanu ärihuvide vastaselt ning

kannatanule majanduslikult kahjulikult. ÄS § 187 lg 2 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed kahju

eest, mille nad on oma kohustuste rikkumisega osaühingule tekitanud. Lisaks on kannatanul

süüdistatava vastu ka juhatuse liikme lepingust tulenev 32 000 euro suurune leppetrahvi nõue,

mille aluseks on lojaalsuskohustuse rikkumine ja ärisaladuse avaldamine.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

19. Tartu Maakohtu 20. novembri 2017. a otsusega tunnistati A.H. süüdi KarS § 377 lg 1 ja § 2172

lg 1 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuseks kaheksa kuud vangistust.

Samuti tunnistati A.H. süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 100

päevamäära ehk 3867 eurot. Maakohus jättis mõistetud karistused KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

20. Sama kohtuotsusega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ja A.H. lt mõisteti „VÕS § 127 lg 1, § 1043,

§ 1045 lg 1 p 5, 7 alusel“ T. kasuks välja 263 118 eurot 92 senti põhivõla katteks, lisaks veel hagi

esitamise

ajaks

sissenõutavaks

muutunud

viivis

summas

28 519 eurot 38 senti, leppetrahv 32 000 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

põhinõudelt alates 7. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni.

(b) Põhiosa

21. A.H. oli ajavahemikus 21. septembrist kuni 2. oktoobrini 2015 T. juhatuse liige. 1. septembril

2010 ja 1. septembril 2013 sõlmiti A.H. ja T. (esindaja J. Nigul) vahel juhatuse liikme leping,

mille kohaselt oli juhatuse liige kohustatud olema äriühingule täielikult lojaalne. Ajavahemikul

6(25)

15. märtsist

2011

kuni

2. oktoobrini 2015 tegi süüdistatav T. juhatuse liikmena kannatanu majandusliku tegevusega

seotud tehinguid D. ga. D. ja kannatanu ettevõte olid omavahel konkurendid T. kõrvaltegevuses.

T. ja D. esindajad olid omavahel seotud. Süüdistatav tegutses D. nimel ja huvides.

Süüdistus KarS § 377 lg 1 järgi

22. T. on äriseadustiku tähenduses ettevõtja. A.H. töötas selle ettevõtja juures ja täitis

ametiülesandeid juhatuse liikmena. Süüdistatava elektronposti aadressilt X . .ee on tehtud e-

mailide väljatrükid. Nendes kajastuvad vestlused D. esindajate A.H. ga ja M.T. ga tõendavad, et

süüdistatav edastas T. äritegevuseks olulist teavet (sh toodete hinnapakkumised, omadused jms)

D. le. Tööalase kirjavahetuse edastamine on pidev ja kirjavahetus sisaldab ärisaladust. Edastatud

on suurel hulgal toodangu kalkulatsioone. Süüdistatav on temale edastatud siseinfo kaupade

hindade ja muu kohta edastanud lühikest aega pärast selle saamist. Kirjavahetus sisaldab märkeid

konfidentsiaalsusnõudele. Vaatamata R OÜ selgelt väljendatud konfidentsiaalsusnõudele, on

süüdistatav edastanud teabe aadressile X omapoolse hinnanguga pakkumisele. 7. detsembri 2011.

a meiliga edastas süüdistatav aadressile X T. siseinfo, mis puudutas ettevõttele väljastatud lubasid

saastekvootide kohta. Need on vaid näited edastatud teabe sisust. Saatnud edasi teabe, mis

sisaldavad selgelt väljendatud konfidentsiaalsusnõuet, oli süüdistatav teadlik saladuse hoidmise

vajadusest ja edastas seda teadlikult. Ka tunnistaja J. Nigul kinnitas, et e-kirjades sisalduv teave

oli kindlasti T. kontsernis ärisaladus. D. on T. konkurent majandustegevuses, kuivõrd äriühingute

tegevus hõlmab samu tegevusalasid – mööbli ja sellega seotud toodete jae- ja hulgimüüki ning

vahendust. T. ei olnud andnud luba anda D. le majandustegevust puudutavat informatsiooni ega

luba teha D. kui konkurendiga tehinguid. A.H. tegutses ärilisel eesmärgil. Ärisaladuse

avaldamiseks saanuks anda loa T. nõukogu, kes aga sellist luba ei andnud. Süüdistatava edastatud

teave on käsitatav tootmistegevust puudutava ärisaladusena. Süüdistatav edastas teavet hindade,

klientide ja müügilepingute kohta. Edastatud teabe sisu vastab ärisaladuse tingimustele. A.H. oli

T. juhatuse liige ja seega ettevõtja ärisaladust hoidma kohustatud isik. On tõendatud, et ärisaladus

on jõudnud teiste isikuteni, seega on selle avaldamine lõpule viidud. Süüdistatav avaldas

ärisaladust oma abikaasale, kes oli heades sõbralikes suhetes D. juhatuse liikme M.T. ga, samuti

otse M.T. le. Süüdistatav pidi vähemalt möönma, et ärisaladust avaldades ja sellega konkurendile

kasu teenimist võimaldades, kahjustab ta T. majanduslikke huve ja tekitab viimasele kahju.

Süüdistatav pani KarS § 377 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime otsese tahtlusega. Ühtlasi

tegutses süüdistatav T. le kahju tekitamise eesmärgil.

Süüdistus KarS § 2172 lg 1 järgi

23. ÄS § 187 lg 1 järgi peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega.

Juhatuse liikme hoolsuskohustus tuleneb ka TsÜS §-st 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku

juhtorgani liikmed täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt

tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Süüdistatav oli juhatuse liige.

Temaga sõlmitud ametilepingu järgi oli tal T. ees lojaalsuskohustus ja tal tuli töökohustusi täites

tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.

7(25)

24. Tõendid kinnitavad, et sisepatju osteti D. lt ja need saadi kätte T. laost. Süüdistatav ei küsinud

masina rentimiseks ja D. ga lepingu sõlmimiseks T. nõukogu luba, väites, et ta ei olnud

kohustatud seda tegema. Süüdistatav vältis teadlikult nõukogult loa küsimist, sest nõukogu poole

pöördumine võis seada ohtu D. ga sõlmitud kokkuleppe täitmise. Süüdistatav kasutas

ebaseaduslikult ära T. le kohustuste võtmise õigust, rikkudes seejuures ka T. varaliste huvide

järgimise kohustust.

25. Süüdistatav sõlmis T. esindajana D. ga lepinguid D. huvides, tekitades T. le suure varalise kahju

kogusummas 260 530 eurot 51 senti. Tehingute toimumist tõendavad vastastikku esitatud arved.

Vaatlusprotokoll ja selle lisaks olevad tabelid tõendavad arvete analüüsi tulemusel kannatanule

tekitatud kahju ulatust.

26. Süüdistataval oli valida, kellelt puitplaate osta. Süüdistatav valis oma lähedasega seotud

äsjaloodud ettevõtte. Lojaalsuskohustusest tulenevalt oli süüdistatav kohustatud teavitama kõigist

D. kui endaga seotud ettevõtjaga tehtavatest tehingutest nõukogu ja saama nõukogult koostööks

nõusoleku. Süüdistatav väljus nõusoleku piiridest ja rikkus sellega lojaalsuskohustust. Tunnistaja

ütlused tõendavad, et sisepatjadega seonduv äritegevus oli süüdistatava ainuisikulise kontrolli all.

Dokumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et süüdistatav suunas varem teistelt ettevõtjatelt

T. le tulevad tarned D. le, seistes sellega viimase majandushuvide eest ja kahjustades T.

majandushuve. Süüdistatav, suunates T. le vajalike materjalide ja tarvikute tarned seniste

partnerite asemel D. le, tegutses teadlikult. Ta teadis, et ta kasutab kannatanu usaldust, teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Süüdistatav teadis ka tekitatud kahju ulatust. Tal

oli otsene tahtlus nii teo kui tagajärje suhtes.

Süüdistus KarS 201 lg 1 järgi

27. Süüdistuses märgitud neli mobiiltelefoni ja laadija olid süüdistatava valduses. Dokumentaalsed

tõendid (arved) tõendavad, et mobiiltelefonid on soetatud T. raha eest. Süüdistatav on tellinud T.

kulul kokku 6 mobiiltelefoni, millest tööalaselt oli õigustatud vaid ühe telefoni tellimine endale ja

teise tellimine G. Haljasmäele. Süüdistatav tellis põhjendamatult tööandja vahenditest kokku 5

mobiiltelefoni, kuivõrd süüdistataval ei olnud tööalaselt vajadust rohkem kui ühe telefoni järele.

Juhatuse liikme lepingu punkti 6.6 kohaselt oli süüdistatav kohustatud tagastama kõik temale

äriühingu poolt ülesannete täitmiseks ja ülesannete täitmise käigus usaldatud materiaalsed

väärtused. J. Niguli ütluste kohaselt ütles ta süüdistatavale, et kannatanu tahab saada tagasi

telefonide eest tasutud hinna, kuna kannatanul pole nende telefonidega midagi teha. Asjaolu, et

kannatanu ei taha mobiiltelefone tagasi, vaid nõuab summat, mille eest need telefonid soetati, on

põhjendatud ja õiguspärane, kuivõrd kannatanu jäi igasuguse objektiivse põhjuseta ilma oma

varast põhjendamatult ostetud telefonide väärtuse ulatuses, mida ei korva kasutatud telefonide

tagastamine. Süüdistatav peab kannatanule hüvitama põhjendamatult tellitud telefonide

8(25)

soetamisväärtuse ja mitte arvestama kasutatud telefonide hinnaga. Süüdistatav põhjustas kokku

nelja iPhone telefoni ja laadija kui tema valduses olevate ja temale usaldatud võõraste vallasasjade

põhjendamatu tellimise ja tagastamata jätmisega ning nende enda kasuks pööramisega T. le

varalise kahju 2588 eurot 41 senti. Süüdistatav oli teadlik, et juhatuse liikme lepingu lõpetamisel

on ta kohustatud tööandjale kuuluva vara tagastama ja tal oli piisavalt aega vara üleandmiseks või

vara hüvitamiseks tööandja poolt nõutud summas. Süüdistatav pani seega telefonide omastamise

toime kavatsusetult, pöörates enda kasuks tema valduses olevad, kuid T. le kuuluvad

mobiiltelefonid.

Tsiviilhagi

28. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on tekitatud kahju õigusvastane, kui see on

tekitatud kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1045 lg 1

p 7 kohaselt on tekitatud kahju õigusvastane, kui see on tekitatud seadusest tulenevat kohustust

rikkuva käitumisega. Süüdistatav põhjustas majandustegevuse ebaseadusliku suunamisega läbi D.

kannatanule 260 530 eurot 51 senti kahju. Süüdistatava tegevuse tagajärjel maksis kannatanu

tellitud kaupade eest D. le rohkem kui otse tootjatelt tellides ja sisepatjade müügist D. kaudu sai

kannatanu vähem kasu kui otse lõppostjatele müües. Süüdistatav põhjustas kannatanule ka otsest

varalist kahju kannatanu arvel soetatud ja süüdistatava valduses olnud mobiiltelefonide ja nende

tarvikute

tagastamata

jätmisega.

Telefonide

koguväärtus

oli

2588 eurot 41 senti. Nelja mobiiltelefoni tellimine oli põhjendamatu. Juhatuse liikme lepingu

lõppedes ei tagastanud süüdistatav telefone kannatanule, vaid jättis need enda valdusesse. Seega

põhjustas süüdistatav kannatanule nelja iPhone telefoni ja laadija tagastamata jätmisega kahju

kokku summas 2588 eurot 41 senti.

29. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on põhjendatud ka kannatanu viivisenõue. Süüdistatavalt tuleb välja

mõista kannatanu kasuks viivis varalise kahju põhinõudelt summas 263 118 eurot 92 senti.

Viivisesumma 30. oktoobrist 2015 kuni tsiviilhagi esitamiseni on 28 519 eurot 38 senti. Sellele

lisandub edasiulatuv viivis põhinõudelt 7. märtsist 2017 kuni kohustuse täitmiseni.

30. Süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud juhatuse liikme lepingu punkti 5 kohaselt leppisid

pooled kokku, et kui juhataja rikub lepinguga kokku lepitud lojaalsuskohustust, s.o lepingu punkte

5.1, 5.2, 5.3, kohustub ta äriühingule tasuma leppetrahvi summas 32 000 eurot. Süüdistatav rikkus

konfidentsiaalsus- ja lojaalsuskohustust. Seega on leppetrahvi-nõue põhjendatud.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

31. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.H. kaitsja Meelis Leis, kes taotleb maakohtu

otsuse

tühistamist

ja

palub

oma

kaitsealuse

KarS

§

lg

1,

§

2172

9(25)

lg 1 ning § 201 lg 1 järgi õigeks mõista ja jätta tsiviilhagi rahuldamata. Menetluskulu palub kaitsja

jätta riigi kanda.

32. Apellandi arvates tuvastas maakohus ekslikult, et T. ja D. olid konkurendid, tuginedes

asjakohatutele tõenditele ja jättes asjakohased tõendid tähelepanuta. Tegelikult ei ole need

äriühingud konkurendid. Seetõttu ei saanud süüdistatav rikkuda lojaalsuskohustust.

33. Maakohus tuvastas ebaõigesti ka asjaolu, et süüdistatav tegutses D. huvides ja nimel. Samuti jättis

kohus arvestamata, et süüdistatava abikaasa seotus mööblitarvikuid müüvate isikutega, sh D. ga

oli T. nõukogule teada. Süüdistatav pole kunagi D. juhtinud ega sellest äriühingust kasu saanud.

34. Ärisaladuse avaldamise asjaolusid tuvastades tugines maakohus lubamatutele tõenditele –

süüdistatava e-kirjade väljatrükkidele, mille kannatanu esindaja lisas kuriteokaebusele.

Kannatanu nõukogu liikmed võtsid süüdistatavalt jõuga ära tema kasutuses olnud tööarvuti, kust

valisid välja sobivad e-kirjad ja esitasid need uurimisasutusele. Selliselt kogutud e-kirjavahetus

pole käsitatav KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina. Lisaks on selline tõend saadud süüdistatava

põhiõiguse (eraelu puutumatuse) rikkumisega. Kannatanu nõukogu liikmete tegevus kõnealuste

e-kirjade saamisel käsitatav jälitustoimingute tegemisena isiku poolt, kellel pole selleks õigust,

s.o KarS §-s 137 ette nähtud kuriteona.

35. Maakohus pole põhjendanud, milles seisnes väidetavalt avaldatud ärisaladus. Maakohtu

seisukoht, et kirjavahetus sisaldab ärisaladust, ei mõju veenvalt, sest otsuses pole konkreetseid

viiteid tõenditele ja neis sisalduvatele ärisaladustele. Kohtuotsusest ei selgu, milline oli

konkreetselt see ärisaladus, mille süüdistatav maakohtu hinnangul avaldas ja milliste tõenditega

on selle avaldamine tuvastatud. Süüdistatav ja A.H. vahetasid omavahel infot, mis puudutas

pehmemööbli messiteateid, kolmandate isikute hinnapakkumisi jmt pehmemööbli valdkonnas

tegutsetavatele isikutele vabalt kättesaadavat infot. Avaldatud teave ei olnud ärisaladus. Samuti

pole kohtuotsuse põhjal jälgitav, kuidas kohus tuvastas ärilise või kahju tekitamise eesmärgi kui

kuriteo koosseisulise tunnuse.

36. Maakohus tunnistas süüdistatava KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi oletuste pinnalt. Kohus on oma

otsuse põhjendustesse kopeerinud lõigud süüdistusaktist, kuid pole viidanud mitte ühelegi

tõendile, mis võimaldaks tuvastada kannatanul kahju tekkimist. Maakohus on jätnud kaitseväited

käsitlemata ja tuginenud asjakohatutele tõenditele. Paljasõnaline on maakohtu järeldus, et

A.H. suunas varem teistelt ettevõtetelt T. le tulevad tarned D. le, seistes sellega viimase

majandushuvide eest ja kahjustades T. majandushuve. Maakohtu järeldus usalduse

kuritarvitamise koosseisulise elemendi – suure kahju – olemasolu kohta on tõendamata. Maakohtu

poolt tõendina aluseks võetud vaatlusprotokollide järeldused ei ole tehtud ekspertiisi raames ja on

tõendina lubamatud. Samuti on vaatlusprotokollides võrreldud täiesti erinevaid (võrreldamatuid)

tooteid. Pole tõendeid, et T. saanuks süüdistuses nimetatud tootmissisendeid osta samaväärse

kvaliteediga odavamalt, kui süüdistatav seda tegi. Soetatud kaupade hind vastas turuhinnale. Ka

sisepatjade müük D. le oli T. jaoks kasumlik. T. ja D. koostöös käivitatud pehmemööbli

10(25)

sisepatjade tootmisliin tõi T. le kokkuhoiu. Pole tõendeid, mis kinnitaksid, et T. sai sisepatjade

müügi tõttu kahju saamata jäänud tulu näol.

37. Tunnistades süüdistatava süüdi mobiiltelefonide omastamises, jättis maakohus arvestamata

kannatanu esindajate korduvalt väljendatud seisukoha, et kannatanu ei soovinud süüdistatavalt

telefonide tagastamist, vaid telefonide ostusumma hüvitamist. Ka kohus ise tuvastas, et kannatanu

ei soovi telefone, vaid nende eest tasutud hinda. Sisuliselt on kannatanu keeldunud telefone vastu

võtmast ja süüdistataval pole võimalik neid tagastada, seega on kannatanu vastuvõtuviivituses.

Samuti on kannatanu esitanud avalduse, mille kohaselt ta tasaarvestab kahe mobiiltelefoni

soetamisväärtuse süüdistatava nõudega kannatanu vastu. Süüdistuses heidetakse süüdistatavale

ette mobiiltelefonide omastamist, maakohtu otsuses aga nende põhjendamatut soetamist. Seega

väljus maakohus süüdistuse piiridest, rikkudes KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid. Maakohus on

telefonide soetusmaksumuse hulka arvanud ka käibemaksu-osa, mille T. on sisendkäibemaksuna

maha arvanud. Samuti ei arvestanud kohus, et telefone on kasutatud kannatanu

majandustegevuses ja nende väärtus ei vasta enam soetamismaksumusele.

38. Kohus rahuldas ebaõigesti tsiviilhagi, sest selles esitatud nõuded pole tõendatud ja olid hagi

esitamise ajaks osaliselt aegunud. Samuti ei võimalda kehtiv õigus nõuda mobiiltelefonide

väljaandmise asemel nende soetusmaksumuse hüvitamist. Kannatanu leppetrahvinõude välistab

mh VÕS § 161 lg 2. Alusetu on ka tsiviilhagis esitatud viivisenõue ja selle arvestus on olenemata

põhinõude olemasolust väär. Kannatanu nõue süüdistatava vastu on ÄS § 187 lg 3 kohaselt

osaliselt aegunud.

Prokuratuuri apellatsioonivastus

39. Prokuratuur apellatsioonile ei vastanud.

Kannatanu apellatsioonivastus

40. Kannatanu esindaja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Kokkuvõtlikult leiab kannatanu esindaja, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks alust ei ole.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

41. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada kohtuotsuse

põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) väga ulatusliku rikkumise tõttu. Menetletavas asjas on

tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest lüngad

maakohtu argumentatsioonis on sedavõrd suured, et muudavad kohtu siseveendumuse kujunemise

– aga osaliselt isegi kohtu järelduste sisu – olulistes küsimustes jälgitamatuks. Ühtlasi ei vasta

maakohtu otsuse põhiosa KrMS § 312 p-st 1 tulenevatele nõuetele. Vead maakohtu otsuse

põhistuses on kogumis sedavõrd massiivsed, et neid ei saa KrMS § 341 lg 3 kohaselt kõrvaldada

apellatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

11(25)

nr 3-1-1-14-14, p 701 ja 25. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 50). Vastasel korral tuleks

ringkonnakohtul üle võtta maakohtu roll ja asuda esimese kohtuastmena käsitlema süüdistuse ja

tsiviilhagi faktilist ja õiguslikku põhjendatust. See aga moonutaks apellatsioonimenetluse olemust

ja riivaks ebaproportsionaalselt kohtumenetluse poolte edasikaebeõigust (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-65-14, p 20).

42. Ringkonnakohus toonitab, et ei võta käesolevas määruses mingit seisukohta süüdistuse ega

tsiviilhagi põhjendatuse ega vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa õigsuse kohta, vaid tühistab

maakohtu otsuse üksnes seepärast, et kohtuotsuse põhiosa ei vasta elementaarsetele seadusest ja

kohtupraktikast tulenevatele nõuetele.

43. Üksikasjades seisnevad maakohtu otsuse põhiosa puudused eeskätt järgnevas.

(I) Üldist

44. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et maakohtu põhjendused on läbivalt suuresti deklaratiivsed

ja laialivalguvad. Kohtuotsuse põhiosa ülesehitus on ebaloogiline ja muudab otsuse raskesti

jälgitavaks. Otsuses on küll eraldi alaosad mh üksikute süüdistuses nimetatud kuritegude kohta,

kuid nende alaosade sisemine struktuur on paljuski arusaamatu: üksikküsimusi käsitletakse sageli

suvalises järjekorras, kusjuures kuriteokoosseisu ühe tunnuse käsitlus võib olla esitatud läbisegi

teis(t)e koosseisutunnuste kohta märgituga. Kohtu mitme põhjenduse seos kriminaalmenetluse

esemega jääb selgusetuks. Näiteks kirjeldatakse kohtu põhjenduste n-ö sissejuhatavas osas otsuse

leheküljel 9 juhatuse liikme lepingu lõpetamist A.H. ga ja süüdistatava versiooni selle tegeliku

põhjuse kohta. Samas jääb arusaamatuks, milline tähtsus on nendel asjaoludel süüdistuse või

tsiviilhagi lahendamise seisukohalt. Otsuse leheküljel 10 refereerib kohus ulatuslikult tunnistajate

M.T. ja A.H. ütlusi, mis suures osas ei ole tõendamiseseme asjaoludega seostatavad. Otsuse

leheküljel 12, olles eelnevalt sedastanud, et süüdistatav avaldas D. esindajatele kannatanu

ärisaladust, käsitleb maakohus lehekülje kolmandas lõigus 21. veebruari 2011. a kirja, milles V.V.

saatis süüdistatavale M.T. isikuandmed. Jääb mõistetamatuks, milline seos on osutatud lõigus

märgitul kohtuotsuse eelneva ja järgneva tekstiga ning milline tähendus on kõnealusel teabel

kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kohtuotsuse leheküljel 15, asudes käsitlema süüdistust

KarS § 2172 lg 1 järgi, tsiteerib maakohus esmalt seaduse ja süüdistatava juhatuse liikme lepingu

sätteid, minnes seejärel üle tunnistajate ütluste refereerimisele, seostamata samas neid ütlusi ja

nende alusel tuvastatud asjaolusid tõendamisesemega. Järgnevalt käsitleb maakohus usalduse

kuritarvitamise koosseisuteo ja koosseisulise tagajärjega seotud küsimusi läbisegi ja lünklikult (vt

lähemalt käesoleva otsuse III osa).

(II) Maakohtu põhjendustest KarS § 377 lg 1 kohaldamise kohta

45. Tunnistades A.H. süüdi KarS § 377 lg 1 järgi, jättis maakohus avamata, millised on konkreetselt

need andmed, mida ta käsitab T. ärisaladusena ja mille avaldamises ta süüdistatava süüdi

tunnistab. Nimelt piirdus kohus kõnealuses küsimuses järgmise seisukohavõtuga otsuse leheküljel

12 (kirjaviis nii selles kui ka järgnevates osundustes muutmata):

12(25)

A.H. i elektronposti aadressilt X . .ee e-mailide väljatrükid, millistes vestlused OÜ D. T esindajate V.E.(endise

nimega V.) ja M.T. (I kd, tl 30-84) tõendavad, et süüdistatav edastab erinevat T. OÜ äritegevuseks olulist teavet

(sh toodete hinnapakkumised, omadused jms) OÜle D. T. A.H. i kasutuses olnud tööarvusti vaatlusprotokoll

kinnitab süüdistatava tööalase elektronposti aadressilt X . .ee edastatud teavet OÜ-le D ja V.H. (I kd,

tl 199 – 203; II kd, tl 1 - 197). Tööalase kirjavahetuse edastamine on pidev ning kirjavahetus sisaldab ärisaladust.

Edastatud on suurel hulgal toodangu kalkulatsioone. Kirjade saatmist iseloomustab lühike aeg, mille järel

süüdistatav on temale edastatud kaupade hindade ja muu siseinfot puudutava teabe edasi saatnud. Kirjavahetus

sisaldab märkeid konfidentsiaalsusnõudele. Vaatamata X OÜ selgelt väljendatud konfidentsiaalsusnõudele on

süüdistatav edastanud teabe aadressile X omapoolse hinnanguga pakkumisele (II kd, tl 62). 07.12.2011. a meiliga

edastas süüdistatav X aadressile teabe T. siseinfost, mis puudutas ettevõttele väljastatud lubasid saastekvootide

kohta (II kd, tl 82). Eeltoodult on vaid näited edastatud teabe sisust. Saatnud edasi teabe, millel on selgelt

väljendatud konfidentsiaalsusnõue, oli süüdistatav teadlik saladuse hoidmise vajadusest ja edastas seda teadlikult.

46. Osundatud põhjendusest ei nähtu ärisaladusena avaldatud andmete sisu, maht ega nende andmete

avaldamise täpne aeg. Kohus tegi vaid üldsõnalise viite umbes kahesajal toimikulehel paiknevale

e-kirjavahetusele süüdistatava ja D. esindajate vahel, konstateerides, et see kirjavahetus „sisaldab

ärisaladust“ ning tõi ärisaladuseks loetud teabe kohta mõne näite. Samas jääb kohtuotsuse põhjal

selgusetuks, millist osa sellest teabest, mis kajastub kohtutoimiku I köite lehtedel 199–203 ja II

köite lehtedel 1–197 paiknevas mahukas e-kirjavahetuses, pidas maakohus ärisaladuseks. Kohus

nimetab avaldatud ärisaladust kirjeldades vaid üldsõnaliselt ja ebamääraselt T. „äritegevuseks

olulist teavet (sh toodete hinnapakkumised, omadused jms)“, „toodangu kalkulatsioone“ ning

„kaupu, hindu ja muud siseinfot puudutavat teavet“. Maakohtu kokkuvõtvast tõdemusest, et

„eeltoodult on vaid näiteid edastatud teabe sisust“, järeldub üheselt, et teave, mille ärisaladusena

avaldamises kohus süüdistatava süüdi tunnistas, on mahukam kui vaid kohtuotsuses toodud

näited. Samas pole kohus asunud seisukohale, et kõnealuses e-kirjavahetuses olev teave on

tervikuna ärisaladus. Kohus pole võtnud vaevaks selgitada, milline on kuriteo objektiks olnud

ärisaladuse täpne koosseis ja millistes e-kirjades süüdistatav seda D. esindajatele avaldas.

Suuremat selgust ärisaladuseks loetud teabe kohta ei too ka maakohtu otsuse leheküljel

14 märgitu, mille kohaselt vastab ärisaladuse tunnustele süüdistatava edastatud teave „hindade,

klientide ja müügilepingute kohta“. Kohtuotsusest ei nähtu, millist teavet, milliste hindade,

milliste klientide ja milliste müügilepingute kohta kohus silmas pidas. Näiteks pole maakohtu

otsuse põhjal võimalik aru saada, kas T. ärisaladus, mille avaldamises kohus

A.H. süüdi tunnistas, on ka Nevotex Eesti e-kiri selle kohta, et laokangaste sooduskampaania

jätkub kuni 28. veebruarini (KoTo, kd 2, tl 125–127).

47. Olukorras, kus kohus ei ole määratlenud ärisaladusena käsitatava teabe sisu ja mahtu, pole jälgitav

ega kontrollitav ka kohtu materiaalõiguslik hinnang, et selle teabe näol on tegemist ärisaladusega.

Maakohus on refereerinud Riigikohtu praktikas ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohti

ärisaladuse mõiste ja liikide kohta ning leidnud, et süüdistatava avaldatud teave vastab ärisaladuse

tunnustele. Jättes aga ärisaladuseks loetud teabe koosseisu määratlemata, muutis kohus oma

kõnealuse järelduse mittejälgitavaks ja kontrollimatuks. Hindamaks mingi teabe vastavust

ärisaladuse tunnustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2009. a otsus asjas

nr 3-1-1-46-09, p 10.2), tuleb teada selle teabe sisu ja seost ettevõtja majandustegevusega.

Teadmata maakohtu poolt ärisaladuseks loetud teabe täpset koosseisu, pole võimalik hinnata, kas

ja kui, siis milline osa sellest teabest on selline, mis ei ole üldteada või kergesti kättesaadav; millel

13(25)

on salajasuse tõttu kaubanduslik väärtus ja mille salajas hoidmiseks on õigustatud isik rakendanud

meetmeid. Avaldatud teabe kirjeldamisel kasutatud tõdemus, et see käib ettevõtja toodete,

hindade, klientide, hinnapakkumiste, lepingute vmt kohta, pole subsumeerimiseks vajaliku

konkreetsusastmega. Kuna maakohtu otsusest ei ilmne, milline täpselt on see teave, mille

ärisaladusena avaldamises maakohus süüdistatava süüdi tunnistas, pole ringkonnakohtul ka

võimalik vastata apellandi väitele, et teave, mida süüdistatav D. esindajatele avaldas, pole

ärisaladus. Ka kaitsja on osutanud põhjendatult sellele, et maakohtu otsusest ei nähtu, milles

seisnes väidetavalt avaldatud ärisaladus (vt käesoleva määruse punkt 35).

48. Lisaks jääb ärisaladuseks loetud teabe koosseisu määratlematuse korral ebaselgeks väidetava

rikkumise raskus (ja karistuse mõistmisel oluline teosüü suurus), kuna tuvastamata on asjaolud,

mille alusel hinnata, millises ulatuses ja kuivõrd olulist ärisaladust süüdistatav avaldas.

49. Seega on maakohtu järeldus, et süüdistatav avaldas D. esindajatega peetud e-kirjavahetuses T.

ärisaladust esmalt kontrollimatu (sest pole võimalik hinnata, kas ja kui, siis millises osas on

avaldatud teave käsitatav T. ärisaladusena) ja samas konkretiseerimata (sest sellest ei nähtu,

millises mahus millise teabe avaldamises süüdistatav süüdi tunnistatakse).

50. Ühe näitena süüdistatava avaldatud ärisaladusest on maakohus välja toonud R OÜ

6. oktoobri 2011. a hinnapakkumise (KoTo, kd 1, tl 62–63), mille süüdistatav edastas

A.H. le. Maakohus põhjendas konkreetselt selle hinnapakkumise T. ärisaladuseks lugemist

asjaoluga, et R OÜ e-kirjas sisaldus konfidentsiaalsushoiatus. Maakohus pole aga põhjendanud,

miks annab R OÜ konfidentsiaalsushoiatus alust käsitada kõnealust teavet T. ärisaladusena.

Ühtlasi ei ole kohus pööranud tähelepanu sellele, et tema viidatud „selgelt väljendatud

konfidentsiaalsusnõude“ näol on ilmselgelt tegemist standardse automaattekstiga, millele osutab

ka asjaolu, et erinevalt eestikeelsest kirjast ja hinnapakkumisest, on kirja lõpus paiknev

konfidentsiaalsushoiatus inglise keeles. Eelmärgitu ei tähenda, et kõnealuse hinnapakkumise näol

ei võinud olla tegemist T. ärisaladusega, kuid maakohtu põhjendus hinnapakkumise ärisaladuseks

lugemisel pole asjakohane.

51. Süüdistatava teos KarS 377 lg 1 subjektiivset koosseisu tuvastades asus maakohus esmalt

seisukohale, et „[a]sjaolu, et konkureeriva ettevõtte loomise järel jätkus ärisaladuse avaldamine,

kinnitab teo toimepanemist kavatsetult.“ Kohtuotsuse järgmises lõigus märkis kohus aga, et

„[k]oosseisuasjaolude suhtes on KarS § 377 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu toime pandud otsese

tahtlusega.“ Seega on kohtuotsuse põhjenduses ilmne vastuolu küsimuses, kas süüdistatav pani

ärisaladuse avaldamise toime kavatsetult (KarS § 16 lg 2) või otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3).

Ehkki ärilise või kahju tekitamise eesmärgi olemasolul piisab KarS § 377 lg 1 subjektiivse

koosseisu täitmiseks sellest, kui toimepanijal on objektiivse kuriteokoosseisu asjaolude suhtes

kasvõi kaudne tahtlus (KarS § 16 lg 4), õõnestab osutatud vastuolu maakohtu otsuse

usaldusväärsust. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas kinnitavad süüdistatava poolt KarS § 377 lg 1

subjektiivse koosseisu täitmist järgmised maakohtu poolt esile toodud asjaolud: 1) süüdistatav

avaldas ärisaladust oma abikaasale ja viimasega lähedastes suhetes olevale M.T. le;

14(25)

2) T. ga sõlmitud juhatuse liikme lepinguga võttis süüdistatav kohustuse töötada ettevõtja juures

lojaalselt.

(III) Maakohtu põhjendustest KarS § 2172 lg 1 kohaldamise kohta

52. KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses heidetakse A.H. le karistatava teona ette T. esindajana

D. ga tehtud tehinguid, mis liigituvad viieks: 1) HDF-plaadi ostutehingud; 2) sisepatjade

müügitehingud; 3) Türgi äriühingust Boyteks pärinevate kangaste ostutehingud; 4) liimi

ostutehingud ja 5) Inglise äriühingust John Boyd Textiles pärineva kanga ostutehing. Süüdistuse

kohaselt rikkus A.H. kõigi nende tehingute tegemisega T. juhatuse liikme ametikohustusi

(majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustust ja lojaalsuskohustust) ning

põhjustas

kannatanule

kokku

260 530

eurot

51 senti varalist kahju. See kahju tulenes kokkuvõtlikult ostutehingute liiga kõrgest ja

müügitehingute liiga madalast hinnast. (Vt lähemalt käesoleva määruse punktid 11–12)

53. Käsitledes sellise süüdistuse põhjendatust, tuli maakohtul kõigepealt tuvastada, kas süüdistuses

nimetatud tehingud T. ja D. vahel on toimunud ja kas need on T. esindajana sõlminud

süüdistatav. Seda on maakohus lühidalt ka teinud ja tehingute toimumise üle pole kriminaalasjas

vaidlust. Järgnevalt pidanuks kohus selgitama, kas kõigi või mõne lepingu (hinna)tingimused olid

sellised, et T. nimel sellise sisuga lepingut sõlmides rikkus süüdistatav tema ja T. vahelisest

sisesuhtest tulenevaid kohustusi – eeskätt osaühingu juhatuse liikme majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil tegutsemise kohustust. Eeskätt tulnuks kohtul – konkreetsetele tõenditele

tuginedes – kontrollida, kas T. l olnuks süüdistuses märgitud perioodil võimalik soetada

samaväärse või vähemalt tootmistegevuseks optimaalse kvaliteediga HDF-plaate, liimi ja kangaid

odavamalt ja/või müüa mööbli sisepatju kallimalt, kui süüdistatav seda kannatanu esindajana tegi.

Tehingute majandusliku ebaotstarbekuse tuvastamise järel, tulnuks maakohtul kindlaks teha, kas

ja kui suure varalise kahju süüdistatav juhatuse liikme ametikohustusi rikkuvate tehingutega

kannatanule tekitas. Mõistetavalt tulnuks kohtul kõigis nendes küsimustes esitada tõenditele

tuginev ja materiaalõiguslikult argumenteeritud põhjendus. Lõpuks tulnuks kohtul anda

põhistatud hinnang süüdistatava tahtlusele.

54. Tegelikult alustas maakohus usalduse kuritarvitamise koosseisu käsitlust ÄS § 187 lg 1,

TsÜS § 35 ja süüdistatava ametilepingu sätete tsiteerimisest. Seejärel refereeris kohus mitme

tunnistaja ja süüdistatava ütlusi, mis puudutasid T. ja D. koostööd sisepatjade tootmisel ja selleks

kasutatud seadme rentimist. See, millised süüdistuses nimetatud faktilised asjaolud kohus nende

refereeritud tõendite alusel tuvastas, kohtuotsusest ei selgu. Tõendite refereeringule järgneb kohtu

järgmine deklaratiivne järeldus:

Süüdistatav kasutas ebaseaduslikult ära OÜle T. kohustuste võtmise õigust, rikkudes seejuures ka OÜ T. varaliste

huvide järgimise kohustust. Olles kõigist eelnimetatud õigustest ja kohustustest teadlik, kuritarvitas A.H. oma

seadusest tulenevat õigust teise isiku, s.o kannatanu vara käsutamisel ja kasutas ebaseaduslikult ära kannatanu

kohustuste võtmise õigust, millega rikkus kannatanu varaliste huvide järgimise kohustust.

15(25)

Kohe seejärel asus kohus seisukohale, et süüdistatav tekitas süüdistuses märgitud tehingutega T.

le 260 530 euro 31 sendi suuruse varalise kahju.

55. Seega käsitles maakohus enne seda, kui ta asus seisukohale, et süüdistatav põhjustas süüdistuses

nimetatud tehingute tegemisega kannatanule suure varalise kahju, põgusalt vaid mööbli

sisepatjade tootmisega seotud – mõningaid – tõendeid ja asjaolusid. Ülejäänud süüdistuses

märgitud tehingutel – s.o HDF-plaadi, liimi ja kangaste ostmisel – kohus peatuma ei vaevunud,

vaid jõudis kohe järelduseni, et kõigi nende tehingute tegemisega kasutas süüdistatav

ebaseaduslikult ära „kannatanu kohustuste võtmise õigust, millega rikkus kannatanu varaliste

huvide järgimise kohustust“. Tegelikult piirdub ka maakohtu selgitus sisepatjade müügitehingute

kohustustevastasuse kohta järeldusega, et sisepatjade tootmiseks kasutatud seadme rentimiseks –

s.o tehinguks, mida süüdistus ei hõlma – olnuks vaja T. nõukogu nõusolekut.

56. Kohtu järeldus, et „[d]okumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et A.H. sõlmis OÜ T.

esindajana tehinguid V.H. ga T. OÜ konkurentettevõtte OÜ D. huvides“ on otsuses täielikult

põhistamata. Esiteks ei nimeta kohus neid dokumentaalseid ja suulisi tõendeid, mis tema

hinnangul kinnitavad tehingute tegemist D. huvides. Teiseks ei saa sellest, et tehing tehti D.

huvides automaatselt järeldada, et sama tehing polnud ka T. huvides – tavapäraselt tehaksegi

mitmepoolsed tehingud (lepingud) mõlema poole huvides. Selleks, et heita süüdistuses märgitud

tehingute tegemist süüdistatavale ette kui T. juhatuse liikme ametikohustuste rikkumist, tulnuks

kohtul tõenditele tuginedes ära näidata, et need tehingud olid T. le majanduslikult kahjulikud – nii

nagu süüdistuses seda väidetakse. Seda aga maakohus ei teinud. Kohus ei analüüsinud süüdistuses

märgitud tehingute majanduslikku otstarbekust T. seisukohalt, ehkki just see küsimus on A.H. le

esitatud süüdistuse (aga ka tsiviilhagi) põhjendatuse hindamise seisukohalt keskse tähtsusega.

Pelgalt asjaolust, et D. oli T. konkurent ega ka sellest, et süüdistatav oli D. ga isiklikult seotud,

ei saa järeldada, et süüdistuses märgitud tehingud olid T. le kahjulikud.

57. Seega ei leia maakohtu otsuse lugeja otsuse leheküljelt 15 põhjendust sama lehekülje lõpus ja

16. lehekülje alguses paiknevale kohtu järeldusele, et süüdistatav kasutas süüdistuses nimetatud

tehinguid tehes ebaseaduslikult ära kannatanu vara käsutamise ja kannatanule varaliste kohustuste

õigust. Millistel põhjustel olid HDF-plaadi, liimi ja kangaste ostutehingud vastuolus süüdistatava

sisesuhtest tulenevate kohustustega kannatanu ees, kohtuotsusest ei nähtu. Sisepatjade kohta

märgitu ei puuduta aga mitte nende (odav)müüki, mida käsitletakse süüdistuses, vaid hoopis

patjade tootmiseks kasutatud masina rentimist, mida süüdistuses karistatava teona ei vaadelda.

58. Tõsi, olles vahepeal tuvastanud usalduse kuritarvitamise koosseisulise tagajärje, pöördub

maakohus otsuse leheküljel 17 – deliktistruktuuri mõttes küll täiesti ebaloogiliselt – tagasi

koosseisuteo ehk süüdistuses nimetatud tehingute tegemise käsitlemise juurde. Paraku koosneb

seegi osa maakohtu otsusest vaid eklektilistest märkustest, mis ei moodusta mingit hoomatavat

süsteemi ega suuda – isegi kui jätta otsuse struktuuriga seotud probleemid kõrvale – täita

kohtuotsuse põhistuses laiutavaid lünki.

16(25)

59. Nimelt refereerib kohus esmalt tõendeid, mis tema hinnangul kinnitavad seda, et süüdistataval oli

valida, kellelt puitplaate osta, tõdedes siis, et süüdistatav valis oma lähedastega seotud pakkuja.

Samas ei selgu kohtuotsusest, kuidas see asjaolu kinnitab süüdistuse väidet, et D. ga tehtud

tehingud olid T. le majanduslikult kahjulikud. Märgitu kehtib ka kohtu järgmise sedastuse kohta,

mille kohaselt ei pidanud T. oma tegevuseks vajalike materjalide ja tarvikute saamiseks olema

aktiivne pool, vaid tarnijad tegid pidevalt pakkumisi. Ka sellest faktist ei saa järeldada D. ga tehtud

tehingute kahjulikkust T. le. Asjaolu, et D. l ei olnud T. le vajalike materjalide pakkujana

monopoolset seisundit, ei ütle midagi T. ja D. vahel sõlmitud lepingute tingimuste (eeskätt hinna)

kahjulikkuse või kasulikkuse kohta.

60. Seejärel naasis kohus sisepatjade tootmiseks kasutatud seadme hankimise (rentimise) teema

juurde, viidates tunnistaja J. Niguli ütlustele tehingu kahjulikkuse kohta. Samas ei pööranud kohus

jätkuvalt tähelepanu sellele, et süüdistuses heidetakse süüdistatavale ette üksnes sisepatjade

müügitehinguid D. ga (s.o patjade müümist põhjendamatult madala hinnaga), mitte patjade

tootmiseks kasutatud seadme rentimist samalt äriühingult.

61. Pärast sisepatjade tootmisseadme renditehingut puudutavate J. Niguli ütluste refereerimist esitas

maakohus üldsõnalise arutluse selle kohta, et juhatuse liikme lepingu kohaselt oli süüdistataval

õigus võtta kannatanule kohustusi, kuid D. kannatanu peamiseks äripartneriks valides kasutas ta

seda õigust ebaseaduslikult. Seda järeldust põhjendas kohus sellega, et D. ga seotud A.H. oli

süüdistatava abikaasa; et süüdistatav vahendas D. le T. ärisaladust ja et D. ga koostöö tegemiseks

olnuks süüdistataval vaja T. nõukogu nõusolekut. Ringkonnakohus märgib, et ehkki süüdistatava

ja D. esindaja(te) isiklik seotus annab aluse tähelepanelikult uurida, kas süüdistatav järgis D. ga

lepinguid sõlmides juhatuse liikme lojaalsuskohustust, ei saa ühegi eelnevalt osutatud maakohtu

argumendi alusel otsustada, kas paika peab süüdistuse väide, et T. ostis D. lt HDF-plaati, liimi ja

kangaid põhjendamatult kõrge hinnaga ning müüs D. le sisepatju põhjendamatult madala hinnaga.

62. Maakohtu otsuse põhjendav osa jätkub mahuka tsitaadiga Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-4-08

ja järeldusega, et praegusel juhul on tegemist ärakasutamiskoosseisuga. Siis viitab kohus

tunnistaja ütlustele selle kohta, et sisepatjadega seotud äritegevus oli süüdistatava ainuisikulise

kontrolli all, samuti tunnistajate ütlustele, mis puudutasid T. majandustegevust ja selle edukust

üldiselt. Maakohus tegi „eeltoodud tõenditest“ kohtuotsuse vahetult eelneva tekstiga raskesti

seostatava järelduse, et usalduse kuritarvitaja oli süüdistatav, ja lisas järgmise arutluse

süüdistatava rikkumise kontekstist ja olemusest:

Süüdistatava KarS § 2172 tunnustega tegevus algas perioodil, kui majanduses läks hästi ja nii ka ettevõttel, kelle

juures süüdistatav töötas. Üldteadaolevalt toimus ühiskonnas 2010-ndate aastate alguses majanduslangus ja

sellest ei jäänud kõrvale kannatanu ettevõte. Ettevõtte tulemus oleks olnud parem, kui süüdistatav oleks järginud

ainult T. OÜ majandushuve ja majanduslangus ei oleks ettevõtet kahjustanud sel määral nagu olukorras, kus

süüdistatav arvestas D. OÜ majandushuvidega. Kuni D. OÜ loomiseni oli süüdistatav teeninud T. OÜ usalduse,

mida ta kuritarvitas alates 2011. a kuni temaga juhatuse liikme lepingu lõpetamiseni.

Dokumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et süüdistatav suunas varem teistelt ettevõtetelt Pehmemööblile

tulevad tarned D. OÜ-sse, seistes sellega viimase majandshuvide eest ja kahjustades Pehmemööbli majandushuve.

17(25)

Seejärel viitas maakohus veel mõne tunnistaja ütlustele, millest tegi järelduse, et T. s tootmiseks

kasutatud materjalide ja seega ka nende tarnijate vahetamiseks polnud vajadust.

63. Kolleegium märgib, et ka eelmises punktis refereeritud maakohtu seisukohad on üldsõnalised ja

deklaratiivsed ega võimalda teha mingeid järeldusi A.H. le esitatud süüdistuse põhjendatuse

kohta. See, et sisepatjade tootmine oli süüdistatava kontrolli all ja et T. l puudus vajadus tarnijate

vahetamiseks ei kinnita ega kummuta süüdistusversiooni, et süüdistuses nimetatud tehingute

tingimused olid T. le kahjulikud. Maakohtu konstateering, et „[e]ttevõtte tulemus oleks olnud

parem, kui süüdistatav oleks järginud ainult T. OÜ majandushuve…“, lähtub eeldusest, et

süüdistatava rikkumine on tõendatud, mitte ei põhjenda seda.

64. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus sisuliselt ja tõendipõhiselt analüüsinud süüdistuse väidet,

et A.H. poolt T. esindajana D. ga HDF-plaadi, liimi ja kangaste ostmiseks ning sisepatjade

müügiks sõlmitud lepingute tingimused olid T. le majanduslikult kahjulikud, mistõttu rikkus

süüdistatav neid lepinguid sõlmides juhatuse liikme hoolsuskohustust. Maakohus ei käsitlenud

tõendeid, mis kinnitaksid, et T. saanuks süüdistuses märgitud ajal soetada vajaliku kvaliteediga

HDF-plaate, liimi ja kangaid odavamalt ja müüa sisepatju kallimalt, kui süüdistatav seda tegi.

65. Isegi eelnevalt osutatud põhistamisvigade taustal torkab silma see, mil moel luges maakohus

tuvastatuks usalduse kuritarvitamise koosseisulise tagajärje – T. varalise kahju summas 260 530

eurot 51 senti. Nimelt piirdub kohtu sellekohane põhjendus järgnevaga:

Dokumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et A.H. sõlmis OÜ T. esindajana tehinguid V.H.ga T. OÜ

konkurentettevõtte OÜ D. huvides, tekitades OÜ-le T. suure varalise kahju kogusummas 260 530,51 eurot.

Tehingute toimumist tõendavad vastastiku esitatud arved (III kd, tl 1 – 189). Vaatlusprotokoll 23.09.2016 ja selle

lisaks olevad tabelid (IV kd, tl 1- 25) tõendavad arvete analüüsi tulemusel kannatanu ettevõttele tekitatud kahju

ulatust materjalide osas liigiti ja sisepatjade müügist OÜ-le D.

Viimati viidatud lõigule järgneb süüdistusest kopeeritud tekst selle kohta, milliste tehingutega ja

kui suures summas süüdistatav kannatanule kahju tekitas (vt kokkuvõtlikult käesoleva määruse

punkt 12). Siis – lisamata süüdistuse tekstile ühtegi omapoolset põhjendust – konstateerib

maakohus, et „[e]elkirjeldatud tegevuste ja tehingutega tekitas süüdistatav kannatanule varalise

kahju summas 260 530,51 eurot, mis on KarS § 121 p 2 järgi vastavas suurele kahjule.“

66. Seega on maakohus sisuliselt vaid konstateerinud süüdistuses nimetatud varalise kahju tekkimist,

jättes selle järelduse põhistamata. Süüdistuse väidete kordamine ei ole kohtu põhjendus.

Kohtuotsusest ei nähtu kahju arvestamise täpset metoodikat – rääkimata selle õiguslikust

põhjendusest – ega tõendeid, millele tuginedes kohus leidis, et süüdistatava tekitatud kahju suurus

on just 260 530 eurot 51 senti. Süüdistuse tekstis, mida kohus enda kahjuarvestusena kopeerib, on

nii T. poolt D. ga tehtud tehingute kui ka võimalike alternatiivtehingute ühikuhinnad toodud

enamasti hinnavahemikena, märkimata samas, millise kaubakoguse puhul millist sellesse

vahemikku jäävat hinda rakendati või olnuks võimalik rakendada (vt käesoleva määruse punkt

12). Ka sel põhjusel ei saanud kohus enda kahjuarvestuse esitamisel piirduda süüdistuse teksti

kordamisega, sest selle põhjal ei ole kahjusumma kujunemine lõpuni jälgitav.

18(25)

67. Ainukene tõend, millele kohus seoses usalduse kuritarvitamise koosseisulise kahju ulatuse

tuvastamisega viitas, on Politsei- ja Piirivalveameti 23. septembri 2016. a vaatlusprotokoll

(KoTo, kd 4, tl 1 jj). See protokoll kajastab vaatlust, mille objektiks olid T. ja D. müügiarved,

väljatrükid T. raamatupidamisprogrammist ja OÜ Kiilto Eesti vastuskiri. Vaatlusprotokollis on

uurimisasutus teinud järeldusi selle kohta, millises summas sai T. D. vahendustegevuse tõttu

sisepatjade müügist raha vähem ja pidi HDF-plaadi ning liimi eest maksma rohkem. Vaatluse

teostaja asus protokollis seisukohale, et perioodil 15. augustist 2011 kuni 28. juulini 2015 laekus

T. le D. vahendustegevuse tõttu sisepatjade müügist vähem 113 760 eurot 64 senti; perioodil 15.

augustist 2011 kuni 30. maini 2015 maksis T. D. vahendustegevuse tõttu HDF-plaatide eest

rohkem 21 686 eurot 58 senti ja perioodil 30. aprillist 2012 kuni 10. augustini 2015 maksis T. D.

vahendustegevuse tõttu liimi eest rohkem 15 069 eurot 46 senti.

68. Kolleegium märgib esmalt, et isegi juhul, kui osutatud tõendit saaks pidada kahju ulatuse

tuvastamisel asjakohaseks, ei kinnita see maakohtu järeldust, et süüdistatav põhjustas kannatanule

kahju summas 260 530 eurot 51 senti. Kõnealuse vaatlusprotokolli kohaselt oli T. poolt patjade

eest vähem saadud ja HDF-plaadi ning liimi eest rohkem makstud summa kokku

150 516 eurot 68 senti. Tõsi, ehkki süüdistatava süüküsimust käsitledes maakohus sellele tõendile

ei viita, on tsiviilhagi puudutavas kohtuotsuse osas osutatud ka Politsei- ja Piirivalveameti 6. juuni

2016. a vaatlusprotokollile (KoTo, kd 8, tl 126 jj). Viimases on T. , D. ja kahe tolliteenust osutava

äriühingu

arvete

vaatluse

tulemusel

jõutud

järeldusele,

et

perioodil

30. jaanuarist 2012 kuni 28. augustini 2015 maksis T. D. vahendusel kangast ostes rohkem

108 276 eurot 33 senti (KoTo, kd 8, tl 129).

69. Lugedes süüdistatava poolt kannatanule väidetavalt tekitatud varalise kahju suuruse tuvastatuks

viitega eelmises punktis märgitud vaatlusprotokolli(de)le, on maakohus delegeerinud

õigusemõistmise uurimisasutusele. Nii kuriteo (praegusel juhul KarS § 2172 lg 1) koosseisulise

kahju suuruse kui ka tsiviilõigusliku kahjuhüvitusnõude ulatuse arvestamise metoodika

kindlaksmääramine on õiguslik küsimus, mille saab seaduse alusel otsustada üksnes kohus. Nii

määravad tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatuse ja sisu – s.t sisuliselt ka kahju

arvestamise metoodika – kindlaks eeskätt võlaõigusseaduse 7. peatüki sätted (VÕS § 127 jj), mida

kohus peab kahjuhüvitisnõude ulatuse üle otsustades kohaldama. Kuriteo koosseisulise kahju

suuruse arvestamise alused tuleb kindlaks määrata asjakohast kuriteokoosseisu tõlgendades.

Seejuures võivad ühe tõlgendusargumendina arvesse tulla ka võlaõigusseaduse 7. peatükis

(eeskätt §-s 127) ette nähtud põhimõtted, kuid samas ei pruugi kuriteo koosseisulise kahju suurus

hüvitatava kahju ulatusega kokku langeda. Lisaks eelmärgitule tuleb silmas pidada, et nii kuriteo

koosseisulise kahju kui ka hüvitatava kahju ulatuse tuvastamiseks on vaja teha tõendeid hinnates

kindlaks kahju suurust mõjutavad faktilised asjaolud. Seegi on kohtu ülesanne, mida ei saa

delegeerida kellelegi teisele, sh kohtueelsele menetlejale ega eksperdile.

70. Tuvastamaks, kas ja kui, siis millise kahju A.H. süüdistuses nimetatud mööbli sisepatju D. le

müües T. le põhjustas, tulnuks maakohtul kindlaks teha eeskätt asjaolu, kas ja kui siis, millises

koguses ning millise hinnaga olnuks T. l võimalik müüa need padjad samal perioodil D. asemel

mõnele teisele ostjale. Seejuures pidanuks kohus konkreetsetele tõenditele tuginedes kindlaks

19(25)

tegema nii alternatiivse ostja(te) olemasolu, tema pakutava hinna kui ka sisepatjade koguse, mille

alternatiivne ostja olnuks valmis T. lt ühe või teise hinnaga soetama. Olenevalt asjaoludest tulnuks

kohtul hinnata sedagi, kas sisepatjade müügiga mõnele teisele ostjale kaasnenuks T. jaoks mingil

põhjusel suuremad kulud kui nende müügiga D. le. Juhul, kui süüdistuses nimetatud mööbli

sisepatjadel oli väljakujunenud turuhind, saanuks kahju suuruse alternatiivselt tuvastada ka selle

turuhinna ja T. poolt D. ga sõlmitud lepingutes rakendatud müügihinna vahena. Maakohtu

vaidlustatud otsuses ei viidata aga mitte ühelegi tõendile, mis kinnitaks kas seda, et T. l oli reaalne

võimalus müüa süüdistuses nimetatud sisepatju samas koguses, kuid kõrgema hinnaga D. asemel

mõnele teisele ostjale, või seda, et T. müüs sisepatju turuhinnast odavamalt.

71. Tuvastamaks, kas ja kui, siis millise kahju põhjustas A.H. T. le, ostes D. lt süüdistuses nimetatud

HDF-plaate, liimi ja kangaid, tulnuks kohtul esmajoones kindlaks teha, kas T. l oli süüdistuses

märgitud perioodil reaalne võimalus osta samu materjale odavama hinnaga, ja kui oli, siis milline

see odavam hind olnuks. Seejuures pidanuks kohus võrdlema D. lt soetatud materjalide hinda

kvaliteedilt samaväärsete või siis vähemalt T. tootmistegevuse seisukohalt optimaalse

kvaliteediga materjalide hinnaga. Juhul, kui alternatiivtehingute või nendega soetatud materjalide

kasutamisega kaasnenuks T. le lisakulu, tulnuks see kahjusummast maha arvata. Maakohus ei

viidanud aga ühelegi tõendile, mis puudutaks küsimust, millise hinnaga olnuks T. l süüdistuses

märgitud perioodil võimalik samaväärse või vähemalt optimaalse kvaliteediga HDF-plaati, liimi

ja kangaid osta.

72. Menetletavas asjas on maakohus jätnud nii kahju hüvitamise metoodika kindlaksmääramise kui

ka sellest tulenevate kahju suurust mõjutavate faktiliste asjaolude tuvastamise uurimisasutuse

ülesandeks, võttes kriitikavabalt aluseks vaatlusprotokollides märgitud väidetavad kahjusummad.

Seejuures ei ole kohus otsuses isegi märkinud, milliste tõendite alusel millised kahju suurust

mõjutavad asjaolud on vaatlusprotokollides kindlaks tehtud.

73. 6. juuni ja 23. septembri 2016. a vaatlusprotokollis on uurimisasutus vaadelnud erinevaid

dokumente (eeskätt müügiarveid) ja teinud selle pinnalt järeldusi, millises summas T. D.

vahendustegevuse tõttu müüdud sisepatjade eest „vähem“ raha sai või ostetud kaupade eest

„rohkem“ maksis. Kolleegium märgib, et KrMS § 86 lg 1 kohaselt selgitatakse dokumendi või

muu objekti vaatlusel kuriteojäljed ja muud tunnused, mis on vajalikud kriminaalasja

lahendamiseks ning on aluseks objekti kasutamisel asitõendina. Osutatud sättes peetakse silmas

objekti tunnuste kirjeldamist, mis ei hõlma ei tõendi hindamist ega ka mitteõiguslike eriteadmiste

kasutamist. Seega ei saa dokumendi vaatlus kui uurimistoiming seisneda ühes või mitmes

dokumendis kajastuva teabe sisu analüüsimises ja kõrvutamises ning sellest tõenduslikku laadi

järelduste tegemises. Kõnealustes vaatlusprotokollides toodud järeldused T. poolt „vähem“

saadud või „rohkem“ makstud summade kohta väljuvad vaatluse kui uurimistoimingu raamidest.

Uurimisasutus on kindlaks määranud kahju arvestamise metoodika ja tuvastanud (tema hinnangul)

kahju suurust mõjutavad asjaolud. Muu hulgas on uurimisasutus teinud „vaadeldud“ dokumentide

alusel kindlaks alternatiivsed hinnad, mida T. saanuks sisepatjade eest või pidanuks maksma

HDF-plaadi, liimi ja kangaste eest. Tegemist on tõendite hindamisega: uurimisasutus otsustas

vaatluse käigus, millised tõendid (dokumendid) on asjakohased ja usaldusväärsed ning asus nende

20(25)

alusel tuvastama väidetava kahju ulatust mõjutavaid fakte. Selline tõendite hindamine ja asjaolude

tuvastamine on aga kohtu ülesanne, mida viimane ei saa üle anda kellelegi teisele, sh ka mitte

uurimisasutusele. Järelikult ei ole 6. ja 23. septembri 2016. a vaatlusprotokolli järeldused selle

kohta, kui palju sai T. mööbli sisepatjade müügist vähem raha ja kui palju ta maksis HDF-plaadi,

liimi ja kangaste eest rohkem, tõendina lubatavad.

74. Iseenesest ei ole välistatud, et kahju suuruse tuvastamine eeldab keerukate või mahukate

eriteadmisi nõudvate arvutuste tegemist. Sellisel juhul on võimalik määrata nende arvutuste

tegemiseks ekspertiis. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav

nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja

vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike

eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi

järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses

ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja

kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-15-10967, p 13) Eelmärgitu tähendab

muu hulgas seda, et kahju suuruse arvutamisel saab eksperdi roll piirduda üksnes n-ö tehnilise

arvutuse tegemisega. Nii kahju arvestamise metoodika kui ka sellest metoodikast tulenevate kahju

ulatust mõjutavate faktiliste asjaolude (ekspertiisi lähteandmete) tõendatuse üle peab otsustama

kohus, mitte ekspert. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika, selle

materiaalõiguslik alus kui ka põhjendus kahju ulatust mõjutavate faktiliste asjaolude tõendatuse

kohta.

75. Maakohus ei põhistanud nõuetekohaselt ka järeldust, et A.H. täitis usalduse kuritarvitamise

subjektiivse koosseisu. Kohtuotsuse leheküljel 19 sellele küsimusele pühendatud üks lõik, milles

ei tugineta aga mitte ühelegi tõendile ja mis koosneb üksnes kohtu deklaratiivsetest

seisukohavõttudest, milleni jõudmine ei ole otsuse lugejale jälgitav.

76. Lisaks valitseb vaidlustatud kohtuotsuses segadus KarS § 2172 lg 1 koosseisualternatiivide

käsitlemisel. Maakohus tsiteeris küll asjas nr 3-1-1-4-08 väljendatud Riigikohtu seisukohti, mille

kohaselt sisaldab usalduse kuritarvitamise koosseis kaht erinevat alternatiivi – nn

ärakasutamiskoosseisu (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele

isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) ja nn usalduse murdmise koosseisu

(teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine). Samas irdub maakohus sellest –

väidetavalt enda poolt aluseks võetud – Riigikohtu seisukohast, samastades usalduse

kuritarvitamise koosseisu kaks alternatiivi. Nimelt heidab kohus otsuse lehekülgedel

15–16 süüdistatavale ette, et viimane „kasutas ebaseaduslikult ära OÜle T. kohustuste võtmise

õigust, rikkudes seejuures ka OÜ T. varaliste huvide järgimise kohustust“ ja et süüdistatav

„kuritarvitas […] oma seadusest tulenevat õigust teise isiku, s.o kannatanu vara käsutamisel ja

kasutas ebaseaduslikult ära kannatanu kohustuste võtmise õigust, millega rikkus kannatanu

varaliste huvide järgimise kohustust.“ Seega asus maakohus seisukohale, et süüdistatava üks ja

seesama

tegu

vastab

ärakasutamiskoosseisule

(KarS

§

2172

lg 1 alt 1), millega ta samaaegselt täitis ka usalduse murdmise koosseisu (KarS § 2172 lg 1 alt 2).

21(25)

Sellega maakohtu otsuse vastuolulisus kõnealuses küsimuses aga ei piirdu, sest otsuse leheküljel

18 leiab kohus erinevalt eelmärgitust, et süüdistatava tegu vastab ärakasutamiskoosseisule.

Taoline järjekindlusetus ja ilmsed vastuolud kohtuotsuse tekstis sunnivad kolleegiumit veelkord

kahtlema, kuivõrd asjatundlikult ja pühendunult maakohus kriminaalasja lahendas.

(IV) Maakohtu põhjendustest KarS § 201 lg 1 kohaldamise kohta

77. KarS § 201 lg 1 järgi süüdistatakse A.H. nelja tema valduses olnud T. mobiiltelefoni ja ühe

telefonilaadija

omastamises.

Väidetav

omastamistegu,

mida

A.H. le süüdistuses ette heidetakse, seisnes selles, et pärast tema tagasikutsumist T. juhatuse

liikme ametikohalt 2. oktoobril 2015 ei tagastanud ta kõnealuseid mobiiltelefone T. le, vaid jättis

need endale.

78. Maakohus ei keskendunud A.H. le esitatud omastamissüüdistust käsitledes mitte süüdistuses

kirjeldatud teole – telefonide T. le tagastamata jätmisele oktoobris 2015 –, vaid asus süüdistatavale

põhiliselt ette heitma hoopis nende telefonide T. le soetamist aastatel 2013–2015. Muu hulgas

märkis maakohus järgmist:

Kohus on seisukohal, et süüdistatav tellis põhjendamatult tööandja vahenditest kokku 5 mobiiltelefoni, kuivõrd

süüdistataval ei olnud tööalaselt vajadust rohkem kui ühe telefoni järele. T. OÜ töötajatele ostetud

mobiiltelefonide loetelust (IX kd, tl 103) nähtub, et süüdistatava poolt tellitud telefonid olid ka kõige kallimad

(vahemikus 589-821,41 eurot), samas teistele töötajatele ostetud telefonid olid valdavalt 100-600 eurot odavamad.

Ostetud telefonide hinnavahest ja süüdistatava kasutusse võetud kallimatest telefonidest teeb kohus järelduse, et

süüdistatav teadlikult valis endale hinnalisi telefone ja see ei olnud põhjendatud tema tööalase tegevusega. […]

Süüdistataval ei ole mingit seaduslikku alust jätta tööandjale tema vara tagastamata töösuhte lõppemisel tekkinud

vaidluse tagatiseks. Jaak Niguli ütluste kohaselt ütles ta A.H. ile nende viimasel kohtumisel, et ettevõte tahab saada

tagasi telefonide eest tasutud hinna, kuna ettevõttel pole nende telefonidega midagi teha. Asjaolu, et kannatanu ei

taha mobiiltelefone tagasi, vaid nõuab summat, mille eest need telefonid soetati, on põhjendatud ja õiguspärane,

kuivõrd kannatanu jäi ilma igasuguse objektiivse põhjuseta oma varast põhjendamatult ostetud telefonide

väärtuste summa ulatuses, mida ei korva kasutatud telefonide tagastamine. Süüdistatav ostis telefonid kannatanule

kuuluva vara arvelt, mis oli süüdistatavale usaldatud seoses tema ametiülesannetega juhatuse liikmena. Seetõttu

on ilmne, et süüdistatav peab kannatanule hüvitama põhjendamatult tellitud telefonide soetamisväärtuse ja mitte

arvestama kasutatud telefonide hinnaga.

Lahendatavas kriminaalasjas on seega täidetud omastamise koosseisu objektiivsed tunnused, A.H. põhjustas

kokku 4 iPhone telefoni ja laadija kui tema valduses olevate ja temale usaldatud võõraste vallasasjade

põhjendamatu tellimise ja tagastamata jätmisega ning nende enda kasuks pööramisega T. OÜ-le varalise kahju

kokku

2588,41

eurot.

Omastatu

maksumus

ületab

objektiivse

koosseisu

täitmiseks

nõutava

miinimumpäevamäära suuruse.

79. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu käsitlus telefonide T. le soetamise põhjendamatusest väljub

KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 nõudeid eirates A.H. le esitatud süüdistuse piiridest. A.H. le ei heideta

süüdistuses ette seda, et ta ostis T. le süüdistuses nimetatud telefonid, vaid seda, et ta jättis ametist

lahkudes need telefonid T. le tagastamata. Seega polnud kohtul ka vähimatki alust asuda

omastamissüüdistust käsitledes hindama telefonide soetamise otstarbekust ega sellise tegevuse

vastavust omastamise koosseisule.

22(25)

80. Maakohtu otsuse kohaselt pani mobiiltelefonide ja laadija omastamise toime nende

„põhjendamatu tellimise ja tagastamata jätmisega“. Isegi, kui jätta kõrvale eelmises punktis

osutatud tõik, et telefonide tellimist ei ole süüdistatavale süüdistuses ette heidetud, jääb maakohtu

otsuse põhjal selgusetuks, kuidas sai väidetav omastamistegu seisneda samaaegselt nii telefonide

tellimises kui ka (osa telefonide puhul) mitu aastat hiljem aset leidnud tagastamata jätmises. Raske

on aru saada sellestki, millal oli selline „tellimises ja tagastamata jätmises“ seisnev omastamine

maakohtu arvates lõpule viidud. Ühtlasi jääb kohtuotsuse pinnalt selgusetuks, kuidas saab

telefonide soetamist T. le vaadelda nende pööramisena süüdistatava kasuks.

81. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku

kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist

kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra

asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik

mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. Eelnevast järeldub, et võõra

vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune

käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma

tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja

omavaldajana. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks

jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra

asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit

kahjustavat hoiakut. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-99-15, p-d 26–27) Menetletavas asjas ei ole maakohus esitanud ühtegi põhjendust, miks

on A.H. süüdistuses kirjeldatud tegevusetus – mobiiltelefonide T. le tagastamata jätmine –

käsitatav omastamistahte manifesteerimisena.

82. Eelnevalt osundatud seisukohavõtus sedastas maakohus sedagi, et kannatanu ei soovinud

süüdistatavalt mobiiltelefone tagasi saada, vaid nõudis summat, mille eest need telefonid soetati.

Samas ei pööranud kohus mingit tähelepanu sellele, kuidas mõjutab kannatanu selline

tahteavaldus karistusõiguslikku hinnangut telefonide kui väidetava omastamise objekti

tagastamata jätmisele. Võimaliku omastamise objektiks saavad olla üksnes süüdistuses nimetatud

telefonid (ja laadija): nagu märgitud, pole telefonide põhjendamatus soetamises süüdistust

esitatud; lisaks on ilmne, et rahasumma, mille telefonide soetusmaksumuse hüvitisena T. le

tasumata jätmist maakohus süüdistatavale ette heitis, pole A.H. jaoks KarS § 201 lg 1 mõttes

„võõras“ vara. Ka juhul, kui kannatanul on tsiviilõiguslik alus nõuda süüdistatavalt

põhjendamatute telefoniostudega tekitatud kahju hüvitamist, ei tähenda see seda, et süüdistatava

poolt kõnealuse kahjuhüvitisnõude täitmata jätmine oleks vaadeldav kannatanu vara

omastamisena. Kuna väidetava omastamise objektiks saavad olla üksnes süüdistuses nimetatud

telefonid, mitte aga nende (soetamis)väärtusele vastav osa süüdistatava rahast, pidanuks

maakohus hindama muu hulgas seda, kas kannatanu soovimatus telefone tagasi saada tähendab

nende omandist loobumist ja/või süüdistatavale antud nõusolekut telefonid endale jätta ning

kuidas see mõjutab süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut.

23(25)

83. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et omastamise kui süüteo ulatus määratakse kindlaks lähtudes

omastatud eseme väärtusest süüteo toimepanemise ajal (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 14).

84. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud nõuetekohaselt põhistamata ka A.H. süüditunnistamise

omastamises.

(V) Maakohtu põhjendustest tsiviilhagi rahuldamise kohta

85. Mõistes süüdistatavalt kannatanu tsiviilhagi alusel välja kokku 323 638 eurot 30 senti (lisaks

edasiulatuv viivis), esitas maakohus selle kohta põhjenduse, mis on sisuliselt näilik, koosnedes

peamiselt seaduse ja süüdistatava ametilepingu ümberkirjutustest, süüdistuse ja tsiviilhagi väidete

kordamisest, viidetest uurimisasutuse vaatlusprotokollidele ning kohtu paljasõnalistest

konstateeringutest. Maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud ei kahju hüvitamise eelduste

olemasolu ega hüvitisnõude rahuldamise ulatust. Nii nagu usalduse kuritarvitamise koosseisulist

kahju tuvastades, pole maakohus ka kannatanu kahju hüvitamise nõude suuruse üle otsustades

kirjeldanud kahju arvestamise metoodikat ega teinud tõenditele tuginedes kindlaks kahju ulatust

mõjutavaid asjaolusid. Selle asemel on kohus kahjusummasid nimetades piirdunud üldsõnaliste

märkustega, et „arvutuse käik“ nähtub uurimisasutuse (6. juuni või 23. septembri 2016. a)

vaatlusprotokollist ja mõnest selle lisast. Nagu eelnevalt selgitatud, tähendab see õigusemõistmise

lubamatut delegeerimist uurimisasutusele. Ehkki kohus on tsiteerinud VÕS § 127 lg-t 1, 2 ja 4

ning §-i 128, jääb kohtuotsuse pinnalt arusaamatuks, kuidas nendes sätetes kirjapandu mõjutas

maakohtu järeldust kannatanu kahjuhüvitisnõude suuruse kohta. Seda, et kohus oleks kannatanu

nõude ulatust kindlaks määrates ka sisuliselt võlaõigusseaduse 7. peatüki sätteid kohaldanud, ei

ole võimalik kohtuotsuse põhjendustest välja lugeda.

86. Lisaks on maakohus käsitlenud kannatanu nõuet ebaõigel materiaalõiguslikul alusel,

kvalifitseerides selle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise (deliktiõigusliku) nõudena

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ning 7 järgi. Kannatanu nõuab süüdistatavalt kui enda juhatuse

endiselt liikmelt ametikohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Äriühingu juhatuse

liikmeks olek on tehinguline õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik

mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619

mõttes. Arvestades äriühingu ja juhatuse liikme õigussuhte eripära ja sarnasust lepingulise

suhtega, kohaldub äriühingu kahju hüvitamise nõuetele juhatuse liikme vastu analoogia alusel

VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise. (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 28) Seega juhatuse liige,

täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal

on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest

võlasuhtest (käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud

kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-191-12, p 12; 9. aprilli 2008. a

otsus asjas nr 3-2-1-18-08, p 12 ja 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 18). Maakohtu

24(25)

tuginemine deliktiõigusele on seda arusaamatum, et kannatanu ise nimetas tsiviilhagis oma nõude

materiaalõigusliku alusena ÄS § 187 lg-t 2. Sellele aga kohus mingit tähelepanu ei pööranud.

(VI) Kokkuvõte

87. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ja § 341

lg-test 3 ning 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 20. novembri 2017. a otsuse täies

ulatuses ja saadab kriminaalasja Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse

tegemiseks. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul koostada tervikuna uus ja

nõuetekohaselt põhjendatud kohtuotsus.

88. Lisaks tuleb maakohtul silmas pidada ka KrMS § 341 lg 4 kolmandat lauset, mis sätestab, et

sõltumata ringkonnakohtu määruses märgitust, teeb maakohus kriminaalasja uuesti arutades

täiendavalt menetlustoiminguid, mis kohtu hinnangul on vajalikud kriminaalasja õigeks

lahendamiseks. Võtmata selles küsimuses lõplikku seisukohta, märgib kolleegium, et

menetletavas kriminaalasjas võib esineda ka vajadus kohtulik arutamine mõnel KrMS § 307 lg 1

p-des 1–3 sätestatud alusel uuendada. Muu hulgas võib maakohtul tekkida vajadus hinnata, kas

kohtuistungil arutatu on KrMS § 268 lg 5 teises lauses sätestatut silmas pidades piisav,

tuvastamaks, milline oli süüdistatava poolt (väidetavalt) avaldatud ärisaladuse täpne koosseis.

Samuti pole välistatud vajadus täiendavalt uurida ja arutada süüdistuses ja tsiviilhagis märgitud

kahjuga seotud, aga ka muid tõendamiseseme asjaolusid.

89. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral kannatanu tsiviilhagi läbi vaadates tuleb kohtul

kujundada seisukoht ka kaitsja apellatsioonis kannatanu nõudele esitatud aegumise vastuväite

suhtes.

(VII) Apellatsioonimenetluse kuludest

90. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse A.H. l apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu –

valitud kaitsjale õigusteenuse eest makstud 5040 euro – hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus

kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 42 töötundi.

Õigusteenuse

tunnihind

oli

eurot,

millele

lisandus

käibemaks.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 337 lg 1

p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles

asjas KrMS § 331 lg 2 p-s 2 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama süüdistatava

apellatsioonimenetluse kulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka

valitud kaitsjale makstud tasu, kuid seda üksnes mõistlikus ulatuses. Mõistlikku suurust ületavat

kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka

selle hüvitamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12,

p 29). Ringkonnakohus märgib, et apellatsioon põhineb küllaltki arvestatavas osas argumentidel,

mille kaitsja esitas juba esimese astme kohtus (vt nt KoTo, kd 11, tl 1–15 pöördel). Kuna

maakohus jättis kaitseväidetele paljuski vastamata, võis nende kordamine apellatsioonis olla

õigustatud, kuid selleks põhjendatud ajakulu pole võrreldav uute seisukohtade väljatöötamise

25(25)

ajakuluga.

Seetõttu

loeb

ringkonnakohus

mõistliku

suurusega

kaitsjatasuks

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 2500 eurot. See summa tuleb riigil süüdistatavale

hüvitada.

91. Kannatanu esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse T. l apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulu – valitud esindajale õigusteenuse eest makstud 2086 euro – hüvitamiseks. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja apellatsiooniga tutvumiseks ja apellatsioonivastuse

koostamiseks kokku 12 tundi 25 minutit. Õigusteenuse tunnihind oli 140 eurot (ilma

käibemaksuta). KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks sama

seadustiku § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna

kolleegium teeb selles asjas KrMS § 331 lg 2 p-s 2 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama ka

kannatanu apellatsioonimenetluse kulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude

hulka ka valitud esindajale makstud tasu, kuid seda üksnes mõistlikus ulatuses. Mõistlikku suurust

ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja

otsustada ka selle hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu esindaja taotlus on põhjendatud

osaliselt. Esmalt hõlmab T. esindaja taotluses märgitud summa 2086 eurot ka käibemaksu, ehkki

kannatanu

on

käibemaksukohustuslane.

Väljakujunenud

kohtupraktika

kohaselt

võib

käibemaksukohustuslane nõuda valitud kaitsjale või esindajale makstud tasule arvestatud

käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult

arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 76). Praegusel juhul ei ole kannatanu esindaja

väitnud, et kannatanul puudub võimalus õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummade

sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks. Seega tuleb T. esindaja taotluses märgitud summat esmalt

vähendada käibemaksu osa ehk 347 euro 67 sendi võrra. Lisaks eeltoodule leiab kolleegium, et

kaitsja taotluses märgitud õigusteenuse ajakulu pole täies ulatuses põhjendatud. Ka kannatanu

esindaja apellatsioonivastus põhineb küllaltki arvestataval määral tema poolt juba esimese astme

kohtus esitatud argumentidel, mida ei olnud vaja apellatsioonimenetluses uuesti välja töötada.

Seetõttu loeb kolleegium kannatanu mõistliku suurusega esindajatasuks apellatsioonimenetluses

1000 eurot. See summa tuleb riigil kannatanule hüvitada.

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)