1-13-11082/95 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

23. aprill 2018

Kohtuasja number

1-13-11082

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Aarne Sarjas ja Maarika Kuusk

Kohtuasi

Aleksei Semjonovi (isikukood 37910103716) vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 19. märtsi 2018. a määrus

Määruskaebuse esitaja

Aleksei Semjonovi kaitsja vandeadvokaadi abi Robert Sprengk

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör

Sergei Listov

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 19. märtsi 2018. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsusega tunnistati Aleksei Semjonov süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 113 ja § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi. Kohaldades KarS § 64 lg-t 1 ja

KarS § 68 lg-t 1, luges kohus A. Semjonovi kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 aastat vangistust.

Karistusaja alguseks luges kohus 29. juuni 2013. Vangistuse lõpptähtpäev on 29. juuni 2020.

2. 26. veebruaril 2018 saatis Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Semjonovi tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur A. Semjonovi

ennetähtaegset vabastamist ei toetanud.

3. Viru Maakohtu 19. märtsi 2018. a määrusega jäeti A. Semjonov karistuse kandmiselt vabastamata.

Kohus märkis, et A. Semjonovit on kriminaalkorras korduvalt karistatud, reaalset vangistust

kannab ta kaheteistkümnendat korda. Varasemalt on A. Semjonov olnud kriminaalhooldusel viiel

korral. Üks katseaeg lõppes uue süüdimõistmisega ning kaks katseaega erakorraliste ettekandega.

See näitab, et kinnipeetav ei ole motiveeritud kriminaalhoolduse abil muutuma. Kohus luges

positiivseks, et kinnipeetaval puuduvad distsiplinaarkaristused ning ta on vanglas töötanud ning

töötab jätkuvalt, samuti on ta läbinud edukalt sotsiaalprogrammi. A. Semjonovil on

vabanemisjärgne elukoht MTÜ-s A, kuid tegemist on ajutise elamispinnaga kuueks kuuks kuni

aastaks. Puuduvad tõendid selle kohta, missugused on kinnipeetava elutingimused pärast

2(3)

majutusteenuse

lepingu

lõppemist.

A. Semjonovi

katseaeg

kestaks

29. juunini 2020. Vabanemisel ei ole A. Semjonovile garanteeritud töökohta, vaid üksnes

praktikakoht. Lisaks korduvale karistatusele on ka alalise elu- ja töökoha puudumine asjaolu, mis

suurendab uute kuritegude toimepanemise riski. Arvestades kinnipeetava toime pandud kaht

erinevat kuritegu ja korduvaid karistusi, ei ole tema vabastamine vangistusest tingimisi enne

tähtaega põhjendatud. Kuigi A. Semjonov on läbinud sotsiaalprogrammi, ei ole välistatud, et range

järelevalve lõppemise korral toimub taas tagasilangus ning A. Semjonov asub tarvitama alkoholi.

Nii viimased kui ka varasemad kuriteod pani süüdimõistetu toime alkoholijoobes.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Semjonovi kaitsja R. Sprengk, kes palub

maakohtu määruse tühistada ja kaaluda A. Semjonovi ennetähtaegset tingimisi vabastamist

karistuse kandmiselt.

Kaitsja hinnangul ei ole maakohus põhjendanud, miks positiivsed asjaolud ei kaalu üles kuriteo

asjaolusid ja süüdimõistetu varasemat elukäiku. Maakohtu määrusest ei nähtu, millised on kuriteo

asjaolud, mis kaaluvad üles positiivsed asjaolud. Kaitsja ei nõustu kohtu arvamusega, et

A. Semjonovi puhul on alust eeldada alkoholi jätkuvat kuritarvitamist. Kohus ei arvestanud, et

kinnipeetava karistusaeg algas aastal 2013 ja seetõttu pole ta saanud alkoholi tarvitada nelja ning

poole aasta jooksul. Kaitsja hinnangul puuduvad ka elukohaga seonduvad riskid, kuna

aktiviseerimiskeskuse eesmärk on võimaldada isikul pärast vangistust pöörduda tagasi

normaalsesse ellu ja anda ning tagada isikule selleks vajalikud võimalused. Asjaolu, et kinnipeetav

saab aktiviseerimiskeskuses elukoha kuni aastaks, ei tähenda, et tal edaspidi elukohta ei ole.

Kinnipeetav soovib kolida perega kokku. Sellist soovi on avaldanud ka kinnipeetava elukaaslane.

Vabanemisjärgselt on A. Semjonovil praktikakoht ehitusettevõttes. Ehitusettevõtja on nõus võtma

kinnipeetava praktikale läbi tööbörsi, mis tähendab igal juhul tasulist tööd ja võimalust teenida

endale elatusvahendeid. Seega pole alust arvata, et A. Semjonovil on majanduslikud raskused,

mida ei saa tööga ületada. Kohus ei ole piisavalt arvestanud süüdimõistetu isikut ja tema käitumist

karistuse kandmise ajal, elutingimusi ja võimalusi vabanemisel. Kaitsja lisas määruskaebusele E.

OÜ 26. märtsi 2018. a garantiikirja A. Semjonovi praktikale võtmise kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. A. Semjonov on karistusajast ära kandnud üle kahe kolmandiku, mistõttu on täidetud KarS § 76

lg 2 p-s 2 sätestatud formaalne eeldus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks.

Maakohus jättis A. Semjonovi vabastamata muu hulgas põhjusel, et süüdistataval puudub alaline

elukoht. Ka ringkonnakohtu hinnangul on A. Semjonovi enne tähtaega vangistusest vabastamine

välistatud juba seetõttu, et tal puudub elukoht, kus ta saaks elada vähemalt kuni katseaja lõpuni.

Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine on KarS § 76 lg 5 ls-st 1 tulenevalt võimalik

vaid katseaja määramisega. KarS § 76 lg 5 ls 2 kohaselt allutatakse süüdlane katseajaks alati

käitumiskontrollile. Käitumiskontrolli ajal peab aga süüdlane KarS § 75 lg 1 p-s 1 sätestatu järgi

elama kohtu määratud alalises elukohas. Kohtupraktikas on leitud, et alalise elukoha olemasolu

on käitumiskontrolli kohaldamise vältimatu eeldus (Riigikohtu 30. mai 2016. a määrus asjas

nr 3-1-1-45-16, p 7). Kohtule esitatud materjalide kohaselt on A. Semjonovil võimalik asuda

pärast vanglast vabanemist elama MTÜ A. Tulevik rehabiliteerimis-keskusesse. Samas nähtub

kriminaalhooldusametniku arvamusest, et nimetatud mittetulundus-ühing sõlmib vangistusest

vabanenutega tähtajalise majutusteenuse lepingu kuueks kuuks, erandkorras kuni üheks aastaks.

A. Semjonovi katseaeg lõpeks aga alles 29. juunil 2020. Seega puudub A. Semjonovil alaline

elukoht, kus ta saaks elada katseaja lõpuni. Kuigi määruskaebuses on kaitsja esitanud väite, mille

kohaselt on A. Semjonovi eesmärk oma perega kokku kolida, ei nähtu määruskaebusest ega

3(3)

kohtuasja materjalidest ühtki konkreetset elukohta ega kinnituskirja, et A. Semjonovil oleks

elukoht ka pärast A lahkumist. A. Semjonov on maakohtu istungil märkinud vaid seda, et esialgu

soovib ta elada A ning kui õnnestub, siis hakata edaspidi elukaaslasega koos elama (KoTo, tl 38).

Seega pole A. Semjonovil alalise elukoha puudumise tõttu tagatud käitumiskontrolli kohaldamine

kogu katseaja kestel, mistõttu ei saa süüdimõistetut ka vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastada.

6. Kuigi A. Semjonovil pole vabanemisjärgset elukohta ja see välistab võimaluse ta enne tähtaega

vangistusest vabastada, märgib ringkonnakohus, et isegi juhul, kui formaalsed eeldused

ennetähtaegseks vabastamiseks oleksid täidetud, ei saaks A. Semjonovit vabastada tulenevalt

KarS § 76 lg-st 4. A. Semjonovil on karistusregistri andmetel seitse kehtivat kriminaalkaristust.

Teda on korduvalt karistatud varavastaste süütegude eest, kuid kuritegude dünaamika on

muutunud raskemaks. Viimati karistati A. Semjonovit lisaks varguse katsele ka raske isikuvastase

kuriteo – oma õe tapmise – eest. Kuigi on positiivne, et A. Semjonov on vangistuses käitunud

hästi – tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on osalenud tööhõives ja ta on läbinud

sotsiaalprogrammi – ei ole tema vabanemisjärgsed elutingimused kiita. A. Semjonovil puudub

lisaks alalisele elukohale ka garanteeritud töökoht. Kaitsja lisas määruskaebusele garantiikirja,

milles E. OÜ esindaja lubab A. Semjonovi esmalt praktikale võtta ning tööle rakendada üksnes

juhul, kui A. Semjonov praktika edukalt läbib (KoTo, tl 59). Seega ei ole garanteeritud, et A.

Semjonovil on pärast vabanemist kindel sissetulekuallikas. Arvestades, et A. Semjonov on varem

pannud toime varavastaseid kuritegusid, on suur oht, et ta asub majanduslikesse raskustesse

sattudes tagasi kuritegelikule teele. A. Semjonovi puhul on uute kuritegude toimepanemise

riskifaktoriks ka alkoholi tarvitamine, kuna ta on varasemalt kuritegusid toime pannud just

alkoholijoobes. Kuigi on positiivne, et ta on vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi ning

vangistuse tõttu ei ole ta saanud ligikaudu neli ja pool aastat alkoholi tarbida, ei ole välistatud, et

vabaduses tuleb tagasilangus.

7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Viru Maakohtu 19. märtsi 2018. a määruse muutmata ja A. Semjonovi kaitsja

määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas