4-17-4621/22 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 4-17-4621 Otsuse kuupäev 20. aprill 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Roosma, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma Kohtuasi S.A väärteoasi liiklusseaduse § 201 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 1. novembri 2017. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusaluse isiku S.A kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 4. aprill 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 1. novembri 2017. a otsus S.A karistamises liiklusseaduse § 201 lg 1 järgi. 2. Karistada S.A liiklusseaduse § 242 lg 1 järgi rahatrahviga 6 trahviühikut, s.o 24 eurot. 3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. 4. Mõista Eesti Vabariigilt S.A kasuks välja 351,12 eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur koostas 7. juulil 2017 väärteoprotokolli selle kohta, et 6. juulil 2017 kell 23.51 juhtis S.A mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Tema juhtimisõigus oli liiklusseaduse (LS) § 124 lg 3 p 1 alusel alates 15. juunist 2017 juhiloa kehtivusaja lõppemise tõttu peatunud. Sellega rikkus W-E. S.A LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid ning pani toime LS § 201 lg-s 1 sätestatud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise juhtimisõiguseta isiku poolt. 2. Kohtuvälise menetleja 18. augusti 2017. a otsusega karistati W-E. S.A LS § 201 lg 1 alusel rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o summas 240 eurot. 3. Selle otsuse peale esitas kaebuse W-E. S.A kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaitsja hinnangul ei tähenda juhtimisõiguse peatumine veel juhtimisõiguse puudumist LS § 90 lg 1 p 1 mõttes. 4. Harju Maakohtu 1. novembri 2017. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. W- E. S.A taotlus kaitsjale makstud õigusabikulude hüvitamiseks jäeti rahuldamata. 5. Maakohus leidis, et LS § 201 lg 1 alusel on võimalik karistada ka isikut, kelle juhtimisõigus on juhiloa kehtivusaja möödumise tõttu peatunud. Sellele viitab seaduseelnõu 554 SE II seletuskirjast nähtuv seadusandja tahe LS § 201 muudatuse kehtestamisel. Samuti tuleneb see seaduse süstemaatilisest tõlgendamisest ning Riigikohtu senisest praktikast. Kuigi LS-ga ei kehtestata otsesõnu juhtimisõiguse tähtaega, tuleb juhiloa kehtivusaja lõppemisel see vahetada. Selle käigus kontrollitakse, kas juhiloa vahetaja vastab jätkuvalt juhtimisõiguse andmise tingimustele. LS § 124 lg 3 p 1 kohaselt peatub mootorsõiduki juhtimise õigus, kui juhiloa kehtivusaeg on möödunud. Seega puudus W-E. S.A õigus mootorsõidukit juhtida.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni W-E. S.A kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassaatori põhiväited on järgmised. 7. Juhtimisõiguse peatumise korral ei ole tegemist juhtimisõiguse puudumisega. Menetlusalusel isikul oli mootorsõiduki juhtimine teo toimepanemise hetkel vaid ajutiselt keelatud. Juhtimisõigust välistavad asjaolud sisalduvad ammendava loeteluna LS § 94 lg-s 1 ning juhtimisõiguse peatumist nende hulgas ei ole. W-E. S.A rikkus küll kohustust pikendada juhiluba selle kehtivuse lõppemisel, mis ei tähenda aga juhtimisõiguse puudumist LS § 90 lg 1 p 1 tähenduses. 8. Kohtuväline menetleja leiab kassatsioonivastuses, et seadusandja on LS § 97 lg 2 ja § 106 lg 4 kaudu sidunud sõiduki juhtimise õiguse olemasolu juhiloa kehtivusega. Ka Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-18-10 on leitud, et kehtivuse kaotanud juhiloaga isikul puudub juhtimisõigus kuni juhiloa vahetamiseni. Kokkuvõtvalt peab kohtuväline menetleja kaitsja väiteid asjakohatuteks ning palub jätta maakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegiumi hinnangul väärivad kassatsioonis esitatud väited osaliselt tähelepanu ning toovad kaasa maakohtu otsuse tühistamise materiaalõiguse väärkohaldamise tõttu. Enda seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. 10. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust toimunu tehioludes. Tõendatud on, et W-E. S.A juhtis 6. juulil 2017 mootorsõidukit, kusjuures tema juhiluba oli kaotanud kehtivuse alates 15. juunist 2017, mis omakorda tõi kaasa juhtimisõiguse peatumise LS § 124 lg 3 p 1 alusel. Õigusvaidlus taandub praegusel juhul seega vaid küsimusele, kas juhtimisõiguse peatumine tähendab samal ajal ka juhtimisõiguse puudumist. 11. Nii kohtuväline menetleja kui ka maakohus on vastanud sellele küsimusele jaatavalt, viidates muu hulgas ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2010. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-18-10. Kõnealusel juhul juhtis menetlusalune isik 15. aprillil 2009 mootorsõidukit, tema juhiluba oli kaotanud kehtivuse aga juba 4. aprillil 2007. Kehtiva seaduse tõlgendamisel asus kriminaalkolleegium viidatud lahendis seisukohale, et seadusandja on sidunud omavahel juhiloa ajalise kehtivuse ja juhtimisõiguse olemasolu ning juhul, kui isik ei ole vahetanud juhiluba 12 kuu möödumisel selle kehtivuse tähtaja möödumisest, tuleb tal hakata juhtimisõigust taastama. Kolleegium järeldas, et kuni juhiloa vahetamiseni puudub isikul juhtimisõigus tervikuna (vt viidatud otsuse p-d 6.1-6.2). 12. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa kõnealusel juhul aga tugineda viidatud kohtulahendis väljendatud seisukohtadele, kuivõrd praeguseks ajaks on asjasse puutuv õiguslik regulatsioon olulisel määral muutunud. Nii tuleb tähele panna, et otsus nr 3-1-1-18-10 tugines liiklusseadusele, mis kehtis kuni 30. juunini 2011. Selles praeguseks kehtivuse kaotanud seaduses tunti küll juhtimisõiguse peatamist, äravõtmist ja tühistamist (vt nt LS § 24 lg 7), kuid mitte juhtimisõiguse peatumist ning juhtimise ajutist keelamist. Samuti sätestas LS § 22 lg 1 ilma klausliteta, et mootorsõidukit võib juhtida vaid isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. 13. Kassaatoriga tuleb nõustuda selles, et õiguslik olukord on 1. juulil 2011 jõustunud ning praegu kohaldatava liiklusseadusega muutunud. Kehtiv liiklusseadus tunneb lisaks juhtimisõiguse peatamisele (LS § 124), äravõtmisele (LS § 125) ja kehtetuks tunnistamisele (LS § 126) ka juhtimisõiguse peatumist, mis tähendab mootorsõiduki juhtimise ajutist keelamist (LS § 124 lg 1) juhul, kui lõpeb juhiloa kehtivusaeg (LS § 124 lg 3 p 1) või kui saabub juhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev (LS § 124 lg 3 p 2). Samal ajal määratleb LS § 94 lg 1 ka juhtimisõiguse mõiste, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. 14. Eeltoodu tähendab, et kuigi W-E. S.A juhtimisõigus oli tõepoolest LS § 124 lg 3 p 1 alusel peatunud, ei toonud see kaasa juhtimisõiguse kaotamist, kuivõrd LS § 94 lg 1 ei nimeta seda nn negatiivse asjaoluna, mis välistaks isiku juhtimisõiguse. LS § 94 lg 1 tõlgendamist selliselt, et juhtimisõiguse kaotab isik ka juhiloa kehtivusaja lõppemisel, ei pea kriminaalkolleegium võimalikuks. Seda esmalt põhjusel, et LS § 124 lg 1 kohaselt tingib juhtimisõiguse peatumine vaid juhtimise ajutise keelamise, mida on juba keeleliselt raske samastada juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamisega. Teiseks ületaks selline lähenemine ka karistusõiguses lubatud tõlgenduspiire. Iseenesest on õige maakohtu viide seaduseelnõu 544 SE II seletuskirjale, millest võib ka välja lugeda seadusandja tahet käsitada juhtimisõiguseta isikutena LS § 201 lg 1 tähenduses neidki, kelle juhtimisõigus on LS § 124 lg-s 3 nimetatud alustel peatunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas aga korduvalt märkinud, et selline isikule ebasoodsas suunas liikuv ning üksnes õiguspoliitilistest argumentidest kantud tõlgendamine ei ole lubatud ning normi tekstist ei tohi isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (kokkuvõtvate viidetega vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-117-16, p 27). Keelatud on arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire, kuna see tähendaks karistusseadustiku § 2 lg-s 1 ja põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks

võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-102-13, p 9). 15. Seega jagab kolleegium kassaatori arusaama, et kuivõrd W-E. S.A juhtimisõigust ei olnud peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud, samuti ei olnud teda juhtimiselt kõrvaldatud, ei saa teda käsitada juhtimisõiguseta isikuna LS § 94 lg 1 ja § 201 lg 1 tähenduses ning maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kõnealuses osas tuleb maakohtu otsus seega tühistada ning kassatsioon rahuldada. 16. Tagajärjetuks jääb aga kassaatori edasine taotlus lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o W-E. S.A käitumises väärteo tunnuste puudumise tõttu. Maksvusele pääsenud seisukoha järgi ei too isiku teole ebaõige materiaalõigusliku hinnangu andmine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt endaga veel kaasa väärteomenetluse lõpetamist. VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. VTMS § 133 p 4 kohaselt peab aga kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Praktikas tähendab see, et ka juhul, kui kohtuvälise menetleja materiaalõiguslik hinnang isiku käitumisele osutub valeks, peab kohus kontrollima väärteoprotokollis kirjeldatud käitumise vastavust mõnele teisele süüteokoosseisule. Seega ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-71-13, p 7). 17. Nagu öeldud, ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust toimunu tehioludes: W-E. S.A juhtis 6. juulil 2017 mootorsõidukit, tema juhiluba oli selleks hetkeks aga kaotanud kehtivuse. LS § 124 lg 1 alusel oli tal seega ajutiselt keelatud mootorsõidukit juhtida. Seda ei eita ka kaitsja. Kohtukolleegium leiab, et selline tegu on karistatav liiklusnõuete muu rikkumisena LS § 242 lg 1 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei saa selle normi kohaldamine olla menetlusaluse isiku jaoks ka üllatav ja tema kaitseõigust rikkuv, kuna LS § 242 lg 1 näeb üldnormina ette karistuse mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui ei ole tegemist muus sättes (sh LS §-s 201) sisalduva väärteokoosseisuga. 18. Tunnistades menetlusaluse isiku süüdi LS § 242 järgi, mõistab kolleegium järgmisena talle karistuse. Kõnealune säte näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut. Kolleegium leiab, et arvestades teo tuvastatud asjaolusid ja maakohtu poolt märgitut, et tegemist oli ilmselge hooletusega menetlusaluse isiku poolt, samuti seda, et W-E. S.A on enda rikkumist kestvalt tunnistanud, võib sanktsiooni kohaldada alla selle keskmise määra. Kõnealustest üldja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt mõistab kriminaalkolleegium W-E. S.A-le karistuseks rahatrahvi 6 trahviühikut, s.o 24 eurot. 19. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 175 p-st 1 ja § 174 p-st 8, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 1. novembri 2017. a otsuse W-E. S.A karistamises LS § 201 lg 1 järgi ja teeb uue otsuse, millega karistab menetlusalust isikut LS § 242 lg 1 järgi. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt. 20. Kaitsja esitas koos kassatsiooniga taotluse W-E. S.A poolt süüteomenetluse kestel kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks: kohtuvälises menetluses ja maakohtu menetluses 484,44 eurot ja kassatsioonimenetluses 616 eurot (mõlemad summad koos käibemaksuga). 21. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kuigi kriminaalkolleegium tühistas maakohtu otsuse, on tegemist siiski süüdimõistva otsusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 1 ls 1 tähenduses, mistõttu tuleb kohtuvälises menetluses ja maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta W-E. S.A kanda. 22. Kassatsioonimenetluse kulusid puudutava taotluse rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt. Taotluse kohaselt on kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks, selle analüüsimiseks ning õigusmaterjaliga tutvumiseks kulunud 1,66 tundi, kassatsiooni koostamiseks ja esitamiseks aga 3 tundi. Advokaadi ühe töötunni hinnaks on märgitud 110 eurot. Lõppsummana taotleb kaitsja 616 euro hüvitamist (sh käibemaks). 23. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2018. a otsus väärteoasjas nr 4-17-3766/25, p 20). 24. Taotluses märgitud tunnitasu hinda - 110 eurot - peab kolleegium mõistlikuks. Kolleegium aktsepteerib taotlust ka osas, mis puudutab maakohtu otsusega ning asjakohase õigusmaterjaliga tutvumiseks kulunud aega. Kriitiline on kolleegium aga ajakulu osas, mis puudutab kassatsiooni koostamisele ning esitamisele väidetavalt kulunud aega, ja leiab, et seda saab pidada mõistlikuks 1 töötunni ulatuses. Kui võrrelda Riigikohtule esitatud kassatsiooni kaitsja seisukohtade ja teesidega maakohtu menetluses (tl 1-3), siis tuleb tõdeda, et need on suures mahus kattuvad ning kassatsioonimenetlusse on lisandunud uut minimaalselt. Vaidluse eset puudutavad kesksed kaitseteesid on ka pärast maakohtu otsust jäänud samaks

ning kriminaalkolleegiumi hinnangul on väide, et kassatsiooni koostamiseks kulus kaitsjal 3 tundi, ilmselgelt ülepingutatud. Siinkohal on tähelepanuväärne, et nende maakohtule esitatud kaitseteeside koostamiseks kulus kaitsjal enda väitel mitu korda vähem aega kui nende mõningasele redigeerimisele ning kassatsioonkaebuses Riigikohtule esitamisele (vrd tl 80). Seetõttu peab kriminaalkolleegium võimalikuks aktsepteerida kõnealust taotlust vaid osaliselt. 25. Eelnevat kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et menetlusalusele isikule tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud mõistliku tasuna koos käibemaksuga 351,12 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)