2-13-45150/134 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Iris Kangur-Gontšarov

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. aprill 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-45150

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu mitterahalise sissemakse

hüvitamise ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. oktoobri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

101 865,23 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Alan Biin

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 2. aprillil 2018, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12. oktoobri 2017 otsus tühistada ja teha uus otsus.

2. Jätta rahuldamata XX hagi YY vastu 83 085,14 euro ja viivise saamiseks.

3. Tühistada

Harju

Maakohtu

27. septembri 2013

määrusega

(parandatud

30. septembri 2013 määrusega) rakendatud hagi tagamine.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude rahalise kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (7)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (endise nimega X, hageja) esitas 26. septembril 2013 Harju maakohtule hagi

Aktsiaseltsi MARCRON (kustutatud, edaspidi „äriühing“) ja YY (kostja) vastu.

2. Harju Maakohus lõpetas 18. märtsi 2016 otsusega menetluse äriühingu vastu esitatud

nõuete osas ja jättis aegumise tõttu rahuldamata hagi kostja vastu esitatud nõuete osas. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 5. juuli 2016 otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 29. märtsi 2017 otsusega nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu otsused, v.a osas, millega lõpetati menetlus äriühingu osas.

3. Seejärel täpsustatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista 83 085,14 eurot,

26. septembri 2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 30 434,77 eurot või alternatiivselt

11 717,85 eurot ja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja väitel:

-

sõlmisid hageja ja äriühing 18. septembril 2008 lepingud, mille alusel mh sai äriühing

hagejalt mitterahalise sissemaksena Tallinnas aadressil Vene 8-1 asuva korteriomandi

(edaspidi „korter nr 1“), millega pidi toimuma äriühingu aktsiakapitali suurendamine;

-

korteri nr 1 väärtus oli lepingu kohaselt ja vastavalt äriühingu juhatuse poolt määratud

eksperdi koostatud mitterahalise sissemakse väärtuse arvamusele ning äriühingu

juhatuse 18. septembri 2008 otsusele 83 085,14 eurot (1 300 000 krooni);

-

hageja pidi lepingu järgi vastu saama 1 900 äriühingu aktsiat;

-

aprillis 2009 selgus, et aktsiakapitali suurendamist ei toimu, sest juhatus ei esitanud

avaldust aktsiakapitali suurendamise kandmiseks äriregistrisse. Seega aktsiate

märkimine ebaõnnestus ja hageja jäi oma mitterahalisele sissemaksele vastavast

täiendavast osalusest ilma;

-

vaatamata märkimise ebaõnnestumisele ei tagastanud äriühing hagejale korterit nr 1.

Selle asemel võõrandas äriühing korteri 9. augustil 2011 kolmandale isikule. Tehingu

tegemisel esindas äriühingut juhatuse liikmena kostja. Seega jäi hageja kostja tegevuse

tulemusel ilma nii kapitali suurendamisega lubatud aktsiatest kui ka korterist nr 1;

-

kuna mitterahalise sissemakse esemeks olnud korter on võõrandatud kolmandale

isikule, puudub hagejal võimalus nõuda korteri tagastamist. Seetõttu esitas hageja

kostja vastu korteri väärtuse hüvitamise nõude;

-

kostja nimetatud muud maksed ei tõenda hagetava kohustuse täitmist, sest samal ajal

mitterahalise sissemakse tegemisega võõrandas hageja äriühingule korterid Vene 8-9

ja Vene 8-12 (edaspidi „korterid nr 9 ja 12“), mille eest äriühing pidi hagejale tasuma

vastavalt 86 280,73 eurot (1 350 000 kr) ja 68 385,46 eurot (1 070 000 kr) – kokku

154 666,19 eurot;

-

hageja võõrandas oma aktsiad äriühingus kostjale ja nende eest pidi kostja tasuma

hagejale rohkem kui aktsiate nominaalhinna, sest äriühingule jäi pärast kõigi Vene 8

asunud korterite võõrandamist üle 600 000 euro;

-

kostja makse SS-le ei olnud hageja kohustuse täitmine.

4. Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud, aga esitas ka järgmised sisulised vastuväited:

3 (7)

-

vaidlusaluse korteri üleandmine toimus küll äriühingu aktsiakapitali suurendamise

läbiviimiseks, kuid arvestada tuleb sellega, et kapitali suurendamist ei toimunud halva

üldise majandusliku olukorra tõttu ning selle kohta on ka äriühingu nõukogu

16. detsembri 2008 otsus. Hageja äriühingu nõukogu esinaisena osales telefoni teel

koosolekul ja oli sellest teadlik;

-

hageja nõue on 7. novembril 2011 rahuldatud, sest siis kandis äriühing hagejale üle

145 399 eurot, kostja tasus aktsiate eest 38 346,96 eurot (vastavalt nominaalhinnale

600 000 krooni) ja kandis hageja arvele vastavalt poolte kokkuleppele veel

216 254,04 eurot

(kokku

400 000 eurot).

Täiendavalt

tasus

kostja

SS-le

19 173,49 eurot, millega täitis hageja kohustuse;

-

kui eeldada, et 7. novembril 2011 tasutud rahasumma võiks olla mingi muu kohustuse

katteks, siis kostja vastutus saab tuleneda üksnes juhatuse liikme kohustuste

rikkumisest, aga kostja pole rikkunud vastavaid kohustusi. Nõukogu ei ole kostjale

teinud ülesannet tagastada hagejale kinnisasi või hüvitada selle väärtus rahas. Kostja

on täitnud nõukogu korraldusi ja seeläbi oma juhatuse liikme kohustusi korraliku

ettevõtja hoolsusega ega ole tekitanud hagejale kahju;

-

hageja ei esitanud viivisenõuet mõistliku aja jooksul ja on sellega läinud vastuollu hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Seega tuleb viivist vähendada nullini.

MAAKOHTU OTSUS

5. Kostja vastu esitatud nõude uuel läbivaatamisel rahuldas maakohus selle 12. oktoobri 2017

otsusega (vaidlustatud otsus). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 83 085,14 eurot ja

viivise alates 1. jaanuarist 2012. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja määras kindlaks

hagejale hüvitatava summa.

5.1. Maakohus tuvastas, et:

-

hageja võõrandas korteri nr 1 äriühingule aktsiakapitali suurendamise eesmärgil;

-

aktsiakapitali suurendamist tegelikult ei toimunud;

-

vaidlusalune korter võõrandati kolmandale isikule ja äriühingut esindas nimetatud

tehingute tegemisel juhatuse liikmena kostja.

5.2. Aegumise kohaldamise kohta märkis maakohus järgmist. Kuivõrd aktsiakapitali

suurendamise otsus võeti vastu 18. septembril 2008, oli äriühingul äriregistrile kapitali

suurendamise kohta avalduse esitamiseks aega kuni 18. märtsil 2009 kella 24.00-ni. Sellest

tulenevalt on teoreetiliselt võimalik, et alles avalduse äriregistris läbivaatamisel ilmneb

aktsiakapitali suurendamise võimatus. Seega tuleb määratleda äriseadustiku (ÄS) § 347 lg-s 2

sätestatud tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumise tähtpäevaks aeg, mil on möödunud

mõistlik aeg ÄS § 343 lg-s 4 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisest. Selliseks mõistlikuks

ajaks on kaks nädalat alates kuuekuulise tähtaja ümbersaamisest. Seega muutus hageja

mitterahalise sissemakse tagastamise nõue sissenõutavaks alates 2. aprillist 2009 ning hageja

nõue aeguks kõige varem 2. aprillil 2019. Eeltoodu alusel ei ole hageja nõue aegunud.

5.3. Kostja ei tõendanud oma väidet võla tasumise kohta. Kostja pole viidanud ühelegi

dokumendile ega muule asjaolule, millest nähtuks, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt

ülekanded 216 254,04 eurot (kostjalt) ja 145 399 eurot (äriühingult) sisaldasid hüvitist

tagastamisele kuuluva mitterahalise sissemakse eest või muude täiendavate võlgnevuste eest.

Lisaks on kostja väited vastuolulised, kuna alguses väitis ta, et aktsiate eest tasutud summa

sisaldas ka korteri nr 1 väärtuse hüvitamist, kuid hilisemalt asus seisukohale, et hageja nõue on

täidetud äriühingu 7. novembri 2011 ülekandega summas 145 399 eurot. Väidete vastuolu tõttu

ei ole need usaldusväärsed.

4 (7)

Hageja esile toodud asjaoludest ja kostja esitatud pangakontode väljavõtetest tegi maakohus

järelduse, et kostja ja äriühing tegid rahalisi ülekandeid hagejale, kuid need on seotud muude

kohustustega, mitte hüvitisega mitterahalise sissemakse eest. Nii nähtub 18. septembri 2008

lepingust, et korterite nr 9 ja 12 eest kuulus tasumisele 154 666,19 eurot. Seega ei saa

145 399 euro ülekandega tõendada hagetava kohustuste täitmist.

Kostja ei tõendanud, millisest võlasuhtest tuleneva väidetava hageja kohustuse on kostja täitnud

SS-le, st seda summat ei saa lugeda hagejale võlgnetava tasumiseks.

Kostja esitatud dokument poolte kokkuleppe kohta ei ole usaldusväärne, kuivõrd

ekspertiisiaktist selgub, et tõenäoliselt ei ole 4. novembri 2011 dokumenti allkirjastanud hageja.

5.4. Asjakohane ei ole kostja väide, et vara tagastamiseks pidanuks nõukogu tegema otsuse.

Vastavalt ÄS § 347 lg-le 2 ei eelda sissemaksena üle antud vara viivitamatu tagastamine

juhatusest kõrgemalseisva organi otsust. Kostja esitatud 16. detsembri 2008 nõukogu

koosoleku protokolli koopia ei ole piisav tõend, et tõendada koosoleku tegelikku toimumist.

Lisaks ei sisaldu protokolli väidetavas koopias otsuseid, mis välistaksid juhatuse liikme

kohustuse vara tagastamiseks ÄS § 347 lg 2 järgi. Väidetav nõukogu koosolek toimus

16. detsembril 2008, st ÄS § 343 lg-s 4 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumiseni oli aega

veel üle kolme kuu.

Kuivõrd aktsiakapitali suurendamist ei toimunud, pidi kostja teadma seadusest tulenevat

kohustust viivitamata sissemakseks üle antud vara tagastada. Vara tagastamise asemel

võõrandas äriühing selle 9. augustil 2011 kolmandale isikule.

5.5. Kuivõrd korter nr 1 võõrandati kolmandale isikule, ei ole korteri tagastamine enam

võimalik ja hagejale tuleb tagastada hüvitis, mis vastab korteri väärtusele. Analoogia korras

tuleb kohaldada sätteid, mis reguleerivad vara tagastamist alusetu rikastumise korral.

Hageja määratles vaidlusaluse korteri väärtuseks 18. septembril 2008 sõlmitud lepingu alusel

83 085,14 eurot. Kostja sellele vastu ei vaielnud. Seega tuleb kotjalt välja mõista ÄS § 347 lg 2

ja analoogia korras VÕS § 1032 lg 2 alusel rahaline hüvitis 83 085,14 eurot.

5.6. Vara tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 2. aprillil 2009, kuid sel ajal ei olnud korter

veel võõrandatud. Korter nr 1 võõrandati 9. augustil 2011, mille tagajärjel muutus võimatuks

korteri tagastamine ja hagejal tekkis selle asemel õigus saada vara väärtusele vastavat hüvitis

rahas. Seega on hagejal õigus arvestada viivist alates 1. jaanuarist 2012.

Viiviste nõude esitas hageja esmakordselt 19. detsembril 2012. Tegemist ei ole ebamõistliku

hilinemisega esitatud viivise nõudega ja hageja pole vastavat õigust kaotanud.

Kostja ei esitanud vastuväiteid viiviste arvestusele. Seega on põhjendatud sissenõutavaks

muutunud viiviste summaks perioodi 1. jaanuar 2012 kuni 26. september 2013 eest

11 717,85 eurot. Samuti on põhjendatud edasiulatuva viivise nõue kuni põhinõude täitmiseni.

5.7. Menetluskulud jäid kostja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus ei rajanud otsust asjas kogutud tõenditele. Tõendamata on, et kostja poolt

hagejale 7. novembril 2011 tasutud 216 254,04 eurot oleks tasutud mingi muu

kohustuse eest kui Vene 8-9 ja Vene 8-12 korterite eest. Tõendamiskoormis muu

kohustuse olemasolu kohta lasus hagejal ja see väide on tõendamata;

5 (7)

-

maakohus tõlgendas valesti ÄS §-st 306 ning §-st 317 tulenevaid nõukogu õiguseid ja

juhatuse kohustusi ning tegi vale järelduse justkui peaks juhatuse liige täitma oma

kohustusi vastupidiselt nõukogu juhistele;

-

maakohus tõlgendab valesti VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet kui leidis, et

hageja ei ole kaotanud õigust viiviste nõudmiseks. Viivisenõue tuleb võlgnikule esitada

mõistliku aja jooksul. Hageja ei teatanud kostjatele viivisnõudest mõistliku aja jooksul,

vaid esitas viivisenõude esmakordselt mitu aastat peale seda, kui ta sai teada viivise

nõudmise õigusest. Sellist käitumist ei saa lugeda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte

kohaseks käitumiseks. Hageja loobus oma tegevusetusega õigusest nõuda viiviseid.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Hageja kannab kõik senised

menetluskulud.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 sätestab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust asjaolude tuvastamise osas.

Seega saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud järgmistest asjaoludest:

-

äriühingu aktsiakapitali suurendamise otsus võeti vastu 18. septembril 2008;

-

hageja võõrandas korteri nr 1 äriühingule aktsiakapitali suurendamise eesmärgil ja

vastava sissemakse väärtuseks hinnati 83 085,14 eurot (1 300 000 krooni);

-

aktsiakapitali suurendamist tegelikult ei toimunud;

-

äriühing võõrandas korteri nr 1 kolmandale isikule ja äriühingut esindas nii sissemakse

vastuvõtmisel kui ka edasivõõrandamisel kostja;

-

hageja müüs äriühingule lisaks ka korterid nr 9 ja 12, mille ostuhinnaks lepiti kokku

154 666,19 eurot (2 420 000 krooni);

-

äriühing tasus 7. novembril 2011 hagejale 145 399 eurot;

-

kostja tasus samal päeval hagejale 216 254,04 eurot.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõude õiguslik alus on ÄS § 347 lg 2 teine

ja kolmas lause ning nõue ei ole aegunud. Kostja kaebuses enam ka aegumisele ei tuginenud.

Viidatud alusel esitatud nõue on seadusest tulenev nõue, mis aegub TsÜS § 149 järgi kümne

aastaga. Maakohus järeldas VÕS § 82 lg-test 2, 3 ja 7 õigesti, et hageja mitterahalise sissemakse

tagastamise nõue muutus sissenõutavaks alates 2. aprillist 2009. Seega aeguks vastav nõue

kõige varem 2. aprillil 2019. Eeltoodu alusel pole hageja nõue aegunud.

11. Samuti on õiged maakohtu põhjendused selles osas, et kostjal tekkis alates 2. aprillist 2009

õigus nõuda mh kostjalt kui äriühingu juhatuse liikmelt sissemakse tagastamist, aga selle

võimatuse korral analoogia alusel VÕS § 1032 lg-ga 1 hüvitamist rahas. Kuna äriühing oli

sissemakseks kasutatud korteri nr 1 võõrandanud, siis on selle tagastamine võimatu ja hageja

saab nõuda selle väärtusele vastavat rahasummat, mille suuruse üle pooled ei vaidle. Eelnevast

järeldas maakohus põhjendatult, et vaidluse põhiküsimuseks kujuneb, kas kostja on kõnealuse

rahalise kohustuse täitnud. Ringkonnakohtu hinnangul jaotas maakohus selle küsimuse osas

tõendamiskoormise vääralt, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.

6 (7)

12. Käesolevas asjas tuli hagejal tõendada, et ta on kostjalt saanud raha mingi muu kohustuse

katteks kui korteri nr 1 väärtuse hüvitamine. Nimetatud asjaolu hageja ei tõendanud.

Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.

12.1. Kui hageja esitab kohtusse kostja vastu rahalise nõude, siis saab kostja hagile vastu

vaielda väitega, et ta on nõutud summa tasunud. Sellises olukorras peab kostja tõendama raha

maksmise, mida kostja on käesoleval juhul teinud vähemalt summas 216 254,04 eurot (II kd

tl 39). Kostja makstud summa ületab hageja põhinõuet, st korteri nr 1 väärtust 83 085,14 eurot.

Sellega on kostja esmaselt oma tõendamiskoormise täitnud ja hagejal on võimalik omakorda

tõendada, et kostja esile toodud rahaline sooritus tehti mingi muu kohustuse katteks.

12.2. Tõendamiskoormise jaotus ei tohiks sisuliselt muutuda sõltuvalt sellest, kumb pool pärast

rahalise soorituse tegemist teise vastu kohtusse pöördub. Nimelt olukorras, kus isik teeb teisele

alusetu rahalise soorituse, tekib tal VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda raha tagasi. Sel juhul

peab ta tõendama raha maksmise ja selle saaja peab omakorda tõendama, et tal oli õigus vastav

summa saada (vt nt Riigikohtu 9. novembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-09, p 13 teine

lõik). Kui poolte vahel on mitu õigussuhet ja hageja nõuab neist ühest tuleneva rahalise

kohustuse täitmist, siis saab täitmiseks kohustatud kostja sarnaselt piirduda tõendiga oma

soorituse kohta. Hageja peab aga tõendama, et tal oli alus nii makstud summa kui ka täiendavalt

praegu hagetava saamiseks.

12.3. Hageja väidabki käesolevas asjas, et kostja tasus talle äriühingu aktsiate eest, st kostjal

oli kohustus maksta aktsiate nominaalhind 38 346,96 eurot, tasuda nende eest täiendavalt

216 254,04 eurot, aga ka lisaks hüvitada korteri nr 1 väärtusena 83 085,14 eurot.

12.4. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja

ei tõendanud, et pooled leppisid äriühingu aktsiate ostuhinnaks 254 601 eurot ( = 38 346,96 +

216 254,04). Sellist kokkulepet ei saa järeldada ka asjaolust, et äriühingule jäi kõigi

korteriomandite võõrandamisest pärast kolmandatele isikutele võlgnetava mahaarvamist veel

enam kui 600 000 eurot (I kd tl 43, III kd tl 167–168). Hageja enda väitel tuli äriühingul talle

tasuda korterite nr 9 ja 12 eest, mille tulemusel oleks kõnealuste tehingute brutotulem olnud

mõneti enam kui 450 000 eurot. Samas nähtub äriühingu bilansist ja kasumiaruandest (II kd

tl 43–44), et ühingul oli ka muid kohustusi, st hinnang hageja aktsiate väärtusele ühingu

netovara põhjal ei oleks objektiivselt sedavõrd kõrge, et kostja pidanuks nende eest kindlasti

maksma üle 250 000 euro. Muid tõendeid hageja aktsiate ostuhinna kohta ei esitanud.

12.5. Lisaks ei ole hageja väide eluliselt usutavam, kui kostja seisukoht, mille kohaselt leppisid

pooled kõigi äriühingu ja kostja kohustuste katteks hagejale kokku 400 000 euro tasumises,

millest 145 399 eurot kanti üle äriühingu arvelt, 38 346,96 eurot väärtpaberitehinguna ja

216 254,04 eurot kostja arvelt.

12.6. Kostja seletusele 21. juuli 2017 istungil maakohtus (III kd tl 158–159) ei saa anda sellist

sisu nagu soovib hageja. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et kui poolte eraelulised ja

majanduslikud suhted lõppesid, siis sõlmiti 2011. aasta novembri algul kokkulepe, millega

mõlemad pooled soovisid saavutada suhetes selguse. Sellist kokkulepet ilmestavad eelmises

alapunktis kirjeldatud arvandmed. Otsest tähtsust ei oma ka kostja esindaja avaldus

13. septembri 2017 istungil, et 216 254,04 eurot oli korterite nr 9 ja 12 müügihind, sest samal

istungil väitis kostja esindaja, et hageja on kokku saanud raha rohkem kui oli korterite ja aktsiate

ostuhind (III kd tl 179).

12.7. Vaidluse lahendamisel ei ole vaja enam hinnata kostja esitatud 4. novembri 2011

kokkulepet (II kd tl 41) ega sellele kantud väidetavalt hageja allkirja võltsituse vastuväite

toetuseks esitatud ekspertiisiakti (II kd tl 128–132), sest neist ei nähtu, kas ja millises aktsiate

ostuhinnas või muus kostja rahalises kohustuses pooled kokku leppisid. Samuti ei ole vaja

käsitleda kostja alternatiivseid vastuväiteid ja nendega seonduvaid tõendeid.

7 (7)

13. Kuna hageja ei tõendanud, et kostjal oli kohustus maksta talle kokku enam kui kostja

tõendatud sooritus summas 216 254,04 eurot, siis tuleb lugeda, et kostja on mh täitnud

kohustuse hüvitada korteri nr 1 väärtus. Järelikult ei saa hagi rahuldada ÄS § 347 lg 2 alusel

ega hageja poolt alternatiivsena palutud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena.

Neil kaalutlustel jääb hageja rahaline põhinõue rahuldamata.

14. Viivise nõue pole samuti edukas. Maakohus tuvastas viivise arvutamise algusajana

1. jaanuari 2012, mida ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Kuna kostja kandis raha

hagejale üle 7. novembril 2011, st enne nimetatud kuupäeva, siis ei ole hagejal viivise nõuet

mingi vahepealse perioodi eest. Järelikult pole vaja eraldi käsitleda kostja vastuväiteid viivise

osas. Hagi kostja vastu jääb tervikuna rahuldamata.

15. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata, sh ka juhul, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus. Vastavalt TsMS § 442

lg-le 5 peab kohus hagi tagamise abinõudega seonduva otsustama lõpplahendi resolutsioonis.

Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb maakohtu 27. septembri 2013 määrusega (parandatud

30. septembri 2013 määrusega) rakendatud hagi tagamise abinõu tühistada. Hagi tagamise

tühistamisel ei ole vaja loetleda üksikasjalikult toiminguid, mida tuleb hagi tagamise määruse

(abinõude) toime lõppemiseks teha (Riigikohtu 24. septembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-72-14, p 20).

16. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvat.

16.1. Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 162 lg 1 järgi kõik menetluskulud.

Kulud määrab TsMS § 174 lg 4 mõtte kohaselt rahaliselt kindlaks maakohus (vt Riigikohtu

20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21 kolmas lõik).

16.2. Ringkonnakohus rahuldas 1. detsembri 2017 määrusega kostja taotluse riigipoolse abi

saamiseks menetluskulude kandmisel ja võimaldas tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõivu

osamaksetena. TsMS § 188 lg 1 p 2 sätestab, et kui menetlusabi korras on määratud

menetluskulude tasumine osadena, peatab kohus määrusega osamaksete tasumise, kui jõustub

lahend, mille alusel peab menetluskulud kandma teine menetlusosaline. Seega ei mõjuta otsuse

tegemine kostja kohustust jätkata viidatud määruse alusel osamaksete tasumist. Kui otsus

jõustub enne kõigi osamaksete tasumist, siis võib kostja esitada ringkonnakohtule taotluse

osamaksete peatamiseks. See ei mõjuta kostja õigust nõuda hagejalt riigilõivu hüvitamist koos

teiste menetluskuludega.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Iris Kangur-Gontšarov