3-17-1173/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.04.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1173

Haldusasi

T.E.

kaebus

Jõelähtme

Vallavalitsuse

11.05.2017

korralduse nr 429 tühistamiseks, või alternatiivselt

Jõelähtme Vallavalitsuse 19.04.2017 kirjas sisalduva

piiride kulgemise otsuse ja 22.03.2017 piiride kulgemise

ettepaneku

tühistamiseks,

ning

Jõelähtme

valla

kohustamiseks asjas uue piiride kulgemise ettepaneku

tegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – T.E., esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik

Vastustaja – Jõelähtme vald, esindajad Kätlin Rennel ja Elvis

Tõnnison

Kolmandad isikud – O.S. ja A.M.

Kaasatud haldusorgan –Maa-amet, esindaja Toomas Kutti

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 05.04.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.E. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.05.2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.E.le (kaebaja) kuulub Harjumaal, Jõelähtme vallas Maardu külas asuv Kuuse kinnisasi (ka-

tastritunnus 24505:003:0839). Jõelähtme vald (vastustaja) alustas kinnisasjaga liitmiseks sobiva

maa erastamist, mille käigus selgitas välja kaks reformimata maaüksust (Põhjakuuse ja Lõunakuu-

se), mis piirnevad kaebajale kuuluva Kuuse kinnisasjaga. Vastustaja pöördus 02.08.2016 kirjaga nr

5-2/3579 Maa-ameti poole, milles soovis välja selgitada riigi huvi Maardu külas asuva reformima-

ta riigimaa osas. Kirjas märgiti, et maaüksusel asub juurdepääsutee Nurme kinnisasjale, mis ei ole

avalik tee. Maa-amet teatas 31.08.2016 kirjaga nr 6-7/16/14931-2, et Maa-amet ei ole huvitatud

pöördumises nimetatud maaüksuse riigi omandisse jätmisest. Vastustaja edastas 31.08.2016 kirja-

ga nr 5-2/3981 loataotluse Harju Maavalitsusele märkides, mh et maaüksusel asub juurdepääsutee

2(9)

Nurme kinnisasjale, mis ei ole avalik tee. Harju maavanem andis 26.09.2016 korraldusega nr

2205-k loa Maardu külas Kuuse, Nurme ja Koplimetsa kinnisasjadega piirneva 818 m2 suuruse

maatüki erastamiseks Maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 13 alusel.

2. Vastustaja esitas 22.09.2016 „MaaRS § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (Kord) § 6

lg 1 alusel piirnevate kinnisasjade omanikele ettepaneku maa erastamise taotluse esitamiseks hil-

jemalt 23.10.2016. Ainsana piirnevate kinnisasjade omanikest esitas tähtaegselt erastamissoovi

kaebaja, kes jäi ainukeseks taotlejaks.

3. Erastataval maatükil paikneb juurdepääsutee avalikult teelt Nurme kinnistule. Vastustaja andis

Nurme kinnistu omanikule täiendava tähtaja erastamissoovi väljendamiseks kuni 11.12.2016. Har-

ju maavanema 07.02.2017 kirjaga nr 8-3/4207 anti vastustajale teada, et uue tähtaja andmine toi-

minguna on vastuolus Korraga ning paluti erastamismenetlus Kuuse kinnistu osas korrektselt lõpu-

le viia.

4. Vastustaja saatis kaebajale 22.03.2017 kirjaga nr 5-2/4330-1 Kuuse kinnistuga piirnevate Põh-

jakuuse (vaidlusalune maatükk) ja Lõunakuuse erastatavate maaüksuste piiride kulgemise ettepa-

neku, milles on mh märgitud, et Põhjakuuse maaüksuse osas on piiride kulgemise ettepanekut te-

hes arvesse võetud ka juurdepääsuteed Nurme kinnisasjale ning seetõttu on jäetud see osa refor-

mimata maaüksusest piiride kulgemise ettepanekust välja. Kirjas viidati, et ettepanekuga mitte-

nõustumise korral on kaebajal võimalus esitada 15 päeva jooksul oma vastuväited. Kaebaja esitas

03.04.2017 kirjaga oma vastuväited, milles ei nõustunud piiride kulgemise ettepanekuga Põhja-

kuuse maaüksuse osas ja taotles vastustajalt uut piiride kulgemise ettepanekut, mis oleks kooskõ-

las õigusaktidega. Vastustaja vastas kaebajale 19.04.2017 kirjaga, et jääb 22.03.2017 kirjaga edas-

tatud piiride kulgemise ettepaneku juurde. Nimetatud kirjale vastas kaebaja 26.04.2017 kirjaga,

paludes vastustajal koostada õigusaktidega kooskõlas olev piiride kulgemise ettepanekut kinnitav

otsus. Vastustaja andis 11.05.2017 korralduse nr 429, millega kinnitati vallavalitsuse 22.03.2017

kirjaga nr 5-2/4330-1 esitatud piiride kulgemise ettepanekud ja jäeti kaebaja 03.04.2017 kirjas

esitatud vastuväited rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 01.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada Jõelähtme Valla-

valitsuse 11.05.2017 korraldus nr 429 ning kohustada vastustajat tegema uut piiride kulgemise

ettepanekut. Kohus juhtis 18.07.2017 määruses kaebaja tähelepanu asjaolule, et kaebuse eesmärgi

saavutamine ei ole võimalik olukorras, kus vastustaja 22.03.2017 kirjaga tehtud piiride kulgemise

ettepanek kehtib ja andis kaebajale tähtaja kaebuse nõude muutmiseks ja vajadusel kaebetähtaja

ennistamise taotluse esitamiseks. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 11.10.2017 määrusest on kohtu

menetluses kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2017 korralduse nr 429 tühistamiseks või alter-

natiivselt Jõelähtme Vallavalitsuse 19.04.2017 kirjas sisalduva piiride kulgemise ettepaneku kinni-

tamise otsuse ja 22.03.2017 kirjas sisalduva piiride kulgemise ettepaneku tühistamiseks ning vas-

tustaja kohustamiseks asjas uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Kaebaja täpsustas koh-

tuistungil, et vaidlustab piiride kulgemise ettepanekud üksnes Põhjakuuse maaüksust puudutavas

osas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Maa erastamine MaaRS § 22 lõike 13 alusel on väga spetsiifiline ja täpselt reguleeritud protse-

duur, kus kohalikul omavalitsusel on täita eelkõige abistav ja tehniline roll ning tal puudub isesei-

sev kaalutlusruum. Maad soovib erastamiseks anda riik ning erastamise kaudu omandada piirneva

kinnistu omanik. Kohalik omavalitsus ei saa sellesse õigussuhtesse vahele segada ega hakata suu-

nama või koguni muutma osapoolte (riik ja omanik) tahet. Nurme kinnistu omanikele oli tagatud

kaebajaga võrdne võimalus erastamissoovi avaldada, kuid nad ei teinud seda ja minetasid lõplikult

oma õiguse erastamisele. Kohalik omavalitsus ei tohi selles olukorras muutuda erapoolikuks. Mis

3(9)

puutub võimalike tulevaste juurdepääsuvõimaluste ennetamise vajadusse, siis jääb selline korral-

duse põhjendus kaebajale arusaamatuks. Esiteks ei ole vastustajal seadusest tulenevalt õigust ni-

metatud alusel erastamisprotsessi sekkuda ja teiseks on tegemist oletusega, mida ei saa haldusakti

põhjendamisel kasutada. Korralduses ei viidata alusele, mis lubaks eeldada kaebaja pahausksust

Nurme kinnistu omaniku suhtes. Kinnisasjale juurdepääsu õiguse, üle teise kinnisasja, tagab sea-

dus ning puudub alus kahtluseks, et kaebaja sooviks seadust rikkuma hakata ja naabrile juurdepää-

su takistada. Kaebaja soovib tee osa erastada hoopis põhjusel, et algatatud on detailplaneering, kus

planeeringu järgi hakkaksid planeeritava 15-16 kinnistu omanikud kasutama sama teed, ehkki

oleks võimalik ka alternatiiv. Kaebaja soovib teed erastada selleks, et tema arvamust detailplanee-

ringu menetluses kaalutaks ja arvestataks. Tee on kaebajale kuuluvale elamule väga lähedal. Aru-

saamatuks jääb ka korralduse põhjendus seoses „ribasusega“. Liitmisel Kuuse kinnistuga kaoks

„ribasus“ iseenesest. Tuleb kohustada vastustajat tegema selline piiride kulgemise ettepanek, mis

vastaks täpselt riigi poolt pakutud ja kaebaja poolt väljendatud erastamissoovile.

Vastustaja seisukoht

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. 22.03.2017 kirjaga esitas vastustaja kaebajale piiride kul-

gemise ettepaneku. Kirjast nähtub, et vastustaja jättis Nurme kinnistu omanike poolt hilinemisega

esitatud erastamise taotluse käiguta ja tagastas selle ning asus seisukohale, et erastatavad maa-alad

ei kuulu kaebaja ja Nurme kinnistu omanike vahel jagamisele. Vastusaja selgitas, miks ta peab

sellise piiride kulgemise ettepaneku esitamist põhjendatuks, st et juurdepääsu puudumine Nurme

kinnistule võib tingida tulevikus tarbetuid kohtuvaidlusi, mida on võimalik erastamisprotsessis

vältida.

8. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tulenevalt MaaRS § 22 lõikest 13 on kohalikul omavalitsusel

täita üksnes tehniline roll ja tal puudub erastamise eeltoiminguid tehes kaalutlusruum ja põhjus või

alus erastamismenetlusse sekkuda. Korra § 2 lõike 2 kohaselt tuleb eeltoimingute läbi viimisel

kõigi oluliste asjaoludega ja kolmandate isikute õiguste ja huvidega arvestada. Käesoleval juhul on

erastamismenetluses tähtsust omav asjaolu kolmandate isikute vaba ja takistusteta juurdepääs oma

kodule. Juurdepääsutee puhul on eelistatud kas munitsipaalmaa või jätkuvalt riigi omandis olev

maa. Kohalik omavalitsus peab arvestama kõigi menetluse objektiga puutumuses olevate isikute

huve ning vältima nende elukorralduse muutusi. Vastustaja leiab, et piiride kulgemise ettepanekus

toodud piirides reformimata maa erastamine tagab nii kaebaja kui Nurme kinnistu omanike õigu-

sed ja vabadused- kaebaja saab piirneva maa erastada, samas säilib vaba juurdepääs Nurme kin-

nistule. Ehkki Nurme kinnistu omanik ei esitanud tähtaegselt avaldust maa erastamiseks, ei ole

kaebajal siiski subjektiivset õigust nõuda kogu tuvastatud reformimata maa erastamist. Kohalikul

omavalitsusel on õigus pidada võimalikuks maa erastamist üksnes teatud ulatuses, suuruses ja pii-

rides. Vastustaja ei saanud ette näha, et Nurme kinnistu omanikud lasevad mööda erastamiseks

ettenähtud tähtaja, kuid samas ei saa vastustaja lasta tekkida olukorral, kus isik kaotab juurdepääsu

oma kinnistule. Sellest tulenevalt tehti piiride kulgemise ettepanek, mis arvestab kõigi huve. Nagu

vastustaja on korduvalt kaebajat teavitanud, siis jäetakse osa maast reformimata eesmärgiga see

tulevikus taotleda munitsipaalomandisse ning liita Tõnuvälja teega. Vastustaja on lähtunud piiriet-

tepaneku tegemisel üksnes juurdepääsuks vajaliku maa-ala suurusest ja ülejäänut on pakutud kae-

bajale liitmiseks. Mõiste ribasus on defineeritud MaaRS § 322 lõikes 1 ja korra § 1 lõikes 2. Seoses

kaebaja poolt esitatud kohustamisnõudega märgib vastustaja, et kohus ei saa kohaliku omavalitsu-

se asemel hakata teostama kaalutlusõigust, määrates ära piiride kulgemise ettepaneku ja seeläbi

täitma ülesandeid, mis on seaduse kohaselt pandud kohalikule omavalitsusele.

Kolmanda isiku seisukoht

9. Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu. Ta ei esitanud erastamise avaldust õigeaegselt, sest talle

jäi juriidiline tekst ebaselgeks ja ta ei saanud täpselt aru. See ei tähenda, et ta ei oleks soovinud

erastada. Tee on ainuke juurdepääs Nurme kinnistule, mida kolmas isik on talvel lahti lükanud ja

parandanud.

4(9)

Maa-ameti seisukoht

10. Maa-amet erastamise korraldajana on seisukohal, et vastustaja on teinud põhimõtteliselt õige

piiride kulgemise ettepaneku ja kaebajale ei kuulu Põhjakuuse maaüksusest erastamisele rohkem

kui vastustaja poolt piiride kulgemise ettepanekuga kaebajale pakutakse. Kaebuse taotleb jätta

täies ulatuses rahuldamata.

11. MaaRS § 22 lõikest 13, § 312 lõikest 1 ja Korra § 1 lõikest 2 tuleneb, et maa, mida saaks käsi-

tada kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana, peab üldjuhul vastama järgmistele põhieeldustele: maa-

tükk on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt ning on riba-, siilu- või muu

ebakorrapärase kujuga ja iseseisva kasutusvõimaluseta, millest tulenevalt ei ole sellest maast või-

malik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja; maatükk ei kuulu omandisse andmisele muul

MaaRS –s sätestatud alusel ning maatükk on maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita

piirneva kinnisasjaga. Põhjakuuse maaüksuse puhul on tegemist 818 m2 suuruse korrapärase kuju-

ga maatükiga, millel paikneb tee ning mis on õigustatud subjektide puudumise tõttu jäänud maare-

formi käigus omandisse andmata. Suuremast osast Põhjakuuse maaüksusest on võimalik moodus-

tada maakorralduse nõuetele vastava teemaana iseseisvalt kasutatava kinnisasja osana, mille kaudu

oleks takistusteta tagatud juurdepääs Nurme kinnisasjale. Maakorralduse seaduse (MaaKS) § 5

lõikes 2 on sätestatud olulised maakorralduse nõuded, milleks mh on ka kinnisasjale otstarbeka

juurdepääsu tagamine, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete pii-

ride loomine ning looduslike piiridega arvestamine ning teede, liinide ja muude ehitiste otstarbe-

kas rajamine ja kasutamine. Käesolevas asjas on MaaKS § 5 lõike 2 rakendamisega saavutatav

olukord, kus Nurme kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääs avalikult teelt. Ühe või teise

maaüksuse maakorralduse nõuetele vastavuse üle ei saa otsustada üksnes erastatava maaüksuse

tulevane omanik, vaid selle üle otsustamine on antud seadusega kohaliku omavalitsuse pädevusse.

Tegu on omavalitsuse diskretsiooniga, mille kohtulik kontroll on piiratud.

12. Taotluse esitamine isiku poolt ega ka valla poolt esialgse asendiplaani saatmine ei tekita isiku-

le subjektiivset õigust nõuda kogu soovitud või valla poolt välja selgitatud maa erastamist. Isikul,

kes arvab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul on tegemist MaaRS § 22 lõikes 13 nimetatud

maaga, on õigus üksnes taotleda selle maa erastamist ning tema poolt esitatud taotlus on käsitatav

vaid liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotlusena. Kuivõrd MaaRS

§ 22 lõikes 13 nimetatud maa erastamise eeltoimingud teostab kohalik omavalitsus, siis kuulub

erastamiseks taotletud maa MaaRS § 22 lõikes 13 ja Korra § 1 lõikes 2 nimetatud tunnustele vasta-

vuse välja selgitamine kohaliku omavalitsuse pädevusse. Maavanem hindas loa andmise menetlu-

ses, kas Põhjakuuse maaüksus on käsitatav liitmiseks sobiva maana, kuid ei kinnitanud menetluse

selles etapis, et kogu kõnealune maatükk tuleb liitmiseks sobiva maana erastada. Maavanem andis

üksnes seisukoha, et see on tema arvates võimalik. Kohalikul omavalitsusel on ja peab olema kaa-

lutlusruum, kas maaüksust saab erastada tervikuna või saab seda erastada üksnes osaliselt. Käeso-

leval juhul on vastustaja pärast maavanema loa saamist hinnanud olukorda uuesti ning kaalutluste

põhjal leidnud, et Põhjakuuse maaüksusel asuv tee on vajalik avalikult kasutatavalt Tõnuvälja teelt

Nurme kinnisasjale pääsemiseks. See tähendaks, et tegelikkuses tuleks erastamisest keelduda.

13. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise menetluses tehakse isikutele Korra § 6 lõike 1

kohaselt maa erastamise ettepanek. See on oma olemuselt asendiplaani saatmine kõikidele piirne-

vate kinnisasjade omanikele, kelle omandis oleva kinnisasjaga on otstarbekas ning planeeringu- ja

maakorralduse nõuetest tulenevalt võimalik maad või selle osa liita. Kohalik omavalitsus võib juba

asendiplaani saates olla seisukohal, et vaid osa taotletud maast saab erastada. Kinnisasjaga liitmi-

seks sobivat maad saab erastada vaid juhul, kui see on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tule-

nevalt otstarbekas. Vastustaja on menetlust läbi viies õigesti leidnud, et Nurme kinnisasjale viivat

juurdepääsuteed ei ole otstarbekas ega mõistlik erastada Kuuse kinnisasja koosseisu. Üldjuhul pa-

kutakse kohaliku omavalitsuse poolt omanikele ühiselt välja kogu väljaselgitatud maatükk. Samas

võib teatud juhtudel pakutava maa hulgas olla ka sellist maad, mida ei saagi mõne maaüksuse

5(9)

koosseisu erastada. Käesoleval juhul eeldas vastustaja ilmselt, kogu väljaselgitatud reformimata

maad erastamiseks pakkudes, et erastamise soovi avaldavad ka Nurme kinnisasja omanikud. Sa-

mas, ehkki Nurme kinnistu omanikud tähtaegselt soovi erastada ei avaldanud, ei tähenda, et nende

isikutega ei tuleks arvestada. Kaevatavast korraldusest ja sellele eelnenud vastustaja 19.04.2017

kirjast võib järeldada, et vastustajal on tekkinud huvi kõnealune juurdepääsutee liita kohalikule

omavalitsusele kuuluva Tõnuvälja teega. Kuigi vastav munitsipaalomandisse andmise taotluse

esitamise tähtaeg möödus 30.06.2016, on munitsipaalomandisse andmine MaaRS § 25 lõike 51 ja

§ 28 lg 3 alusel jätkuvalt võimalik ja see on ka mõistlik.

14. Kaebaja mõistab vääralt kohaliku omavalitsuse rolli kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa eras-

tamise menetluses. Kohalik omavalitsus teeb MaaRS § 313 lg 2 järgi kinnisasjaga liitmiseks sobiva

maa omandisse andmise eeltoimingud. Maa-ametil on erastamise korraldajana õigus ja kohustus

kontrollida kohaliku omavalitsuse poolt välja selgitatud asjaolusid. Asjaolu, et Harju maavanem

on varasemalt nõustunud Põhjakuuse maaüksuse suuremas ulatuses erastamisega, kui vastustaja

seda võimalikuks peab, ei välista seda, et erastamise korraldaja asub hilisemalt teistsugusele seisu-

kohale. Vastustaja poolt välja selgitatud ulatuses kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamine on

otstarbekas ja kooskõlas õigusaktidega, sh maakorralduse nõuetega ja MaaRS § 312 lõike 1 teises

lauses sätestatud kriteeriumiga.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kaebaja primaarnõudeks asjas on Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2017 korralduse nr 429

tühistamine. Nimetatud korralduses kinnitas vastustaja, et jääb oma varasema seisukoha juurde.

Kohus on oma 18.07.2017 määruses selgitanud, et nimetatud korralduses ei sisaldu Korra § 6 p-s 7

sätestatud otsustust piiride kulgemise ettepaneku kinnitamiseks, vaid üksnes otsustust, millega on

otsustatud jätta kaebaja poolt varasemalt esitatud vastuväited rahuldamata. Vastustaja kinnitas

Jõelähtme valla maanõunik Ü.Laanemets poolt koostatud ja 22.03.2017 kirjaga kaebajale

edastatud piiride kulgemise ettepaneku juba oma 19.04.2017 kirjaga. Seega ei ole korralduse nr

429 puhul tegemist haldusaktiga, mida kohus saaks tühistada, vaid menetlustoiminguga. Kohus

saaks tunnistada menetlustoimingu õigusvastasust, kuid seda kaebaja ei ole taotlenud. Kaebaja jäi

oma 14.09.2017 menetlusdokumendis korralduse nr 429 tühistamise nõude juurde. Kuivõrd kohus

ei saa korraldust nr 429 tühistada ning kaebaja oma nõuet ei muutnud, siis jätab kohus kaebuse

korralduse nr 429 tühistamise nõudes rahuldamata.

14.09.2017 menetlusdokumendis esitas kaebaja ühtlasi alternatiivsed nõuded, milles palus

tühistada 19.04.2017 kirjas nr 5-2/4330-3 sisalduva piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise

otsuse ja 22.03.2017 kirjas nr sisalduva 5-2/4330-1 piiride kulgemise ettepaneku. Järgnevalt

kontrollib kohus kaebaja poolt esitatud alternatiivsete nõuete põhjendatust Põhjakuuse maaüksuse

piiride kulgemise ettepanekut puudutavas osas.

16. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas Jõelähtme valla maanõunik Ü.Laanemets poolt

koostatud ja 22.03.2017 kirjaga nr 5-2/433-01 kaebajale edastatud piiride kulgemise ettepanek,

mille resolutiivosaks on kaebajale edastatud Põhjakuuse maaüksuse piiride kulgemise asendiplaan,

vastab kehtivale õigusele. Kaebaja leiab, et selline piiride kulgemise ettepanek ei vasta seadusele

ning kaebaja soovib liitmiseks sobiva maana erastada maad rohkem, kui vastustaja seda

võimalikuks peab. Kaebaja soovib maad erastada ulatuses, nagu see on toodud vastustaja poolt

Maa-ametile ja Harju maavanemale algselt kooskõlastamiseks esitatud asendiplaanil „Kuuse-

Nurme tee“.

17. MaaRS § 22 lõige 13 sätestab, et kui era-, või riigi omandis oleva kinnisasjaga piirneval maal

ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja (liitmiseks sobiv maa) ning

planeeringu- ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas see maa liita piirneva

6(9)

kinnisasjaga, on piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa omandamist liitmiseks oma

kinnisasjaga. MaaRS § 312 lg 1 sätestab, et kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana käsitletakse

üldjuhul riba-, siilu-, või kiilukujulist või muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud

iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt

teelt ning mis on üldjuhul looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järel peamiselt eri

aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest

tingitud vigade tõttu. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana võib käsitada ka teise isiku omandis

või valduses oleva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelist maatükki, kui seda ei ole tee

omaniku või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka. MaaRS § 312 lõikes 2 on sätestatud,

et kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana ei käsitata maatükki, mis kuulub erastamisele muul

MaaRS-is

sätestatud

alusel,

tagastamisele

või

iseseisvalt

kasutatava

maaüksusena

munitsipaalomandisse andmisele või riigi omandisse jätmisele. Liitmiseks sobiva maa erastamist

reguleerib täpsemalt MaaRS § 22 lõikes 12 ja § 313 lõikes 10 sätestatud volitusnormi alusel

kehtestatud Kord. Korra § 3 lg 5 kohaselt määrab valla- või linnavalitsus liitmiseks sobiva maa

piirid otstarbekust ning planeeringu ja maakorralduse nõudeid silmas pidades.

Eeltoodud normidest järelduvalt saab liitmiseks sobiva maana käsitleda maatükki, mis on looduses

tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt. See on riba-, siilu- või muu ebakorrapärase

kujuga ja iseseisva kasutusvõimaluseta, millest tulenevalt ei ole sellest võimalik moodustada

iseseisvalt kasutatavat kinnisasja; maatükk ei kuulu erastamisele, tagastamisele või iseseisvalt

kasutatava maaüksusena munitsipaalomandisse andmisele või riigi omandisse jätmisele ning see

maatükk on planeeringu- ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita piirneva

kinnisasjaga.

18. Vastustaja poolt algselt koostatud asendiplaanil kajastatud ja liitmiseks sobiva maana Maa-

ametile ja Harju maavanemale edastatud maaüksus nimetusega „Kuuse-Nurme tee“ puhul on

tegemist 818 m2 suuruse nelinurkse kujuga maatükiga, millel asendiplaani (tl 24 ja 29) kohaselt

paikneb tee. Puudub vaidlus, et nimetatud tee on vajalik juurdepääsuks Nurme kinnistule ning et

seda on ajalooliselt nimetatud otstarbel kasutatud. Seega tekiks kogu algsel asendiplaanil

kajastatud maatüki liitmisel Kuuse kinnistuga olukord, kus kogu Nurme kinnistule juurdepääsuks

vajaliku tee maa osa liidetakse Kuuse kinnistuga ning Nurme kinnistule pääsemiseks tuleks

ületada Kuuse kinnistu. Kohus leiab, et Nurme kinnistu kasutamiseks vajaliku juurdepääsu tee

liitmine Kuuse kinnistuga ei vasta MaaKS § 5 lg-s 2 sätestatud maakorralduse nõuetele, kuna

liitmise tagajärjena ei ole enam tagatud otstarbekat juurdepääsu Nurme kinnistule. Nimetatu

raskendab Nurme kinnistu otstarbekat kasutamist ja majandamist ning võib tekitada tulevikus

asjatuid vaidlusi.

Seega ei vastaks algsel asendiplaanil kajastatud ja Harju maavanemale ja Maa-ametile

kooskõlastamiseks esitatud maaüksuse „Kuuse-Nurme tee“ piirid nende liitmisel Kuuse kinnistuga

vähemalt osas, milles Kuuse kinnistuga liitmiseks sobiva maa piiridesse oleks jäänud Nurme

kinnistule juurdepääsuks vajalik tee maa MaaRS § 22 lõikes 13 ja § 312 lõikes 1 ning Korra § 3

lõikes 5 lõikes sätestatud liitmiseks sobiva maa kriteeriumitele. Kogu maatüki Kuuse kinnistuga

liitmise tagajärjel tekkiv olukord oleks planeeringu- ja maakorralduse nõuetega vastuolus ning

ühtlasi vastuolus MaaRS § 22 lõikega 13, kuna Nurme kinnistule juurdepääsuks vajaliku tee maad

ei ole planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita Kuuse kinnistuga.

Liitmiseks sobiva maa erastamine on osa maareformist, mis tähendab, et ka liitmiseks sobiva maa

erastamise tulemusena tekkiv olukord peab vastama planeeringu- ja maakorralduse nõuetele ning

liitmine konkreetse kinnistuga peab olema otstarbekas, sh peab olema tagatud/säilima kinnisasjale

otstarbekas juurdepääs.

19. Korra § 3 lõike 1 kohaselt algatab valla-või linnavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa

piiride väljaselgitamise menetluse kas omal algatusel või eraomandis oleva kinnisasja omaniku

taotlusel, lõike 5 kohaselt koostab kohalik omavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa plaani.

MaaRS § 313 lg 2 kohaselt teeb kohalik omavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandisse

7(9)

andmise eeltoimingud, mille käigus selgitab välja kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa ning koostab

maaüksuse asendiplaani, kandes maa piirid katastrikaardi väljatrükile, millelt nähtuvad selgelt

piirnevate kinnisasjade piirid ja katastritunnused.

Nimetatud regulatsioonist tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht, mille kohaselt on kohalikul

omavalitsusel liitmiseks sobiva maa erastamise menetluses täita eelkõige tehniline ja abistav roll

ning tal puudub iseseisev kaalutlusruum. Viidatud normidest tulenevalt on just kohaliku

omavalitsuse pädevuses MaaRS § 22 lõikes 13 nimetatud maa erastamise eeltoimingute tegemine

ning kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa välja selgitamine, sh otsustamine, kas taotleja poolt

erastada soovitud maa erastamine on võimalik ja/või millistes piirides see on võimalik. Seega

kuulub taotletud maa MaaRS § 22 lõikes 13 ja Korra § 1 lõikes 2 nimetatud tunnustele vastavuse

väljaselgitamine kohaliku omavalitsuse ainupädevusse. MaaRS § 22 lg 12 ega selle alusel

kehtestatud Kord ei anna isikule subjektiivset nõudeõigust maa erastamiseks tema poolt soovitud

ulatuses, vaid õiguse erastamisavalduse menetlemisele. Seega ei tekitanud asjaolu, et vastustaja

poolt koostati algselt maaüksuse asendiplaan „Kuuse-Nurme tee“ ning edastati see Harju

maavanemale ja Maa-ametile kooskõlastamiseks, kaebajale veel ootust, et tal on õigus erastada

maatükk asendiplaanil toodud ulatuses.

Erastamise eeltoimingute tegemise pädevuse andmine kohalikule omavalitsusele on ka

põhjendatud, kuivõrd kohalik omavalitsus tunneb kohalikke olusid kõige paremini ning teab ja

oskab välja selgitada ning menetluses arvesse võtta kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid.

Praegusel juhul on asjas tähtsust omavaks asjaoluks Nurme kinnistu omanike vaba ja takistusteta

juurdepääs oma kodule. Puudub vaidlus selles, et vastustaja oli asendiplaani koostades teadlik

asjaolust, et erastada soovitud „Kuuse-Nurme tee“ maaüksusel paikneb juurdepääsutee Nurme

kinnistule, mis ei ole avalik tee. Vastustaja on sellele üheselt viidanud Harju maavanemale ja

Maa-ametile edastatud loataotlustes. Tee on kajastatud ka maaüksuse „Kuuse-Nurme tee“

asendiplaanil. Seega pidi kohalik omavalitsus liitmiseks sobiva maa erastamise menetluses

nimetatud juurdepääsu vajadusega arvestama ning ei saanud kolmandate isikute õigusi eirata.

20. Õige on kaebaja väide, mille kohaselt edastas vastustaja Harju maavanemale ning Maa-

ametile kooskõlastamiseks maaüksuse „Kuuse-Nurme tee“ asendiplaani, mille piiridesse oli

arvatud ka kõnealune juurdepääsutee Nurme kinnistule. Maa-amet on oma 30.06.2016 ja

31.08.2016 kirjaga teatanud, et Maa-amet ei ole huvitatud pöördumises esitatud maaüksuse riigi

omandisse jätmisest (tl 32). Harju maavanem on andnud loa maatükkide omandamiseks oma

26.09.2016 korralduses nr 2205-k (tl 38). Kuni 31.12.2017 sai liitmiseks sobiva maa erastamine

toimuda MaaRS § 313 lg 3 kohaselt maavanema loal. Alles peale maavanema loa saamist edastab

valla- või linnavalitsus MaaRS § 313 lg 4 järgi liitmiseks sobiva maa asendiplaani kõigile

piirnevate kinnisasjade omanikele. Kohtupraktikas (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-09) on

leitud, et maavanema loa andmisest keeldumine tähendab igal juhul liitmiseks sobiva maa

erastamise menetluse lõppemist ning tegemist on erastamismenetlust lõpetava haldusaktiga. Peale

loa andmisest keeldumist ei ole kohalikul omavalitsusel enam pädevust erastamistoimingutega

jätkamiseks.

21. Eeltoodust ei saa kohtu hinnangul aga järeldada, et kohalikul omavalitsusel puuduks peale

maavanemalt loa saamist pädevus ja õiguslik võimalus liitmiseks sobiva maa piiride muutmiseks.

Tulenevalt MaaRS § 313 lõikest 3 ei ole kohalikul omavalitsusel küll pädevust erastatava maa

piire märkimisväärselt laiendada (osaliselt tuleb ka sellise võimaluse olemasolu tunnistada,

kuivõrd Korra § 4 lg 1 kohaselt edastatakse maavanemale liitmiseks sobiva maa ligikaudne

suurus), kuivõrd sellisel juhul kuuluks erastamisele maa, mille osas puudub maavanema luba.

Samas ei tulene Korra ega MaaRS ülesehitusest põhimõtet, mille kohaselt puudub kohalikul

omavalitsusel peale maavanemalt loa saamist õiguslik võimalus liitmiseks sobiva maa piire

vähendada. Kohtu hinnangul tuleneb vastav kohaliku omavalitsuse õigus üheselt Korra

regulatsioonist. Korra § 6 kohaselt hakkab kohalik omavalitsus alles peale maavanema loa saamist

selgitama välja erastamisest huvitatud piirnevate kinnisasjade omanike ringi, kelle omandis oleva

8(9)

kinnisasjaga on otstarbekas ja planeeringu ning maakorralduse nõuetest tulenevalt võimalik

piirnevat maad või selle osa liita. Viidatud sätte lg 4 ja 6 kohaselt võib peale vastava ettepaneku

saamist otsustada kohalik omavalitsus maa jagamise või jagamata jätmise üle, sh on kohalikul

omavalitsusel ka õigus teha taotlejatele ettepanek huvitatud isikute vahel maa jagamise osas

sõlmitud kokkuleppe muutmiseks selliselt, et jagamine vastaks planeeringu- ja maakorralduse

nõuetele. Samuti võib kohalik omavalitsus erastamisest huvitatud isikute kokkuleppe puudumisel

otsustada, kas planeeringu- ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas maa jagada või

jätta jagamata ning anda võimalus maa jagamiseks ühele või mitmele taotlejale. Seega selgub alles

peale erastamisest huvitatud isikute ringi ning nende huvide välja selgitamist asjaolu, millistes

piirides ning kellele on maa erastamine võimalik. See tähendab, et liitmiseks sobiva maa piirid ei

pruugi jääda samaks, millised need olid maavanemale kooskõlastamiseks esitatud asendiplaanil,

vaid piirid täpsustuvad tulenevalt menetluses ilmnenud asjaoludest.

Nimetatust tulenevalt saab kohtu hinnangul maavanema poolt antud luba liitmiseks sobiva maa

erastamiseks käsitleda haldusaktina, mis määrab kindlaks liitmiseks sobiva maa erastamise

ligikaudse maksimaalse suuruse. Menetluse nimetatud etapis ei saanudki maavanem kinnitada, et

kogu taotletav maatükk tuleb kindlasti liitmiseks sobiva maana erastada. Maavanem annab üksnes

loa, et see on tema arvates võimalik. Seega ei saa väita, et kohalikul omavalitsusel puudub

pädevus menetluse tulemusena jõuda järeldusele, et liitmiseks sobiva maana on võimalik erastada

maatükk, mis erineb nii oma suuruse kui ka kuju poolest algses loataotluses taotletud maatükist.

Kohalikul omavalitsusel on kaalutlusruum pärast maavanemalt loa saamist ja erastamisest

huvitatud isikute ringi ja nende huvide välja selgitamist hinnata olukorda uuesti ning otsustada,

kas algses menetluses välja selgitatud piirides maa erastamine ja liitmine taotleja kinnistuga on

otstarbekas

ja

kooskõlas

seaduse

nõuetega.

Kohalik

omavalitsus

peab

tagama,

et

erastamismenetluse tulemusel tekkiv olukord oleks kooskõlas planeeringu- ja maakorralduse

nõuetega.

22. Seega ei saa vastustajale antud juhul ette heita, et ta esitas maavanemale liitmiseks sobiva maa

erastamiseks loa saamiseks „Kuuse-Nurme tee“ maaüksuse plaani (818m2), millel oli liitmiseks

sobiva maaüksuse piiridesse arvatud ka juurdepääsutee Nurme kinnistule. Ehkki välja oli

selgitatud ning algsel asendiplaanil märgitud suurem maatükk, võis vastustaja juba algselt ette

näha, et nimetatud maast vaid osa saab kuuluda liitmisele Kuuse kinnistuga. Vastustaja ei

saanudki asendiplaani saatmisel ja taotluse esitamisel ette näha, et Nurme kinnistu omanik ei esita

tähtaegselt avaldust maa erastamiseks. Vastava avalduse esitamisel oleks ilmselt kuulunud maa

jagamisele Nurme kinnistu omanike ja kaebaja vahel. Samas ei saanud vastustaja ka olukorras, kus

Nurme kinnistu omanik avaldust ei esitanud, erastada kogu loataotluses toodud maatükki

kaebajale, kuivõrd sellisel juhul ei vastaks liitmise tulemusel kujunenud olukord enam

maakorralduse nõuetele. Kinnisasjaga liitmiseks sobivat maad saab erastada kinnisasjaga

liitmiseks vaid siis, kui see on planeeringu- ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas.

Kohus märgib, et erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata

erastamise küsimust veel lõplikult. Samas on ettepanek aluseks katastriüksuse moodustamisele

ning sellega määratakse siduvalt kindlaks hilisema maa erastamise otsuse tegemisel olulist tähtsust

omavad asjaolud. HMS § 52 lg 2 kohaselt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid.

Seega peab ka eelhaldusakt vastama haldusakti kohta sätestatud nõuetele. Riigikohus on oma

otsuses haldusasjas 3-3-1-78-06 p-s 12 selgitanud, et erastamise eeltoimingute raames antud

haldusaktid ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides

nimetatud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise

eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Nimetatud vaidluses muutis kohalik

omavalitsus algselt isikule tehtud piiride kulgemise ettepanekut. Seega on kohtupraktikast

tulenevalt kohalikul omavalitsusel õigus muuta piiride kulgemise ettepanekut veel ka peale

vastava ettepaneku tegemist. Praeguses vaidluses on kohalik omavalitsus selgitanud asjas tähtsust

omavad asjaolud välja enne piiride kulgemise ettepaneku tegemist.

9(9)

23. Seega on vastustaja õiguspäraselt teinud kaebajale piiride kulgemise ettepaneku, milles on

erastatava maa piiridest arvatud välja see osa maatükist, millel kulgeb Nurme kinnistule

juurdepääsuks vajalik tee ja selle tee teenindamiseks vajalik maa, st maa mis on kajastatud

Põhjakuuse maaüksuse asendiplaanil (tl 95 ja 104 pöördel). Vastustaja ei saanud tee alust ja selle

teenindamiseks vajalikku maatükki Nurme kinnisasja omaniku taotluse puudumise tõttu küll

kolmandatele isikutele erastada, kuid samas oli vastustajal õigus algseid piire korrigeerida. Korra

ja MaaRS regulatsioonist ei tulene, et maavanema loataotluses esitatud ja liitmiseks sobiva maana

erastamisele kuuluva maatüki piirid peaksid olema kattuvad. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et

vastustaja on vaidluse lahendamisel olnud erapoolik ning eelistanud Nurme kinnistu omanike

õigusi kaebaja õigustele. Vastustaja on kohustatud menetluse läbiviimisel lähtuma kõigi

puudutatud isikute õigustest ja huvidest ning on seda ka teinud. Iseenesest ei ilmnenud asja

menetluses vastuolu kaebaja ja Nurme kinnistu omanike vahel seoses juurdepääsutee

kasutamisega. Nimetatu ei tähenda aga et vastav vastuolu ei võiks tekkida tulevikus ja olukorras,

kus tee oleks arvatud Kuuse kinnistu koosseisu. Samuti on võimalik ka kinnistu omanike

vahetumine, mis tähendab seda, et algsed heanaaberlikud suhted võivad muutuda.

24. Seega vastab vastustaja poolt kaebajale 22.03.2017 kirjaga edastatud ja vastustaja poolt

19.04.2017 otsusega kinnitatud Kuuse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride kulgemise

ettepanek asukohaga Jõelähtme vald, Maardu küla, Põhjakuuse, seaduse nõuetele ning selle

tühistamiseks puudub alus. Kaebaja poolt esitatud nõue vastustaja 22.03.2017 kirjaga tehtud

piiride kulgemise ettepaneku ja 19.04.2017 kirjas sisalduva piiride kulgemise ettepaneku

kinnitamise otsuse tühistamiseks jääb rahuldamata. Kohus ei hinda käesoleva vaidluse

lahendamisel seda, kas teoreetiliselt on võimalik Nurme kinnistule juurdepääsuks vajalik maa veel

anda munitsipaalomandisse, kuna küsimus väljuks kaebuse piiridest.

Kuivõrd vastusaja poolt kaebajale tehtud piiride kulgemise ettepanek ning seda kinnitav otsus

vastab kehtivale õigusele, siis jääb ka rahuldamata kaebaja nõue kohustada vastustajat tegema

asjas uus piiride kulgemise ettepanek.

MENETLUSKULUD

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude

hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg

1 ja § 109 lg 1). Kaasatud haldusorgani esindaja menetluskulude hüvitamist HKMS § 108 ei

reguleeri. Samuti ei ole kaasatud haldusorgan menetluskulude hüvitamist taotlenud, millest

tulenevalt jäävad ka Maa-ameti menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm