3-16-2255/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2255

Haldusasi

MTÜ Kasari Jahiselts kaebus Keskkonnaameti 31.

augusti 2016. a käskkirja nr 1-1/16/321 osaliseks

tühistamiseks ja osaliseks õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Kasari Jahiselts, esindaja advokaat

Andrei Švištš

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Anastasia

Levin, Aimar Rakko ja Margo Tannik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Kasari Jahiselts apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 27. märtsil 2018

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MTÜ Kasari Jahiselts apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2255 ja

teha uus otsus, millega rahuldada MTÜ Kasari Jahiselts kaebus ning:

2.1. tühistada Keskkonnaameti 31. augusti 2016. a käskkirja nr 1-1/16/321

punktid 3, 9 ja 10;

2.2. tühistada Keskkonnaameti 31. augusti 2016. a käskkirja nr 1-1/16/321

punkt 11 osas, milles käskkirja punktides 3, 9 ja 10 nimetatud kohustused

loetakse jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks;

2.3. tuvastada Keskkonnaameti 31. augusti 2016. a käskkirja nr 1-1/16/321

punktide 4 ja 8 õigusvastasus;

2.4. tuvastada Keskkonnaameti 31. augusti 2016. a käskkirja nr 1-1/16/321

punkti 11 õigusvastasus osas, milles punktides 4 ja 8 nimetatud kohustused

loeti jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks

3. Mõista Keskkonnaametilt MTÜ Kasari Jahiselts menetluskulude katteks välja 3661

eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3-16-2255

2(8)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.05.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet korraldas 31.08.2016 käskkirjaga nr 1-1/16/321 jahiseaduse (JahiS) § 23

lg 4 p 5 alusel metssigade küttimist sigade Aafrika katku (SAK) tõkestamiseks metssigade

asurkonnas Eesti Vabariigi territooriumil.

Jahipiirkondade kasutajaid kohustati muu hulgas uluki kaudu leviva haiguse tõkestamise

tagamiseks teavitama igakuiselt Keskkonnaametit metssigade küttimisest (punkt 3); koguma

metssigade populatsiooni juurdekasvu uurimiseks kütitud emaste metssigade sigimiselundkondi

ja alalõualuid vastavalt Keskkonnaagentuuri antavatele juhistele (punkt 4); esitama hiljemalt

30.09.2016 andmed metssigade lisasöötmiskohtadest (punkt 8); esitama alates 01.10.2016

andmed igast uuest lisasöötmiskohast (punkt 9); lubama uluki kaudu leviva haiguse

tõkestamiseks vajaliku metssigade seire läbiviimiseks paigaldada seiret teostaval asutusel

lisasöötmiskohtadesse rajakaamerad (punkt 10). Nimetatud kohustused loeti uluki kaudu leviva

haiguse tõkestamiseks jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks (punkt 11).

2. MTÜ Kasari Jahiselts esitas vaide, milles palus tunnistada eespool loetletud käskkirja

punktid kehtetuks. Keskkonnaamet jättis 13.10.2016 vaideotsusega nr 1-1/16/377 vaide

rahuldamata.

3. Keskkonnaamet muutis 29.08.2017 käskkirjaga nr 1-1/17/308 31.08.2016 käskkirja, lugedes

31.08.2016 käskkirja punktis 11 ettenähtud jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks

kohustusteks üksnes punktides 3, 9 ja 10 nimetatud kohustused. Punktis 4 nimetatud kohustus

jäeti jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevate kohustuste hulgast välja põhjusel, et

sigimiselundkondade ja alalõualuude juurde kogumine ei olnud 2017/2018 jahihooajal enam

vajalik. Punktis 8 nimetatud kohustuse kehtivus oli lõppenud tähtaja möödumise või kohustuse

täitmise tõttu.

4. MTÜ Kasari Jahiselts esitas 10.11.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikud

nõuded olid järgmised: tühistada 31.08.2016 käskkirja punktid 3, 9 ja 10; tühistada 31.08.2016

käskkirja punkt 11 osas, milles käskkirja punktides 3, 9 ja 10 nimetatud kohustused loetakse

jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks; tuvastada 31.08.2016 käskkirja

3-16-2255

3(8)

punktide 4 ja 8 õigusvastasus; tuvastada 31.08.2016 käskkirja punkti 11 õigusvastasus osas,

milles punktides 4 ja 8 nimetatud kohustused loeti jahipiirkonna kasutusõiguse loast

tulenevateks kohustusteks.

1) Käskkirjas nimetatud kohustuste panemiseks ei olnud seaduslikku alust. Punktides 3, 4 ja 10

nimetatud kohustused on sisuliselt seirekohustused JahiS § 21 tähenduses. Seireandmete loetelu

ja kogumise korra kehtestab JahiS § 21 lg 3 alusel valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Keskkonnaministri 23.05.2013 määruse nr 27 „Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise

kord ning seiret korraldama volitatud asutus“ § 1 järgi korraldab jahiulukite seiret ja analüüsib

seireandmeid Keskkonnaagentuur. JahiS § 23 lg 4 p 5 annab Keskkonnaametile pädevuse

jahipidamise korraldamiseks eesmärgiga tõkestada uluki kaudu levivat haigust, kuid ei anna

pädevust seireandmete kogumise korra kehtestamiseks või ministri kehtestatud korra

muutmiseks. Käskkirjaga on laiendatud määrusest nr 27 tulenevaid kohustusi. Määruse nr 27

järgi tuleb andmeid esitada kord aastas, kuid 31.08.2016 käskkirja kohaselt kord kuus. Määruse

nr 27 järgi kogutakse alalõualuid üksnes põdralt ja hallhülgelt ning sigimiselundkondi vaid

suurkiskjatelt, šaakalilt, põdralt ja hallhülgelt, kuid 31.08.2016 käskkirja kohaselt ka emastelt

metssigadelt. Rajakaamerate paigaldamist ei näe ette JahiS ega ka määrus nr 27.

Keskkonnaametil ei olnud kõnealuste seirekohustuste kehtestamiseks ka volitust, sest minister

on selleks määruses nr 27 volitanud Keskkonnaagentuuri. Samuti ei olnud Keskkonnaametil

õigust anda käskkirja punktis 4 Keskkonnaagentuurile edasivolitust emaste metssigade

sigimiselundkondade ja lõualuude kogumise juhendi kehtestamiseks. Keskkonnaameti

seisukoht, et JahiS § 23 lg 4 p 5 on samaaegselt nii pädevus- kui ka volitusnorm, on ekslik.

Käskkirja punktides 8 ja 9 nimetatud lisasöötmiskohtadega seonduvate andmete kogumine ja

Keskkonnaametile edastamine ei kuulu jahipidamise mõiste alla ja seega ei ole vastustajal JahiS

§ 23 lg 4 p-st 5 tulenevat pädevust ega volitust selliste kohustuste seadmiseks.

2) Käskkirjaga kehtestatud nõuete muutmine jahipiirkonna kasutusõiguse loa kohustusteks on

õigusvastane. JahiS § 19 loetleb ammendavalt jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmise alused.

Käesolevas asjas ei esine ühtki seaduses nimetatud alust. Kui kohtu arvates on käskkirjaga

kehtestatud kohustused õiguspärased, oleks tulnud jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmisel

hinnata, kas avalik huvi kaalub üles kaebaja usalduse loa endisel viisil kehtima jäämise vastu.

Seda ei ole Keskkonnaamet teinud.

3) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmine on ebaproportsionaalne. Sellega kaasnevad loa

omanikule täiendavad kulutused. Käskkirja punktis 4 sätestatud organite kogumise kohustus ei

ole vajalik, sest SAK-i analüüsimiseks piisas üksnes kütitud loomadelt vereproovi võtmisest. Ka

punktides 3 ja 10 seatud kohustused ei ole seotud SAK-i analüüsimisega.

5. Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Keskkonnaamet ei ole tegutsenud JahiS § 21 lg 3 ega määruse nr 27 alusel. Täiendavate

seirekohustuste kehtestamine on hõlmatud JahiS § 23 lg 4 p-s 5 Keskkonnaametile antud

pädevuse ja volitusega korraldada erakorralises olukorras jahipidamist uluki kaudu leviva

haiguse tõkestamiseks. Nimetatud säte hõlmab ka tegevusi, ilma milleta ei saaks efektiivselt ja

eesmärgipäraselt korraldada jahipidamist (uluki jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist).

Loomataudi leviku tõkestamiseks on küttimiskohustuse korrigeerimine vajalik ning see saab

tugineda vaid perioodilistele ja adekvaatsetele andmetele, mida saab anda isik, kes korraldab

konkreetses jahipiirkonnas jahipidamist. Kui jahipiirkonna kasutajad peaksid SAK-i leviku

korral täitma vaid määruses nr 27 sätestatud seirekohustust, puuduks vajalik teave, et korraldada

erandlikus olukorras jahipidamist ja reageerida tõhusalt haiguse levikule. See, et kütitud

emasloomade elundite kogumisel tuli lähtuda Keskkonnaagentuuri juhistest, ei tähenda, et

Keskkonnaamet andis edasivolituse täiendavate kohustuste kehtestamiseks. JahiS § 23 lg 4 p 5

eesmärgiga on hõlmatud ka lisasöötmiskohtadega seotud kohustused. Haiguse leviku

3-16-2255

4(8)

tõkestamine peab olema paindlik ja selleks ei saa seadusega kehtestada väga üksikasjalikke

reegleid.

2) Käskkirjaga kehtestatud kohustuste lugemine jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks

kohustusteks on õiguspärane. Luba ei pea kehtima 10 aastat muutumatult. Vaidlustatud

käskkirjas on selgitatud, millised faktilised asjaolud ja oluline avalik huvi loa muutmiseks

kaalub üles kaebaja usalduse loa muutumatul kujul kehtima jäämise vastu – selleks on SAK-i

levik ja vajadus seda tõkestada.

3) Kaebaja ei ole tõendanud, et talle tekib kasutusõiguse loa muutmisest 31.08.2016 käskkirjas

ettenähtud viisil olulisi kulutusi. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemine ja sellega

seonduvate kohustuste enda kanda võtmine on vabatahtlik, kuid loa olemasolu korral tuleb täita

kõiki loaga kaasnevaid kohustusi. JahiS § 20 lg 1 p 2 alusel on võimalik jahipiirkonna

kasutusõigusest igal ajal loobuda.

6. Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) JahiS § 23 lg 4 p 5 alusel oli Keskkonnaametil õigus kehtestada käskkirja vaidlustatud

punktides ettenähtud kohustusi. Nimetatud säte hõlmab ka tegevusi, ilma milleta ei saaks

efektiivselt ja eesmärgipäraselt korraldada jahipidamist. Vastasel korral ei oleks võimalik

adekvaatselt reageerida uluki kaudu leviva haiguse tõttu tekkinud erandolukorrale.

2) JahiS §-s 19 nimetatud jahipiirkonna kasutusloa muutmise alused ei ole ammendavad. JahiS

§ 13 järgi hõlmab jahipiirkonna kasutusõigus kohustust järgida vaidlustatud käskkirjaga

kehtestatud õigusi ja kohustusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 ja § 66 lg 2 alusel oli

loa muutmine SAK-i puhkemise tõttu lubatud. SAK-i tõkestamise eesmärk on kaalukam kui

kaebaja usalduse kaitse. Keskkonnaamet oli juba 2015. aastal kehtestanud sarnased kohustused

ja kaebaja sai nendega arvestada.

3) Kaebaja ei ole tõendanud, et kohustuste täitmine tekitab talle ülemäära koormavaid tagajärgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. MTÜ Kasari Jahiselts palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus. Apellant jääb varasemate seisukohtade juurde, rõhutades

järgmist.

1) Vastustajal ei olnud käskkirjaga pandud seirekohustuste kehtestamiseks pädevust ega

volitust. Halduskohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, kas kohus peab JahiS § 23 lg 4 p-i 5

pädevus- või volitusnormiks. Kaebaja arvates on JahiS § 23 lg 4 p 5 üksnes pädevusnorm, st

reguleerib neid elulisi olukordi, mil Keskkonnaamet võib oma volituste piires korraldada

jahipidamist (uluki jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist). Keskkonnaameti pädevus

piirdub uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks jahipidamise korraldamisega, s.o tavapärasest

jahipidamisest väljuvate meetmete kasutamiseks õiguse andmisega. Seisukoht, et JahiS § 23 lg 4

p 5 hõlmab Keskkonnaameti õigust otsustada SAK-i leviku tingimustes looma hukkamise ja

jahipidamisega seotud seireandmete loetelu kehtestamise ja andmete kogumise korra üle, on

vastuolus põhiseaduse §-s 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega. Kui kohtu arvates annab JahiS

§ 23 lg 4 p 5 Keskkonnaametile pädevuse ja volituse käskkirja vaidlustatud punktide

kehtestamiseks, tuleb see säte tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

2) Käskkirjaga kehtestatud nõuete muutmine jahipiirkonna kasutusõiguse loa kohustusteks on

õigusvastane, sest loa muutmise alused on JahiS §-s 19 ammendavalt sätestatud. Kui nimetatud

loetelu ei ole ammendav, oleks pidanud teostama kasutusõiguse loa kohustuste muutmisel

kaalumist, mida vastustaja aga ei teinud.

3-16-2255

5(8)

3) Käskkirjaga pandud kohustused koosmõjus on ebaproportsionaalsed.

8. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata, jäädes kõigi varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlustatud käskkirjaga kohustas Keskkonnaamet JahiS § 23 lg 4 p 5 alusel jahipiirkondade

kasutajaid uluki kaudu leviva haiguse tõkestamise tagamiseks esitama andmeid metssigade

küttimise ja lisasöötmiskohtade kohta (punktid 3, 8 ja 9), lubama seiret teostaval asutusel

lisasöötmiskohtadesse rajakaamerate paigaldamist (punkt 10) ning koguma kütitud emaste

metssigade sigimiselundkondi ja alalõualuid (punkt 4). Nimetatud kohustused loeti jahipiirkonna

kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks (käskkirja punkt 11). Vaidlus käib selle üle, kas

loetletud kohustuste kehtestamisega on Keskkonnaamet ületanud temale JahiS § 23 lg 4 p 5

alusel jahipidamise korraldamiseks antud pädevust ja volitusi.

10. JahiS § 23 lg 1 järgi on jahipidamine ehk küttimine uluki jälitamine, püüdmine, tabamine

või surmamine. Jahipidamist korraldab regionaalsel tasandil jahindusnõukogu (JahiS § 9 lg 1) ja

konkreetses jahipiirkonnas sellekohase loa omanik (JahiS §-d 13 ja 40).

11. JahiS § 23 lg 4 nimetab juhud, kui jahipidamist korraldab Keskkonnaamet: inimese elule või

tervisele tekkiva ohu vältimiseks (p 1); loodusesse sattunud jahieeskirjas nimetamata võõrliigi

surmamiseks (p 2); uluki tekitatud kahjustuse vältimiseks väljaspool jahiaega (p 3); vigastatud

uluki hukkamiseks väljaspool jahiaega (p 4); uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (p 5);

kasutusse andmata jahipiirkonnas või jahimaal või avaliku veekogu osas, mis jääb väljapoole

jahipiirkonda (p 6); ning kaitstaval loodusobjektil, mis ei ole liidetud jahipiirkonnaga (p 7).

JahiS § 23 lg 4 p-des 6–7 sätestatud juhul kehtestab keskkonnaminister jahipidamise

korraldamise täpsemad alused (JahiS § 23 lg 5).

Jahiseaduse eelnõu seletuskirja (Riigikogu XII koosseisu 351 SE) kohaselt peab JahiS § 23 lg 4

p-des 1–5 nimetatud erakorralistel juhtudel või eesmärkidel eelnema jahipidamisele või looma

hukkamisele riikliku institutsiooni luba; näiteks tehistingimustest loodusesse pääsenud võõrliigi

küttimist korraldab Keskkonnaamet looduskaitse eesmärgil, loomaaiast põgenenud lõvi

küttimine võib olla vajalik inimese elu ja tervist ohustava olukorra vältimiseks jne. JahiS § 23 lg

4 p-des 6–7 nimetatud juhtudel on aga seletuskirja järgi tegemist aladega, kus puudub

jahipiirkonna kasutaja ning seetõttu korraldab seal jahipidamist riik vastavalt keskkonnaministri

kehtestatud korrale. Nimetatud aladel annab ka jahiload riik.

Eelnevast nähtub, et seadusandja on JahiS § 23 lg 4 kehtestamisel silmas pidanud kahesuguseid

olukordi: p-des 1–5 on reguleeritud kitsamalt küttimist erakorralistes olukordades

Keskkonnaameti loal, kus JahiS üldise regulatsiooni alusel looma surmamine on raskendatud või

välistatud; p-des 6–7 aga jahipidamise korraldamist laiemalt.

12. Jahiseadust muudeti 19.11.2015 seoses vajadusega tõkestada SAK-i levikut (Riigikogu XIII

koosseisu 77 SE, muudatused jõustusid 11.12.2015). Keskkonnaametile anti õigus kehtestada

SAK-i tõrjumise eesmärgil ajavahemik, mille jooksul on lubatud metssigade laskmine mootor-

ja maastikusõidukit kasutades ning kunstliku valgusallika abil (JahiS § 24 lg 7); sätestati uus

püünise liik – püünisaed – ja õigus kasutada seda üksnes SAK-i leviku piiramise eesmärgil ja

Keskkonnaameti määratud juhtudel (JahiS § 28 lg 1 p 7 ja lg 3); sätestati õigus surmata SAK-i

tunnustega metssiga ilma jahiloata (JahiS § 331) ning anti Keskkonnaametile õigus kehtestada

riikliku loomatauditõrje komisjoni ettepanekul ajavahemik ja piirkond, mille jooksul ja kuhu

jahipiirkonna kasutaja on kohustatud kehtiva jahitunnistuse alusel andma tasuta jahiloa

metssigade küttimiseks oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule (JahiS § 40 lg 4).

Seletuskirja kohaselt oli nende muudatuste eesmärk tõhusam jahipidamine, et kiiresti vähendada

3-16-2255

6(8)

metssigade arvukust ja tõkestada SAK-i levikut. JahiS § 23 lg 4 p-i 5 ei muudetud ja selle sätte

kohaldamist SAK-i leviku tingimustes ei ole mainitud ka 77 SE seletuskirjas.

SAK-i leviku tõkestamise eesmärki silmas pidades muudeti seejärel ka keskkonnaministri

28.05.2013 määrust nr 32 „Jahieeskiri“ ning jahiulukite seirekohustusi puudutavat määrust nr 27

(muudatused jõustusid 16.01.2016). Määrus nr 27 hõlmab ka metssigade seiret, kuid selles osas

ei tehtud määruses mingeid muudatusi.

13. Jahiulukiasurkonna jälgimiseks korraldatakse ulukite seiret (JahiS § 21 lg 1) ning

jahipiirkonna kasutaja on kohustatud teostama seiret oma jahipiirkonna piires (JahiS § 21 lg 2).

Seireandmete loetelu ja kogumise korra kehtestamiseks on seadusandja volitanud

keskkonnaministrit (JahiS § 21 lg 3). Määruse nr 27 §-de 1 ja 2 kohaselt on jahiulukite

seireandmed muu hulgas jahiulukite isendite vaatlusandmed, kütitud jahiulukite ja bioproovide

andmed ning jahindusstatistilised andmed; seiret korraldab Keskkonnaagentuur. Jahiseaduse

eelnõu seletuskirja kohaselt korraldatakse jahiulukite seiret ulukiasurkondade seisundi

hindamiseks ja muutuste jälgimiseks. Seireandmete kogumise korraga sätestatakse jahipiirkonna

kasutusloa omaniku kohustused ja lisaks teevad seirespetsialistid seirealadel muu eluslooduse

(sh jahiulukite) seiret. Kõik see kokku tagab seletuskirja kohaselt ülevaate jahiulukiasurkondade

struktuurist ja arvukuse dünaamikast. Kogutud andmete põhjal koostatakse igal aastal ulukite

seire aruanne (JahiS § 21 lg 4) ning kui selle tulemustest nähtub, et liigi arvukuse suurenemisest

on tingitud oluline negatiivne mõju keskkonnale või oht inimese tervisele või varale, koostatakse

looduskaitseseaduse §-s 49 nimetatud tegevuskava (JahiS § 21 lg 6). Puudub vaidlus, et SAK-ga

seonduvalt ei ole JahiS § 21 lg-s 6 nimetatud tegevuskava koostatud.

Vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud kohustus esitada kütitud metssigade andmeid ja koguda

bioproove sarnaneb ringkonnakohtu arvates jahipiirkonna kasutajale JahiS §-ga 21 ja selle alusel

kehtestatud määrusega nr 27 pandud kohustustega. Määruses nr 27 loetletud seirekohustustega

on olemuslikult sarnane ka kohustus lubada lisasöötmiskohtadesse rajakaamerate paigaldamist,

sest ka selle eesmärgiks on vaidlustatud käskkirja kohaselt metssigade seireandmete kogumine

(vt käskkirja põhjenduste p 21 ja vaideotsuse p 2.4.5). Rajakaamerate paigaldamise eelduseks

omakorda on käskkirjaga kehtestatud kohustus teavitada Keskkonnaametit olemasolevatest

lisasöötmiskohtadest ja nende lisandumisest. Vaidlustatud käskkirjas ettenähtud kohustused on

aga määruses nr 27 sätestatuga võrreldes laiemad – andmeid kütitud loomade kohta tuleb esitada

oluliselt tihedamini ja käskkirjaga nõutud bioproovide kogumist metssigadelt, samuti

lisasöötmiskohtadesse rajakaamerate paigaldamist, ei ole määruses nr 27 ette nähtud.

14. JahiS § 13 järgi peab jahipiirkonna kasutusõiguse loa saanud isik korraldama jahti ja tegema

jahiulukite seiret seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras (JahiS § 13).

Jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevate kohustuste täitmata jätmine toob kaasa loa

kehtetuks tunnistamise (JahiS § 20 lg 2 p 6) või loa pikendamisest keeldumise (JahiS § 18 lg 2 p

3). Jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevate kohustuste täitmata jätmine on ka süütegu,

mille eest on karistusena ette nähtud rahatrahv (JahiS § 62).

15. Käesolevas asjas on Keskkonnaamet tõlgendanud JahiS § 23 lg 4 p-s 5 nimetatud

jahipidamise korraldamist selliselt, et see hõlmab lisaks otseselt SAK-i levikut tõkestavatele

meetmetele ka selliseid jahipiirkonna kasutusõiguse loa omanikule kehtestatavaid kohustusi, mis

aitavad vaid kaudselt kaasa jahipidamise efektiivsemale korraldamisele SAK-i leviku

tingimustes. Ringkonnakohus leiab, et eespool viidatud JahiS ja selle alusel kehtestatud

õigusaktide sätted koostoimes ei toeta nii laia tõlgendust ning JahiS § 23 lg 4 p 5 võimaldab

Keskkonnametil korraldada jahipidamist vaid ulatuses, mis on otseselt seotud uluki kaudu leviva

haiguse tõkestamisega, arvestades muu hulgas teistele haldusorganitele või isikutele

õigusaktidega antud pädevust ja volitusi.

3-16-2255

7(8)

77 SE seletuskirja järgi on SAK-i leviku aeglustamise kõige olulisem meede metssigade

arvukuse kiire vähendamine tõhusama jahipidamise kaudu. Käskkirja vaidlustatud punktides

sätestatud andmete kogumise ja edastamise kohustused seonduvad SAK-i leviku tõkestamisega

kaudselt ja nende kohustuste peamine eesmärk on jahiulukiasurkonna arvukuse ja seisundi

jälgimine. Jahiulukite seiret nende asurkonna seisundi jälgimise eesmärgil on aga reguleeritud

JahiS §-s 21 ja keskkonnaministri määruses nr 27.

JahiS § 23 lg 4 sõnastusest ja jahiseaduse seletuskirjas märgitust saab järeldada, et JahiS § 23 lg

4 p-des 1–5 on silmas peetud erandlikke olukordi, mil Keskkonnaametil on neis punktides

loetletud eesmärkidel vaja sekkuda tavapärasesse jahipidamisse. Vastustaja selgitas

ringkonnakohtu istungil, et Keskkonnaamet on kehtestanud SAK-i leviku tõkestamiseks

vaidlustatud käskkirjaga sarnase käskkirja igal aastal alates 2015. aastast ja plaanib seda teha ka

käesoleval aastal. Samas näitab JahiS ja selle alusel kehtestatud määruste muutmine 2015.

aastal, et seadusandjal ja keskkonnaministril oli võimalik SAK-i levikule operatiivselt reageerida

ja seda ka tehti (jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt diagnoositi SAK

Eestis esmakordselt 08.09.2014). Muu hulgas täpsustati õigusakte muutes Keskkonnaameti

volitusi seoses SAK-i leviku tõkestamisega (nt JahiS § 24 lg 7, § 28 lg 3 ja § 40 lg 4). Eelnevat

arvestades ei saa JahiS § 23 lg 4 p 5 laia tõlgendust ja vaidlustatud kohustuste kehtestamist

Keskkonnaameti käskkirjaga õigustada asjaoluga, et SAK-i leviku tõkestamiseks oli vajalik

reageerida väga kiiresti.

Vastustaja väidab iseenesest õigesti, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa saanud isik peab

korraldama jahti ja tegema jahiulukite seiret seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides

sätestatud korras (JahiS § 13). Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab see ka kohustusi, mis on

õiguspäraselt kehtestatud JahiS § 23 lg 4 p 5 alusel. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlustatud

käskkirjaga temale pandud kohustuste täitmine iseenesest on tema jaoks ülemäära koormav.

Kohustuste olemust arvestades võib siiski eeldada, et andmete kogumise ja edastamisega

kaasneb vähemalt ajakulu ning bioproovide kogumine nõuab tõenäoliselt ressurssi ka

sigimiselundkonna ja alalõua ulukist eemaldamisele, töötlemisele, säilitamisele ning füüsiliselt

Keskkonnaagentuuri toimetamisele (vt sigimiselundkondade kogumise juhend, tl 91). Olulisem

on aga see, et Keskkonnaamet on lugenud käskkirja vaidlustatud punktides kehtestatud

seirekohustused jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks, mille täitmata

jätmine võib tuua kaasa loa kehtetuks tunnistamise või väärteomenetluse. Seega võivad

vaidlustatud käskkirja täitmata jätmisega kaebajale kaasneda piisavalt tõsised tagajärjed, mis

omakorda toetab lähenemist, et JahiS § 23 lg 4 p-i 5 tuleb SAK-i leviku tõkestamisega kaudselt

seotud kohustuste kehtestamisel tõlgendada kitsendavalt.

16. Ringkonnakohus märgib veel, et õiguslikku alust käskkirja vaidlustatud punktides nimetatud

kohustuste kehtestamiseks ei saa tuletada keskkonnaministri 20.05.2014 määrusest nr 13

„Keskkonnameti põhimäärus“. Põhimääruse § 5 lg 2 p-de 41 ja 42 järgi Keskkonnaamet

kehtestab lisapiiranguid ja -tingimusi küttimismahtudele ning korraldab jahipidamist seaduses

ettenähtud ulatuses ja korras. Need ei ole iseseisvad pädevus- või volitusnormid, vaid

Keskkonnaametile pandud ülesannete loetelu, mida tuleb sisustada kooskõlas JahiS ja selle

alusel kehtestatud õigusaktidega.

17. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et Keskkonnaamet on kehtestanud käskkirja p-des 3–

4 ja 8–11 sätestatud kohustused õigusvastaselt ning apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

halduskohtu otsus tühistada sõltumata muudest kaebaja väidetest.

18. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud.

3-16-2255

8(8)

Halduskohtus olid kaebaja kantud menetluskulud kokku 3177 eurot (riigilõiv 15+15 eurot ja

õigusabi kulud 3147 eurot ilma käibemaksuta). Õigusabi osutati kokku ca 26 tundi.

Ringkonnakohus loeb asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades vajalikuks ja

põhjendatud menetluskuluks 2000 eurot, mis sisaldab õigusabikulu ilma käibemaksuta ja

riigilõivu. Kohus arvestab menetluskulude vähendamisel mh asjaoluga, et kaebuse koostamisele

kulunud ligi 9 tundi on ülepaisutatud, sest kaebus kordab suures osas vaides esitatud seisukohti

(vrd vaide koostamisele kulunud aeg ca 2,5 tundi, mille hüvitamist kaebaja ei taotlenud) ning

kaebaja on oma kaebuse põhiseisukohti seejärel korranud mitmetes kirjalikes dokumentides.

Teisalt tuleb arvestada, et asjaolude muutumise tõttu (Keskkonnaameti 29.08.2017 käskkirja

vastuvõtmine) oli kaebajal vajalik kaebust muuta, asjas toimus kohtuistung ning istungil

selgunud faktilistest asjaoludest lähtuvalt täpsustasid pooled oma seisukohti veel kirjalikus

menetluses.

Apellatsioonimenetluses olid kaebaja kantud menetluskuluks apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 1646 eurot, mis hõlmab ka osalemist kohtuistungil ja

istungiks valmistumist. Õigusabi osutati kokku ca 14 tundi. Ringkonnakohus peab neid kulusid

(kokku 1661 eurot) asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades vajalikuks ja

põhjendatuks.

Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja mõista 2000+1661=3661 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)