2-15-3686/83 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-3686

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik

Kohtuasi

OÜ Agenor hagi Andres Hermeti vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Agenor kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

341 377 eurot 96 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Agenor, esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv

Kostja Andres Hermet, esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3686

ja Harju Maakohtu 21. detsembri 2015. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata

OÜ Agenor hagi Andres Hermeti vastu 290 484 euro suuruse kahjuhüvitise ja sellelt

arvutatava viivise saamiseks ning jaotati ja määrati kindlaks maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Saata asi tühistatud osas menetluse

jätkamiseks Harju Maakohtule.

2. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-3686 muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta rahuldamata Andres Hermeti taotlus OÜ Agenor kohustamiseks Andres Hermeti

eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmiseks.

5. Tagastada OÜ Agenor kassatsioonkaebuselt makstud kautsjon Jaak Teppole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Agenor (hageja) esitas 9. märtsil 2015 Harju Maakohtule Andres Hermeti (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 290 484 eurot. Hageja täiendas 27. mail 2015 hagi,

2-15-3686

paludes mõista kostjalt välja ka viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hageja esitas 25. septembril 2015 koondhagi, milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise

317 994 eurot või alternatiivselt hüvitise kohtu äranägemisel, kui on kindlaks tehtud, et kostja

tekitas kahju, kuid selle täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha.

Hagiavalduse kohaselt müüs kostja hageja pankrotihaldurina hageja pankrotimenetluses tema vee-

ettevõtet. Enampakkumise teade oli avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded ning

pankrotitoimkond oli kohustanud pankrotihaldurit valmistama ette ostjaga sõlmitava lepingu. Kuna

enampakkumine tuli muuta selgemaks, tegi pankrotitoimkond haldurile ettepaneku kutsuda kokku

võlausaldajate üldkoosolek. Pankrotihaldur määras üldkoosoleku toimumise ajaks 14. märtsi 2012.

Pankrotihaldur sõlmis 6. märtsil 2012 hageja esindajana vee-ettevõtte müügilepingu Väike-Peetri

külaseltsiga. Kuna tehingu tegemiseks ei olnud pankrotitoimkonna ega võlausaldajate nõusolekut,

kostja ei esitanud tehingu kavandit pankrotitoimkonnale ja müüs ettevõtte alla turuhinna, ei

valitsenud kostja pankrotivara kõige otstarbekamal viisil ning kahjustas võlgniku ja võlausaldajate

huve. Kostja tekitas hagejale 317 994 euro suuruse kahju.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus kohaldada aegumist, tehes selle kohta vaheotsuse, ja

jätta hagi rahuldamata.

Hagi on pankrotiseaduse (PankrS) § 63 lg 2 järgi aegunud. Hageja väitel tekitas kostja hagejale

kahju 6. märtsil 2012 sõlmitud müügilepinguga. Hageja oli selle müügilepingu pooleks ning sai

sellest tehingust teada 6. märtsil 2012. Seega oli hagi esitamise viimaseks päevaks 6. märts 2015.

Hageja pöördus kohtusse 9. märtsil 2015. Igal juhul on aegunud vähemalt hageja lisanõuded.

Kostja ei ole pankrotihalduri kohustusi rikkunud, ta ei ole süüdi ega hagejale kahju tekitanud ning

kostja tegevus ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses. Hageja võlausaldajate

7. aprilli 2011. a üldkoosolek otsustas lõpetada hageja ettevõtte tegevuse, jätkates seda tervikvara

müügini. Vee-ettevõtte enampakkumise tingimused täitis üksnes Väike-Peetri külaselts, kellega

kostja sõlmis 6. märtsil 2012 müügilepingu. Müügileping vastas pankrotitoimkonna

müügitingimustele ning võlausaldajate üldkoosolek kiitis selle 14. märtsil 2012 heaks. Hageja ei ole

kahju tekkimist ega selle suurust tõendanud. Kahju ei saanud tekkida sellega, et hageja jäi ilma oma

varast. Kostjal oli kohustus hageja kahjumlikult tegutsenud vee-ettevõte pankrotimenetluses

võimalikult kiiresti võõrandada. Vara üritati võõrandada avalikul enampakkumisel, kuid see

ebaõnnestus. Kuna alghinna 20 000 euro eest ei õnnestunud vee-ettevõtet müüa, oli selle tegelik

turuhind väiksem. Vaidlusaluse müügilepingu kohaselt on vara hind 17 511 eurot, lisaks võttis ostja

enda kanda hageja erinevad kohustused. Enne pankroti väljakuulutamist oli vee-ettevõtte väärtus

hageja arvates 16 617 eurot 3 senti. Seega ei müünud kostja hageja vara alla selle turuhinna.

3. Harju Maakohus jättis 21. detsembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 6856 eurot 80 senti ja viivise.

Maakohtu otsuse kohaselt on hagi aegunud. PankrS § 63 lg 2 järgi on halduri vastu nõude esitamise

aegumistähtaeg kolm aastat. See aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil hageja sai teada

kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest. Hageja sai müügilepingust teada selle

sõlmimisel. Ei ole oluline, et hagejat esindas lepingu sõlmimisel pankrotihaldur. Põhjendatud ei ole

hageja seisukoht, et ta sai tehingu kahjulikust iseloomust teada alles 21. augustil 2013. Asjaolu, et

vee-ettevõtte müügiga kaotab hageja tulu teenimise võimaluse, pidi olema hagejale teada tehingu

tegemise ajal. Kostjal oli müügilepingu sõlmimiseks pankrotitoimkonna nõusolek.

Pankrotitoimkond otsustas 31. jaanuaril 2012, et kostja alustab müügilepingu koostamist, avab

notari juures deposiidikonto, annab pakkujatele võimaluse tasuda ostuhinna tagatis, ning kui tagatise

2(6)

2-15-3686

annab ainult üks pakkujatest, on kostjal õigus sõlmida müügileping selle pakkujaga, kusjuures

müügileping peab sisaldama pankrotitoimkonna 26. jaanuari 2011 koosolekul otsustatud tingimusi.

Notari koostatud lepingust nähtub, et tagatise maksis notari deposiiti üksnes Väike-Peetri külaselts.

Seega oli kostjal õigus vaidlusalune müügileping sõlmida. Lepingu sõlmimise õigust kontrollis ka

notar. Kuna kostja vastutuse aluseks olevat asjaolu ei esine, ei saa tuvastada hageja sellest asjaolust

teadmise aega. Hageja sai väidetavast kahjust teada lepingu sõlmimise päeval, mistõttu pidi ta hagi

esitama hiljemalt 6. märtsil 2015. Kuna hagi esitati 9. märtsil 2015, on see aegunud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud aegumise lahendama

menetluse alguses, mitte korraldama asjas mitu istungit. Maakohus ei hinnanud kahju tekkimise

aega hageja seisundi järgi. Kahju ja hageja võimalus sellest teada saada tekkis alles 20. augustil

2012 või 7.-12. detsembril 2012, kui hageja sai aru, et kostja ei kavatse olukorda heastada. Hageja ei

pidanud müügilepingu sõlmimise ajal teadma, et talle tekib kahju.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. septembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja

ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda, kellelt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulu

1120 eurot 32 senti ja viivis ning riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv 2700 eurot ja

viivis.

Ringkonnakohus leidis, et hageja kogu nõue ei ole aegunud. Maakohus on valesti leidnud, et

PankrS § 63 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaeg algas lepingu sõlmimisest. Kuigi hageja oli lepingu

pooleks, sõlmis tema nimel lepingu haldur, mitte juhatuse liige. Halduri teadmist ei saa selle sätte

tähenduses samastada pankrotivõlgniku teadmisega. Kuna PankrS § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti

väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, ei

pruugi võlgniku juhatuse liige saada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest kohe

teada. Eeltoodule viitab ka PankrS § 63 lg 2 sõnastus. Seadus lähtub eeldusest, et võlgnik (juhatuse

liikme kaudu) peab kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada saama hiljemalt

halduri vabastamisest. Hageja sai PankrS § 63 lg 2 tähenduses lepingust ning seega ka väidetavast

kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada 14. märtsil 2012, mil võlausaldajate

üldkoosolek kiitis pankrotihalduri sõlmitud lepingu heaks. Koosolekul osales ka hageja juhatuse

liige Ü. Teppo. Õige ei ole hageja seisukoht, et väidetav kahju tekkis alles augustis 2012 või veel

hiljem. Kuna hageja väitel müüs haldur vee-ettevõtte alla turuhinna, sh kadus võimalus teenida tulu,

tekitati väidetav kahju lepingu sõlmimisega. Seega algas aegumistähtaeg 15. märtsil 2012. Kuna

290 484 euro suuruse põhinõude esitas hageja kohtule 9. märtsil 2015, ei ole see aegunud.

25. septembril 2015 esitatud koondhagis suurendas hageja oma põhinõuet 317 994 euroni ning see

on 290 484 eurot ületavas osas aegunud. Kuna viivisenõude aegumisele kohaldub tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 154 lg 1, ei ole 290 484 euro suuruse põhinõude viivisenõue aegunud.

Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna selle aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud. Kostjal oli tehingu

tegemiseks pankrotitoimkonna nõusolek ning võlausaldajate 14. märtsi 2012. a üldkoosolek kiitis

müügilepingu heaks. Hagis väidetud kahju ei ole põhjuslikus seoses sellega, et kostja ei taganenud

müügilepingust ega esitanud kohtusse vee-ettevõtte ostja vastu üleantu tagastamise hagi. Hageja

väidetav kahju tekkis müügilepingu sõlmimisega. Lisaks oli hagejal kooskõlas PankrS § 184 lg-s 2

sätestatuga võimalik esitada juhatuse liikme vahendusel nõudeid ja hagisid vaidlusaluse

3(6)

2-15-3686

müügilepingu kohta. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud vee-ettevõtte võõrandada

kõrgema hinnaga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue

otsuse.

Ringkonnakohus ei võinud asja lahendada sisuliselt, kuna maakohus oli jätnud hagi rahuldamata

aegumise tõttu. Kuna maakohus piirdus aegumise kohaldamisega, oli hagejal võimalik esitada

apellatsioonkaebus üksnes aegumise kohaldamise peale. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata

uutel õiguslikel alustel, mida pooltega ei arutatud. Kuna ringkonnakohus leidis, et hageja kogu nõue

ei ole aegunud, pidanuks ta maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

8. Kostja esitas Riigikohtule taotluse kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude

katteks tagatist, jätta hageja kassatsioonkaebus või hagiavaldus läbi vaatamata, kui hageja tagatist ei

anna. Samas märkis kostja, et ringkonnakohtu otsus on õige ja kassatsioonkaebuse põhjendused ei

anna alust otsust muuta ega tühistada. Lisaks esitas kostja tähtaegselt vandeadvokaadi vahendusel

kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse tühistamata. Kostja leiab, et maakohus ei teinud asja lahendades aegumise kohaldamise kohta

vaheotsust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 järgi. Seega ei olnud

ringkonnakohtul kohustust asja maakohtusse uueks lahendamiseks saata. Maakohus arutas pooltega

asja sisuliselt ning ringkonnakohtu otsus ei saanud olla hagejale üllatuslik. Kostja palub jätta

menetluskulud hageja kanda ning mõista temalt kostja kasuks välja kassatsiooniastme menetluskulu

1029 eurot 60 senti ja viivis.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu hagi

290 484 euro ja sellelt arvutatava viivise nõude rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja asi saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 kohaselt

menetluse jätkamiseks samale maakohtule.

10. Hageja leiab kassatsioonkaebuses eelkõige seda, et olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et

hageja 290 484 euro ja seega ka sellelt arvutatava viivise nõue ei ole aegunud, ei võinud

ringkonnakohus seda nõuet ise lahendada. Kassatsioonkaebuses ei väideta, et ringkonnakohus on

valesti leidnud, et ülejäänud osas on hageja nõue aegunud. Sellele vaatamata on hageja palunud

ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada.

Kolleegium leiab, et 290 484 eurot ületavas osas ei ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et PankrS § 63 lg-s 2 sätestatud

aegumistähtaeg hakkas kulgema ajast, mil hageja sai kostja vastutuse aluseks olevatest asjaoludest

teada. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sai hageja eeltoodud asjaoludest teada 14. märtsil 2012

toimunud võlausaldajate üldkoosolekul, kus tema seaduslik esindaja ka ise osales. Riigikohus on

TsMS § 688 lg 4 kohaselt seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, v.a kui asjaolu

4(6)

2-15-3686

on kassatsioonkaebusega vaidlustatud ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse

norme. Hageja ei ole väitnud, et ringkonnakohus on PankrS § 63 lg-s 2 nimetatud aegumistähtaja

alguse kindlakstegemisel eksinud asjaolude tuvastamisel.

11. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides otsuse põhjendustes, et hagi on aegunud.

Ringkonnakohus on jätnud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutnud osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et hagi ei ole 290 484 euro

ulatuses aegunud, kuid tuleb jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohus on jätnud

tähelepanuta, et maakohus tegi nõude aegumise kohta lõppotsuse TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause

järgi.

TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha aegumise kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise

tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse

ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

12. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud sõnaselge taotluse teha vaheotsuse nõude

aegumise kohta (II kd, tl 16 ja V kd, tl 1). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis märkinud, et

rahuldab kostja taotluse ja jätab hagi rahuldamata aegumise tõttu. Samas on maakohus otsuse

põhjendavas osas märkinud, et nõustub kostja (otsuses ekslikult märgitud hageja) aegumise

vastuväitega ning jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul analüüsis

maakohus nii istungitel kui ka otsuses kostja vastutuse aluseks olevaid asjaolusid üksnes eesmärgiga

kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe ja teha kindlaks aegumise kohaldamiseks olulised asjaolud,

sh PankrS § 63 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaja kulgemise algus. Seega tegi maakohus kooskõlas

TsMS § 449 lg 3 kolmandas lauses sätestatuga nõude aegumise kohta lõppotsuse asja edasi

menetlemata.

13. Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas kõigepealt käsitlenud nõude aegumist ja leidnud, et

290 484 euro ulatuses ei ole hagi aegunud. Selle asemel, et eeltooduga piirduda ning maakohtu otsus

vaidlustatud osas tühistada ja saata asi lahendamiseks maakohtule, asus ringkonnakohus asjaolusid

tuvastades hindama aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kuna maakohus tegi otsuse üksnes

hageja nõude aegumise kohta ning ka apellatsiooniesemeks oli üksnes aegumise küsimus, ei olnud

ringkonnakohtul alust asjaolusid tuvastades hinnata nõude põhjendatust ja tõendatust. Seda tehes

väljus ringkonnakohus lubamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus ei saanud asja ise

lõpuni lahendada. Sellega kordab kolleegium 27. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-22-13 tehtud

otsuse p-s 14 väljendatud seisukohta. Viidatud otsuses asus Riigikohus seisukohale, et haginõude

saab ringkonnakohus kõnealuses olukorras lõpuni lahendada üksnes hagi läbi vaatamata jättes.

Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus hagi läbi vaatamata jätmise asjaolusid tuvastanud ega hagi

läbi vaatamata jätnud.

Kolleegium rõhutab veelkord, et olukorras, kus maakohus on leidnud, et nõue on aegunud, ning

teinud kooskõlas TsMS § 449 lg 3 kolmandas lauses sätestatuga aegumise kohta lõppotsuse, ei ole

ringkonnakohtul õigust maakohtu aegumise kohta tehtud otsust kontrollides asuda hindama

aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid ega lahendada vaidlust ise esimesena lõpuni, kui ta leiab,

et maakohus on aegumise kohaldamisel eksinud. Kui ringkonnakohus leiab, et nõue ei ole aegunud,

peab ta maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja menetluse jätkamiseks maakohtule (TsMS § 449

lg 3 teine lause) (v.a kui ringkonnakohus tuvastab hagi läbi vaatamata jätmise alused).

14. Kuna ringkonnakohus on erinevalt maakohtust leidnud, et hageja nõue 290 484 euro ulatuses ei

ole aegunud, siis peaks ringkonnakohus maakohtu otsuse selles osas tühistama ja saatma asja selles

osas maakohtule menetluse jätkamiseks. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu asemel ise

5(6)

2-15-3686

maakohtu otsuse osas, milles maakohus tuvastas, et hageja 290 484 euro suurune nõue ja seega ka

sellelt arvutatava viivise nõue on aegunud. Asi saadetakse tühistatud osas maakohtule menetluse

jätkamiseks.

15. Kolleegium jätab rahuldamata kostja TsMS § 196 lg 1 alusel esitatud taotluse kohustada hagejat

andma tagatis kostja eeldatavate menetluskulude katteks.

Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib kostja taotleda tagatise andmist üksnes eeldatavate

kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 16). Kostja prognoosib

kassatsioonimenetluses kostjale osutatava õigusabi mahuks 10 tundi, so 1440 eurot,

sh kassatsioonkaebusega tutvumine ning kostja menetluspositsiooni kujundamine, vastuse

koostamine kassatsioonkaebusele, hageja võimalike täiendavate menetlusdokumentidega tutvumine

ja lõplike seisukohta esitamine. Kostja on vandeadvokaadi vahendusel esitatud taotluses märkinud

mh, et ringkonnakohtu otsus on õige ja kassatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust otsust muuta

ega tühistada. Seega oli kostja juba enne taotluse esitamist vähemalt osaliselt teinud kulusid, mille

katteks ta tagatist nõuab. Lisaks märgib kolleegium, et kostjal ei olnud kohustust esitada

Riigikohtule vastust esindaja vahendusel (TsMS § 218 lg 4). Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu

otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud ning arvestab kaebuse põhjendatuse kontrollimisel

üksnes alama astme kohtu tuvastatud asjaoludega, ise tõendeid ei kogu ega uuri (TsMS § 688 lg-d 1

ja 3–5). Sellest tulenevalt ei ole vähemalt üldjuhul põhjendatud esitada Riigikohtule lisa- ega

korduvaid seisukohti. Kolleegium peab vajalikuks märkida ka seda, et kuna menetlusosaline peab

kasutama oma menetlusõiguse heauskselt (TsMS § 200 lg 1), ei ole tal lubatud tekitada

vastaspoolele põhjendamatuid kulusid. Menetlusosalise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkusega arvestab kohus menetluskulude kindlaksmääramisel ja vastaspoolelt väljamõistmisel

(TsMS § 175 lg 1).

16. Menetluskulud jaotatakse ja nende rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 173 lg-te 1 ja 3

ning § 174 lg-te 1, 2 ja 6 järgi asja läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

17. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu

TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja nimetatud isikule.

Ants Kull

Peeter Jerofejev

Malle Seppik

6(6)