3-17-590/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-590

Haldusasi

Eesti Plasthelves OÜ (endine Eesti Plast OÜ) kaebus

Maksu- ja Tolliameti 16.12.2016 maksuotsuse nr 12.2-

3/037262-20 ja 09.02.2017 vaideotsuse nr 6-1/3594-2

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Eesti Plasthelves OÜ (endine Eesti Plast

OÜ), volitatud esindaja v.adv Martin Triipan

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Liisa Nikkarinen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20. juuni 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Plasthelves OÜ (endine Eesti Plast OÜ)

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Eesti

Plasthelves

OÜ

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tallinna

Halduskohtu 20. juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-590 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.05.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-17-590

2(10)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus kuulutas 16.12.2015 välja Rexest Grupp OÜ pankroti. Pankrotihaldur

avaldas 09.02.2016 kordusenampakkumise teate Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegutseva

ettevõtte tervikvarana müügiks. Enampakkumisel soetas vara Eesti Plast OÜ. Esialgsel

31.03.2016 arvel nr 1 oli kajastatud müügihind 1 170 000 eurot, mis sisaldas käibemaksu 195

000 eurot. Hiljem tühistas pankrotihaldur nimetatud arve ja väljastas sama kuupäevaga uue

arve, millel oli tervikvara müügihinnaks märgitud 1 170 000 eurot ilma käibemaksuta.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 23.05.2016 teate nr 12.2-3/037262-1, 21.06.2016

korralduse nr 12.2-3/037262-2 ja 26.08.2016 korralduse nr 12.2-3/037262-7 alusel Eesti Plast

OÜ maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil aprill ja mai 2016.

Kontrolli tulemuste kohta koostas MTA 28.10.2016 kontrollakti nr 12.2-3/037262-19, millele

Eesti Plast OÜ esitas 11.11.2016 eriarvamuse.

3. MTA nõudis 16.12.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/037262-20 Eesti Plast OÜ-lt tagasi

ettemaksukontole täidetud tagastusnõude 182 427,57 eurot ning kohustas Eesti Plast OÜ-d

tasuma maksusumma 12 572,43 eurot.

Maksuotsuse põhjenduste kohaselt soetas Eesti Plast OÜ pankrotimenetluses toimunud

enampakkumisel Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tervikvara, sh laos oleva tooraine ja

materjalid, lõpetamata toodangu ning valmistoodangu, tootmiseks vajalikud seadmed,

autopargi, Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tütarettevõtte Väätsa Plast OÜ osad, liisingus olnud

seadmed (sh autopargi), kaubamärgi PlastRex, domeeninimed plastrex.ee, rexest.ee ja

terrassilaud.ee ning jäätmeloa. Enampakkumisel ei müüdud eraldiseisvaid kaupu, mistõttu ei

olnud

enampakkumise

kuulutuses

välja

toodud

erinevaid

käibemaksumäärasid.

Enampakkumisel tervikvara soetamise eesmärgiks oli tegutseva ettevõtte majandustegevuse

jätkamine ja selleks soetas Eesti Plast OÜ endiste Rexest Grupp OÜ (pankrotis) juhatuse

liikmetega seotud Elegro OÜ-lt ka majandustegevuse jätkamiseks vajaliku oskusteabe,

hankijate kontaktid ja kliendibaasi. Eesti Plast OÜ jätkas tegevust samal tegevusalal ja

samades tegevuskohades, kus varasemalt tegutses Rexest Grupp OÜ (pankrotis), ning

organiseeris Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajate ülemineku uude ettevõttesse ja

võttis üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endised töötajad. Sellest järeldas maksuhaldur, et

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõte on Eesti Plast OÜ-le üle läinud. Käibemaksuseaduse

(KMS) § 4 lg 2 p-st 1 lähtuvalt ei teki võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses ettevõtte või selle

osa üleandmisest käivet. Seega puudus Eesti Plast OÜ-l alus 195 000 euro

sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks.

4. Eesti Plast OÜ esitas maksuotsuse peale vaide, mille MTA jättis 09.02.2017

vaideotsusega nr 6-1/3594-2 rahuldamata.

5. Eesti Plast OÜ esitas 13.03.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.12.2016

maksuotsuse nr 12.2-3/037262-20 ja 09.02.2017 vaideotsuse nr 6-1/3594-2 tühistamiseks.

3-17-590

3(10)

Kuna kaebaja ostis Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara pankrotimenetluses enampakkumisel,

ei kohaldu KMS § 4 lg 2 p 1, sest sättes on sõnaselgelt viidatud selle kohaldatavusele üksnes

ettevõtte või osa üleandmise korral VÕS tähenduses ning VÕS § 181 järgi ei kohaldata VÕS-i

ettevõtte üleminekut puudutavat regulatsiooni ettevõtte ülemineku puhul pankrotimenetluses.

Järelikult oli kaebaja poolt pankrotimenetluses vara omandamine käibemaksuga maksustatav.

Vastustaja leidis vaideotsuse p-s 12 Riigikohtu otsust nr 3-3-1-25-13 tõlgendades valesti, et

VÕS § 181 ei oma KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust. Viidatud kaasuses oli vaidluse all,

kas VÕS §-s 181 kasutatud termin „sundtäitmine“ hõlmab ka spetsiifiliselt vara müüki

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 102 sätestatud viisil. Riigikohus leidis, et „sundtäitmine“

TMS §-s 102 sätestatud viisil vara müüki ei hõlma, sest TMS § 102 lg 6 viitab selgelt VÕS

kohaldatavusele. Sellest ei ole aga võimalik järeldada, et KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ei

oma tähtsust VÕS § 181 ega asjaolu, et vara müük toimus pankrotimenetluses. Riigikohus

väljendas otsuse nr 3-3-1-25-13 p-s 15 seisukohta, et VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1

kohaldamisel tähtsust. Kaebaja seisukohti toetavad VÕS kommenteeritud väljaandes antud

selgitused VÕS § 181 kohta. Ebaõige on ka vaideotsuse p 12 väide, et kuna Euroopa Liidu

(EL) Nõukogu direktiiv nr 2006/112/EÜ, millel KMS põhineb, ei erista tehingulist ja seaduse

alusel toimuvat ettevõtte üleminekut, ei oma asjaolu, et kaebaja on ettevõtte omandanud

pankrotimenetluses, tähtsust. Vaideotsuses viidatud direktiivi art 19 jätab liikmesriikidele

teatava diskretsiooniõiguse. Seadusandja pidas diskretsiooni raames õigeks sätestada KMS § 4

lg 2 p 1 otsene seos võlaõigusliku ettevõtte ülemineku regulatsiooniga.

Isegi kui KMS § 4 lg 2 p 1 kohalduks, oleks Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara müügi puhul

ikkagi tegemist maksustatava käibega, sest kaebajale ei läinud üle ettevõte VÕS § 180 lg 2

tähenduses, kuna kaebaja ei omandanud Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõtte kohustusi ega

sellega seotud lepinguid. Kaebajale ei läinud üle ettevõte ehk terviklik tegutsev

majandusüksus, sest: a) Rexest Grupp OÜ oli pankrotis, majandustegevus oli lõpetatud ja

üürilepingud üles öeldud, seega ei olnud tegemist tegutseva majandusüksusega; b) ettevõtte

identiteet ei säilinud; c) kaebaja ei võtnud üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) töölepinguid

töötajatega; d) kaebajal puudus Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevuse jätkamiseks vajalik

know-how; e) kaebaja ei kasutanud ega käsutanud oma ettevõtluse tarbeks soetatud

üksikvarasid; f) osa üksikvaradest, mis olid seotud Rexest Grupp OÜ (pankrotis)

majandustegevusega, on antud kolmandate isikute omandisse, kasutusse või käsutusse; g)

kaebaja ei ole teinud iseseisvat müügitegevust, kasutanud turunduskanaleid, kasutanud

domeeninimesid ega kaubamärki; h) kaebaja ei võtnud üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis)

kohustusi. Lähtudes VÕS kommenteeritud väljaandes antud selgitustest VÕS § 180

rakendusala (sh tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661) kohta, on selge, et pankrotis

äriühingu ettevõte ei olnud tegutsev elujõuline majandusüksus. Kaebajal õnnestus alles

11.04.2016 sõlmida uus üürileping, mis oli soetatud tootmisliinidele ligipääsemise vältimatu

eeldus. Selleks, et valmistada soetatud vara ette väljarentimiseks, pidi kaebaja sõlmima

lepingu Elegro OÜ-ga nõustamisteenuse saamiseks. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) identiteet ei

säilinud juba seetõttu, et kaebaja ei jätkanud temaga samal tegevusalal.

Ekslik on maksuotsuse seisukoht, et kaebaja alustas oma majandustegevusega praktiliselt

kohe pärast seadmete omandamist. Kaebaja ainus eesmärk oli soetatud vara rentimine, kuid

enne seda oli vaja tootmisliinide toimimist ja ekspluatatsioonivalmidust testida. Kaebaja vaid

korraldas suhtlust erinevate osapoolte vahel ning abistas uut rentnikku Plastrex Europe OÜ-d

töötajate leidmisel ja töölepingute sõlmimisel. Ka Plastrex Europe OÜ üksnes rendib tööjõudu

View Trading OÜ-lt. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endine äritegevus killustus mitteseotud

isikute vahel (kaebaja, Elegro OÜ, Plastrex Europe OÜ, View Trading OÜ). Plastrex Europe

OÜ-ga sõlmiti kirjalik leping 04.07.2016, kuid suulise kokkuleppe alusel rentis kaebaja

Plastrex Europe OÜ-le vara juba mais 2016. Koostöö toimimiseks sõlmiti laenuleping Plastrex

3-17-590

4(10)

Europe OÜ-ga ja kaebaja sai müümata toodangu Plastrex Europe OÜ kaudu realiseerida.

Kaebaja tegevus erinevate isikute vahel funktsioonide kokkusobitamisel ei ole Rexest Grupp

OÜ (pankrotis) äritegevuse jätkamine.

Üle ei võetud organisatsioonilist üksust. Kaebajal puudus organisatsiooniline iseseisvus seoses

omandatud varaga. Kaebaja ei ole sõlminud käsundi- või töösuhteid Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) juhatuse liikmete või töötajatega. Töölepingud sõlmis View Trading OÜ. Kaebaja

ei omandanud tarnelepinguid ega hankijatega sõlmitud muid kokkuleppeid ning ka

kliendibaas oli erinev.

Kaebaja andis kogu tootmisega seotud vara kasutada Plastrex Europe OÜ-le. Nimetatud

äriühing sai ka Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ja LHV Pank AS-ga sõlmitud liisingulepingu

esemete valduse ja kasutab neid seoses oma tootmis- ja müügitegevusega. Plastrex Europe

OÜ tasus AS LHV Pank ees ka Rexest Grupp OÜ (pankrotis) võlgnevused. Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) omandis olnud sõidukite valdaja on Plastrex Europe OÜ ning omandiõigusega

seotud

registrikandeid

ei

ole

kaebaja

nimele

tehtud.

Kaebaja

ei

omandanud

lamineerimisseadme terviklahendust (koos oskusteabega), sest seade ei kuulunud Rexest

Grupp OÜ-le (pankrotis).

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) toodetel kasutatud kaubamärk „Elegro“ kuulub Elegro OÜ-le,

mitte ei läinud üle kaebajale. Kaebaja ei kasuta oma majandustegevuses kaubamärki

„PlastRex“, vaid seda kasutab Plastrex Europe OÜ. Kaebaja nimele registreeritud

domeeninimed on kaebaja jaoks kasutud olnud. Euroopa patenditaotlustest tulenevad õigused

loovutas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) 08.06.2015 OÜ-le Rolan Investment.

6. Maksu- ja Tolliamet palus 12.04.2017 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata,

jäädes kontrollaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses esitatud põhjenduste ning järelduste juurde.

Pankrotimenetluses on põhjendatud kohaldada VÕS § 180 lg-t 2 ning VÕS § 181 ei välista

KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamist. Küsimus ettevõtte üleandmisest pankrotimenetluses omab

tähtsust üksnes niivõrd, et sellise menetluse puhul ei lähe ettevõtte omandajale kaasa

ettevõttega seotud kohustused. Vastustaja seisukohta kinnitab Tallinna Ringkonnakohtu otsus

asjas nr 3-12-1412 (p 9). Riigikohtu otsus nr 3-3-1-25-13 ei ole asjakohatu. Riigikohus on

tõesti öelnud, et VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust, kuid vastupidist ei

väida ka MTA. VÕS § 181 omab tähtsust selliselt, et kohustused ei lähe pankrotimenetluses

ettevõtte üleandmisel omandajale üle. Ka VÕS kommentaaridest tuleneb, et VÕS regulatsioon

ei ole ettevõtte müügile pankrotimenetluses kohaldatav just kohustuste osas, sest

pankrotimenetlus kehtestab pankrotivõlgniku ettevõttesse kuuluvate kohustuste võlausaldajate

kaitse eriregulatsiooni.

Kaebaja väited, miks ettevõte pole tegelikult üle läinud, on otsitud ning põhjendamatud. MTA

tuvastas kontrolli käigus muuhulgas, et: 1) kaebajale on üle läinud Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) tervikvara; 2) jätkunud on kliendi- ja hankijasuhted; 3) kui Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) lõpetas töötajate ja käibe deklareerimise, alustas kaebaja käibe deklareerimisega ja

töötajad läksid üle tööjõurendifirmasse – tegevus jätkus sisuliselt koheselt; 4) 88% Rexest

Grupp OÜ (pankrotis) töötajatest jätkas töötamist samadel töökohtadel, täites samu

tööülesandeid; 5) kaebaja alustas majandustegevusega praktiliselt kohe pärast seadmete

omandamist ja lõpetatud lepingute uuesti sõlmimist; 6) tegevuskoht on jäänud samaks ning

tegevus samalaadseks. Pankrotihaldur müüs kõnealuse tervikvara avaliku enampakkumise teel

ja vara enampakkumise teates on viidatud pankrotiseaduse (PankrS) § 136 lg-le 1 ja TMS § 84

lg-le 2. Arvestades enampakkumise teate sisu, ei saanud kaebaja kuidagi teisiti aru saada, kui

et tegemist oli tervikvara müügiga. Eeltoodust tuleneb, et kaebajale on üle läinud iseseisvat

identiteeti omav majandusüksus. Ettevõtte üleminekut ei välista see, kuidas kaebaja on oma

3-17-590

5(10)

äritegevuse pärast tervikvara omandamist korraldanud, killustades selle erinevate operaatorite

vahel. Enampakkumisel müüdi terviklikku tootmisettevõtet, mille soetamine võimaldas

kaebajal jätkata Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevust. Isegi kui asuda seisukohale, et

üksikud elemendid pole üle läinud, siis KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ka ettevõtte

osa üleandmisest ning vaidlust ei ole selles, et tootmisseadmed on igal juhul üle läinud.

7. Tallinna Halduskohus jättis 20.06.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Maksuhaldur on jõudnud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-20-11 (p

11) nimetatud kriteeriumeid koosmõjus hinnates õigele järeldusele, et Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) ettevõte on kaebajale üle läinud, ning see välistab kaebaja õiguse pankrotihalduri

arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata.

KMS § 4 lg 2 p 1 rakendab Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 19 lg-t 1.

Direktiivist nähtuvalt jääb liikmesriikidele tervikvara üleandmise käibeks lugemisel

valikuruum ning vara üleandmise käibeks mittelugemine on seotud juhtudega, kui saajat võib

pidada üleandja õigusjärglaseks. Seega on vaideotsuse p 12 esimeses lõigus toodud

maksuhalduri selgitus mõnevõrra ebatäpne, kuid see ei mõjuta lõpptulemust, sest asja

lahendus sõltub kokkuvõttes riigisiseste normide tõlgendusest.

VÕS ettevõtte üleminekut puudutav regulatsioon, mis puudutab eeskätt ettevõtte üleandmise

korda ning üleandja ja vastuvõtja vastutust tekkinud kohustuste eest, ei ole pankrotimenetluses

asjakohane selle menetluse eripära ja pankrotiseaduses sisalduvate erisätete tõttu. Käibe

tekkimise või mittetekkimise kontekstis (st KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ja

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kindlakstegemisel) ei ole sisulist põhjust käsitada

erinevalt ettevõtte tehingulist üleminekut ja pankrotimenetluses toimuvat üleminekut ‒

mõlemal juhul võib tervikvara koosneda paljudest erineva maksumääraga kaupadest. Seetõttu

on KMS § 4 lg 2 p 1 sisustamisel põhjendatud lähtuda VÕS §-s 180 sätestatud ettevõtte

ülemineku mõistest, arvestades pankrotimenetluse erisusi. Selline tõlgendus on kooskõlas ka

ühetaolise maksustamise põhimõttega.

Küsimus, kas pankrotimenetluses toimunud ettevõtte üleminekust saab tekkida käive, ei olnud

Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-25-13 vaidluse esemeks ja Riigikohus ei võtnud selle kohta selget

ja ühemõttelist seisukohta. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2012 otsusest nr 3-10-1514,

millega nõustumisele Riigikohus otsuse nr 3-3-1-25-13 p-s 15 viitas, ei saa järeldada midagi

enamat. Seetõttu ei pea kohus õigeks juhinduda käesolevas asjas Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-

25-13. Eelneva tõttu ei välista KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldumist asjaolu, et kaebaja omandas

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara pankrotimenetluses.

Maksuhaldur tugines ettevõtte ülemineku põhjendamisel lisaks pankrotimenetluses soetatud

vara omandamisele kaebaja poolt ka muudele kriteeriumidele, mida tuleb hinnata kogumis.

Arvestades Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevusala – madalakvaliteediliste määrdunud

segaplastjäätmete ümbertöötlemine, mille tulemusena toodeti plastgraanuleid, millest

omakorda oli võimalik lõpp-produktina toota ehitusmaterjale (terrassilauad, punnlauad,

müratõkked jne) – tuleb kriteeriumidest eriti kaalukaks pidada materiaalse põhivara

üleminekut. Kaebaja soetas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara pankrotimenetluses toimunud

enampakkumisel tervikvarana. Lisaks sai kaebaja Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste

juhatuse liikmetega seotud Elegro OÜ kaudu Rexest Grupp OÜ (pankrotis) oskusteabe, mis

võimaldas soetatud materiaalse vara baasil tootmisega jätkata. Seejuures on AS

maksuhaldurile selgitanud, et nimetatud oskusteave, hankijate kontaktid jms ei olnud Elegro

OÜ omandis, vaid Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste juhatuse liikmete peas. Ka see

kriteerium on käesolevas asjas suure kaaluga.

3-17-590

6(10)

Ettevõtte üleminekut ei välista ainuüksi asjaolu, et Rexest Grupp OÜ (pankrotis) oli ajal, mil

kaebaja tervikvara omandas, pankrotis. Kohus kuulutab pankroti välja siis, kui võlgnik on

maksejõuetu (PankrS § 31 lg 1), kuid pankrot ei tähenda automaatselt ettevõtte tegevuse

lõpetamist (vt PankrS § 129). Praeguse vaidluse puhul viitavad asjaolud sellele, et hoolimata

pankrotist oli Rexest Grupp OÜ (pankrotis) näol tegemist ettevõttega VÕS § 180 lg 2 ja TsÜS

§ 661 mõttes, mitte majandustegevuses mitteosaleva varakogumiga (vrd Riigikohtu otsus nr 3-

3-1-85-12, p 15). Pärnu Maakohus kuulutas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) pankroti välja

16.12.2015. Maksumenetluses on aga tuvastatud, et tootmistegevus peatati alles 2016. a märtsi

lõpus, Rexest Grupp OÜ (pankrotis) varad anti kaebajale üle 2016. a aprillis ning juba

25.04.2016 oli täismahus tootmine taastatud. Seega oli tootmistegevuse seisak lühiajaline (vrd

nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-131-11, p 10, kus ei peetud määravaks, et ettevõtte üleandja

lõpetas tegevuse kolm kuud enne üleandmist). Eeltoodu valguses ei ole määravat tähtsust, et

kaebajal oli ajutiselt piiratud juurdepääs tootmisseadetele.

Ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei ole nõutav, et ettevõtte üleandja ja omandaja tegevus

oleks täpselt samasugune, vaid piisab selle sarnasuse tuvastamisest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-

131-11, p 10). Kaebaja omandas pankrotimenetluses lisaks tootmisseadmetele ka laos oleva

tooraine, materjalid ja lõpetamata toodangu. Maksuhaldur on tuvastanud, et alates varade

üleandmisest 15.04.2016‒01.05.2016 tegeles kaebaja tootmise tarbeks toormaterjali

sisseostuga ja valmistoodangu realiseerimisega ning müüs enampakkumisel soetatud

valmistoodangu samale äriühingule, kellele müüs valmistoodangut Rexest Grupp OÜ

(pankrotis). Ka tootmistegevuse raportitest võib järeldada, et kaebaja jätkas pärast

pankrotimenetluses vara omandamist sarnase tegevusega. Maksuhaldur on tuvastanud ka

selle, et tegevuse jätkamisel kasutati Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endisi töötajaid. Sarnase

tegevusega jätkamisele viitab ka 21.04.2016 Elegro OÜ-ga sõlmitud leping (p-d 1.1.1, 1.2).

Ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei ole määrav poolte tahe ettevõtte üleminekuks, vaid

maksustamisel tuleb hinnata tehinguid vastavalt tegelikele asjaoludele, tehingu majanduslikust

sisust lähtuvalt (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-1-13, p 17.4). Seega ei ole sisendkäibemaksu

mahaarvamise õiguse piiramisel oluline, et väidetavalt oli kaebaja eesmärk Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) varade soetamisel üksnes tootmisseadmete rentimine, mitte ise tootmine. Selle

valguses ja kõike eespool toodut arvestades ei ole määravat tähtsust ka asjaolul, et kaebaja

killustas hiljem Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevuse, andes tootmishooned allüürile ning

plastprofiilide tootmise seadmed, oskusteabe ja kaubamärgi PlastRex rendile Plastrex Europe

OÜ-le, ning et Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajatega sõlmis formaalselt

töölepingud View Trading OÜ, kellelt Plastrex Europe OÜ hakkas hiljem tööjõudu rentima

(vrd nt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-1-13, p 15, mille järgi ei välista ettevõtte üleminekut see,

kui ülevõtja asub ülevõetud ettevõtte tegevust mitmekesistama).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Eesti Plast OÜ palub 20.07.2017 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu

20.06.2017 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt

halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud

palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kaebaja jääb oma seisukohtades halduskohtule esitatud

kaebuses väljendatu juurde ja lisab järgmist.

Halduskohtu antud tõlgendused ja seisukohad Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-25-13 on ekslikud.

Halduskohus nentis ka ise otsuse p-s 13, et Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-25-13 tulenevalt on

tõepoolest võimalik võtta halduskohtu seisukohast erinev seisukoht. Selgusetuks jääb, miks

halduskohus sellisel juhul ei pidanud vajalikuks Riigikohtu seisukohta järgida. Halduskohtu

3-17-590

7(10)

otsus on vastuoluline ka selles osas, et kui kohus ei pidanud võimalikuks lähtuda viidatud

Riigikohtu otsusest, sest selles ei analüüsitud käibe tekkimist pankrotimenetluses toimunud

ettevõtte üleminekul, siis pidas kohus siiski vajalikuks lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu

17.12.2013 otsuses nr 3-12-1412 esitatud seisukohtadest, kus samuti ei olnud küsimuse all

ettevõtte üleminek pankrotimenetluses, vaid täitemenetluses. Riigikohus on mitmel korral

(asjad nr 3-3-1-20-11, p-d 13‒14; 3-3-1-1-13, p 11) selgelt rõhutanud, et käibe

mittetekkimiseks peab tuvastama, et ettevõtte või selle osa üleandmine on toimunud VÕS

tähenduses, millest järeldub, et üleandmine saab toimuda ka mitte VÕS tähenduses. VÕS §

181 sätestabki sellise mitte VÕS tähenduses üleandmise olukorra. Ekslikud on halduskohtu

järeldused, nagu VÕS § 181 mõte piirduks küsimusega sellest, kas ettevõtte üleandmisel

lähevad kaasa ettevõtte kohustused või mitte.

Käivet ei teki KMS § 4 lg 2 p 1 mõttes üksnes juhul, kui ettevõtte üleminek toimub

tehinguliselt. Käive tekib aga siis, kui ettevõte antakse üle seaduse alusel, sh

pankrotimenetluses. Seda kinnitab ka direktiivi nr 2006/112/EÜ art 19 lg 1, millest järeldub, et

kehtib käibe tekkimise eeldus ja käibe mittetekkimine saab esineda üksnes erandjuhtudel.

Sellist erandit tuleb tõlgendada kitsendavalt. Halduskohtu otsuses KMS § 4 lg 2 p 1 ja VÕS §

181 koostoimele antud tõlgendused on aga laiendavad ja seetõttu vastuolus direktiiviga.

Isegi kui KMS § 4 lg 2 p 1 antud olukorrale kohalduks, ei läinud kaebajale üle Rexest Grupp

OÜ (pankrotis) kui töötav terviklik ettevõte VÕS § 180 lg 2 mõttes. Seetõttu on käive siiski

tekkinud ja KMS § 4 lg 2 p 1 ei kohaldu. Kaebajale ei läinud üle Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) kohustused, töötajad, masinatele juurdepääsu võimaldavad ruumide üürilepingud,

tootmise jätkamiseks vajalik oskusteave, kliendikontaktid jms, mistõttu ei kvalifitseerunud

kaebaja poolt soetatud vara ettevõtteks VÕS § 180 lg 2 mõttes. Halduskohus on jätnud

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-20-11 p-s 11 toodud kriteeriumide mõjud ettevõtte ülemineku

kontekstis eraldiseisvalt hindamata. Kaebaja põhjendused, miks ei läinud talle üle ettevõte

VÕS § 180 lg 2 mõttes, on toodud halduskohtule esitatud kaebuse alaptk-s 3.4 ja 12.05.2017

menetlusdokumendi ptk-s 2.2.

Halduskohus ei ole hinnanud tehingu enda tegelikke asjaolusid, vaid tehingule järgnevat

tegevust. Halduskohus on ekslikult leidnud, nagu oleks kaebaja Elegro OÜ-ga sõlmitud leping

ja View Trading OÜ poolt Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajatega sõlmitud lepingud

olnud osa kaebaja poolt Rexest Grupp OÜ (pankrotis) enampakkumisel omandamisest.

Tegelikult ei ole võimalik lugeda lepinguid Elegro OÜ-ga ja View Trading OÜ lepinguid

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajatega osaks vara enampakkumisel omandamise

tehingust.

Seda, et kaebajale ei läinud üle ettevõte VÕS § 180 lg 2 tähenduses, kinnitab ka asjaolu, et

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara omandamise hetkeks oli Rexest Grupp OÜ (pankrotis)

tootmise lõpetanud, üürilepingud hoonetele, milles asusid tootmisseadmed, olid lõppenud ja

üürileandja kasutas seadmete osas üürileandja pandiõigust. Kaebajal ei olnud ka soovi korral

seega võimalik kohe tootmisega jätkata, sest ettevõtte valduse saamiseks oli vajalik pidada

läbirääkimisi ja sõlmida uued kokkulepped. Lisaks on kaebaja selgitanud, et tal ei olnud soovi

ise tootmisega jätkata. Kuna puudus ettevõtte käitamiseks vajalik oskusteave, oli vajalik osta

Elegro OÜ-lt sisse nõustamisteenust. See ning uute lepingute sõlmimine on iseloomulikud uue

ettevõtte ülesehitamisele.

9. Maksu- ja Tolliamet palub 31.08.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb kontrollakti ning maksu- ja

vaideotsuse põhjenduste juurde.

3-17-590

8(10)

Vastustaja nõustub halduskohtuga, et ka pankrotimenetluses on põhjendatud kohaldada VÕS

§ 180 lg-t 2 ning VÕS § 181 ei välista KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamist. On ilmne, et VÕS

ettevõtte üleminekut puudutav regulatsioon, mis puudutab eeskätt ettevõtte üleandmise korda

ning üleandja ja vastuvõtja vastutust tekkinud kohustuste eest, ei ole pankrotimenetluses

asjakohane selle menetluse eripära ja PankrS-s sisalduvate erisätete tõttu. Seega vaatamata

sellele, et ettevõte antakse üle pankrotimenetluses, on tegemist siiski ettevõtte üleminekuga

VÕS tähenduses, mistõttu KMS § 4 lg 2 p 1 järgi käivet ei teki. Tallinna Ringkonnakohus on

otsuses nr 3-12-1412 sõnaselgelt leidnud, et KMS § 4 lg 2 p 1 mõttes tuleb ettevõtte või selle

osa üleandmise tuvastamisel lähtuda VÕS § 180 lg-s 2 sätestatud ettevõtte mõistest sõltumata

sellest, kas ettevõte antakse üle lepinguga, sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Ka VÕS

kommentaaridest tuleneb, et VÕS regulatsioon ei ole ettevõtte müügile pankrotimenetluses

kohaldatav just kohustuste osas.

Maksuotsuses välja toodud asjaolud on eraldi ja kogumis hinnatuna käsitatavad ettevõtte

üleandmisele viitavate tunnustena. Ettevõtte ülemineku toimumise hindamisel ei ole oluline,

et üle läheksid kõik ettevõttega seotud õigused ja kohustused, vaid üle peab minema toimiv ja

terviklik majandusüksus, mis võimaldab tegevuse jätkamist. Halduskohus on õigesti hinnanud

ettevõtte ülemineku kriteeriume koosmõjus ja leidnud, et ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei

pea olema üle antud kogu ettevõtte vara. Koosmõjus saab hinnata vaid neid kriteeriume, mis

konkreetses asjas esinevad. Kas tegemist on ettevõtte üleandmisega, sõltub lõppastmes sellest,

kas ettevõte on säilitanud oma identiteedi või mitte. Oluline on, et üle on läinud selline üksus,

mille kaudu oleks võimalik seni toimunud tegevust jätkata.

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 05.04.2018 määrusega Eesti Plasthelves OÜ taotluse

astuda menetlusse Eesti Plast OÜ üldõigusjärglasena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ega pea

vajalikuks kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Iseenesest õige on kaebaja viide, et kohtutel puudub seni ühtne ja selge praktika KMS § 4

lg 2 p 1 ja VÕS § 181 tõlgendamisel ettevõtte ülemineku puhul pankrotimenetluses.

Ringkonnakohus peab õigeks jääda jätkuvalt oma 17.12.2013 otsuse haldusasjas nr 3-12-1412

p-s 9 antud tõlgenduse juurde, mille kohaselt, kui ettevõte antakse üle sundtäitmisel või

pankrotimenetluses, on ikkagi tegemist ettevõtte üleandmisega VÕS-i tähenduses, millisel

juhul üleandmisest ei teki käivet KMS § 4 lg 2 p 1 järgi. Küsimus ettevõtte üleandmisest

sundtäitmisel või pankrotimenetluses omab tähtsust üksnes niivõrd, et sellise menetluse puhul

ei lähe ettevõtte omandajale kaasa ettevõttega seotud kohustused. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole eelnevalt viidatud seisukoht vastuolus Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-25-13 ega VÕS

kommentaaridega. Üksnes kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-25-13 p-s 15

sedastatust: „VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust“ ei saa teha

kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis ulatuses ja mil viisil need kaks sätet omavahel

pankrotimenetluses ülemineva ettevõtte puhul suhestuvad, mh ei saa väita, et VÕS § 181

välistaks pankrotimenetluses ettevõtte üleminekul KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamise.

Ringkonnakohtu arvates on tõlgendus, mille kohaselt omab VÕS § 181 KMS § 4 lg 2 p 1

kohaldamisel tähtsust üksnes osas, milles ettevõtte kohustused ei lähe pankrotimenetluses

ettevõtte üleandmisel omandajale üle, loogiline ja kooskõlas viidatud normide eesmärkidega.

Kui VÕS § 181 piirang kaitseb pankrotivõlgniku ettevõttesse kuuluvate kohustuste

3-17-590

9(10)

võlausaldajaid (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 894),

siis KMS § 4 lg 2 p 1 peamine eesmärk on käibemaksuarvestuse lihtsustamine olukorras, kus

sisuliselt vormistatakse ümber ettevõtte omandisuhe ning majandustegevuse käigus

lisandväärtust ei teki (vt samas, lk 888). Ettevõtte (tervikvara) üleandmine on käibemaksust

vabastatud praktilistel põhjustel ka sellepärast, et iga üksiku kauba hinna väljatoomisega võib

tekkida raskusi eriti siis, kui osa üleantavaid esemeid on käibemaksuvabad ja osa

maksustatavad (vt L. Lehis. Maksuõiguse õpik, 2012, lk 305). Tulenevalt normide erinevatest

eesmärkidest, on põhjendatud halduskohtu otsuse p-s 12 toodud järeldus, et käibe tekkimise

või mittetekkimise kontekstis ei ole mõjuvat sisulist põhjust käsitada erinevalt ettevõtte

tehingulist üleminekut ja pankrotimenetluses toimuvat üleminekut. Samuti on ringkonnakohus

seisukohal, et ülalkirjeldatud tõlgenduse puhul ei ole tegemist nõukogu direktiivi

2006/112/EÜ art 19 lubamatu laiendava tõlgendamisega, sest sellest sättest nähtuvalt jääb

liikmesriikidele tervikvara üleandmise käibeks lugemisel valikuruum ning vara üleandmise

käibeks mittelugemine on seotud juhtudega, kui saajat võib pidada üleandja õigusjärglaseks

(ettevõtte üleminek).

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse nende väidetega, mille kohaselt ei ole

ettevõtte üleminekut VÕS § 180 lg 2 tähenduses toimunud. Kaebaja on apellatsioonkaebuse p-

s 2.3.5 toonud välja 8 põhjust, miks kaebajale ei läinud üle ettevõte ehk tegutsev

majandusüksus (kaebajale ei läinud üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) kohustused, töötajad,

masinatele juurdepääsu võimaldavad ruumide üürilepingud, tootmise jätkamiseks vajalik

oskusteave, kliendikontaktid jms). Apellatsioonkaebus keskendub selgitamisele, miks iga

asjaolu eraldivõetuna ei ole piisav ettevõtte ülemineku järeldamiseks, kuid erinevalt

apellandist on maksuhaldur ja halduskohus vaadelnud ja hinnanud ettevõtte üleminekule

viitavaid asjaolusid koostoimes.

13.1. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-20-11 p-s 11 viidanud, et ettevõtte ülemineku

kindlakstegemiseks peab analüüsima tehingute kõiki aspekte. Ettevõtte ülemineku hindamisel

tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat

äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel on arvestatavateks kriteeriumideks:

1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek;

3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete

jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse

jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega

ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus;

9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Otsuses nr 3-2-1-131-11

on Riigikohus märkinud, et ettevõtte ülemineku tuvastamiseks piisab ka üleandja ja ülevõtja

tegevuste sarnasuse tuvastamisest ning pidanud 3-kuulist tegevuspausi igapäevases

majandustegevuses ebaoluliseks (p 10). Lisaks on Riigikohus otsuses nr 3-3-1-1-13 asunud

viitega oma varasemale (16.04.2012 otsus nr 3-3-1-6-12) ja Euroopa Kohtu praktikale

seisukohale, et ettevõtte ülemineku kriteeriumid on üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende

koosmõjus (p 12); ning poolte tahe ettevõtte üleminekuks ei ole ettevõtte ülemineku

tuvastamise puhul määrav. Kui poolte tahe ei ole suunatud ettevõtte või selle osa üleminekule,

kuid tegelikest asjaoludest tulenevalt toimub sellest hoolimata ettevõtte või selle osa

üleminek, tuleb tehingut maksustamisel hinnata vastavalt tegelikele asjaoludele, tehingu

majanduslikust sisust lähtuvalt. Sealjuures ei oma tähendust, kas tehing tehti seotud osapoolte

vahel või mitte (p 17.4).

13.2. Praeguses asjas on maksuhaldur kontrollakti (mis on maksuotsuse lahutamatuks osaks)

p-s 1.1.1.2 tuvastanud, et Eesti Plast OÜ: 1) jätkas tegevust samal tegevusalal ja samades

tegevuskohtades, kus varasemalt tegutses Rexest Grupp OÜ (pankrotis); 2) soetas tervikvara

hulgas tooraine ja materjalid, valmistoodangu, tootmisseadmed, autopargi ja Väätsa Plast OÜ

3-17-590

10(10)

osad; 3) soetas liisingus olnud seadmed; 4) soetas kaubamärgi, domeeninimed ja jäätmeloa; 5)

võttis üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endised töötajad ning organiseeris töölepingute

sõlmimise; 6) tervikvara soetamise eesmärgiks oli tegutseva ettevõtte majandustegevuse

jätkamine.

13.3. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhalduri poolt maksumenetluses välja selgitatud

asjaolud ettevõtte ülemineku tuvastamiseks piisavad, hõlmates põhilisi ettevõtte ülemineku

tunnuseid ning arvestades ülalviidatud Riigikohtu juhiseid. Maksuotsuses on maksuhaldur

esitanud asjas kogutud tõenditel põhinevad järeldused, mis puudutavad kõiki olulisemaid

ettevõtte ülemineku kriteeriume ning vastanud kaebaja eriarvamuse vastuväidetele.

Tuvastatud on ettevõtte ülemineku objektiivsed tunnused. Apellatsioonkaebuses esitatud

etteheited ettevõtte ülemineku tuvastamise kohta on suures osas samad, mille kaebaja esitas

maksuhaldurile juba eriarvamuses. Maksuotsuse p-s 3 on kaebaja vastuväidetele ammendavalt

vastatud, mistõttu puudub ringkonnakohtul nende vastustega nõustudes põhjus neid siinkohal

uuesti esitada (HKMS § 165 lg 2). Ettevõtte ülemineku toimumise hindamisel ei ole oluline,

et üle läheksid kõik ettevõttega seotud õigused ja kohustused, vaid üle peab minema toimiv ja

terviklik majandusüksus, mis võimaldab tegevuse jätkamist. Rexest Grupp OÜ-lt (pankrotis)

Eesti Plast OÜ-le üle läinud majandusüksus võimaldas kohest tegevuse jätkamist sarnases

valdkonnas (tegelik tootmisseisak kestis vaid 12 kalendripäeva – maksuotsuse lk 5). Neil

asjaoludel on halduskohus otsuse p-s 18 õigesti (viitega Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-1-13 p-

dele 15 ja 17.4) osutanud, et määravat tähtsust ei ole asjaolul, et kaebaja killustas hiljem

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevuse, andes tootmishooned allüürile ja plastprofiilide

tootmise seadmed, oskusteabe ja kaubamärgi PlastRex rendile Plastrex Europe OÜ-le, ning

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajatega sõlmis formaalselt töölepingud View

Trading OÜ, kellelt Plastrex Europe OÜ hakkas hiljem tööjõudu rentima.

14. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus on

alusetu ning tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 200 p 1), mistõttu jäävad kaebaja

apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja

võimalikud menetluskulud jäävad vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)