2-15-6538/82 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-6538

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Tulundusühistu WIRU VILI hagi Salva Kindlustuse AS-i

vastu kindlustushüvitise, kahjuhüvitise ja viivise

saamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tulundusühistu WIRU VILI kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

17 017 eurot 88 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tulundusühistu WIRU VILI, esindaja vandeadvokaat

Piret Blankin

Kostja Salva Kindlustuse AS, esindaja vandeadvokaat Madis

Saar

Kolmas isik kostja poolel OÜ AGRILAND

Asja läbivaatamise kuupäev

26. märts 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538

ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Tulundusühistu WIRU VILI kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

Advokaadibüroo Derling OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tulundusühistu WIRU VILI (hageja) esitas 29. aprillil 2015 Harju Maakohtule Salva

Kindlustuse AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

kindlustushuvitise 209 730 eurot 50 senti, viivise alates kostja 28. aprilli 2014. a otsusest kuni

kohustuse taitmiseni, kahju kõrvaldamise kulud 12 750 eurot ja viivise alates kostja 2. jaanuari

2-15-6538

2015. a otsusest kuni kohustuse taitmiseni ning kohtueelse õigusabi kulud 6799 eurot 38 senti ja

eksperdiarvamuse saamise kulu 3000 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. oktoobril 2013 kahjukindlustuslepingu hageja asukohas

paikneva kuivati ja selle seadmete (kuivati) kindlustamiseks. Kindlustuslepingusse margiti

soodustatud isikuks Swedbank AS ning kindlustusperioodi pikkuseks uks aasta. Kindlustuslepingu

järgi oli kuivati kindlustatud 1 069 200 euro ulatuses (kindlustussumma), omavastutusega

1000 eurot. Kindlustusriskiks oli mh tulekahju. Kindlustuslepingule kohaldusid kindlustuse

üldtingimused KÜ-13 ja varakindlustuse tingimused EVT-12.03 (tüüptingimused). Kuivatis toimus

3. novembril 2013 tulekahju, milles kuivati havis taielikult ning hagejale tekkis varaline kahju

295 065 eurot, sh kaotatud kuivati väärtus 264 000 eurot, taastamistööde kulud 21 300 eurot, kuivati

koostvõtu kulud 18 315 eurot ning hiljem teatavaks saanud 12 750 euro suurune kulu pinnase

tugevdamiseks. Hageja esitas 5. martsil 2014 kostjale kahjunõude huvitada tulekahjuga tekkinud

342 360 euro (sh käibemaks) suurune kahju. Kostja tegi 28. aprillil 2014 otsuse, millega tunnistas

tulekahju kindlustusjuhtumiks, nõustus kahju suurusega 299 615 eurot, kuid vahendas hagejale

makstavat huvitist 70% võrra, otsustades huvitada hagejale 88 884 eurot 50 senti ((299 615 eurot *

0,3) – omavastutus 1000 eurot). 17. juulil 2014 edastas hageja kostjale teate kuivatialuse pinnase

tugevdamise tõttu tekkinud 12 750 euro suuruse kahju kohta ning palus 2. detsembril 2014 kostja

28. aprilli 2014. a otsuse uue ekspertiisiakti tõttu uuesti labi vaadata. Kostja keeldus 2. jaanuari

2015. a otsusega 12 750 euro suurust kahju hüvitamast ning teatas 23. jaanuaril 2015 hagejale, et ei

muuda oma 28. aprilli 2014. a otsust.

Kostjal ei olnud alust hagejale makstavat kindlustushüvitist vähendada ega jätta hagejale tulekahju

kustutustöödega kuivati aluspinnasele tekitatud kahjustuste likvideerimise kulu hüvitamata. Kostja

ei tõendanud põhjuslikku seost hageja vaidetavate rikkumiste ning tekkinud kahju vahel. Tulekahju

võis tekkida kuivati puuduste, mitte hageja rikkumiste tõttu. Tulekahju kustutustöödega tekitatud

kahjustuste likvideerimise 12 750 euro suurune kulu on kindlustuslepingu alusel huvitatav muu

kahju, mis on tulekahjuga otseses põhjuslikus seoses, kuna maapind kahjustus kustutustööde tõttu.

Kostja tuuptingimused ei valista hagejale selle kahju huvitamist, uldtingimuste EVT-12.03

p-st 22.1.1 tuleneb uheselt, et tulekahju on mh tulekustutustööst tekkinud kahju. Lisaks peab kostja

huvitama hagejale kohtuvaliste õigusabikulude ja ekspertiisiga seotud kulud 9799 eurot 38 senti

ning maksma viivist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.

Hagi on esitatud pärast võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. Kostjal

oli õigus kindlustushuvitist vahendada, kuna hageja rikkus kuivatit kasutades kostja tuuptingimustes

sätestatud kohustusi. Kostjal ei ole kindlustuslepingu järgi kohustust hüvitada hagejale kuivati

aluspinna tugevdamise kulusid, kuna aluspinnase vajumine ei ole kasitatav kindlustatud eseme

kahjustumisena. Kostja ei ole rahaliste kohustuste taitmisega viivitanud, mistõttu ei ole hagejal

õigust nõuda kostjalt ka viivist. Samuti on põhjendamata hageja kohtuvaliste õigusabikulude ja

eksperdikulude hüvitamise nõue.

3. Maakohtus kaasas 18. aprilli 2016. a määrusega menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel

OÜ AGRILAND (kolmas isik), kes oli vaidlusaluse kuivati müünud ja paigaldanud. Kolmas isik

leidis, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

4. Harju Maakohus rahuldas 13. aprilli 2017. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kindlustushüvitise 209 730 eurot 50 senti, kohtuvälised kulud 6411 eurot 16 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 51 017 eurot 77 senti ja alates kohtuotsuse tegemisest viivise

2(7)

2-15-6538

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras protsendina põhinõudelt 216 141 eurot 66 senti kuni

põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded mõista kostjalt välja

kindlustushüvitis 12 750 eurot ja kohtuvälised kulud 3000 eurot. Menetluskuludest jäi 7% hageja ja

93% kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on hagi esitatud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul. VÕS § 475

lg 3 kohaselt, kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja

kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale

kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui

kindlustusvõtja ei esita hagi kohtusse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata

jätmise vastuse saamisest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16 tehtud otsuses leidnud, et

VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

tegi 28. aprillil 2014 kindlustushüvitise vähendamise otsuse ja edastas selle samal päeval e-kirjaga

hagejale. Kuna VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg on seotud kindlustusandja vastuse

kättesaamisega, kohaldub asjas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2, mille järgi

loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks siis, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja

elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on tsiviilasjas

nr 3-2-1-123-07 tehtud otsuses leidnud, et majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja

kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud

teenusepakkuja serverisse. Hageja saatis 29. aprillil 2014 kostja teatele vastuse, milles palus

edastada kostja otsuse lisad. Seega sai hageja kostja kindlustushüvitise maksmisest keeldumise

otsuse kätte kõige varem 29. aprillil 2014. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kuna kostja edastas

oma otsuse lisad hagejale alles 30. aprillil 2014, saab kostja otsuse lugeda hagejale kättetoimetatuks

alles alates sellest ajast. Kuna VÕS § 475 lg 3 kohaseks tähtajaks tuleb lugeda 29. aprill 2015 ja

hagi esitati kohtule samal päeval, on hagi tähtaegne.

Eeltoodud tähtaegade ületamine ei toonud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumist kaasa ka

seetõttu, et kostja oli 11. juunil 2014 menetlust uuendanud. Hageja taotles 2. detsembril 2014

kindlustusjuhtumi uut läbivaatamist ning kostja vaatas taotluse läbi, esitades selle kohta oma

motiveeritud otsuse. Seega saab VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja algust lugeda alates

24. jaanuarist 2015, mil hageja sai kätte kostja täielike seisukohtadega keelduva otsuse. Riigikohus

on tsiviilasjas nr 3-2-1-59-16 tehtud otsuses asunud VÕS § 475 lg 3 kohaldamisel seisukohale, et

kui kostja pidas hagejaga pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale

kättetoimetamist läbirääkimisi, mööndes mh võimalust hüvitada osa kahjust, võib kostja olla

käitunud vastuoluliselt. Vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanekut ja toob kaasa

selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Seega ei olnud hagi esitamise

ajaks VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg möödunud.

Kostja ei selgitanud välja kindlustusjuhtumi saabumise põhjust ega tuvastanud ühegi hageja

rikkumist, mis võis tuua kaasa tulekahju tekkimise. Isegi kui eeldada kostja seisukohtade õigsust, ei

ole tõendatud, et hagejale etteheidetud rikkumised on põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumi

toimumisega. Hageja ei esitanud kostjale kahjujuhtumi kohta valeandmeid. Isegi kui leida, et hageja

andmed olid ebatäpsed, ei saa see olla aluseks kindlustushüvitise vähendamiseks. Kostjal oli alati

võimalik küsida hageja esitatud andmete kohta täpsustusi. Kostja ei ole tõendanud, et

kindlustusjuhtumi põhjustas täielikult või osaliselt hageja. Seega on kostja põhjendamatult

vähendanud hagejale välja mõistetavat kindlustushüvitist 70% võrra ja kostjalt tuleb välja mõista

hageja kasuks saamata jäänud kindlustushüvitis 209 730 eurot 50 senti. Kindlustuslepingust ja

tüüptingimustest nähtuvalt ei ole maapinnale, kuivati aluspinnasele ja mistahes vundamendile

tekitatud kahju kindlustuskaitsega hõlmatud. Kuna poliisil nimetamata varale tulekustutusega

tekkinud kahju ei hüvitata, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kuivati aluspinnase tugevdamise

3(7)

2-15-6538

kulude hüvitamist. Hageja kohtueelse õigusabi kulud peab kostja hagejale hüvitama VÕS § 115 lg 1

ja § 128 lg 3 järgi võrdeliselt hagejale kohtuotsusega väljamõistetud kindlustushüvitisega,

s.o 6411 euro 16 sendi ulatuses. Hagejal ei olnud kohustust tellida kohtueelses menetluses

ekspertiisi ning kostjal ei ole kohustust need kulud hagejale hüvitada. Kuna kostja peab maksma

hagejale saamata jäänud kindlustushüvitise ning hüvitama osaliselt tema õigusabikulud, peab ta

maksma ka viivist.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas,

millega hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi

täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja esitas hagi pärast

VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist, mistõttu on kostja kindlustuslepingu täitmise

kohustusest vabanenud. Maakohus kohaldas hagi tähtaegsust hinnates ebaõigesti VÕS § 475 lg-t 3,

TsÜS § 138 lg-t 1 ning VÕS § 6 lg-t 1. Samuti leidis maakohus valesti, et hageja ei rikkunud

kuivatit kasutades ohutus- ja hoolsusnõudeid ning esitas kostjale tõeseid andmeid. Maakohtu otsus

on vastuoluline ja rikutud on tõendite hindamise reegleid. Lisaks rahuldas maakohus

põhjendamatult hageja õigusabikulude- ja viivisenõude ning eksis menetluskulude jaotamisel.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, vaidlustades maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi

rahuldamata. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 12 750 eurot,

kahjuhüvitise 3000 eurot ja viivise ning jätta menetluskulud kostja kanda, kellelt mõista välja hageja

menetluskulud. Hageja arvates jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata tema kuivati

aluspinnase tugevdamise ja ekspertiisi kulude hüvitamise ning nendelt arvutatud viivise nõuded.

7. Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. detsembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitati hagi hilinenult. Kostja tegi kindlustushüvitise vähendamise

otsuse 28. aprillil 2014 ning edastas selle hagejale, hageja esindajale ja soodustatud isikule e-kirjaga

samal päeval kell 10.24. Kuna VÕS § 475 lg-s 3 nimetatud vastuse saamise korral lähtutakse

vastuse kättesaamisest, kohaldub asjas TsÜS § 69 lg 2. Hageja sai kostja otsusest teada

28. veebruaril 2014. Hageja ei ole kohtumenetluse käigus esile toonud mitte ühtegi asjaolu, millest

võiks järeldada, et kostja 28. aprilli 2014. a e-kiri jõudis tema või tema esindaja e-postkasti hiljem,

st mitte 28. aprillil 2014. Samuti ei ole hageja kirjeldanud, mis takistas temal või tema lepingulisel

esindajal 28. aprillil 2014 kostja e-kirjaga tutvuda. Seega oli hagi esitamise viimaseks päevaks

27. aprill 2015 kell 24.00.

Maakohus leidis ekslikult, et kuna hageja sai kostja kindlustushüvitise maksmisest keeldumise

otsuse kätte 29. aprillil 2014, tuleb VÕS § 475 lg 3 kohaseks tähtajaks lugeda 29. aprill 2015 ning

kuna hagi esitati kohtule 29. aprillil 2015, on see tähtaegne. Riigikohus on tsiviilasjas

nr 3-2-1-162-13 tehtud otsuses leidnud, et aastates arvutatava aegumistähtaja viimase aasta

vastavaks kuuks ja päevaks TsÜS § 136 lg 2 mõttes on kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse

täitmise tähtaja viimasele päevale vastav päev aastates arvutatava tähtaja möödumisel. Nõude

maksmapanekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat ning TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse

nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast

pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra. Riigikohus asus samas otsuses seisukohale, et aastates

4(7)

2-15-6538

arvutatava aegumistähtaja puhul tuleb lugeda aegumistähtaja viimase aasta vastavaks kuuks ja

päevaks TsÜS § 136 lg 2 mõttes kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja

viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel. Vastavaks päevaks ei saa

lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. Seega ka juhul, kui

lugeda, et hageja sai kostja otsusest teada 29. aprillil 2014, oli hagi esitamise viimaseks päevaks

28. aprill 2015 kell 24.00. Kuna hagi on esitatud 29. aprillil 2015, on see hilinenud. Ei ole oluline, et

hageja sai otsuse lisad kätte 30. aprillil 2014. Kostja kindlustushüvitise vähendamise otsuses on

põhjalikult selgitatud, mis põhjusel ja millises ulatuses kindlustushüvitist vähendatakse, ning otsus

on üheselt mõistetav ka lisadeta.

Maakohus luges valesti VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja algust alates 24. jaanuarist 2015, mil

hageja sai kätte kostja täielike seisukohtadega kindlustushüvitise maksmisest keelduva otsuse. Jääb

arusaamatuks, millele tuginedes leidis maakohus, et kostja uuendas 11. juunil 2014 menetlust.

Kostja ei ole 2. jaanuaril 2015 hageja 2. detsembri 2014. a pöördumisele vastates möönnud

kindlustushüvitise suurendamise võimalust. Samuti ei muutnud kostja oma seisukohta

lepitusmenetluses. Maakohtu otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel on maakohus tuvastanud, et

hageja ja kostja pidasid pärast 28. aprilli 2014. a otsuse tegemist läbirääkimisi ning kostja on neid

läbirääkimisi pidades möönnud võimalust maksta suuremat hüvitist. Hageja ei ole selliseid

asjaolusid esile toonud. Kostja ükski hagejale saadetud vastus ei sisalda lubadust maksta hagejale

hüvitist juurde. Kindlustusandja ei saa VÕS § 475 lg-le 3 tuginemise võimalust kaotada üksnes

seetõttu, et ta on pärast keelduva otsuse tegemist vastanud kindlustusvõtja pöördumistele. Kostja ei

käitunud oma õiguste teostamisel hea usu põhimõtte vastaselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja

kassatsiooniastme menetluskulu 3885 eurot 59 senti.

Hageja leiab, et ringkonnakohus eksis TsÜS § 69 lg 2 kohaldamisel, kui leidis, et hagejal oli

mõistlik võimalus tutvuda kostja 28. aprilli 2014. a e-kirjaga samal päeval ning hageja ei ole

selgitanud, mis takistas tal samal päeval kostja e-kirjaga tutvuda. Kuna eemalviibijale tehtud

tahteavalduse kättetoimetamise eelduseks on mõistlik võimalus sellega tutvuda, mitte adressaadi

tutvumise aeg, ei pea adressaat selgitama ega tõendama e-kirjaga tutvumise aega. Ringkonnakohus

kohaldas valesti ka TsÜS § 136 lg-t 2, asudes tähtpäeva arvutamisel seisukohale, et aastates

arvutatav tähtaeg möödub üks päev enne viimase aasta vastavat päeva. Ringkonnakohtu tõlgendus

lühendab alusetult hagejale VÕS § 475 lg-ga 3 antud niigi kitsendatud kaebeõigust. Kohaldades

valesti VÕS § 475 lg-t 3, on ringkonnakohus asunud ekslikult seisukohale, et hageja sai hüvitise

maksmisest keeldumise otsuse kätte enne otsuse lisade hagejale edastamist. Samuti leidis

ringkonnakohus ekslikult, et kostja ei uuendanud 11. juunil 2014 menetlust ja kostja ei käitunud hea

usu põhimõtte vastaselt. 11. juunil 2014 uue ekspertiisi tegemise eesmärgiks sai olla üksnes suurema

hüvitise maksmise kohustuse väljaselgitamine. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest asudes

seisukohale, et hagi on esitatud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades, ei ole

ringkonnakohus võtnud seisukohta, millal tähtaeg kulgema hakkas. Ringkonnakohus rikkus ka

selgitamis- ja põhjendamiskohustust, kuna ei andnud hagejale võimalust esitada täiendavaid

asjaolusid ja tõendeid kostja 28. aprilli 2014. a e-kirja kättesaamise ja sellega tutvumise kohta.

10. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus kohaldas TsÜS § 69 lg-t 2 ja

5(7)

2-15-6538

VÕS § 475 lg-t 3 õigesti ega rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja palub mõista hagejalt välja

kostja kassatsiooniastme menetluskulu 1035 eurot 1 sent.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja saatis 28. aprillil 2014 hagejale kindlustushüvitise

maksmisest keeldumise otsuse. Hageja esitas kostja vastu kindlustushüvitise saamise hagi

29. aprillil 2015. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja esitas hagi VÕS § 475

lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et hagi esitati

pärast VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist.

13. Ringkonnakohus märkis õigesti, et VÕS § 475 lg 3 esimese lause järgi, kui kindlustusvõtja on

esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse

täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest,

vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele

sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Samuti leidis

ringkonnakohus Riigikohtu varasemale praktikale viidates õigesti, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud

tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mis võimaldab kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada

sellega, kas kindlustusvõtja esitab tema vastu nõude või mitte (Riigikohtu 23. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 9). Õige on ka ringkonnakohtu järeldus, et kuna VÕS § 475

lg-s 3 ettenähtud tähtaja kulgemise algus on seotud kindlustusandja vastuse saamisega, tuleb selle

kindlakstegemisel lähtuda TsÜS § 69 lg-st 2. Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohus on eksinud

TsÜS § 69 lg 2 ja § 136 lg 2 ning seega ka VÕS § 475 lg 3 tõlgendamisel ja kohaldamisel.

14. TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult

teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud

tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegium on

TsÜS § 69 lg 2 kohaldamisel varem selgitanud, et e-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud

saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on

mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi saab majandus- ja

kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja

või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-123-07, p 12; 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18). Kolleegium

jääb nende seisukohtade juurde. Eeltoodust tulenevalt, kuna kostja kindlustushüvitise maksmisest

keeldumise otsus on kätte saadud siis, kui hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda, saab kostja

otsuse lugeda kättesaaduks järgmisel päeval pärast selle saabumist hageja või tema teenusepakkuja

serverisse, s.o 29. aprillil 2014.

Leides, et hageja ei tõendanud, et ta ei saanud kostja e-kirjaga saadetud otsust kätte 28. aprillil 2014,

ega kirjeldanud, mis takistas tal kostja e-kirjaga tutvuda 28. aprillil 2014, on ringkonnakohus

eksinud ka poolte tõendamiskoormuse jaotamisel. Kooskõlas TsMS § 230 lg-s 1 sätestatuga pidi

kostja tõendama, et hagejal oli mõistlik võimalus tutvuda tema 28. aprillil 2014 saadetud otsusega

enne 29. aprilli 2014. Kostja ei ole seda teinud. Seetõttu leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et

hageja sai kostja otsuse kätte 28. aprillil 2014. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja sai kostja

otsuse kätte 29. aprillil 2014.

6(7)

2-15-6538

15. TsÜS § 136 lg 2 järgi, kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga,

saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Ringkonnakohus on refereerinud Riigikohtu

2. aprillil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 tehtud otsuses avaldatud seisukohta, mille kohaselt tuleb

aastates arvutatava aegumistähtaja korral lugeda aegumistähtaja viimase aasta vastavaks kuuks ja

päevaks TsÜS § 136 lg 2 mõttes kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja

viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel. Nõude maksmapanekuks

on võlausaldajal aega kolm täisaastat ning TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude

sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast

pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (viidatud otsuse p-d 29 ja 33). Ringkonnakohus on

eeltoodust ekslikult järeldanud, et kuna hageja sai kostja otsuse kätte 28. aprillil 2014, oli hagi

esitamise viimaseks päevaks 27. aprill 2015 ning isegi kui lugeda, et hageja sai kostja otsusest teada

29. aprillil 2014, oli hagi esitamise viimaseks päevaks 28. aprill 2015.

Kolleegium rõhutab, et Riigikohtu eelviidatud seisukohast tuleneb, et aastates arvutatav tähtaeg

möödub kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval päeval. Seega möödub VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud

tähtaeg ühe aasta möödumisel kindlustusandja otsuse kättesaamise päevast. Kuna tuleb lugeda, et

hageja sai kostja otsuse kätte 29. aprillil 2014 (vt otsuse p 14), möödus hagi esitamise tähtaeg

29. aprillil 2015 kell 24.00. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hagi on esitatud õigel ajal.

16. Hageja pöördus kohtusse VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul, mistõttu ei ole

kassatsioonkaebuse ülejäänud väited asja lahendamiseks olulised ja kolleegium ei pea vajalikuks

neid analüüsida (TsMS § 2).

17. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 693 lg 1 esimeses lauses

sätestatuga lahendama kostja apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse, võttes

haginõuete kohta põhjendatud seisukoha.

18. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. Menetluskulude rahaline suurus

määratakse TsMS § 173 lg 4 kohaselt kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist.

19. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8

esimese lause alusel kaebuselt tasutud kautsjon tagastada hageja esindaja advokaadibüroole.

Henn Jõks

Ants Kull

Jaak Luik

7(7)