2-14-61484/71 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21461484

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

ELINORD incasso OÜ hagi Tallinn, Müürivahe tn 14//16//

Suur-Karja tn 18//Vabaduse väljak 2 korteriühistu (endine

nimi Korteriühistu Suur-Karja 18) vastu 129 986 euro

9 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ELINORD incasso OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

259 972 eurot 18 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja

ELINORD incasso OÜ, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kalev Aavik

Kostja

Tallinn,

Müürivahe tn14//16//Suur-Karja tn 18//

Vabaduse väljak 2 korteriühistu (endine nimi Korteriühistu

Suur-Karja 18), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse

Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 21461484. Saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada SK18 Incasso OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ELINORD incasso OÜ (hageja) esitas 25. novembril 2014 Harju Maakohtule hagi Tallinn,

Müürivahe tn 14//16//Suur-Karja tn 18//Vabaduse väljak 2 korteriühistu (endine nimi Korteriühistu

Suur-Karja 18; kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 13. märtsil 2014 sõlmitud ehitustööde

töövõtulepingu nr S0749-003EH lisa nr 14 alusel tehtud tööde eest põhivõla 129 986 eurot 9 senti ja

viivise 129 986 eurot 9 senti.

2-14-61484

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Horizon Project OÜ (endine võlausaldaja, töövõtja) ja kostja

30. mail 2013 ehitustööde töövõtulepingu (põhileping). Põhilepingu objektiks oli Suur-Karja 18

fassaadi renoveerimistöö. Põhilepingus sätestamata lisatööde tegemiseks sõlmisid töövõtja ja kostja

13. märtsil 2014 töövõtulepingu lisa nr 14 (kokkulepe). Kokkuleppe kohaselt tellis kostja töövõtjalt

keldri põranda betoneerimis- ning hoone vundamendi toestustööd vastavalt konstruktori koostatud

hoone fassaadide ja keldriruumide restaureerimisprojektile, mis oli põhilepingu lisaks 9.

Kokkuleppe järgi oli lisatööde finantseerimise allikaks SA KredEx toetusmeetme raames kostjale

määratud rekonstrueerimis- ja restaureerimistööde toetus. Kokkuleppe p 5 järgi kohustus tellija

tasuma töövõtjale tööde eest tasu hiljemalt seitsme päeva jooksul arvates toetussumma laekumisest

tellija kontole. Nimetatud summa tasumisega viivitamise korral oli töövõtjal õigus nõuda tellijalt

viivist 0,5% viivitatud summast päevas. Töövõtja tegi kokkulepitud tööd 1. mail 2014. 2. mail 2014

esitas töövõtja tööde üleandmise-vastuvõtumise akti (akt), saates selle tähitud kirjaga kostjale.

Kostja ei esitanud aktile vastuväiteid. Seega olid tööd kostjale üle antud ja kostja oli need vastu

võtnud. Töövõtja esitas kostjale 7. mai 2014 kuupäevaga arve 129 986 eurot 9 senti e-posti teel

8. mail 2014 ja 12. mail 2014 ning samadel päevadel sai kostja arve kätte. Arve kättesaamist tõendas

fakt, et kostja omanikujärelevalve vastas 2. juunil 2014 töövõtjale e-kirjaga, saates tagasi

dokumendi, mille varem esitas talle töövõtja. Kokkuleppe p 4 kohaselt oli töövõtjale tasumiseks

kaks eeltingimust: tööd pidid olema tehtud hiljemalt 30. juunil 2014 ja KredEx pidi olema

toetussumma tellijale välja maksnud. Tööd olid tehtud ja tellijale üle antud. Ehitustöödele oli

väljastatud kasutusluba, mis tõendab tööde nõuetele vastavust. Töövõtja andmetel oli KredEx

toetussumma välja maksnud. Töövõtja loovutas nõude hagejale, millest teavitati kostjat.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et töövõtja ei suutnud tähtaegselt töid teha. Lisaks rikkus töövõtja põhilepingut, kui

alates 1. novembrist 2013 puudus objektil koguriskikindlustus, mis pidi kehtima kuni tööde

lõpetamise ja tellijale üleandmiseni. 14. aprillil 2014 kinnitas töövõtja kostjale, et kõrvaldab kõik

puudused hiljemalt 31. maiks 2014, kuid ei teinud seda. Mais 2014 ehitustegevus seiskus ja töövõtja

ehitajad lahkusid objektilt. 3. septembril 2014 esitas kostja töövõtjale nõudekirja, milles nõudis

tööde jätkamist, aga ka puuduste kõrvaldamist, lisakulude hüvitamist ja leppetrahvi tasumist.

16. septembri 2014. a nõudeavalduses nõudis kostja töövõtjalt leppetrahvi 126 078 eurot 18 senti ja

6443 euro suuruste kulude hüvitamist ning taganes põhilepingust.

Teade väidetava nõude loovutamisest oli kostjale ootamatu. Teatele lisatud dokumentidest sai kostja

uus juhatus esimest korda teada kokkuleppe olemasolust, kuna eelmine juhatus varjas seda.

Kokkulepe on näilik tehing. Kokkuleppes olid ebaharilikud tingimused. Kostjal ja töövõtjal puudus

alus kokkuleppe sõlmimiseks, kuna töövõtja oli põhilepingu järgi kohustatud keldri põranda

betoneerimis- ja hoone vundamendi toestustööd tegema ning nende tööde maksumus oli

kokkulepitud tööde hinnas. Hoone fassaaditööde kasutusluba väljastati 23. aprillil 2014, s.o kümme

päeva enne väidetavalt tehtud keldri betoneerimistööde lõppu. Lisaks ei olnud nende tööde tegemine

fassaaditööde kasutusloa väljastamiseks vajalik.

Pooled võtsid lisatööde maksumuse kindlaksmääramisel aluseks töövõtja 12. märtsi 2014. a

hinnapakkumise (137 686 eurot 49 senti). Asjatundja arvamuse kohaselt on tegelikkuses tehtud

keldriruumide rekonstrueerimistööde maksumus 53 990 eurot 25 senti. Seega ei saaks hageja nõue

olla suurem kui 53 990 eurot 25 senti.

Töövõtja ei ole kokkulepitud kvaliteedis ega mahus tehtud töid tellijale üle andnud. Kostja ei ole

saanud vaidlusalust akti ja hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks selle kätte saanud. Tööd olid

2(9)

2

2-14-61484

lõpetamata ka hageja tehtud tööde vaheetapi akti järgi. Kuna töövõtja ei olnud töid kostjale üle

andnud, ei olnud töövõtja nõue muutunud sissenõutavaks.

Kostja tegi protsessuaalse tasaarvestuse avalduse hageja nõudele. Kostja oli lisaks põhilepingule

sõlminud töövõtjaga töövõtulepingu katuse renoveerimiseks. Katusetööde tähtpäev oli 1. mai 2013.

Töövõtja ei lõpetanud töid tähtaegselt. Kostjal on katuselepingust tulenev leppetrahvi nõue

73 284 eurot 52 senti. Põhilepingust tulenevalt on kostjal leppetrahvi nõue 53 326 eurot 14 senti.

Kostja sõlmis 2014. a septembris ja oktoobris kolmandate isikutega töövõtulepingud töövõtja

praaktööde likvideerimiseks ja tegemata jäetud tööde tegemiseks ning kostja peab selle tõttu tegema

lisakulutusi 516 042 eurot 17 senti. Kostjal oli enne väidetava nõude hagejale loovutamist töövõtja

vastu 451 167 euro 90 sendi suurune nõue.

3. Harju Maakohus jättis 17. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas kohaldatud

hagi tagamise abinõud. Sama otsusega võttis maakohus menetlusse hageja viivisenõude ja jättis

rahuldamata kostja taotluse nõude loovutamise lepingu väljanõudmiseks. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei toonud kostja välja asjaolusid, mille põhjal saaks tuvastada

kokkuleppe näilisuse. Tarbetuid ja ebaharilikke tingimusi sisaldava lepingu sõlmimine ei tähenda, et

tegemist oleks näiliku tehinguga. Samuti ei tähenda võimalikud puudused tehtud töödes, et tegemist

oleks näiliku tehinguga. Tõendatud ei ole kokkuleppe vastuolu seaduse, heade kommete või avaliku

korraga. Kuivõrd kokkulepe on põhilepingu osaks, tuli lähtuda viimases kokkulepitud kvaliteedi

tingimustest.

Hageja ei ole tõendanud, et tehtud tööd vastaksid lepingus nõutud ja kokkulepitud kvaliteedile.

Kostja esitatud asjatundja arvamuse on koostanud kolmas isik, kes ei olnud seotud tööde

tegemisega. Maakohus ei pidanud hageja tõendeid usaldusväärsemaks kostja tõendist. Kostjal ei

olnud tööde kvaliteedi tõendamise koormist. Kostja teatas töö lepingutingimustele mittevastavusest

töövõtjale mõistliku aja jooksul. Sealjuures hakkas ka kostja uus juhatus 2014. a augustis ja

septembris töövõtjalt nõudma ehitustööde jätkamist ja puuduste kõrvaldamist.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja tellijana keeldus tööd vastu võtmast alusetult, st vastuvõtmiseks

esitatud töö on lepingukohane. Seega ei olnud täidetud kõik hageja nõude sissenõutavaks

muutumise eeldused.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus otsuse põhjenduste kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega kokkuleppe

kehtivuse osas. Põhilepingus oli kokku lepitud fassaaditöödes, mitte aga kokkuleppes märgitud

töödes.

3(9)

3

2-14-61484

Kokkuleppe järgi pidi kostja allkirjastama ja tagastama töövõtja esitatud ja allkirjastatud

üleandmise-vastuvõtmise akti või vastuvõtmisest keeldumise korral esitama motiveeritud otsuse

vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kostja ei ole tööde vastuvõtmise akti alla kirjutanud. Põhilepingu

järgi juhindusid pooled lepingus reguleerimata küsimustes ehituse töövõtulepingute üldtingimustest

(ETÜ 2005), mille p 148 järgi, kui tellija ei ole viie tööpäeva jooksul tehtud tööde akti saamisest

arvates tagastanud töövõtjale tehtud tööde aktseptitud akti või teatanud kirjalikult aktseptimisest või

esitanud aktseptimisest keeldumise põhjendust, loetakse, et tellija on tehtud tööde akti aktseptinud.

Tööde vastuvõtmise tuvastamiseks tuleb esiteks tuvastada, millal on kostja tööde vastuvõtmise akti

kätte saanud. Hageja pidi tõendama seda, et kostja on tööde üleandmise akti kätte saanud, või

asjaolusid, mis annaks alust lugeda üleandmisakt kättesaaduks. Ei ole võimalik tuvastada, kas

tahteavaldus (tähitud kiri) on jõudnud lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja kas

kostjal oli sellega mõistlik võimalus tutvuda. Samuti ei anna kohtule esitatud e-kirjad alust

järelduseks, et tööde vastuvõtuakt on kostjale kätte toimetatud. Hageja ei ole esitanud kohtule

tõendeid, et töövõtja saadetud e-kirjad oleksid jõudnud kostja serverisse. Vaatamata maakohtu

selgitustele ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest nähtuks töö vastuvõtmine või mille alusel

saaks selle vastuvõetuks lugeda. Hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid täiendanud ega

tõendanud e-kirjade ja tähitud kirja kättesaamist või kättesaaduks lugemise aluseks olevaid

asjaolusid.

Ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 638 teise lause alusel töö vastuvõetuks lugemise eeldusena tuleb

hagejal tõendada seda, et kostja on alusetult keeldunud tööd vastu võtmast, ehk seda, et töövõtja on

pakkunud kostjale tööd vastuvõtmiseks, andes kostjale selleks mõistliku aja, ja vaatamata sellele ei

ole kostja tehtud töid vastu võtnud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale töid

lepingus kokkulepitud viisil vastuvõtmiseks.

Hageja ei ole ka tõendanud, et tööd olid valmis ja tehtud nõuetekohaselt. Maakohus selgitas

hagejale tema tõendamiskoormist. Hageja tõi hagiavalduse terviktekstis esile, et kokkulepet muudeti

töö käigus ning tööd tehti kokkulepitud kvaliteedis 1. maiks 2014. Hageja esitas töö tegemise

tõendamiseks töövõtja e-kirjad, ehitusnõupidamise protokollid, kaetud tööde akti ja fotod tehtud

tööde kohta. Lisaks on kohalik omavalitsus hoonele väljastanud kasutusload. Hageja esitatud

tõenditest ei saa järeldada, et hageja on teinud kokkulepitud tööd vastavas mahus ja kvaliteedis.

Muuhulgas on õige maakohtu järeldus, et fassaaditöödele kasutusloa andmine ei tõenda

kokkuleppes nimetatud tööde tegemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 231 lgt 4 rikkudes lugenud tõendamata jäänud asjaoluks akti sisaldava tähtkirja ja ekirjade

kättetoimetamise. Maakohtus nende asjaolude üle ei vaielnud. Maakohtu menetluses ei väitnud

kostja, et ta ei saanud kätte kirju ega akti. Alles enam kui poolteist aastat pärast hagimenetluse

algust esitas kostja vastuväite akti kättesaamisele. Seejuures ei väitnud kostja, et ta poleks kirju kätte

saanud, vaid et nendega ei saadetud talle akti. Sisuliselt eitas kostja, et tähtkirja ümbrikus või e-

kirjade manuses oli vaidlusalune akt. Hagejal on tõendid nii e-kirjade kui ka tähtkirja

kättetoimetamise kohta. Tähtkirja kättetoimetamise kohta on saadetise koodi järgi avaliku otsingu

kaudu võimalik veenduda, et tähtkirja sai kätte kostja juhatuse liige. Hageja eeldas, et kohus loeb

4(9)

4

2-14-61484

tõendatuks selle, et kostjale saadeti kirjadega koos akt. Kuivõrd maakohus leidis, et kostja esitas

pretensioonid mõistliku aja jooksul, siis eelduslikult tuvastas maakohus, et akt on kostjale kätte

toimetatud. Kuivõrd pooled selle üle ei vaielnud, jättis maakohus tähelepanuta kostja ebausutava

väite, et kirjadega akti ei saadetud. TsMS § 231 lg 4 väära kohaldamise tõttu jäid hindamata

küsimused, kas kirjadele oli lisatud akt, kas pooled olid sõlminud VÕS §st 638 erineva kokkuleppe,

mille järgi tööde vastuvõetuks lugemise eelduseks oli üksnes akti esitamine ja sellest teatud päevade

möödumine, ning kas kostja esitas pretensioonid õigel ajal.

Alternatiivselt on maakohus kirjade kättetoimetamise osas rikkunud selgitamiskohustust, mille

ringkonnakohus jättis kõrvaldamata. Kirjade kättetoimetamise küsimuse tõstatas ringkonnakohus

istungil. Hageja esindaja selgitas, et asjaolu ei olnud maakohtus vaidluse all. Kui hageja oleks

pidanud selle asjaolu kohta esitama lisatõendeid, oleks tulnud talle seda selgitada. Hagejale ei olnud

arusaadav, et kostja esitas vastuväite, mille kohaselt ta ei ole kirju kätte saanud. Maakohtul oli

kohustus täpsustada kostja vastuväiteid ning seejärel anda hagejale võimalus asjaolusid täiendavalt

tõendada. Maakohus ei arutanud kordagi küsimust, kas kostja on kirjad kätte saanud, ning oli seega

arusaamal, et selle üle ei vaielda. Ringkonnakohtu viide maakohtu 5. mai 2016. a kirjalikele

selgitustele ei ole asjakohane, kuivõrd seal ei viidata sellele, et kostja ei ole kättetoimetamist

tõendanud. Maakohus pidas silmas töö lepingukohase vastuvõtmise või töö vastuvõtmise fiktsiooni

eelduste tõendamise vajadust. Töid lepingukohaselt vastu ei võetud. Hageja leiab, et tulenevalt

põhilepingu osaks oleva ETÜ 2005 pst 148 pidi ta tõendama üksnes akti kättetoimetamise ja sellest

viie tööpäeva möödumise, mitte aga töö vastu võtmata jätmise alusetuse VÕS § 638 järgi.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 6 ning hindamata, kas lisatööde tervikuna

vastu võtmata jätmine oli kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus küll leidis, et kostja

lisatöid vastu ei võtnud ning tõendatud ei ole ka nõuetekohaselt tööde tegemine. Samas nähtub nii

kohtu põhjendustest kui ka viidatud asjatundja arvamusest, et mingis ulatuses on tööd sellele

vaatamata tehtud. Kostja asjatundja arvamusest nähtub, et asjatundja on tehtud tööde põhjendatud

mahuks ja hinnaks pidanud 53 990 eurot 25 senti. Nimetatud summa kajastab seda osa lisatöödest,

mille üle pooled ei vaidle. Kostja ei ole väitnud, et ta vastavas osas ei saa töid vastu võtta või

kasutada, tööd tuleks lammutada, olulises ulatuses ümber teha või nende sellisel kujul vastuvõtmine

kahjustaks muul viisil tema õigusi. Töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine ei ole kooskõlas hea

usu põhimõttega. Kostjale on üle antud tema enda hinnangul 53 990 euro 25 sendi ulatuses

ehitustöid ning samas leitud, et kostja ei pea neid töid vastu võtma ega ka nende eest maksma.

Mõlemad kohtud jätsid analüüsimata hageja väite, mille kohaselt töövõtulepingu pooled olid

põhilepingu osaks oleva ETÜ 2005 pga 148 leppinud kokku VÕS §s 638 sätestatust kõrvale kalduva

lahenduse. ETÜ 2005 p 148 alusel ei ole nõutav töö vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja andmine.

Kõikide aktide puhul kohaldub ühesugune viietööpäevane tähtaeg alates vastuvõtmise akti

esitamisest. Teiseks loetakse töö nimetatud tähtaja möödumisel vastuvõetuks sõltumata sellest, kas

tellijal on tööde vastu võtmata jätmiseks alus või mitte (st kas tööd olid tegelikult nõuetekohased või

mitte). Jääb arusaamatuks, kas kohtute hinnangul võib VÕS § 638 teises lauses sätestatust erinevalt

kokku leppida. Kohtute praktikas on levinud seisukoht, mille järgi pooled ei saa töövõtulepingus

ette näha teistsugust töö vastuvõetuks lugemise korda, kui on sätestatud VÕS § 638 teises lauses.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5(9)

5

2-14-61484

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole

kassatsioonimenetluses vaidlustanud:

•

30. mail 2013 sõlmisid kostja ja töövõtja põhilepingu;

•

13. märtsil 2014 sõlmisid kostja ja töövõtja kokkuleppe lisatööde tegemiseks;

•

töövõtja saatis kostjale kokkuleppe alusel tehtud lisatööde üleandmise-vastuvõtmise kohta

akti tähitud kirjaga 2. mail 2014 ja e-kirjadega 8. ja 12. mail 2014;

•

kostja ei ole aktile alla kirjutanud.

10. Hageja on esitanud kostja vastu töövõtulepingust (kokkulepe) tuleneva tasunõude. Kostja leiab,

et kokkuleppe alusel tehtud töid ei ole talle üle antud ja tehtud tööd on oluliste puudustega ning

osaliselt tegemata.

11. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et kokkulepe on põhilepingu osa, kuid põhileping

kokkulepitud lisatöid ei hõlmanud. Samuti ei ole tuvastatud, et kokkulepe oleks näilik ja kostja

sellele kassatsioonimenetluses ka enam ei tugine. Seega ei välista hageja nõuet iseenesest see, kui

põhilepingu eelarve oleks VÕS § 639 mõttes siduv, nagu kostja on viidanud (vt ka Riigikohtu

19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21515662/55, p 13). Lähtudes eelviidatud asjaoludest,

tuleb seega kokkuleppest tuleneva tasunõude sissenõutavaks muutumist hinnata põhilepingu

tasunõudest eraldi.

12. VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on

tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda

vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui

töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse

vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud

mõistliku tähtaja jooksul.

13. Kokkuleppe punkti 4 järgi tuli tasu välja maksta, kui töövõtja on kokkulepitud kvaliteedis tehtud

tööd tellijale üle andnud hiljemalt 1. mail 2014 või KredExi aktsepteeritud muuks kuupäevaks, kuid

mitte hiljem kui 30. juunil 2014 ja KredEx on hinnanud pooltevaheliste lepingutega tehtavad tööd

toetuskõlbulikeks ja toetussumma tellijale välja maksnud. Kokkuleppe punkti 5 järgi kohustus tellija

tasuma seitsme päeva jooksul pärast KredExi toetussumma laekumist ja tasumisega viivitamise

kohta oli kokkulepitud viivis 0,5% päevas. Seega oli kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt

praegusel juhul VÕS § 637 lg 4 mõttes töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks, et

tellija võtab töö vastu ning KredEx on hinnanud tööd toetuskõlbulikeks ning toetussumma tellijale

välja maksnud. Ei vaielda selle üle, et KredEx maksis toetussumma välja 5. novembril 2014. Küll

aga vaidlevad pooled selle üle, kas tööd on kostjale kui tellijale üle antud.

14. Mõlemad pooled ja ka kohtud on lähtunud sellest, et kokkuleppe alusel tehtud lisatööde

üleandmisele ja vastuvõtmisele kohaldus põhilepingu p 12.4, mille kohaselt esitab tööde tellijale

üleandmiseks või tööde tellijapoolseks vastuvõtmiseks töövõtja tellijale enda esindaja allkirjastatud

üleandmise-vastuvõtmise akti, mille tellija vaatab läbi ja tagastab töövõtjale allkirjastatult,

vastuvõtmisest keeldumise korral esitab töövõtjale motiveeritud otsuse vastuvõtmisest keeldumise

kohta.

6(9)

6

2-14-61484

15. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole praegusel juhul tööde vastuvõtmise aktile alla

kirjutanud. Hageja leiab aga, et sellele vaatamata on kostja tööd vastu võtnud, sest tööde

vastuvõtmise tingimuste osas tuleb kohaldada ETÜ 2005 p 148, mille järgi, kui tellija ei ole viie

tööpäeva jooksul tehtud tööde akti saamisest arvates tagastanud töövõtjale tehtud tööde aktseptitud

akti või teatanud kirjalikult aktseptimisest või esitanud aktseptimisest keeldumise põhjendust,

loetakse tehtud tööde akt tellija poolt aktseptituks. Alternatiivselt on hageja tuginenud ka

VÕS §le 638.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et VÕS § 638 on dispositiivne säte ehk pooled võivad

kokku leppida, millistel tingimustel loetakse töö vastuvõetuks. See aga ei välista kolleegiumi arvates

VÕS § 638 kohaldamist juhul, kui kohus leiab, et poolte kokkulepitud tingimused töö vastuvõetuks

lugemiseks ei ole täidetud.

16. Samas tuleb nii ETÜ 2005 p 148 kui ka VÕS § 638 teise lause järgi töövõtjal TsMS § 230 lg 1

järgi esiteks tõendada, et ta on tööd üleandmiseks ehk praegusel juhul tööde üleandmise-

vastuvõtmise akti tellijale esitanud.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et ETÜ 2005 p 148 kohaldamiseks tuleb tuvastada, millal on

kostja tööde vastuvõtmise akti kätte saanud (ringkonnakohtu otsuse p 64). Ka hageja ise viitab

kassatsioonkaebuses, et tulenevalt ETÜ 2005 pst 148 pidi ta tõendama akti kättetoimetamise ja

sellest viie tööpäeva möödumise. VÕS § 638 teise lause järgi tuli töövõtjal aga TsMS § 230 lg 1

kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud. VÕS § 638 teine lause reguleerib

olukorda, kus tööde vastuvõtmine ei ole tõendatud, kuid töö loetakse sellegipoolest vastuvõetuks

juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja

jooksul.

17. Pooled vaidlevad selle üle, kas töövõtja on enda esindaja allkirjastatud akti kostjale üldse

esitanud. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tööde vastuvõtmise akti

kätte saanud. Sealjuures leidis ringkonnakohus, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

lgte 1 ja 3 mõttes on tõendamata, et kostja sai kätte tähitud kirja ja e-kirjad, millele hageja väitel oli

lisatud vaidlusalune akt (ringkonnakohtu otsuse pd 67–69). Seega leidis ringkonnakohus, et hageja

ei ole tõendanud ETÜ 2005 p 148 kohaldamise eeldusi. Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja ei

ole tõendanud, et töövõtja oleks pakkunud kostjale töid vastuvõtmiseks VÕS § 638 teise lause järgi.

Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus iseenesest õigesti leidnud, et tööde üleandmise-

vastuvõtmise akt on tahteavaldus TsÜS § 68 lg 1 mõttes, mis muutub kehtivaks selle kättesaamisega

TsÜS § 69 lg 1 järgi. Küll aga on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et tahteavaldusi on võimalik

kätte toimetada ka kohtumenetluses. Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete

kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1

mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda

nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 32118915,

p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69

lgs 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3215316,

p 12). Selliselt on Riigikohus varem leidnud, et kohtumenetluse ajal on võimalik esitada

taganemisavaldus, ülesütlemisavaldus ja ka tasaarvestuse avaldus (vt Riigikohtu 21. veebruari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 32117111, p 13; 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32111106,

p 16; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3215316, p 12).

Toimikust nähtub, et vaidlusalune akt oli praegusel juhul lisatud hagiavaldusele ning koos

hagiavaldusega on see ka kostjale kätte toimetatud (I kd, tl-d 26 ja 104). Seega on kostja akti

7(9)

7

2-14-61484

hiljemalt 27. novembril 2014 kätte saanud. Põhimõtteliselt ei takista tööde üleandmist ainuüksi see,

et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Küll aga võib seetõttu

tasunõue muutuda sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise

suurus.

18. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise

tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö

oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud,

peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö

lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3218008,

pd 22, 24). Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi

reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause.

19. Eeltoodust lähtudes tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata, kas on alust

lugeda tööd kostja poolt vastuvõetuks.

20. Pooled ei vaidle sisuliselt selle üle, et kostja tellitud asjatundja arvamuse järgi kulus tööde

tegemiseks 53 990 eurot 25 senti (maakohtu otsuse p 14). Kostja on osaliselt pidanud asjatundja

arvamust ka ekslikuks, kuid kokkuvõttes leidnud, et kvaliteetselt tehtud töö puhul ei saanuks

töövõtja nõue kostja vastu olla suurem kui 48 770 eurot 25 senti (IV kd, tl 56). Sellest järeldub, et

hageja vähemalt nendib kokkuleppe alusel tööde tegemist. Ringkonnakohus ei ole sisuliselt

hinnanud, kas, millisel määral ja millise kvaliteediga on hageja töid teinud. Asja uuel lahendamisel

tuleb ringkonnakohtul poolte esitatud tõendite alusel hinnata, millises ulatuses on tööde tegemine ja

nende lepingukohasus tõendatud.

21. Kostja on esitanud menetluses tasaarvestuse vastuväite ning leidnud, et tasaarvestuse tõttu

puudub hagejal kostja vastu igal juhul nõue. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata

ka kostja tasaarvestusavaldust.

22. Kuigi asi saadetakse täies ulatuses tagasi ringkonnakohtule, selgitab kolleegium vastuseks

kassatsioonkaebuses esitatud menetluslikele väidetele järgmist.

Hageja väidab, et ringkonnakohus hindas ümber asjaolusid (tähtkirja ja e-kirjade kättesaamine),

mille üle maakohtus ei vaieldud. Sealjuures väidab hageja esiteks, et ringkonnakohus on rikkunud

TsMS § 231 lgt 4, kui ei lugenud kirjade ja akti kättetoimetamist kostja poolt omaksvõetuks.

Kolleegiumi arvates ei ole hageja seisukoht põhjendatud.

TsMS § 231 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja

selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus

nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et

kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel

küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või

kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud

(vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3214213, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 32110713, p 15; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21456641/69, p 15.2).

8(9)

8

2-14-61484

Praegusel juhul ei ole kohus kostjalt küsinud, kas ta on tähitud kirja ja e-kirjad kätte saanud.

Seetõttu ei olnud kohtul alust lugeda TsMS § 231 lg 4 järgi, et kostja on kirjade kättesaamise omaks

võtnud.

23. Alternatiivselt leidis hageja, et kohtud on rikkunud selgitamiskohustust, kuivõrd hagejale ei

selgitatud, et kirjade kättetoimetamise kohta on vaja esitada lisatõendeid. Kolleegium leiab, et isegi

kui ringkonnakohus oleks võinud pooltele selgitada, et peab küsitavaks kirjade kättetoimetamise

tõendatust, siis ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis iseseisvalt annaks

alust ringkonnakohtu otsus tühistada.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5

lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215711, p 40).

TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude

rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprill 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3214115, p 19). Lisaks nähtub

toimikust, et hageja mõistis oma tõendamiskoormist, kui muu hulgas selgitas, kuidas on akt kostjale

kätte toimetatud, sh vaidlusalused kirjad (vt nt III kd, tl 18). Kassatsioonkaebuses ei ole hageja ka

selgitanud, milliseid lisatõendeid oleks ta oma väidete tõendamiseks esitanud, kui ringkonnakohus

oleks selgitanud, et ta kahtleb kirjade kättetoimetamise tõendatuses (vt TsMS § 671 lg 3 p 2).

24. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

25. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve

Ants Kull

Tambet Tampuu

9(9)

9