2-16-18267/52 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-18267

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Corvus Holding OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi

Severi Invest OÜ ja Severi Kaubandus AS-i vastu tehingute

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja saadu

tagastamiseks pankrotivarasse või alternatiivselt üleantu

väärtuse hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Severi Invest OÜ ja Severi Kaubandus AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

601 409 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Corvus Holding OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Andrus

Õnnik, esindajad vandeadvokaadid Liina Linsi ja Lembit

Tedder

Kostja Severi Invest OÜ, esindaja vandeadvokaat Rait Kaarma

Kostja Severi Kaubandus AS, esindaja vandeadvokaat Rivo

Kaldvee

Asja läbivaatamise kuupäev

26. märts 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-18267 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Severi Kaubandus AS-ile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-18267

1. Corvus Holding OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Andrus Õnnik (hageja) esitas

5. detsembril 2016 Harju Maakohtule hagi Severi Invest OÜ (kostja I) ja Severi Kaubandus AS-i

(kostja II) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks OÜ Severi Holding (SH; endised ärinimed:

AS Severi Holding, aktsiaselts SEVERI KAUBANDUS) kui võlgniku õiguseellase ning kostja I ja

kostja II vahel 29. aprillil 2009 sõlmitud kinnisasjade mitterahalise sissemaksena üleandmise

lepingud. Samuti palus hageja kohustada kostjat I tagastama Tallinnas Linnamäe tee 93 asuva

kinnisasja (registriosa nr 411901, Linnamäe kinnistu) pankrotivarasse, andma nõusoleku

kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ning asendada kostja I nõusolek kohtuotsusega või

alternatiivselt kohustada kostjat I hüvitama kinnistu väärtuse 156 584 eurot. Samuti palus hageja

kohustada kostjat II tagastama Tallinnas Kriidi 7 asuva kinnisasja (registriosa nr 624201, Kriidi

kinnistu) pankrotivarasse ning andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ning

asendada kostja II nõusolek kohtuotsusega või alternatiivselt kohustada kostjat II hüvitama kinnistu

väärtuse 444 825 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt esitas üks võlausaldajatest 25. novembril 2010 SH pankrotiavalduse ja kohus

võttis selle 17. jaanuaril 2011 menetlusse. 7. märtsil 2011 kustutati SH äriregistrist, kuna ta ühines

võlgnikuga. Võlgniku pankrot kuulutati välja 6. detsembril 2013.

SH oli käendanud laenu, mille oli 2. jaanuaril 2008 võtnud tema tütarühing OÜ Ehitusfaktor. Kuna

tütarühing rikkus lepingut, ütles laenuandja lepingu 12. aprillil 2009 üles. Tütarühingu pankrot

kuulutati välja 1. jaanuaril 2010 ja laenuandja nõuet tunnustati esimese järgu nõudena

4 223 313 euro 58 sendi ulatuses. Nõue jäi pankrotimenetluses 580 349 euro 61 sendi ulatuses

rahuldamata. Seejärel nõudis laenuandja rahuldamata jäänud nõude täitmist SH-lt kui käendajalt.

Vähem kui pool aastat enne seda, kui SH jaoks hakkas realiseeruma käenduslepingutest tulenevate

kohustuste sissenõudmise risk, võõrandas SH Linnamäe kinnistu ja Kriidi kinnistu, asutades selleks

29. aprillil 2009 kostja I ja kostja II. SH tasus kostja I osade eest Linnamäe kinnistuga ja kostja II

aktsiate eest Kriidi kinnistuga. Ühingud asutati ja mitterahalised sissemaksed tehti eesmärgiga viia

SH-st vara välja ja vältida käenduslepingust tuleneva nõude rahuldamist. SH andis kostjatele I ja II

mitterahalise sissemaksena üle palju suurema väärtusega vara, kui ta osade ja aktsiatena vastu sai.

156 584 euro väärtusega Linnamäe kinnistu eest sai SH kostja I osad nimiväärtusega 2556 eurot ja

444 825 euro väärtusega Kriidi kinnistu eest sai SH kostja II aktsiad nimiväärtusega 25 565 eurot.

Pärast tütarühingute asutamist ehk 16. juulil 2009 võõrandas SH tütarühingute osalused

vastusooritust saamata oma lähikondsetele. Osaluste eest tasuti fiktiivsete nõuete tasaarvestusega.

2010. a jaanuaris võõrandati osalused edasi Ukraina päritolu isikule.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle perspektiivituse tõttu läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgi saab kohus kehtetuks tunnistada üksnes võlgniku tehingu,

praegu aga palub hageja tunnistada kehtetuks SH tehingu. Lisaks ei rikutud vaidlusaluste

tehingutega võlausaldajate huve. SH kui emaühing ja kostja I kui tütarühing moodustasid kontserni.

Tütarühingu asutamine mitterahalise sissemaksega ei saanud võlausaldajaid kahjustada, sest

emaühingu majanduslik seis ei muutunud, muutus üksnes vara koosseis.

Hagi on perspektiivitu, sest kostja I asutamisotsuse tagasivõitmist ei ole taotletud. Asutamisotsusega

kohustus SH andma kostjale I üle Linnamäe kinnistu ja sai vastu osaluse kostjas I.

2(10)

2-16-18267

Lisaks on toimunud ettevõtte üleminek, kuna SH muudeti kontserniks, kus tütarühingutele läksid

mitterahaliste sissemaksetena üle SH kinnisasjad. Seega teoreetiliselt võinuks kostja I vastutada

võlausaldajate ees võlaõigusseaduse (VÕS) § 183 lg 1 järgi kui ettevõtte üleandja. Võlausaldajate

huvid olid pärast ettevõtte üleminekut ja kuni nõuete aegumiseni kaitstud. Nõuete aegumine ei ole

aga alus tunnistada vaidlusaluseid asjaõiguslepinguid kehtetuks.

3. Kostja II vaidles samuti hagile vastu ja palus jätta selle perspektiivituse tõttu läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata.

Kostja II oli seisukohal, et kuna võlgnik ei ole tagasivõidetava tehingu pool ja hageja ei ole

taotlenud kostja II asutamisotsuse tagasivõitmist ega nõudnud tütarühingu osaluse võõrandamise

tehingu kehtetuks tunnistamist, siis ei ole alust hagi rahuldada. Vaidlusaluse tehinguga ei

kahjustatud võlausaldajate huve. Lisaks toimus ettevõtte üleminek ja enne seda tekkinud kohustuste

eest vastutas üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Need nõuded on aga aegunud.

4. Harju Maakohus rahuldas 15. juuni 2017. a otsusega hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras

kehtetuks SH ning kostjate vahel 29. aprillil 2009 sõlmitud kinnistute mitterahaliste sissemaksetena

üleandmise lepingud. Maakohus kohustas kostjaid tagastama kinnistud pankrotivarasse, tuvastas

kostjate kohustuse anda nõusolek kinnistute omanikukande muutmiseks ja asendas nõusolekud

kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg 1 järgi esitada ka

võlgniku üldõigusjärglase vastu. Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS § 109 lg 1

sätestas, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks

võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate

huve. Kui tehing tehti kuni kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik

kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool sellest teadis või pidi

teadma, tunnistab kohus tehingu kehtetuks (PankrS § 110 lg 1 p 3). Hageja õiguseellasele SH-le

määrati ajutine haldur 17. jaanuaril 2011 ja vaidlusalused tehingud tehti 29. aprillil 2009. Seega oli

tehingute tagasivõitmise ajaline eeldus täidetud. PankrS § 117 lg 2 p 4 järgi on juriidilisest isikust

võlgniku lähikondne mh äriühingu tütarettevõtja. Kuna kostjad olid hageja tütarühingud, siis olid

nad võlgniku õiguseelneja SH lähikondsed.

Kostjate 2009. a majandusaasta aruanded ei tõenda kostjate väidet, et tehingutega ei kahjustatud

võlausaldajate huve. Kuni 2009. a kevadeni oli SH põhivara hulgas kolm kinnistut ja täitmata

kohustusi oli vähemalt 580 349 euro 61 sendi ulatuses. Pärast kinnistute mitterahaliste

sissemaksetena üleandmist muutus võlgnik sisuliselt varatuks. 2009. a majandusaasta aruande

kohaselt oli võlgnikul 1 269 668 euro 81 sendi suurune kahjum, mis tulenes põhivara ja

tütarühingute müügist. Vaidlusalused tehingud halvendasid võlgniku varalist olukorda sel määral, et

võlausaldajate nõuete rahuldamine muutus võimatuks. Tehingute eesmärgiks oli vältida

käenduskohustuse täitmist ja teha võlausaldaja jaoks nõude rahuldamine võimatuks. Kostjate väited,

et ettevõtte üleminekul võis võlausaldaja esitada nõude ka kostjate vastu, ei ole asjakohased.

Seega tuleb hagi rahuldada ja kostjad peavad vaidlusalused kinnisasjad tagastama pankrotivarasse.

5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

3(10)

2-16-18267

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. novembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus

rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud

PankrS § 109 lg 1 järgi tuvastada, kas tehingud tehti enne pankroti väljakuulutamist ja kas need

kahjustasid võlausaldajate huve.

Praeguses asjas tehti vaidlusalused tehingud umbes kaks aastat enne pankrotimenetluse algatamist ja

ajutise halduri nimetamist, seega tagasivõitmiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Teise eeldusena tuleb

29. aprillil 2009 kehtinud PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 järgi tuvastada, kas võlgnik kahjustas

tehinguga võlausaldajate huve ja kas ta tegi seda teadlikult.

Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata

jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Võlausaldajate

huve on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate

huvide kahjustamise. Võlgniku tehingud, mis muudavad võlausaldajate nõuete rahuldamise

võimatuks või raskendavad seda, kahjustavad võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide

kahjustamine ei pea tingimata väljenduma majandusaasta aruandes matemaatiliselt. Tehinguga on

võimalik võlausaldajate huve kahjustada ka siis, kui pärast tehingut on ühing formaalselt elujõuline

ja ehk isegi kasumlik, kuid pikemas perspektiivis on nõuete rahuldamine oluliselt raskem.

Kuigi vaidlusaluste tehingute tulemusel moodustus kontsern, on emaühing ja tütarühing iseseisvad

juriidilised isikud, kellel on eraldi vara ja võlausaldajad. SH andis vaidlusaluste tehingutega

tütarühingutele rahatult ära kinnistud ja halvendas oluliselt oma majandusseisu, mida kinnitab

asjaolu, et 2008. a majandusaasta lõpetas SH kasumiga, 2009. a majandusaasta aga suure

kahjumiga. Aruande selgituse kohaselt oli kahjumi põhjuseks mh materiaalse põhivara müük. Samal

ajal jäid SH kanda kohustused võlausaldajate vastu ja kuna vara oli ära antud, olid võimalused

võlausaldajate nõudeid rahuldada palju väiksemad.

Tehingute tegemisel nägi SH ette, et tehingud kahjustavad võlausaldajaid. Tehingutele eelnenud ja

järgnenud toimingutest nähtuvalt oli võlausaldajate kahjustamine SH eesmärk. SH asutas

tütarühingud mitterahaliste sissemaksetega väärtuslike kinnistute arvel ajal, mil hakkas vahetult

realiseeruma käenduslepingust tulenevate kohustuste sissenõudmise risk. Juba vähem kui kolm kuud

pärast tütarühingute asutamist sõlmis SH oma osanikega kostja I osade müügilepingud, võõrandades

neile hagejale kuulunud 100%-lised osalused sisuliselt rahatult, sest ostjad tasaarvestasid SH

tasunõude oma dividendinõuetega SH vastu. Niimoodi jäi SH kolme kuu jooksul lõplikult ilma

väärtuslikest kinnisasjadest. Kostjad olid tehingute tegemise ajal hageja lähikondsed ja nad ei ole

tõendanud, et ei teadnud võlausaldajate kahjustamisest.

Seega on tagasivõitmise eeldused PankrS § 109 ja § 110 lg 1 p 3 järgi täidetud. Linnamäe kinnistu

kuulub praeguseni kostjale I ja Kriidi kinnistu kostjale II, seega on nende tagastamine hageja

pankrotivarasse võimalik. Saadu väljaandmist ei takista ka see, et hageja ei taotlenud kostjate

asutamisotsuste tagasivõitmist. Seega rahuldas maakohus hagi õigesti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4(10)

2-16-18267

7. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja tagasi maa- või ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksis ringkonnakohus ÄS § 6 lg-te 1 ja 3 kohaldamisel ja

rikkus lahendi põhjendamise kohustust. SH ja kostjad moodustasid kontserni, mis on majanduslikus

mõttes tervik. Kui SH asutas tütarühingud ja tasus tütarühingute osade ja aktsiate eest mitterahalise

sissemaksega, siis ei saanud see SH kui emaühingu võlausaldajate huve kahjustada, sest SH

majanduslik seis ei muutunud, muutus üksnes tema vara koosseis.

Ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik. Asi tulnuks saata tagasi maakohtusse, sest ringkonnakohus

muutis oluliselt maakohtu põhjendusi. Kostjad oleksid pidanud saama võimaluse esitada oma

seisukohad uute asjaolude kohta, mis ringkonnakohus oma lahendis esitas. Muu hulgas oli üllatav

ringkonnakohtu seisukoht, et võlausaldajate huvide kahjustamine ei pea väljenduma majandusaasta

aruandes matemaatiliselt ja et kahjustamine võib olla ka kaudne. Ringkonnakohus ei selgitanud ega

põhjendanud, kuidas vaidlusalused tehingud kahjustasid SH võlausaldajate huve või kuidas see

raskendas SH tegutsemist ja halvendas SH majanduslikku olukorda. Kui lepingute sõlmimise ajal

oleks välja kuulutatud SH pankrot, oleksid võlausaldajad saanud oma nõuded rahuldada mh

tütarühingute osaluse müügist saadu arvel. Kui tütarühingud oleks likvideeritud, oleks kogu vara

saanud endale SH.

Ringkonnakohus arvestas asjaoludega, mida hageja ei ole hagi alusena esitanud, kui leidis, et kuna

SH majanduslik seis 2009. a oluliselt halvenes, siis kahjustasid vaidlusalused tehingud SH

võlausaldajate huve. Muudatusi SH 2008. ja 2009. a majandusaasta aruannetes ei põhjustanud

vaidlusalused tehingud. Hageja on mh väitnud, et varaline seis muutus tütarühingute osaluse müügi

tõttu, kuid nende tehingute tagasivõitmist ei ole hageja nõudnud. Kohus ei saa omal algatusel lugeda

võlausaldajaid kahjustavaks tehinguid (tütarühingute osaluste müük), mille tagasivõitmist hageja ei

ole hagis taotlenud. Neid tehinguid hinnates ületas kohus nõude piire.

Maakohus kohaldas asja lahendamisel valesti VÕS § 183 lg-t 1 ja ringkonnakohus ei ole vaatamata

kostjate apellatsioonkaebuse väidetele seda rikkumist käsitlenud, mistõttu on ringkonnakohtu otsus

selles osas põhjendamata. Kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise tehingud ei

kahjustanud võlausaldajate huve, sest ettevõtte ülemineku tõttu vastutasid kostjad VÕS § 183 lg 1

järgi solidaarselt võlausaldajate ees enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest.

Samuti ei saa hagi rahuldada, kuna võlgnik ei ole tagasivõidetavate tehingute pool ja hageja ei ole

taotlenud kostjate asutamisotsuste tagasivõitmist, kuid ilma selleta ei saa mitterahalise sissemakse

üleandmise tehinguid tagasi võita.

Kohtud jätsid põhjendamatult rahuldamata kostjate taotlused määrata ekspertiis, et tuvastada, kas

vaidlusalused tehingud kahjustasid SH võlausaldajaid ja SH majandusseisu või mitte.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

5(10)

2-16-18267

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas võlgniku õiguseellase SH ning kostja I ja

kostja II vahel 29. aprillil 2009 sõlmitud kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise lepinguid

on alust tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada põhjusel, et need kahjustasid võlausaldajate

huve.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et 25. novembril 2010 esitati SH pankrotiavaldus, et 17. jaanuaril

2011 nimetas kohus ajutise halduri ja et 7. märtsil 2011 kustutati SH äriregistrist, kuna ta ühines

võlgnikuga. Võlgniku pankrot kuulutati välja 6. detsembril 2013.

12. Lepingute sõlmimise ajal ehk 29. aprillil 2009 kehtinud PankrS § 109 lg 1 nägi ette, et

tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku

tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Samal

ajal kehtinud PankrS § 110 lg 1 p 3 nägi ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud

kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, eeldusel et võlgnik kahjustas tehinguga

teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas

sellega võlausaldajate huve. VÕS § 110 lg 3 kohaselt eeldati võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis,

et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Juriidilisest isikust võlgniku

lähikondseks oli PankrS § 117 lg 2 p 4 kohaselt mh äriühingu tütarühing. Äriühingute ühinemise

õiguslik toime on sätestatud ÄS § 403 lg-s 1 ja selle kohaselt läheb ühendatava ühingu vara

ühinemisel üle ühendavale ühingule.

13. Kolleegium märgib esmalt, et ekslik on kostjate väide, et mitterahalise sissemakse üleandmise

lepinguid ei ole võimalik kehtetuks tunnistada, tunnistamata samal ajal kehtetuks SH tütarühingute

asutamisotsuseid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 4 sätestab, et käsutustehingu

kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.

Abstraktsioonipõhimõttest tulenevalt on võimalik, et tühiseks osutub üksnes kohustus- või

käsutustehing. Samamoodi on tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest võimalik tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistada üksnes üks eelnimetatud tehingutest.

14. Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või -leping. Kokkulepe,

millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav

käsutustehingu ehk asjaõiguslepinguna.

Äriühingu asutamisotsus või -leping kui kohustustehing on spetsiifiline vahetustehing, sest see on

suunatud iseseisva õigussubjekti (tütarühingu) loomisele. Iseseisva õigussubjekti tekkimise tõttu on

TsÜS § 27 lg-s 2 sätestatud ka piirang, mille kohaselt loetakse eraõigusliku juriidilise isiku

asutamisleping või asutamisotsus pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui

lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud.

Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või asutamisotsust ei saa pärast juriidilise isiku

registrisse kandmist tühistada. Eeltoodu tähendab, et asutamisotsust ega asutamislepingut ei ole

võimalik ka pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

Küll aga on võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise

sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib

sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119

lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt.

15. Kolleegium on varasemas praktikas mh leidnud, et TsMS § 190 alusel on võimalik hageda

ühisvara jagamise kui õigusmuudatusele suunatud käsutustehingu tagasivõitmist (Riigikohtu

6(10)

2-16-18267

20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18). Kolleegiumi arvates saab ka äriühingu

asutamisel sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tagasivõitmise hagi olla suunatud

just asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele.

16. Kolleegium nõustub hageja väitega, et iseenesest on võimalik, et kui äriühing asutab uue

äriühingu ja annab asutatavale ühingule mitterahalise sissemaksena üle osa oma varast või kogu

vara, siis võib see olla tehing, mis kahjustab pankrotiseaduse mõttes võlausaldajaid. Kolleegium

märgib aga, et selline olukord ei ole vähemalt üldjuhul võimalik, kui asutatakse 100%-line

tütarühing.

17. Maakohus märkis oma otsuses, et pärast kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmist

muutus võlgnik sisuliselt varatuks. Maakohus põhjendas seda asjaoluga, et 2008. a majandusaasta

aruande järgi oli SH majandusseis märkimisväärselt parem kui 2009. a majandusaasta aruande järgi.

Kolleegium märgib, et äriregistri andmetel oli SH majandusaasta kalendriaasta ja aastaaruanne

koostatakse iga majandusaasta lõppedes (ÄS § 179 lg 1). Maakohus ei ole aga oma otsuses

põhjendanud, millest ta järeldas, et SH majandustulemuste halvenemise põhjustasid mitterahalise

sissemakse üleandmise lepingud, millega kinnistud anti üle tütarühingutest kostjatele.

Majandusaasta kestis pärast eelnimetatud tehingute tegemist veel üheksa kuud ja maakohtu

lahendist ei nähtu põhjendusi, kuidas muutis 100%-lise tütarühingu asutamine emaühingu

majandusseisu. Seega rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust. Seda rikkumist ei

kõrvaldanud ka ringkonnakohus.

Ringkonnakohus märkis oma otsuses lisaks, et pärast kinnistute üleandmist jäid SH kanda kõik

kohustused võlausaldajate vastu ja kuna vara oli ära antud, olid võimalused võlausaldajate nõudeid

rahuldada palju väiksemad. Ringkonnakohus ei ole aga põhjendanud, kuidas kujutasid vaidlusalused

tehingud endast „vara äraandmist“ ja miks olid pärast nende tehingute tegemist võimalused

võlausaldajate nõudeid rahuldada väiksemad kui enne.

Kokkuvõttes ei ole kohtute otsustest võimalik aru saada, kuidas nad jõudsid järeldusele, et

vaidlusalused tehingud kahjustasid võlausaldajate huve.

18. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus emaühing asutab 100%-lise osalusega tütarühingu ja

annab sellele sissemaksena ja ainsa varana üle kinnistu, ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine

üksnes selle tehinguga võimalik. Tähendust ei ole sellel, kui kostjate osade või aktsiate nimiväärtus,

mille SH tütarühingute asutamisel kinnistute eest vastu sai, oli väiksem kui kinnistute turuväärtus.

Osade ja aktsiate nimiväärtus ei kajasta selle vastusoorituse turuväärtust, mille emaühing kinnistute

eest vastu sai. Seda kajastab osade ja aktsiate bilansiline väärtus, mis vastab kinnistute

turuväärtusele sissemakse tütarühingule üleandmise ajal. Seega said tütarühingud endale kinnistud

ja emaühing sai omakorda kinnistute väärtusele vastava osaluse tütarühingutes, mis kajastub

emaühingu bilansis finantsinvesteeringuna. Kui kostjate ainsaks varaks asutamisel olid neile

mitterahaliste sissemaksetena üleantud kinnistud, siis võrdus tütarühingute osaluste väärtus

kinnistute väärtusega.

19. Eelnevat kinnitab ka raamatupidamise seaduse § 34 alusel ja rahandusministri määrusega

„Raamatupidamise toimkonna juhendite kehtestamine“ kinnitatud RTJ 11 ÄRIÜHENDUSED

NING TÜTAR- JA SIDUSETTEVÕTETE KAJASTAMINE. RTJ 11 p 26 sätestab, et omandatud

osaluse soetusmaksumuseks loetakse omandamisel makstava tasu (s.o omandamise eesmärgil

üleantava vara, võetud kohustise ja omandaja emiteeritud omakapitaliinstrumentide) õiglast väärtust

ning omandamisega otseselt seotud väljaminekuid (SME IFRS 19.11). See tähendab, et

tütarühingutes omandatud osaluse väärtus on sama suur kui selle vara väärtus, mis tütarühingule üle

7(10)

2-16-18267

antakse. Ka tütarühingud kajastavad saadud kinnistud oma raamatupidamises vastavalt nende

tegelikule väärtusele. RTJ 11 p 38 d järgi lähtutakse omandatud ettevõtte varade õiglase väärtuse

hindamisel turuväärtusest.

20. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib võlausaldajate huve kahjustada ka selline

tehing, millele järgnevad muud tehingud toovad tulevikus kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Võlausaldajate huve peab kahjustama see tehing, mille

tagasivõitmist nõutakse. Vastasel korral oleks võimalik kõik hilisemad kahjulikud sündmused ja

tehingud omistada suvalisele, võlausaldajate huve mittekahjustavale, kuid ajaliselt varasemale

võlgniku tehingule.

21. Kolleegium nõustub samas ringkonnakohtu seisukohaga, et iseenesest on võimalik kahjustada

võlausaldajate huve ka rahalises mõttes ekvivalentse tehinguga. Näiteks võib see nii olla siis, kui

tehinguga annab tulevane võlgnik kolmandale isikule üle vara, mille müük on lihtne, saades vastu

samas väärtuses vara, mille müük on keeruline. Ringkonnakohus leidiski, et praegu oli see nii,

samas ei ole ringkonnakohus seda seisukohta millegagi põhjendanud.

Kolleegium ei nõustu sellega, et 100%-list osalust äriühingus, mille varaks on üksnes mitterahalise

sissemaksena saadud kinnistu, on raskem võõrandada kui kinnistut. Kui asutatakse tütarühing, mille

osalus kuulub 100% võlgnikule ja mille ainus vara asutamisel ongi seesama kinnistu, mis

mitterahalise sissemaksena üle antakse, siis ei saa vähemalt üldjuhul väita, et osaluse võõrandamine

oleks sel ajal keerulisem kui kinnistu võõrandamine. Teistsugune võiks olukord olla siis, kui võlgnik

omandaks vaid mingi protsendi asutatava ühingu osalusest. Sel juhul võiks näiline ekvivalentsus

olla ümber lükatud näiteks sellega, et võlgnikul ei ole vaatamata osalusele asutatud ühingus

kontrolliõigust, või asjaoluga, et osalust on hiljem keeruline võõrandada teiste osanike või

aktsionäride võimaliku ostueesõiguse tõttu.

22. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates rikkunud ka menetlusõiguse norme, kui rajas oma

otsuse hageja esitatud asjaoludele, mis ei ole hageja nõudega seostatavad. Ringkonnakohus märkis

oma otsuses, et tehingutele eelnenud ja järgnenud toimingutest nähtuvalt oli võlausaldajate

kahjustamine SH eesmärk ja et juba vähem kui kolm kuud pärast tütarühingute asutamist sõlmis SH

oma osanikega kostja I osade müügilepingud, võõrandades neile SH-le kuulunud 100%-lise osaluse

sisuliselt rahatult, sest ostjad tasaarvestasid SH tasunõude oma dividendinõuetega SH vastu.

Kokkuvõttes märkis ringkonnakohus, et eelviidatud tehingute tulemusel jäi SH ilma väärtuslikest

kinnisasjadest.

23. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus rajanud otsuse oletustele ja asjaoludele, mis ei ole

seotud hagi esemega. Kuigi hageja on viidanud, et kostjate osade ja aktsiate hilisemad

müügilepingud olid kahjulikud ja rahatud, ei ole hageja nende tehingute tagasivõitmist taotlenud ja

seega ei ole need hageja esitatud asjaolud seostatavad nõudega ega saa olla praeguse hagi aluseks.

Samuti ei ole hageja väiteid, et müügilepingud olid rahatud, menetluses üldse kontrollitud.

Tuletades hilisemate müügilepingute oletuslikust kahjulikkusest kinnistute mitterahaliste

sissemaksetena üleandmise lepingute võlausaldajaid kahjustava toime, rikkus ringkonnakohus

otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus

jõudis järelduseni, et võlausaldajate huve kahjustasid just need tehingud, mille tagasivõitmist hageja

nõuab, ehk kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud. Seda, et vaidlusalused

lepingud kahjustasid võlausaldajate huve, ei saa põhjendada asjaoluga, et hiljem võõrandati

tütarühingute osalused väidetavalt rahatult kolmandatele isikutele.

8(10)

2-16-18267

Kokkuvõttes on seega õige kostjate kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei saa omal algatusel lugeda

võlausaldajaid kahjustavaks selliseid tehinguid, mille tagasivõitmist hageja ei ole hagis taotlenud

(tütarühingute osaluste müük), ja järeldada sellest, et ka neile eelnenud tehingud pidid seega olema

kahjustavad.

24. Jättes otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja arvestades nõude rahuldamisel asjaoludega, mis ei

olnud seotud hagi esemega ja mille tõelevastavust menetluses ei kontrollitud, rikkus

ringkonnakohus otsuse seaduslikkuse nõuet ja otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1).

Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8,

samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused

peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu

menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida

kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu

otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4.

25. Kuna ringkonnakohus kohaldas vääralt PankrS § 110 ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme,

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul asi Riigikohtu lahendis

materiaalõiguse kohaldamise kohta antud juhiste järgi ja otsust nõuetekohaselt põhjendades uuesti

lahendada.

26. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et isegi kui mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguid

oleks olnud alust tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, kohaldunuks selles olukorras

PankrS § 119 lg 4, mis näeb ette, et kui teine pool on tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule

midagi üle andnud, tuleb üleantu talle tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb aga hüvitada

üleantu (praegusel juhul emaühingu saadud vastusoorituse) väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt

(vt käesoleva otsuse p 18).

27. Kostjad on kassatsioonkaebuses mh väitnud, et kohtud kohaldasid valesti VÕS § 183 lg-t 1.

Viidatud norm sätestab, et enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku

ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast

üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Kostjad on menetluses

tuginenud sellele, et kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise tehingud ei kahjustanud

võlausaldajate huve, sest ettevõtte ülemineku tõttu vastutasid kostjad VÕS § 183 lg 1 järgi

emaühingu võlausaldajate ees solidaarselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest ja

seepärast oleksid emaühingu võlausaldajad võinud oma nõuded esitada ka tütarühingute vastu.

28. Kolleegium selgitab, et tütarühingu asutamine selliselt, et emaühing annab asutatavale

tütarühingule üle kinnistu, ei kujuta endast automaatselt ettevõtte üleminekut võlaõigusseaduse

mõttes. Ettevõte on TsÜS § 661 järgi majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seega ei ole

ettevõttena käsitatav üksik ese (praegusel juhul kinnisasi), vaid ettevõtteks saab olla vaid terviklik

majandusüksus. Kui kostjad soovisid väita, et kinnistute üleandmine oli käsitatav ettevõtte

üleminekuna, oleksid nad pidanud tõendama, et nimetatud kinnistud olid majandusüksused.

Riigikohus on Euroopa Kohtu lahenditele (vt nt Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. a otsus

kohtuasjas nr C-51/00: Temco Service Industries SA vs Samir Imzilyen jt) viidates leidnud, et

ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida selle kõiki aspekte, mh vara, kliendisuhete ja

tegevuse üleminekut (Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 16). Seega

9(10)

2-16-18267

selleks, et kinnisasi saaks olla ettevõte, peaks sellega seostuma iseseisev majandustegevus. Seda, et

tegu oleks olnud eraldiseisvate majandusüksustega, ei ole kostjad aga menetluses esile toonud.

29. Kostjad on heitnud kohtutele ette ka seda, et kohtud ei määranud vaatamata nende taotlusele

asjas ekspertiisi, et teha kindlaks, kas kinnistute tütarühingutele mitterahalise sissemaksena

üleandmise lepingud kahjustasid võlausaldajate huve. TsMS § 293 lg 1 esimese lause kohaselt on

kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi

nõudvate asjaolude selgitamiseks. Ekspertiisi määramine on kohtu õigus, mitte kohustus. Kohus

määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu

selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). Ekspertiisi

määramine on kohtu diskretsiooniotsus ja praegusel juhul ei ole kohtud diskretsiooni piire rikkunud.

30. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt

asja lahendamise tulemusest.

31. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Malle Seppik

Peeter Jerofejev

Tambet Tampuu

10(10)