2-16-14260/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. aprill 2018 Tartu

Tsiviilasja number

2-16-14260

Tsiviilasi

OÜ Kallaste Rand hagi Toivo Kivi vastu kinnistu

omandiõiguse

üleandmise

kohustamiseks

ja

tahteavalduse asendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

6391 eurot 16 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toivo Kivi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Toivo Kivi (IK xxx), esindaja advokaat

Kristi Haas

Vastustaja (hageja): OÜ Kallaste Rand (RK 10163855),

esindaja vandeadvokaat Epp Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas ja

saata OÜ Kallaste Rand hagi Toivo Kivi vastu kinnistu omandiõiguse üleandmise

kohustamiseks ja tahteavalduse asendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus muutmata osas, milles maakohus tuvastas, et

OÜ Kallaste Rand on kehtivalt taganenud 27. juulil 2007 OÜ Kallaste Rand ja Toivo Kivi vahel

sõlmitud R. kinnistu müügilepingust (resolutsiooni p 2).

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas

lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Kallaste Rand (hageja) esitas 21. septembril 2016 hagi Toivo Kivi (kostja) vastu, milles

palus tuvastada, et hageja on kehtivalt taganenud 27. juuli 2007 lepingust, kostjal on kohustus teha

tahteavaldus - anda nõusolek omandi ülekandmiseks ja Viru Maakohtu kinnistusosakonnas Ida-

Viru kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXX teises jaos omanikuna kostja kande

kustutamiseks ning kinnistu omanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja taotles

kostja tahteavalduse asendamist - anda nõusolek omandi ülekandmiseks ja Viru Maakohtu

kinnistusosakonnas Ida-Viru kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXX teises jaos

omanikuna kostja kande kustutamiseks ning kinnistu omanikuna hageja kinnistusraamatusse

kandmiseks kohtuotsusega.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27. juulil 2007 notariaalse eellepingu, mille p-i 3

järgi oli lepingu esemeks R. kinnistu. Lepingu eseme hind oli 6391 eurot 16 senti.

Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2014 otsusega rahuldati kostja hagi hageja vastu (tsiviilasi

nr 2-11-46087) ja kohus asendas hageja tahteavalduse anda nõusolek omandi ülekandmiseks ja

registriosa nr XXX teises jaos hageja kande kustutamiseks ning kohtuotsuse alusel kinnistu

omanikuna kostja sissekandmiseks. Kohtotsuse alusel on kostja kinnistu omanikuna

kinnisturaamatusse kantud 19. oktoobril 2014, kuid kinnistu müügihinda ei ole kostja hagejale

tasunud.

20. novembril 2014 esitas hageja kostjale nõudeavalduse müügihinna muutmiseks ja tasumiseks.

Nõudeavalduse sai kätte kostja abikaasa Kaire Kivi. Hageja on edastanud kostjale

taganemisavalduse kolm korda: 2. veebruaril 2015, 19. veebruaril 2015 ja e-posti aadressil

3. märtsil 2015. Hageja leiab, et taganemisavaldus on kostjale kättetoimetatud. Hageja hinnangul

tuleb taganemisavaldus lugeda kättetoimetatuks järgmisel päeval pärast taganemisavalduse

serverisse jõudmist ehk 4. märtsil 2015. Alternatiivselt võib kohus lugeda taganemisavalduse

kättetoimetatuks hagiavalduse kättetoimetamisega kostjale.

Kostjal oli 27. juuli 2007 lepingust tulenev kohustus tasuda hagejale üleantud R. kinnistu

müügihind. Kostja on oluliselt rikkunud oma lepingulist põhikohustust – tasuda kinnistu

müügihind. Tegemist oli lepingu olulise rikkumisega, mis andis aluse hagejal kui müüjal lepingust

taganeda.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole saanud kätte taganemisavaldusi. Võimalik, et sel ajal

võis esineda sideühenduse probleeme. Kostja tutvus taganemisavaldusega 2016 oktoobris, kui sai

kätte hagimaterjalid. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja saatis kostjale 21. novembril 2014

nõudeavalduse. Kostja leiab, et ta ei ole lepingut rikkunud ja on nõus müügihinda tasuma. Kostja

on teinud kinnistule märkimisväärseid investeeringuid.

3. 20. detsembril 2016 esitas kostja maakohtule avalduse tasaarveldamiseks. Avalduse kohaselt on

kostja kandnud kinnistu omandamisega seoses kulutusi summas 1444 eurot 2 senti ning hagihind

on 6391 eurot ja 16 senti.

Hageja vaidles tasaarvestusavalduse vastu.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 17. novembri 2017 otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et hageja on

kehtivalt taganenud 27. juulil 2007 hageja ja kostja vahel sõlmitud R. kinnistu müügilepingust nr

9102/2007 ning, et kostjal on kohustus teha tahteavaldus - anda nõusolek omandi ülekandmiseks

ja Viru Maakohtu kinnistusosakonnas Ida-Viru kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr

XXX teises jaos omanikuna kostja kande kustutamiseks ning kinnistu omanikuna hageja

kinnistusraamatusse kandmiseks ja asendas kostja tahteavalduse kohtuotsusega.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 alusel kostja

kanda, mõistis kostjalt välja hageja kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks 6012 eurot 95 senti

ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest

kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et:

1) 27. juulil 2007 sõlmisid hageja ja kostja notariaalse eellepingu, mille p 3 järgi oli lepingu

esemeks R. kinnistu. Lepingu eseme hind oli 100 000 krooni ehk 6391 eurot ja 16 senti;

2) 20. novembril 2014 esitas hageja kostjale nõudeavalduse müügihinna muutmiseks ja

tasumiseks, mille kostja sai 21. novembril 2014 kätte, kuid müügihinda hagiavalduse esitamise

ajaks ei tasunud;

3) kostja on tasunud 22. veebruaril 2017 hagejale müügihinnast 4947 eurot 14 senti selgitusega

„R. kinnistu nr XXX müügihind miinus maa erastamise kulud“.

Maakohus oli seisukohal, et kostjal oli kohustus tasuda kinnistu müügihind hiljemalt 9. augustiks

2014. Maakohus nõustus hagejaga, et kahtlemata on müügilepingu eseme müügihinna tasumata

jätmine (kohustus oli tasuda hiljemalt 9. augustiks 2014 ja hoiatus võimaliku taganemisavalduse

esitamiseks osas esitati 20. novembril 2014, taganemisavaldus esitati esmakordselt alles

2. veebruaril 2015 ehk ca kuus kuud peale kohustuse täitmise tähtpäeva) oluline lepingu

rikkumine. Müüja kaotas usalduse ostja vastu ja tal oli mõistlik eeldada, et ostja ei täida kohustusi

ka edaspidi, sest ostja ei täitnud lepingut ka talle antud täiendava tähtaja jooksul.

Maakohus leidis, et hagejal oli 2. veebruaril 2015 õiguslik alus 27. juulil 2007 sõlmitud

müügilepingust taganemiseks seoses kostja poolt müügilepinguga võetud kohustuse olulise

rikkumisega.

Maakohus nõustus hagejaga, et hageja on teinud mõistlikul viisil kõik endast oleneva (tähtkirjad

aadressil, mida kostja näitab ka vastuses oma elukohana ning e-kiri kostja e-posti aadressil (I kd

tl 46)), et kostjale taganemisavaldus kätte toimetada. Kostja oli teadlik oma kohustusest hageja

ees, kostja on kinnitanud, et sai kätte ka 21. novembril 2014 hoiatuse taganemise avalduse

esitamise osas, kui kostja hageja poolt määratud tähtpäevaks müügihinda ei tasu. Hageja poolt

esitatud e-kirjavahetusest (I kd tl 176-179) nähtub, et kostja on hageja poolt märgitud perioodil

oma e-posti aadressi kirjavahetusena kasutanud, sh on ta seda kasutanud ka volikogu liikmena

vallaametnikena suhtlemisel, mis annab aluse eeldada, et volikogu liikmena, andes vallavõimudele

teada oma e-posti aadressi, pidi kostja üles näitama aktiivsust kontrollida oma e-posti saadetisi.

Maakohus nõustus hageja väitega, et kostja on taganemisavalduse kätte saanud hiljemalt 4. märtsil

2015 (3. märtsi 2015 e-kiri kostjale).

Hagejal oli õiguslik alus seoses kostjapoolse lepingurikkumisega 27. juuli 2007 müügilepingust

taganeda, müügilepingust taganemise avaldus on kostjale kätte toimetatud hiljemalt 4. märtsil

2015, seega on hageja nõuded põhjendatud.

Asjaolu, et kostja tasus menetluse kestel hageja kontole osaliselt kinnistu müügihinna summas

4947 eurot 14 senti, ei kohusta hagejat taganemisest loobuma. Tulenevalt sellest, et

taganemisavalduse pidi kostja kätte saama hiljemalt 4. märtsil 2015, vabastas taganemine VÕS

§ 188 lg-st 2 tulenevalt lepinguliste kohustuste täitmisest. Müügihinna osaline tasumine ca 2 aastat

6 kuud pärast müügihinna tasumise tähtaega ei tee olematuks kostjapoolset lepingu rikkumist.

Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud kohtule rahalist nõuet, mida saaks VÕS §-de 197 ja 198

järgi tasaarvestada, seega tuleb jätta kostja tasaarvestuse avaldus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus

tühistada ja teha asjas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja on õiguspäraselt kostjaga sõlmitud lepingust

taganenud. Esimese eeldusena peab poolte vahel eksisteerima lepinguline võlasuhe. Teise

eeldusena peab esinema oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Kohus on asunud

seisukohale, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud ning rikkumine seisneb müügihinna

tasumata jätmises. Samas ei nähtu lahendist, millise VÕS § 116 lg 2 tuleneva alternatiiviga on

apellandi väidetava rikkumise puhul tegemist. Samuti on kohus tsiviilasjas jätnud tähelepanuta

VÕS § 118 lg 1.

Kohus on asunud seisukohale, et eeldatavalt sai hageja väidetavast olulisest lepingurikkumisest

teada 9. augustil 2014. Tsiviilasjast ei nähtu, et hageja oleks pärast rikkumisest teadasaamist

andnud kostjale täiendava tähtaja lepingus kokkulepitud müügihinna tasumiseks. Hageja ei ole

kostjale andnud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks, mistõttu on ta kaotanud õiguse lepingust

taganeda.

Kolmanda eeldusena tuleb tuvastada taganemisavalduse õigeaegne esitamine. Kohus on lugenud

tuvastatuks, et kostjale on hageja taganemisavaldus hiljemalt 4. märtsil 2015 e-kirjaga kätte

toimetatud. Kostja kohtu seisukohaga ei nõustu. Kohtuotsusest ei nähtu, milliste tõendite analüüsi

tulemusel kohus nimetatud seisukohale on jõudnud. Kostja on korduvalt I astme menetluses

avaldanud, et ta ei ole hageja väidetavalt 3. märtsil 2015 saadetud e-kirja kätte saanud. Kostja

seisukohta kinnitab ka asjaolu, et menetluses puuduvad tõendid, millistest nähtuks, et hageja on

3. märtsil 2015 saatnud kostjale e-kirja taganemisavaldusega. Seega on kohtu järeldus

taganemisavalduse kättetoimetamise kohta ekslik ja ei põhine esitatud ja analüüsitud tõenditel.

Isegi kui lugeda seaduse kohaselt 21. novembril 2014 kiri kostjale kättetoimetatuks, näitab kostja

abikaasa esitatud kinnitus, et kostjal ei olnud võimalik kirjas olevate dokumentidega tutvuda.

Puudub tõend, millest nähtuks, millised dokumendid 21. novembril 2014 kostja abikaasale üldse

üle anti. 20. novembri 2014 kiri tõendab hageja huvi puudumist lepingus kokkulepitud hinna

tasumiseks ja toob välja hageja tegeliku huvi – läbirääkimiste pidamise müügihinna muutmiseks.

Maakohus on menetluskulude väljamõistmisel eksinud TsMS § 631 lg 1 ja 2 vastu, rikkudes

oluliselt materiaal- ja menetlusõigusnorme. Maakohus on jätnud tähelepanuta TsMS § 176 lg 8,

sest kohus ei andunud kostjale tähtaega hageja menetluskulude osas seisukoha võtmiseks. Kohus

on lisaks TsMS § 176 lg 8 rikkunud ka selgitamiskohustust, sest kostjale ei selgitatud, et tal on

õigus hageja menetluskulude nimekirjale esitada vastuväiteid ning vastuväidete mitteesitamisel

loetakse menetluskulud omaksvõtnuks. Kostja esitab vastuväited hageja menetluskuludele

järgmiselt:

1) arve nr 20161351. Selgitusest nähtub, et tehtud on hagiavalduse korrigeerimine, ajakohastamine

ja kliendile tutvustamine. Hagis puuduste kõrvaldamise eest menetluskulu väljamõistmine kostjalt

ei ole põhjendatud ega mõistlik. Hagejal on olnud kaks juriidilise eriharidusega esindajat, mistõttu

oli võimalik esitada koheselt puudusteta hagi;

2) arve nr 20161894. Selgitusest nähtub, et on koostatud täiendav seisukoht koos trahvihoiatuse

taotlusega. Nimetatud trahvihoiatusega taotluse jättis kohus rahuldamata. Ei ole põhjendatud

menetluskulu väljamõistmine dokumendi eest, mis menetluse sisu arvestades oli täielikult

ebavajalik;

3) arve nr 20170277. Selgitusest nähtub, et üheks kuluartikliks on menetluskulude nimekirja

koostamine. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et

menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi, seega ei ole tegemist

põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Teise kuluartiklina on toodud sõiduaeg

Tallinn-Jõhvi-Tallinn. Riigikohus on lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p-s 17 selgitanud, et

kohtuistungile sõitmise ajakulu puhul pole tegemist õigusteenuse osutamisega, seega ei ole

põhjendatud selliste kulude väljamõistmine vastaspoolelt. Veel on kuluartiklina märgitud kaks

korda kohtuistungiks ettevalmistamine ja kohtukõne teeside koostamine. Arusaamatuks jääb, miks

on vajalik mitmel korral üheks ja samaks istungiks valmistuda. Samuti kohtukõne teeside

koostamine peaks sisalduma juba kohtuistungiks ettevalmistamises. Kohtukõne teese ei ole kohus

kirjalikult küsinud. Lisaks on Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10 asunud

seisukohale, et kui dokumendid kordavad sama asja, siis ei ole põhjendatud arvestada nende eest

palju tunde. Sisuliselt on kohtuteeside esitamine eelnevatest menetlusdokumentidest kokkuvõtte

tegemine, mis ei anna menetlusse midagi juurde. Nimetatud toimingute eest tuleb jätta

menetluskulud välja mõistmata;

4) arve nr 20170794. Selgitusest nähtub, et korduvalt on tutvutud kostja täiendavate tõenditega ja

esitatud taaskord pikk ja juba varasemat kordav seisukoht. Samuti kohtuistungiks

ettevalmistamine. Täiendavate tõenditega tutvumine ja seisukoha koostamine katab ära

kohtuistungiks ettevalmistamise. Nimetatud arvest võib olla põhjendatud 2 tundi tööd;

5) arve nr 171317. Selgitusest nähtub taaskord kohtuistungiks ettevalmistumine, mis oli ka

eelmises arves. Samuti veelkord kohtukõne teeside koostamine. Lisaks jääb arusaamatuks vajadus

enne lõppistungit suhelda kliendiga selleks, et arutada õiguslikku positsiooni. On selge, et sellised

kohtumised on tehtud ammu enne kohtuvaidlusi. Samuti on uuesti koostatud menetluskulude

nimekiri, mille osas kostja on võtnud juba seisukoha. Kostja leiab, et arve tuleb täies mahus jätta

välja mõistmata.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus tuleb osaliselt tühistada

TsMS § 656 lg 2 alusel hagi rahuldamise ulatuse osas ja saata hageja hagi kostja vastu kinnistu

omandiõiguse üleandmise kohustamiseks ja tahteavalduse asendamiseks maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus tuvastas, et

OÜ Kallaste Rand on kehtivalt taganenud 27. juulil 2007 OÜ Kallaste Rand ja Toivo Kivi vahel

sõlmitud R. kinnistu müügilepingust.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav.

Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsuse resolutsioon ei ole täidetav osas, milles kohus tuvastas

kostja kohustuse anda nõusolek Tartu Maakohtu (otsuses märgitud ekslikult Viru Maakohtu)

kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud kinnistu kostja kohta tehtud omanikukande

kustutamiseks ja paranduskande tegemiseks, mille kohaselt saab kinnistu omanikuks hageja ning

asendas kostja tahteavalduse kohtuotsusega.

Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt oli vaidlusaluse kinnistu (registriosa nr XXX ) omanik alates

15.10.2014 kostja, alates 24.03.2017 oli omanik GER BEST GRUPP OÜ, alates 10.05.2017 oli

omanik FutureHoldingInvest OÜ ning alates 17.07.2017 on kinnistu omanik FuturePortProjekt

OÜ. Vaidlustatud kohtuotsus on tehtud 17. novembril 2017, mil kostja ei olnud enam vaidlusaluse

kinnisasja omanik. Seega ei ole kostjal võimalik kinnisasja hagejale üle anda ning kostjapoolse

kohustuse tuvastamine nõusoleku andmiseks omandiõiguse üleandmiseks ei too kaasa reaalset

kinnisasja üleandmist hagejale, s.o kuigi formaalselt on hagi rahuldatud, ei saabu hageja jaoks

soovitud tagajärge.

8. Antud juhul on hageja esitanud lepingust taganemisest tuleneva nõude.

VÕS § 188 lg 2 järgi, kui lepingupool võib seaduse või lepingu kohaselt lepingust taganeda,

vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.

VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt

lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab

kõik üleantu. Vastavalt VÕS § 189 lg 2 p-le 2 tagastamise või väljaandmise asemel peab

lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud,

võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigustega või ümber töötanud.

Taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks, st lepingu pooled

peavad saadu vastastikku välja andma või hüvitama. Seega on kostja kohustatud tagastama

lepinguesemeks oleva kinnisasja, kuna ta aga on menetluse kestel kinnisasja võõrandanud, siis on

hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 189 lg 2 p 2 alusel üleantu väärtuse hüvitamist.

TsMS § 376 lg 4 p 3 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esialgu esitatud eseme asemel asjaolude

muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Kuna kostja on vaidlusaluse kinnisasja

menetluse kestel võõrandanud, siis peab olema hagejal võimalus käituda TsMS § 376 lg 4 p 3

kohaselt, s.o hagejale tuleb anda võimalus muuta hagi eset.

Eeltoodu alusel tuleb maakohtu vaidlustatud otsus vastavas osas tühistada ja saata hageja hagi

kostja vastu kinnistu omandiõiguse üleandmise kohustamiseks ja tahteavalduse asendamiseks

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on kehtivalt taganenud poolte vahel 27. juuli 2007

sõlmitud lepingust ning selles osas ei muuda ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni, küll

aga muudab osaliselt maakohtu põhjendusi.

Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige

olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1), kui ka

sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige

oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt Riigikohtu 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-57-11, p 28). VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi on lepingurikkumine oluline muu hulgas siis, kui

teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud

täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.

9.1. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on täidetud lepingust taganemise formaalsed eeldused.

Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud kostjale lepingust taganemise avalduse 2. veebruaril

2015 tähtväljastusteatega (I kd tl 36-40) ning korduva taganemise avalduse 19. veebruaril 2015

samuti tähtväljastusteatega (I kd tl 41-45). Mõlemal korral on lepingust taganemise avaldused

hagejale tagastatud märkega „Tähtaja möödumisel“.

Lisaks kahel korral tähtkirjaga saadetud lepingust taganemise avaldusele on hageja saatnud

kostjale lepingust taganemise avalduse ka e-kirja teel 3. märtsil 2015 (I kd tl 46).

Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta kätte saanud hagejapoolset taganemisavaldust ei tähtkirjaga

saadetult ega ka e-kirja teel edastatult.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et asjas olevate tõendite pinnalt ei saa hageja

lepingust taganemise kehtivuse tuvastamisel tugineda asjaolule, et kostja oli tähtkirjadega

saadetud lepingust taganemise avalduse kätte saanud. Asja materjalidest nähtub, et tähtkirjad olid

tagastatud hagejale märkega „Tähtaja möödumisel“, s.o kostja ei ole neid kätte saanud. Samuti ei

ole hageja ise hagiavalduses tuginenud sellele, et ta taganes kehtivalt lepingust, saates taganemise

avalduse tähtkirjadega kostjale.

Ringkonnakohus nõustub ka hageja seisukohaga, et kostja sai kätte hageja poolt e-kirja teel

3. märtsil 2015 esitatud lepingust taganemise avalduse. I kd tl-l 46 asuvast tõendist nähtub, et

hageja taganemisavaldus jõudis kostja teenusepakkuja serverisse ning kostjal oli mõistlik

võimalus e-kirjaga tutvuda. Asjaolu, et kostjal oli mõistlik võimalus taganemisavaldusega tutvuda,

kinnitab kostja poolt oma e-posti aadressi kasutamine (I kd tl 179-181), s.o tegemist oli kostja

kasutuses oleva e-posti aadressiga. Kostja väide, et ta kasutab oma e-posti aadressi harva ning

suhtleb rohkem telefoniga, ei võta temalt TsÜS §-s 70 ettenähtud riski ega ei lükka ümber hageja

seisukohta, et taganemisavaldus saadeti kostjale e-kirja teel 3. märtsil 2015, tal oli mõistlikult

võttes võimalik sellega tutvuda, ning kuna kostja ise väidab, et ta ei ole üldse sellega tutvunud

(kätte saanud), siis on maakohus õigustatult lugenud, et kostja on lepingust taganemise avalduse

kätte saanud hiljemalt 04.03.2015.

Lähtudes eeltoodust on täidetud lepingust taganemise formaalsed eeldused.

9.2. Ringkonnakohus leiab, et asjas on täidetud ka lepingust taganemise materiaalsed eeldused.

VÕS § 114 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse

täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Sama paragrahvi lg 4 alusel kui võlgnik teatab, et kohustust

ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja

pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda

kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles.

Käesoleval juhul on hageja andnud 20. novembril 2014 kostjale VÕS § 114 lg 1 kohase täiendava

tähtaja 27. juulil 2007 sõlmitud kinnisasja müügilepingust tuleneva kohustuse (lepingu p-s 4

märgitud müügi hinna tasumine) täitmiseks (I kd tl 26-33). Kuigi viidatud nõudeavaldus sisaldab

lisaks müügihinna tasumise nõudele ka müügihinna muutmise ettepanekut ja rendilepingust

tulenevat võlgnevuse nõuet, on sellest siiski arusaadav, et hageja nõudis kostjalt 27. juulil 2007

sõlmitud kinnisasja müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kostja väite kohaselt ei ole ta

hageja nõudekirja kätte saanud, vaid selle võttis vastu tema abikaasa ning seoses omavaheliste

konfliktidega ei andnud abikaasa nõudekirja kostjale edasi. Nõudekirja kostjale mitteedastamist

kinnitab kostja abikaasa Kaire Kivi.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kohaldub TsÜS §-s 70 sätestatu, mille kohaselt kui

lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist

kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb

edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks

kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud

ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.

Antud juhul ei ole vaidlust selles, et hageja edastas kostjale nõudeavalduse müügihinna tasumiseks

mõistlikul viisil (posti teel). Samuti ei ole vaidlust selles, et nimetatud nõudeavaldus jõudis kostja

elukohta ning selle võttis vastu kostja abikaasa. Seega kohaldub TsÜS § 70 ning müügihinna

tasumise nõudeavalduse saab lugeda kostja poolt kättesaaduks.

Kostja nõudeavalduses märgitud tähtajaks (ega ka kuni taganemisavalduse esitamiseni 3. märtsil

2015) kinnistu müügihinda ei tasunud, siis oli hagejal õigus lepingust taganeda.

Seega olid ringkonnakohtu arvates täidetud lepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed

eelduse ning hageja on õiguspäraselt kostjaga sõlmitud lepingust taganenud.

9.3. Kostja väitel on maakohus jätnud tähelepanuta VÕS § 118 lg 1, mille kohaselt kaotab

taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on

möödunud.

Käesoleval juhul määras hageja kostjale 20. novembri 2014 nõudeavaldusega täiendavaks

tähtajaks kohustuse täitmiseks 27. november 2014. Arvestades nõudeavalduse kättetoimetamise

aega 21.11.2014 (I kd tl 162) tuleb lugeda, et hageja poolt määratud täiendav täitmise tähtaeg

pikenes kuni 5. detsembrini 2014 (14 päeva).

Hageja saatis kostjale lepingust taganemise avalduse e-kirja teel 3. märtsil 2015, s.o ligikaudu

3 kuud pärast VÕS § 114 kohaselt määratud täiendava täitmise tähtaja möödumist.

Ringkonnakohtu arvates on hageja taganenud lepingust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui oli

määratud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Seega ei kuulu kohaldamisele VÕS § 118 lg 1.

10. Siinkohal nõustub ringkonnakohus kostja väitega, et maakohus ei ole otsuses piisavalt

põhjendanud väljamõistetavate menetluskulude vajalikkust ning põhjendatust, kuid kuna

maakohus otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise uuesti asjas tehtavas

lõpplahendis, siis ei vasta ringkonnakohus kostja põhjendustele seoses menetluskulude rahalise

suurusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson